08.09.2020
Pika nädalavahetuse puhul otsustasime sõita saare lääne/loode ossa, kus me suve algul põgusalt läbi sõitsime, aga pikemalt ei peatunud. Uuesti minekul oli neli peamist eesmärki. Esimene – Jaak saaks surfiparadiisis surfata – paraku oli 0 tuult, seega see jäi ära. Teine – soolakaevanduse kompleksi külastus, Marsala oma siis, aga see oli jätkuvalt kinni 🙁 ja Trapani oma oli selline pisike, muuseum oli ka kinni, kuid territooriumil sai soolamägede juurde soola näppima minna 🙂 Kolmas – sõita köisraudteega (ehk funikulööriga) Ericesse – see õnnestus ja sõit ning Erice olidki selle reisi kõrghetked. Neljandaks – vaadata üle üks kiidetumaid kuurorte San Vito Lo Capo.
1.09 avati meie baasis USA suurim ja populaarseim, kuid siiski mitte parim, donutsi- ja kohvipood Dunkin Donuts. Meil oli igal juhul plaanis need ära maitsta, aga kuna kõikidel päevadel on järjekord uksest välja olnud, siis Jaak ei ole viitsinud siiani neid osta. Seekord otsustasime, et enne reisile minekut käime baasist läbi ja ostame donutseid, nagunii viis tee sealt mööda. Laupäeva hommikul natuke peale 10:00 oli seal mõnusalt rahulik. Kokku oli müügis 16 erineva maitsega donutsit, me ostsime kokku 6tk, viie erineva maitsega. Ühe hind oli 1,50$. Osad degusteerisime kohe ära ja teised sõime tee peal kohvipausi ajal ära. Ütleme siis nii, et midagi erakordselt vaimustavat ei olnud – tõsiselt korralikud suhkrupommid, eriti need, mis glasuuriga pealt kaetud olid. Mõnda võib-olla degusteeriks tulevikus veel, aga esimene tutvus nendega on nüüd tehtud, seega linnuke kirjas.
Edasi ca 3,5h tundi sõitu ja olimegi Trapanis. Parkisime ühte väga suurde ja toredasse parklasse, kus tund maksis 10senti …👌 Jalutasime siis mööda promenaadi linna ning uudistasime seal ringi. Trapani on väga igav linn, eeltööd tehes olin juba hädas, kuna mitte midagi asjalikku ei soovitatud. Peamised soovitused olid, et minge Ericesse, külastage saari ja vaadake üle Marsala soolakaevanduse kompleks … Linn ise on ääristatud nii kivi kui ka liivarannaga, osad neist on tasulised, mis keskusest välja jäävad ja teine osa on avalikud tasuta rannad. Nagu ikka oli ka seal suur katedraal, mis oli kinni, restoranide ja poodide tänav, üks ilus purskkaev ja mõned kenad majad. Poolsaare otsast oli muidugi imeline vaade linnale ja lahele, aga see oli ka kõik🤷♀️
Saturni purskkaev 
Natuke barokki ka
Kirik kesket linna ja korda tehtud majad 
Üksik sammas
Siis, kui raamatupood on kinni … 
Teisel pool linna, allee äärsed pingikesed
Seekord ööbisime hotellis, suisa nelja tärni omas, aga nagu ma ka eelnevalt olen maininud, siis lõunamaa neli tärni vastab meie kahe tärni hotellidele. Kuna oli nädalavahetus, siis oli rahvast väga palju. Esmaspäeva hommikuks jäi neid muidugi tunduvalt vähemaks. Kuna olime väsinud, siis otsustasime hotellis õhtustada, sel päeval oli Sitsiilia eri ehk bufee laud meeletus koguses eelroogadega, kahe põhiroa ja magustoiduga. Üks inimene maksis 20€. Eks see meile ülemakstud oli, sest Rasmus väga midagi ei söönud ja Jaagul seekord lihtsalt ei mahtunud midagi sisse 😀 Aga saime osa sellest melust ja mõni söök oli päris maitsev ka. Õhtusöök pidi algama 19:30, aga enne 20:15 midagi ei juhtunud. Kirjade järgi pidi lõppema 21:00, mis loomulikult siis ei lõppenud, magustoit toodi välja alles siis, kui me juba ära olime minemas 😀 Nii 22:00 paiku. Hotell ise oli suur ja koosnes mitmest majast. Vana osa oli üsna väsinud, meie toal olid näiteks seintes ja laes praod ning vannitoas dušši all käies ujus pärast ka vannitoa põrand. Konditsioneer oli vana ja tegi koledat häält, kuna see oli seadistatud nii, et klient ise midagi muuta ei saanud, siis pidime seda kannatama. Küll oli see selles osas tark, et kui aken lahti tehti, siis läks automaatselt kinni ja kui aken suleti, siis hakkas uuesti tööle. Kui niisama välja lülitada, siis lülitas mingi aja möödudes uuesti sisse. Meie tuba oli suur ja esimesel päeval haises väga kõvasti selle desinfitseerimise vahendi järgi. Õhtu jätkus Itaalia estraadiga ehk mingi onu laulis laule, värvimuusika mängis, rahvas istus ja lobises. Kuna meile see mingit elamust ei pakkunud, siis läksime suhteliselt vara magama, aga kuna me aknad olid basseini poole, siis ega me kohe magama ei saanud jääda, kuna pidu oli meile väga selgelt tuppa kosta.
