24.09.2020
Antud vanasõna sobib hästi kirjeldama mu viimast kahte, kui mitte öelda kolme, nädalat. No ma olen laisk nagu porikärbes! Jah, poes ma käin, seega külmkapist leiab ühte teist ja kolmandat, söök on ka alati laual, vahest isegi küpsetan, kodu on kenasti puhas ja riided pestud, kui puhtad riided kapist otsa hakkavad saama, siis isegi triigitud. Seega selle koduperenaise osaga on nagu kõik korras ja siin väga laiskuse üle kurta ei saa… Millega aga üldse rahul ei ole, on see, et ma ei liiguta ennast enam üldse! Hommikune võimlemine ja igasugune ujumine on lõppenud – no lihtsalt ei ole jaksu ega tahet teha. Alguses oli hommikuti väga mõnus võimelda ja pärast ujuma minna, täiega nautisin seda – esimesed kaks nädalat. Aga siis tuli väsimus ehk see hommikune natuke enne 6:00 tõusime on ikka piin. Kui ikka märtsist saati olen saanud ennast korralikult välja magada, ei ole pidanud kella peale tõusma, siis on need päevad hoopis teise kvaliteediga, ärkadki puhanuna üles ja asud toimetama, siis nüüd ma ei puhka üldse välja. Üritame perekondlikult ikka hiljemalt 22:30 magama saada, üldjuhul see õnnestub ka, kuid mingil põhjusel on minul öine uni rahutu, ma ei puhka üldse välja. Seega on uus rutiin see, et lehvitan perele umbes 7:oo paiku ära, panen tuduklapid silmade ette ja kobin uuesti magama. Tund, vahest kauem, magan, mõnikord sügavamalt teinekord kergemalt. Ärkan, söön hommikust, naudin hommikukohvi. Eelmise nädala keskpaigast hakkasin hommikuti ka Hommikuterevisooni vaatama, mõnikord on päris huvitav olnud. Eestis ei olnud üldse mahti vaadata. Vastavalt päevale asun siis perenaise asju ajama ja kui need tehtud, siis lihtsalt vahin ülejäänud aja maha. Sõna otseses mõttes – vaatan Netflixist sarju ja osadest jään sõltuvusse, kuna need on nii huvitavad. Kaks viimast, mis mind endasse haarasid ja mida ma tõesti maratonina vaatasin olid “Anne, with the E” (selle avastasin ETV pealt, kuna Netflixi sari, siis ei malda ju nädal aega oodata, vaid hakkasin kohe Netflixist edasi vaatama 😂) ja “Reign”. Seega kogu see aeg, mis võiksin olla asjalik, on kulunud Netflixi peale. Asjalikkuse all pean ma silmas siis seda, et ma registreerisin ennast e-kursustele, et aju töös hoida ja ennast täiendada, peale tutvustavate videote ei ole ma rohkem midagi teinud ja see oli kolm nädalat tagasi! Seal on igal nädal uued teemad, mida tuleb läbida ja jooksvalt teste teha, no ja ma lihtsalt ei suuda ennast kätte võtta, et asjalikuks hakata. Ma tean, et see periood läheb üle ja hiljem sellele ajale tagasi mõeldes olen ma enda peale pahur, et miks ma küll ennast ei liigutanud ja nii palju väärtuslikku aega lihtsalt ära raiskasin, aga hetkel ma lihtsalt olen laisk nagu porikärbes ja ei suuda ennast kätte võtta 😀
“Paha siga, sada viga …” – kah käib minu kohta 😀 Miks ma hommikuti ei saa kuidagi võimemise lainele, lisaks sellele, et ma väga unine olen, on see, et ilmad on jahedaks läinud 😀 Siinses mõistes siis, kui hommikuti on ikka “ainult” 23-24 kraadi ja päike ei paista, siis on külm. Siin ei ole midagi naerda, kui muidu on olnud hommikud soojad ja päikselised ning kohe kutsunud ärkama, liigutama ja ujuma, siis nüüd tahan ma ainult lina üle pea tõmmata ja edasi magada, kuni on päev ja õues soe, aga selleks ajaks olen ma juba laisk ja ei viitsi midagi teha 😀 Selline nokk kinni, saba lahti teema. Merre ka enam ei kutsu, vaatan küll neid üksikud vapraid kohalikke, kes peesitavad ja ujuvad ning mõtlen, et ohhh täna lähen ka ja kui lõpuks lõuna seeditud on ja võiks nagu