06.11.2024
Olen veel võlgu ühe suvise seikluse. Proovin seda nüüd ka kokku võtta, kuigi suuremad emotsioonid on arvatavasi juba lahtunud. Augusti keskel on Hispaanias, nagu ka Itaalias väga suured pühad, seega Jaagul oli pikem nädalavahetus ja mina tegin puhkusepäevade vahetuse. Kuna Madriidi kandis oli jätkuvalt 40kraadi ringis sooja ja lõunas veel soojem, siis ühel hetkel otsustasime, et läheme käime põhjas ära, seal on mõnusalt jahe, mis mulle muidugi ei meeldinud, aga kuna lubati 25-28kraadi, siis õnneks väga hull ka ei olnud. Konkreetset plaani ei olnud, mingid kohad kuhu oli mõte minna, jäid kole kaugele, aga ma olin siiski mõned vahvad kohad välja vaadanud, mis mugavalt tee peale jäid, seega uudistasime neid. Ja kuna Põhja-Hispaania on ideaalne koht matkamiseks, siis pere otsis välja ka mõned ägedad matkarajad.
Kolmapäeval, 14.08, peale tööd võtsime suuna Burgose peale. Meie kodust on sinna ca 2,5h tundi sõitu, seega planeerisime jõuda enne pimedat. Sõit kulges rahulikult, tee ääristatud silmapiiri taha kaduvate põllumaadega ning tuuleparkidega. Lisaks olid ka väga lahedad liiklusmärgid. Mingi huumorimeel on neil seal ikka olemas 😀 Jõudsime umbes 19:30 paiku kohale, sättisime hotelli sisse ja läksime linna peale uudistama ja süüa otsima. Inimesi oli palju, järgmine päev oli ju vaba päev, mis tähendas, et enamus söögikohti oli paksult inimesi täis ja teiseks olid need pigem tapase kohad, kus joodi ja snäkiti. Lõpuks leidsime ühe restorani, kuhu kenasti sisse mahtusime ja avastasime, et olime Itaalia restorani sattunud. Toidud olid head ja sai natuke üle pingutatud. Õhtusöögi lõpetasime pimedas ja väljas oli väga külmaks läinud! Rasmus tuli ju üldse t-särgi väel, Jaak andis talle oma pika varrukatega pluusi peale, mul oli õhuke kampsun, millega oli ikka väga külm. Olime vaprad ja läksime hammaste plaksudes katedraali vaatama. Pimeduses tuledesäras oli see väga ilus. Jalutasime tagasi hotelli, ruttu sooja dušši alla ja teki alla. Tundub, et kohalikud ja teised turistid teadsid, et külm õhtu tuleb, kuna enamustel olid joped (!) seljas. Me olime nagu suvitajad. Telefon näitas 14kraadi ja see oli külm, nagu päriselt ka. Leidsime ka ühe elektroonilise tahvli, mis oli vist sellest külmast ära ehmatanud ja kuvas -1 kraadi 😄 Tulles 40kraadisest, kus õhtuti/öösiti alla 20kraadi ei kukkunud, oli see 14kraadi väga külm!
Reede oli siis nii suur püha, et muru ka ei kasvanud ja juba neljapäevast olid osad kohad kinni, eriti kohvikud-poed. Õhtul vaatasime, et saame hotelli fuajeest mugavalt kohvi võtta, kodust olime külmkapi tühjas teinud, seega hommikusöök oli meil olemas. Jaak läks kohvi jahtima aga selgus, et uksed olid kinni ja fuajeesse ei saanudki, hotellist välja sai tagavara uksest. Linnast ära sõites märkasime kohvikut, mis oli lahti, ainsana vist sel päeval, aga ei hakanud enam peatuma, otsustasime, et järgmises linnas kohvitame. Ilm oli ka palju ilusam, hommikul oli küll jahedavõitu aga päeva peale keris sinna 25kraadi peale ära. Pärast selgus, et seal oligi ennem olnud paari päevane “külmalaine”, päeval 20kraadi ringis ja öösel 10kraadi kandis.
