14.08.2024
Tuli väga pikk postitus, võta aega lugemiseks 🙂 Kui saime teada, et Jaak Hispaaniasse tuleb, siis ma teadsin kohe, et tuleme pikemaks ajaks, niikauaks kui vähegi kannatab ja ma võtan vähemalt kolm nädalat puhkust välja. Rasmus ei olnud sellest pikast ajast üldse vaimustuses, tahtis nädalakese ja tagasi Tallinna. Talle on ta tuba ja xBox mängud väga armsad 😀 Lõpuks jäi ta nõusse, kui pakkusin välja, et teeksime ka väikese põike Portugali, see on meile nii lähedal. Sellega jäi Rasmus kohe nõusse ja lõpuks leppis ka selle 6 nädalase Hispaanias olemisega.
Lissabon – kirjutatakse ja räägitakse paljud, paljud on käinud, üks mu sõbranna oli seal ca 2 nädalat kaugtööd tegemas. Kõigile meeldib ja väga kiidavad. Minu tunded on segased, ma ei oska kuidagi hinnata, kas mulle meeldis ja kas ma soovitaksin minna. Võibolla segab mu hinnangut see, et me olime 1,5 nädalaga juba pool Lõuna-Hispaaniat läbi reisinud, vahepeale ei olnud jäänud eriti ühtegi hingetõmbe päeva, kuigi nii Valencias kui ka Sevillas olid viimased päevad väga rahuliku tempoga. Või oli asi selles, et see Hispaania kuumus lihtsalt küpsetas läbi ja ei jaksanud enam. Või, et iga päev sai praktiliselt 25 000- 28 000 sammu kõnnitud ja keha oli lihtsalt väsinud. Või, et Hispaania linnade ilu ja kogemust oli nii palju ja ei olnud vahepeal aega, et seda kõike enda jaoks läbi mõtestada. No igatahes minus Lissabon vaimustust ei tekitanud ja kiidulaulu laulma ei pannud.
Reisi planeerides toetusin ühele reisiblogile, mille ma leidsin ja mille omanik ise ka Lissabonis elanud oli. Vihjed olid väga head ja kasulikud, kuid kuna tegemist oli noore neiuga, siis mõned soovitused, mille kaudu ta Lissaboni fiilingut nautis, ei olnud mulle. Lissabon on teatavasti mägede peal, seega on seal lugematul arvul vaatamisplatvorme, üks populaarsem kui teine. Blogis olid kõik välja toodud, ka need, mis ei ole turistikad ning eriti oli rõhutatud, et ärge minge lihtsalt linnukest kirja saama vaid nautige kohalikku vaibi. Mis siis tähendas, et istuge kohvikus, limpsige kokteile, nautige tänavamuusikuid ja vaateid. Tõlge ehk suvine tipphooaja päriselu – vaateplatvormid olid silmini inimesi täis, seega kuhugi istuda nüüd küll võimalik ei olnud v.a mõned kaugemad platvormid, mis olid ainult kohalike seas popid. Kui vaateplatvormil juhtus olema baar, siis istekohti seal ei olnud, pidi seisma järjekorras ja oma aega ootama. Aga inimesed ju nautisidki seda vaibi, mis tähendas, et istuti tundide viisi. Muusikat mängiti tõesti absoluutselt igal platvormil, seda sai küll nautida, isegi istumata.
Madriidist lendab Lissaboni ca40min, kui tuuled soodsad on. Lissaboni öömaja broneerides pakkus Booking.com tasuta transfeeri, mis muidu maksis 34€, muidugi võtsin (tagasi minnes kasutasin Bolti ja maksis 7.50€). Lennujaamas oli üks kohtumispunkt, kus tahvlite peale olid pandud klientide nimed. Otsisid enda nime üles, siis pidid leidma õige agendi, kes autojuhiga suhtles ja hiljem käekõrval autojuhi juurde viis. Mulle kirjutas autojuht ise, kus peab kohtuma, kes ta on ja mis on agendi nimi. Selgus, et me autojuht oli lisaks ka giid, seega uurisin talt selle 25min jooksul olulisema info välja. Kiitis meie hotelli asukohta, et seal ümbruses on palju häid söögikohti ja kesklinna osa on lähedal. Pakkus ennast ka giidiks, aga sellest ma loobusin. Vahemärkusena toon välja, et me hotell oli lennujaamast 7km kaugusel ja tulles sõitsime me seda 25min, minnes 32min, kui keegi julgeb veel Eesti tihedast liiklusest rääkida, siis ma tahaks teada, kus piirkonnas ta 7km 30min läbis ilma remondita teel?!
