03.09.2023
Natukeseks ajaks sai tagasi koju! Küll see oli hea tunne! Puhkus saabus kuidagi ootamatult, ma jälle ei olnud valmis, et läheme reisile. See tööl käimine segab isiklikku elu ikka täiega 😀 Kohvrid said pakitud ja varahommikul ennast üles aetud, et saaks varavalges Riia poole lendama hakata. Minnes kõik ajad klappisid ja Riiga jõudsime pea 20 minutit varem, hea taganttuul oli. Igatahes jäi meil aega hommikust süüa. Riia lennujaam on kallis, ikka nagu väga kallis, cappuccino oli 5.50 … No olgu Tallinna kohvikutes saab sama hinnaga, aga ikkagi, tundub kole kallis. Catania lend väljus väikese hilinemisega (15min). Meil vahetati lennuk suurema vastu välja, nii et mõlemal pool oli kolm istmerida, enne oli 2+3 ja kõik oli välja müüdud! Kõik tahavad Sitsiiliasse. Sellel aastal on AirBalticul ka kaks lendu nädalas kolmapäeval ja pühapäeval, me läksime kolmapäeval (14.06) oli veidi soodsam. Kohale jõudsime ca 30min hilinemisega, ei saanudki aru, miks nii kaua läks. Rendiauto saime ilusti kätte, küll jahmatas meid tagatise summa, nad küsisid 650€ nagu tõesti, selline tõus on toimunud, viimati maksime ca 250€. Uskumatu! Jaak oli jätkuvalt veidi tõbine, seega pidin kõike topelt kontrollima, et ta tatise peaga midagi ära ei unustaks või meil midagi sassi ei läheks. Päikeseprillid suutis ta igatahes auto katusele jätta ja parklasse need kuhugi ära kadusid.
Esimesed kaks päeva võtsime väga rahulikult, käisime poodides. Esimesel päeval kohe Dechatlonis, Rasmusele oli asju vaja ja Jaak sai uued päikeseprillid osta. Öömaja saime meie asemele läinud eestlaste juures, see oli nii tore, et nad olid nõus meid majutama 😍 Esimesel nädalal oli meie päralt kolmas korrus kaks tuba ja vannituba, viimasel nädalal kolisime meie Jaaguga esimesele korrusele, kuna pererahval tuli vanem tütar sõbrannaga ka külla. Seega viimasel nädalal oli maja rahvast täis. Teisel päeval käisime Sicilia Outletis ja Primarkis, saime Rasmusele natuke uusi riideid ja mulle ka. Mõlemal päeval olime ülejäänud osa päevast kodused, lobisesime pererahvaga, sõime ja Jaak ravis ennast Sitsiilia pilve ja veiniga. Õnneks olid esimesed päevad suht jahedad (25 kraadi) ja pilvised ning lubati ka vihma, seega midagi suurt ei planeerinudki.
Nõmmedel on tekkinud kiisu, kes käib ja nuiab süüa. Kui meid palju oli, siis oli ta pigem arglik ja tahtis plehku pista, hiljem harjus ära, et nii palju rahvast on. Rasmus sai talle süüa anda, kui juhtus samal ajal kohal olemas. Eks ta käis seda kiisut spetsiaalselt ka otsimas, et saaks süüa anda. Pai teha ei lasknud, aga süüa võttis hea meelega vastu.
Tõeline puhkus hakkas reedest (16.06), kus sõitsime läbi tuttavad rajad ja olime tõelised turistid või noh sellised segased tunded olid. Olid nagu kodus ja tundsid ennast, kui kohalik, sest teadsid juba kõike, kuid samas olid nagu turist, sest polnud oma kodu ja vurasid ringi rendiautoga. Igatahes tunded olid huvitavad. Kuid Sitsiilia on jätkuvalt imeilus, päikseline, soe ja odav! Kannatab käia väljas söömas ning poes ei võta hinnad jalgu nõrgaks.
