05.03.2021
Kuhu sel ajal nüüd äkki kiire hakkas!? Me lähetus saab ju niiviisi jube kiiresti läbi ja me peame, õigemini mina pean, tagasi reaalsusesse ehk töö, kodu, rutiin, masendus, stress, pime ja külm Eesti, rütmi tagasi kolima, prrrrr … Ainus hea asi, mis tagasi kolimisel ees ootab, et saab taas oma kalleid inimesi näost näkku näha, selleks ajaks on see koroona jura juba taandunud. Igatahes, ma ei ole üldse rahul, et see kõik läbi saab, nüüd kus ma lõpuks sisse olen elanud … Hetkel olen baasis ja teen aega parajaks, kuni Jaak trennis on, nägin ka Igorit, kes teatas, et nad jäävad vähemalt aastaks veel ja pühendavad viimase aasta Sitsiilias ringi reisimisele ja kui Sloveenias uut inimest koolitatud ei saada, siis jäävad nad veelgi pikemaks … Eestis sellest asja ei tehta, igaüks on täpselt niikaua, kui ette nähtud ja pikendamist ei toimu. Eks peab nüüd siis võtma kõigest viimast, niipalju kui vähegi annab. Itaalia värvub järjest enam “oranži” ja “punast” värvi, seega sinna reisimine on jätkuvalt raskendatud. Sitsiilia on õnneks jätkuvalt “kollane” ja liigub “valge” suunal ning Sardiina on juba nädal aega “valge” olnud. Seega on meil lootust jätkuvale liikumisvabadusele Sitsiilia piires 🙂
Kolmapäeva hommikul olin ma üle väga pika aja täiesti endast väljas ja vägagi nõutu. Olin rõõmsalt oma hommiku jooga ära teinud, võtnud hommikuse dušši ning kolinud alla korrusele, et hommikusööki teha, kõht oli selle aja peale jube tühjaks läinud. Tegin alumise korruse luuke lahti ja pilk jäi jalgväravale, hmmmm, mis narts see seal ripub, kas keegi on meile midagi aia külge pannud. Ei, issand, see on vist kass! Nojahhh, tormasin üles binokli järgi ja piilusin distantsilt, oligi kass. Värava vahele kinni jäänud ja rippus seal niisama. Võtsin julguse kokku ja läksin õue, oligi kass ja vist surnud, vähemalt ta ei liigutanud. Jeerum, kui vastik, kassilaip ripub meie värava küljes, kuidas ma ta kätte saan, kuhu ma selle laiba panema peaks?! Kui siin mõni väiksem loom auto alla jääb nt. kass, siis sinna see jääbki, kuni on asfaldiga üheks sõidetud … No ma ei osanud mitte midagi teha ja kirjutasin perenaisele, sest tõesti, kuhu see elutu keha panna tuleks … Olin üsna endast väljas, kui äkki kuulsin, et naabripoiss sõitis ära ja nagu tal viimasel ajal kombeks, siis kummi vilistades ja tuututades, temast kirjutan ma hiljem natuke veel. Vaatasin sel ajal aknast välja ja kass liigutas! Huhhhh, ta on elus, jumal tänatud! Tõmbasin siis kummikindad kätte, igaks juhuks võtsin harja ja kühvli ka, juhul kui ma kätega teda haarata ei saa ja läksin vapralt värava juurde. Kass näugus, hammustas väravat ja sebis oma esimeste käppadega. Võtsin siis temast kinni ja tõstsin nii kõrgele, et ta värava vahelt läbi mahuks, kass kukkus teisele poole maha ja kiiresti esimeste käppadega, tagakeha järgi lohistades, liikus mäest üles. Rumalad kassid, mida nad turnivad väravate otsa, kui pole vaja. Väga jube kogemus ja ma loodan, et rohkem sellist asja kogema ei pea. Kui see oleks juhtunud siis, kui meid kodus poleks olnud, siis olekski kassi laip meid ees oodanud. Minu jaoks väga šokeeriv kogemus igatahes. Ahjaaa ja õnneks perenaine ei olnud veel mu sõnumeid lugenud, seega kustutasin kiirelt need ära … Ja hommikusöök oli väga dieedikas, sest söögiisu oli laksust kadunud 😀
Naabripoisist – ta on tagasi ja on sehkendanud umbes nädal aega iga päev ja mõnikord ka öö maja juures. Meil on tunne, et ta ei ole peale seda obadust enam väga normaalne … Nüüd on tal kombeks tulla keset ööd, nii 2:00 paiku või siis sel ajal jällegi kuhugi ära sõita. Kusjuures siinsete majade juures on see imelik, et kui maja on vaikne, siis kuuleb ja tunnetab peaaegu kõike, mis ümberringi toimub. Seega kui mul öösel on sel hetkel kergema une faas, siis ma ärkan üles, et sest kutt prõmmib auto ustega ja nagu mitte üks kord, vaid nagu ikka mitu korda ning südamest ja meie maja väriseb selle peale. Kui ta on koos sõpradega, siis on kosta ka seda