04.01.2022
Head uut alanud aastat kõigile!
Lõpuks täitus mu suur unistus käia ära Pariisis 🥰 Ma ei tea miks, aga kogu oma täiskasvanu elu olen ma sinna minna tahtnud … Ööbimise võtsime hoopis Versaillesse, kuna aastavahetus jäi sisse, siis olid kõik Pariisi keskuse ööbimiskohad väga kallid ja odavamad juba välja müüdud. Kuna meil oli algselt plaanis ju 10 päeva seal olla, siis tundus Versaille korter parim lahendus, et saaks ise süüa teha. Lisaks on korteris rohkem ruumi, kui hotellis 😉 Alguses tundus piirkond natuke kõhe, ikkagi otse raudtee- ja bussijaama kõrval, kuid piltidelt tundus väga viisakas koht olema. Täiesti üllataval kombel oligi tegemist väga viisaka piirkonnaga, meeldivalt korras ja puhas ning mitte ühtegi hulgust ega kerjust ei jäänud silma. Korter asus võrdlemisi uues elamukompleksis, kus lisaks elumajadele olid ka osad kontorihooned. Alt olid topelt lukus uksed, lift ning korteril suur rõdu. Soojemal ajal oleks kindlasti väga mõnus seal hommikukohvi/teed rüübata ja päikesel nina peale paista lasta. Talvisel ajal reisides on ilm selline kahtlane, iial ei tea, mis ees ootab. Meie seal viibimise ajal oli Versailles kogu aeg halb ilm v.a viimasel päeval, kogu aeg sadas või oli lihtsalt pilves. Pariis õnneks tervitas meid enamjaolt ilusa ilmaga, ühel päeval oli natuke uduvihmane, kuid muidu võrdlemisi ilus.
Laupäev 25.12 oli reisipäev, Barcelonast Pariisi reisis tunduvalt rohkem inimesi, kui Catanast Barcelonasse, lennuks oli peaaegu täis. Barcelona lennujaamas oli check-in tädi taaskord ülimalt üllatunud, et me ainult ühe käsikohvriga reisime ja et kohver täpselt 10kg kaalub 😀 Lend kulges viperusteta, Pariis tervitas meid uduvihmaga. Otsisime õiget rongipeatust ja rongi. Selgus, et seal oli süsteem, et ühel pool on lennujaama sisene rong, mis terminalide vahel sõidab ja teine viib suurde rongijaama, kust saab edasi sõita ja sellele tuleb pilet osta. Saime õnnelikult rongile ja õigesse kohta ka. Edasi pidime veel kahe rongiga sõitma, korteri peremees oli väga üllatunud, et me nii kiiresti kohale jõudsime ja kõik õiged rongid valisime. Leidis, et me oleme Pariisi rongisüsteemi eksperdid, ise me muidugi seda ei arvanud. Õnneks oli Jaagu töökaaslane natuke seda süsteemi selgitanud, seega pileti ostmisega saime lihtsalt hakkama. Kuid kogu see rongisõidu skeem oli täiesti arusaamatu, loogiline on see arvatavasti ainult sellele, kes selle lõi, ka kohalikud lugesid plaane ja üritasid aru saada, kuhu poole minema peab. Asja ei lihtsustanud ka see, et mingil imelisel põhjusel on Pariisis rongid ja metrood vasakpoolse liikluse järgi käima pandud, saa siis aru kuhu poole minema peab … Piletid on imepisikesed ribad, mida on imelihtne ära kaotada. Me ostsime kolme päeva piletid ja minu oma lõpetas teisel päeval koostöö. Õnneks sain rongijaama infost tädilt uue pileti. Viimasel päeval, kui ostsime lennujaama piletid, ei töötanud ükski pilet. Tavaliselt meie jaamas töötajat ei olnud, sel päeval oli ja ta lasi meid niisama sisse. Mõtlesime, et huvitav, kuidas pärast välja saame, sest rongijaamast väljumiseks pidi piletit kasutama. Metroost sai niisama välja. Nägime juhuseid ja Jaak pidi ise ka ühe korra nii tegema, kus inimesed tegi nn. rongi, et hästi lähedalt järjest läksid väravast läbi. Värav küll karjus, kuid kinni ei löönud ja sai läbi lipsata. Jaak pidi kasutama seda varianti, kuna enne teda olnud onul andis pilet errori ja Jaak jõudis enda oma juba sisse pista. Edaspidi jälgisime, et enne piletit ei sisesta, kui eelmine on päriselt ka läbi saanud. Barcelonas sellist segadust silma ei jäänud, seal oli muidugi ka inimesi kordades vähem.