Esimene peatuspaik Alcantare mägijõgi. Issand, me ei tundnud seda kohta ära! Alla jõudes sai selgeks ka kassas olnud silt, et ilmastikust tingitud olukorra tõttu pileteid tagasi ei osteta. Ma mõtlesin, et see puudutab seda, kui äkki sadama peaks hakkama. Kevad ja pool juunit olid seal ju erakordselt vihmased. Alcantares tööl olnud poiss ütles, et elaks nagu Šveitsi mägedes, kus on külm ja sajab vihma 😀 Igatahes alla jõudes avastasime, et jõgi oligi päris jõgi, lebotamise osa enam ei olnud, ainult vastaskaldal, läbipaistvast veest oli saanud liivasegune läbipaistmatu veevool. Hmmm no okei, tuldud ju sai, seega tuleb ikkagi maksimumi võtta. Ja milline meeldiv üllatus, seal oli kosk! Päris kosk! Huraaa, mul on Sitsiila kosk ka nähtud! Kuna Jaak ei tahtnud eriti vees olla, siis ta jalutas ainult ühelt kaldalt teisele ja võttis päisest. Rasmus võitles veevooludega ja läks ikka nii kaugele välja kui sai ja veevool tõi ta tagasi, ujumispüksid väikesi kive täis 😀 Jalutasime pärast veel allavoolu ja kõik oli nii teistmoodi. Kive oli alla kukkunud, vesi laiutas seal, kus vanasti kõndida sai ja vool oli väga tugev. Kuid elamus oli võimas, niinii teistmoodi oli kõik!
Minu lemmik Castelmole ja nende imemaitsvad granitad oli järgmine sihtkoht. Paraku otsustas sel hetkel, kui me seal olime, kole äikesepilv ning tugev tuul tulla, seega kohvik pakkis ennast üsna kiiresti kokku, õnneks saime ikka oma granitad kätte ja need ära nautida. Äikesepilv liikus mandri poole ja kuulsime ainult kärgatusi, äikest ei näinudki ja vihma ka õnneks ei saanud. Kuid külm oli! Temperatuur langes 21 kraadi kanti, tundsin puudust oma pusast … Jalutasime tuttavd kohad läbi ja nautisime vaateid.
Taorminas käisime ka, aga seal tegime väga kiire tiiru, pargis kohustusliku pildi Rasmusega ning liikusime edasi randa. Nagu ikka oli Taorminas jube palju inimesi. Keskplatsil pandi mingit lava ülesse ja pärast selgus, et oli Taormina filmifestival ning kuna viimane Indiana Jones oli osaliselt Sitsiilias filmitud, siis Harrison Ford isiklikult tuli Itaalia esilinastuseks kohale, hea, et me sel päeval sinna ei sattunud, siis vist poleks üldse liikuma saanud. Küll oleks võinud seda enne teada, kino näidati Rooma teatris, see oleks küll äge elamus olnud! Sel ajal, kui me seda teada saime, olid piletid juba välja müüdud.
Edasi liikusime Nõmmede koduranda, mis on nende kodust ca 30min kaugusel. Vesi oli jube külm, teised käisid küll ujumas, aga ma pistsin varbad vette ja tulin kohe välja. Ega ma mingi pingviin ei ole! Ujumine tehtud, päike üle vaadatud ja õhtul pidasime pizzapidu. Ja muidugi murelid ning arbuusid, kui magusad ja mahlased, mmmm!
