Margit Kõiv – Page 21

Kes talve tellis!?

17.03.2021

Pühapäevaga lõppes kevad ja nüüd on meil jälle talv. Öine temperatuur langeb sinna +7 kanti ning päeval jääb sinna +17 kanti. Esmaspäeval oli väga suur tuul ja eile vihmane. Samasugust ilma ennustatakse terveks selleks nädalaks – jahedad temperatuurid, tugevad tuuled ning vihmahood. Eelmise aasta pilte vaadates selgus, et sellel ajal olid meil juba tomatid ja kurgid maha istutatud, esimesed päikesevannid võetud ning üldse tundus, et muru oli rohelisem ja päike soojem 😀 Tegelikult läks päriselt soojaks ikkagi aprillist, seega see aeg ei ole enam kaugel. Sel aastal olen ma oma taimedega koledasti hilja peale jäänud. Kurgiseemned otsustasin kohe otse peenrasse istutada aga paraku ei ole me leidnud kusagilt peenrakatet, kurkidele ma tahaks seda alla panna, seega need veel ei ole maha istutatud. Tomatiseemned on kaks nädalat eelkasvanud, kuid ninad veel välja pole pistnud. Eks siis paistab, mis sel aastal nende taimedega saab, loodetavasti ikka midagi saab.

See eest õitsevad mu orhidee, jõulukaktus, nartsissid ja portulak-turdlehe (peaks see taim olema 🙂 )

Mõni aeg tagasi käisime me Siracusas turul ja saime oma kalad kätte. Ostsime seekord esimesest letist, mis on ülipikk ja kus on vähemalt 5 müüjat, kes kõik segamini kõva häälega midagi seletavad. Mulle jäi seekord silma mereannisegu – võtsin selle ühe karbi ca 400g ja 5€, Lidli külmutatud segu on odavam aga see oli ikkagi värske ja otse turult. Eelmine kord ostsime tuunikala (1kg 18€), siis seekord oli kord mõõkkala käes, selle 1kg hind on 14€. Jaak on vaadanud Eestis ka nende hindasid ja leiab, et me peame siin neid kalu võimalikult palju sööma, sest Eestis olevate hindadega ta keeldub neid ostmast. Ma ei ole kunagi vaadanud, mis need maksavad, kuna ka lõhefilee soodushind tundub mulle kole kallis 😀 Ega ma muud nende kalafileedega teha ei oska, kui pannil ära praadida. Väga maitsvad on need igal juhul!

Mereannisalat ja mõõkkala filee – ahjaaa ja see suur kausitäis ploomtomateid oli 2€

Vahepeal oli naistepäev. Sattusime sel päeval Augustas ringi sõitma ja iga nurga peal müüdi mimosasid – kõik oli kollane 🙂 See on siinne naistepäeva lill või noh tegelikult on need sellised väikesed kollased pallikesed, mis kasvavad puu otsas. Nüüd me muidugi näeme neid igal pool, enne ei osanud arvata, mis need on, nüüd kui teame, siis jäävad kohe silma. Eelmine aasta ei saanudki neid näha, kuna sel ajal olime me ju totaalses lock downis ja ringi ei sõitnud. Lisaks lubasime omale kreemisaiakesed, üks kaalus ca 500g 😀 Paksult kreemi täis, peale ära söömist oli tunne nagu oleks pool kreemitorti ära söönud, aga ikkagi väga hea oli!

Mimosad ja kreemisai – head naistepäeva!