Jõulupühade ajal reisimisel tuleb olla valmis olukordadeks, kus kõik toidupoed ja vähegi korralikumad söögikohad on suletud. Nii juhtus ka meil, prantslased võtavad pühi tõsiselt ja meie suured plaanid poest süüa osta läksid vett vedama. Õnneks olid lahti tänavatoidu müügikohad ja nii alustasime ka siin kebabiga 😀 Tundub, et see on saanud meie uueks traditsiooniks, et esimene õhtusöök on kebabis … Pühapäevast hommiku croissanti lootsime saada teel Versaille lossi, et ehk on mõni kohvik lahti. Õnneks oli ja saime oma kohvid ning croissandid kätte. Hinnad tundusid kole kallid – cappuccino 3.80 ja croissant 2€, kuidas saavad sellised asjad nii kallid olla! Meil oli Versaille külastus kella 10:00ks broneeritud, juhuse tahtel läksime samal õhtul kella 16:00ks veel Louvre ka. Kui me pileteid broneerima hakkasime oli Louvre pileteid saada, kas 26.12 või 31.12, kuna me ei olnud kindlad, kas me oleme aastavahetusel seal, siis igaks juhuks võtsime 26.12 piletid. Versaille lossi sisse saamiseks kõigepealt tehti kerge turvakontroll ehk vaadati kotid üle. Kõige karmim kord sisse saamiseks oli Barcelonas Sagrada Família´sse – seal oli nagu lennujaama turvakontrollis, kõik asjad tuli ära võtta ja turvalindilt läbi lasta. Teistes kohtades oli lihtsalt kott turvalindile või turvamehed füüsiliselt vaatasid kotti ja palusid joped eest lahti teha ning keha näidata. Versailles sai üle platsi niisama jalutada, enne sissepääsu küsiti “rohelist passi” ja sees piletit. Loss oli täitsa tore, kuigi sellistes tumedates toonides ja natuke muserdav. Aed oli muidugi muljetavaldav, paraku otsustas just sel hetkel, kui me seal ringi luusisime, vihma sadama hakata ja ikka nagu südamest, seega saime täiesti läbimärjaks ning aia avastamine jäi poolikuks. Õnneks juhtus tulema väike turistirong, mis pargis ringi vurab ja saime sellega lossi juurde tagasi. Ära minnes, ca 13:00 paiku, oli tekkinud meeletu järjekord, sissepääsust peaaegu alumise väravani välja, hommikul polnud sellega võrreldes praktiliselt üldse inimesi.
Lõunat sõime olude sunnil, kuna jätkuvalt olid pühad ja enamus kohti suletud, McDonald’sis 😀 Sõitsime edasi Pariisi, Louvre külastama. Kuna meil oli külastuseni veel aega, siis tegime aega parajaks ja jalutasime ringi ning sooja saamiseks tegime ühed kohvid. Sattusime Itaalia söögikohta, täiesti juhuslikult. Rasmus tegi crepi söömisega juba algust 😉 Millega ma viimse päevani ära ei harjunud oli see, kui meeletult kitsas söögikohtades oli, lauad olid tihedalt üksteise kõrval ning tihti oli tunne nagu istud kõrvallaua inimestel süles. Kui mulle tundus, et Itaalias ja Sitsiilias on lauad liiga lähestikku, siis siin on ruumi küll ja veel, Pariisis puudub igasugune personaalne ruum või üldse mingi ruum laua ümber. Teenindajateks saavad küll ainult piitspeenikesed inimesed olla ning natuke suuremad kliendid küll laudade vahele liikuma ei mahu … Louvre lähedal pargis oli avatud ka jõuluturg, uudistasime natuke seal ringi aga rahvast oli kohutavalt palju, seega me eriti pikalt seal vastu ei pidanud. Louvre hoovis oli samuti palju inimesi, olime juba mures, et peame järjekorras ootama, kuid sisse tahtsid õnneks vähesed. Taas oli kõigepealt kontroll, mis kellaks pilet on ostetud, siis “rohelise passi” kontroll, turvakontroll ja lõpuks õige piletikontroll. Sees oli küll päris palju inimesi, eriti suur rahvamass oli “Mona Lisa” pildi juures. Sinna oli lausa nööridest see sinka-vonka tee ehitatud, jõudsid pildini said pildistada ja liikusid ära. Turvamehed jälgisid, et keegi valest kohast sisse ei tuleks ning selfisid tehes maskid ees oleks, need sildid olid ka igal pool järjekorras olles, et maski ei tohi eest võtta, kui “Mona Lisaga” pilti teed. Muuseum oli suur ja osad asjad olid päris põnevad ja ägedad ka, kuid kuna me olime juba ühes käinud ning jalad olid üsna läbi, siis me kõike läbi ei käinudki, Vana-Rooma jätsime vahele, me seda oleme siin juba näinud küll 😉 Küll olid Napoleon III ruumid Louvres palju uhkemad ja avaramad, kui Napoleon I ruumid Versailles. Louvre on kindlasti külastamist väärt koht! Versailles ka, aga ainult ilusa ilmaga, kui aias ringi saab liikuda, seal on õnneks väikesed lahtised autod ja väike rong ka, et ei peaks jala käima.