Laupäeval käisime koos Nõmmedega Catanias, avastasime kohti, kuhu me ei olnud jõudnud. Käisime ära mungakloostris, mis nüüd on ülikool, restoranis maa alust jõge piilumas, mis oli natuke pettumus ning lõpuks leidsme üles ka selle koha, kust Rooma teatrisse sissepääs oli, vaatasime selle ka üle. Pärast sõime ülihead toitu ja ma vesistasin terve aeg Eberti mereanni pastat, see nägi imehea välja, meeletu kogus mereandi ja värsket mereandi! Kuna palav oli, 30+ kraadi päevad jõudsid kätte, siis ma ei tahtnud eriti palju süüa ja nosisin oma salatit. Aga siiani kahetsen, et seda pastat ei tellinud, Ebert kiitis selle üheks parimaks, mis ta saanud on. Edasi kulgesime Catania liivaranda, tasuta ossa, kus olid ka avalikud duššid ja dualetid, väga hea leid! Vesi oli soojem, kui eile, kuid ikkagi veidi jahe. Rahvast oli meeletult, Cätlin imestas, et ta pole seal kunagi nii palju inimesi näinud, aga see oligi ju esimene päriselt soe päev, seega läksidki kõik, kes vähegi said, randa, meie ka!
Pühapäeval hakkas me seiklus lätlastega, käisime Aioolia (Lipari) saartel. Napilt oleks muidugi ära jäänud, sest lätlastel jäi ühe tüdruku pass koju, seega nad tegid ekstra 1h sõitu. Õnneks startisid nad varuga, Janis rikkus kõvasti liiklusreegleid ja nad jõudsid väga täpselt. Olime kaks ööd ja öömaja asus Liparil. Meie kasutuses oli kogu korter ehk köök-istumisala ning kolm tuba, kaks kolmest ning üks kahene ja see kõik maksis kokku 311.50! Nagu tegelikult ka, 8 inimest ja kaks ööd, see on peaaegu tasuta. Kuna meist mitte keegi ei olnud jõudnud teha kodutööd, siis küsisime peremehe käest paadi laenutuse kohta. Selle olin ma kommentaaridest välja lugenud, et ta laenutab ka paate. 9h paadilaenutust maksis 160€+kütus. Kokku läks see meil ca 225€, mis pidi väga odav olema, lätlastel oli Sardiinias ca 300€ läinud. Lipari saar oli pisike palju söögikohti, veel rohkem turistipoode ning ülejäänud on kõik mäed ja kivid. Saare teise otsa me ei läinud, polnud mõtet taksoga sõita, seega kondasime õhtu poole linnakeses niisama ringi. Ca 1h tunniga oli meil kõik läbi käidud 😀 Lõuna paiku saarele kohale jõudes olid kõigi kõhud täiega tühjad, seega proovisime leida, kus süüa saab. Meie lähedal oli panini koht ja küll need võikud maitsesid hästi! Nosisime kõhud täis ja läskime siis linna peale kondama. Kõige muljetavaldavam oli surnuaed, suur, palju kujukesi ja väga kõrgele mäe jalamile tõusis. Lisaks ei olnud ma näinud nii palju nn. urnimatmiskohti, suured seinad hauaplaatidega. Igatahes muljetavaldav, mitte muidugi nii uhke, kui Siracusas või Firenzes aga pisikese saarekese kohta väga huvitav. Õhtul leidsime mingi söögikoha, kus kerge snäki võtsime, osad muidugi sõid rohkem ka, aga mul ei olnud seal palavuses eriti isu. Jahedas Eestis olles ma mõtlen, et ohhh küll ma oleksin võinud seal seda ja toda ju ka süüa, siin ju ei saa …
