01.03.2021
Baasis on nüüd esindatud kõik Balti riigid. Lätlased saabusid juba eelmise aasta augustis ja leedukad millalgi eelmisel sügisel. Leedukad elavad peaaegu meie kõrval, Brucolis. Janis kutsus meid sel laupäeval külla, nii tore, pole ju väga kaua aega kellelgi külas käinud. Hetkel kehtib siin ka reegel, et külas tohib olla kaks täiskasvanut, kes ei ole sama pere liikmed, lapsi ei loeta. Rasmus oli alguses väga kõhklev, kui Jaak teatas, et me läheme laupäeval kolmele Läti tüdrukule külla 😀 Reedel oli Janis koolis tüdrukutel vastas koos pere koeraga ja Rasmus oli koheselt müüdud, koju jõudes esimene asi, mis ta teatas oli, et me läheme homme koerale külla 😀 Lätlased elavad ühes populaarseimas linnas Motta Sant’Anastasias – taaskord, me ikka aeg-ajalt imetleme neid sitsiillasi, et nad on oma linnakestele ikka väga kõlavad nimed välja mõelnud. Nad elavad paarismajas, kus kõrval naabriteks on ameeriklased ning nende maja alumisel korrusel elab peremehe ämm ja äi – võrdlemisi vanad inimesed juba. Maja on neil tunduvalt väiksem kui meil, aga hubane ja mahuvad kenasti ära. Neil on kolm tütart – vanim Rasmusest aasta noorem ja käib 5 klassis, keskmine oli vist 10 ja noorim 5. Noorim oli väga tagasihoidlik, aga vanemad tüdrukud rääkisid ideaalselt inglise keelt, keskmise tüdruku hääldus tegi Jaagu täitsa kadetaks suisa 😀 Lapsed leidsid üsna kähku ühise keele ja toimetasid omapäi. Koer on neil samojeed – vaeseke, tal on siin arvatavasti suvel erakordselt palav … Nägin nüüd ära ka selle, millest saluutide ajal räägitakse, et loomad satuvad paanikasse. Lapsed mängisid õhupallidega ja otse loomulikult läksid need ju puruks, koer oli nagu keravälk laua all meie juures ja värises üle kere. Ma pole sellist asja enne näinud. Lõpuks maandus ta peremehe sülle, kes teda siis rahustas. Mul oli temast päris kahju kohe … Janise naise nimi on Elina – neil muidugi käivad need viltused kriipsud tähtede kohal, aga ma ei saa neid teha 🙂 Ja ohh mu rõõmu, Elina oskab inglise keelt! Lõpuks ometi üks naine, kellega saab rääkida! Seega meil juttu jätkus kauemaks ja aeg lendas väga kiiresti. Veetsime seal ühe väga toreda pärastlõuna, kutsusin nad suve poole meile vastu külla, siis on siin midagi teha ka, saab ujuma minna, muidu on nii, et meri on, aga vette ei saa. Lastel siis lõbusam ka. Laupäeval oli taaskord ilus päikesepaisteline ilm, varjus nii umbes 18 kraadi, päikese käes rohkem. Istusime maja ees terrassil ja nii kuidas päike aina pealt ära keeras, seda külmemaks kuidagi läks. Panime aina riideid selga ja lõpuks kolisime tuppa. Jaak muidugi ei suutnud meid norimast jätta – ise tuleme külmast kliimast, oleme põhjamaa inimesed ja nüüd kui on 18 kraadi ning päike enam peale ei paista on külm ja tuleb tuppa ümber kolida 😀 😀 😀 Nojahhh noh, külm oli ju!
