Author: Margit Kõiv

16.05.2021

Mind juba pikemat aega vaevavad mingid asjad, mis siin juhtuvad ja ma mõtlesin, et panen need kirja, siis ehk enam ei vaeva. Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret ja asjadest kirjutamine teeb olukorra lihtsamaks. Seega, kui ma need asjad välja kirjutan, siis ma ehk enam ei mõtle nende peale … Kuni järgmise korrani, kui keegi FB grupis sellesisulise postituse uuesti teeb 😀 Mul tekib vahepeal deja vu tunne nagu ma oleks sellest juba kirjutanud, kuid samas ma olen seda oma peas nii paju kordi kedranud, et enam ei tea, kas sai kirja või ma olen sellele lihtsalt nii palju mõelnud … Seega, kui jutt on tuttav, ei pea lugema. Ja üldse on see postitus natuke negatiivsem, kui mu tavalised kirjutised, lihtsalt hoiatan 🙂

Teemaks on liiklus, autod ja sellega kaasnev. Siinsest olematust liikluskultuurist olen ma eelnevalt juba kirjutanud, kuid mõned tähelepanekud veel. Esiteks maailmameistri tiitel ettekeeramises on eranditult sitsiillaste oma! See on täiesti tavapärane, et kõrvalteedelt lihtsalt niisama Sulle ette keeratakse ja ega siis gaasipedaali üles ei leita, vaid jätkatakse lõunamaa kombe kohaselt “aega on aasta pikk” edasi kulgemist. Osad jäävad viisakalt tee äärde, et juhul kui saad, siis saab mööda, kuid teine seltskond tõmbab ikka keset teed ja kulgeb rahulikult edasi. Ehk siin sõitmine on õpetanud vägagi palju seda, et kogu aeg peab jälgima ristuvaid teid, et kui mõni autonina sealt paistab, siis olema valmis, et järgmisel hetkel on see tee peal ees ja pead kiirelt reageerima, kas pidurdama või võimalusel kuidagi mööda saama. Samas ei ole me täheldanud suuremaid avariisid, Eesti konteksti pannes, oleks siin kogu aeg puruks sõidetud autod keset teed.

Möödasõidud, ma ei saa aru miks, kuid osa seltskonda armastab mööda sõita nii, et peeglid peaaegu kokku puutuvad … Esimestel kordadel ehmatasin ma ikka päris korralikult, nii külje alt läheb mööda ja äkki keerab ette. Ma peaaegu saan aru, kui nii tehakse siis, kui vastu tuleb suur auto, mis teepervele tõmmata ei saa, või parasjagu teeb vastu tulija ka möödasõitu, siis peavad kõik kokku tõmbama. Kuid kui ruumi on ja eriti kiirteel, siis miks peab niiviisi külje alla pugema …

Kuid nüüd teemad, mis mind alati väga ärevaks teevad ja muremõtted pähe toovad. Nimelt on siinsetel raha teenimiseks väga väga alatud võtted. Kõige levinum. Sõidad autoga ja tee ääres seisab mõni auto ning sealt visatakse Sinu autot, kas kivi või apelsiniga. Kui Sa jääd seisma on kaks varianti: a) Sinult röövitakse kõik, mis vähegi võimalik. Tavaliselt on nii, et ühega vaieldakse ja teised tegutsevad auto kallal. b) Sind süüdistatakse neile avarii tekitamises ja nõutakse raha. Juhul, kui Sa seisma ei jää, on ka kaks varianti: a) nad hakkavad jälitama, tuledega vilgutama. Veab siis, kui oled teel baasi ja mitte eriti kaugel, siis baasi sisse keerates kaovad jälitajad oma teed. b) nad on fikseerinud Su auto registreerimisnumbri ja annavad juhtumi oma kindlustusele, et sellise numbrimärgiga auto tekitas sellisel ajal talle avarii. Eriti keeruline on olukord siis, kui Su autol ongi mingi mõlk või avariiline tunnus ja Sa ei suuda seda tõestada, et oled selle millalgi ammu saanud. Petturid kirjutavad kohe, et sõitis sisse parema poolega, minu vasakule poolele. Tavaliselt on neil endil ka autod mõlgitud, et asi tõene oleks. Jaak sai teada, et siin kehtib kindlustuse osas sama süsteem, mis kunagi ammu-ammu Eestis oli, et kindlustus maksab otse inimesele. Seega on väga lihtne mingi remonditöökojaga kokku mängida ja meelevigane summa kahjunõudeks kirjutada. Kasu saavad ju mõlemad, nii väidetav “ohver”, kui ka remondikoda. Lisaks on olnud ka neid juhtumeid, kui näiteks mõnes väiksemas linnas, kui teed ristuvad ja Sinul on “stopp” märk, kuid peateel olev autojuht annab Sulle märku, et sõida sõida ja kui pahaaimamatult sõitma hakkad, annab ta ka gaasi ja sõidab Sulle sisse. Sellisel juhul jääd Sina, kui kõrvalteel sõitja igal juhul süüdi, sest teine eitab kategooriliselt, et ta oleks Sulle andnud märku sõita. Mis teeb selle olukorra häirivaks on see, et kui annad juhtumistest politseile teada, eriti nendest, kus keegi viskas Su autot, aga Sa sõidad edasi ja teine jälitab, siis politsei nendib rahulikult, et nad ei saa midagi teha ja äkki see oli õnnetus. Õnnetus?! Õnnetus!!!! Õnnetus, et täpselt mu auto pihta kivi või apelsin lendas. Päriselt?! Kui ma seda lugesin, siis ma taas ärritusin. Nad ju teavad, milliseid skeeme siin kasutatakse ja öelda, et see võis olla õnnetus on küll täiesti alusetu. Küll jah antakse kogu need juhtumid edasi ka baasi liikluspolitseile, kuid neil ei ole väljaspool baasi eriti mingit sõnaõigust, kuid sekkuda nad vajadusel saavad ja ehk tõmbab kohalikke korrale. Antud teated ja info tuleb peamiselt baasi ja Motta St Anastasia tee pealt, eks kohalikud ju ka teavad, et sealt kaudu liikleb kõige enam ameeriklasi ja teisi eurooplasi, keda saab ahistada. Esimestel kordadel, kui sellest kirjutati, viidati valgetele autodele. Mis te siis arvate, ma järgnevatel päevadel kahtlustasin kõiki valgeid autosid, eriti hull oli olukord siis, kui selline auto tee äärses taskus peatus …

Paljud laseksid selle kõik mööda külgi maha ja ei teeks väljagi, kuid ma hakkan millegipärast seda oma peas ketrama ja muretsema. Ma muidugi olen väga väga palju tegelenud eelmisel ja eriti sel aastal sellega, et vähem muretseda. Ma ei saa muretseda asjade pärast, mida ma ise muuta ega juhtida ei saa! Esimesel siin olemise aastal olin ma ikka tõeline murepall, ma muretsesin absoluutselt kõige pärast! Mis autod kodust mööda sõidavad, mis inimesed need siin kõnnivad, kas kõik tahavad meile halba, kas pere jõudis ühes tükis kooli ja tööle, miks Jaak juba ei ole helistanud, et ta tööl on, kas veepump ikka töötab, mis see sellist imelikku häält teeb, mis imelikud hääled need vaikses majas kostuvad, issand, kas kõik sai lukku ja kinni, ega keegi me aias ei hiili … jne.jne. Ühesõnaga ma olingi üks suur mure! Selle tulemusena olen ma peast juba üsnagi halliks läinud … Nüüd on olukord juba palju parem ja ma ärritun või hakkan muretsema tõesti ainult üksikutel kordadel. Ennast tuleb ikkagi säästa ja niisama tühja pabistamine ju ei aita.