Terve esmaspäeva veetsime merel. Kella 9:00 paiku üritasime rivis olla, et peremehelt paat saada. Merele saime ca 10:00 paiku. Nagu kombeks, võttis asjaajamine lihtsalt aega. Täpselt meie öömaja kõrval oli kohvik, seega saime oma hommikusöögid väga mugavalt üle ukse teha ja õhtused kohvid samuti. Hinnad olid väga väga sõbralikud ja ma sain taas üle väga pika aja maiustada valge kreemi cornetto ja cappuccinoga. Ilm oli ideaalne, mitte ühtegi tuulepoega, supersoe ja meri, täiesti ujutav, ka minu jaoks. Lõpuks ometi algas tõeline puhkus 🌞 Janis oli kapten ja viis meid lahesoppidesse ujuma. Esimest korda saime ära käia ka musta liivaga rannas, see oli väga kuum 😀 Ühes lahesopis oli millimallikate suguvõsa kokkutulek, neid oli seal ikka kümnetes. Õnneks ei jõudnud lapsed veel vette hüpata, märkasime neid vahetult ennem. Järgmises kohas neid ei paistnud, kuid Läti vanem tüdruk sai ikka ühe käest kõrvetada. Rasmus istus tüdrukutega ees paadi ninas lõõskava päikese all, ta küll kreemitas ennast, kuid mitte eriti intensiivselt ning õhtuks oli ta võrdlemisi keedetud vähi sarnane … Raske on olla turist, kui kohalikuna tuleb jume ja päikesekaitse vaikselt igapäevaselt peale, siis turistina saadki kohe kõvasti hammustada, isegi kui kreemitad. Igatahes oli Rasmusel sama õhtu ja järgmine päev väga raske olla ning vältis päikest iga hinnaga. Kuid päev merel oli väga väga tore! Sai palju ujuda, lobiseda ning paadisõitu nautida. Lõpus sõitsis Jaak ka natuke, seega sai ka käe valgeks 😉 Õhtul üritasime sööma minna, koht kus hinnad olid normaalsed ja lauad meile kokku ka tõsteti, seal ei tehtud meist üldse välja ja me lihtsalt lahkusime. Järgmine koht oli jällegi väga kallis, pasta 20€, istusime maha veed toodi lauda ja me nägime menüüd ning läksime ära. Kolmandas kohas jäime püsima ning saime lõpuks natuke süüa. Kuna päev merel väsitab, siis olid õhtul kõik suht sidrunid, aga väga tore oli ikkagi.
Saarestikus sõitsime ümber Lipari ning Vulcano, mujale lihtsalt ei jõudnud ja Strombolile ei saagi väikese paadiga ise minna. Pool saartest on igav, rannikule ligi ei pääse, kuna on kivid. Kuid need lahesopid, mis avatud on, need on küll väga mõnusad. Nüüd ma täitsa mõistan seda saarte vaimusust, see ongi äge, kui mööda merd liikled. Suvalises kohas saad ankru vette visata ning lihtsalt nautida – merd, päikest, olemist. Seda on eriti mõnus teha, kui Sa rikas oled ja suurema alusega sõidad. Me oma väikese paadiga olime osades kohtades nagu võõrkehad. Lisaks nägin esimest korda elus merel sõitvat pudupoodi, see meie juurde kordagi ei tulnud, ikka nende suuremate ja uhkemate aluste juurde läks, kuid müüdi seal külmi jooke ja jäätist.
Teisipäeval oli mul plaanitud suurel saarel ka väike tiir teha, kuid kuna üks mees oli rohkem põlenud, kui teine ja päikest ei kannatanud, siis ei läinud me kuhugi. Tagasi pileteid ostes oli meil Elenaga mingi plaan, aga me ei mäletanud seda enam ja meil oli ca 3h vaja Liparil mööda saata. Ma jalutasin koos lätlastega juba mitmeid kordi jalutatud teid mööda. Mu pere istus sel ajal kirikus varjus 😀 Kohvikus sõime gelatod ära ja siis otsustasime sadamasse kulgeda, meil oli veel ca 1h aega. Sadamasse jõudes selgus,e t ca 15min pärast läheb praam, otsustasime piletid ümber vahetada, see läks kogu kamba peale 45€ maksma, aga võtsime selle kulu. Lihtsalt ei jaksanud seal niisama olla. Lehvitasime ja jätsime lätlastega hüvasti, kõige pisemaga eriti, kuna ta pidi järgmine päev tagasi Lätti lendama. Teistega me veel korra kohtusime. Sõitsime kõigepealt Dechlatloni ja ostsime Rasmusele pikkade varrukatega UV kindla särgi, et ta natukenegi ringi saaks liikuda. Sõime kaubanduskeskuse kohvikus lõunat ja kulgesime tagasi Nõmmede juurde. See päev jäi planeeritust lühemaks, aga tervis ennekõike!
