28.08.2021
Juba peaaegu nädal tagasi, 22.08 pühapäeval, käisime paadiga merel lõbusõitu tegemas. Tore, et meil siin lätlased on ja et Elina on nii aktiivne organiseerija. Juba Eestis olles saime sõnumi, et kas oleksime väikesest lõbusõidust merel huvitatud, 50€ täiskasvanu ja lapsed 25€, ma nüüd ei tea, kas see on kallis või tavaline hind, aga kuna me polnud siin enne käinud, siis muidugi olime nõus! Mõned päevad enne sõitu sain Elinalt teate, et reis jääb ära 🙁 Nojahh, mis siis ikka, kui jääb ära, siis jääb ära. Meile tulidki laupäeva õhtul selle aasta esimesed külalised ka, et teeme siis nendega pühapäeval midagi. Reede õhtul saime Janiselt kõne, et reis ikkagi toimub … Oli olnud topelt broneering ja USA omad olid loobunud, kuna olid kõik vabatahtlikena afgaane abistamas. Siia baasi on tänaseks kokku toodud 2800 põgenikku ja kokku planeeritakse siit kaudu viia USA-sse 4000 inimest. Praegu nad kõik on Jaagu töö baasis angaarides ja telkides. Aga paadisõidu juurde. Mu endine kolleeg oma elukaaslasega (Grete ja Andri) tulid meile laupäeva õhtul külla ja teatasin siis neile, et pühapäeva saavad nad Catanias veeta. Õnneks ei olnud neil selle vastu midagi ja seni kuni me merel paadisõitu nautisime, hulkusid nad linna peal ringi.
Väidetavalt peaks sellesse paati mahtuma kuni 40 inimest … Ummm, no ma ei tea, meid oli seitse täiskasvanut ja viis last, kellest üks oli veel pisike. Lisaks kolm meeskonnaliiget ja mulle tundus juba kitsas. Ma ei kujuta ette, kuhu nad need 40 mahutaks. Arvan, et seal läks tõlkes midagi kaduma ja nii palju inimesi ei suuda nad ikkagi sõidutada. Lisaks meie ja Läti perele oli veel üks Poola meesterahvas ning ameeriklaste pere 1,5 aastase beebiga. Ameeriklased elavad muideks meie kõrval külas. Kõik mehed olid Janise kolleegid. Ma olin enam kui veendunud, et mul hakkab halb, mul see merehaigus kipub üsna kiiresti külge tulema. Õnneks oli meri täiesti sile ja paat eriti ei loksunud, ainult siis kui “parkisime” ja teised mööda sõitsid ning seda oli väga palju! Ma ei ole enne niiviisi merel olnud, kus meri on paksult paate täis ja merre hüpates peab väga paadi ligi hoidma, et keegi üle ei sõidaks.
Sõit kulges mööda rannikut ca 12km Taormina poole ja sõitsime kuni Aci Trezzani. Esimene peatus oli üsna Catania külje all, ma koopa nime ei mäleta ja tutvustusel seda kohta kirjas ei ole, kuid seal saime esimesed ujumised teha. Seal oli sügavust ca 20m, vesi oli tume ja suhteliselt kõhe oli ujuda. Mitte midagi ei näinud ja meil kõigil võttis aega, enne kui vette läksime. Lõpuks, kui vees olime, oli päris mõnus.
Teine peatus oli Grotte di Ulisse juures, kus vesi oli selgem ja sügavust ca 10m, siin olid juba kalad ning pimedust vähem. Koobastesse ujuda ei saanud, kuna nii tihe paadiliiklus oli. Lisaks on paadiga väga lähedale ja sisse sõitmine keelatud. Kuigi kaks paati sõitsid sisse ka, siis kui me seal olime. Kapten ütles selle peale, et kui merepolitsei tuleb, siis saab päris soolase trahvi, ma enam summat ei mäleta, aga see oli päris suur. Me olime just sinna ankrusse jäänud, kui juhtumisi tuli kohe ka merepolitsei, kes näod üle kontrollis. Kapten pani vette ühe täispuhutud oranži poi, mis tähendab, et inimesed vees ja teised paadid peaksid olema natuke tähelepanelikumad ja me ise ka sellest poist kaugemale ei ujunud. Lastel oli rõõmu väga palju, kuna tohtis igalt poolt vette hüpata ja lemmikuks sai neil paadi katuselt hüppamine, sealt oli ju mõnusalt kõrge! Siin oli pikem peatus, kus tehti ka väike snäkipaus ning pakuti bruschettasid. Meie paatkond on nüüd teenusepakkuja FB lehel ka üles märgitud. See pilt, kus ma bruschetta kandikut hoian, on sealt võetud 😉 Sukeldudes oli tunne nagu oled mõnes National Geographicu dokumentaalfilmis, kus vee all kalaparvi filmitakse. Kalu oli seal sadu! Meeletus koguses. Paraku küll halli karva, kuid ikkagi, vaatepilt oli lummav!