Kohvikus pakuti väga huvitavas pakendis teed, me sellist ei olnudki enne näinud!
Veel kuulsat kunsti “Vabadus viib rahva barrikaadidele”
Lahkudes oli juba pimedaks läinud, Pariisis loojus päike ca 16:45 paiku ja tõuseb alles 8:45, sarnanes väga Eesti novembrikuu ilmadega – pilvine, vihmane, 12-15kraadi sooja ja enamjaolt pime … Selleks ajaks olid aga tuled põlema pandud ning sain oma silmaga ära näha tuledes Eiffeli torni ning Louvre, need on pimedas ikka väga-väga ilusad! Nagu filmides või piltidel näha on, nii ilus ongi! See on olnud üks mu soove, näha neid pimedas valgustatuna 🥰 Sel päeval suutsime kokku kõndida üle 30 000 sammu! Me pole kunagi ennem sellist kogust samme läbi käinud, tavaliselt oleme piirdunud 20 000 – 25 000 maksimaalselt, seekord ületasime ennast mitmekordselt ja kohe esimesel päeval. Võttis korraks mõtlema, et kuidas me need järgmised päevad vastu peame …
Tavaliselt teen ma enne reisi korraliku eeltöö, kuhu minna, mida teha, mis on erakordselt huvitavat ning mis on sellised kohad, kus turiste ei ole, aga äge on ikka. Seekord jäi mul Pariisi kohta kõik eeltöö tegemata. Lasin Rasmusel sellega Barcelonas jõuluõhtusöögil tegelda, kuna ta oli väsinud ja mossis, siis oli tal vähemalt tegevust 😉 Esmaspäeval läksime siis neid kohti avastama. Alustasime Luxembourg Palace´st, edasi vaatasime üle Odéon´i teatrimaja, Panthéon´i ja eemalt Notre-Dame. Samal hetkel sõitis peatusesse mööda Seine jõel ringi seilav Batobus ning otsustasime teha väikese tiiru Seinel. Õnneks oli inimesi suhteliselt vähe, seega sai vabalt liikuda ja väljas pilte teha. Mehed olid terve sõidu aja väljas uudistamas. Ma vahepeal käisin sees soojas ja piilusin aknast. Pariis on ikka suur ja ilus linn, huvitavad majad vahelduvad vähem põnevatega, uudistada ja vaadata on ikka väga-väga palju! Batobusiga sõitsime Eiffeli tornini, seal oli ikka meeletu järjekord, et üles minna. Meil ei olnudki plaanis üles ronida, esiteks ma üldse ei mõelnud selle peale, et peaks minema, mulle ju kõrgused ei meeldi ja mingit raudkolakat mööda turnida ei tundu üldse ahvatlev ettevõtmine ja teiseks ilm nagunii vaateid ei soosinud.