Lennuk jõudis enne chekc-ini aega ja hotelliga kirjutades oli mul plaan, et jätame kotid kotihoidu ja läheme linna peale luusima ning teeme chek-ini hiljem. Algselt küsisid nad varajase check-ini eest raha, seega ma andsin teada, et tahame ainult pakihoidu kasutada. Kohale jõudes aga administraator palus meil 20min oodata, tegelikkuses ca30min ja lasi juba tuppa sisse, ilma lisatasuta, see sobis meile ka 🙂 Tuba oli küll väike, aga tunduvalt suurem, kui Pariisi riidekapp ja asus kesklinna läheduses, kust oli väga hea igale poole liikuma saada.
Esimese asjana läksime lõunat sööma. Leidsin Google abiga kõrge reitinguga koha ja kohaliku söögivalikuga. Tegemist oli pisikese kohaga, mis oli täis, kuid üks laud trepi all oli vaba. Ma sain istuda tabureti peal kõveras 😀 Teenindamisega läks kaua aega, aga toit oli hea. Võtsime nende rahvusroogasid, tursk erinevatel viisidel, mida taksojuht soovitas. Rasmusele tema toit ei meeldinud, minu oma oli küll hea. Maksma asudes selgus, et kaardimakset saab ainult kohaliku kaardiga, kuna neil rahvusvaheline makseterminal ei töötanud. Hiljem reisiblogist lugedes selgus ka, et kui satud autentsesse söögikohta, siis seal ei saa kaardiga maksta. Seega tasub Portugalis alati sularaha kaasas kanda. Õnneks mul oli ja kõik kokku läks maksma ainult 35€, mis on ikka megaodav!
Üldiselt ma sain sellest reisiblogist aru, et Portugal on olnud läbi aegade odav sihtkoht, kuid vahetult enne koroonat muutus aga popiks ja tänu sellele on ka seal hinnad tõusma hakanud. Ma väga ei tunnetanud, et hinnad kallid oleks, osades söögikohtades olid Tallinna hinnaklass, osades oli aga tõesti väga odav. Esimesel päeval sattusime ühte kohvikusse, kus me sõime ühe šokolaadikoogi, nende rahvuskoogikese pastel de nata ja kaks espressot ning kõik kokku läks 4.85. Tallinnas ei saa ühte koogilõikugi sellise raha eest! Antud kohvik asus muidugi turismi piirkonnast eemal ja teenindajad inglise keelt ei osanud. Ehe kogemus oli igal juhul.
Peale lõunasööki läksime Banksy muuseumi, mul oli kindel soov saada Banksy mängukaardid. Kui ma Stockholmi näitusel käisin, siis olid need sealt otsas. Osteti kohe ära ja ma kahtlustan, et Tallinna omal on ka need juba läbi müüdud. See Lissaboni oma tundus olema püsiekspeditsioon. See oli kordi väiksem, kui rändnäitus, aga ma sain oma mängukaardid ja Rasmus sai ka näituse üle vaadata. Vaatamata sellele, et see oli väiksem, oli see ikkagi äge! Hüppasime sealt odavast kohvikust läbi ja suundusime Lidlisse, mahla oli ju vaja 😀 kuid selgus, et Portugali Lidil ei müü seda ACE mahla, mida Rasmus taga ajab. Ostsime siis muud ninninänni ja seiklesime läbi pargi tagasi hotelli. Kui me enda arvates läksime jahedamasse kliimasse, lubati ainult 30-33kraadi, 40+ asemel, siis kohal olles oli ikkagi kole palav ja väga palju korraga ei jõudnudki ringi käia.