Erice – seekordse reisi tõeline pärl ja elamus! Kindlasti koht, mida soovitame kõigil külastada, kes Sitsiilia põhja piirkonda puhkama otsustavad minna. Selleks, et vältida asjatut auto kiusamist mäkke sõitmisega, soovitame sõita Ericesse köisraudteega ehk funikulööriga. Edasi-tagasi pilet täiskasvanule on 9€, Rasmusel oli 4€ ja 3h parkimist on 1,50€, peale seda on mingi muu tariif, meil läks kokku 2.20€. Sõita saab 703m, Erice ise ise on 751m üle merepinna. Linn on väike ja imearmas! Tundub, et see ei ole sõdades ega maavärinates kannatada saanud, kuna säilinud on väga palju vana arhitektuuri ning seal ringi jalutades on tunne nagu oleksime uuesti Pompeisse sattunud, aga seekord on toimiv linn. Seal oli kõik ilus, pildid räägivad enda eest!
Edasi suundusime siin pool kõige popimasse kuurortisse San Vito Lo Caposse. Tegemist on tõelise kuurortiga, nagu Pärnu. Hotellid ja villad ranna äärse promenaadi ääres. Võrdlemisi pikk rannajoon, millest kolmveerand on tasuline ning sellest omakorda pooled hotellide käes. Väidetavalt on see nüüd üks nendest kohtadest, mille kohta öeldakse, et Sitsiilia Kariibi meri. Ma küll selliseid pilte ei saanud nagu veebis ringi liigub (ma olen enam kui vendunud, et osad neist on töödeldud), aga ilus, erinevates toonides sinine meri ja helekollane liiv olid küll. Kaljud, mis lahte ümbritsevad ning meeletus koguses paate ning jahte. Ujusime, peesitasime ja ega me üle tunni seal olla ei saanudki, kuna seekord sai Rasmus millimallikalt kõrvetada ja tal läks üldse igasugune tuju ära 😢 Ta nagunii ei tahtnud sellele reisile minna, oli koolist väsinud ja lootis kodus lihtsalt vedeleda. Me aga oleme omale sihiks võtnud, et kui koolist on vabad päevad ja tekivad pikad nädalavahetused, siis Jaak võtab ka vabaks ja me seikleme Sitsiilias või Itaalias ringi, proovime jätkuvalt võtta siin elamisest maksimumi, enne kui asi jälle kontrolli alt väljub või kui valitsus mingeid lisapiiranguid kehtestama hakkab. KSan Vito Lo Capo on iseenesest ilus ja kindlasti väga mõnus, kui neid inimesi nii palju ei oleks 😂 Kuurortina kindlasti etem, kui Cefalu, mis on tavaline linn, väikese liivarannaga, kuid kindlasti ka hooajal rahvarohkem.
San Vito Lo Caposse sõites on terve ranniku äär ujumiseks ja peesitamiseks mõeldud kohti täis. Vali ainult, kuhu tahad minna. All pool piltidel on näha need kivisemad variandid.
Seekord otsustasime õhtustada Trapanis. Suhteliselt keeruline oli leida söögikohta, mis oleks 19:00 paiku avatud, aga lõpuks siiski leidsin ühe võrdlemisi heade soovituste ja mõistliku menüüga koha. See jäi peatänavalt veidikene kõrvale, seega olime ainsad külalised. Antud söögikoht päästis Trapani meie silmis – oleme juba ammu igatsenud söögielamust – Jaak just ükspäev ütles, et tõelised head söögid teen kodus mina :), awww, et väljas süües ei ole ta veel saanud sellist vau elamust, jah toidud on olnud head, aga ei midagi erakordset. Seekord siis suudeti teda ka üllatada. Võtsime kala – mereandide eelroa kahele, mõõkkala ning tuunikala. Rasmuse grillitud tuunikala oli ülimaitsev, minu pistaatsiapähkli paneeringus tuunikala oli veidikene kuivavõitu, aga maitsev oli ikkagi. Antud restoran oli Ristorante Hostaria Sette Sapori, juhul, kui keegi soovib külastada 🙂 Peremees räägib üsna head inglise keelt, kuigi ta ise ütles, et ei oska, tundub, et ta pole pidanud kohalikega inglise keeles suhtlema 🤣 Väga sõbralik ning nagu ikka ainult teile siin ja praegu kõik see parem kraam. Neil on üks väga tore silt ka, mis on varjul ja millest ma ei jõudnud pilti teha, aga tõlgituna oli see midagi sellist: “Sina annad meile oma raha ja meie toidame Sind selle eest”. Rasmus jäi uudistama austri karpe ja permees kinkis ühe talle. Kogesime seal palju positiivseid emotsioone ja jäime väga rahule.
Eile vaatasime üle Trapani meresoolakaevanduse ja tulime tagasi koju. Üks kord tuleb vähemalt veel minna – esiteks jätkuvalt on vaja surfata, seal on ju ikkagi surfarite paradiisi rand Marsala lähedal. Lisaks peaks käima vaatama veel üle San Vito Lo Capo, kui seal ei ole selliseid rahvamasse – mais näiteks, kui meie jaoks on vesi juba soe ja ilmad palavad, aga kohalik veel rannas ei käi. Siis on muidugi see oht, et rand on must, aga see-eest inimeste vaba 🙂 Ja äkki selleks ajaks ikkagi tehakse Marsala meresoola kaevanduse kompleks ka lahti – tahame väga seda soola sealt osta, ikkagi otse sealt merest ju toodetud. Seega uuel aastal proovime uuesti!
Ilusat suve jätku ja püsige terved!