Edasi oli Rasmus ära märkinud “Igavese tule” kuju. Kohale minnes selgus, et see oli printsess Dianale pühendatud mälestusmärk, olime sattunud tunneli juurde, kus ta hukkus … Seekord saime süüa Prantsuse söögikohas ja jeerum, mis hinnad, hinge võttis kinni. Alla 20€ ei ole ükski praad kõik on üle selle ja rohkemgi veel ca 25-30€ on keskmine hind, supid ja salatid on 10-15€. Magustoidud 7-10€, espresso 2-2.50€, cappuccino 4.50-5€ – täiesti ebareaalsed numbrid, Sitsiilias tuleb jagada kõik vähemalt kahega ja veel natuke maha lahutada!
Paremal vene kultuurikeskus
Edasi viis meid tee Arc de Triomphe´i juurde. Mulle tuli üllatusena, et sinna üles saab minna. Kuna ilm oli vahepeal selgeks ja päikeseliseks läinud, oleks ju võinud üle vaadata. Kuid loobusime sellest mõttest, kindlasti oli ka sinna meeletu järjekord. Edasi oli Jaagu suur soov jalutada mööda kuulsat Champs-Elysées tänavat. See on Pariisi üks kuulsamaid poodide ja kohvikute tänavaid. Meeletult palju inimesi oli, arvatavasti mõtlesid väga paljud turistid ja kohalikud nagu meiegi, et jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg on suurepärane võimalus Pariisi külastada. Kindlasti tuleb Pariisis süüa macarone ehk makroone, meil oli kindel plaan neid kõige kuulsamast Prantsusmaa ketist Ladurée osta, kuid peale selle järjekorra nägemist me loobusime. Saame kusagilt mujalt ka 😉
Edasi liikusime Aleksander III silla juurde ning jõudsime Esplanade des Invalides, mis on sõjamuuseum ja kus asub ka Napoleon Bonaparte haud. Silla peal toimus parajasti mingi fotosessioon. Väga nappides riietes modell oli ja mingi tädi ajas pildistajaid eemale, et ei tohi pildistada. Muuseumi aia alale sai niisama sisse, nägime jäneseid, Inglismaa tuli kohe meelde 🙂 Kuna hauda sai vaatama ainult piletiga, siis see jäi meil nägemata.
Rasmusel tõusis õhtul arvatavasti palavik, ta oli kole kuum, kurk punane ja nohu tuli ka tagasi. Tundub, et sai pühapäeval külma, kui me selle vihma kaela saime. Pärast hulkusime ju veel pikalt ringi, riided niisked seljas. Igatahes otsustasime ta teisipäeval ennast koju ravima jätta ja läksime Jaaguga kahekesi Montmartre´i avastama. See oli omal ajal kuulus kunsti inimeste ja boheemlaste piirkond. Seal on ka Moulin Rouge, mida mina väga näha tahtsin. Suur oli mu üllatus, kui selleni jalutades oli teed ääristatud kõikvõimalike sex-shopide, striptiisi klubide ja kes teab veel, mis asutustega …
Edasi vaatasime üle Wall of Love, see on sein, kuhu 250 keeles on kirjutatud “Ma armastan Sind”. Leidsin üles vene keele, kuid eesti keelt silma ei jäänud, inimesi oli palju ka ja ma ei saanud seda seina täies ulatuses läbi lugeda. Tuntumad keeled olid suuremalt ja paistsid paremini silma. Loodetavasti on kusagil pisikeses kirjas ikka eesti keel ka esindatud …
Edasi läksime kõige kuulsamale vaateplatvormile, kus avaneb Pariisile parim vaade – Sacré-Cœuri kiriku juurde. Kui me enne mõtlesime, et Priisi tänavatel on palju inimesi, siis me eksisime, seal kiriku juures oli märkimisväärsed rahvamassid! Kuna ilm oli udune, siis vaadet eriti ei näinud, kuid selge ilmaga on seal kindlasti imeline! Lisaks oli seal väga palju neegreid, kes kraami müüsid, lukke aiale panekuks ning treppidel olid eriti tüütud, need krabasid käest ja hakkasid seda värvilist paela ümber käe siduma, ma hoidsin kõvasti kraplikult käsi kõhu peal risti, et neid rebida ei saaks. Sellised tüübid mulle ei meeldi …
