Modica ja Ragusa

26.11.2019

Jaagul on tööl veel üks eestane 🙂 Küll ainult kuuks ajaks aga ikkagi teine eestlane. Tema töötabki NATOs ja elab Belgias ning saadeti siia kuuks ajaks tööle. Igatahes on see selle kuu kõrgsündmus – Jaagule vähemalt, saab kaasmaalasega tööl juttu ajada. Otsustasime, et kui laupäeval on ilus ilm, siis läheme koos Sitsiiliat avastama. Kuna meil oli Ragusa külastamata, siis sai see valituks. Kuna ma tahtsin väga ka Modicasse minna – ikkagi šokolaadi sünnikodu Sitsiilias ja siiani seda seal tehakse, siis tuli üle vaadata. Laupäeval õnneks oli ilus ilm, seega sai minna seiklema.

Meie alustasime Modicaist, teistega kohtusime Ragusas. Soovisin minna šokolaadimuuseumisse aga see oli suletud. Mu pettumus oli üsna suur – neil on FB leht, koduleht ja kusagil ei olnud kirjas, et nad suletud oleks. Nojahhh, mis siis ikka. Jalutasime siis natuke mööda peatänavat ja maandusime ühes armsas kohvikus. Kohvikus olid degusteerimiseks müügil olevad šokolaadid, peale viienda maitsmist oli mul igatahes juba süda paha 😀 Ostsime sealt terve hunniku kaasa ja hiljem ühest poest veel, et oleks ikka autentne Sitsiilia kingitus kaasa tuua. Modicai on kantud UNESCO maailmapärandite hulka ning on üks Euroopas parimad säilinud barokk stiilis ehitatud linnadest. Ma sellest eriti aru ei saanud, majad ja nikerdused olid nagu neil kõigi Sitsiilia linnadel on olnud, kus me praegu käinud oleme. Ma olen natuke arhidektuuri kauge inineme ka, ilus on vaadata küll aga selle väärtust ma paraku hinnata ei oska. Võibolla on hetkel asi ka selles, et alles nädal aega tagasi olime 2500 aastat vana ajaloo keskel ja nüüd 17 sajandis, liiga uus äkki … Igatahes linnake oli armas, turiste oli üllatavalt palju, mitu bussitäit pensionäre oli ekskursioonile toodud ja üks suur grupp keskkooliõpilasi oli ka. Õnneks mahtusime kõik kenasti tänavatele ära ja uudistasime omi asju.