Naabripoisi saaga jätkub! Mina vana teada tuntud muretseja ja kui tundub, et midagi on valesti, siis tuleks aidata või abi pakkuda. Ühesõnaga, eile oli Rasmusel väga lühike päev ja tulime umbes 12:00 paiku juba koju. Naabritel kõik välistuled põlesid, ka majakatusel, kus tavaliselt ei põle. Lisaks märkasin, et aia küljes nagu oleks midagi. Läksin siis lähemalt vaatama ja seal oli käsitsi kirjutatud kiri. Tegin pildi ja tõlkisin Google abiga ära … See oli suur viga – kiri oli imelik, kuid ärevaks tegi mind üks osa sellest, mis kõlas umbes nii:” … ma lähen ja võtan oma elu Palermos, kus minusuguseid aktsepteeritakse … ” Eeeee, mh!? No ja see jäi mind hullult vaevama, eriti ju inimesi siin ei liigu, et kes seda kirja veel näeb. Samas oli ta auto maja ees, seega kuidas see tüüp siis sinna Palermosse pidi saama … No ühesõnaga ma olin ikka võrdlemisi mures ja kirjutasin perenaisele ja palusin, et ta helistaks naabritele, et nad oma pojaga ühendust võtaks. Liza neile kirjast ei rääkinud, lihtsalt ütles, et ma olen mures. No ja kui Liza pärast tagasi helistas, kui ta naabrinaisega oli pikemalt rääkinud, said asjad selgemaks ja minu jaoks ka palju murettekitavamaks. Ehk naabripoisil on tekkinud väga suured probleemid – vanemad on talle korduvalt politseid kutsunud, kasutab narkootikume ja pidi eksnaist öösiti kontrollimas käima. Väidetavalt oli ta mõni aeg tagasi oma naisest lahku läinud ja pärast seda tal ka need probleemid tekkisid. Okei, see arusaamatu käitumine ja udused silmad – neile on nüüd seletus olemas. Naabrid ise politseid ei tahtnud kutsuda, sest kui poiss saab teada, et nemad kutsusid, siis ta pidi väga kurjaks saama ja vanemad kardavad teda. Arutasime siis Lizaga, et mida teha, kas ignoreerida, kutsuda politsei või paluda valvuri abi. Kuna mr. Francol oli vaba päev, suhtles Liza mingi teise administratsiooni inimesega, kes ütles, et kutsuge politsei. No igatahes nende helistamiste vahepeal ärkas naabripoiss üles, käis kiskus kirja maha, samal ajal sõitis keegi ka ta värava taha, midagi nad rääkisid ja naabripoiss sõitis minema. Väravad jättis lahti. Umbes 16:00 paiku jõudis Jaak koju ja ütles, et politsei tiirutab siin meil ringi. Emmm, mh!? Kes selle nüüd kutsus? Kolm politseiniku kõndisid ringi, olid naabri hoovis ja mõne aja pärast sõitsid ära. Millalgi öösel on naabripoiss ka tagasi tulnud, auto on hoovis ja värvad kinni. Ma ei oskagi nüüd mingit seisukohta selle tralli peale võtta. Esiteks selline nalja tegemise kiri, ei ole üldse naljakas, arvestades praegust aega, kus inimesed ongi täiesti viimase piiri peale viidud, eriti siin, kus nagu reaalselt kehtivadki piirangud, mis inimeste ringi liikumist piiravad. Ma ei tea, kas naabripoiss ise kirjutas selle või tegi keegi talle halba nalja, sest see oli väljapoolt täpselt väravapoolte ristumiskohta teibitud. Mul on siinkohal väga vastu käivad tunded, kas ma oleks pidanud ignoreerima, aga kui oleks päriselt olnud, mis siis … Kuidas edaspidi käituda, ei võta seda tõsiselt, vähemalt mitte tema puhul? Lisaks, kui ta on tihti narkouimas, siis kuidas ma aru saan, et ta on ohtlik? Narkomaanid on ju ettearvamatud … Avariisse ta siiani veel sattunud ei ole, seega tuleb loota, et midagi ei juhtu ka. Meid ta seganud ega tüüdanud ei ole, seega tuleb loota, et nii jääbki. Igatahes mul on väga kõhe tunne väljas käia, kui ma tean, et ta siin on, kerge hirm ja väga tugev tema vältimise soov on … Lisaks ma ju ei tea, kas ta teab, et eile politsei siin käis ja kes muu vihje sai anda, kui mitte meie … Kas ta nüüd peab meie peale ka vimma? Väga palju agasid ja olekseid on siin loos. Ei ole kerge elada teadmises, et Su kõrval majas on probleemne noormees …