Järgmiseks sihtkohaks oli imepisikene linnakene kaljude vahel, Cascada de Orbaneja del Castillo, mis on kuulus selle poolest, et temast voolab läbi jõgi, mis lõppeb väikese kosega. Ja mina olen ju suur koskede fänn. Jaak oli küll väga skeptiline, kuna Itaalias ei eksisteerinud ühtegi koske, mida ma olin planeerinud üle vaadata. Seekord oli kõik nii nagu peab, kosk, jõgi ja väike külake. Jõudsime suhteliselt vara kohale aga ikkagi oli juba arvestatav kogus inimesi ees. Tegime oma hommikuse kohviringi, tundsime korra Sitsiilia kodust tunnet, kui neile sõitis sinna saiaauto, kuid paraku ei olnud seal ühtegi croissanti, ainult pikad saiad. Kosk oli armas, linnake samuti ja vaated lummavad. Sai ronida linna ümbritseva kalju äärele, pere läks uudistas veidi kaugemale ka, ma piirdusin platvormiga. Imetlesin vaateid ja kotkaid, eemal kaljude ümber tiirutas neid kümneid. Tagasi jalutades olid kõik turistid ka kohale jõudnud ja kose ümbrus oli neid paksult täis.
Edasi sõitsime esimese matkaraja juurde. Seal oli ka palju inimesi, eriti peresid ja koeri. Tegemist oli suhtelistelt populaarse matkarajaga, kuna seda oli väga lihtne läbida nagu väike jalutuskäik metsas, seega inimesi jagus. Osad olid ikka väga korralikes matkariietes ja jalanõudes, me olime niisama oma linnariietega. Raja lõpus oli taas kosk, selline väiksem aga ikkagi kosk! Matkarajal oli väga tore, see, et kohalikud tulid rõõmsalt vastu ja ütlesid aina “Hola!” (hei, tere), nii tore oli, ma hakkasin ka kohe kõiki holatama. Turistid vaatasid küll alguses imelikult aga mul oli väga meeleolukas. Peale seiklusi otsustasime, et läheme sööme, täpselt tee ääres oli üks restoran. Selgus, et see oli Michelini soovitusega ja täis broneeritud. Inimesi oli väga palju ja kuna süüa ei saanud, siis väga paljud võtsid joogid ja tapased. Kuna meil oli veel hommikust natuke võileibu järgi, siis tegime autos võiku pikniku ja sõitsime edasi.
Lõpuks randa! Esimeseks rannaks sai meil suur liivarand, Playa de España, see oli linna serval, ilmatusuure parklaga ja väga suure koguse inimestega. Ilm oli ilus, vaba päev ja rahvast oli väga väga palju, õnneks leidsime ühe vabama koha, kuhu saime pikali visata. Pere sulpsas vette ka, mina mitte. Meri või noh peaaegu ookean, oli ikka väga väga külm. See-eest oli väga palju surfareid, lained on ju sealkandis suured. Pere pikutas ja mina jalutasin rannas edasi tagasi ja vahtisin inimesi, surfareid ning merd. Väga mõnus energia laks oli taaskord.
Edasi viis tee meid ööbimiskohta. Kui me tegime otsuse, et läheme põhja, siis ma peaaegu olin juba alla andmas, ööbimiskohti lihtsalt ei olnud või algasid hinnad 300€ üks öö. Nagu päriselt, mis toimub! Ma saan aru, et neil on pikk nädalavahetus aga tõesti, kõik mõistliku hinnaga ööbimiskohad olid välja müüdud. Lõpuks leidsin meile telklaagri ja see oli ka kallis 203€ üks öö telgis magamise eest. Aga no mingit muud valikut ei olnud. Tegemist oli suure-suure kompleksiga, kus olid nii väikesed majakesed, kus sai ööbida, telkimisalad, matkabusside alad ja nende poolt paigaldatud suured telgid voodikohtadega. Eestis on see ka see juba üsna levinud, eriti festivalidel. Lisaks muidugi, väike pood – esmase hädavajaliku kaubaga, basseinid, mänguväljakud ja restoran. Sisse regamine võttis vähemalt 30min ja kuna meil oli nii tualetti kui ka sööma vaja minna, siis me olime selle aegluse peale lõpuks juba suht