14.02.2020
Head sõbrapäeva kõigile, eriti mu kallitele sõpradele ja perele!
Kõige olulisem kõige pealt. Siin koolis jagatakse iga tsükli lõpus “A” ja “A-B” tasemel õppinud lastele “Honor Roll Certificate” aukirja. See sarnaneb natuke Eesti kiituskirjaga aga selle vahega, et siin jagatakse seda tihedamini ning saavad ka need, kellel ei ole kõik “A”-d. Antud aukiri on lapse motiveerimiseks, et kui tal ei ole kõik veel “A” ja “B”, et ta siis pingutaks ja saaks. Kui juba on sellel tasemel, siis pingutaks veel ja saaks kõik “A” ning kui kui on juba kõik “A”, siis hoiaks seda. Lapsevanem saab e-kirja, et on oodatud aukirja üleandmise tseremooniale. Rasmusel olid seekord kõik “B”-d ja ta sai ka selle aukirja. Käisin siis kohal talle plaksutamas ja kaasa elamas. Direktor luges ette laste nimed, surus kätt ja andis aukirja üle. Antud üritusel olid koos neljandad ja viiendad klassid. Viiendas klassis oli “A-B” õpilasi 23 – siin on kaks paralleeli ja ühes on klassis on 28 õpilast ning ainult “A” oli 7 õpilast. Neljandates klassides oli kolm paralleeli ja lapsi tundus klassis vähem olema aga kokku oli neid umbes sama palju või natuke rohkem, kui viienda klassi omasid. Seal oli “A-B” õpilasi 22 ja ainult “A” 6. Tseremoonia ise kestis umbes 20 minutit, peale seda läksid lapsed tagasi klassidesse ja vanemad ära. Osad vanemad elasid sellele üritusele väga kaasa, kisasid ja vilistasi – lapsed ise pööritasid selle peale silmi 😀
Oleme õnnelikult nüüd arstide nimistusse kantud. Jaak käis eelmisel nädalal oma itaallasest kolleegiga meid ära registreerimas. Meil on nüüd perearst, kes pidi natuke inglise keelt oskama ja lastearst, kes inglise keelt ei oska. Olenemata kõigest, on siiski tervislikum, kui me nüüd need ülejäänud 2,5 aastat terved püsime. Jaak teatas, et haigla vastas oli mingi veekogu, kus olid sadakond flamingot, lihtsalt niisama, looduses, suvalises veelombis. Seda oli natuke nagu raske uskuda, et ongi flamingod, lihtsalt niisama looduslikus keskkonnas ja veel siin meie kodukandis. Nädalavahetus oli ilus, seega otsustasime natuke kodukanti avastada ja flamingod oma silmaga üle vaadata. Ja oligi, pildilt suutsin ühes puntras olevad flamingod kokku lugeda ja sain neid 62 tk. Umbes sama suur teine pundar oli veel ja teises veekogus oli ka umbes 30 tk, seega ca 150 flamingot! Vaatepilt oli igatahes muljetavaldav ja kahvatub Tallinna loomaia kõrval, kus flamingod ennast peeglist vaatavad. Küll ei tea, me kas need on püsielanikud või läbirändel. Paljud kohalikud ka pildistasid neid ja jätsid auto tee äärde seisma, seega nad ei pruugi seal kogu aeg olla aga meie nägime nad igatahes ära!
Edasi sõitsime Augusta rannikule vaatama, milline seal see kaljuserv ja rand välja näeb. Seal oli väga ilus! Kujutan ette, et suvel ei ole seal eriti ruumi liikuda ega ringi keerata. Suur oli mu üllatus, kui ühes sopis nägime päevitajaid ja ujujaid! Päevatamine veel, oled seal varjus, tuul ei puhu peale ja päike silitab keha, kuid vette ronida, prrrr … Võib-olla seal tõesti oli soe vesi, sest see koht, kus nad ujusid oli ka sopis varjatud ning võrdelmisi madal. Lisaks oli näha kahte sukeldujat ning päris paljud lihtsalt nautisid ilusat ilma ja looduslikku ilu. Kuna see on mõnusalt lähedal, siis saab sinna teinekordki kondama minna.
Ei saa me läbi ilma Suure Tossutajata 
Kaljurannik on lahedalt auklik
Pühapäeval otsisime lähedal asuvaid liivarandu. Üks on Augusta ja Siracusa vahepeal – Jaak väga ujumiseks ja peesitamiseks seda ei soovita, kuna kõrval on kohe keemiatehas. Tema ise ei tahaks keemiatehase kõrval olla aga rand oli enam vähem puhas ja vesi ikka ilus sinine. Mõnusalt sopis on see ka, seega ma kujutan ette, et suvel kohalike seas väga populaarne ja üle rahvastatud. Sitsiilias on liivarandasid väga vähe ja nendes on alati palju rahavast. Rannas on korralik promenaad, söögiputkad ja lastele kaks väikest mänguväljakut. Tundub, et mingi osa on ka tasuline, sest ühe koha peal oli ka aed aga ma ei ole väga kindel, mis selle aia eesmärk on. Praegu sai seal vabalt liikuda ja takistust ei olnud. Lisaks sellele rannale on natuke edasi lõuna poole Cassibile kandis veel liivarannad, kus me juunis käisime ning pikk liivane rannariba on Cataniast kuni meie kodukandi kaljuni. See on kõige pikem liivarand siin, kolmveerand sellest on piiratud ja tasuline ning lõpuosa on tasuta. Seega see osa ei ole eriti puhas ranna mõistes, sest keegi ei hoolda seda. Praegu oli see päris viisakas aga suvel arvatavasti enam nii puhas ei ole. See meie kaljunuki all olev rand – kodust umbes 15min sõitu on meile lähim liivarand aga parkimiskohti on seal väga vähe, seega ma ei kujuta hetkel ette, et kui tahaks suvel sinna minna, siis mis kell peab minema, et ära mahuks. Üks variant on päeval, kui neil on siesta, siis peaks rand üsna tühjaks valguma. Tuleb erinevatel aegadel üle vaadata, siis saab teada, kuidas suvel ranna olukord ja parkimine on. Jaagul olid muidugi omad huvid, et vaadata üle, kas on sobilikud surfamiseks. Mõlemad rannad on head aga siinne häda on selles, et kui on tuul, siis tormi mõõtmetega ja merele ei lähe ja kui kui natukenegi normaalselt puhub, siis valest suunast … Seega ei ole Jaagul hetkel selle surfiga just kõige paremini läinud.
Liumäed 
Lahedad pallikesed, mida tuul on rannas kokku keerutanud
Meie koduteele jääb liivarand, mis saab siis alguse Catania juurest. Catania poole sõites on üks koht, kus avaneb ilus vaade ja ma mingi aeg eelmine aasta tegin seal lõpuks paar pilti ka, et siia ka vaadet jagada. Seal päris paljud pildistavad ja imetlevad seda avanevat vaadet, sest see on tõesti ilus.
Nüüd käisime selle ranna juures täiesti meie poolses otsas. Ülemisel pildil siis see osa, mis kohe siin ees liivaribana näha on ja kus paistab üks eriti kollane maja. Selle ees on sõidutee ja väike promenaad. Mõlemas otsas on väike parkla ja ühel pool on ka söögikoht.