Nagu olen kirjutanud, siis kohalikud ei võta kiirust enne maha, kui tee ääres on mehed oranžide lippudega. Kuigi viimasel ajal on mehitatud ainult siis, kui on mõni avarii, siis kas politsei ise või mõni äravedaja lehvitab lipuga või kui toimub võsalõikus, siis ka on mehitatud lehvitada. Enamus kohti, näiteks pikemajalised remondid, on juba elektrooniline lipu lehvitaja ehk posti külge on installeeritud oranž lipp ja seda süsteem liigutab üles alla. Kuna tegemist ei ole inimesega, siis seda mehaanilist lippu ka üsna jõuliselt ignoreeritakse. Praegu tehakse teetöid Catania kiireteel ja selle koha peal on piirang 50 km/h, kui just mõne suure rekka taha ei jää, siis on üldiselt tavapärane sõidukiirus 90-100 m/h.

Lõpetuseks paar lõbusamat seika ka. Aegajalt toimuvad ka siin fooridega reguleeritud teetööd. Olen sattunud kahele huvitavale seigale. Sõitsime koolist kodu poole ja rannateel oli fooridega reguleeritud teetööd. Olime kolm autot, esimene jäi foori taha pidama, punane tuli ju põles, teine auto tõmbas kõrvale ritta ja ma jätsin siis hästi suure pikivahe ja jäi huviga vaatama, mida see kõrvale ritta tõmmanud autojuht edasi teeb. Seisis tükk aega ja kui äkki autod talle vastu hakkasid tulema tagurdas ta minu ette tagasi. Huvitav, mida see juht mõtles, et kasvatab autole tiivad ja läheb sõidab ikkagi, kuigi oli punane tuli? Vastu tulijad manööverdavad kraavipervel temast mööda? Taaskord täiesti arusaamatu tegevus. Igatahes tubli mina, et pikivahe jätsin 🙂 Teise korral oli foor silla peal, hästi lühike teelõik oli kinni, kuid ikkagi reguleeritud. Kõige esimesena seisis foori taga suurem kastiauto. Äkki hakkas punasega liikuma, me ülejäänud väikesed autod ootasime ikka viisakalt rohelist tuld, mis üsna pea ka tuli. Sellest liigutusest sain ma enam-vähem aru, sest kui oled kõrgel ja näed, et mitte kedagi ei ole ja tead, et jõuad mööda sõita, siis lähed. Kuid ikkagi, foori värve võiks austada ja nendest natukenegi kinni pidada.

Nüüd sai vist kõik selline liiklusega seotud teema kirja … Edaspidi taas rõõmsalt edasi ja vähem kartmist ning muretsemist 😉

Tere tulemast Sitsiilia liiklusesse! 😀

11.05.2021

Kogu aeg oli külm ja sooja kevadet ei paistnud kusagilt ja siis äkki, üleöö, nii umbes nädal tagasi, läks soojaks. Nüüd on olnud iga päev päikseline, mõni üksik pilvetups on vahest ka taevas hõljunud, kuid üldiselt on päike 🌞 Varjus jäävad temperatuurid 25-27 kanti ja päikese käes on kindlasti üle 30kraadi. Olen saanud juba mõned korrad päikest ka võtta, kui aega on 😀 Pere käis ujumas ka 🥶 Mina piirdusin varvastele lainevanni andmisega.

Jaagul on juba pikemat aega isu maailma parimate croissant’ide järgi ja reede õhtul teatas ta pidulikult, et kui tal hommikul uni vara ära peaks minema, siis ta läheb Augustasse nende “jahile”. Viimastel kordadel oleme sinna nii hilja sattunud, et croissant´id on selleks ajaks kõik otsas … Selgus, et ta oli juba 7:10 seal platsis olnud 😀 Ma olin siis veel sügavas unes. Ühtlasi selgus, et saiad ei ole selleks ajaks veel üldse valmis, pagarid alles küpsetasid hoolega. Seega pidime seekord olude sunnil leppima Il Barrito omadega, kunagi me arvasime, et need on maailma parimad 😉 Seal olid juba küpsetised varavalges valmis. Järgmine kord siis teab, et ei tasu enne 8:00 saiaärisse croissante otsima minna. Seega alustasime ka oma suvist traditsiooni, hommikusöögiks croissant köögi terrassil. Proovime ka sel aastal piirduda üks kord kuus või veelgi harvem tarbimisega, muidu ei mahu lõpuks riided enam selga 😀 Aga hiigelsuured, meeletu koguse täidisega ja maitsvad on need jätkuvalt!

Vahepeal oli emadepäev! Sain kingiks enda ostetud kella, väga ilus on ja ma olen väga rahul 🙂 Lisaks maiustasime ühe toorkoogiga, mille tegemine võttis aega umbes kaks päeva, küll oli vaja ööpäev India pähkleid leotada ja siis ööpäev külmkapis seista lasta. Ma muidugi nii kaua ei leotanud ega ei hoidnud, kuid hea sai ikka. Mulle väga maitses. Jaak muidugi arvas, et kogu see vaev ei olnud seda väärt, sest erilist elamust sellest ei tekkinud, oli hea, aga ilma vau! efektita. Kuid lõpuks sain tehtud ja järgi proovitud. Rasmus tegi koolis kaardi teemal, kuhu ta tahaks koos minuga minna. Tuleb välja, et meil läheb suuremat sorti reisimiseks ja kui me looma võtame, siis ta tuleb meile aeg-ajalt külla ka 😀 Ma talle küll ütlesin, et see viimane lause peaks teistpidi olema, et tema võtab looma ja meie käime tal aeg-ajalt külas 😉 Kaardi kirjutas ta kahes keeles, kuna tunnis pidi inglise keeles kirjutama, ma mainisin, et kirjutagu eesti keeles ka, siis ma saan äkki paremini aru. Pigem oli mul soov, et ta harjutaks eesti keeles kirjutamist 😉

Lisaks sellele, et kevad on olnud erakordselt külm on see olnud ka erakordselt must. Meil on autod kogu aeg mingi heledat karva mustuse kihiga kaetud, on nagu liiv ja samas ei ole ka. Väga tüütu, ülepäeva peab autot pesema, et üldse akendest välja näha ja auto enam vähem viisakas välja näeks. Väga tüütu! Lisaks olen juba aasta aega rääkinud, et mul on vaja autole päikesekaitset. Jaak nüüd lõpuks ostis, kuid paraku ei ole see kõige mugavam paigaldada ja üldse, mul läheb meelest, et see mul olemas on ja et võiks kasutada aga hirmsasti oli ju vaja 😀

Käisime ükspäev taas Siracusa turul. Mul oli ju koogi jaoks India pähkleid ja datleid vaja. Avastasin, et Lidli datlid ei kõlba niisama söömiseks, on küll värsked ja üsna suured, kui turuonul on ikka palju paremad, sellised hästi suured, võrdlemisi mahlased ja väääägggaaaa magusad … Ideaalne niisama magusa isu leevendamiseks ja kookide tegemiseks. Lisaks tahtsin ma maasikaid ja muid köögivilju ning muidugi kala. Seekord ostsime mõõkkala, paraku onu lõikas üsna kehvad fileed, eelmine kord olid paremad. Kuid tehtud ma need sain ja ära sõime ka. Lisaks muidugi mereannimiks, et teha salatit. Eelmine kord olin nii hoos, et unustasin mereannid läbi keetmata, üsna keeruline oli süüa 😀 Seekord tegin ikka salati nii nagu peab, ei karjunud hamba all 😉 Maasikate ja köögiviljadega läks muidugi nii hästi, et ostsin kõik ühe talumehe käest, kes pähklionu kõrval oma laua püsti oli löönud. Jaak muidugi leidis selle peale, et ma olen turul käimise kontseptsioonist ikka täiesti valesti aru saanud, tuleb ringi vaadata ja erinevate kauplejate käest osta 😀 No, mis ma teha sain, et tal peaaegu kõik olemas oli … Pildil need kilekotis on tomatit, Rasmus küll arvas, et väikesed kõrvitsad, kuid siiski mitte. Praeguseks hetkeks on need kõik täiesti punased! Need on üsna head salatitesse panna, kuna neil ei ole eriti vedelikku sees, meenutavad lihatomateid.

Võtsin eelmine nädal osa kahest veebipõhisest kursusest. Üks läheb veel sel nädalal ka edasi, ma proovin kahe nädalast programmi ja täislahendusega ei liitu. Mõlemad olid üsna intensiivsed, kuid kokkuvõttes jõudsin ma selleni, et mõlemad eestvedajad olid õigel ajal õiges kohas. Üks on ühe toitumispõhimõtte edasiviija ja teine enesemuudatuse teekonna juht vmt. Mõlemad on läbinud antud programmide juurutajate juures Kanadas (erinevad eestvedajad, juhtumisi lihtsalt mõlemad loojad on hetkel Kanadas) põhjalikud koolitused, suure raha eest. Nüüd on nad sertifitseeritud nn. coachid ja müüvad neid programme Eestis edasi. Nad on sattunud ülihea tuluallika otsa – esiteks enamus inimesi on hädas oma kaaluga ja proovivad kõike, mis vähegi võimalik ja on nõus selle eest üsna palju maksma. Teiseks tahavad inimesed muutusi, eriti nüüd selle koroona valguses, kui on aega olnud rohkem enda sisse vaadata ja oma elu analüüsida. Seega kummalgi neist klientidest puudust ei ole ja raha muudkui voolab sisse, peaks ka mingi sellise programmi leidma, mis mind hingepõhjani kõnetab ja ka selle Eestisse tooma …

Naabri koertest – nüüd on neid järgi kaks. Ema ja üks poeg. Eelmise nädala reedel äkki, käis peremees kaubikuga, tundub, et siis viis kaks kutsikat minema … Üldse meile tundub, et see koer on toodud siia asumisele, jäi tiineks ja nüüd karistame … Ma ei ole mitu päeva kedagi siin näinud, et neile oleks toitu või vett toodud … Ma annaks neile ise juuagi vähemalt, aga joogianum ei ole ligidal, et ma saaks voolikuga neile vett lasta. Süüa ei oska ma ka midagi anda, sest ma eeldan, et kutsikas ei tohi veel eriti midagi süüa, vist. Emasele koerale on enamjaolt makarone sisse söödetud, niipalju kui ma peremeest näinud olen ja ta midagi süüa on toonud. Ma mõtlen, et kas koerad võivad näljaga kurjaks ka muutuda? Kuna Pina iseenesest on väga sõbralik, liputab saba ja kui temaga rääkida ja lisaks niutsub kaasa, nagu paluks abi. Küll ei ole ta seda enam viimasel ajal teinud, ei tea, kas ta on inimeste peale pahane … Koer vajab ju seltsi. Ükskord, kui peremees ära läks, siis Pina hüppas ta najale ja palus pai või natukenegi tähelepanu, selle peale peremees lihtsalt lükkas teda kogu aeg eemale. Mul on nendest koertest kole kahju … Üldiselt mulle tundub, et enamus koeri peavad siin sellise suhtumisega leppima. Ma ei saa aru, miks need koerad üldse võetakse, kui nende eest ei hoolitseta, nad kasvavad ju metsikuks niiviisi. Võibolla see ongi mõte, kes teab. Igatahes ma ikka proovin nendega iga päev natuke rääkida ja nuputada, kuidas ma neile juua saaksin anda, sest päevad on ikka ülimalt soojad ju …

Päike on aidanud kaasa ka puude ning lillede õitsemisele, natuke lilleilu ka siia lõppu.

Selged ilmad toovad taas imelise päikeseloojangu! Toredat kevade jätku ja püsige terved!

PS! Napilt meenus, Jaak vaatab praegu “Aquamani” ja seal oli üks stseen Sitsiilias filmitud, eelvaadet ei tundnud ära, kuid kaklesid nad Taormina peaväljakul, me oleme seal käinud! Tore äratundmise rõõm oli. Aga mitte seda ei tahtnud ma kirjutada. Paar päeva tagasi lugesin uudist, et tuleb uus Indiana Jonesi film (nagu päriselt 😀 ), lisaks vanameister Harrison Fordile on ka Brad Pitt tegev, kuigi ma peale selle uudise, kusagilt ei leia infot, et Pitt sellega seotud peaks olema. Kui see uudis nüüd tõeks osutub, siis on lootust juulist oktoobrini Hollywoodi staare siin kohata. Sain artiklist aru, et mitu kohta on välja valitud ja üks peaks olema Siracusas ja seal me käime ju üsna tihti 😉 Artikkel ise on SIIN.

Ja üks asi veel. Paar päeva tagasi jäi ERR portaalist migrantide uudis silma, seal on võtmetähtsusega viimane lause, kus Augustast räägitakse 🙂 Meie siinne kodulinn on ära märgitud 😉 Artikkel on SIIN.

02.05.2021

Sitsiilia on jätkuvalt “oranž” 🙁 Lootsime, et järgmisest nädalast kukume “kollasesse” ja elu natuke normaliseerub, aga ei, jätkame samas rütmis, ma ei tea, kui kaua juba … Huvitav, kuidas see “tavaline” elu käib!? Manner on enamjaolt “kollane” v.a põhjas väike piirkond, mis muutus suisa “punaseks” ja lõuna osa, mis on ka “oranž”. Loodetavasti me mai keskelt ikka saame “kollaseks”, sest terve see nädal on tervenenuid ca 200-300tk rohkem olnud, kui haigeks jäänuid ja see number kõigub 900-1200 vahel. Tahaks juba liikvele minna, kasvõi saare piires, sellest piisab ka! Soetasin mai lõppu ühe hotelli pakkumise 170.-€ inimene – kaks ööd ja kogu toitlustus koos vee ja veiniga on hinnas. Rasmusele saime natuke soodsamalt. Kuna meil oli nagunii saare lõuna-lääne poole soov veel minna, siis see pakkumine sobis meile ideaalselt. Nüüd ainult loodame, et vähemalt selleks ajaks oleksime “kollases” ja saaksime ringi uudistada. Seniks naudime nädalavahetustel jätkuvat kodus olemist, sest kooli ja tööle käib pere ju ikka.

Kohalike reeglite vastaselt käisid meil aprilli keskel lätlased külas. Küll oli palju sebimist ja veel rohkem lapsi ning koer ka veel 😀 Reeglitega läksime vastuollu selle koha pealt, et oma linnast ei tohi ju ilma mõjuva põhjuseta kuhugi sõita ja külla minek ei ole mõjuv põhjus. Õnneks keegi neid tulles ega minnes kinni ei pidanud ja üks tore koosviibimine sai maha peetud. Traditsiooniliselt pakkusime pizzat, kuna väga paljud ei ole saanud enda tehtud ja päris pizzaahjus küpsetatud pizzat süüa. Elina oli üllatunud, et ma pizzataigna ka ise tegin. Pizzade valmimisele aitasid kõik kenasti kaasa, tüdrukud natuke vähem, aga valmis me need saime ja seekord õnnestus kõik erakordselt hästi. Lastel oli väga lõbus, Rasmus sai üle väga pika aja taas nõrkemiseni peitus mängida, talle see jätkuvalt väga meeldib. Koer sai kõik kohad üle nuusutada ja naabrikoeraga läbi aia tutvust teha, lõpuks pidulikult petersellidesse istudes 😀 Läti tüdrukud on väga julged ja hakkamist täis. Ühel hetkel nad tulid küsima, kas nad tohivad naabri koertega mängima minna. Tuli välja, et nad olid naabrimehe käest küsinud, kas tohib ja too lubas. No ma lubasin siis ka, Janis oli muidugi väga üllatunud, kui lapsed äkki kõrval hoovis olid 😀 Naabrionu sõitis mingi hetk ära ja käskis lastel lahkudes värava kinni panna. Ühel hetkel Janis ütles, et kuulge seal kõrval on mingi võõras päikeseprillidega mees … Lapsed jooksid ka ruttu koju ja Rasmus oli sellele “narkomaanist koeravargale” öelnud, et ta peab värava kinni panema. Tegemist oli naabrimehe poja või sugulasega või ma ei teagi, kes see täpselt on, aga noormehega, kes kogu aeg temaga koos siin tööd tegemas on käinud. Lapsed olid enam kui veendunud, et tegemist on narkomaanist koerte vargaga 😀 Rasmus lihtsalt ei tundnud seda noormeest ära. Kui nad maha olid rahunenud ning julgesid uuesti piiluma minna ja selgus, et noormees oskab ka inglise keelt, võis mäng koertega jätkuda. Mingil hetkel tuli peremees ka tagasi ja asi sai veidike selgemaks, miks äkki olid hoovis võõrad lapsed. Väike seiklus ikka ka. Tänu sellele saime me natuke infot ka juurde. Nimelt oli neil kokku 10 kutsikat ja 3 on veel ilma koduta, pakkusid neid lastele. Õnneks vastasid nad kenasti “ei”. Emase koera nimi on Pina, arusaadav, miks ta oma poegi piinab, nimigi kõlab juba selliselt. Lisaks olen ma nüüd mõned korrad ikka näinud ka, et peremees neile süüa toob, seega päris näljas nad siiski õnneks ei ole. Ilm ei olnud tol päeval küll imeilus, kuid see eest oli merel palju laineid ja neid oli tore vaadata. Elinal tekkis kohe küsimus, kas siin maju või kortereid renditakse, et peaks suvel mõneks ajaks siia kolima … Kuna nemad ei saanud maju üle vaatamas käia – siis oli ju siin juba sügav koroona aeg, pidid nad piltide abil ja kohalikelt uurides otsuse tegema. Kuna üks lätlane elab seal linnas, kus nemadki ja on olnud seal ca 10 aastat, siis muidugi ta ütles, et ainus koht, kus Sitsiilas elada, on just Motta Sant’Anastasia. Elina hakkas nüüd selles sügavalt kahtlema 😀

Rasmus tuli ükspäev küla pealt jalutamast tagasi infoga, et ühel kassil on pojad! Üks lahke onu oli kiisule kasti pannud ja rääkis Rasmusele, et kokku on kuus poega. Ma olin taaskord üllatunud, et keegi inglise keelt räägib … Tundub, et meil on siin külas neid inglise keele rääkijaid üksjagu. Nüüd käib laps iga päev kontrollimas, kas ema ikka hoolitseb poegade eest ja mitu poega pesas näha on. Ma olen ka oma kepikõnni ringidel pilgu peale visanud ja mõned jäädvustused teinud.

Jaak on sel aastal pidanud oma lubadust, et kui ca 1 tunnise autosõidutee kaugusel on sobiv surfituul, siis ta võimalusel tuiskab kohe surfama. Viimasel paaril nädalal on ta saanud juba päris mitu korda surfamas käia. Janisel tekkis ka kohe huvi, kui siin käisid, et ta tuleks ja vaataks pealt, kuidas Jaak surfab. Lõpuks lõppes asi nii, et tal tööl mehed nägid, kui ta veebis sufiasju vaatas ja nüüd on juba neli kolleegi ennast surfikursustele registreerinud, nende seas ka Janis 😀 Ma siin avaldasin arvamust, et suvel peab ta meid jätkuvalt kaasa võtma, muidu me ei saagi üldse liivaranda lainetesse hullama, kui oma töökaaslastega käima hakkab. Tugitiimi vajadus kaob ju kohe ära, kui keegi juba nagunii surfama läheb, lohega toimetamiseks on sel juhul ju abiline olemas. Eile käis Jaak Marzamemis, kuna meil oli kodus toimetamist, siis me kaasa ei läinud. Surfareid oli üsna palju olnud ja ta sai mõnuga ca 2 tundi laineid võtta ja oma hüppeid harjutada. Viimane hüpe läks muidugi kalliks maksma, aga noh, võibolla oligi aeg uus lohe osta 😉

Kurtsin siin eelmine kord, et kurgiseemned ei läinud aias üldse kasvama, seega istutasin need ka eelkasvama. Olen ikka iga hommik piilunud, kas midagi on tulnud, kuid alati pettunud, et ei miskit. Hakkasin juba mõtlema, et kas tõesti on seemned aastaga käest läinud, kui Rasmus eile hommikul rõõmsalt teatas, et kolm taime on väljas. Paari tunni pärast teatas, et viis, siis mõne aja pärast, et kaheksa ja õhtu lõpuks oli üheksa. Sõna otseses mõttes tulid tundidega! Sellest sai ta hasarti ja täna pani eelaksvama redise seemned 😉 Lisaks istutas ta eile täiesti iseseisvalt tomatid aeda ära. Nüüd tuleb ainult loota, et soojad ilmad kestavad ja et keegi mu tomateid ära napsata ei taha. Kaks basiilikutaime sõi keegi igatahes pealt juba ära … Võib öelda, et ka aiandushooaeg on nüüd hoo sisse saanud. Lisaks sellele on tulnud välja ka need tüütud väikesed sääsed, kes mind nosinud on ja väga ebameeldivalt sõrmede pealt. Kõigepealt sügeleb ja siis muutub valusaks, väga tüütu!

Eile oli riigipüha, mis tähendas, et kõik sitsiillased olid vabad ja terve küla oli inimesi täis, selline tunne nagu suvi oleks. Õnneks meie tänav oli suhteliselt tühi aga teistel tänavatel pidu käis täies hoos. Väga suured seltskonnad istusid koos ja pidutsesid. Ja me siin siis imestame, et miks numbrid ei kuku … Ilmad on soojad ja rahvast kisub välja, nii teistesse kodudesse sõpradega pidutsema, kui ka mere äärde lebotama. Valitsus on küll öelnud, et rannahooaeg avatakse 16.05 “kollastes” piirkondades, et enne seda on randa minek rangelt keelatud, kuid inimesi see eriti enam ei huvita, kui ilm on soe, siis tuleb minna. Üsna paljud ujusid ka, Rasmus luges mingi hetk kokku viis sulistajat, pikalt nad vees ei olnud, sest telefonil järgi käies, et pilti teha, jäi neid järgi umbes kolm. Rasmus tahab juba väga ujuma minna, aga üksi ta ei julge ja meie Jaaguga veel ei taha, soojem peaks olema. Jaak muidugi oma kalipsoga on ju juba mitu korda vees hulpinud, aga ilma selleta, ta arvab, et ka temale on külm. Rasmus on ise ka muidugi korra juba juhuse tahtel riietega üleni vees käimise järgi proovinud, kuid ametlikult ujuma me ei ole jõudnud. Eile me Rasmust ujutama ei jõudnudki ja täna tõusis tuul ning vesi on taas must ning ei kutsu enam vette.

