Vähemalt kord nädalas seiklema

08.11.2020

Oleme nüüd kolm nädalat järjest käinud lähiümbruse looduskauneid kohti avastamas. Kõik kohad on olnud väga ilusad, omamoodi kiiksude ning vaadetega. Tahaks väga minna natuke põhja poole, Taormina kanti, kus on jõgi ja peaks olema ka üks kosk – mina ju suur koskede sõber. Paraku oleme hetkel piiratud liikumisega ja tohime reeglite alusel käia ainult Siracusa maakonnas. Õnneks on siin ka palju kohti, mida avastada, seega loodetavasti jätkub meil tegevust kuniks meid jälle liikuma lubatakse. Täna oli liiklus olematu, kui eelmine pühapäev oli kiirteel autosid omajagu, nii nagu ikka on olnud, kohalikel ju vaba päev ja sõidetakse palju ringi, siis seekord oli tunne nagu oleksime ainsad hinged, kes ringi sõidavad. Jaak oli muidugi väga rahul, et neid vähem sõitmas oli.

Eelmise nädala pühapäeval (1.11) käisime teisel pool Siracusat, Cave of Pillirinat ja sealset piirkonda uudistamas. Koha leidsime suhteliselt kergesti üles, kuigi esimesel korral sõitsime vale tänava lõppu, sealt ei pääsenud rannikule kõndima. See-eest oli selle tupiktänava lõpus väga ilus suur basseiniga maja. Üks onu pikutas basseini ääres ja luges lehte, teine onu riputas samal ajal pesu kuivama. Pühapäevane idüll 🙂 Koopa leidsime suhteliselt lihtsalt üles ja see oli tõesti suur. Taskulambi oleks võinud kaasa võtta, siis oleks saanud rohkem sisse minna ja paremini uudistada. Seiklesime mööda matkarada ka veidikene aega ringi ja imetlesime vaateid. Lisaks meile kohtasime veel kahte inimest koeraga ja kahte jalgratturit. Rada tundus kulgevat mööda rannikut päris pikalt mõlemas suunas, seega saab soovi korral ennast seal korralikult liigutada.

Koobas leitud!
Vaade koopa juurest – Suur Tossutaja, Siracusa, merisuurjasinine ning paadid.
Mõni pilt minust ka 🙂
Meres oli ka koobas
“Lammas all vasakus nurgas” – ülilahe kaljupealne, mis on aja jooksul auklikuks ja sopiliseks muutunud. Nagu väike oma kaljumaailm oleks.
Ühes kohas sai täitsa randa ka.
Lihtsalt ilus vaade.

Täna, isadepäeva puhul, käisime siin pool Siracusat. Avastasin reede õhtul FB lehelt, et üks Eesti naisterahvas, kes Siracusas elab oli pannud väga laheda koha pildid oma seinale üles. Kohe siis uurisin, kus see asub ja otsustasime, et läheme seda vaatama. Sain ühe vihje veel, aga hetkel ma ei suutnud kaardi pealt seda kohta üles leida, seega selle koha avastamine jääb tulevikuks. Kuna seekordne koht on täpselt linna külje all, siis oli seal rahvast erakordselt palju. Enamus inimesi oli muidugi jalgratastega, kuna seal on 5km pikkune väga korralik jalgrattatee. Üks perekond pidas rannas pikniku, nii nagu siin kombeks on, et laud lookas, oli ka neil potsikuid ja totsikuid väga palju. Inimesi oli ka muidugi palju, 12tk lugesin kokku. Meil oli ka seekord näks kaasas ja tegime ka paar näksimise peatust. Inimesed olid väga korralikud ja kõigil olid maskid kaasas või ees. Eriti kummaline oli vaadata rattasõitjaid, kes meid nähes omale maskid kohe ette tõmbasid või siis sõitsidki kogu aeg maskis. Jah, meil on siin kohustus kogu aeg ja igal pool makse kanda, kuid me oleme otsustanud, et kui oleme looduses, siis me neid ei kanna, ei näe selleks väga põhjust. Koht oli taas väga ilus. Tõmbenumbri – lahesopi, vaatasime kõigepealt üle ja siis sammusime mööda jalgrattateed edasi. Saime üsna pikalt vantsida enne, kui tagasi rannikule pöörata saime. Taas saime imetleda ilusaid vaateid! Seekord oli rannik alt tühi ehk mõnes kohas olime nagu õhus, seega üritasime vähem servas kõndida, kuna seal oli suur võimalus ka mõnda mõõtmatult sügavasse auku kukkuda ja seda me küll ei tahtnud. Nägime ühte kohalikku, kes meiega inglise keeles rääkima hakkas ja juhatas meid mere kohal oleva võlvkaareni – see oli väga võimas! Hea, et ta sel oli, muidu oleksime mööda marrsinud ja ei olekski teadnus, et selline looduse ime ka seal olemas on. Tundub, et paljud seda kohta ei tea, sest Google Maps fotosid vaadates, seda ei ole üles pildistatud, ma vähemalt ei leidnud. Seekordne rada rannikul oli natuke raskem läbida, kui eelmine kord, kuna pidi rohkem jälgima kuhu astud, et pärast mitu meetrit vabalangemist ees ei ootaks, aga elamus oli taaskord võimas! No ja mis ma muud oskan öelda, et loodus on siin erakordselt kaunis ja Eestist sellist kogemust ei saa …

Peamine vaatamisväärsus Tonnara of Santa Panagia – see on mingi väga vana maja, ca 1100 ehitatud nagu ma välja lugesin. Kuna avaused olid kinni müüritud ja üks neist oli pooleldi lagunenud, siis me ei julgenud sisse ronida. Kuigi oleks võinud, sest seal oli see õige maja ja ajalugu, mida kõik vaatavad ja pildistavad. Aga me saame sinna alati tagasi minna 🙂
Me kondasime kõrvalhoones ringi.
Piknikult avanev vaade lahesopile – ilus onju 😍
Esiplaanil on granaatõunapuu – osad viljad olid juba nii üle küpsenud, et olid puruks. No ja vaade lahesopile muidugi ka 😀
Kõik peavad maski kandma, ka metsikud taimed ei pääse sellest kohustusest!
Piknik iga nurga peal 😀
No aga miks minna ringiga, kui saab ka otse – väike mägironija …
Jalgarattatee on isegi valgustatud, siit suundusime nüüd rannikule kõndima.
Meri uuristab teed ja kalju jääb alla.
Sügisvärvid – kõik, mis siin kasvab, torgib!
Üle väga pika aja taas üks perepilt! Ülilaheda loodusliku võlvkaare ees.
Sellised looduse teod mulle meeldivad! Väga võimas vaatepilt – vee möll ja kõrguv võlvkaar!
See EI OLE koobas vaid must auk, kuhu võib ettevaatamatuse korral sisse kukkuda. Põhja ei näinud, aga vee loksumist oli kuulda.
Need kivikogumid on mu lemmikud – see näeb välja nagu väike kivilinn või kalju. Aja jooksul uuristunud lõhed ja avaused, teevad siinse ranniku väga omapäraseks ja fantaasiarikkaks.
Väike omaette kaljumaastik – toredalt uuristatud kivim, lihtsalt niiväga meeldib!
Siin sai siis seekord natuke ringi rännatud.

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

Author: Margit Kõiv

Naine, abikaasa, ema, tudeng, koduperenaine - need on mu praegused tiitlid, kui kolisime elama Sitsiiliasse. Blogi otsustasin kirjutamata hakata, et ei läheks meelest, kuidas ja mismoodi on elu Sitsiilias läbi meie kogemuste.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *