14.11.2019
Tundub, et ühe hea sõbra saatuslikud sõnad kipuvad täide minema – alguses kirjutad palju, siis järjest harvem ja lõpuks üldse mitte … Jäärapeana ma teda ei uskunud ning olin enam kui kindel, et mul on nii palju huvitavat millest kirjutada, et mul küll nii ei juhtu 😀 Hetkel on reaalsus küll natuke teine – mu viimased kolm nädalat on täidetud lõputöö kirjutamisega ja koduperenaise ülesannetega – ei midagi erakordset, seega ei ole millestki eriti kirjutada …
Eelmisel laupäeval (9.11) organiseeriti Jaagu töökoha poolt eksusioon oliiviistandusse. Wohooo, lõpuks kodust välja ja akadeemilistest tekstidest eemale! Ilm ei olnud meie kandis just paljulubav aga kuna see koht on meist ca 50km kaugusel sisemaa poole, siis meil oli lootus, et seal on ilusam ilm. Jaak vaatas Here Mapsist meile teekonna, mis lubas, et 1 tunni ja 10min peaks kohale jõudma. Igaks juhuks startisime natuke varem. Vahemaade ja aegadega on siin vaja kogu aeg arvestada – kui kodust kooli on ca 40 km ja sõidame ca 35 min, siis nüüd sinna istandusse oli ca 50 km ja sõiduaeg veidi üle tunni aja. Eestis tead täpselt, kui kaua kuhu sõidad ja erilisi üllatusi ees ei oota, kui just ilm ära ei keera või õnnetust ei ole juhtunud. Panime siis kodust rõõmsalt ajama ja kiirteelt maha keerates, sattusime teele, mis jätkuvalt ei kannata kriitikat. Mingi hetk hakati kuvama keelumärki ja infot, et tee on kinni. Sildi peal oli info, et tee läheb kinni 7km pärast ja meil Here Maps näitas, et peame ära keerama umbes 6,5km pärast. Seega lootsime, et see teesulg on peale meie ära keeramist. Paraku nii see ei olnud ja me kaotasime kõvasti aega. Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et meil oli siin suur torm. Lugesin pärast lehest, et kõige enam sai kannatada Siracusa provints, me elamegi siin ja läbisime neid teid, mis tormist räsida said. Seega see tee, kust meid saadeti, oli ka kannatada saanud ning oli katki ja suletud. Jaak siis kihutas tagasi ja valisime teise tee, mis oli palju paremas korras aga siiski paaris kohas oli pool teed ära vajunud ja üherealine. Jaaku ajas muidugi kõik see kole närvi aga kohale me ikkagi jõudsime ja õnneks väga palju ei hilinenud. Jaak leidis, et me kunagi enam ei lähe kohta, kui on vaja kellaaja peale minna. Ma nii konkreetne ei oleks, tuleb lihtsalt 30 min varem startida, kui peame minema kohta, kus enne käinud ei ole ja teed ei tea.
Üritus ise oli tore. Meid oli kokku päris palju – kaheksa autot, erinevas koguses ja vanuses inimestega. Oliiviistanduse omanik oli kohe kaks puud meile välja valinud, tavaliselt pidi ta ühega tegema, sest nii palju inimesi korraga ei ole tal olnud. Puid oli tal päris palju – terve mäenõlv oli neid täis. Kuna tema istanuds on mäe tõusul, siis ta ei saa eriti abivahendeid nagu traktor kasutada. Seega puhas käsitöö. Kuna ma ei ole kunagi oliive korjanud ega oliivipuudega lähedalt kokku puutunud oli päris põnev.