Tegime väikese puhkepausi ja suundusime õhtul linnapeale. Vaatasime üle tee peale jäävad peamised vaatamisväärsused, kulgesime jõe äärde ning uudistasime üle kõige populaarsemad vaateplatvormid. Ma olen uudiste lugemisest loobunud, aga aeg ajalt viskab mulle ette erinevaid uudiseid ja vahepeal olid uudised sellest, kuidas vahemere riigid ägavad turistide tulva all ja kohalikud protestivad turistide voolu vastu. Kui mulle Hispaanias tundus, et oi turiste on palju, siis ohhh ei, Lissabon oli turistidest umbes! Tegemist on ju väga väikese linnaga, eriti vanalinna osas ja inimesi oli palju nagu ikka meeletult palju! Lissabonis tundsin ma esimest korda ka kohalike pahameelt turistide vastu, eriti vanade inimeste poolt, kes turiste nähes pobisesid ja ilmselgelt häiritud olid. Ma ei pane neile pahaks, turiste oligi palju, liiga palju!
Pimeduse saabudes, päike loojub seal umbes 21.00 paiku, hakkasime tagasi hotelli poole sättima. Ja siis oli mul esimest korda hirmus. Pimeduse saabudes tekkisid tänavatele meeste kambad – väga palju oli hindusid nagu ikka väga väga palju ja mustanahalisi, küll nad olid üksi, paari-kolmekaupa või suurema kambaga. Hoidsin kotist kümne küünega kinni, üritasin mitte koperdada ega libiseda, Lissaboni kõnniteed on väga libedad ja tehtud pisikestest munakividest. Kui Tallinna vanalinnas on munakivitee suurtest kividest, siis Lissabonis on kivid väikesed. Mida lähemale tõmbekeskustele, seda suuremaks nende meeste kampade kontsentratsioon läks. Päris kõhe oli, aga peale 45min kõndimist jõudsime õnnelikult hotelli. Ahjaaa, vahepeal tegime õhtusöögi ka. Sattusime turistilõksu, kus toidud olid küll head, kuid teenindus jättis kõvasti soovida ning toite ootasime koos tellimise ootamisega ca 1h. Kallis koht oli ka, aga kõhud olid tühjad ja kohalikud söögikohad, mis meile ette jäid olid täis. Kesklinna turistilõkse suutsime vältida, aga hotelli läheduses olnud restorani siiski mitte. Üldse oli selle söömisega keeruline, jah restorane oli ja palju, aga kui tahtsid minna kohalikku, mida peavadki põlvest põlve kohalikud, siis need olid eranditult kogu aeg täis ja lõpuks ei jäänudki muud üle, kui minna mõnda turistikasse.
Me hotell oli kaubanduskeskuse tänava ääres. Meiega ühes majas oli näiteks üks kuulsamaid ja kallemaid kaubakette – Luis Vuitton, lisaks olid esindatud ka kõik ülejäänud kõrgklassi moeketid. Paar kiirketti oli ka vahele eksinud. Kõndides sellel tänava tulevad vastu mustanahalised uhkelt Luis Vuittoni või Rolex kotikesed näpus või märkad neid kallis restoranis einestamas. Järgmisel hetkel on kasimata katkiste riietega mustanahaline käsi pikal almust palumas või pimedatel tänavatel ringi luusimas. Väga vastuoluline.
Teisipäev,30.07, oli reisipäev. Ärkasime vara, et jõuda varakult rongile, et sõita Sintrasse uudistama kõrgel mäe otsas asuvat uhket Pena lossi ja Mooride kindlust. Mul oli Pena lossi ostetud kella 11:00 piletid, see on ka ainus koht, kuhu peab kellaajaliselt õigel ajal jõudma. Rongisõit oli tore, ca 50min läks, rongijaamas oli turistibuss, mis viis üles mäkke, sõidab ca 20min. Reisiblogist lugesin, et soovitav on osta edasi-tagasi pilet, mis 2aastat tagasi maksis 7.50, otsustasin ka selle kasuks. Kuid siis selgus, et seda ei müüda enam, on kas üksikpilet 7.50 või 24h hop-on-hop-off pilet 12.50. Võtsin siis selle, sest ma ei jõudnud nii kiirest ümber mõelda. Bolt/Uber oleks kindlasti odavam tulnud! Bussiga saime Pena pargi äärde, kust siis oli vaja hakata mäkke turnima, kuna meil oli aega, siis luusisime natuke metsa/pargi vahet ja uudistasime niisama. Kui ma arvasin, et Lissabonis on oli palju turiste, siis ma eksisin rängalt, väga rängalt. Pena oli turistides pungil, ka juba kell 10:00 hommikul, see oli ebareaalne, kui palju seal inimesi oli! Meeletu! Kuid loss ise oli ilus, nii seest kui väljast. Oleks tahtnud seda rohkem nautida ja imetleda, kuid inimesed segasid. Ja lisaks olin ma ennast üle riietanud. Mägedesse lubati ainult 23kraadi ja kuna me olime 40kraadiga harjunud, siis 23kraadi tundus külm. Seega olid mul jalas pikemad suvepüksid ja poolpikkade varrukatega suvepluus ja ma pidin ära sulama. Mägedes oli ka vähemalt 30kraadi sooja. Vaated lossi juurest olid muidugi imelised! Võimas, väsitav, imeilus.