Kui Pariis on muidu peaaegu grafiti vaba ehk täis ongi soditud rongipeatused ja seda teed ääristavad müürid, siis lõpuks ometi oli pilte Montmartre piirkonnas. Oma suureks rõõmuks avastasin, et ma ei ole ainus, kes grafitit pildistab, sattusin ühe onuga koos neid jäädvustama 😉 Versailles jäid silma sellised Minecrafti laadsed väikesed pildikesed majadel, väga omapärased igatahes. Ühe platsi peal, enne kirikut olid ka tänavakunstnikud, kes turistide portreesid joonistavad, rohkem neid silma ei hakanud. Antud piirkond oli muutunud samasuguseks nagu Pariisi peatänavad, korralikud poed ja söögikohad, ainus erinevus oli selles, et tänavad olid kitsamad ja natuke rohkem räpane oli ka. Jaak oli igatahes pettunud, ta lootis eest leida samasugust kaost nagu filmides on kujutatud ja 1900 aastate kunstnike memuaaridest, eluolu kirjeldustest võib lugeda. Nüüd on see lihtsalt üks suur turistilõks ja eelnenud boheemlaslikust ajast ei ole midagi järgi, kui siis võibolla ainult need asutused, mis Moulin Rouge juurde viivat teed ääristavad …
Õhtul käisime läbi oma öömaja lähedalt asuvast pagarikojast ja ostsime suurema koguse croissante (1.10tk) ning makroone (12tk 15€). Rasmus oligi enamuse aja croissantide peal, hommikuks, õhtuks ja kui oleks saanud, siis lõunaks ka veel 😀 Croissante käisime iga päev 10 kaupa ostmas ja kõik said lõpuks otsa ka 😉
Kolmapäeval vaatasime üle saarekese, kus Notre-Dame asub. Seal oli ka üks kirik, kuhu Rasmus tahtis väga minna, seal olid ilusad vitraažid, paraku oli taas meeletu järjekord ja me loobusime. Lubasime ta Palermosse vitraaže vaatama viia. Edasi jalutasime Pompidou kaasaegsesse muuseumisse, vahepeal saime natuke vihma ka kaela. Jaagule oli seda kohta mitu inimest soovitanud, et kindlasti tuleb üle vaadata. Väljast nägi see maja küll äge välja, kuid kui me nägime seda rahvamassi, kes järjekorras seisid, loobusime. Olime selleks ajaks juba piisavalt palju muuseume külastanud, et suurt vajadust enam ei tundnud. Luusisime niisama Pariisi tänavatel ringi. leidsime Pompidou lähedalt katedraali kõrvalt kodutute kodud. Pariisis elavad nad telkides, siin on ikkagi külmem, kui Barcelonas, kus saab lihtsalt pappaluse ja magamiskotiga hakkama. Jõime ühes kõrvalisemas tänavas kohvikukeses hirmkallist (4.80) cappuccinot, vaatasime üle Bastille keskväljaku, jalutasime Seine ääres ja sõime creppe. Crepid on Pariisis kohustuslikud! Leidsin ühe üsna kõrge reitinguga koha, kohale jõudes selgus, et seal olid kokas ja teenindajaks venelannad! Sellised korpulentsemad, tänu sellele oli laudade vahel ka natuke rohkem liikumisruumi 😉 Crepid olid head, väga head! No ja võib öelda, et nelja päevaga oli meil kõik kohustuslik osa Pariisis tehtud. Otsisin veel internetist, mis on Pariisis kindlasti kohustuslik teha ja leidsin ühe reisihuvilise 47 soovitust, millest ca 40 me olime ära teinud. Ülejäänud olid veel muuseumeid ning katusekohvikud, mis talvisel perioodil on kinni.