pahurad. Meil oli 4 kohaline suur telk, vägagi puhas ja korras ning ruumi oli ka palju. Rasmus oli muidugi endast väljas, kuna loodus trügis sisse ehk satikad ja putukad tulid meile mingil ajahetkel külla. Me olime voodis ja Rasmus madratsil, lõpuks ta ei suutnudki seal magama jääda ja vahetas Jaaguga kohad ära. Üldiselt oli kõik ok, kuid öösel tekkis väga tugev kaste, mis tähendas, et telk läks pealt märjaks, sees oli jahedaks ja kole niiskeks ning mina ei saanud üldse magada. Pesemiskohad ja tualetid olid suhteliselt viisakad, veidi räpased nagu sellistes kohtades ikka, aga vähemalt oli veel surve ja alati mahtus ära. Käisime ka sealses restoranis söömas, toit oli väga lihtne, aga täitsa söödav, kuid teenindus oli alla igasuguse taseme. Iga rakuga oli tunda, et töötajad on tüdinud ja väsinud sellest rahvamassist – nii vastuvõtus kui ka restoranis. Midagi pole ju teha, august on sealse piirkonna puhkuste periood ja tahavad nad või taha, siis rahvast ongi sel ajal seal meeletult palju. Me olime selle faktiga juba eos arvestanud. Restos oli meie kõrvallauas kolmene Soome neiude laudkond, kes ka teenindust omavahel kommenteerisid. Aga midagi pole öelda, süüa sai ja portsud olid suured. Hommikul sai kohvi ja erinevaid magusaid saiasid. Nüüd oleme sellises suures hotellitoa laadses telgis magamise kogemuse võrra ka rikkamad.
Reede, 16.08, varahommikul, pugisime siis saiakestest ja kohvist kõhu täis ning liikusime järgmise matkaraja juurde, La Piñera. See oli nüüd selline keskmine-raske rada ja mitte kedagi peale meie ei olnud. Osa rajast oli väga kinni kasvanud, kuid “murdsime” igalt poolt läbi. Alguses oli Rasmus esimene, aga kuna ämblikuvõrgud ja putukad ehmatasid teda, siis läks Jaak ette. Mina jäin vahepeal täiesti maha, sest taaskord oli vaja mäkke ronida ja no tõesti, mul pole ikka üldse võhma, et kuhugi üles turnida. See on ikka üsnagi masendav tegelikult … Lõpuks jõudsime mäkke ja see kõik oli vaeva väärt, väga väga ilusad vaated avanesid! Tagasi läksime teist teed kaudu, õnneks läks teine rada ka, ma muidu oleks jonnima hakanud, sest see kitsas matkarada oli vahepeal ikka väga halvas seisukorras. Tagasitee viis meid ka külakesest läbi, kus ärritasime kohalikke koeri. Ühed olid majja luku taha pandud ja need haugatused, mis sealt tulid olid ikka väga hirmsad. Hakkasime kõik kiiremal sammul liikuma. Kogu matkarada oli kokku ca7km, seega selline parasjagu mõnus rännak. Lõpuks läks muidugi palavaks ka, päike töötas korralikult.
Peale matka võtsime suuna taas mere äärde ja seekord läksime väiksemasse lahesoppi, mis oli kaljude vahel, kivise rannaga. Taas suured lained, mitu surfajat ja päris palju inimesi niisama pikutamas. Ujumas oli suht vähesed, kuna vette minek oli raskendatud, rannapapusid oleks vaja olnud, aga neid meil olnud. Rasmus katsetas mitu korda minna, aga lõpuks loobus. Mul oli temast natuke kahju, sest tal niisama rannas istuda oli igav. Pressisin neilt välja, et vähemalt tunni oleme kindlasti, ma olin matkarajal nii tubli, et väärin nüüd väikest rannapuhkust. Sättisime ennast kenasti pikutama, kui Jaak mingi 40min pärast ütles, et kuule tõus on vist tulemas, et vesi on varsti meil rätikuteni. Kannatasime siis viimase võimaluseni, kuni vesi vastu varbaid hakkas pressima ja pakkisime ennast kokku. Huvitav elamus, alguses lähed ja mere piir on vähemalt meetri kaugusel ja äkki kõditab vesi varbaid.
