30.01.2020
Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, et kui Jaak ära on, siis peab midagi juhtuma. Arvasin, et auto rehvirõhkude reguleerimine oligi see aga ohhh ei. Teisipäeval otsustasin, et ei jää baasi poissi ootama vaid lähen vahepeal koju. Teisipäeviti lõppeb tal kooli 15:30, seega oleks olnud väga tüütu siin aega parajaks teha ja poodidesse kolama minemise tuju mul ka ei olnud. Baasist ära sõites lõi autol ABS anduri tuli põlema. Õnneks ei ole see kriitiline faktor ja niisama pidurdades pidurid töötasid, seega ei võtnud ma seda väga traagiliselt. Kuid ebameeldivam üllatus oli see, et autol oli jõud kadunud ehk vajutad gaasi ja auto ei kiirenda vaid rahulikult kulgeb edasi. Vajutad gaasi pedaali põhja, läbi põranda aga auto edasi ei lähe või noh läheb aga sellises rahulikult “aega on küll” tempos. Emmmm nagu möh, siin ei saa sõita nii, et auto ei kiirenda või jõudu pole, mägedest üles ronimine on siin sõites elu üks väga oluline osa. No olgu, kui ei kiirenda siis ei kiirenda, sõita saab. Otsustasin siis, et sõidan rahulikult ehk möödasõite eriti ei tee. Küll oli probleemiks kiirteega liitumise kohad, siin ei ole väga kombeks teise ritta tõmmata, kui kõrvalteelt tullakse ja kuna mul nüüd auto ei kiirendanud, siis on väga keeruline vahele söösta. Pidin ühe korra ka seisma jääma, et suurele teele keerata saaks, seega väga hull õnneks ei olnud. Pigem olin mures, kuidas ma oma koduteel sealt järsust tõusust üles saan. Üllatus, üllatus vahetult enne seda järsakut tuli äkki autole jõud tagasi, seega ronisin mööda tõusu üles. Lohutasin ennast sellega, et meil on Peugeot ka ja saan võtta selle. Otsustasin autod ümber parkida, et Seat varju alla ja Peugeot sissesõiduteele. Nii kui Peugeoti käima panin andis see mõne hetke pärast veateate – mootori viga – eeeee, ahhh?! Nagu päriselt või. Proovisin paar korda veel, tekst ära ei kadunud ja siis hakkasin mõtlema, kuidas siis edasi. Esiteks laps peab koolist ju kuidagi koju saama ja järgmine päev peab ta kooli ka saama. Mina võin vabalt kodus “kinni” istuda aga lapsel on vaja ju kooli saada. Autormendikodasid ma ju ei tea, kus on. Variant üks, paluda Lizat, et saaksin auto tema mehhaanikule viia, et ta üle vaataks – Seati siis. Teine versioon sõita aegamisi teise baasi, kus on ka autoremondikoda. Kuna auto ei saaks paari tunniga valmis, siis oleks vaja ka öömaja leida. Kooli baasi vastas on olemas ka hotell. Jaagult nõu küsida ma ei saanud, tal ei tohtinud mobiili oma üritusel kasutada. Teised inimesed, kellega oleks võinud asja läbi arutada, olid mul mälust lihtsalt täiesti pühitud. Seega mõeldud tehtud – pakkisin kohvri vajaliku kraamiga kokku ja sõitsin kõigepealt hotelli – auto sõitis enam vähem viisakalt, ABS ohutuli kustus vähemalt ära 🙂 – sain meile toa ja viisin kohvri ära. Seejärel sõitsin teise baasi ja andsin auto üle. Kahe baasi vahel sõidavad bussid ja millegipärast oli mul meeles, et need sõidavad suhteliselt tihedalt. Nojahhh, selles ma natuke eksisin, buss läks mul täpselt nina eest ära ja kell oli 13:30. Järgmine buss tuli 16:25. Emmm kolm tundi ootamist, ei kõlanud ahvatlevalt. Enne ära minekut palusin Jaagult ta ühe kollegi, Igori, numbrit, et kui mul on mingi probleem, siis ma saan talle helistada ja abi paluda. Kuna väiksematel lõppeb kool natuke varem, siis helistasin Igorile lootuses, et ta on veel töö baasis ja liigub varsti kooli baasi. Paraku ei võtnud ta telefoni