Kolmapäeva veetsime kodukandis. Käisime Siracusas – turult ostsime häid tomateid. Ostsin üks päev Nõmmede linnas olevast kalapoest krevette ja tuunikala, hirmus isu oli ju! Krevetid maksid 25€ kilo ja olid väikesed, ma olin täiesti hämmingus, kuid ma nii tahtsin, seega pool kilo lubasin. Mõõkkala hind oli veel hullem 34€(!!!). Ma olin nagu, et misasja, mis siin juhtunud on?! Tuunikala oli õnneks mõistliku hinnaga 16€. Kuid Siracusa turul, kõik oli nii nagu peab, krevetid – suured, ilusad ja paksud – 12€ kilo! Tuunikala ja mõkkala mõlemad 16€. Need on õiged hinnad. Igatahes ma leidsin, et Nõmmede linna kalapood on röövel. Jalutasime ringi, peamiselt varjus, sest Rasmuse nahk oli ikka veel hell. Käisime mu lemmik restos ning nautisime linna tänavaid. Siracusa on ikka nii tore linnake!
Edasi läksime kõige soojemasse liivaranda Thapsose (Priolo) randa. Läksime tasulisse ossa, et saada vari. Mehed pikutasid varju all, ma olin päikese käes, ujusime ja nautisime puhkust.
Edasi liikusime oma Sitsiilia kodu vaatama, tagasi Baia Del Gamberosse. Värav oli ülevalt lahti, seega saime alla parklasse. Tegime külale tiiru peale, eriti midagi muutunud ei olnud. Kassid olid ka kõik alles. Kodu on õnnelikult maha müüdud. Jaak märkas juba enne, et uued konditsioneerid on igasse tuppa ostetud. Rasmusele jäi silma, et tagaaed on täis kasvanud, hekk oli ka veidi käest ära. Aga muidu oli kõik sama. Rasmus läks Pinat tervitama, ta just tuli aiast välja, peremees/naabrimees oli ka, vaatas Rasmust väga kahtlustaval pilgul, ta meid alguses ei märganud. Meid nähes läks kohe nägu nalja täis ja tervitas meid rõõmsalt. Lobisesime veidike aega ja suundusime edasi mere äärde. Mr. Franco naine ja tütar olid rannas, and tundsid meid ka kohe ära ja tervitasid rõõmsalt. Nii kodune tunne oli! Platvormid olid valmis ja rahvast oli ka omajagu. Mehed käisid ujumas, mulle tundus vesi külm ja ma vaatsin neid platvormilt. Kodukoha suplus tehtud ja suundusime edasi Augustasse.
Jaak nagu ikka astus läbi e-sigari poest ja müüja tundis kohe meid ära ning teadis juba, mida Jaak osta tahab. Nii tore, kui keegi pereliikmetest on selline pikk ja valge, siis jääb meelde 😉 Edasi läksime pizzarestorani sööma, sinna kus Vaskedega esimest korda käisime. Rasmus võttis nutella pizza ja sõi peaagu üksi kõik ära, me Jaaguga kumbki võtsime ka ühe tüki prooviks. Kuna kõhud said ääreni täis, siis gelato, meie parimast gelatokohvikust jäi seekord söömata.
Neljapäeval käisime baasis shoppamas. Kõigepealt läks vähemalt 30 minutit, kui mitte kauem, et sisse saada. Nimelt USA ei tunnista ju ID-kaarte, aga Eberti vanim tütar koos sõbrannaga olid ainult ID-kaartidega. Meil olid passid ka kaasas, aga olime solidaarsed ning ootasime, kas nad suudavad meid ikkagi sisse lasta. Valvur helistas kuhugi ja sai loa, et tunniks saame sisse minna. Jube bürokraatia, lisaks ei suutnud see tüüp Eberti loa pealt triipkoodi sisse skännida. Halenaljakas, kui näed kõrvalt, kuidas inimene ikka üldse ei oska. Meil oli muidugi lõbus, aga samas ka tüütu. Shoppasime, sõime ja Rasmus sai koolis ka tiiru peale teha. Direktori asetäitja oli seal, kes ta ära tundis ja pakkus võimalust koolimajas ringi jalutada.