Inimene on ikka üks imelik loom, ma olen terve talve oodanud ja selle külma kevade ka, et läheks soojaks ja tuleks päike, ma saaksin kepikõndi teha. Nüüd kui on soe ja aeg-ajalt päikseline, on jälle häda, jube palav on kõndimas käia. Oma tavapäraselt 5km ringilt tulles olen näost enam-vähem sama värvi nagu mu treeningpluus, mida all olevalt pildilt näete 😀 Eile oli meil lõpuks ka juuksuripäev, lasin enda juuksed võimalikult lühikeseks lõigata, päris äge soeng tuli 😉

Sidrunipuu on jätkuvalt õitemeres 🥰 Ilusat kevadet ja püsige terved!

16.04.2021

Viimastel päevadel on mu regulaarsed lugejad huvi tundnud, kas ikka kõik on hästi ja ega ei jäänudki muud üle, kui ennast käsile võtta ja kirjutada. See on muidugi nii armas, et te ikka uurite niisama ka, et kuidas meil läheb 🙂

Viimane kord ma siin rõõmustasin, et kevad on lõpuks ometi käes ja saab “talveriided” ehk kampsunid ja teksapüksid ära pakkida, aga tühjagi. Ilusat ilma oligi umbes üks nädal ja siis hakkas temperatuur kõikuma. Kohalik ilmateade kirjutas ka, et juunikuistest temperatuuridest tagasi veebruarikuistesse. Üksikud üle 20 kraadiseid päevi on ka ikka olnud, aga muidu jääb sinna 17-20 kanti ja külmematel päevadel 13-17 Jah, Eestis ma oleksin selliste temperatuuride üle õnnelik, kuid Sitsiiliast ootan ma siiski enamat. Lisaks on olnud väga kuiv, eile jõudsid vihmapilved meieni ja sadas südamest. Koolist koju sõites olid tee peale “toredad basseinid” tekkinud, kuna siin on väga halb aru saada, kus see vesi täpsemalt on, siis kahel korral sõitsin nii 50-ga nendesse basseinidesse sisse ja toimus selline pidurdus ja purskkaevu segune efekt. Rasmusele muidugi väga meeldis, ma ise küll sellises tegutsemises väga kindel ei olnud, et see nüüd väga hea mõte oli … Poe tee peal sõitsin tavapärasest aeglasemalt, vihmaga sõidavad nagunii kõik, peale Jaagu väga aeglaselt, et selliseid vette sõite vältida. Õnneks on enamus aukude ja lohkude kohad juba meelde ka jäänud, kuigi osades kohtades olid basseinid üllatuseks. Täna on lihtsalt kole tugev tuul ja palju pilvi, veel õnneks ei saja, aga päev on veel noor.

Vahepeal olid munadepühad, mis on siin riigis siis vägaväga suur usupüha. Sattusime ühel päeval Augustasse toimetama, kui just missa lõppes. Me pargime alati kiriku juurde, seal on tavaliselt ruumi. Seekord oli seal muidugi meeletus koguses inimesi ja autosid ning lisaks ka üks kiirabiauto, mis teed blokeeris. Keegi oli seal ära minestanud ja turgutati teda. Olime tol päeval ka nende suurte šokolaadimunade “jahil”, aga suured oli juba ära ostetud, seega leppisime väiksematega. Kingiks sees olid põrkepallid ja Lidli omas ikka see veider limapall … Lisaks värvisin sibulakoortega mune. Seekord hakkasin juba varakult koori koguma, kuid vägagi kitsas oli valgete munadega. Sitsiilia poodides, ei olnud kusagil valgeid mune, nad minu teada neid ei värvigi, vaid teevad erinevaid küpsetisi, kuhu siis neid terveid koortega mune külge küpsetatakse. Õnneks USA poes olid olemas ja sai ikka värvilisi mune ning neid koksida ka. Lisaks muidugi USA traditsioon mune ära peita, sellega tegelesime usinasti mitu päeva, kõik said peita ja otsida. Rasmusel olid sel aastal juba üsna kavalad peidukohad. Jaak muidugi hiilgas kõrgustesse peitmisega 😀

Naabrite koha pealt – naabripoissi pole käinud juba väga kaua, vanakesed käisid ükspäev natuke koristamas, seega on seal pool väga rahulik. Teine naaber – see on ikka väga sotsiaalne tüüp, tal on kogu aeg keegi külas. Eelmisel nädalavahetusel oli tänav autosid täis pargitud, vähemalt 6-7 autot, mingi suurem kogunemine ja grillimine. Kusagil seal eriti olla ei ole, aga kui on krunt ja midagi pea kohal, siis saab ju ikka koguneda. Kõik see muidugi on hetkel kehtivate reeglite vastane, külas tohib olla maksimaalselt kaks täiskasvanut, kes ei ole samas majas elavad inimesed. Kuna nad meid eriti ei häirinud, kisaga ja tossutamisega oleme juba ära harjunud, siis väga välja neist ei teinud. Naabrimees käib peaaegu iga päev siin natuke toimetamas, küll ta saeb ja põletab või siis lõhub ja pühib. Ehitamiseni veel ei ole jõudnud. Lisaks on nüüd siin koerad, see koer elab muidu tänav all pool, iga kord kui mööda minna, siis haugub, nagu valimatult kõigi ja kõige peale. Nüüd on tal pojad, tundub, et ema poegadega on toodud siia krundile ja isane on omas kodus edasi. Alguses oli kaks kutsikat, siis neli ja nüüd on kolme näha olnud. Üks oli selline väiksem ja väetim, Rasmus on täiesti veendunud, et ema sõi selle ära … Ma siiski loodan, et koerad oma järglasi ei söö, isegi kui nad väga näljased on. Kuid see koeraema on kiuslik küll, ma ei tea, võibolla see koeramaailmas käibki nii, igatahes ta kräunutab oma poegi kogu aeg. Esimesel korral, kui ma seda hädakisa kuulsin, mõtlesin, et kedagi tapetakse. Vaadates selgus, et koeraema tahtis ühel pojal pead otsast hammustada, või vähemalt selline mulje jäi, kutsikas nuttis ja kiunus ta lõugade vahel. Rasmus hiljem nägi, et hammustas kõhust. No ma ei tea, kas see on mingi õpetus või mis iganes, igatahes ta neid poegi siin kordamööda käib ja hammustab. Nüüdseks on pojad juba suuremad ja ei tee sellist nutusegust hädakisa võid juba hauguvad ja urisevad, mõni aeg tagasi just sain sellest osa. Ma ise loodan, et see väetim anti kellelegi ära ja temaga midagi halba ei juhtunud. Kas ja kui palju nende koerte eest üldse hoolitsetakse, ma ei teagi. Enamus ajast on nad siin omapäi, närivad seda mis teele ette jääb ning kolistavad tühja veekausiga. Loodetavasti nende endi pererahvas ikka käib neid toitmas ja ma lihtsalt ei pane tähele. Nüüd sadas vihma, siis äkki kogunes kuhugi mõni lombike, et nad vähemalt natuke juua saavad. Väiksemad on ka julgemaks muutunud, ning ema eeskujul hauguvad kõigi ja kõige peale. Jaak on selle peale üsna kuri, kui oma aias ringi liigud või tänaval, siis hakkab neljahäälne koor kisama. Mina küll räägin nendega, et ei ole vaja kisada, peaksin ju juba tuttav olema, siis nad jäävad üldiselt vait ja vahivad veidike aega segaduses, et mis asi see nüüd on 😀

