26.02.2021
Meil ei ole üldse vihma sadanud, ma ei mäletagi millal viimati sadas … Mitte, et ma kurdaks, aga ma unustan aeda kasta 😀 Avastasin ükspäev, et maasikad on nukralt lössi vajunud ja tulbipeenar on selline kuivavõitu ning sidrunipuu all maapind juba lõhenenud. Proovin pingsalt meeles hoida, et kastma peab. Pole ju harjunud … Tundub, et Jaak peab kastmissüsteemi uuesti üles installeerima 😀 Ilmad on olnud imeliselt kevadised, loodame, et nüüd mingit ootamatut külmalainet koos koleda vihma ja muu jamaga ei tule.
Söömisega on meil olnud hästi. Kui ma muidu olen Dunkin Donutsit vaadanud pilguga, et ehhhh ei isuta, siis sõbrapäeva paiku donutseid nähes tekkis vastupandamatu isu ja tuli muidugi osta. Nüüd on jälle pikaks ajaks rahu majas 🙂 Veel tegin esimest korda elus tuunikala-muna pirukaid – maitsesid väga hästi! No ja ciabatta küpsetamine tuleb mul ka juba üsna hästi välja, katsetan siin taignaga, et kord on liiga paks ja siis liiga vedel, et milline see paras on. Õige ciabatta on ju õhuline ja aukudega, aga apelsini marmelaad kukub ju akudest läbi, seega ükskord kui tihkem tuli, oli moosisaia palju parem süüa 😀 Kuna leidsin lihtsa retsepti ja nüüd õnnestub järjest paremini, siis ma mõtlen, et jäängi ise küpsetama, kuni selle hetkeni, mil väljas 30 kraadi on ja ahju lähedalegi ei taha minna, siis ostan saiapoiste käest rõõmuga seda edasi 😉 Ja see aeg saabub üsna varsti … Ahjaaa, vastlakukleid tegin ka, aga pilt jäi tegemata, mul oli sel õhtul just üks veebipidu, ning lisaks pakkus Suur Tossutaja oma esimese show, kus see tuhk meie maja peale tuli, seega ma sebisin mitut asja korraga ja pildi tegemine läks täitsa meelest 😀 Tegin kukleid kaks korda, Jaak tellis katsetuse ka, hea, et tellis, esimesed läksid millegipärast untsu, teised õnnestusid ideaalselt! Kirsimoosi ja vahukoorega – mmmmm, ideaalsed!
Tegin paar päeva tagasi lõpuks sidrunimarmelaadi. Jaak juba ammu uurib, et kus on, kast sidrunitega on nurgas – puu peal aina kasvavad ja marmelaadi ikka ei ole. No ma ei tea, millistest apelsinidest ja sidrunitest Lia Virkus siin Sitsiilias neid tegi, mul igatahes sellised ei tule nagu tema retsepti ja piltide järgi olema peaks. Mõlemas retseptis on kirjas, et lisa niipalju vett, et viljaliha oleks kaetud – mul tuleb kilost viljast juba niipalju mahla, et viljaliha on mitmekordselt kaetud. Järgmine kord tuleb osa mahlast ära juua, muidu jääb liiga vedel. Sidrunimarmelaad iseenesest läks marmelaadiks, arvatavasti seal oli seda haput piisavalt palju, et pärast taheneda. Väga omapärase maitsega, ciabattaga ei kannata süüa, liiga hapu, paneme nüüd seda õhtuse tee sisse. Ma suhkruga ju koonerdasin ka 😀
Meie suured plaanid koolivaheajal Itaalisse trippima minna, said eile õnnetu lõpu, kui tuli teatavaks, et Itaalia valitsus otsustas pikendada regioonide vahelist liikumiskeeldu kuni 7.04. Proovivad ära hoida rahvaste liikumise pühade perioodil. Loodame, et siis “punasesse” ei panda, jõulude ajal ju tehti nii. Eks tuleb siis vaadata kuhu meil siin veel minna on vaja ja ainult loota, et püsime nii kaua “kollases”. Hetkel ei ole veel infot, et midagi meil muutuks, eile oli mingi uudis