Edasi seiklesime Cava Grande de Cassibilesse. Nõmmede noorem tütar arvatavasti jookseb järgmine kord meid nähes ära ja keeldub kaasa tulemast 😀 Rada oli sama raske kui esimesel korral, kuigi me läksime pealelõunasel ajal, et päike ei kõrvetaks, aga no kui elad lameda maa peal ja võhma üldse ei ole, siis lihtsalt sured seal ära. Õudne! Ma ei oleks eales arvanud, et ma nii vormist välja langen selle aja jooksul. Raske on olla turist – pole enam kõrgustega harjunud ja raske on olla täiskohaga tööl, õhtul lihtsalt nii väsinud, et ei jaksa enam trenni teha. Midagi peab nüüd muutma, edaspidi ma pean ikka paremas vormis olema, et jaksaks turnida sellistes kohtades. Ka seal oli vihm oma töö teinud. Võsa kasvas imeliselt ja osades kohtades oli risti põiki tee peal ees ja seal ju kõik torgib. All olid kivid alla kukkunud ja takistasid teed, lisaks olid järved teistmoodi ja kosed, laiad ja pahisevad, ka seal oli palju vett! Õnneks seal oli puhas vesi. Seega sai ujuda ja vedeleda. Lapsed said lõpmatuseni hüpata, Rasmus käis ja hüppas muidugi ka keelatud kohtadest, aga ma õnneks ei näinud, ma oleks muidu südari saanud. Ilus oli, väga ilus ja mõnus! Üles tulin rekordilised 45 minutit, ikka no üldse ei jaksanud. Aga pärast oli mõnus tunne, kui kõik see “õudus” läbi sai! Ahjaa ja nüüd oli ehituspiire ette pandud, nii et alguses vaatasime, et ei saagi alla. Aga kusagil lõpus oli mingi auk, kust sai üle ronida.
Edasi viis meid tee Marzamemisse õhtusöögile. Ma ei olnud kunagi ennem nii palju autosid parklas näinud, kui seekord. Üle ajas! Ja inimesi! Hordide viisi. Turistid rikuvad ikka kõik ära ja nüüd ju kõik seiklevad ka, vabadus liikuda on taas käes. Õnneks oli mere äärses restoranis kohti ja lasime söögil hea maitsta. Õhtuga võib väga rahule jääda! Ja muide nädal tagasi oli seal George Clooney, lätlased isegi nägid ta autot ja naist. Sellepärast kõik sinna kohale nüüd läksidki 😀
Reedel läksime Caltagironesse. Rasmusel jäi kunagi seal ühes kirikus üks sõrmus meelde, mida ta osta tahaks. Kuna meile Caltarigione meeldib, siis mõtlesime, et läheme siis vaatame üle. Sattus muidugi nüüd nii, et puhkuse kõige soojem ilm oli, autos näitas 40kraadi ära ja linna tahvlik oli 44kraadi. Soe oli küll, aga kas nüüd nii palju, selles me eriti kindlad ei olnud. Kirikus käisime ära, paraku seal seda sõrmust ei olnud. Treppe ei jaksanud vallutada, liiga palav oli selleks, seega istusime kohvikusse ja maiustasime kõige hea paremaga, peamiselt granita, gelato, arancini ja kohvidega.
Edasi liikusime lõunarannikule, sinna piirkonda, kuhu Jaak maja tahab osta 😉 Tuul oli korralik ja mõned surfaridki olid merel. Me väga kaua ei pikutanudki, kuna Jaagul läks tuju ära, teise surfafad ja tema ei saa midagi …
Seiklesime siis edasi ja läksime Avolasse sööma. Enamus kohti olid muidugi kinni, kes see siis enne 19:00 süüa tahab! Õnneks ühe koha leidsime, mis oli lahti ja toidud olid väga väga head ning väga soodsad, mis üllatas, kuna oma olemuselt meenutas väga turistikat. Saime kõhud täis nign kulgesime edasi Augustasse, kus gelatodega maiustasime. See sai ka tehtud!