• 

• 

Järgmine sihtkoht Ragusa Ibila – see on siis see vanem osa, mis on ka UNESCO pärandisse kantud ning samuti barokk stiilis üles ehitatud linn. Ragusa koosneb kahest osast – Ibila ja ülalinn. Üllatav oli see, et Ragusa Ibila asetses orus, muidu nad on kõik oma linnad kuhugi mäe otsa ehitanud aga see oli mäe all, seega vahelduseks olime normaalsel tasemel ning ei pidanud kuhugi üles sõitma ega ronima. Ülalinn on küll jah juba rohkem mäe peal aga Ibila on orus. Saime Jaagu kolleegi ja ta naisega kokku ning läksime linna avastama. Taaskord armas väike linnake – katedraali, huvitavate majade-tänavate ja pargiga.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Ragusa Ibila ära imetletud suundusime ülalinna, kuna sealt avaneb Ibilale ilus vaade ja seal on see sinise kupliga kirik Santa Maria dell’Itria, mis kõikide piltide peal on, kui Ragusat internetist otsida. Seega sai meie eesmärgiks leida üles “Google pilt” ja endale ka see teha. Jala oli sinna pikk maa, seega läksime autodega. Seekord oli vaja mööda kitsaid tänavaid üles sõita. Ülalinn oli täiesti vaikne, mõned üksikud turistid ja kohalikud aga muidu oli täielik vaikus. Linna sõites nägime tee peal neid ilusaid vaateid, seega kõndisime peale autode parkimist tagasi sinna kust enne sõitsime. Tegime platvormidel pilte ja otsisime seda “Google vaadet”. Lõpuks leidsime ka selle platvormi – õigemini kohalike rõdu ka üles, kust selliste vaadet näeb. Ja siis me kaotasime korraks ära oma lapse … Mina läksin sinna vaate kohta ühest kohast, Rasmus suundus tunnelitest ja sain temaga korra kokku. Jaak läks teistega teist teed kaudu. Ühel hetkel ei leidnud ma enam kedagi üles, helistasin Jaagule ja ta ütles, et nad on seal kohas, kus “Google vaadet” näeb. Läksin siis ülevalt teed pidi sinna – neid ei olnud enam seal. Suundusin siis tagasi üles vaateplatvormile – Jaak ja tema kolleeg oma naisega olid seal aga Rasmust ei olnud. Hakkasime siis otsima – ala oli väga väike kuhu ta kaduda sai aga see eest oli seal soppe ja treppe ja tunneleid ning neid andis läbi trampida. Leppisime siis kokku, et Jaak jääb platvormi juurde valvele, teised läksid autode juurde – äkki Rasmus otsustas sinna minna ja mina läksin radu läbi kammima. Ma isegi ei osanud midagi karta ega arvata. Õnneks on Rasmusel mu number peas ja küll ta oleks kelleltki telefoni küsinud ja helistanud, oma telefoni oli ta just enne mulle andnud. Ma ei tea kaua ma seal tiirutasin ja teda otsisin, igatahes 10 000 sammu sai vahepeal täis, vererõhk tõusis lakke ja pulss oli tugevasti üle normi. Lonkisin platvormi juurde tagasi ja siis oli Jaak kuhugi kadunud. Õnneks tuli ta peagi tagasi, oli mind otsima läinud ja teatas, et laps on auto juures meid ootamas. Milline kergendus! Turnisime siis auto juurde, see linnaosa oli ju mäe otsas ikkagi ja rõõmustasime lapsega kohtumise üle. Rasmus otsustas auto juurde minna, kuna ta sai aru, et ma läksin sinna ja teel me üksteist ei näinud … Igatahes lõpp hea kõik hea 🙂 Pääsesime kerge ehmatusega.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Algselt plaanisime minna kuhugi kaugemale sööma aga kuna oli just siesta aeg ja enamus kohti kinni, siis oli ka see koht kuhu me minna tahtsime suletud ja avati alles 18:30. Õnneks oli ülalinnas üks restoran, nimeks Tipico, lahti kella 16:00, seega oli meil 1,5h aega süüa ja jalgu puhata. Minul oli pinge veel sees, seega väga suur söögiisu ei olnudki aga üht-test sai ikka söödud. Edaspidi tarkus – kui menüüs on päevakala ja juures tärn siis tuleb täpsustada, mis see päevakala on, Rasmus jäi seekord võrdlemisi nälga 😀 (vaata parempoolset pilti).

• 

• 

Tagasiteel ei olnud üldse tee ääres põlde ega viljapuid, olid hoopis kiviaiad – suurte maa-alade peael täis ehitatud. Tundus, et seal piikonnas armastatakse aedu hoopis ehitada. Tegelikult oli seal piirkonnas hoopis loomakasvatus teemaks – peamiselt lehmad. Nägime ka kahte eeslit. Seega need kivimüürid olid loomade ohjamiseks hoopiski. Tagasi läksime kõrvalteed mööda, mitte kiirteed – Jaak oli korra sealt juba sõitnud, kui ta omale puitu käis vaatamas, seega talle oli tee tuttav ja ta nautis sõitu. Mul läks vahepeal küll süda pahaks, tee oli nagu ikka sinka-vonka, vahepeal olime väga kõrgel keset pilvi ja vahepeal oli tulvavetest mägedest alla tulnud sodi tee peal. Üle ega ümber ei saanud muidugi imelistest vaadetest, mis vahepeal avanesid. Ühe koha pealt oli imeline vaade – paraku ei saanud ma nii kiirelt pilti tehtud ja seisma ei olnud seal kusagil jääda. Täitsa mäe tipus olid aga pilved ja see häiris vaadet, seal muidu oleks saanud pilti ka teha.

• 

•