16.04.2023
Küll seda kevadet võib ikka ootama jäädagi, ei tule ega ei tule. Olgu, riided on õhemate vastu vahetatud ja jalanõud ka, kuid ikka peab paksemalt riidesse toppima. Soojus, oled oodatud, hakka juba tulema!
Vahepeal said Infortari sünnipäeva pildid valmis. No ma ei tea, ükski pilt pole ilus, vähemalt mitte need, kus me peal oleme, nägu on kõver või fookusest väljas. Ei ole eriti hästi õnnestunud ma ütleks.
Märtsi lõpp kiskus väga sündmuste rohkeks. Gea sai vahepeal 40. Reedeks 24.03 tuli eksprompt sünnipäevakutse ja veetsime ühe väga meeleoluka ning lõbusa õhtu Mimosa restoranis. Nalja sai palju ja nüüd oleme kõik tervisest pakatamas. Kelner oli meil ka väga lahe! Lõpus, kui magusaring oli, otsustas Gea, et ta piirdub hoopis kokteiliga, see on ka hea magus. Kokteili menüü oli neil küll muljetavaldav, nii alkoholi kui ka alkoholivaba oma. Ma istusin näoga ukse poole, Gea oli peitus, seega nägin ma esimesena, kuidas kelner tuli ühe käsitöökommiga, millele oli küünal pandud. Milline loovus! Igatahes saime sünnipäevalaulu ära laulda ja Gea sai küünalt ka puhuda.
Laupäevaks 25.03 oli meil Estoniasse piletid operetile “Lõbus lesk”. Kuna Jaak jäi haigeks ja selleks ajaks ikka veel korralikult terve ei olnud, võtsin Rasmuse kaasa. Te terve päeva ikkagi üritas mind ümber veenda, et tema ei pea tulema. Ei jäänud midagi ikkagi üle, pidid alluma käskudele. Algus oli natuke igavavõitu, kuid peale vaheaega ja koogikesi hiljem oli Rasmusel juba parem tuju ja teine vaatus oli ka palju lõbusam. Lõpuks ta leidis, et oli täitsa tore etendus! Samal ajal oli ka Vabaduse platsis küüditatute mälestuseks küünlad süüdatud. Parklasse suundudes tegin ka mõned klõpsud küünaldest, mis veel põlesid.
Palju õnne me poeg, 15 aastat ilmas elatud! Väike juubel. Minu sugulased avaldasid soovi meile külla tulla, paraku ei ole me kodu jätkuvalt veel külaliste kõlbulik, seega kutsusin nad hoopiski Nerosse brunchile. Seal on ka Lotte tegelased, kes lastega tegelevad, seega lootsin, et Mirtel ja Iiris saavad seal aega veeta, kuni me sööme ja lobiseme. Mirtel ja Anni ei saanudki paraku tulla, kuna olid teisel üritusel. Jaak ja Ingmar olid tõbised seega neid ka ei olnud. Kuid meid oli ikkagi paras ports inimesi ja saime süüa, juua ning jutustada. Rahvast oli väga palju, enamus seltskondi tähistas sünnipäevasid ning lapsi oli ka korralikult. City Grill Houses on arvatavasti lapsi vähem, kuna seal ei ole meelelahutajat, seega millalgi peaks sinna ka minema. Iiris sai omale vigurõhupalle nuiamas käia ja niisama ringi kulgeda. Sünnipäevade tähistamisel saab Clube One kaardiga sünnipäevaüllatuse. Kuna ma olin juba omatöötaja soodustusega, siis see meile ei kehti. Kelner pakkus välja võimaluse, et ühe inimese arve teha Club One omaga, siis saab ikka kingikohvrist kingi valida. Lasime tuua täiskasvanute kohvri ning lapsel oli nii hea käsi, et võttis šampuse. Kelner pakkus, et saab alkoholivaba ka tuua, aga jätsin alkoholi versiooni. Saab kuhugi kaasa võtta, kui vaja on või kui kunagi keegi külla ükskord tulla saab, siis pakkuda. Jaagu vanematega jäigi Rasmuse sünnipäev tähistamata, kõigepealt oli Jaak haige ja siis läksid vanemad maale. Eks siis paistab, millal nendega kokku saame.