vastu. Jalutasin siis baasisi ringi ja tutvusin selle võimalustega. Paraku ei suutnud ma leida lahti olevat kohvikut või söögikohta, seega käisin mini NEXis, ostsin natuke näksimist, leidsin ühe ühiselamu eest pingikese kus istuda, et tuul väga ei kiusaks ja jäin siis ootama. Rasmus otsustas, et ta ei lähe sellesse nn. abitundi, mida kool pakub. Seletasin siis talle, et ta läheks juba hotelli ära ja sätiks ennast sisse. Laps õnnelikult ära majutatud, langes veidikene ka pinge. Istusin ja nuputasin, mida küll teha, kell oli alles 14:30 … Jalutasin siis veel veidikene ringi ja kella 15:00 paiku helistas Igor tagasi. Ta oli veel tööl ning hakkas just koju sättima ja ta oli nõus mind hotelli ära viima. Juhuuuu, milline õnn!
Õhtul sain siis Jaaguga kogu seda teemat arutada ja siin tuleb selge vahe vahele neile, kes autodest midagi natukenegi teavad ja ei võta auto hoiatusi eriti tõsiselt. Minul peavad asjad korras olema ja kui ikka midagi ei tööta või auto mu peale karjub, siis tuleb kroda teha. Jaak see eest sõidab, tunnetab autot ning kuulab, kas mootor töötab normaalselt ning reageerib vastavalt sellele. Nojahhh, ma proovin ka tunnetada aga kui ikka tuled vilguvad või auto ei kiirenda, siis ma lähen kergelt närvi ja hakkan muretsema, mis kõik võib juhtuda ja kas ma ikka jõuan sihtkohta. Peugeoti hoiatuse kohta arvas ta, et see võib olla mõne mitte väga olulise anduri viga – kuna pärast jäi ventilaator väga pikalt tööle ja tegi koledat häält, siis võib seal midagi murekoht olla, mis iseenesest sõitmist ei takista. Auto oli ikkagi juba üle nädala niisama seisnud ja ilmad on olnud vahelduvad, seega võib niiskus vmt. neile mõjuda. Olgu, kui häda väga käes, siis võin Peugeoti ikkagi võtta ja sellega sõita. Seati kohta ei osanud ta midagi arvata, põhjuseid võib olla mitmeid. Helistasin siis remondikotta, kuigi nad lubasid ise helistada aga mul olid närvid niigi pingul ja ma tahtsin teada, kas ma saan ikka järgmine hommik auto kätte, sest järgmise päeva hommikul kell 11:00 pidi tulema aednik puud kärpima. Autoteenindusest neiu ütles, et nad ei leidnud mitte midagi ja ma võin autole järgi minna. Paraku ei saanud ma enam õhtul kuhugi liikuma ja kuna hotell oli ka makstud, siis olime rahulikult seal edasi. Küll sain hingerahu, et saan auto kätte ja äkki see jõu kadumine oligi mingi hetkeline hämming. Kuigi kindluse mõttes ma arvan, et kui Jaak tagasi on, siis tuleks auto siiski kuhugi normaalsesse kohta viia, kuna Jaak tegi nende baasisi oleva töökoja nii maha kui vähegi saab maha teha. Õnneks ei küsinud nad mu käest raha, kuna midagi ei olnud vaja teha, see on neist väga viisakas. Hommikul on väga mõnus, sai pikemalt magada, all hommikusööki süüa ja paar minutit kooli jalutada. Ma sain Igoriga kooli baasist töö baasi ja ta viis mu seal oleva kohviku ette. Ma eelmine päev muideks kõndisin sellest mööda aga kuna sissepääs on majade vahele peidetud, siis ma ei saanud hästi aru, kas see on lahti või kinni. Seega ma ei käinud ust katsumas, kuigi oleks võinud. Ajasin teenindaja natuke segadusse, kuna tellisin teed. Ta alguses ütles, et ei neil ei ole ja kui ütlesin, et teil on ju masina peal teepakid … Siis ta vaatas, et ohhh näe on jah 😀 Olen nüüd mõned päevad kohvi vaba olnud, viimasel korral hakkas kohvist halb ja tõmbasin nüüd tagasi ja olen täielikult teele üle läinud eks paistab millal jälle kohvi isu tuleb, praegu pigem hakkab selle peale mõeldes sees keerama.