Seine oli seekord muda värvi …
Rasmus rääkis juba algusest peale, et me võiksime varem koju sõita, seega muutsimegi piletid 31.12 peale ringi. Meie algne eesmärk oli ju aastavahetuse tähistamine Pariisis, aga kuna pidustused jäeti ära, siis oligi selline kahevahel olek, et kas jääme või mitte. Kuna ilm meid ei soosinud, muidugi siis, kui me ära läksime tuli ka sinna päike ja soe, siis oli kerge otsustada, et tuleme koju ära … Itaaliasse sisse sõitmiseks nõutakse negatiivset testi, lisaks “rohelisele passile”, siis pidime 30.12 alates 12:00 testima minema, tegime kiirtesti, kuna see on odavam. Kohalikele on test tasuta, välismaalastele maksab kiirtest 25€ ja PCR test 70€. Prantsusmaal teevad kõik apteegid kiirteste, seega uurisin meie öömaja lähedal olevast apteegist, kas nad teevad ja kuna tegid, siis otsustasime sinna minna. Üle tee oli labor ka olemas, kui seal olid meeletu järjekord. Hommikupoolik oli meil vaba, seega otsustasime Versaille peale jalutama minna. Ilm oli ka esimest korda päikseline ja ilus, seega oli tore ringi luusida. Versailles on ikka kordades ja kordades vähem inimesi, kui Pariisis v.a muidugi lossi esine ja sealne piirkond, mida kõik turistid vaatama tulevad. Meenutas natuke Itaalia väikseid linnasid, majad olid ainult teistsugused ja tunduvalt puhtam oli ka 😉 Leidsime üles turu ning keskväljaku, jõime cappuccinot, maksis ainult 3.80€ ja nautisime melu. Imelik, kuidas esimese päeva hinnad tundusid nüüd odavad, kui olime Pariisis ca 5€ kohvi joonud 😀
Testimisel oli järjekord, seega saime umbes 20 minutit oodata. Süsteem oli siis nii, et kassasse maksad, siis skaneerid QR koodi, registreerid ennast ära, spetsiaalne sisse pakitud töötaja võtab proovi ja ca 15 minuti pärast tuleb e-mail, üdini prantsuse keelne, koos mingite linkidega. Natuke hiljem ka SMS, kust lingile vajutades ja parooli sisestades saab alla laadida testi tulemused, samasugusel kujul nagu “roheline pass”. Ma alguses selle e-maili peale ehmatasin ära, et see ei sobi, kuigi seal oli ilusti rasvaselt kirjas, et “negatif”, vaja on seda QR koodi formaadis tõendit. Õnneks saime need kenasti alla laetud ja roheline tuli koju naasmiseks oli olemas. Tegime kerge lõuna ja rohkem kuhugi ei läinudki. Natuke kahju oli, sest ilm soosis ringi uudistamist, kuid me olime kõndimisest juba väsinud ja ei suutnud enam välja mõelda, mis tegemata on või kuhu ikka väga minna tahaks. Hiljem mul tuli muidugi meelde, et oleks võinud Disneyland minna, ainult seda filmi osa vaatama, mitte lõbustusparki, aga see mõte tuli liiga hilja. Tuleb siis USA-s originaali külastada 😉
Pariisi vabaduse sammas! Et turist oskaks Eiffeli juurde minna 😉
Seega ülejäänud päeva veetsime niisama ja õhtul tegime viimase piduliku õhtusöögi Le Limousin restoranis, mis korteri peremehel soovituste nimekirjas oli. Rasmus oli lahkelt nõus, et me läheksime kahekesi õhtut nautima, et ta sööb kodus croissante ja naudib olemist 😀 Kui meile alguses tundus, et restoran on tühi ning pole üldse nii populaarne, siis poole tunni möödudes oli täismaja. Meie kõrval lauas istusid venelased. Taaskord ei kuulnud me kordagi eesti keelt, ei Barcelonas ega Pariisis, ma ei saa aru, kas keegi ei reisi või eestlased on nii tasased ja omavahel üldse ei räägi?! Õhtusöögil maitsesime ikka teod ka ära 😉 Konnajalgu seal ei pakutud, kuid see-eest oli üle Prantsusmaa populaarsemad road. Ma võtsin maksa, mis ei meenutanud üldse maksa, see oli väga hõrk ja õhuline, aga väga maitsev! Sõime seal ennast igatahes ümmarguseks, lõpuks veeresime koju ja väga raske tunne oli, sai vist natuke üle pingutatud 😀
Igal juhul soovitan Pariisi minna, see on koos Londoni ja Roomaga üks suurimaid kultuurikeskusi Euroopas. Muuseumide osas muidugi tasub valida kuhu minna ja ühel päeval ei ole eriti tark mõte mitut külastada, eriti kui need veel suured on, saime omal nahal tunda 😀 Igatahes teatasime me perekondlikult, et nüüd on muuseumidega kõik ja katedraale-kirikuid ka enam külastada ei taha. Rasmus muidugi muutus natuke kurvaks, kui teatasime talle, et vitraažid peamiselt katedraalides-kirikutes ongi, et nendesse ikka peab minema. Selgus, et need talle väga meeldivad ja neid ta tahaks rohkem näha. Lisaks jäi meil käimata katakombides, kuna pileteid ei olnud, Pariisis on need ühed Euroopa suurimad. Lubasime siis Siracusa või Palermo omasse minna, kui need lahti tehakse. Üldiselt jäime reisiga rahule, lihtsalt kaks suurt linna järjest üle vaadata on väsitav, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Rasmus teatas, et Pariis oli igav, liiga palju muuseumeid, kunsti ja kõndimist … Hmmm, mu arust just huvitavam, kui Barcelona. Kolm kõige toredamat asja, mis talle meeldisid olid: lend Barcelonasse, kui kõik said omas reas logeleda, flamenko etendus, kuhu ta ju üldse minna ei tahtnud ning vitraažid. No vähemalt midagigi. Ma tahtsin Pariisis can-cani ka vaatama minna, kuid hinnad ühele olid vahemikus 60-130€, seega loobusime. Seal ringi hulkudes tuli meile järjest meelde filme ja seriaale, mida tuleks nüüd uuesti üle vaadata, et kogeda äratundmisrõõmu ja hinnata kas ikka oli nii nagu seal näidatakse.