Peale Pena külastust kulgesime edasi Mooride kindlusesse, mis asus ca 10min jalutuskäigu kaugusel. Rasmus tahtis läbi metsa minna, ma küll ei olnud eriti kindel, kas sealt saab aga kuna ühed turistid juba ukerdasid seal kõndida, läksime ka. Saime otsemat teed mööda ja jõudsimegi kohale. Kindlus oli uhke, müür oli väga hästi säilinud ja taas saime mööda müüri kõndida. Vaated olid taaskord imelised. Siin oli inimesi õnneks vähem, seega sai seda kõike ka natuke rohkem nautida. Müüri peal turnida oli muidugi tore, aga kui päike lagipähe paistab ja vesi otsa on saanud, siis lõpuks läheb üsna rakseks. Veega oli üldse seal kehvasti, kui me olime harjunud, et Hispaanias on iga nurga peal, noh olgu peaaegu iga nurga peal avalik kraan, kust saab vett võtta, siis Sintras mägedes oli sellega kehvad lood. Mina müüri mööda lõpuni viimasesse tormi ei jaksanudki kõndida, trepid olid lõpuks liiga väsitavad. Liikusime lõpu osa natuke laugemat teed mööda ning varjus ja turnisime ainult viimase torni osa. Ka see kompleks oli võimas ja väsitav.
Olime lõpuks juba üsna väsinud, aga meil oli üks eraomandis olnud palee veel üle vaatamata. Kõigepealt sõitsime turistibussiga tagasi linna – Penast möödudes vajus meil suu lahti, seal oli hommikuga võrreldes kolm korda rohkem inimesi! Pena juures oli väga palju turistigruppe ja meile tuli Pena juurest ära minnes tee peal vastu vähemalt kaks bussitäit prantslasi, neid oli Lissabonis ka väga palju. Selline tunne, et Pena on kummist, et need massid kõik ära mahtusid. Sintrasse jõudes oli kitsas liikuda nagu laulupeol oleks, ühtlane rahvamass edasi-tagasi liikumas. Meeletu kogus turiste, meeletu! Mulle jäid silma tee äärde üles riputatud plakatid, et Sintra ei ole Disneyland ega läbikäiguhoov, kuid vaadates, mis toimus, siis selline tunne tekkis küll. Plakatid olid protestijate omad, kes üsna hiljuti tänavatel olid. Sama aktsioon oli ka Hispaanias – Costa de Sol piirkonnas, Sevillas ja Barcelonas. Otsisime vanalinnas söögikoha, seal oli väga hea reiting ja ma sõin seal kaheksajalga. Ma ei ole eriti fänn, aga siin kandis olles peab seda sööma, lähedalt ju püütud. Mulle serveeriti terve kaheksajalg, tavaliselt on kaks kombitsat, aga seekord oli terve kaheksajalg, selline väike ja imemaitsev! Tõeliselt hea, ma ainult selle roa pärast olen sinna nõus tagasi minema, ma ei ole enne ega ka kuni siiani kusagil mujal nii head kaheksajalaga saanud. Suus sulav!