Laupäeva hommiku olime kodused. Nõmmed läksid tüdrukutega randa ja me liikusime ka päeva peale Cataniasse mere äärde. Saime Flo ja Mariega kokku. Paar tundi olime mere ääres, ujusime ja lobisesime ning siis liikusime edasi bowlingut mängima. Kohutavalt palju inimesi oli, eriti lapsi, peeti sünnipäevi. Alguses oli tunne, et me ei mahugi ära aga õnneks ikka saime raja. Veeretasime kaks mängu ja suundusime õhtusöögile. Flo valis restorani ja väga hea valik oli. Ma ju tahtsin oma mereande ja neid ma ka sain. Teenindus oli väga hea, toidud samuti, hind natuke krõbedam, kuid ei midagi hullu. Kalad ujusid akvaariumis ja sai valida, millist süüa tahad, kõik mereannid olid väga värsked ja oma hinda täiega väärt! Koht tundus olema populaarne, kuna lõpuks oli ukse taga väga korralik järjekord. Täiesti imeline pealelõuna ja õhtu, Flo ning Marie on ikka väga väga toredad inimesed ja mul on nii hea meel, et nad me teele sattusid!
Pühapäev oli grillpeo päev. Jaak kutsus töökaaslased Eberti juurde grillima. Või noh tegelikult sai asi alguse sellest, et enamus sellest kambastr läheb sel aastal ära ja lahkujatel ei olnud enam võimalik kusagil pidu teha, sest pool elamist on kokku pakitud ja külalisi enam kutsuda ei saa. Ebert pakkus siis välja, et saab tema juures teha. Seega saigi kaks ühes – lahkujad tähistasid lahkumist ja Jaak pidas lubadust, et on järgmine aasta tagasi ja teeb grilli. Kuid enne grilli oli meil aega ja otsustasime minna koopaid avastama. Esimene oli kohe tee ääres, siis teise pidi ca 1h matkama. Me matkasime muidugi pikemalt, sest ei saanud aru kuidas koopasse sisse saab. Meie õnnetuseks oli koobas putukaid täis ja eriti pikalt me seal uudistada ei saanud. Kuid matk oli seda väärt, milline rada ja kui ilusad vaated! Kui tavaliselt kõik Sitsiilias hilinevad, siis seekord olid kõik õigel ajal kohal! Ma lohutasin Kätlinit kogu aeg, et ohh aega on, aega on, nagunii ei tulda õigekl ajal ja oh imet 90% olid krõpsti õigel ajal kohal. Prantslased muidugi jõudsid hiljem, sest nad küpsetasid meile creppe 😀 Jaagul sattusid ikka megatoredad töökaaslased, kellega klappis ning kellega on edasi suhtlema jäänud. Nojahh, peamiselt küll mina ja naistega, kuid ikkagi. Saime oma isiklikud lätlased ja prantslased 😍
Esmaspäeva tegime linnade päeva. Kulgesime taas lõunasse, seekord kogu kambaga, Kätlin oli meie autos, et Nõmmede auto liiga ülekoormatud ei oleks. Vaatasime üle Noto, Modica ja Ragusa ning edasi suundusime koopamaja ning maha jäetud linna. Need jäid Ragusast koju sõitmise teele ning olid Nõmmede avastus. Väga ägedad kohad olid, mulle väga meeldis. Päev oli pikk ning õhtu veetsime kodus eelmise päeva grillmaterjale ära süües.