Alanud on maasikahooaeg, küll sel aastal mul veel nii palju maasikaid ei ole, kui eelmisel aastal. Eelmise aasta taimede pojad on praegu ilusad suured marjad kasvatanud, kuid kuna sooja ei ole olnud, siis punaseks nad veel küpsenud ei ole. Apelsini hooajale võib kriipsu alla tõmmata, viimasel korral ostetud olid võrdlemisi kehva kvaliteediga, aga see eest nii veripunased, kui vähegi olla annab. Kui ei teaks, siis arvaks, et see on tomatimahl … Sidrunipuud kärpisin nädalavahetusel ja nii nagu ka eelmisel aastal, ei raatsinud eriti midagi maha lõigata, puu on paksult õisi täis, eelmise aastaga võrreldes muidugi kordi ja kordi rohkem. Peale lõikust ja suuremat tuult jäi neid muidugi tunduvalt vähemaks, kuid on siiski palju. Seega peaks taas sügisest mõnusat saaki oodata olema. Kuna talv ja kevad oli väga kuiv ja kastmine ei olnud eriti meeles, siis on me vastu müüri olev hekk ja põõsad suhteliselt pruuni karva 😀 Jaak hakkas siin paar nädalat tagasi neid kastma, juba hakkavad uued pungad tulema, seega tundub, et me neid välja ei suretanud. Küll suutsin ma oma tomatitaimedele liiga teha. Ükspäev, kui päike paistis, aga külm oli, selline 15 kraadi, siis mul jäi pooleks päevaks taimedele see kaane osa peale ja neil läks seal all kohe palavaks, seega pooled taimed kuivasid ära 🙁 Loodetavasti need, mis ellu jäid, need ikka kosuvad ja kui kunagi soojemaks läheb, siis saab maha ka istutada. Kurgiseemnetest ei ole ikka veel midagi tulnud, tundub, et ikkagi liiga külm on, eelmisel aastal pistsid juba nädala möödudes nina välja. Eks sel aastal siis saame saaki natuke hiljem.

Pühapäevad on meil taas pannkoogipäevad – Rasmus küll ei taha, aga Jaak sööb hea meelega, koos minu tehtud apelsinimoosiga. Endale teen banaanipannkooke. Sel pühapäeval sai ühte pannkooki eriti palju südant pandud ❤ Me saime tumedat leiba! Jaagu üks töökaaslane avastas ühes pagarikojas leiva, tõi meile maitsta. Väga hea oli. Rasmus muidugi jälle ei tahtnud, seega pakkide saatmine Eestist jätkub, lisaks ei ole me siin lähikonnas tatart ka leidnud … Kuid leib on hea teadmine, saab teinekordki paluda, et ta tooks. Kuna see pagarikoda on umbes täpselt sama kaugel teisel pool Cataniat, kui meie siin, siis niisama leiva pärast 2h maha sõita tundub suhteliselt raiskamisena.

Rasmusel sai enne koolivaheaega taas üks veerand läbi ja hinded pani välja. Ta on ikka väga tubli koolilaps, kõik olid “A”-d! Võib uhke olla! Lisaks toimuvad neile, kelle emakeel ei ole inglise keel, keele taseme hindamine. Ma ei mäleta enam, kas see on kord või kaks korda aastas, igatahes nüüd taas oli ja Rasmus on tõusnud 4-tasemele. Eks ta väike ameeriklane ongi, ükspäev pidi kuhugi kirjutama, mis te arvate mille: “viimase nime” nagu ta ise ütles. Lisaks on veel tupiku asemel “surnud lõpp” ja midagi on ta veel öelnud, kuid ei mäleta enam. Hakkasin neid inglise keelest ostetõlkeid nüüd üles kirjutama. Kui tal eesti keeles sõna või väljend meelde ei tule, teeb ta otsetõlke inglise keelest ja kui me ei saa aru mida ta räägib, siis omakorda tõlgime tema öeldud inglise keelde, siis saame aru, mida ta tahtis öelda ja lisaks ütleme, kuidas see eesti keeles on. Seega meil toimub vahest selline suuremat sorti tõlkimistegevus 😀 Kooli aastaraamat sai valmis, Eestis neid eriti ei tehta, küll aga USA-s ilma nendeta ei saa. Seekord oli see väga paks ja väga-väga värviline! Seal on eraldi lehed lõpuklassi omadele, kus nad siis saavad öelda mõne mõttetera või ise midagi arvata, paar mõtet olid päris head! Rasmus sai seal ka uue “viimase nime” ja on nüüd Koivi 😀

Koolivaheajal käisime ostlemas. Rasmus valis omale nutikella, ta ikkagi arvas, et tal võiks see olla ja meeldis Samsung Active2. Kuna me nägime seda Euronicsis ja ka siin on see hinnatasemelt kallim, kui teised poed, siis Jaak tellis selle talle veebist. Mina sain oma sünnipäevakingi kohe kätte, USA poes oli Fitbit Versa3 täitsa olemas ja dollarites samas hinnas, mis eurodes, seega Jaak ostis kohe ära. Jaagul endal on nutikas kell juba üsna ammu. Esimestel päevadel oli Rasmus väga usin jälgima, kas tal sammud tulevad täis ja käis spetsiaalselt õues jalutamas või ümber maja jooksmas. Nüüd muidugi on vaimustus juba natuke jahtunud 😀 Eks mul oli sama, kogu aeg jälgisin ja kandsin, kuni peale paari nädalat hakkasid osad sõrmed tõmblema ja käsi suri tihti ära. Nüüd öösiti enam ei kanna ja kui tean, et päev tuleb laisk, nagu viimasel ajal pühapäevad on olnud, ka ei kanna. Juba on parem 🙂 Eks ma seda rohkem trennide jaoks ju tahtsingi, et pulssi jälgida. Seda ülesannet täidab see kell ideaalselt. Õpin iga päev seda paremini tundma ning leian uusi seadistusi ning funktsioone, väga tore mänguasi. Mulle ju kellad meeldivad, erinevat värvi ja tegumoega, need on aksessuaarid, mida erinevate riietega kanda. Selles on “süüdi” tegelikult Relika, kes mulle reisidelt neid tooma hakkas, lihtsad ja odavad kellad, kuid näevad väga stiilsed välja. Need ei peagi õiget aega näitama, lihtsalt on käel kenad. Ühesõnaga, ma juba ammu jälgin Sitsiilia stiilis ehete ja kellade lehte “Isola Bella” ning olen silma peale pannud, et tahan kindlasti mälestuseks kella saada. Ükskord varem sattusime ühes poes sellele peale, ehted väga ilusad ei ole, liiga suured. Mõne ripatsi äkki ikka ostan veel, aga kellad! Nii palju ja nii ilusad! Nüüd kui Porte di Catanias ringi kolasime kiikasin sisse ühte ehete poodi ja seal olid need kellad müügil ja 25% allahinnatud, ma muidugi pidin ju ostma. Nüüd on mul emadepäeva kingitus ka olemas. Lisaks me muidugi avastasime mingi aeg tagasi, et USA baasi poes müüakse ka “Isola Bella” toodangut, et kui tulevad allahindlused, siis saab midagi ehk soetada. Ma seal juveeli nurgas ei käi ja nüüd peale 1,5 aastat jalutasime sealt läbi ja leidsime igasuguseid toredaid kaupu 🙂 Lisaks müüakse siin USA poes Natura Siberica tooteid, ma olin väga väga üllatunud ja nii südant soojendav on pakendilt lugeda, Made in Estonia 😍