Peale kosutavad lõunasööki läksime Quinta da Regaleira paleed vaatama. Sinna oli ca15 min jalutamist aga kuna me ühest teelõigust panime valesti, venis me teekond 20min pikkuseks. Vahemaa ei olnudki väga pikk, aga kuna enamus teest oli ülesmäge, siis see väsitas. Ma seekord piletit internetist ette ei ostnud ja see oli viga, saime tükk aega kuuma päikese käes järjekorras oodata. Palee ise oli võimas, õigemini küll aed olid meeletult suur. Pool käsime läbi, rohkem lihtsalt ei jaksanud. Palee on eriti kuulus oma maa-aluste käikude poolest ja ühe kaevu poolest, mille põhja saab mööda keerdtreppi minna. Legend räägib, et kaevu põhjas leidsid aset templirüütlite salajased tseremooniad. Kaev oli tõesti äge ja maa-alune käik samamoodi. Palee ise on väljast väga ilus, sees eriti midagi vaimustavat ei olnud. Taaskord tabas meid veepuudus, kuna ühtegi avalikult kasutatavat kraani ei olnud.
Tatsasime tagasi linna ja külastasime reisiblogis soovitatud kohvikut Casa Piriquita, kus pakutakse autentseid Sintra magusaid küpsiseid – travesseirot. Neid on šokolaadi ja vanilje maitsega, ma valisin vanilje, Rasmus võttis ikka oma šokolaadikoogi. Laadisime ennast suhkrust täis ja jalutasime rongijaama. Jõudsin enne õnneks ka rongijaamast ühe suure külma vee osta ja lippasime rongile. Rong sõidab iga 30min tagant, seega on vaja natuke aega planeerida, et kenasti peale jõuda. Rong läks päris täis ja vahepeal on neil vist mustanahaliste linnaosa, kahes peatuses olid ainult ja ainult mustanahalised. Läksid maha, tulid peale ja ootasid rongi, ma ei silmanud ei minnes ega tulles ühtegi heledanahalist inimest nendes peatustes. Ma küll pean ennast tolerantseks aga midagi ei ole teha, mustanahalised tekitavad minus teatud närvilisust ja “valvelseisakut”. Õhtul hotelli jõudes me sealt enam välja ei läinudki, eelmisest päevast olid veel mõned küpsised, nosisime neid ja läksime suhteliselt vara magama, see päev võttis ikka korralikult läbi.
Kolmapäeval, 31.07, läksime Lissaboni kõige kaugemasse punkti, mis Rasmus oli välja valinud – Belémi torni, mis on väike kindluse tornike. Läksime Boldiga, kuna meie juurest ükski buss ega metroo otse kohale ei viinud ja bussidega ümber istudes oleks läinud ca 1h aega, seega otsustasin Boldi kasuks. Olime küll omast arust varajased, torn läks kell 10:00 lahti ja me olime 10:15 kohal aga juba olid turistibussid kohal. Õnneks nad torni sisse ei läinud, seega seal trügimist ei olnud. Torn oli väike ja armas, ilusate vaadetega. Välja tulles ei saanud me aru, miks inimesed seisavad ja hoolega pildistavad. Mingi hetk märkasin, et kaks delfiini ujuvad ookeani poole. Proovisin ka neid pildile saada ja väikese video lõigu saingi. Nüüd meil delfiinid nähtud nii akvaariumis šõud tegemas kui ka päris looduses ujumas. See oli kindlasti üks reisi tipphetkedest!
Edasi jalutasime mööda Tejo jõe äärt tagasi 25 aprilli silla poole, see on ca 2km pikkune rippsild üle jõe ja meenutab ameeriklaste Golden Bridge. Teisel pool jõge on Kristuse monument, mis on saanud inspiratsiooni Rio de Janero samast kujust. Seega Lissabonis on oma Golden Bridge ja Jeesuse kuju posti otsas, poelgi vaja Ameerikasse ega Rio de Janerosse minna 😉 Tee peale jäi meile ette Jeronimose klooster, me sisse ei läinud, järjekord oli meelevigane, aga väljast vaatasime üle.
Järgmisena pidime kindlasti külastama Pastéis de Belém pagariärgi, mis on pastel de nata sünnikoht. Pagariäri alustas tegevust 1837. aastal ja töötab see tänaseni. Rahvast õnneks palju ei olnud, järjekord läks kiiresti. Rasmus muidugi nosis oma šokolaadikooki aga mina maiustasin pastel de nataga ja see on parim, mis ma saanud olen. Tõeliselt hõrk, mõnusalt krõbeda ümbrisega ja seest kreemjas. Sulas suus. Tõeline maiuspala!