jutukõminat, ühel öösel ärkas ka Rasmus selle peale üles ja oli suhtliselt hirmul, et mis toimub. Suvel on seda lärmi rohkem ja harjud ära, kuid praegusel perioodil on see harjumatu. Teiseks, ta jätab kõik välistuled põlema, terveks ööks ja aeg ajalt ka terveks päevaks. Värava jätab samuti lahti ning sõidab ta viimasel ajal täiesti pööraselt, kihutab, vilistab kummi ning tuututab. Nagu poolearuline! Ühel päeval pühkisin taas tuhaliiva kokku ja ta kihutas just sel hetkel koju. Kuna olin maja ees, siis tervitasin teda, ta ei pannud mind alguses tähele ja ehmatas päris korralikult. Ma siis tegelesin oma asjadega edasi ja kutt hakkas äkki lihtsalt kõva häälega laulma ja jalgpalli taguma … Emmm okei, õnneks liikusin ma maja teisele poole, aga laulmist kuulsin ma ikka edasi 😀 Õnneks sõitis ta enne ära, kui mul oli vaja ära minna, põrka temaga veel kusagil tee peal kokku. Täna varahommikul oli ta näiteks all parkimisplatsil ja rääkis telefoniga … Igatahes käitub ta väga veidralt ja natuke häirivalt, Jaak pakkus, et peaks korra veel ühe obaduse andma, äkki siis loksub paika tagasi 😀
Suur Tossutaja on taas viimastel päevadel kõvasti tossutanud. Õnneks on tuhka meie poole tulnud ainult ühel korral. Taaskord suleti lennujaam, kuna kõik kohad olid tuhaliiva täis ja see on ju libe. Lisaks liikus tuhapilv ühel päeval Maltani välja. Eile käis ka üks korralik purts, Jaak nägi seda töölt ja kohe helistas, et kas see pilv tuleb meie kodu peale. Hommikul oli ka näha, et Suur Tossutaja tossas, aga ma ei pannud tähele, et see vahepeal pauku oli teinud. Õnneks liikus pilv mere peale ja meieni ei jõudnud, aga toreda pildi sain ikkagi. Baasis on tänavad pühkimata ja lastel on rõõmu palju, saab mööda tuhaliiva uisutada. See on ju libe, sellepärast ka aina hoiatatakse, et piirake kiirust ja et pidurdusteekond pikeneb, nagu Eestis jää peal sõidaks. Kodus on sidruneid ka tore korjata, saad korraliku tuhaliiva krae vahele 😀
Meie kõrval pikalt tühjalt seisnud majal on omanikud. Paar nädalat on käinud seal suuremat sorti toimetamine. Aia on nad korda saanud, saaginud, pühkinud, lõikunud ja põletanud. Neil on ikka väga suur aed, peale puhastamist on sealt igast huvitavaid asju välja tulnud, näiteks üks trepp, mis viib alumisse aeda, aias on teed ja peenra ääred, mis enne ühtlaselt võsa oli. Maja juures on välidušš ning maja alune garaaž. Tänaseks on nad kolinud majja ja lõhuvad seal hoolega. Tundub, et meie rahu ja vaikus on leidnud lõpu 🙁 Lisaks käib neil seal palju inimesi läbi ja mitmel õhtul on nad juba terrassil istunud, jutustanud ja veini joonud. Peremees on sellise halli peaga keskealine meesterahvas, kes oskab väga hästi inglise keelt. Ma ükspäev viisin prügi välja ja ta kõnetas mind. Ta ütles oma nime ka, aga mul on nimede peale megahalb mälu, aga kõlas väga tüüpilise Itaalia nime moodi, Lorenzo vmt. Mulle tundub, et ta on kas ülevalt külast või on tema ongi seal enne elanud, sest kõik tunnevad teda ja ülevalt külast käivad neile need külalised. Ühesõnaga müra, lärmi ja inimesi on tunduvalt rohkem liikvel, kui me harjunud oleme. Varajane ettevalmistus suveks 😉
Meie maja peale remonti pildid ka, kus kõik on ilus ja uus 🙂
Eesti sünnipäev vol2, kui olime kätte saanud oma musta leiva. Lisaks oli Lidlis müügil õlis anšoovised, mis on peaaegu nagu kodumaine kilu, seega lasime hea maitsta 🙂
Ma ei tea, kuidas tulp peaks kasvama, kuid minu peenras kasvavad nad nii:
Ahjaaa ja nii tore, et Terevisiooni satuvad lehti lugema tuttavad näod. Müni päev tagasi oli endine kolleeg Helen, kõigepealt näidati teda uudistes, kus Arvamusfestivalist räägiti ja järgmisel hetkel oli ta lehti lappamas. Kuna too päev vaatasin salvestust õhtul, hommikul ei olnud aega, siis kohe kirjutasin ka temaga. Nii südant soojendav on toredaid inimesi telekast vaadata. Lisaks on olnud Jüri, kellega ka kohe suhtlema pidin ja perekond Pinod, Kajale ma ei kirjutanud, ta jagas ise sotsiaalmeedias ise seda infot 🙂 Elagu Terevisioon!
Püsige terved!