juba väljas, kus ennustati, kes kuhu jääb või kukub ja me olime ikka “kollased”. Samas pool mandri oma oli juba “oranžiks” värvunud. Kui ikka rahvas taas liikuma lasta, siis läheb levima, midagi ei ole teha … Elame nädala kaupa ja teeme otsuseid vastavalt sellele, kuhu värvitsoonidesse me kukume. Eelmine teisipäev käisime siis taas poodides, saime Rasmusele ja Jaagule ka uued kruusid, nüüd on meil väga ilusad kruusid. Jaak valis olude sunnil Saksamaa, kuna teised ei olnud väga atraktiivsed. Lisaks võtsime seekord shoppamist tõsiselt ja ostsime riideid. Sunnime oma mõtteid liigutama sinna suunda, et kui Eestisse tuleme, siis on garderoob ka uuendatud, sest siin on allahindlused, mis päriselt on ka allahindlused. Jube raske on muidugi vaadata, selle pilguga, et oleks vaja pintsakut, jopet või mõnda muud paksemat riideeset, kui siin seda kohe üldse mitte vaja ei ole … Jaak on olnud hädas nn. casual pintsakutega, Eestis käib mööda poode ja ükski ei sobi. Siin läksime ühte pintsakupoodi, meil olid muidugi suured kõhklused, et kohalikud on nii pisikesed, et suuri numbreid nagunii ei ole, kuid tulime poest kahe pintsaku ja õhema kampsuniga. Pintsakud olid nagu selga õmmeldud, jah ühel peab natuke nööpe taha poole õmblema, muidu on liiga lai, aga uskumatu, suisa kaks erinevat pintsakut ja kohe sobisid. Ma sain Desigualist kaks pluusi, ma üldiselt ei käi seal poes, sest see on ju jube kallis. Iseenesest mulle Desigual meeldib, eristub ja omapärane, aga hinna pärast ei käi ma seal. Sattusime pakkumisele, kus teatud tooted koos ostes on lisaallahindlus 60% ja juhtumisi mu need kaks pluusi sinna sobisidki, ning sain pikkade varrukatega polo moodi pluusi ning suvise pluusi kokku 30€. Sellise raha eest olen ma seal poes küll nõus käima 🙂
Meil on maja peal ehitajad. Õigemini nad remondivad trepi alust, see kobrutas ja oli lahti. Lisaks parandasid veel mõned postid ja värvivad seina. Nad tulid toimetama juba eelmise nädala neljapäevast. Kaks pikka päeva rassisid, mul oli kohe päevakava sassis 😀 Ei lähe ju kodust ära, äkki neil on midagi vaja. Esmaspäeval pidid nad tulema värvima ja teisipäeval pidi tulema maakler majast pilte tegema. Esmaspäeval ootan ja ootan ning kedagi ei tule, lõpuks uurisin perenaiselt, et kuhu töömehed jäävad. Selgus, et värv ei ole valmis … Eeee, mh?! Värvinäidise võtsid nad juba neljapäeval, kas tõesti ei suudeta siin kahe päevaga + nädalavahetus juurde värvi kokku segada. Tundub, et mitte. Sain perenaisest aru, et maakler ka ei tule, kuna remont pole valmis. Võtsin siis esmaspäeva väga vabalt, laisklesin ja lillegi ei liigutanud. Teisipäeva hommikul, kui perenaine kirjutas, et maakler jääb hiljaks, sest unustas midagi maha, siis läks mul kole kiireks. Ega maja väga must ju ei olnud, lihtsalt asjad tuli ära panna, niipalju kui sai. Magamistoa aken puhtaks pesta, et vaadet näeks ning pindadelt tolm võtta ehk kõik asjad, millega ma arvasin, et on aega küll, tuli kiirelt 40 minutiga ära teha. Ma olin pärast päris väsinud kohe 😀 Maakler siis pildistas ja tegi 360 kraadi pilte ja oli üle tunni aja siin toimetamas. Ta oli selline omapärane meesterahvas, kui tavaliselt inimesed pigem saavad keelest aru ja ise vastu ei räägi, siis tema oskas piiratud määral inglise keelt rääkida, kuid ta ei saanud midagi aru, mida ma vastu rääkisin 😀 😀 😀 Teistega seda probleemi nagu ei ole olnud, seega ma ei arva, et viga on minus 😀 Siia lõppu sobib hästi mu itaalia keele õpetaja ütlus, kui olin tunnis õpikust midagi ette lugenud: “Väga tubli! Ilusa hispaania keele hääldusega lugesid, palun nüüd itaalia keele reeglite järgi.” 😀 😀 😀