Tee peale jäi ka üks äge vaateplatvorm, kust avanes ilus vaade 25 aprilli sillale ja Jeesuse kujule. Lõpuks jõudsime 25 April Bridgeni, küll see oli suur ja lärmakas. Eriti palju lärmi tegi see siis, kui mõni rong juhtus üle sõitma. Autod sõitsid silla pealmises osas ja rongid alumises. Jeesuse kuju paistis ka päris hästi kätte.
Mina soovisin kindlasti minna Lissaboni stiilis Telliskivi linnakusse – LX Factory, seal pidi olema ka maailma 10 kaunima raamatupoe sekka valitud pood. Paraku selgus, et silla juurest ei olnud ühtegi jalakäijate silda ja meil tuli teha üks korralik 20min ring. Lõpuks jõudsime teisele poole kiirteed ja saime uudistama hakata. Kõigepealt nägime kodutute kodu, nad olid kodus ka. Seal piikonnas oli ka väga palju tänavakunsti, osad olid päris maalid/pildid ka.
Raamatupood oli küll omapärane, aga ma ei ütleks, et nüüd enneolematult ilus. Müüjad olid suht tüdinud nägudega ja teisel korrusel olnud vinüülplaadi osa pani onu meie nina ees lihtsalt kinni. Küllap tal hakkas lõuna. Jalutasime natuke seal piirkonnas ringi ja järgmiseks võtsime ette kohalike seas popi vaateplatvormi, mis asus sealpool linnaosas. Kuna sinna oli ca3km ja me olime juba 6+km maha kõndinud, hakkas tüdimus peale tükkima. Aga meil olid ju ühistranspordi kaardid. Lissabonis on mitte kohalikele ja miks ma mitte neile, kes vähe sõidavad kaardisüsteem välja mõeldud. Soetad endale 50sendi eest sõidukaardi, papist ja laed raha peale ja sõidad. Sarnane meie süsteemile. Sinna saab laadida 5€ sammudega raha. Meil oli 10€ kaardid ja hetkel on veel jääki üle 4€. Seega, kui kellelgi on plaanis lähima aasta jooksul Lissaboni minna ja vajab ühistranspordi kaarti, siis mul on müüa kaks tükki, mõlemal veidi üle 4€ raha peal. Sattusime trammipeatusesse ja vaatasime, et see viib meid platvormile mõnusalt lähedale ja hüppasime peale. Piiksutasime oma kaarte ja annab vea, kohalik väga kannatlikult ootas ja näitas, et proovi veel. Hoidsime siis kaarti kauem lugeja vastas ja ennäe toimiski. Me oleme harjunud, et kiire puudutus ja juba tehtud aga siin peab nende aparaatidega kaks korda kannatlikum olema. Saime nüüd ka trammiga sõita!
Vaateplatvorm oli nagu ikka mäe otsas, mis tähendas treppe ja kaldus teid. Lissabonis tuleb arvestada, et rühid enamus ajast ülesmäge ja vallutad treppe. Sääremarjad annavad päeva lõpus ikka mõnusasti tunda. Sattusime kogemata ka Pink Streedile, mida esimesel õhtul silla pealt märkasime. Tegemist on kunagise punase laternate tänavaga, kus nüüd asuvad baarid, restoranid ning toimuvad peod.
Vaateplatvorm oli väike ja mitte just eriti hea vaatega. Inimesi oli vähe, selles suhtes oli seal tore.