Seejärel hakkasime tagasi sisemaa poole suunduma ja järgmine öömaja oli võetud Leonis. Saime kohe maja ette parkima ja kuna olid pühad, siis ei pidanud me ka parkimise eest eriti palju maksma, kuna alates 16:00 oli tasuta. Sisse registreerimine oli sealses öömajas väga huvitav, alt tuli lasta uksekella, said koridori. Läksid teisele korrusele, andsid uuesti uksekella ja siis olid fuajees. Pidid minema kaamera ette ja teisel pool küsiti kõikide külastajate andmeid. Kuigi ma olin eelnevalt juba veebi teel check-ini ära teinud, ma ei saa aru, miks uuesti küsiti. Pidin kõik numbrid ja daatumid ette lugema, kuna kaamera ei olnud nii võimas, et ID-kaardilt oleks info maha saanud lugeda. Sellist sissekirjutamise versiooni me ei olegi veel kogenud. Peale seda saime võtmekapi koodi ja tuppa minna. Õhtul kondasime linna peal ringi, seal oli ka suur linnamüür. Uudistasime seda ja läksime söögikohta otsima. Õnneks olid restoranid ikka lahti, kuid õhtusööki sai kõige varasemalt alates 19:00 ja taaskord sattusime Itaalia restorani 😀Vähemalt on kindla peale minek. Toidud olid väga maitsvad ja teenindus ka suurepärane, seal üks kelner oli väga lustakas. Inimesi aina kogunes, turistide grupid tatsasid aina mööda, olime ühe kiriku juures, mida kõik vaatamas käisid. Nautisime mõnusat sööki ja sooja suveõhtut, ühe apteegi märk näitas suisa 33kraadi aga nii soe kindlasti polnud.
Laupäeval, 17.08, ootas meid ees järgmine matkarada. Pugisime lähimas kohvikus kõhud täis, kuna sealne croissant oli nii hea, siis pingutasime nendega üle ja kohvi oli veel parem, seega võtsin kaks tükki ja see oli viga, hiljem oli väga halb olla. Aga seda energiat oli kõike vaja, sest meid ootas ees ca10km pikkune matkarada, Cueto San Mateo. Rada sai alguse taas ühe kämpingu keskuse kõrvalt. Autosid oli juba omajagu ja enamus olid maastikuratastega. Matkajaid oli peale meie üks onu veel. Algus oli väga paljulubav, selline mõnus kõndimine mööda laia teed. Enamus rajast oligi selline kergesti kõnnitav rada, küll aga kippus see aina ülesmäge minema, mis lõpuks täiega ära väsitas. Kirsiks tordil oli seal muidugi üks kalju, mida mööda sai üles ronida ja lummavaid vaateid imetleda. Ma natuke kõndisin ja leidsin, et see ei ole mulle, kitsas kõrgel ja hirmutav. Ratturid panid mööda oma rada mäest usinasti üles ja alla, täitsa segased tundusid. Pere läks mul ka alguses ratta rada mööda, kuid siis lõikasid otse mäkke ja tagasi tulid matkaraja kaudu. Jalgsi rada oli õnneks värvitud kividega tähistatud, vahepeal oli küll tunne, et oleme valel teel aga siis ilmusid kivid jälle teele tagasi. Ma andsin sellele onule ka vale suuna kätte, õnneks tuli ta tagasi ja sel hetkel oli mu pere ka juba kaljult alla jõudnud ning andsime onule õige suuna kätte. Teepeal saime kokku ka ühe pulliga ja see oli vägagi hirmutav, Rasmus kõndis kõige ees ja vahepeal helistas, et vaatab pulliga tõtt. Mul oli niigi võhm väljas sellest mäkke tõusust, siis tekkis paanika ka veel, ma küll mingi pulliga kokku ei taha saada. Õnneks läks ta oma asju ajama ja saime tast mööda. Mäe otsas oli ühe koera meelehaige haukumine ja me ei saanud aru, kas see oli kuri, kurb või mis haukumine see oli aga ta vahetpidamata haukus. Kui mu pere üles jõudis kuulsin kuidas haukumine läks vihasemaks ja kui nad ära tulid, siis oli nagu kurb, et miks te ära lähete. Küsisin, et mis seal oli. Jaak ütles, et koer oli kalju ääre peal haukunud ja kui lähemale minna, siis hakkas kurjalt haukuma. Mind ikka terve tagasitee vaevas, et äkki oli keegi ääre pealt alla kukkunud. Seal maju ega midagi ei olnud. Siis mõtlesin, et äkki oli karjakoer ja hoiatas, et ei tohi sinna serva peale minna. Jaak ka väga lähedale ei julgenud uurima minna, järsk serv oli ju. Igatahes see koera haukumine saatis meid terve matkaraja ja vaevas pärast ka. Tagasitee kulges küll mäest alla, aga rada oli rohkem metsistunud, seega pidi rohkem jälgima kuhu astud ja mida teed. Ma olin kergete tennistega, mis tähendas, et mul oli raske kõndida ning varvastel oli lõpuks väga valus. Palavaks kiskus ka. Peale matka läksime sinnasamma restorani sööma, pakuti lõunakomplekti, ise sai kolme erineva eelroa ja pearoa vahel valida. Täitsa maitsev oli. Kui mul alguses oli plaan neile seal ka sellest koerast rääkida, siis ma loobusin, kuna nad ei osanud seal praktiliselt üldse inglise keelt ja mu hispaania keel ei ole nii hea. Seega veidi jäi kripeldama see koera teema. Peale sööki oli mõnus rammestus, kuna matk oli olnud ikkagi pikk ja suhteliselt väsitav, siis kippus väsimus peale. Puhkasime seal natuke ja siis liikusime oma viimasesse ööbimiskohta.
