Laupäeval, 12.12, käisime üle väga pika aja taas natuke seiklemas. Ilm oli fantastiline – tuuletu, päikseline ja väga soe (18 kraadi). Jälgin FB-s VisitSicily gruppi ning seal vahelduva eduga tutvustatakse erinevaid kohti. Pildid on muidugi väga ilusad ja tekib tahtmine uudistama minna. Olles paljudes kohtades juba käinud, tekib pilti vaadates juba see tunne, et jajahhh, väga hea nurga alt olete teinud või keegi on trooniga pildistanud, siis ongi kordi ilusam. Samamoodi on jagatud Marzamemi pilte, olen siiani seda ignoreerinud, kuna seal ei ole mitte midagi teha ega uudistada, selline pisike kalurilinnake. Reedel jagati jälle selle koha pilte ja kuna me polnud tõesti ammu kusagil käinud, siis otsustasin, et läheme vaatame Marzamemi nüüd lõpuks üle. Meie juurest on natuke üle tunni aja mööda kiirteed sinna sõitu. Tegemist ongi imepisikese linnaga, millel on üks pisike keskväljak, mida ümbritsevad restoranid. See peamine restoran, mis on ka Michelini kataloogis ära mainitud, oli kinni, ainult koer magas seal ees. Tavaliselt on seal platsil värvilised lauad-toolid ja suvel palju lilleilu ning kõik see teeb selle koha imearmsaks. Praegu oli ka täitsa ilus, olenemata sellest, et laudu-toole ja õitsvaid lilli ei olnud. Inimesi liikus suhteliselt vähe. Meie olime oma tavapärases teksad, pusa, tennised riietuses, kui kohalikud olid jopedes ja osad isegi tutimütsidega – kontrast oli suhteliselt suur 😀 Vaatasime üle ka ühe poe, mis kohalikku kraami müüs, kuna kõik oli kole kallis, siis me midagi ei ostnud. Tiirutasime seal maksimaalselt 30 minutit ja peamistele tänavatele oli ring peale tehtud. Mis väga omapärane oli, oli promenaad – see oli nagu müür, mille peal sai kõndida ja kust alla viisid trepid mere äärde või siis linnavahele. Lisaks loksus meri otse linna – sadama kõrval oli üks baar (eesti keeles: kohvik) ja selle lauad-toolid olid praktiliselt vee piiril. Ise imestasime, et kas see peabki nii olema või lihtsalt vee tase ongi praegu kõrgem ja tänu sellele on ka vesi “elutoas” 😉 Baaris nagu ikka, olid ainult mehed – ma ikka veel imestan selle üle ja ei ole leidnud veel kusagilt vastust, miks mehed nendes kohtades istuvad ja kus kõik naised-lapsed on …
Edasi oli meil algselt plaan Siracusasse turule minna – apelsinide hooaeg on ju ikkagi täies hoos! Kuid ajaliselt oleksime jõudnud turu sulgemiseks. Seega otsustasime ümber ja võtsime suuna Avolale – ühele populaarsematest kuurortidest lõunas. Ma nüüd ei tea, kas see nimetus on kohalike seas levinud või kasutavad ameeriklased seda ise, aga see koht on ristitud “USA rannaks” ehk enamus baasis töötavaid ameeriklastest käib seal rannamõnusid nautimas. Hetkel oli seal muidugi väga rahulik, kogu promenaadi äär oli tühi, ruumi parkida ja liikuda rohkem kui küll. Kesklinna piirkonnas oli sebimist rohkem, aga saime parkimiskoha, uudistasime natuke muulil ja läksime sööma. Restoranis olid peaaegu kõik lauad reserveeritud, õnneks üks vaba laud oli ja saime sööma. Üsna pea tekkis elav järjekord, tundub, et sattusime kuhugi populaarsesse söögikohta. Otsustasime seekord natuke priisata ja tellisime 28€ eelroa, mis oli mõeldud kahele. Põhiroaks võtsime kaks Sitsiilia salatit, mis koosnes apelsinist, oliividest, mõõkkala fileelõikudest ning Rasmusele lõhe kartulitega. Menüüs oli eelroa kohta kirjas ainult, et hooajaline ja sellega kogu info piirdus. No ja siis hakkas tulema, üks liud teise järgi – peale kolmandat valikut oli mul juba kõht võrdlemisi täis. Ma kõikidest pilte ei teinud, aga osad said üles ka pildistatud, enamus asju oli kaks v.a frititud mereannid, kaheksajalg ja sinimerekarbid. Valikus olid – arancinid, paneeritud tuunikalafileelõigud, hiidrekevetid, austrid (! ma elus esimest korda sõin värskeid austreid, need olid arvatavasti sealtsamast merest püütud), taldrikutäis kaheksajala tükikeski, frititud mereannid (minikaheksajalad, krevetid, kalmaarid – seda süües oli mul kogu aeg Liina meelel ja ma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ta neid hea meelega söönud oleks ja mitte ükski ei oleks järgi jäänud – meist jäi ca veerand järgi, lihtsalt ei jaksanud), keskmine kausitäis keedetud sinimerekarpe, mis meil ka osaliselt järgi jäid, sest lihtsalt ei jaksanud – need olid otse merest vist toodud, lõhnasid küll nii 🙂 Ma eeldan, et Eestis maksab ainuüksi sinimerekarbid ja austrid sama palju kokku, kui me kogu selle valiku eest maksime. Kõik oli väga hea ja mul oli eriti hea meel, et sain vähemalt kokkamise vaba päeva ja nautida restorani sööki 🙂 Avolas me eriti ringi ei jalutanud, kodu poole sõitsime mööda promenaadi äärt, mis oli tõesti mitu kilomeetrit pikk ning seal on valikus nii kivi, kui ka liivarandasid. See sarnaneb natuke Pirita promenaadiga, umbes sama pikk ja sama loogikaga, lihtsalt siin lubatakse kogu promenaadi ulatuses ka mere äärde peesitama.
Imelist jõulukuu jätku ja püsige terved!