Luban olla edaspidi usinam kirjutaja, praegu olen kuidagi oma päevad igasuguseid tegevusi täis toppinud ja õhtul enam ei jaksa midagi asjalikku teha ja nii see blogi natuke unarusse jäi. Kindlasti on suur osa ka sellel, et kuna me ju jätkuvalt ei saa kusagil käia, siis ei ole midagi juhtunud ega uusi kogemusi tekkinud, seega ei ole ka midagi jagada. Maist peaks taas aega rohkem tekkima, sest siis saab läbi itaalia keele kursus, mida ma kindlasti taga igatsema hakkan. Lisaks, kui Eestis taas reeglid lõdvenevad ja spordisaalid avatakse, siis jäävad ära mu veebitrennid, mida ma praegu olenevalt tunniplaanist teen 3-4 korda nädalas. Väga mõnusa energiaga trennid! Õnneks jäävad küll salvestused FB-sse alles, aga olen avastanud, et otse on väga lahe teha ja oma emotsioone teistega jagada. Lisaks võtsin Tartu Ülikooli tasuta kursuse “Sissevaade psühholoogiasse”, mis kestab 7 nädalat ja iga nädal on uus teema. Esimesel nädalal oli sissejuhatus ja see oli suhteliselt lihtne, kuulasin loengud ära, tegin mõned märkmed ja lõputesti sipsti 95% ära. Teine nädal enam nii lihtsalt ei läinud, keerulisemaks läks ja rohkem infot tuli peale. Kuna hakkasin alles laupäeva õhtul õppima, siis testi ajaks olin juba üsna väsinud, kuid vägagi jonni täis, kuid kui peale 6-dat katset ikka 90% täis ei tulnud, mis on miinimumnõue, maksimum oli 88%, siis lõpetasin ära ja tõdesin fakti, et hommik on õhtust targem ning värske peaga materjalid uuesti läbi töötades, sain 100%. Neljapäeva õhtuti mängin ma internetis Telia inimestega lauamänge . Mulle lauamängud väga meeldivad, kuid kolmekesi on suhteliselt igav mängida ja Jaak eriti ei viitsi ka. Seega olin väga rõõmus, kui endine kolleeg mind sinna kutsus. Seega alates kella 17:00 paar-kolm kuni neli tundi olen klapid peas ja lauamängude maailmas. Väga lahe on, ma enamus inimesi ei tunne, kuna nad on peamiselt IT-poolelt, kuid me tunneme ühiseid inimesi ja Telia teemadel rääkides, saan aru, millest jutt. Üldiselt me lobiseme niisama maast ja ilmast ning aeg kaob lennates. Ma küll väga hea mängija ei ole, keegi peab ju kaotama ka, seega ma mängin pigem seltskonna pärast ja eks väike hasart tuleb ka sisse, kuid enamus vastas on suured fännid ja strateegid, seega ma seal lihtsalt osades mängudes klõpsin ja loodan, et ehk mõni punkt ikka tuleb 😀 Lisaks on FB täis tasuta webinare, osad on päris asjalikud ja teised mitte niiväga. See koroona aeg on selles mõttes küll väga tänuväärne, et väga palju huvitavaid ja tasuta asju tehakse, ole ainult meister ja leia need üles. Seega sinna mu aeg viimasel ajal kaobki ja lisaks muidugi kokkamine ning vähemalt kahel nädalal Rasmusel järgi käimine, mis ka omakorda olenevalt päevast 2-2,5 kõige magusamat päevast aega “ära röövib”. Aga eks need tegevused saavad mõne aja pärast nagunii otsa, kui olukord koroona rindel normaliseerub ning lapsel koolivaheaeg algab, kaugel see juuni enam on 😉

Lisaks muidugi ootame uudiseid, mis tsooni Sitsiilia kukub, kuna kuulujutud käivad, et meid tahetakse nüüd “punasesse” lükata, kui mandril olukord stabiliseerub ja numbrid kukuvad, siis meil jällegi tõusevad. Eks siin on suurem segadus ka selle statistikaga. Aprilli alguses oli Itaalias suur skandaal, eriti muidugi Sitsiilias, kus siinne tervishoiu minister koos viie kaaslasega võltsisid alates novembrist andmeid, et me “punasesse” ei kukuks. Nüüd lapitakse neid numbreid ja näidatakse väidetavalt õiget infot ja haigestumise numbrid kasvasid päevade lõikes keskeltläbi 400-500 võrra, seega oleme nüüd stabiilselt viimastel nädalatel üle 1000 uue juhtumiga olnud. Tegelikult ei ole mul enam vahet, kas “punane” või “oranž”, nagunii on kindel, et enne mai algust keegi “kollasesse” ei saa ja seega mingit lõdvenemist loota ei ole. Küll Roomas protestitakse ja nõutakse reeglite lõdvendamist, eks siis näis, mida otsustatakse. Õigem oleks kinni olla ja mais lõdvendada, siis võiks ju suvi sama tšill tulla nagu eelmisel aastal 🌞

Imelist kevadet ja püsige terved!

27.03.2021

Sellest kolmapäevast lõpuks ometi ilmad paranesid. Teisipäeval oli ainult +12 kraadi, tuul, äike, vihm ja selline tunne, et ei lähegi iial soojaks. Kogu see kole ilma trall kestis siis natuke üle nädala ja oli väga tüütu. Kuid iga kole saab ükskord otsa ja alates sellest kolmapäevast on kraadid usinasti üles poole roninud ja täna oli meie koduse kraadiklaasi järgi varjus suisa +21 kraadi. Käisin täna taas üle väga pika aja ka kepikõndi tegemas, seekord ei olnud üldse nii kole raske, kui eelmine kord, kui pikk paus sisse jäi. Õhk oli mõnusalt soe, isegi kui oli vari ja tuul puhus, siis oli selline kevadiselt soe õhk – teate ju küll, kui soe suvebriiz peale puhub ning enam ei teki tungivat soovi midagi peale tõmmata. Just selline ilm on täna ja vaadates ilmateadet, siis nii peakski jääma ja aina soojemaks minema. Mulle see sobib! Ükspäev avastasin, et olen endale kuus (!) erinevat ilmaäppi kokku ahnitsenud 😀 Vaatan küll ainult seda, mis telefonil automaatselt ees on, kuid kui see ennustab halba ilma, siis klikin teised ka läbi, äkki mõni ennustab midagi paremat, siiani on need kõik suht sarnaselt käitunud … Peaks mõnest äkki loobuma 🤔

Mul oli kolmapäeval plaanis suurem vannitubade koristus, kuid meie kallis Suur Tossutaja otsustas teisti. Nüüd on ilm jälle selge ja miski ei sega tuha teekonda, seega on paras aeg taaskord meid väikese tuhapilvega kostitada. Seega olid mu hommikused koristamisele planeeritud 1,5 tundi täidetud hoopiski rõdudelt ja majaümbrusest tuhaliiva kokku pühkimisega …

Peale koleilmasid hakkasid mu tomatid ka kasvama. Need pistsid oma ninad sõna otseses mõttes välja tundidega, kui hommikul katte pealt võtsin oli kolm taimekest, õhtuks juba 11! Seega on lootust, et mõne tomatitaime ikka saame 🙂 Kurgid plaanime homme maha panna, seega on ka aiandushooaeg saanud piduliku alguse.

