7.10.2019
Blogis on pikalt paus olnud … Olen olnud kodune ja hoolega oma lõputööga tegelenud ning eriti kusagil käinud ei ole. Nüüd otsustasime, et minu aju tuulutamiseks, Jaagu puhkuse alguse ning Rasmuse pika nädalavahetuse puhul läheme teeme väikese kanjoni matka. Seega käisime laupäeval 5.10 Cassibile rahvuspargis ühte Sitsiilia turismiatraktsiooni kaemas. Oleme praegu otsustanud, et tuuritame kõigepealt kodust ca 100km ümbruses ringi ja avastame sellele trajektoorile jäävaid põnevaid kohti.
Stardikohaks valisime looduspargi keskuse, kus peaks siis olema peamine sissepääs. Mõned kilomeetrid enne keskust saime kokku lammastega 🙂 Viimasel lambal oli kelluke kenasti kaelas ja nii nad seal siis kepsutasid. Alguses olime natuke nõutud, et kas nad jäävadki meile ette aga selgus, et nad tulid ühest aedikust ja kepsutasid paarsada meetrit edasi teisele poole teed aedikusse. Üks kohalik tuli ka vastu, vaatasime kuidas ta siis käitub – patsutas käega vastu autoust ja hüüdis midagi. Lambad hakkasid tõesti natuke kiiremini liigutama. Õnneks ei olnud see eriti pikk viivitus, lihtsalt vahva elamus omaette, seega saime sõitu jätkata. Ahjaaa, siin lambale otsa sõitmise eest saab 100€ trahvi, seega olge liikluses tähelepanekud. Lisaks kasvas seal kõvasti münti, kuna lambahaisu asemel oli hoopis meeldiv mündilõhn autos, kui just lambaid piparmündilõhnase šampooniga pestud ei olnud …
Pargile lähenedes olid autod juba igal pool tee ääres parkimas, seal sai niisama parkida. Me sõitsime edasi ja jõudsime kohvikuni, mille lõpus oli tasuline parkla. Parkimine maksis 3€. Mis on kummaline ja millest ma hästi aru ei saa on see, et orgu laskumise sissepääsu värav oli tabalukuga kinni pandud ja suur hoiatussilt üleval, et alates juulist 2014.a. on laskumine suletud, kuna see on ohtlik ning keelust ületajatel võib tulla politseiga suuri pahandusi. Samas oli seal kohvik, mis töötas, lisaks kenasti hooldatud dušid, maskis 1€, kohvikus töötavad mehed, kes parkimise eest raha küsisid ning üle aia ronimiseks olid pandud plastikust kastid. Rahvas turnis rahulikult edasi tagasi ja keegi ei teinud sellest välja, et tegelikult minna ei tohiks. Proovisin netist ka selle kohta infot leida aga väga eriti midagi välja ei tulnud. Panen siia ühe lingi (https://thesicilianway.it/viaggi-sicilia/siracusa/cavagrande-del-cassibile-laghetti-avola-come-arrivare/?fbclid=IwAR3j3YvP-XyT7kYXWFf9vrFr14tyoHXXEqV3rXlejMnpqim90_oECOboAl4), endale edaspidiseks ja teistele huvilistele ka. See on küll itaalia keeles aga google tõlge aitab, kes itaalia keelt ei oska, ma ka veel ei oska 🙂 Seal on kirjas ka muud sissepääsud, mis äkki on siis ametlikud, kuigi ma küll ei näinud, et inimesi mujalt sinna alla oleks jõudnud …
Hoiatussilt 
Kastid, mille abil üle tara ronida
Sissepääsu juures tutvustav silt 
Looduspargi silt teekonna alguses
Vaade enne laskumist on muidugi imeline. “Suur tossutaja” paistis ka kätte ära – sel laupäeval oli ta taas eriti aktiivne, see tume jutt on kõik vulkaanitahm, mis välja on tossutatud. Tol päeval oli väga tugev tuul, seega puhus kohe kõik minema. Kuid kanjonis oli tuulevaikne, seega ka väga palav.
Piltidele on tehtud peale ringid – üks on siis see, kuhu me jõudma peame ehk ülevalt, kui natuke maad juba alla oli käidud ning teine on alt üles pildistatud, koht kust me ülevalt alla tulema hakkasime.