Sattusime väga väiksesse linnaksesse, Cacabelos. Hotell oli mugavalt kesklinnas ja parkimine maja all. Kuna olime väga väsinud, siis puhkasime ja kuna lõuna jäi hiliseks, siis ei olnud kõhud ka eriti tühjad. Avastasime muidugi, et õhtul olid kõik lähimad söögikohad kinni. Õnneks toidupood oli lahti ja saime sealt õhtuks nosimist osta. Mul olid veel suured plaanid, et läheme linna peale jalutama, seal oli ka kena linnajärv, et saaks seal natuke äkki pikutada ja niisama ringi uudistada. Kuid aktiivne puhkamine oli ikka väga ära väsitanud ja jalad vajasid puhkust, üks matk ootas ju veel ees, üks peamistest eesmärkidest, mida me vaatama läksime. Seega juhtuski nii, et me selles linnakeses ringi ei käinudki, sõime poest ostetud toitu ja keerasime varakult magama.
Käes ongi pühapäev, reisi viimane päev. Hotellis pakuti hommikusööki, me alguses seda ei ostnud aga kuna ümbruses ühtegi avatud kohvikut ei olnud, siis ostsin meile hommikusöögi juurde. Mõlemad administraatorid rääkisid väga soravat inglise keelt. Ise saime liftide juures kokku sakslastega. Taaskord palju saiakesi ning traditsiooniline hotellide halb kohvi. Olime varajased, et mitte kuuma kätte jääda ja hiljem mõistlikul ajal tagasi koju jõuda. Linnakesest välja sõites selgus, et tee oli kinni pandud ja pidime ringi sõitma. Alguses me neid ümbersõidu märke ei näinud ja seiklesime väikese tee peal, mis kuhugi ei viinud. Pärast saime ikka linnakesest välja. Selgus, et eelmisel õhtul oli järve ääres mingi festival olnud. Alal oli lava ja hommikul pandi seda kokku ning koristati sodi. Siis ma natuke kahetsesin, et me ei jaksanud välja minna, oleks kohalikust peost ka osa saanud.