ujuma minna, siis kas on ilm ära keeranud või mulle tundub õhk jahe ja ei kutsu enam vette … No ja tavaliselt on õhk nii umbes täpselt 28-30 kraadi … Ma tean, et ma olen imelik, tegelikult on ju eestlase mõistes siin täielik suvi ja ongi, Eesti kuum suvi, saab päevitada – päike hakkab isegi peale, olen siin paar päeva proovinud, meri on soe ja saab ujuda, ringi saab liikuda ilma, et kuumus “tapaks”, aga mulle tundub ilm jahe 😀 Pahuraks muudab mind ka see, et need sügistormid kohale jõudsid. Praktiliselt iga päev (v.a. eelmisel reedel ja nädalavahetusel ning tundub ka, et täna, kuigi päev ei ole veel läbi) on vähemalt korra vihma sadanud ja välgutanud. Eile saime taas nautida mitut elektrikatkestust ja Rasmus sai pirru valgel (tänapäeval küll jah taskulambi valgel) koolitöid teha. Kuna inimese mälu teeb trikke ja me ei mäletanud, et eelmine aasta nii vara ilm oleks halvaks läinud, lugesin eelmise aasta postitusi – nüüd saab ju juba võrrelda. Selgus, et eelmine aasta oli nädal aega samasugust vihma ja välku, aga juba nädal varem, kui sel aastal. Vahe on ainult selles, et eelmisel aastal oligi nädal aega kehva ja siis läks ilusaks tagasi, kuni selle 100 aasta kõige hullema sügistormini, mis 20 oktoobri kanti oli. Ennustatakse, et homsest keerab meil ilm jälle ära ja seekord temperatuurid kukuvad erakordselt madalale, sinna 20 kanti ning on oodata kõva tormi. 17.09 anti meile ju orkaani hoiatus, keeris oli siin mere peal, õnneks maale ei tulnud ja ennustati tuult kuni 32m/s, mandril oli maksimaalselt 16m/s, seega polnud siin häda midagi. Kui see vihm, välk ja elektrikatkestused välja jätta. Antud keeris liikus edasi Kreekasse, ma ei ole uudistes täheldanud, kas seal juhtus midagi hullu või mitte. Eestis oli meiega võrreldes ikka torm, mida saab tormiks nimetada. Ahjaaa, meil sadas eile rahet! Esimest korda nägime siin enda kodu juures rahet! Ilmateade lubab laupäevaks mägedesse, mis on üle 1500m, juba lund! Ilm on hukas, ma ütlen 😀 Ja ujumise kohta veel seda, et me lohutame ennast teadmisega, et ujume juba maikuu lõpust saati praktiliselt iga päev, et kaua Sa ikka jaksad. Kuigi mu kehale mõjub ujumine vägagi hästi, nii vormimise kui ka meelerahu suhtes, seega võiks ju ikkagi supelda niikaua kui vesi kannatab. Aga hetkel kehtib ka see ütlus, miks ujuma ei saa minna, et “Loll, kes vabandust ei leia” 🙂
17.09 kui orkaani hoiatus anti 
21.09 FB-st võetud pilt, päästjad Catanias tunnelis tööd tegemas 
Esimene rahe 23.09
Käisime nädalavahetusel shoppamas, Jaagul tuli tuju ja sellest tuleb ju kinni haarata. Mitte, et me siis hullult midagi kokku oleks ostnud 😀 Vaatasime üle pika aja üle Siracusa keskuse, seal oli endise suure toidupoe Auchan asemel nüüd Conad avatud. Porte di Catanias oli ikka veel Auchan, aga väga kesise kaubavalikuga. Poodides käimise peamine eesmärk oli meil leida Illy kohvikapsleid, et testida, kas kodukasutajatele mõeldud kapslid meie masinale ka sobivad ja Jaak oli neid kunagi Auchanis näinud. Paraku seekord ei olnud neid ei Conadis ega Auchanis. Küll sai Jaak need Cataniast ühest kohvipoest, paraku need meie masinale siiski ei sobi, peab manipuleerima ehk kapslile enne augu sisse tegema, siis saab kohvi, aga see ei ole eriti jätkusuutlik tegevus. Lisaks on Jaagul teisipäeviti nüüd Catanias massaaž, see nädal oli esimene kord, ellu jäi 😀 Ja mingi aeg olen nüüd, vähemalt teisipäeviti, autojuht ja pean lapsel koolis järgi käima, kuni Jaagul massaaži kuur läbi saab. Vaatab siiski, kaua ta jaksab seal käia ja kaua massöör masseerida.
