21.04.2022
Kõik tehtud! Vahemeremaad on nüüd külastatud ja perepuhkused väljapool Itaaliat on saanud oma lõpu. Jääb veel ringi tiirutada kodusaarel ja ikkagi proovida Lampeduseal ära käia ning üle vaadata Spiaggia dei Conigli ehk Jäneste rand. Just lugesin uudist, et see on 2022 aasta EU-s TOP1 rand ja maailmas 15 kohal. Kui siin juba olla, siis tuleks ju üle vaadata, miks see nii popp on. Aga meie käisime pika nädalavahetuse ja minu läheneva sünnipäeva puhul hoopis Ateenas. Rasmus muidugi ei olnud absoluutselt mingis vaimustuses, et me jälle läheme ja just siis, kui temal on mitu vaba päeva. Alles me ju käisime. Nojahh, mis teha, kui vanemad on võtnud plaani praegust olukorda ära kasutada, kui raha, aega ja võimalust on – edaspidi lõppeb see kõik ju nagunii ära ja praegu tuleb lihtsalt maksimumi võtta. Pealegi, kes kannatab, see kaua elab 😉
Reedel, 15.04, oli nii Jaagul kui ka Rasmusel töö- ja koolipäev. Eestis on suur reede vaba, kuid Itaalias on hoopis esmaspäev vaba ning USA ei anna usupühade puhul üldse vabu päevi, vaid koolis oli esmaspäev õpetajate õppepäev ja tänu sellele oli lastel vaba päev. Seega pere sõitis hommikul baasi ära ja ma jäin koju kohvrit pakkima ning sõitsin koolipäeva lõpuks samuti sinna. Lugesin paar päeva enne reisi uudist, et Kreeka pikendas riigi siseselt “Green passi” tagasi 9 kuu peale, seega ei oleks me enam Rasmusele pidanud testi tegema. Kuid kuna Itaalia on oma 6 kuu nõudega, siis me ei tahtnud riskida ja tegime lennujaamas ikkagi testi ära. See neiu tegi väga hellalt ehk ei torganud pulka üldse ajju, Rasmus ütles, et ta ei saanud üldse midagi aru, et tehtud oleks. Test maksis 15€ ja saime ta “Green passi” e-maili peale. Reis võis alata. Ma olin väga veendunud, et lennujaam on taas paksult rahvast täis, reede õhtu ju ikkagi, kuid üllatavalt hõre oli. Ateenasse läks küll palju inimesi, hetkel ongi lennud kord nädalas reede õhtul sinna ja esmaspäeva õhtul tagasi. Tundub, et lennufirmad ei vaeva ennast enam eriti “Green passide” kontrollimisega, saime taaskord niisama lennukile. Lennuk oli peaaegu täis, kuna ma enam piletitele istekohti ei broneeri, siis olime mööda lennukit laiali. Me Rasmusega olime järjestikku ridades ja meil mõlemal olid kõrval vabad kohad, seega saime natuke laiutada. Jaak vaeseke pidi lennuki taga otsas ennast võrdlemisi kitsalt tundma …
Jõudsime ilusti kohale ja läksime kesklinna metrooga. Lennujaama metroo käib iga 30 minuti tagant ja meil vedas, jõudsime ca 5 minutit enne väljumist peale. Seega läks seekord õnneks! Ca 40 minutit sõitu ja olime kõige suuremas jaamas, kus pidime ümber istuma ja veel kaks peatust edasi sõitma. Kui me oma öömajja viiva metroo peatusesse jõudsime, siis meid tabas tõeline ehmatus, keerad nurga tagant välja ja põrkad vastu müüri, täpselt selline tunne oli. Lisaks meenusid mulle koheselt YouTube videod, kuidas Aasia maades inimesed ühtse massina ennast metroodesse pressivad ja uksed hästi kinni ei taha minna. Seal oli umbes samamoodi, meeletu-meeletu-täiestimeeletu rahvamass õlg-õla kõrval metroosse trügimas. Me oleme viimasel ajal päris mitmes suurlinnas metroodega sõitnud, kuid sellist asja nägime küll esimest korda, isegi Jaak oli šokeeritud, kes ta meist kordi rohkem on seigelnud. Saime ennast õnnelikult peale pressitud, mahtusime oma kohvriga isegi ära, sõitsime kaks peatust ja saime tagasi normaalsusesse. Kuna seal on ka Uber, siis ma hakkasin kohe mõtteid mõlgutama, et tagasi võiks küll taksoga minna. Hinnavahe ei olnud ka eriti suur, metroo pilt maksis 9€, kokku 27€ ja takso oli 30-40€, metrooga ca 1h tund sõitmist, taksoga ca 35 minutit ja ilma teiste inimesteta.
