12.01.2022
Imelist käesolevat aastat! Peaaegu pool jaanuari on juba läbi! Ühte pidi on päris hirmus, kui kiiresti aeg läheb ja seoses sellega läheneb ka Sitsiilias elamise lõpp, teiselt ei jõua ma ära oodata, millal ükskord ometi kevad tuleb. Kui külm meil see maja ikka on, see on täiesti ebareaalne 🥶 Kui eelmise aasta lõpp ja selle algus rõõmustas meid soojalaine ehk päikese ja ca 18 kraadise soojaga, siis nüüd on talv tagasi. Öösel kukub temperatuur sinna 8-9 kanti ja päeval üle 13-14 ei tõuse ning päikest näeb ka natuke vähem. Külm tuul ja aeg ajalt ka väikesed vihmahood. Meile aga tähendab see seda, et hommikuks on majas ca 16,5 karaadi sooja. Kui reisile läksime keerasime kütte kõik maha ja igaks juhuks panin selle süsteemi, mis kütte sisse lülitab 15 kraadi peale, et see siin üksi niisama ei aktiveeruks. Tagasi tulles pani Jaak kütte sisse ja hakkas kohe kütma, ma olin ülimalt üllatunud, kas tõesti on majas alla 15 kraadi sooja ja oligi, 14,8 kraadi. Kui olla talvisel perioodil 10 päeva ära ja mitte grammigi ei köeta või ei õhutata, siis kukub temperatuur ikka väga madalale. Kütet kogu aeg sees hoida ei ole mõtet, tegemist on ju soojustamata kivimajaga, seega kütame jätkuvalt tunni või poolteise tunni kaupa periooditi – hommikul vara, et oleks natukenegi inimlikum tõusta ja õhtul 19:00 paiku, et niiskust natukenegi vähemaks saada. Lisaks muidugi töötavad vahelduva eduga ka kõik konditsioneerid, sooja režiimis muidugi – Rasmuse toas praktiliselt kogu aeg, kui ta seal on, meie magamistoas ca 1h enne magama minekut, et saaks ca 20 kraadi enne magama minekut ikka kätte ja esimese korruse suures toas siis, kui mul ninaots juba jääs on, päeva jooksul paar korda tunnikeseks panen käima, et õhk natuke teise hingamise saaks. Kui me praegu ei suuda üle 18 kraadi üldse pikemaks perioodiks sisse kütta v.a väikesed toad, kus suure vaevaga aeg ajalt 21 kraadi sisse saab, muidu jääb sinna 20 piirile ja seda ka ainult tunnikeseks, siis suvel üritame kõigest hingest seda maja 21 kraadi peale maha jahutada ja see ei kipu ka eriti õnnestuma … Küll võiksid nad siin selle majade soojustamise ära õppida, ma saan aru, et talvel saabki rohkem riideid selga panna, pleede ümber kerida ja lõputult teed juua, et suvel ei ole midagi ju seljast ära kraapida, kui ikka maja üle kuumeneb ja hingata ei saa, kuid ikkagi, suvise konditsioneerikülma hoiab ju ka paremini, kui maja soojustatud on … Jaak eile taas konstateeris fakti, et me ei ole elus enne niiviisi oma kodus külmetanud nagu siin majas talvisel perioodil elades ja unistas, kuidas Tiskres on praegu 25 kraadi sooja ja me kõik lühikeste riietega oleksime, versus siin sisse pakitud nagu eskimo 😀 Kuigi ega seal ka see küttesüsteem jätkuvalt eriti stabiilne ei ole, nagu esimesed külmad tulid ütles taas ka küte üles, iga-aastane probleem, millega ei tegeleta. Seega on ka seal korduvalt inimesed külmas istunud, küll jah mitte nii pikalt nagu me siin …