Eile oli Rasmuse sünnipäev – kuraditosin täis! Kinkide osas oli ta taas väga tagasihoidlik – arhitektuuri seeriast lego ja 3D öö versiooni puzzle. Käisime veel poes lisaks, et äkki ta tahab veel midagi, mille peale enne ei mõelnud. Sai ühe 3D puzzle juurde ja avaldas soovi nutikella osas. Jaak ostis siin mingi aeg tagasi omale nutika kella ja nüüd Rasmus ikka käib ja uurib, mida see kell näitab ja aegajalt leiab, et täitsa tore kell on, et tal võiks ka olla. Minu Huawei nutikell ei ühildu enam mu telefoniga korralikult ja lisaks saab kellal aku imekiiresti tühjaks, seega Jaak otsustas, et kingib mulle sünnipäevaks uue nutikella. Peab nüüd hakkama otsima, milline see kõige vingem on 🙂

Ülestõusmispühad on siin väga suured pühad. Lisaks on suur šokolaadimunade hullus. Kuna eelmine aasta käisime me sel ajal ainult Lidlis, siis oli ju totaalne lockdown siin, siis seal on selline tagasihoidlik valik. Neljapäeval sattusime Decosse ja kui jõulude ajal on kõik need kohad neid keeksi laadseid kooke täis, siis seekord olid kõik kohad neid mune täis. Ja inimesed ostsid ja hulgi, kohe väga hulgi! Ma ei ole süvenenud, mis traditsioon siin sellega on või mida tehakse, igatahes valik oli meeletu. Me ostsime mõni aeg tagasi juba Lidlist need ära, sel aastal on Lidli munade üllatused väga tobedad ja igavad, sarnanevad limapommidele ja kui katki lähevad, siis sees on suhteliselt ebameeldiv vedelik. Rasmus sai seda juba koristada 😀 Jaak ei ole rohkem lubanud neid osta, aga ma arvan, et ühe siiski lubame veel, et munadepüha ajal saaks ka suure šokolaadimuna avada. Jaak on pildil siis selle kõige suurema Lidli šokolaadimuna versiooniga.

Külmade ilmadega tekib mul kohe vastupandamatu soov midagi küpsetada, esiteks annab köögis sooja ahju ees toimetamine sooja ja kõik magus ning hea, mis ahjust välja tuleb on väga lohutav süüa! Tegin siis taaskord sotšnikke, seekord väiksemaid, eelmine kord tegin selle läbimõõduga, mis retsept soovitas ja need ei olnud eriti ahvatlevad. Seekord tulid sellised armsad väikesed ampsud, mis väga ruttu ainult otsa said … Esimest korda elus tegin tuuletaskuid, küll jah Ragne kokkab retsepti järgi, kus need pigem nägid välja nagu kohupiimatäidisega ekleerid. Mul on juba ammu mõte neid teha olnud ja täiesti enese teadmata tegin seda Itaalia isadepäeval. Eriti huvitav kokkulangevus oli see, et sama maius on üks Itaalia isadepäeva koogikestest, nimeks sel “bignè di San Giuseppe”. Nemad siin lihtsalt teevad taignast rõnga ning panevad pärast ohtralt peale kas keedukreemi või ricotta kohupiima ning kaunistuseks kirsi, igatahes läks seekord küll kogemata väga hästi – isadepäeva puhul täiesti kohalik maius, lihtsalt natuke teisel kujul. Juuni alguses on USA isadepäev ja novembris siis Eesti oma, küll Jaagul on ikka palju tähistamist 😀 Lisaks leidsin lõpuks saia retsepti, mis ei ole potisai ega ciabatta vaid normaalne sai. Retsept on peaaegu samasugune nagu ciabattal aga küpsetatakse keeksi vormis, seega saab sellise toreda vormisaia. Seega, kui edaspidi tuleb soov saia järgi, teen seda.

Vahepeal oli St. Patricu päev, mida ameeriklased väga suurelt tähistavad. Algselt pidi “meeleheitel koduperenaiste” klubi kogunema ühe eestvedaja juures, kuid kuna just siis hakkas kehtima “oranž” tsoon kolis üritus üle veebi. Sega otsustasin osaleda, kohale ma ei oleks viitsinud sõita, ta elab ca 1h autosõidu tee kaugusel, arvestades siinseid vahemaid ei ole see üldse mingi aeg ega kaugus, kuid lihtsalt ei olnud tunnet, et peaks minema. Lisaks kehtis ka siis reegel, et väljapool oma pere võib kuni kaks võõrast olla. Ma ei tea, kas nad tegid nii julgelt selle üleskutse, kuna enamus ameeriklasi siin on juba vaktsineeritud või mida nad mõtlesid. Igatahes oli plaan mängida St. Patricu Bingot ja natuke niisama lobiseda. Ma arvasin, et läheb ikka pikalt, aga kuna Zoomis on 40 minutit tasuta, siis oli üritus 40 minutit. Päris tore oli vahelduseks midagi muud teha ja osasid tuttavaid nägusid jälle näha. Tutvuste tegemise osas on küll väga kehvad lood, kuna kõik üritused ja kokkusaamised on tühistatud, siis väga siin uusi tuttavaid endale ei leia, mina ei leia, Jaak töökaaslastega ikka tutvub ja saab oma tutvusringkonda laiendada, ma paraku sellega väga kiidelda ei saa …

Natuke ka naabritest – eelmisel kolmapäeval tulid vanakesed siia, koristasid veidi ja viisid poisi ära. Ja nüüd on täielik vaikus olnud, poiss pole selle 1,5 nädala jooksul kordagi siin käinud, valitseb mõnus vaikus ja rahu. Eelmisel neljapäeval käis jälle politsei, seisis natuke naabri aia taga ja sõitis siis edasi. Täna kepikõndi tehes, trehvasin ka politseiautoga, nad hakkasid just alumisest väravast välja sõitma. Ei teagi, kas peaks õnnelik olema, et politsei siin nüüd silma peal käib hoidmas ja seda narko asja nii tõsiselt võtab või pigem peaks olema häritud, et nad siin tiirutavad. Siin ringi liikudes me ju maske ei kanna ja “punase” tsooni ajal liigume ikka külas ringi, kuigi mõlemad tegevused on keelatud ja trahvitavad. Loodetavasti nad ei keskendu trahvimisele vaid narko teemale ja fookus on pigem seal. Sel nädalal, äkki oli kolmapäeval, käisid vanakesed koos tütrega koristamas, tegid väga põhjaliku koristuse. Koer oli ka neil kaasas, Rasmus oli sellest eriti vaimustuses ning nentis fakti, et koeral on kuidagi paksem kasukas seljas 😀

Suur Tossutaja on märtsikuu jooksul 20 korda pursanud … Vahepeal kuulutas Sitsiilia president välja hädaolukorra, kuna lähedal olevad linnad ei jõudnud eelmist kiviklibu veel lõpuni koristada, kui uus juba kaela sadas. Viimane kord oli lennujaam ka taas kinni, just selle tuhaliiva pärast, lennukitel on libedavõitu õhku tõusta ja maanduda. Üldiselt meile Suur Tossutaja meeldib, aga peamiselt siis kui ta ta oma tuhapilve teistesse suundadesse ajab, mitte meie peale. See tuhaliiva kokku pühkimine hakkab juba tüütuks muutuma …

Püsige terved ja imeilusat alanud kevadet! Tädi Pille, veelkord palju palju õnne tänase sünnipäeva puhul!