Öömaja oli meil üsna kesklinna lähedal, odavamas piirkonnas, kus hinnad olid natuke sõbralikumad. Mul jäi valikusse kaks kohta ja Rasmus valis selle välja, kuna see oli värvilisem. Taaskord oli self-check-in, karbike seinal ja ise võtad koodiga võtme, väga mugav lahendus. Korter oli mõnusalt suur ja puhas. Esimese asjana kuulsime vee pladinat ja selgus, et WC-s vesi jooksis ning ükski nupp ei töötanud, et seda kinni panna, lisaks ei olnud ka mingit kraani, kust vesi kinni keerata. Seega see lihtsalt plädises seal … Kirjutasin omanikuga, et lekib, võiks midagi ette võtta. Lubas hommikul tehniku saata. Siis avastasin, et Rasmusele ei ole voodipesu ega rätikuid. Lubas need järgmine päev tuua, kuna kell oli juba palju ja tal ei olnud võimalik neid meile enam organiseerida. No olgu, vähemalt tekk ja padi olid, seega Rasmus sai esimese öö ära magatud ka ilma linadeta. Kuna meil olid kõhud kole tühjad, siis läksime süüa otsima. Ca 5minuti kaugusel oli restoranide tänav ja sattusime sööma täiesti imelisse restorani “Kalamaki”. Laud oli lookas, kõht punnis ja arve 30€, hmmm, nii võikski alati olla 😉 Siin oldi korralikud ja kontrolliti” Green passi”, Rasmuse oma töötas ilusti, seega test jäigi tagavara versiooniks, juhul kui oleks mingi probleem tekkinud. Kõhud punnis veeresime tagasi ööbimiskohta. Kaklesin natuke selle WC vee süsteemiga. Kui ma üritasin seda nupupaneeli ees ära saada, siis see liikus veidi üles ja vee vool lõppes ning nupud hakkasid jälle tööle. Sama süsteemiga oli ka Sardiinia esimene öömaja, kus ka vesi jooksma jäi. Seal sain ma selle paneeli vähemalt kätte ja vajutasime otse süsteemi seest, siin ei saanud ma mitte kuidagi seda kätte, aga vähemalt sai korraks korda. Endale me sellist seina sees olevate nuppude süsteemi küll kunagi ei pane ja teistele ka ei soovita.
Laupäev oli meil planeeritud väga aktiivseks, kõik väljas olevad vaatamisväärsused ja külastatavad kohad tuli läbi käia, kuna ilmateade lubas terveks püha- ja esmaspäevaks vihma ning temperatuur kukkus 20+ pealt 13 peale. Õnneks pühapäeval jäi ikkagi 18 peale pidama, kuid esmaspäeval oli küll tuul ning väga külm, 14 kraadi ainult. Leidsime oma öömaja lähedalt, restoranide tänava algusest, ühe ülimalt armsa väikese kohviku “Vanilia Bistro”, kus pakuti imehead kreeka jogurtit erinevate lisanditega, see sai meie hommikusöögi kohvikuks!
