04.09.2020
September tuli pilvede ja temperatuuri langusega, nüüd on meil “ainult” 28-30 kraadi sooja, olenevalt päevast. Kuna mõned päevad on nüüd pilves olnud, siis on maja mõnusasti maha jahtunud ja konditsioneerid on puhata saanud. Üleeile ehk 02.09 sadas lõpuks vihma ka, viimati oli meie kandis seda loodusnähtust näha 14.07. Loodetavasti sadas üle saare ja korralikult, sest järjest hullemad põlengud räsivad saart ning Palermo piirkonnas on olnud väga suured kahjustused. Kõige enam sai kannatada Zingaro looduskaitseala. Me jõudsime oma suve alguse reisil seal õnneks ära käia ja kogu seda ilu veel näha. Augustikuu viimane päev üllatas meid kõva kuumaga – siin on jah ennegi 40 kraadini ulatuvaid temperatuure olnud, aga mitte siin, meie külas, mere ääres. Tavaliselt on olnud mõni kraad “jahedam”, seekord näitas auto termomeeter kella 15:00 paiku koduhoovis 40,5 ja tavaline termomeeter, mis on meil varjus, näitas kella 16:00 paiku 35,5. Seega päikese käes oligi päriselt 40 kraadi. Selle suve kuumarekord meie kodu juures. No ja kui järgmine päev on äkki 28 kraadi ja pilves, siis on ju külm! 🙂
Tundub, et igas kuus on nüüd neljapäev, kus juhtuvad asjad, mis ei peaks juhtuma. Juulis, tegi auto puffff ja konditsioneer lõpetas töö. Eelmisel nädalal jõudsime seda ka lõpuks remontima ja nüüd on mul taas täiesti tuttuue külmaga auto. Päris tore on jälle kinniste akende ja külma puhuva autoga sõita. Augustikuu ebameeldivus tabas mind 27.08. Päev algas nagu ikka, hommikuse virgutusvõimlemisega ja seejärel läksin ujuma. Meri oli täiesti sile, puhas ja rannas ei olnud mitte ainsatki inimest! Ujusin ja mõtlesin veel, et nii mõnus on, et sulistan kohe pikemalt. Kui esimese otsa ujumisest tagasi keerasin, tundsin äkki nagu mingi kõrvetav nöör oleks vastu mu jalgu löönud ja ei lasegi enam lahti. Hakkasin kiiresti eemale ujuma, aga see kõrvetuse tunne ei kadunud. Keerasin ennast siis selili, tõmbasin jalad krõnksu ja lükkasin kätega üle jalgade. Nüüd oli valus põlvede juures ja parema käe sõrmel. Aru ma ei saanud, mis see oli, nagu kõrvenõgestega oleks löödud ja pärast need keha külge kinnitatud. Õnneks vett endale sisse ei ahnitsenud, aga korra käis mõte peast läbi küll, et nii on täiesti võimalik siin ju ära uppuda, kui midagi juhtub ja kopsud vett täis tõmbad, muidu ju hoiab see soolane vesi pinnal. No igatahes panin peale maksimumkiiruse ja ujusin kaldale. Kaldale jõudes sain ka oma jalgu vaadata, sinna kõrvetuste kohtadele olid tekkinud punased laigud ja vesivillide sarnased paised. Nojahhh, niipalju siis ujumisest ja nautimisest. Kiirustasin koju, võtsin ruttu ühe zyrteci ja paratsetamooli tabletid. Mõtlesin, mis see olla võis ja muud ei suutnud välja mõelda, kui meduusi ehk tegelikult küll millimallikaga kokkupuude. Me enda rannas ei ole neid kordagi näinud, aga liivarandades oleme mõnda üksikut isendit kohanud küll. No ja ma siis võtsin appi doktor Google ja panin otsingusse meduusi kõrvetus ja esimesed artiklid olid sellest, kui mürgine see kõik on ja kuidas inimene 10-50 minuti jooksul ära sureb … Eeee, ahhh, mida?! Emmm, ei tänan, kuna ma ei taibanud otsida inglise keeles või lihtsalt millimallikat, siis loobusin lugemisest, tegin selle asemel kohvi ja ootasin siis, mis edasi juhtub. Tunni möödudes olin ikka elus ja paistetud vaikselt taandunud ning jätkasin siis oma planeeritud päevaga ehk läksin poodi, kuhu ma tahtsin jõuda pigem varem, kui hiljem, aga seekord siis pigem hiljem. Peale seda on kerge hirm ikka naha vahel, kui ujuma suundun, aga ega need millilmallikad nüüd iga päev ka mind ei varitse. Pealegi üle aasta esimene kord, seega on harvad juhused ja järgmist enam ei tulegi. Rasmusele ma ei ole rääkinud, et kõrvetada sain, ta arvatavasti keelduks edaspidi üldse vette tulemast …
Pühapäeval käis Jaak uuesti tuult püüdmas ja me olime kaldalt toetav jõud. Seekord käisime Siracusa liivarannas. Peale Jaagu oli üks lohe veel, aga see tuli tunnike hiljem. Jätkuvalt ei saa me aru, kus need kohalikud siis surfavad … Jaak oli taas vaatamisväärsus, inimesed pildistasid ja filmisid teda. Meie juures õpetati ka kahte poissi purjelauaga sõitma. Seega natuke veesporti ikka harrastati. Inimesi oli jätkuvalt palju, pühapäev ju ikkagi ja tuult nad siin ei karda. Suvine vaba päev tuleb veeta rannas!