Lõpetuseks rõõmsamal teemal. Meie Suur Tossutaja on märtsis 15 korda pursanud, mis tähendab, et tervelt 2 päeva on ta rahulik olnud. Kuna pühapäeva öösel vastu esmaspäeva läks külmaks, siis on mägi taas valge, kuni tänase hommikuni 😀 Mõned pildid on saadud ka valge lumega, ma ise tegin ka ühe. Täna ma magasin väga rahutult, iga natukese aja tagant käis nagu kõmin, see ei olnud kõu ega plahvatus vaid selline väga kummaline heli, ma ei oska seda kuidagi seletada. Jaak muidugi ei kuulnud mitte midagi, ka siis kui ta juba üleval oli ja ma ütlesin, et kuula nüüd, praegu on. Pärast FB-s vulkaaniinstituudi postitust lugedes selgus, et Etna tegi seda seda häält ja see pidi täiesti normaalne olema, ainus oht, mis sellega kaasneb ongi see, et magada ei saa 😀 Küll ei ole see konkreetne heli iga kord, vaid teatud juhtudel, kui õhurõhud ja niiskus jm faktorid kokku langevad. Kui juba mina siia kaugele kuulsin, siis ma ei kujuta ette, kuidas lähemal elavad inimesed täna magada said … Mägi teeb ikka korralikku häält, kui ta aktiivne on.

Väga hea tabamus – 16.03 õhtupooliku purtsatused, FB grupist võetud pilt.

Eilne, 16.03 suurem pauk – FB grupist võetud pilt.

Lihtsalt ilusalt värviline kraater 🙂 Pilt FB grupist võetud.

Püsige terved ja ilusat kevade ootust!

Nädalavahetust ei saa ju raisku lasta

14.03.2021

Reede õhtul tehti teatavaks uus määrus, mis meile midagi head ei toonud 🙁 Me oleme oma näitajatelt küll “kollases”, kuid otsustati, et meid määratakse ikkagi “oranži” tsooni, mis tähendab, et liikumine piirdub oma kodulinnaga. Pühade ajal, mis siin riigis on 3-5.04, on kogu Itaalia “punases”, sel ajal pole väga soovitatav nina kodust välja pista. Üldiselt oleks meil ükskõik, mis tsooni meid määratakse, kui Rasmusel just sel ajal koolivaheaega ei oleks … Taaskord on kogu meie ringi luusimisel kriips peal ja 10 vaba päeva lähevad lihtsalt niisama raisku 😢 Ega lapsel siis muud üle jää, kui eriti aktiivselt kõike need päevad eesti keelt õppida, sest selles on ta ikka ja jätkuvalt vägagi maas.

Võtsime sellest nädalavahetusest viimast ja kondasime looduses ringi. Eile, laupäeval 13.03, võtsime ette pikema teekonna ja alustasime Modica külje all olevatest arheoloogilistest koobastest – Archaeological area of Cava d’Ispica. Lisaks oli seal väike vanaaegne vesiveski, mis oli muuseumiks tehtud, aga kuna siin on muuseumid nädalavahetustel kinni ja esmaspäevast on taas jälle kõik kinni, siis seda me külastada ei saanud. Küll saime territooriumil ringi liikuda ja koopaid uudistada. Teerada jättis küll osades kohtades soovida, aga tegemist ongi ju väga vana kohaga 😀

Esimene koobas – see oli mingi neitsi nimega koobas – võrdlemisi suur

Leia pildilt koer – vihje – ta on kahe apelsinipuu vahel, meestest vasakul 😉

Need üleni valged puud on kreekapähkli puud – küll ei saanud me aru, kas need on juba vanad ja “surnud” või need ongi sellised … Selliseid puid on saarel päris palju …

Kirik väljast ja seest – seintel üleval ääres on natuke näha ka seinamaalinguid

Parkla juures kohtusime ka ühe Sitsiilia hobusega

Edasi viis meid tee Antiiksesse Notosse (Noto Antica)- sellest peale linnamüüride suur muud midagi järgi ei olnud jäänud, aga mul oli eesmärk minna järve äärde, kus oli kosk – piltide järgi tundus kuidagi suurem, aga kohal olles ei saanud muidugi Jaak mainimata jätta, et seda niret tulimegi vaatama või 😀 Eriti “tore” oli muidugi kullakallis Google Maps, et nagu päriselt ka, sellised teed ei ole sõidetavad, viimased 8km oli ikka tõeline õudusunenägu! Õnneks on Jaak suurepärane autojuht ja suutis laveerides olematu tee peal auto tervena sihtkohta viia. Teele jäi kaks jõe ületust – õnneks ei ole suurvee aeg, muidu sealt läbi ei pääseks. Lisaks ei mahu selle tee peale kaks autot kõrvuti sõitma. Kuna mul olid enamus ajast küüned tooli surutud, siis teest pildid jäid tegemata, kui ühe koha peal Jaak jäi seisma ja ütles, et tee nüüd pilti ka.