Edasi läksime TOP1 vaatamisväärsust Akropoli vaatama. Olime kuidagi hilised, uni oli hea ja hommikusööki nautisime ka pikalt, seega alles 9:30 paiku jõudsime kohale. Asi võis ka selles olla, et Kreekas on kell tund aega ees ehk nagu Eestiski, kodus oleks meil aeg olnud 8:30, seega täiesti õige aeg seiklema hakata. Piletikassa järjekord oli juba võrdlemisi pikk ning turistigruppe vooris edasi-tagasi väga suurtes kogustes. Terve kompleks oli juba rahvast täis ja ülemise templi juurde viiv trepp oli täiesti umbes, me olime väga ebameeldivalt üllatunud … Tuleb välja, et turismihooaeg on saanud suure hoo sisse ning taas miljonid inimesed on leidnud tee Ateenasse ja kindlasti ka mujale. Väga palju oli inimesi Aasiast ja USA-st nagu enne pandeemiat. Arutasime pärast, et oleme saanud peaaegu kõik oma reisid ära teha ilma, et peaksime rahvamassidega võitlema, kuid nüüd viimasel perereisil saime tunda, mis tähendab tõelisel turismihooajal reisimine. Pariisi sattusime ju ka siis, kui kõik olid otsustanud, et jõulude ja aastavahetuse ajal on Pariis imeline koht puhkamiseks, nagu pikad pühad on imeline aeg Ateenat külastada. Õnneks kreeklased tähistavad ülestõusmispühi nädal aega hiljem ja tänu sellele olid kõik kohad lahti ja sai vabalt igal pool käia.
Minul oli kinnisidee üle vaadata “Little Kook” kohvik, mis osade allikate väitel on Ateenas TOP2 pildistamise koht. Ja pildistada-vaadata oli seal vägagi palju. Uurisime teenindajalt lähemalt ja saime teada, et teemasid on aasta ringselt kolm: halloween, jõulud-aastavahetus ja suve teema. Suve teema on igal aastal erinev, eelmine aasta oli Peeter Paan, seal aastal Alice Imedemaal. Maiustasime Kreeka tüüpilise magustoiduga, mille nime ma muidugi juba ära suutsin unustada, kuna see oli nii suur ja magus, siis jäätis jäi meist puutumata. Lisaks limpsisime smuutisid. Arve oli küll üüratu, kuid elamus oli seda väärt!
Edasi uudistasime üle kõik muud templid ja arheoloogilised vaatamisväärsused. Ostsime kombineeritud pileti, mis sisaldas endas kuute (6) vaatamisväärsust ning pilet maksis 30€, Rasmus sai tasuta. Üksikpiletid jäävad vahemikku 5-10€, seega on igal juhul mõistlik osta kombineeritud pilet. Jätkuvalt meile nende suurriikide linnade süsteem meeldib, et alla 18 aastased EU kodanikud saavad tasuta uudistada. Rahvast oli igal pool jätkuvalt väga palju!
Vaatasime üle ka maailma esimese olümpiastaadioni, mis oli igati suur ja väga võimas ning peaaegu kõik oli marmorist. Mitte ainult staadion, vaid terve linn oli suures osas marmorist! Turnisime treppidest ka kõige ülemisele pingireale, astmed olid üsna mõistliku vahega, kui poole peal sattusid äkki ette väga järsud astmed nagu mööda seina roniks üles … Tõeline sport!
Lõunat sõime Akropoli kõrval oleval restoranide tänaval, mis oli natukene kallim, kui meie öömaja juures olev tänav. Kõikides kohtades maiustasime juustudega, peamiselt grillitud kujul, kus mujal ikka saab autentseid Kreeka juustusid süüa, kui Kreekas! Maitsesid kõik imehästi. Jaagule hirmsasti maitses moussaka, seega sõime seda. Oli tõesti hea! Ma ei ole vist maininud, kuid Jaak on korra Ateenas juba olnud ja talle seal väga meeldis. Eriti just kreeka köök ja taskusõbralikud hinnad, kui õiges piirkonnas sööma lähed. Seekord me sõimegi kogu aeg väljas, Rasmuse “Green pass” töötas ja kuna igal pool oli midagi, mida ta ka sõi, siis saime teha ühe korraliku kohaliku köögi degusteerimise reisi.
Peale väikest puhkepausi uurisime meie öömaja vastas olnud Filopappou mäge ja parki. Inimesed hajusid seal rohkem ära ja päris mõnus oli seal ringi jalutada. Rasmus nautis ronimist ja tundus, et ta oli meile andestanud, et ta reisile vedasime 😀 Õhtust sõime meie restoranide tänaval ja taaskord oli toit suurepärane!
Ilusat kevade jätku ja püsige terved!