Kaubanduskeskuses sattusime raamatupoodi, sain Rasmusele kassikalendri. See on selline tore kalender, kus ühel lehel on pikk jutt selle kassi tõu kohta ning teisel poolel on siis kalendri osa. Kõik muidugi puha itaalia keeles, saabki nüüd natuke keeleõpet harjutada. Jaagule jäi silma üks väga omapärane teos. Vaata pilti …
Rasmus tuli üleeile koju ühe raamatuga. Me olime väga üllatunud, et ta üleüldse sellises mõõdus raamatut vaatab! Nad olid kirjanduse tunnis Poe luuletust lugenud ja Rasmusele see meeldis, seega ta võttis raamatukogus Poe kogutud teosed, mis meenutab ühte korraliku entsüklopeediat.
Paar väikest asja veel, millest mul aina läheb meelest rääkida, kuid mis on USA baasile väga iseloomulik. Baasi värvas mõõdetakse jätkuvalt temperatuuri. Ükskord baasi minnes unustati mõõtmine sootuks ära, sest poisid lõid usinasti kulpi ja tervitasid Jaaku. Ma ei saanud aru, kust see nüüd tuli, enne pole ma seda tähele pannud. Kuna USA sõjaväes jälgitakse väga hoolega, millises auastmes ollakse, siis kõiki ülemaid tervitatakse kulbi löömise ja korrektse tervitusega, see on neil kohe veres. Jaagul on läbipääsu loal kirjas, et ta on kapteni auastmes, siis kõik kohe tõmbavad selja sirgeks ja tervitavad. Väga võõras ja minule naljakas 😀 Vastlapäeval poisile baasi järgi sõites kuulsime valves olevate poiste raadiotes teadet:”This is a test, this is not a war!” ja nii mitu korda järjest. Ma hoidsin naeru tagasi, sest see kõlas jälle väga naljakalt. Jaagul oli juba info, et teises baasis on nn. evakueerimise õppused, seega saime kohe aru, millest jutt käis. Täna just oli FB Sigonella grupis ka kerge segadus, kuna Marinais, kus kõik nad elavad, selline eraldatud USA linnak, olid tulnud ruuporitest hädaohu teated. Testiti süsteeme, kas töötavad, kui ikka Suur Tossutaja mingi hetk lõplikult üle käte läheb, siis saab häire anda. Olen jooksvalt täiendanud vulkaani postituses olevat piltide linki, kuna Suur Tossutaja on nüüd üle nädala iga päev silmailu pakkunud. Mõni päev rohkem mõni päev vähem. Eesti sünnipäeva auks, tegi ta eriti uhke etteaste, kus tulesammas oli ca 1km kõrgune. Looduslik ilutulestik! Seega võite sinna postitusele ka pilgu peale visata ning albumist pilte juurde vaadata. Panen kodust tehtud ja netist leitud parimad palad siia lõppu ka.
Ahjaaaa, taaskord suured tänud Liinale, kes on meie armas pakisaatja. Seekord saabus pakk 10 päevaga! Uskumatu, mul oli vaim täiesti valmis taas kuu aega ootama, hea, et ma teisipäeval paki jälgimise lehte piilusin. Saadetis oli jõudnud Milani ja eile saime paki kätte. Nüüd on meil musta leiba ja suur Eesti lipp. Teeme täna Eesti sünnipäev vol.2 tähistada! Veelkord aitäh lisanänni ja armsate tervituste eest!