See oli veel korralik tee – tee oli olemas, erinevalt eelnevalt, kus auk augus kinni oli ja tuli laveerida augu ja teeserva piiril.

Kuna meie ees liikus üks auto, seega pidi see tee ju ikkagi kuhugi välja viima. Lisaks olid seal ka majad – osades veel elati sees isegi. Muidu olid viljapuu aiad ja mahajäetud istandused. Kohalikel olid autod muidugi Jeep tüüpi, täiesti arusaadav miks, madala autoga lihtsalt sõidad põhja alt ära. Lõpuks jõudsime sinna kuhu pidime ja seal parkis veel kaks autot, seega me ei olnud ainsad keda Google selle tee peale oli suunanud. Ära minnes saime ühe noorpaariga kokku, noormees oli väga ähmi täis, et kuidas ära saab, et see tee kust nad tulid olid ikka täiesti kohutav. Me siis ütlesime, et meid saatis sama teed kaudu, aga paanime minna vot seda teist teed kaudu, äkki on parem. Noormees rääkis väga hästi inglise keelt, uuris ka kust pärit oleme. Ma nüüd viimasel ajal rõhutan alati, et elame juba üle aasta Augustas, et kui ütled Estonia ja keegi suvatseb uurima hakata, siis esimene uudis on, et TOP1 koroonasse haigestumine … Pole mõtet neis paanikat tekitama hakata, vaevalt muidugi, et keegi üldse suvatseb uurida, aga noh, nii igaks juhuks ikkagi mainin juurde. Igatahes olime me õnnelikult kohal ja hakkas suuremat sorti mägironimine, üles turnides ristisime selle Cavagrande del Cassibile väikeseks vennaks – esiteks oli mitu korda lühem maa turnida, teiseks oli ainult üks pisike järveke ning väga-väga-väga väike koseke. Küll oli rohkem metsa ja väga pikk jõgi, lisaks ka koopad nii tee peal, kui all orus. Inimesi oli üsna palju, üks suurem seltskond oli ennast järve äärde istuma sättinud ja nosisid võileibu, üldse kõik, kes sinna kohale jõudsid pakkisid oma võileivad lahti ja tegid oma lõuna. Me uudistasime niisama ringi, Rasmus käis uuris koopad üle ja kõndisime natuke mööda jõe äärt edasi-tagasi ehk lihtsalt nautisime loodust.

Taaskord – loodus on siin lihtsalt imeline!

Teel olles kohtad erinevaid variandid teerajast

Järgmise koopa juures arvas Rasmus, et see oli kellegi rikkama inimese kodu, kuna kamina koht oli majas olemas ja maja ees oli koeral oma koobas 😉

Jõudsime miniatuurse järve ja koseni, kuid ikkagi jätkuvalt väga maaliline 😍

Jõgi aina vulises ühele ja teisele poole

Oligi aeg lahkuda, sõitsime korra veel edasi ühe vana kirikuni, kuid see ei olnud midagi erilist, Rasmus ei tulnud isegi autost välja, kuna teatas, et kui koopaid või kaljus auke ei ole, siis tema ei tule ja no neid ei olnud 😀 Liikusime enda arvates parema tee ja väljapääsu poole, õnneks ei olnud tee olukord nii hull, kui tulles, kuid paaris kohas hoidsin küll hinge kinni, et põhi alles jääks. Inimesed jalutasid meile vastu ja vaatasid natuke imelike nägudega, aga meil oli tegemist, et ära saada, seega sellele eriti tähelepanu ei pööranud ja siis me jõudsime linnamüürini, mis oli väga võimas! Õnneks mahtusime väravast läbi ja leidsime ennast parklast … ja siis nägime ka silti, mis teatas, et sissesõit keelatud, jalakäijate ala … Eeeee, no okei, vabandust … Kuigi teistest suundadest sõites ei olnud mitte kusagil silti, et keelatud oleks. Mul jäi seal Googlile tagasiside panemata, et tegemist on jalakäijate teega, et suuna sõitjad teist kaudu ja parklasse, mitte mingeid külavahe ja jalakäijate teid mööda sihtpunkti. Seega jätkuvalt peab olema siin ülimalt ettevaatlik Google juhatatud teede osas, iial ei või teada, kuhu jõkke või kellegi tagahoovi või kraatri servale, kus kunagi oli tee, võid sattuda. Koht iseenesest oli imeline!