Aastavahetus möödus meil ülirahulikult kodustes oludes. Õnneks oli Lidlis veel mõned väikesed ilutulestikud, seega saime ikka pauku ka teha. Sel aastal tervitasime uut aastat siinse kella järgi, eelmine aasta võtsime Eesti aja järgi vastu. Üle küla olid näha ka suuremad ilutulestikud. Paraku oli Catanias sel aastal üsna vaikne ning Suur Tossutaja ka silmailu ei pakkunud, seega tuli aasta suhteliselt vaikselt. Kuigi naaberkülas oli suurem pidu ja keegi lasi neid paukuvaid ilutulestikke nagu kahurit oleks lastud, väga vali ja ebameeldiv heli oli igatahes. Järgmisel päeval oli väga ilus ilm ja laenasin FB-st Catania Fotoreporter lehelt pildi, kus inimesed Catania rannas juba päikest võtavad. No ma ei tea, mind küll mingi jõud paljaks kiskuma ei kutsu. Arvatavasti on see kodu külm nii sees, et ei tule üldse mingit soovi riideid vähemaks võtta, pigem tahaks juurde panna 😀
Oleme ikka igal aastal jõulude ajal piparkoogimaja meisterdanud, ka eelmisel aastal sai tehtud. Kuna Ikeasse ma seda kompleti ostma ei jõudnudki, siis proovisin ise teha. Materjal oli ju kõik olemas. Esiteks see tegemine venis, ma ei suutnud ennast kuidagi kätte võtta, et tainast tegema hakata. Meie majas on ju see häda, et köögikraanist ei tule sooja vett, kui lasta 5 minutut voolata, siis läheb vaevalt leigeks. Seega see tähendab, et kui ma niigi ise külmetavana veel midagi tegema pean ja veega lödistama, siis mul hakkab topelt külm ja tuju ei tule. Lõpuks võtsin ennast kätte ja küpsetasin tükid valmis. Paraku kerkis see taigen liiga hästi ja tulid paksud ning pehmed tükid. Kuna me neid kohe kokku ei liiminud, siis jäid need mõneks päevaks seisma, mis omakorda tähendas seda, et neil oli mõnus niiskust sisse tõmmata. Lõpuks liimisin maja kokku ja kui me peole läksime, jäi Rasmus seda ehtima. Õnneks tegin järgmisel päeval pildid ära, sest ülejärgmisel päeval kukkus maja lihtsalt kokku … Vale taigen, liiga pehme ja niiskus tegi oma töö. Nojahhh, see kord läks siis sedapidi 😉
Rasmus käis 2.01 rannas luusimas, kas tema kivitornid on veel alles, mis ta siin aasta lõpus ehitas. Tuli välja, et ei olnud, kuid küll pidi meil rannas olema surnud merikilpkonn, see suur. Ma siis pidin ju ka minema asja uurima, et pilti teha ja üle vaadata, ikkagi vabalt elanud merikilpkonn … Samal päeval ma ei viitsinud minna, esmaspäeval oli rannas üllatavalt palju inimesi. Sain Rasmusest alguses aru, et see korjus on täitsa kaljude juures, jalutasin ja otsisin pingsalt, kuid ei näinud. Rand on meil igast sodi täis, enne hooaja avamist tuleb ikka päris kõvasti vaeva näha, et see puhtaks ja korda teha. Hakkasin ära jalutama, arvates, et keegi on korjuse ära koristanud või lained uuesti vette uhtunud. Kui äkki ma nägin seda ja selline kurvastuse-valu-ehmatuse jutt käis mu seest läbi. Ta nägi välja nagu elus … Igatahes mu põnevus ja uudishimu olid hetkega kadunud ja mul oli temast lihtsalt väga kahju … Ma loodan, et ta oligi juba vana ja pidigi varsti ära surema … Surmast rääkides, et seda viimasel ajal just vähe oleks, mingi päev oli Eesti meedias iga tunni aja tagant teade, et keegi suri ära, päris õudne oli uudiste voogu too päev vaadata. Ma võtan juba pikemat aega hoogu, peaaegu 2,5 aastat, et sellest kirjutada. Eestis on sellist asja vähe näha, kuid siin võib üsna mitmes kohas tee ääres kohata pildi ja tehislilledega väikest mälestuskohta. Ma alati mõtlen, et mis küll nende inimestega sellistes kohtades juhtuda võiks, et siin mälestatakse. Suurte kiirteede äärtes on arvatavasti tegemist avariidega, kuid väikestel teedel? Meie enda Augustasse viiva tee ääres on ka üks … Kuna väiksematel teedel on palju rattureid, et kas neile on siis otsa sõidetud? Lisaks pannakse