Mõne aja pärast suundusime viimasesse “parklasse” Aci Terezza juurde. Kuna oli pühapäev, siis oli väga palju inimesi merel ning kapten tahtis kindlasti “parkimiskohta” saada, enne kui kõik kohad hõivatakse. Teel sinna nägime ägedat kindlust – Castello Normanno – merelt nägi see eriti efektne välja. Meekonnas olnud tüdruk töötab seal ja rääkis lastele, et nad öösiti teevad kummituste hääli, kuna legend räägib, et kunagi iidsetel aegadel inimesed hüppasid tornist vette ja need, kes ellu ei jäänud, et need käivad nüüd kummitamas. Viimases peatuses oli tõeliselt palju paate ja inimesi. Ja seal oligi paatide parkla, sõna otseses mõttes. Ankrut seal alla ei lastud vaid paat kinnitati mingi nööri külge, kus olid väikesed ujukid. Iga ujuk tähistas paadi “parkimise” kohta. Ma ei ole enne kunagi lõunariikides merel käinud, seega võibolla see ongi tavaline, meie jaoks oli see igatahes elamus, et nii saab ka. Seal oli kohe üsna pikk peatus, nii, et lapsed jõudsid isegi hüppamisest ja ujumisest veidikene ära tüdineda. Ühtlasi oli seal ka lõunapaus ja meile pakuti pastarooga. Õnnetuseks läks kohvikann ümber, seega enne kohvi saamist kobisime taas kõik uuesti vette ligunema, palav oli ju. Meeskond seni koristas paati ja pani uue mocca poti tulele. Lainetus oli üsna korralik, kui mõni suurem alus kiiremini mööda juhtus sõitma. Lätlaste vanem tüdruk, me ei suuda nende nimesid meelde jätta, seega on nad meie jaoks – vanim, keskmine ja noorim :D, leidis kaljulõhest meritähe. Päris tõelise meritähe! Me Janisega olime enam kui veendunud, et see on punast värvi, tüdruk ise ütles, et oranž, kolmas arvas, et roosa ja kõige väiksem, et see on ju kollakat tooni ka 😀 Seega igaühele oma värv. Aga väga lahe leid igatahes! Siin oli ka kalu, aga vähem, sest liiklus oli tihedam, kuid meri paistis läbi ja vaated olid ikka lummavad. Rahvas tegeles igasugu asjadega – need, kes lähenesid kaldalt, kas ujusid, suppasid, sõitsid kanuudega. Paatide peal olijad vedelesid peamiselt niisama paadis või ujusid selle ümber. Meie paatkond oli kõige energilisem – hüppamist ja kilkamist oli korralikult. Vähemalt lastel oli tõeliselt suurepärane päev! Päikest saime ka kõvasti, hakkasimegi juba heledaks kuluma, nüüd on taas triibud peal 😉 Rasmus päevitas omale ujumisprillid näkku ja ajas siin paar päeva tagasi nina pealt naha ka maha 😀
Tagasiteel sõitsime veel auringi ümber väikeste meres olevate kaljude Faraglioni di Aci Trezza, mis on aastatuhandete taga sinna tekkinud. Öeldakse ka Cyclopean Isles (Isole Ciclopi) ja nendega on seotud taaskord legend nagu enamus asjadega siin saarel 😀 Kes soovib saab internetist otsida, selle kohta tuleb väga palju infot, kuid üks inglise keelne on SIIN. Vaade on äge ja nende juures oli see teine paatide “parkla”. Tiir tehtud, kõik ära väsitatud ja algas sõit tagasi Catania sadamasse. Kokku olime merel ca 6,5 tundi, pärast olime merest ja päikesest üsna tüdinud ning väsinud 😀 Aga elamus oli võimas ja meile väga meeldis. Nii tore, kui keegi sellised asju viitsib orgunnida ja meid ka kaasa kutsuda!
Imeilusat suve jätku ja püsige terved!