Liikusime sealt edasi hotelli, koos väikese lõunapausiga, taaskord olid kohalikud kohad inimesi täis, seega maandusime Brooklyn baaris, kus olid kerged eined ja nosisime salatitest oma kõhud täis. Rasmus on siin veedetud aja jooksul näidanud üles erakordset tublidust ja söönud igasuguseid toite, mida ta eelnevalt on keeldunud söömast – paella, erinevad salatid, frititud mereannid – progress on toimunud või ta siis on alati nii näljane, et on nõus kõike sööma, põhiline, et enam mingit söögikohta ei peaks otsima 😀
Peale väikest puhkepausi läksime kahte järgi jäänud vaateplatvormi vallutama. Nagu ikka viis tee mööda kitsaid tänavaid ja mäkke ronivaid teid ning treppe. Sattusime huvitavatesse nurgatagustesse ja kui äkki enam ei olnud üldse tore. Pidime ületama ühe peatee ja keerama kõrvatänavasse, tegin veel peatee ääres pildi, et kuidas riided kõige ülemise korruse korteris kuivavad ja toppisin telefoni tagasi kotti. Umbes mäletasin, et tuleb vist paremale keerata ja nii me läksime. Olime just sellele tänavale jõudnud, kui mõtlesin haarata telefoni ja teha pilti, et me sattusime getosse – räpasesse, sagivasse ja riideid täis rippuvale tänavale, kui ma natuke ringi vaatasin ning avastasin, et olime sattunud hindude tänavale, kuid seal olid ainult ja ainult mehed, mitte ühtegi naist ega last ega noorukit. Karjade kaupa mehi, tööd tegemas, baaris istumas, niisama kõndimas, kambakesi seismas ja kõik meid vahtimas. Ma ei suuda meenutada, millal ma viimati nii hirmsasti kartsin, kui seal. Hoidsin kahe käega kotti kinni ja kordas mõttes “palun ärge röövige, palun ärge tapke”, see oli nii õudne, need mehed nägid nii hirmutavad välja. Me pidime võibolla 100m max 150m kõndima aga see oli mu elu pikim 100m. Ütlesin Rasmusele, et esimesel võimalusel keerame paremale või vasakule, peamine, et sellelt tänavalt minema saame. Vahetult enne esimest vasakule keeramise võimalust tulid meile vastu üks heleda naha perekond, olid vist ka eksinud. Niipea kui ära keerasime sattusime araablaste keskele, kes oma pikkade hõlstidega ringi hõljusid. Õnneks oli siin üks tavaline naine lapsega ka ja julgesin natuke rahulikumalt hingata.
Õnneks olime õigel teel ja jõudsime mõlema vaateplatvormini. Mina esimest eriti ei nautinud, kuna peas kummitas läbielatu, aga teisele jõudes oli meeleolu juba parem. Vahepeale jäi armas park, kus kohalikud õhtut veetsid ja see tekitas küll mõnusa tunde. Lisaks oli teisele vaateplatvormile viiv trepp üleni tänavakunsti täis ja mu hing lõi nurru. Teine platvorm oli väga popp, baar oli paksult rahvast täis ja niisama luusis ka inimesi ringi.
Tagasiteel hoidusime rohkem turistide ligi ja liikusime rohkem mööda suuremaid teid. Kuna taas kiskus hämaraks, hakkasid need kahtlased kujud tänavanurkadele ja platsidele tekkima. Mustanahalised ja hindu mehed, üksi, paari-kolmekaupa ja kambakesi, seisavad ja passivad. Õhtusöögi tegime Hard Rock Cafes, mis oli erakordselt popp, see oli paksult rahvast täis ja me peaaegu ei olekski sisse saanud, kuid õnneks üks laud vabanes ja kahest broneeringut ei oldud tehtud. Ma tellisin burgeri aga pettusin täiega, Rasmus nautis oma lõhe poke kaussi ja jäi väga rahule.
Neljapäev oli meie viimane päev Lissabonis. Lennuk läks alles õhtul hilja, seega oli meil veel terve päev aega ringi luusida. Käisime ära kõige olulisemas kohas Sao Jorge kindluses, seekord ostsin piletid veebist ja õigesti sai tehtud. See on üle 400a vana mauride mägiloss ja kuninglik residents, mis asub Lissaboni kõige kõrgema mäe otsas. Inimesi oli palju aga õnneks, mitte massiliselt. Vaated olid imelised, lihtsalt imelised. Kes ei viitsi muid vaateplatvorme läbi käia, siis piisab, kui minna Sao Jorge kindlusesse ja seal kõik vaated ära imetleda. Lossis endas on muuseum, kus saab ajalugu lugeda. Peale seal käiku on mul jätkuvalt segane, kes on Portugali põliselanik – araablane? Väga segane igatahes, aga kuna seal on olnud araablased, juudid, roomlased, aafriklased jne, siis eks nendest on tekkinud segu seitse. Tänavapildis on igatahes väga palju araabia mõjutusi.