Porte di Catania on praktiliselt lennujaama kõrval, seega saab seal maanduvaid lennukeid kõhu alt kõdistada 😀
Minu suhtest alkoholiga te kõik ju teate, ma ei ole joonud juba emmm…. vähemalt 3 või 4 või 5 või kes teab kui mitu aastat kanget ega ka lahjat alkoholi. Nüüd on see ahel ka murtud. Katki läks see Trapanis, kui seal õhtusöögi kohas peremees lõpetuseks meile mandlilikööri tõi, mida ta sõber ise tegema pidi. Mmmm, see oli hea. Ma sealt väiksest pitsist imepisikese sõõmu võtsin, kuidas Sa jätad mekkimata, kui peremees isiklikult oma sõbra tehtud joogiga kostitab, kolmveerand mu klaasist jäi ikka Jaagul ära juua 😀 Nüüd on meil kodus ka oma Sitsiilia liköör, Cremoncello, pitstaatsia oma. Lidli reklaamis oli ja me pidime kohe ostma või noh Jaak leidis, et me peame selle ikka ostma. Nüüd peame Limoncello ka ostma, siis on ikka õige Sitsiilia kogemus alkoholi osas käes. Ahjaaa ja selle pitstaatsia likööri mekkisin ka ära, maitses nagu pitstaatsia liköör – Jaak saab nüüd konjaki asemel magusat jooki juua, kui isu peale tuleb 🙂
Vahepeal oli ülemaailmne koristuspäev ja kõik usinasti koristasid suitsukonisid, et tõsta inimeste teadlikust, kui palju mürgiseid aineid seeläbi loodusesse satub. Emmmm, olgu, siin elades ja ringi liikudes on tunne nagu kogu saar on üks suur prügimägi – suitsukonid ei hakka selle sodi alt silmagi, mis siin kõik tee äärtes vedeleb. Ma olen täiesti nõus, et tuleb puhastada ja inimeste teadlikust tõsta, kuid riigiti tuleks ikka tegeleda nende kitsaskohtadega, mis sellel riigil iseloomulikud on. Eesti on tõesti väga puhas ja saab juba juhtida tähelepanu suitsukonile, kuid Sitsiilias, kus prügikotid lihtsalt aknast välja visatakse, tuleks tegeleda ikkagi sellega, et prügi ladustatakse selleks ette nähtud kohta, mitte iga väiksema kõrvaltee teeserva. Pildil on väga väike osa prügist, mis on kogunenud meie suure tee äärde enne kiirteele pööramist, see tee äärde kogunenud prügiuss on ca 10m pikk ja korralikult kuhjas. Siiani ei ole midagi ära viidud, seega aroom sealt mööda sõites on “võrratu” ja hunniku juurde on pandud lihtsalt see teetöö koonus, et sodi trügib tee peale, olge tähelepanelikud … ja see on kogunenud sinna alates juulikuust …
Päikesetõus on siin jätkuvalt imeline! Püsige terved!