Minu tavapärane hommikusöök baasis, kui veel kohvi jõin. Nüüd enam seda kombot ei tarvita. 22.01. 
Hotelli õhtusöök, millest jätkus ka järgmise päeva lõunaks ja õhtuks. 28.01.
Ühesõnaga töökoda läks 9:00 lahti, sain oma auto kätte, sõitis jälle normaalselt. Käisin võtsin ENI´st bensiini – kooli baasi lähedalt, kus töötab see suur onu, kes oskab inglise keelt, hea riskivaba 🙂 Tundub, et see on baasis resideeruvate ameerika naiste lemmikbaas 😀 Onu teenindab kenasti algusest lõpuni ära ja ise ei pea midagi tegema, kui pangakaardi andma ja PIN-i sisse toksima. Võtsin hotellist asjad ja sõitsin koju. Jõudsin juba natuke peale 10:00 kohale ja jäin aednikku ootama. Kell oli saanud sujuvalt 11:30 ja teda veel polnud, uurisin siis perenaiselt, et äkki ta saab uurida, millal ta võiks jõuda. Sain info, et 12:30-12:45 okei, olgu, ma pidin 13:30 paiku Rasmusele järgi hakkama sõitma, jõuavad õnneks enne ja saan nad sisse lasta. Paar tundi läheb neil kindlasti, seega võivad nad aias kinni olla küll. Kell oli saanud 13:15 ja aednikku ei paistnud. Hakkasin just perenaisele kirjutama, kui kuulsin autot ja tuututamist aia taga. Aednik oli kohal, koos oma abilisega. Nüüd on esimene kogemus ka sellega, kus alguses öeldakse üks aeg ja jõutaksegi mitu tundi hiljem. Lasin nad siis sisse ja taaskord oli olukord, kus ma tundsin, et oleks vaja itaalia keelt osata. No midagi ei saanud aru, Google tõlkis küll aga kuna mul seekord oli vaja talle öelda, et ma lähen ära ja olen 15:00 paiku tagasi, siis oli selle info edastamine üsna keeruline. Aednik arvas, et neil läheb kuni 16:30 – ma küll ei saanud aru, miks nii kaua peaks minema, ise ta enne oli perenaisele öelnud, et see läheb kiiresti. Pärast muidugi selgus, et ei läinudki nii kaua vaid 15:30 paiku said nad valmis, seega Google tõlkis valesti. Puu sai väga mõnusasti ära nuditud, ma näen magamistoa aknast randa, Cataniat ja Suurt tossutajat kogu oma ilus. Kus on ikka imeline vaade! Paraku jäi mul tegemata enne pilt, pole ajaloos ka mõnda pilti, ma ei pildistanud puud akna taga, mis vaadet varjas 😀 Seega kujutage ette, et all oleval pildid oli tavapäraselt näha ainult Suure tossutaja ülemine osa ehk enne oli näha see osa, mis on sinisest triibust välja poole. Üsna piiratud vaade oli 🙂
Eile oli erakordselt selge päev ja suur tossutaja oli täies ilus näha. Tundub, et mägedes ei ole ka enam külm, sest lund pole võrreldes novembriga enam peaaegu üldse, vähemalt mitte meile nähtaval osal.