jätkuvalt linnades teadetetahvlile, mis on tavaliselt kusagil kiriku läheduses, paberkujul surmateade. Alguses oli neid väga võõras näha, et sest Eestis pole selliste teadete ülespanek enam kombeks. Samuti oleme näinud neid teateid trepikodade välisuste ja küla väravate peal. Meie enda külas suri ka üks 94-aastane taadu ära, tema kohta oli samuti väraval surmateade üleval, koos ärasaatmise infoga. Kui pildil on vana inimene, siis ma väga selle üle mõtlema ei jää, kuid kui pildil on noored või keskealised, siis mul tikub küll pähe küsimus, mis juhtus ja kuidas sellises kohas, kui on need tee äärsed mälestised, surma sai saada …
Eelmise aasta lõpus, kui me just reisile läksime, käis see esimene majaostu huviline, see üksik doktor aeda ja tube üle mõõtmas. Ma sain perenaisest alguses aru, et ta tahab aia kõrgust mõõta. Pärast selgus, et olid ikka majas sees ka käinud ja huviline oli ka kõik toad üle mõõtnud. Huvitav, kas ta hakkab siin pidama selliseid olevusi, kes üle aia hüpata ei jaksaks … Väga veider igatahes. Selle käigus aga avastas pererahvas, et teise korruse rõdu on väga halvas seisus. Ma ise ka vaatasin mingi aeg, et värv on kooruma hakanud, kuid see polnud midagi nii hullu, kui maja taga trepi all oli. Igatahes käis eelmine nädal peremees selle remondimeeste pealikuga siin asju üle vaatamas ja eile tuldi töid tegema. Ma lootsin, et on samad ehitajad, kes eelmine kord, et neil süsteem selge, aga tuli hoopis üks keskealine meesterahvas. Ta teeb seda kõike üksinda ja nagu selgub, teha palju, mul on temast isegi natuke kahju, et ta kõike seda üksi tegema peab, sest see on raske niisviisi lõhkuda ja pärast veel kinni plätserdada. Kui eelmine kord oli poistel kohe kile all ja prahti mööda aeda vähe laiali, siis seekord tõi pealik kile alles täna, kuid eilne sodi on kõik trepi peal ja aias laiali. Ma loodan, et ta ikka koristab võimalikult palju enda järgi ära. Lisaks ta suitsetab ning üldse näeb kuidagi selline räbal välja, ega ei ole kerge 7:30-16:00 üksi asjalik olla … Tuleb ainult loota, et teeb head tööd, kuigi meie selle töö vilju enam eriti kaua ei nautida ei saa … Kuna ta on maja ees, siis on kõik alumised luugid kinni ja seal on nüüd nii pime ja lisaks ka külm, enne ikka tuli natuke päikesesoojust ning kõvasti valgust, isegi kui päikest ei olnud, siis vähemalt oli valgust. Nüüd olen olude sunnil päevad arvutitoas olnud ja üldse ei saa mugavalt diivanil keras olla 😀
Koroonast natuke ikka ka. Kui novembris EU eesistumisel otsustati, et koroona pass ehk nn. green pass kehtib 6+3 kuud, siis Itaalia pidi ikka nüüd ise ümber otsustama ja alates 01.02.2022 kaotavad kõik kuni 6 kuu vanused green passid kehtivuse ehk see tõend kehtib ainult 6 kuud, mitte 6+3 kuud. Huvitav, kui Malta teatas, et nad aktsepteerivad ainult 3 kuu vanuseid green passe, kui on kaks süsti, siis hakkas küll EU asja uurima, kuid Itaalia otsust ei uuri keegi. Mul on nüüd sellega kiire, kuna mul saab 14.01 6 kuud mööda, seega pean nüüd lähinädalatel kindlasti täiendavat vaktsiinisüsti tegema minema. Mis omakorda on keeruline, kuna alates 10.01 muutus omakorda seadus, et vaktsineerimata inimesed saavad ainult teatud kohtadesse ning omakorda 01.02 muutub see kõik uuesti, et siis saavad vaktsineerimata inimesed ainult ja ainult toidupoodi või apteeki. Osadesse kohtadesse nagu