06.09.2021
Lapsele antud lubadus sai ka sel aastal täidetud ning Cavagrande del Cassibile üle vaadatud. Seekord oli meid kohe rohkem, lisaks Gretele ja Andrile olid ka lätlased kambas. Väga hea, et nad ka tulid, lastel oli kohe kümme korda lõbusam. Jānis on ka õnneks veeloom ja hüppas ning kargas koos lastega äärte pealt vette. Tegime sel aastal samamoodi nagu eelmisel aastal Liinaga käies, et läksime pealelõunasel ajal, kui päike enam nii kuum ei ole. Alla oli suhteliselt lust ja rõõm minna, kuid vastu tulevaid hingeldavaid ja näost punaseid inimesi oli suhteliselt valus vaadata ning kurbusega nentida, et ennast ootab sama saatus ees … Suuremad lapsed panid ees ajama, Jaak püüdis nad üsna ruttu kinni ja käskis teha joogipause. Rasmus oli juba üsna pikalt vette hüppeid harrastanud, kui ma lõpuks alla jõudsin. Läti tüdrukud olid korralikud ja ootasid oma vanemaid järgi, et siis ka lõpuks vette saada.
Kuna me käisime reedel, siis rahvast oli üsna korralikult, minu arust … Kuigi Elīna sõnul peaaegu inimesi ei olnudki. Nad olid eelmine aasta käinud juulis nädalavahetusel ja siis polnud all ruumi kõndidagi, inimesed olid tihedalt üksteise kõrval pikutamas. Seekord nad nautisid, sai ringi liikuda ja harrastada vettehüppeid. Ma unustasin me ujumispapud maha, nendega on mugavam seal liikuda, aga saime paljajalu ka hakkama, kuid papudega oleks mugavam olnud. Rasmus sai südamest hüpata ja ujuda, nagu kohe ikka väga südamest. Ma tükk aega mõtlesin, kas lähen vette või mitte, sest eelmiste aastatel on vesi suhteliselt külm olnud. Kuid kui kõik ütlesid, et on mõnusalt soe, siis ma ka ikkagi lõpuks proovisin järgi. Ja ohh seda rõõmu, vesi oligi soe! Muidugi mitte nii soe, kui meil merevesi, kuid täiesti ujutav ning nauditav. Nägin seekord ka ühte topless neiut. Esimest korda nägin sel aastal ühte Scala dei Turchi juures, kuid muidu me neid kohanud ei ole. Elīna ütles, et nad on päris palju neid näinud. Nojahh, me ei ole eriti ju teistes randades käinud ka, kui ainult enda omas ja siin neid ei ole.
Olime seekord vähemalt tund aega järvede ääres, enne kui tagasi üles vantsima hakkasime. Selleks ajaks olid enamus inimesi juba ära ka läinud ja alla ei tulnud enam kedagi. Seega ei olnud tee peal erilist liiklust, sai rahulikult omas tempos kulgeda. Suuremad lapsed ja Jaak läksid oma teed. Ma alustasin teekonda üles koos Elīna, Jānise ja nende noorema piigaga, ühel hetkel liikusin neil eest ära. Mõne aja pärast sain lastega kokku. Jaak oli jätnud Rasmusele pudeli vett ja ise edasi läinud. Rasmus ja keskmine Läti tüdruk liikusid edasi, ma jätkasin teekonda koos vanema piigaga. Tegime mitu joogi- ja puhkepausi, tal ei olnud ikka üldse jaksu enam … Mõne aja pärast kuulsime, kuidas kõige pisem meid hüüdis, et me neid ka ootaks 😀 Nad olid meile järgi jõudnud. Jätsin suurema piiga oma vanemaid ootama ja jätkasin vapralt oma teekonda. No ei olnud see üles minek üldse mitte kergem. Võiks ju olla, ikkagi kolmas kord juba! Lõpuks ühinesin üleval väsinud seltskonnaga, Jaak oli jõudnud juba taastuda, teised veel ähkisid ja puhkisid ning pühkisid higi 😀 Mõne aja pärast saabusid ka teised. Jānis koos pisemaga jõuds enne, väga tore oli vaadata, kuidas Jānis piigat tee peal suunas. Piiga kippus kuidagi kreeni liikuma ja Jānis aina suunas teda jälle otseks, seda oli väga naljakas jälgida! Sel õhtul jäi köögiterrassi õhtu meil kuidagi väga lühikeseks ja enneolematult vara läksid kõik magama, ei tea küll miks?! 😀
SUP-laua saamise lugu. Jaak on viimased kaks aastat rääkinud, et ostame SUP-laua, hea rahuliku ilmaga merele kulgema minna. Lisaks alternatiiv päris surfamisele, et kui tuult ei ole, siis saab vähemalt merele. Me Rasmusega ei ole eriti vedu võtnud, kuid nüüd enne Eestisse tulekut nägi Rasmus rannas lapsi SUP-lauaga sõitmas ja hullamas. Neid natuke vaadanud teatas ta, et ta tahaks ka endale seda asja, mis neil lastelgi on. Ma selle peale ütlesin, et see ongi SUP-laud ju. Ta oleks nagu esimest korda elus seda näinud, kuigi me mõned aastad tagasi surfilaagris sõitsime sellega ja talle juba siis see meeldis. Mõni aeg tagasi Jaak selle tellis, saime kätte juba siis kui külalised olid, kuid paraku oli pump transpordi käigus katki läinud ja ootasime uut pumpa. Pood saatis lihtsalt uue asemele. See on neist väga armas. Pump käes, laud korralikult täis pumbatud ja mis muud kui merre. Seda on suhteliselt tüütu tassida, eriti meil Rasmusega, sest meil pole eriti pikad käed. Jaagul läheb asi libedamalt. Rasmus on nüüd viimased hommikud enne kukke ja koitu üleval, et saaks ruttu merre. Täna muidugi ei vedanud, tuul on lahte sisse ning lõpuks ometi üle kolme kuu sadas vihma. Eile sadas natuke ka, kuid täna ikka tuli nagu ämbrist, vähemalt kaks raksu. Me ei ole enne vihma niiviisi oodanud, kui praegu. Tolm, mustus ja kuivus olid juba üsna tüütud. Nüüd vähemalt õhk klaar ja natuke puhtam samuti. Rasmus on täna muidugi terve päeva “nõidunud”, et tuul ära läheks, kuid tundub, et täna jääb suppamine ehk aerusurf vahele. Mulle ka meeldis supata, kuid praegu mul see kuidagi ei õnnestu. Peaks vist rohkem harjutama. See-eest on Rasmusel asi käpas ja sõidutab mindki 😉
Homsest hakkab taas tavaelu rutiin, koolimaja sai ajutise elektrilahenduse ja lapsed on taas füüsiliselt koolis kohal. Oi, kuidas Rasmus ei taha kooli minna 😀 Tuleb ainult loota, et ilmad paranevad ja peale kooli saab minna merele uut hobi harrastama.
Ilusat sügist ning püsige terved!