Sinna peame jõudma 
Sealt ülevalt me tulime
Teekond järvedeni on ca 2km pikk ja nagu ikka on see sinka-vonka. Alla oli väga vahva minna, ei väsitanud ega midagi. Hoolega pidi ainult jalgade ette vaatama, kuhu astud ja kas tee on alles. Käsipuid ei ole, alguses natuke on ja need peavad ka aga allpool on need kõik lagunenud või ära põlenud. Teekond ise muidu oli ilus – kanjoni seintel olid mõned koopad, loodus oli vahepeal üsna lopsakas, huvitavad lilled ja taimed jäid ette, mõned sisalikud ka. Ohtu ma küll ei tunnetanud, et midagi kaela kukuks või teepind jalge alt kaoks. Tee on nagu iga mägitee, ma eeldan, ma pole eriti mägedes ega mägiteedel käinud aga eeldan, et need kõik enam vähem sellised. Jalga tasub panna kinnised jalanõud, kas just matkasaapad peavad olema aga kindlasti midagi kinnist ja korraliku tallaga. Plätud või sandaalid on vale valik, need võib kotti pista, kui soovi on. Teekond alla minnes ei ole raske, lihtsalt ettevaatlik peab teatud teelõikudes olema. Lõpupoole on tee ka märg, seega võib olla veidikene libe. Nägin tee peal nii vanemaid inimesi, kui ka päris pisikeste lastega peresid. Ise ma väga väikese lapsega ei läheks, kuna üles tagasi minek on raske. Kõik muidugi sõltub füüsilisest vormist ja selgus, et mul ei ole enam mitte mingit muud vormi, kui mu ilus kehavorm 😀 Igasugune füüsiline vorm on mind maha jätnud, seega mul oli ikka jube raske see üles ronimine. Eriti väsitasid need osad, kus trepid olid. Ma arvasin, et olen üsna krapsakas aga nüüd selgus, et siiski mitte. Lubasin endale, et hakkan taas ennast aktiivsemalt liigutama – võimlema, kepikõndi tegema ja baasis jõusaalis käima. Seega kui otsustame ükskord Etnale matkata või veel kuhugi minna, kus vaja mägiste teedega rinda pista, siis mul kohe peale esimest 10m tõusmist süda rinnast välja ei hüppaks.
Rahvast oli päris korralikult aga meeldivas koguses, ma eriti ei kujuta ette, kuhu need inimesed tipphooajal seal kõik ära mahuvad … Arvasin, et itaallased ise enam ei puhka, nende jaoks on ju ikkagi sügis aga neid oli ka päris palju. Lisaks oli kuulda saksa, prantsuse, inglise keelt. Koht ise on väga ilus, seega tasub sinna ronida, imetleda vaateid, päevitada ning järves ujumist nautida. Mina vette ei läinud, tundus liiga külm. Mehed käisid ära, Rasmus teatas, et vesi on nagu Eesti merevesi – külm, mage ja ei kanna 🙂 Poisile seal väga meeldis, ta käis peaaegu kõik järved läbi. Mulle meeldisid kosed – need olid küll väga väikesed aga ikkagi kosed 🙂 Ujumisriided tasub kohe selga panna, siis pea järvede ääres rätiku varjus nende vahetamisega vaeva nägema. Pärast saab sooja päikese käes kuivada. Kindlasti kaasa vett, et tagasi üles ronides vedelikupuudust ei tekiks. Rasmus leidis all koha kust sai mägivett ka juua aga me seda palju ei joonud, ei olnud väga kindlad kui puhas või tervislik see ikkagi täpselt on. All olles arvas Rasmus, et järgmine päev võiks tagasi tulla 😀 Pärast, peale üles ronimist leidis ta, et tema või issi sünnipäeva aeg sobib ka uueks tulekuks päris hästi ja üldse võiks see koht saada meie pere traditsiooniks, kus igal aastal vähemalt korra tuleks käia, ka siis kui tagasi Eestis oleme. Sellist põhjapanevat avaldust ei ole me laps enne ühegi koha kohta teinud!
Tagasi sõitsime teist teed kaudu ning seal jäid ette imeilusad vaated Avolale ja siinkandi kohustuslik serpentiin – muidu ei oleks ju Itaalia 🙂
“Suur tossutaja” hommikul, enne kui kodust teele asusime.
Lõppu sama päeva õhtune päikeseloojang – mulle need ikka hirmsasti meeldivad – iga kord oma eripäraga.