Tallinki pidu toimus 31.03 kolmes erinevas kohas. Alguse sai see kruiisiterminalist, kus oli pidulik osa. Auhinnati parimaid, seekord ei olnud üksikkandidaate, vaid kogu meeskonnad said ära mainitud, lavale minna ning pildile püütud. Peeti kõnesid ning lauldi ka natuke. Kristel Aaslaid oli üks õhtujuhtidest ja ta näeb ikka tõeliselt hea välja! Edasi jätkus pidu MyStaril, kus olid erinevad esinejad ning sai süüa-juua ning tantsu lüüa. Anne Veski oli peaesineja, lisaks oli ka keegi kuulus Soome tädi ning Lauri Pihlap. Pihlapi esinemise juures oli muidugi palju olulisem see, et plaati keerutas Tõnn Sikk, kes oli Telias mu toanaaber! Tegime kohe fännipildi ka! Lisaks tegime EMT/Telia töötajate pildi ka. Pildile püüti 15 inimest, kaks on puudu. Osad pildil olijatest on lapsehoolduspuhkusel, kuid siiski nimekirjas. Afterparty oli Neros, kus plaati keerutas Allan Roosileht ja vapramad olid 4:00 vastu pidanud. Me Marioniga tulime peale seda, kui MyStaril pidu läbi sai ära ja juba 23:30 olin kodus. Ma pole iial mitte üheltki firmapeolt nii vara koju jõudnud 😀 Üks kord on ju ikka esimene kord 😉 Peo osas on mul kahetised tunded, oli äge ja sai ilusasti riidesse panna ning kõik nagu oli olemas, kuid mulle tundub, et see mitmes kohas ning laial alal, rikkus natuke ära. Ma osasid inimesi ei näinudki kordagi või kui siis alguses korraks ja pärast enam üldse mitte. Kuid tore, et tehti ja ma ka ikka osa sain, peod on alati oodatud!
Ootamatult saabuski aprill, kuhu see aeg küll kaob, ma jätkuvalt ei saa aru … Vanaema sai 1. aprillil 94 aastaseks ja tähistasime seda Miku juures grillides. Meie jaoks oli esimene grill. Päike pettis ära, et on soe, tegelikult oli külm tuul ja õues ei olnud üldse mõnus olla. Pidu oligi toas, lihtsalt grillivatel meestel olid vahepeal nina härmas ning grillil kippus temperatuur alla minema. Vanaema nägi väga hea välja ja pidas sünnipäeva vapralt vastu.
Esmaspäeval 3.04 oli meil tiimikas NokNokis. Arutasime asjalikke asju ja pärast nosisime head ja paremat. Meil tuli uus menüü välja ja saime proovida konnakoibi! Seega ma enam Prantsusmaal ei peagi neid maitsma, sain siin juba ära proovitud 😉
Pika nädalavahetuse puhul käisime Lennusadamas Venezia näitust vaatamas. Ootused olid kõrgemad ning tüütult palju pidi lugema. Natuke oli ikka vaadata ka, kuid enamjaolt tuli siiski tegeleda lugemisega. Kuna pileti eest oli makstud kallist hinda, siis ma jonnakalt proovisin lugeda kõik infotahvlid ja sildid läbi, kuid poole pealt andsin alla 😀 Äratundmisrõõmu oli väga palju, kuid inimesed, kes on Veneetsias käinud, neile küll ei soovita sinna minna, mitte midagi põnevat seal ei ole. Pärast jalutasime natuke mere ääres ning läksime Flavoresse sööma, kuna Noblesseri söögikohad oli pühade ajal suletud. Söögisoovitus – Flavores soovitan eelorana võtta kitsejuustu köögivilja vormi, see maitses täiesti jumalikult!
Ja, et laupäev ka raisku ei läheks käisime Keila-Joal. Olime väga varajased, seega inimesi oli väga vähe. Vett oli see-eest väga väga palju! See oli äge! Lõunaks olime juba kodus tagasi oma tavapäraste toimetuste juures.