juuksur ja kaubanduskeskus saab negatiivse testiga ka, kuid kõik ülejäänud kohad k.a. sisemine ühistransport, saab ainult green passi omades, mis omakorda tähendab seda, et nii testimis-, kui ka vaktsiinipunktides on taas meeletult inimesi. Ma tõesti ei soovi mitmeks tunniks sinna seisma minna. Jaak kirjutas tööl oma sellele koordinaatorile, kes seda vaktsiini asja on ajanud, et kuidas saaks nüüd seda lisasüsti. Loodetavasti see inimene suvatseb nüüd lähiajal vastata, muidu pean minema ilma broneeringuta niisama õnne proovima. Kuigi ma ei ole kusagilt välja lugenud, et Catanias ainult broneeringuga saab, Palermos muudeti see ära, et niisama enam minna ei saa, seal kasvas kõik üle pea. Lisaks on nüüd suuremates linnades vaktsiinikeskused kuni keskööni lahti, peaks äkki ühel hilisõhtul õnne proovima ja minema … Lisaks on alates 15.02 vaktsiin kohustuslik kõigil üle 50 aastaste, kui ei vaktsineeri, saad trahvi ja summad olid 100€ kuni 600€, ka see on toonud veel inimesi vaktsineerima ja kasvatanud järjekordi, mis mulle kohe üldse ei sobi, ma ju detsembris mõtlesin, et mul on aega küll ja veel ning nüüd selline tohuvapohu. Jaak sai oma kolmanda süsti kätte ja saab rahulikult edasi tšillida, ma siin pean leidma võimaluse minna. Lisaks on me Peugeot jätkuvalt remondis, seega pole mul ka millegagi minna ja nüüd peab seda remondimeest ka sisse laskma, seega on mänguruumi hetkel väga napilt käes. Rääkides uutest rekordistest, mis Itaalia siin aasta lõpus püstitas, kui päevas oli üle 200 000 nakatunud, siis mis te arvate, mis koguses teste kokku tehti?! Ma ei hakka neid nulle kõiki toksima, aga testi ca 1,2 MILJONIT(!!!) inimest, see on ju nagu testitaks peaaegu kõiki Eesti täiskasvanud inimesi, meie mõistuse jaoks ikka täiesti ebareaalne number! Samas inimesed tahtsid liikuda ja välja sööma minna, külas käia ja pühi nautida, siis paljudel, kes vaktsineerimata, ei olnudki ju muud võimalust ja neid on siin palju, isegi kui vaktsineerituid on 70%, siis ca 60 miljonist elanikust on see jätkuvalt mitukümmend miljonit, kes ju vaktsineerimata on, ime, et siis numbrid kõrged on ja testimisel tööjõudu puudu jääb. Sitsiilia võib alates esmaspäevast “oraži tsooni” kukkuda, kuna kolmest piirnumbrist on kaks ületatud ning kolmas, mis jälgib intensiivravi osakonna voodikohti on ainult 3% kaugusel piirmäärast. Seega jätkuvalt “põnevad” ajad koroonaviirusega … Teema lõpetuseks üks tore uudis, mis mul eile silma jäi. See oli nüüd kas Gelas või Ennas, ühesõnaga ühes väiksemas Sitsiilia linnas läks üks 84-aastane papi kaduma. Oli hommikul öelnud, et läheb panka, kuid lõunasöögi ajaks tagasi ei tulnud ja lähedased teatasid kohe politseisse. Politsei oli siis taadu jälgi peale pangast lahkumist ajama hakanud ja leidsid ta vaktsineerimise järjekorrast, kus ta oma korda ootas. Taadu pidi olema mobiiltelefoni vastane, et ta ei taha seda kaasas kanda ega kasutada. Pangas tulles oli tal tulnud mõte kohe ka see kolmas doos ära teha ja nii ta lähedaste teadmata vaktsineerima läks. Lõpp hea, kõik hea!
Lõpuks ometi on keegi fotograaf saanud ägeda pildi, kuidas Suur Tossutaja neid “ufo” pilvi teeb ja ma täitsa juhuslikult leidsin selle ühest FB Sitsiilia grupist. Ma pean ikka nüüd ennast kätte võtma ja uurima, kuidas need pilved tekivad! Imeilusat alanud aastat ja püsige terved!