Rasmus on nüüd kaks nädalat koolis käinud. Kui eelmine nädal oli uus ja põnev, siis see nädal enam nii rõõmsalt kooli ei mindud. Raskeks hakkab minema – palju on uut infot, õppida jääb rohkem, kui eelmisel aastal ja ei ole enam nii palju niisama olemise aega, kui ennem. Hetkel on ta väga hästi hakkama saanud. Õpib üksi, ainult matemaatikat vaatavad vahest Jaaguga koos ja siiani on saanud ainetes maksimumpunktid. Väga tubli ja loodan, et jaksab nii edasi minna. Lisaks otsustas ta, et ei vaheta kunsti ega itaalia keelt ära. Loodetavasti, kui järgmine kursuste valik on, siis saame ikka midagi asjalikku, sest nende kahega ei ole elus edaspidi suurt midagi peale hakata. Keeleoskus on muidugi väga hea, aga kas ja kui palju peale siit ära kolmist, ta edaspidi veel itaalia keelega kokku peab puutuma, on juba iseasi. Esimestel päevadel suutis ta natuke pea laiali otsas erinevatesse klassidesse unustada – pastaka, näomaski ja veepudeli. Kui kaks esimest juhtusid kohe esimesel päeval, kahe esimese tunni ajal ja sai kohe need uuesti ka kätte, siis veepudeli unustas ta oma B-päeva viimasesse klassi ja oli kole õnnetu, nii et kogu ülejäänud õhtu oli rikutud. Andsin talle küll uue pudeli ja lohutasime, et see teine oligi juba vana ja kõik on hästi, aga ikka oli ta kurb. Järgmisel B-päeval sai ta oma pudeli muidugi õnnelikult tagasi ja nüüd on jälle kõik hästi. Lisaks on mul hea meel, et ta on pärinud Jaagu orienteerumisoskuse – koolis teab kohe kuhu minna ja ei eksi teelt. Lisaks käis ta ühel õhtul, kui ma arvasin, et jalutab meie külas ja vaatab kasse, naaberkülas jalutamas. Seal tagumises külas, kuhu ma aina olen mõelnud, et peaks minema ja laps käis seikles seal täiesti üksi ära. Pärast kaardi pealt näitas, et näe kõndisin siit-siia ja siis siia ja siin keerasin ümber ja siin oli mingi itaalia keelne silt, et ma edasi ei läinud ja siis keerasin siia ja tänna ja siis jõudsin sinna ja siia ja siis läks hämaraks ja hakkasin koju tulema … Eeeee, okei, ma juba esimese sinna ja tänna peal oleksin ära eksinud … Väga tubli väike seikleja, tundub, et ta saab endaga päris hästi hakkama ja ma ei pea enam muretsema …
Mul on nüüd oma väike moka kann, millega saan teha väikese ekspresso. Jaagu punane kann on ka väga tore, aga minu jaoks teeb liiga palju kohvi. Kuna meil Illy kapslid saavad kohe otsa ja juurde enam tellida ei saa, sest see e-pood, mis nendega tegeles, lõpetas nende müümise. Ülejäänud müüvad ainult firmadele või on kallimad. Proovime siit leida kodukasjutajate masinatele mõeldud kapsleid, äkki need sobivad meie masinaga ka. Seega pean tegema kohvi nüüd teiste vahenditega ja nüüd on mul oma isiklik väike moka kannuke 🙂
Meie Suur Tossutaja on tänaseks päevaks suurema popsutamise järgi jätnud, aga ta tossutas seekord ikka üsna kaua – natukene üle nädala. Oleme küll piisavalt kaugel, aga tuhk jõudis ikka meieni, rõdu põrandad, lauad, toolid, õu, autod – kõik olid stabiilselt tuhakihi all. Kui ma muidu olen suhteliselt laisk rõdude pühkija, siis nüüd ikka üle päeva käisin harjaga üle, muidu jõuab see tuhk ju mingit teed pidi tuppa.
Ja lõpetuseks, kui ma ei teaks, et meil aias kasvab sidrunipuu, siis ma arvaks, et meil on laimipuu.
Püsige terved ja toredat alanud tarkusekuud!