Peremees rääkis meile, kuidas oliive korjatakse. Vanasti nopiti käsitsi puu otsast – kuid see on väga aeganõudev, siis hakati selliste pikkade keppidega puuoksi toksima – peksta ei tohi, lihtsalt sahistada nendes. Lisaks olid veel sellised väikesed plastmassisit rehakesed nagu laste liivakasti komplektides leidub. Nüüdseks on kasutusele võetud pikad elektroonilised rehad – sellised pika puupulga otsas on reha, mitme kihlisena, kui see tööle panna, siis see siis väriseb ning oliive langeb nagu loogu. Nagu ikka, mida mehhaanilisem korjamine, seda mustem see on, seega oli naiste töö puude alt oliive korjata ja need okstest, lehtsedest ja muust sodist puhastada ning kasti panna. Tänapäeva võrdõiguslikus maailmas kojavad maast neid oliive kõik – mehed, naised, lapsed. Kui peremees seda kõike demostreeris siis mul kangastus hoopis muu lugu. Vanaisaga metsas mustikal – vanaisa roomas puhmaste vahel ja noppis marju – nagu peremees maha kukkunud oliividega tegi. Meil maal küll ei olnud aga aeg arenes ka mustika korilusel edasi – tulid ka nn. hargu kujulised kogujatega manuaalsed abivahendud ja nüüdseks on ka elektroonilised kasutusele võetud. Mustikad erinevad muidugi selle poolest, et need on õrnemad ja määrivad. Oliivid lähevad ka suhteliselt kergelt katki aga kui nende mahl kätele satub on kõik väga ok, oliivõli on ju kasulik.
Tagumisel poisil on see rehake 
Peremees selle pika kepiga sahistamas
Sahistasime ja korjasime oliive umbes 1,5 tundi. Rasmus tüdines juba üsna kiirelt ära, ma ise ka … Olin täiesti valesti riides – oleks pidanud miskid tööpüksid jalga panema, mida määrida kannataks. Seega ma seal mööda maad eriti ringi ei roomanud, olin just tutikad teksad jalga pannud, sahistasin niisama puus ja noppisin maast ka oliive aga mitte nii usinasti kui oleks võinud 😀
Koht, kus käisime oli ilus, see asus Mineo lähedal. Mineo ise asub seal mäe otsas, mis alumisel pildil on näha. Vaated olid ilusad ja peremehe elamine oli ka päris kena – vähemalt ümbruses. Välibassein ja väike aiake lisaks suurele kogusele oliivipuudele.
Umbes 11:30 hakkas peremees rääkima, et nüüd oleks aeg lõunat minna sööma. Esiteks tundus see jube vara aga kuna oleme Sitsiilias siis tegelikult hakkasime sööma umbes 12:30 paiku 😀 Nimelt sahistas peremees veel natuke puudes ja saime veel pool tundi oliive noppida. Kui sööma suundusime, siis sööki hakati tegema, kuna tehti makarone tomatikastmes, siis need said üsna kiiresti valmis. Küll jah olid eeroad juba meid ootamas, seega neid nosisime hea meelega. Olime ootusärevad – siiki päris sitsiillasse tehtud söök – peale söömist tegi Jaak mulle tõelise komplimendi, kui teatas, et minu tehtud makaronid tomatikastmega on kordi paremad. Jeiiii!
Ootasime juba pikisilmi, millal saaks edasi minna – pidime veel oliiviõli tehasesse minema, kui peremees tuli vorstiga, mida grillima asus. Kuna Rasmus ei saanud midagi süüa – peale saia, mida ta natuke nosis, siis muutus ta natuke tujukaks. Lõpuks sai ka vorst valmis, maitses päris hästi, oleme ise ka seda grillinud, küll väheke kobedamat versiooni. Siis tekkis juba väike lootus, et saame edasi minna aga ei, siis oli jutustamise ja kohvi-koogikese aeg. Ilm oli kuni selle hetkeni meie vastu helde – päikesepaiste vahelduva pilvisusega, kui äkki hakkas sadama, see enam nii meeldiv ei olnud. Me ei jaksanud enam oodata, millal edasi liigutakse ja läksime Rasmusega sutosse ootama. Jaak jäi veel lobisema ja maksma – kogu see üritus maksis täiskasvanu 20€ ja laps 10€. Kogu see maksmine ja õlide ostmine võttis veel omajagu aega ja me lõpuks otsustasime, et tuleme koju ära, kell oli saanud sujuvalt 14:30, kogu üritus algas umbes 10:20 – kogunemine oli kell 10:00. Seega me paraku sinna tehasesse ei jõudnudki. Aga noh, ehk tuleb veel võimalus 🙂
Ilm oli tegelikult seal olles päris ilus – päikese käes raudselt üle 20 kraadi ja kiskus palavaks. Kui pilv ette tuli, siis oli üsna jahe. Teised olid Ungarist, Saksamaalt ja kusagilt veel – neil olid igatahes lõpuks joped seljas. Jaak oli ikka oma lühikese varrukaga ja teatas, et ilm on ju imeline nagu Eesti suvi, tuleb nautida 🙂