Lend Itaaliasse läks meil kaugemast lennujaamast, sinna sõit oli rongidega ca 1,5 tundi. Korteri peremees saatis meile lahkelt graafiku, kinnitas õhtul veel üle, et muudatusi ei ole tehtud. Me ei saanudki aru, kust saab graafikud vaadata, internetist otsides midagi välja ei tulnud ja ametlik app mingit asjalikku infot ei andnud. Viimasel päeval jõudsime ilusti lõpuks rongile, kui töötaja meid läbi lasi. Saimegi täpselt kolm peatust sõita, kui ring seisma jäi ja teatati, see jaam kuhu me suundume, et seal on mingi tehniline rike ja järgmine info tuleb 30 minuti pärast. Meile see kohe mitte ei sobinud. Rongil oli prantsuse perekond ka, kes maha läksid ja Jaak uuris nendelt, et kuidas sealt edasi lennujaama saab. Nad soovitasid Bolti. Me muidugi tegime selle vea, et ei vaadanud ennem, palju Bolt lennujaama maksab, mul oli meeles 160€ aga see oli privaatne lennujaama transport, mis kusagilt reklaamlehelt mulle ette viskas. Maksime nüüd topelt, rongipiletid olid enam-vähem sama kallid, kui Bolt. Saimegi kohe auto ja olime õigel ajal lennujaamas. Sisse lasti ainult pileti ette näitamisel. Turvakontrollis läks aega, sest me kotid läksid kontrolli ning enne meid olid pikad kontrollid, ühel naisterahval olid kõik vedelikud kripokotti pakkimata ja tal kisti kõik kosmeetikakotid lahti ja pakiti ümber. Sai vähemalt niisama kotikesi. Lõpuks saime oma asjad, natuke pidime ootama ja koju sõit võis alata. Väravas küsiti negatiivset testi ja sertifikaati, mis tuleb täita, kui Itaaliasse siseneda, need öeldi lausa valjuhääldis, et neid peab näitama. Lennuk oli peaaegu täis, kuna Jaak istus ees, sest EasyJetile pidi ostma eraldi kohad, kus tohib kohvrit panna ja tagumistes ridades seda valikut ei olnud, seega pidi ta meist eraldi istuma. Hiljem muidugi tuli mulle kiri, et tingimused on muutunud, et osta kohver juurde. Täpselt nagu Vuelingiga, kui me piletid ostsime olid ühed tingimused ja pärast tulid teised. Palju asju pidi meeles pidama, kuidas lennufirmad teevad, väga tüütu! Õnneks meie kõrvale kedagi ei istunud ja saime Rasmusega natuke laiutada. Tagasi jõudes nõuti taas testi tegemist. Sitsiilias on ju nõue, et teatud riikidest tulles peab testi tegema, ma küll arvasin, et see muutub kuna üleriigiliselt nõue muutus, et selleks, et üldse riiki tulla, peab olema test, miks peaks maandudes uuesti tegema?! Kuna keegi ei kontrollinud, kas lähed testi tegema või mitte, marssisime sirge seljaga välja, kus kodune päikesepaisteline ning soe Sitsiilia meid tervitas!
Au revoir, Paris! Benvenuto, Sicily! Imeilusat alanud uut aastat ja püsige terved!