Munadepühade puhul värvisime Rasmusega mune ka, sibulakoortega. Vutimunad on juba ise kirjud. Kui laps keeldub juuksurisse minemast, siis näeb see lõpuks tagant välja nagu kanapee 😀
Pühapäeval murdis mind mingi imelik nõrkuse, südapahaolla, kõhus keerab sümptomitega häda maha. Hommikul suutsin pannukad valmis teha, paar tükki suutsin süüa ka ja siis kukkusin tagasi magama. Kõik keeras nii kohutavalt ja selline tunne oli, et kas minestan ära või rooman vestu oksele. Ühesõnaga sama halb oli olla nagu veebruari lõpus. Tookord võttis üle kahe päeva aega, et taas rivvi saada, seekord pidin juba esmaspäevaks korras olema, kuna ma pidin minema Tartusse koolitama. Õnneks oli seekord see ekstrahalb olla ühe päeva, teised päevad olin lihtsalt natuke nõrk, kuid Tartu päeva pidasin õnneks vastu ja teisipäeva tegin kodust tööd. Söögiisu oli kadunud ja sundisin ennast midagigi sööma, et seda minestuse tunnet ei tuleks. Kuna see on juba teist korda, siis peaks hakkama samme arsti juurde seadma. Samas ei oska ma midagi öelda ka, sest kusagilt otseselt midagi ei valuta, lihtsalt enneolematult halb on olla ning süüa ei taha, mina, kes ma alati hea meelega midagi nosin. Eeldan, et arst soovitab tervislikumalt süüa, liikuda ja stressi vähendada või äkki siiski on nõus mõned testid ka tegema, äkki on mingi vitamiini tase ootamatult langenud, sest oktoobris ma ju käisin, siis olid kõik näitajad korras v.a. kolesterool. Ühesõnaga eks ma jälgin ennast ja kui veel midagi sellist juhtub, siis tuleb ikkagi proovida arsti jutule saada.
Töiselt on olnud kiire, kuid nüüd said koolitused läbi ja saan taas tavalisse töörütmi naasta, mis tähendab, et natuke rohkem aega hingata ning asjadesse süveneda. Üks projekt, mille ma tööle tulles sain istub mul kukil ja nüüd pole seda enam kuhugi lükata. Juhatuse liige ütles kuukoosolekul 100+ inimese ees mu nime maha, seega ei ole mul enam kuhugi pääsu. Saan oma sünnipäeva hommikul laevas ärgata, lähen taas Stockholmi koosolekule ja naasen täpselt oma sünnipäeval. Eelmisel neljapäeval olin MyStaril infoletis tööl – meil on töövarju kuud ja käisin lähemalt uudistamas, kuidas neil läheb ning mida kliendid küsivad. Väga põnev oli! Eriti tore oli, kui purser mulle laeva tutvustas ja sain piiluda kohtadesse, kuhu enne polnud sattunud. Sain messis ka söömas käia, see on laevapere söökla. Kõik olid väga sõbralikud ning võtsid mind ruttu omaks. Erilisi juhtumisi ei olnud, paar asja olid, kus pidi nuputama, kuidas olukorda lahendada, kuid muidu oli väga rahulik. Kuigi tagasi reisil oli ca 1800 reisijat, Helsingisse minnes oli ca 450. Väga äge kogemus. Nüüd tahaks kruiisilaevale ka minna, kuna kontseptsioon on erinev, seega oleks põnev näha kuidas seal toimetatakse. Kuu lõpus lähen ka hotelli töövarjuks, olen mõned tunnid administraatori töövarjuks.
Neljapäeval käisin Kumus “teamLab. Hõljuvad õied igavikumeres” näitust vaatamas. Väga paljud on seda instagramis jaganud, kuid mu pere ei olnud nõus seda vaatama minema. Ükspäev nägin siseportaalis pakkumist, et Tallinki töötajad saavad tasuta giidiga ekskursioonile registreerida. Ma siis kohe registreerisin, kuna kirjas oli, et 2o esimest saavad kinnituskirja ja ma midagi ei saanud, siis arvasin, et ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, kuid mõned päevad hiljem sain kinnituse ja saingi näitusel ära käia. Giid oli väga entusiastlik ning teda oli põnev kuulata. Näitus oli interaktiivne ehk arvutiga tehtud. Enamus osa on meri, vahepeal võttis kõikuma ning pikalt ei saa seal olla, süda läheb pahaks. Lõkke tuba oli ka huvitav, kuid näituse tõmbenumber on lillede saal. Selleks, et terve ring ära näha tuleb seal ca 1h olla. Ma jaksasin 30minutit seda nautida, siis liikusin ära. Lillede ruum oli huvitavalt üles ehitatud, kui lilled tärkasid ja nende varsi puudutada, siis nad närtsisid kohe ära. Muidu oli eluring, pistavad nina mullast välja, kasvavad ning õitsevad ja siis närtsivad. Väga mõnusalt rahustav muusika oli ning seal oli hea uneleda ning mõtetel uidata lasta. Pärast käisin Katharinenthali kohvikus teed ja koogikest nautimas, muidu oleks võinud ju lilli edasi imetleda, kuid mul oli kinnisidee kindlasti ka kohvikusse jõuda 🙂
Kena kevade ootust kõigile ning püsige terved!