Lõunaga meil vedas, sattusime kohalikku söögikohta, kus oli veel ruumi. Saime kõhud head ja paremat täis ning kooki otsustasime minna sööma esimesel päeval leitud kohvikusse, mis asus küll teisel pool linna aga kuna muid plaane ei olnud ja Rasmus tahtis väga sinna minna, siis tegime jalutuskäigu kohvikusse, siis parki ja seejärel hotelli fuajeesse sohva peale lennujaama minemise aega ootama. Hotell oli meil küll väga aukartust äratavas piirkonnas, kuid väga lihtsakoeline, ajahambast puretud, remonti vajav ja tasukohane. Esimesel kahel korrusel asus ka mingi kliinik, Sylabi taoline asutus, kuna seal liikusid arvatavasti ka natuke tõbised inimesed, siis võisime me vabalt sealt omale mingi viiruse külge saada, sest Rasmusel hakkas juba seal olles kõva nohu, mul jäi Madriidi tagasi jõudes kurk haigeks. Seega mu viimane puhkuse nädal algas väga rahulikult – kosumise ja põdemise tähe all.
Mida Lissabonist arvata? Väike; vana ja väsinud – ikkagi üks Euroopa vanimaid linnu; tundub räpane, kuigi nad seal koristavad küll, aga üle ajavaid prügikaste oli palju ja kuna kõik on nii vana ja lagunev, siis tundub ka räpane; tundub vaene – väga palju on maha jäetud maju, kerjuseid kohtas ka mitmes kohas, majad lagunesid, aga tundub, et sinna on ka raha leitud, sest väga paljud hooned olid remondis …. Kas tasub külastada? Kindlasti, tegemist on ju ikkagi Euroopa kõige läänepoolsema riigiga. Kui on aega ja auto renditud, siis tasub kindlasti ka kõige piiripealsemal pankrannikul ära käia. Kindlasti peab suvel planeerima ka rannapäeva, et minna ja hüpelda ookeani lainetas lootuses, et need Sind kaasa ei vii. Mul ei tulnud ühelgi päeval isu randa minna, kuna päevad olid meil tegevusi täis pikitud ja võrdlemisi väsitavad, siis meil ei olnud randa kuhugi paigutada. Viimasel päeval oleks ju saanud minna aga kuna sinna on ca 1h rongisõitu või vaja rentida auto, tundus see tüütu. Oleks meil üks päev veel lisaks olnud, siis selle oleks küll rannapäevaks planeerinud. Millal Portugali külastada? Ükskõik millal, aga mitte suvel kõrghooajal, siis on rahvamassid meeletud ja kohalike pahameel turistide vastu täiesti õigustatud. Seal on kliima kogu aeg soe, seega kui rand ei ole oluline, võib aasta läbi külastada, kuigi seal on vist ka veebruar selline kehvema ilmaga kuu. Mul on jätkuvalt kahetised tunded, oli äge – kitsad tänavad, araabia stiilis majad, head toidud, taskukohased hinnad, pikk promenaad jõe kaldal, palju ajalugu ja imeilusaid vaateid. Teiselt poolt palju hindusi, araablasi ja mustanahalisi, kes ei ärata minus usaldust. Palju vanu, väsinud ja maha jäetud maju, mustust ja kerjuseid. Tüdinud nägudega kohalikke …. Kuid see-eest väga palju tuk-tuk stiilis autokesi ja nende juhte, kes väga usinasti olid nõus turiste igale poole sõidutama, nii Lissabonis kui ka Sintras. Külastamist väärt, kuid minus vastuolulisi tundeid tekitav linn. Rasmusele kokkuvõttes meeldis, kuid ta oleks ka eelistanud vähem inimesi, muidu jäi ta reisiga rahule.
Lend jõudis meil hilja õhtul, seega saime ka tuledesäras Hispaaniat ja Madriidi imetleda.
Ja lõppu nagu ikka grafiti nurgake. Lissabonis võib leida loomade kujusid, mis nagu on grfiti ja samas ei ole ka, kuna on kasutatud muid materjale samuti. Pildile sain kaks, ühte nägime trammi aknast. Lisaks on üks platvormile viiv trepp üleni täis joonistatud ja seal olid tõesti väga ilusad pildid, ma oleks hea meelega natuke aega seal lihtsalt seisnud ja seda ilu enesesse ahminud aga Rasmusel oli kogu aeg kuhugi kiire, nii et ma jooksu pealt vaatasin ja pildistasin 😉 Paljudel mahajäetud majadel olid ka grafitid joonistatud, et need nii õnnetud välja ei näeks.