Meie peamine sihtkoht, lisaks kosega linnale oli Las Médulas ehk kullakaevandus. Seal oli muidugi matkarada, mida taas läbima pidi. Kui alguses oli ilus lai maapinnaga tasane teerada, siis selleks, et seda päris kaevandust näha, pidi 900m laustõusu läbi tegema. Johhaidii, mul oli jälle hing paelaga kaelas ja tegin kümneid puhkepause. Pere oli ammuilma juba silmist kadunud. Rada kulges küll metsa vahel ja oli väga nõiduslik vahepeal, ilus oli, kuid tõesti, hullult võttis ikka läbi. Kuid nagu ikka, on kõik sellised vaeva nägemised vaeva väärt. See vaade mägedele, punastele mägedele, oli ikka hingemattev. Väga võimas ja meeletult ilus. Ma seekord võtsin ikka korralikult aja, et seda kõike enda sisse ahmida. Üleval olles selgus, et sinna oli teine tee ka, mis tõi veidi lähemale ja ei pidanud metsas järsku tõusu läbi tegema ja sai mööda suurt asfalteed kõndida. Kuid me ei suutnud ennem küll tuvastada, kus see tee alguse sai. Tulime sealt kust kõik. Tagasi minnes avastasime, et linnake oli ellu ärganud, kohvikud, turisti infopunkt olid kõik lahti ja kui palju inimesi! Ennem oli meie ja kassid ning max 10 inimest veel, nüüd oli neid sadades. Parkla oli ka silmini autosid täis, kui me läksime oli peale meie vbl veel kümme autot. Me oleks nagu teise linna sattunud. Kogemus oli igatahes võimas ning kes vähegi sinna kanti satub soovitan külastada. Ahjaaa, mäest alla tulles ma aina holatasin, alla oli ju kordi lihtsam tulla ja ma tundsin neile üles rühkivatele inimestele ikka väga kaasa, nad nägid väga vaevatud välja. Paarkümmend meetrit enne lõppu tuli vastu valged ja väga mossis olekuga abielupaar, eriti pahur oli naine. Nad ei vaadanud mujale, kui enda ette ja ma neid isegi ei holatanud. Alla jõudes küsis Jaak, kas ma eestlasi nägin. Ma kohe arvasin, et kas võis olla too paar, selgus, et oligi. Naine oli küsinud alles turnimist alustades, et kaua veel. Ma oleks neile öelnud, et silt näitas 900m, seega vähemalt 850m veel. Kui onu oli see, kes minna tahtis, siis ma juba kujutasin ette, kuidas ta pärast naise käest nahutada saab, kui nad üldse üles jõudsidki … Lisaks kullakaevandusele oli seal ka meeletus koguses kastanipuid ja iga paari meetri tagant olid sildid, et ärge kastaneid korjake. Me ei saanud aru, miks ei tohi, neid oli ju palju, aga samas, kui sealt käibki tuhandete kaupa inimesi läbi ja kõik kaasa nopivad, siis ei jäägi midagi järgi. Matk oli väsitav, kuid seda väärt. Pärast auto juures sõime natuke eilse õhtu jääke ning tõmbasime hinge. Mingi hetk tuli üks auto me kõrvale kohta ootama, seega pakkisime ennast kokku ja võtsime suuna tagasi Madriidi.
Jaagul tööl kõik rääkisid, et põhjas on kõik teistmoodi ja nagu ei olekski Hispaanias ja neil oli õigus. Nii palju rohelust ja loodust, meeletus koguses erinevaid matkaradu ja mägesid. Linnad olid küll lõuna piirkonnaga suht sarnased, kuid maastik oli hoopis teistsugune ja meile väga meeldis. Temperatuur jäi ka sinna 25-30 vahele v.a esimesel õhtul, kui naba pidime ära külmetama. Selline kodune Eesti tunne tuli peale. Palju ilu ja raskuste ületamist, jalad olid viimasel päeval ikka päris läbi juba omadega ja ma arvan, et sellepärast see mäkke tõus nii raske oligi, et olime eelnevatel päevadel kõvasti mägesid vallutanud ja eelmise päeva matk oli ka suhteliselt raske olnud ja keha ei olnud veel taastunud. Koduteel oli jätkuvalt sama vaade – põllud ja tuuleveskid.
Esmaspäeva õhtul tegime viimase piduliku õhtusöögi, käisime Alcalá de Henareses. Alustasime Jaagu lemmik tapa baarist ja seejärel istusime vastas asuvasse Mehhiko restorani. Seal sai küll täiega üle söödud, väga väga raske oli pärast olla. Kolmapäeva varavalges, 5:30 läks meil lennuk ja kuna olime äraantava pagasiga, siis oli väga varajane, suisa keset ööd ärkamine ning liikumine. Kuus nädalat olid läinud lennates ja väga kurb oli ära minna, aga Eesti kodu ootas, Rasmus igatses oma tuba ja xBoxi ning ma pidin ka lõpuks oma kondid kontorisse kohale vedama. Olen väga tänulik, et saime selle kogemuse ja et meil selline võimalus kasutada oli. Nüüd kaks kuud kodus ja siis saab uuesti minna 🥰