Viimane päev … Viimane võimalus Etnale minna. Ilm meid küll ei soosinud, kuid taaskord oli omaette elamus pilvede sees ringi kõndida. Etna otsa me ei länudki, vallutasime parka tasandil olevaid kraatreid. Ja no tõesti, jälle ma pidin iga viie sammu tagant puhkama, kui suurema kraatri otsa ronisime. Me muidugi läksime lühmat teed mööda, mis tähendas peaaegu püstloodis liikumist, kuid ikkagi, ma ei mäleta, et eelmine kord nii raske oleks olnud. Mehed polnud selle otsas käinud, seega neile uus kogemus. Inimesi oli palju. Tahtsin ühte piti teha, kuid inimesed jäid ette, otsustasin, et teen siis teisel pool kraatrit, kuid selleks ajaks laskus meie kohale pilv ja igal pool oli ainult udu, ei mingit vaadet enam 😅 Seekord läks siis nii … Aga tore oli ikkagi, taaskord täiesti uus kogemus!
Käisime oma lemmikrannas viimast korda peesitamas ja ujumas. Seekord läksime ees pool olevasse tasulisse ossa, selgus, et seal oli 2€ soodsam. Koht oli tore, vesi soe ja ujuda sai kõvasti. Viimane võimalus sel aastal ju ujuda, seega võtsime maksimumi.
Rasmuse kindel soov oli Brucoli rannabaaris viimast õhtusööki süüa, sama koht kus Reena perega käisime. Kuid muutsime selle ümber hoopis kokteilide joomiseks ning viimase õhtusöögi tegime Nõmmede linnas ühes restoranis, kuhu nad ise on tahtnud minna. Brucoli oli jätkuvalt väike ja armas ning baar avatud ning saime oma janud kustutatud ja vaate ära nauditud. Taaskord oli väga tore päev!
Õhtul siirtusime kogu kambaga linna restorani. Sai kõvasti häid mereande nautida ja korralikult üle süüa. Pärast oli ikka väga raske! Ma tahtsin kindlasti ühe cannoli veel lõpetuseks süüa, seega hulkusime veidi linna peal ka ringi ja otsisime, kust saaks, kuid paraku ei müüdud ühtegi. See-eest sai ennast natuke liigutada ja olemine läks paremaks. Saigi kõik, need kaks nädalat läksid nagu lennates! Väga palju uusi kogemusi ja nägemata kohti, palju toredaid inimesi ja veel rohkem soojust, päikest ja merd! No mida veel tahta!
Kolmapäeval ärkasime kõik suht vara, väike ärevus oli ju ikkagi sees. Kuna meil oli ära antav pagas startisime varem, et jõuaks kõik ära teha. Algselt plaanisime 2h varem lennujaama minna, lõpuks startisime 2,5h varem, sest olime valmis ja õige otsus oli. Me veetsime tavapärase 30minuti asemel üle 1h lennujaama sõites. Tee peal oli avarii olnud ja maailm seisis. Meil oli bensiini mõned liitrid jäänud, seega mul oli terve tee hirm, et ühel hetkel me enam ei liigu kuna bensiin saab otsa. Õnneks seda ei juhtunud ja jõudsime ikka lennujaama bensiinijaama, aga korralik närvide mäng oli ikkagi. Jaak läks autot ära andma ja meie Rasmusega suundusime pagasi järjekorda, imekombel oli seekord väga kiire teenindus ja me saime 30min kõik tehtud. Sees jäi aega isegi hommikust süüa – mu cannolid, noh, aga need ei olnud head, lennujaama omad ikkagi. Kuid teenindaja onult sain kiita, et mul on nii hea itaalia keel. Pai mulle! Lennuk läks õigel ajal ja saime Riias kõvasti oodata. Ma ei väsi kordamast Riia lennujaam on kallis! Meie õnnetseks lend lükkus, õnneks mitte palju, 50min, kuid ikkagi tüütu. Nüüd juba oli tahtmine koju saada, tagasi tahaks ju ikka rutem saada. Lend sujus kenasti ja lennujaamast tõi takso meid kenasti koju.
Aitäh, meie armas teine kodu Sitsiilia!