Pühapäeval läksime loodusesse ja vaatasime uuesti üle Pantalica, kuid seekord teiselt poolt. Jaak oli vaimselt ja füüsiliselt valmis, et tema läheb jooksma. Eelmine kord oli seal ju ilus sirge korralik tee, mida mööda sai kõndida, seega ideaalne jooksmiseks. Jõudsime siis kohale ja suur oli me üllatus, kui me seda autode rivi nägime … Tundus, et kõik olid otsustanud sinna tulla. Värvas, nagu ikka praeguste reeglite järgi, mõõdeti kõigil temperatuuri, lisaks kirjutasin suurde kaustikusse peamised andmed (nimi, kust pärit, mis rahvus, mitu inimest, kontaktnumber ning mõõdetud kehatemperatuur). Valvurionu arvas, et oleme sakslased 😉 , pidime talle pettumuse valmistama. Väravas olime korralikud ja maskidega, pärast võtsime eest, kuigi seekord oleks pool ajast võinud mask igal juhul ees olla, sest seal oli ikka enneolematult palju inimesi! Vahepeal panimegi tagasi, sest meetrist vahemaad ei olnud teatud olukordades mitte kuidagi võimalik hoida. Meile Rasmusega meeldis, Jaak oli muidugi sügavalt pettunud, kuna Pantalica teine pool on puhas mägironimine. Seal ei olnud ühtegi siledat teed, kus joosta, vaid pidi mööda kaljuserva kõndima, vahepeal läbi pugema ning üle kivide jõge ületama, et teisele poole saada. Rasmusel oli rõõmu palju, sai koobastesse (haudadesse) piiluda, natuke joosta, veidike turnida ja loodust avastada. Koopaid ehk haudasid oli üsna palju ja need jäid kohe ette, kuna tee ju kulges kalju peal. Teiselt poolt lähenedes tuli kaljude otsa ronida ja otsida, sellepärast Rasmusele seal eelmises kohas ka väga ei meeldinud, sest tuli teelt spetsiaalselt ära minna ning kõvasti mägironida, et koobast näha. Inimesi oli igasuguseid – kõigepealt parklas nägime neidu, kes oli tulnud kõrgete saabaste ja miniseelikuga …. Emmmm, raske öelda, kui kaugele ta oma noormehega jõudis, esimene kõrgem aste oli juba katsumus, tegin salaja pilti ka 😉
Samuti kohtusime teel skautite/gaididega ning ühe suurema grupiga, kellel oli giidiga tuur. Kõik oli sinnamaani kena, kuni me jõudsime kõige kitsama koha peale ja jäime troppis seisma, me ei saanud üldse aru mis toimub. Lõpuks, kui natuke lähemale liikusime, vaatasime, kuidas kolm-neli inimest turnisid mööda kitsukest rada kuhugi üles puu taha ja siis tagasi alla laskusid ning mööda rada edasi liikusid. Kuna grupp oli suur, siis see kõik võttis meeletu aja. Pärast tagasi minnes ronis Rasmus ka sinna puu taha ja selgus, et seal oli täiesti tavaline koobas. Küsisin, kas oli mingi silt või viit või pilt või midagi, ütles, et ei, täiesti tavaline väike koobas. No ei tea, miks giid lasi neil sinna turnida, küllap siis ikkagi mingi legend selle hauaga oli …
Peale kärestikulise jõe ületust jõudsime teisele poole, kus inimesi oli tunduvalt vähem. Seal oli väga mõnus seigelda, keegi ei karjunud, kedagi ei olnud kuklasse hingamas või ees kohmitsemas, sai ringi luusida, vaateid imetleda ning omas rütmis liikuda. Jõudsime õnnelikult välja veel ühe parklani, seega saime seekord selle ühe poole mõlemalt poolt kaljult üle vaadatud. Jätkuvalt, hingematvalt ilus 😍
Viimased päevad on olnud kole udused ja me ei näe enam üldse Suur Tossutajat ega tea, millega ta hakkama on saanud. Tuli välja, et pühapäeva hommikul oli ta teinud ühe väga korraliku plahvatuse, küll ei olnud niiväga laava pauk, vaid pigem tuhapauk. SIIN üks väga heal hetkel tehtud video, kus on näha kuidas meeletu pilv taevasse sööstab nagu tuumaseen. Lähedal asuv linn oli samuti hetkega tuhaliivaga kaetud.
Imelist kevadkuu algust ja püsige terved!
Ahjaaa, Jaak sai täna esimese koroona vaktsiini süsti (astrazeneca) – neile anti tööl teada, et 150 NATO sõdurit saavad süsti, kes tahab ja Jaak muidugi tahtis. Ma muideks veel hommikul poodi sõites mõtlesin reisimise mõtteid ja ma ei tea miks, oli mul peas mõte, et täitsa jama, Jaak on vaktsineeritud ja mina Rasmusega mitte, et meile kehtivad ikkagi karmimad reeglid ning peame testidega mässama … Ei tohi mõelda selliseid mõtteid, lähevadki ootamatult täide 😀 Me muidugi jätkuvalt loodame, et mingi hetk tehakse ka pereliikmetele vaktsiin võimalikuks.