Antiikne Noto, linnamüür ja natuke parklat ning see värav, kust me siis läbi sõitsime, mis siis tegelikult oli jalakäijate ala …

Mõistlikku teed mööda tagasi sõites jäi meile ette ka üks suuremat sorti klooster või kirik või midagi taolist, igatahes tornil olid ilusad nikerdused.

Täna, pühapäeval 14.03, käisime ja vaatasime üle laavakoopa. Jaagul kolleeg oli käinud ja ütles, et äge oli, seega Jaak tahtis ka selle üle vaadata. Koht ise on meie juurest ca tunni aja sõidu kaugusel Nicolosi külje all. Internetist selle kohta väga infot ei leia, seega me ei tea, kui pikalt see pragu tegelikult peaks läbitav olema. Tahvlil oli küll kirjas 55m, aga praegu see nüüd nii kaugele küll ei viinud. Võibolla oleks saanud kaugemale, kui oleks edasi roomama hakanud, aga me ei olnud niiviisi riides, et seda teha. Rasmus arvas muidugi peale viite sammu, et nüüd on aeg lahkuda, et hirmus on ju! Aga suutsime siiski kogu perega vapralt koopa lõpuni minna, niipalju kui normaalselt kõndida sai. Päris kõhe oli – pime, niiske ja natuke jahe. Kuna seal voolas kunagi laava, siis oli kõik laavakivine – must ja kõva. Äge elamus igatahes! Pärast ronisime sealt edasi mäe otsa, imetlesime vaateid ja tõdesime, et loodus on siin jätkuvalt imeline!

Koopasse saamiseks tuleb pugeda auku … Koopa lõpp on vist käes

Silmapiiril paistab väljapääs 😀 ja väljapääs on käeulatuses 😉

*Emmmm… Fui! Rasmus tahtis selle kaasa võtta 😀*

Laavakivist siin juba puudust ei tule, vanad majad ja aiad on kõik ilusad mustad

Seal silmapiiril kusagil on meie kodutee ja kodu 🙂

Ilusat kevadet ja püsige terved!

“Plirts plärts käes märts”

05.03.2021

Kuhu sel ajal nüüd äkki kiire hakkas!? Me lähetus saab ju niiviisi jube kiiresti läbi ja me peame, õigemini mina pean, tagasi reaalsusesse ehk töö, kodu, rutiin, masendus, stress, pime ja külm Eesti, rütmi tagasi kolima, prrrrr … Ainus hea asi, mis tagasi kolimisel ees ootab, et saab taas oma kalleid inimesi näost näkku näha, selleks ajaks on see koroona jura juba taandunud. Igatahes, ma ei ole üldse rahul, et see kõik läbi saab, nüüd kus ma lõpuks sisse olen elanud … Hetkel olen baasis ja teen aega parajaks, kuni Jaak trennis on, nägin ka Igorit, kes teatas, et nad jäävad vähemalt aastaks veel ja pühendavad viimase aasta Sitsiilias ringi reisimisele ja kui Sloveenias uut inimest koolitatud ei saada, siis jäävad nad veelgi pikemaks … Eestis sellest asja ei tehta, igaüks on täpselt niikaua, kui ette nähtud ja pikendamist ei toimu. Eks peab nüüd siis võtma kõigest viimast, niipalju kui vähegi annab. Itaalia värvub järjest enam “oranži” ja “punast” värvi, seega sinna reisimine on jätkuvalt raskendatud. Sitsiilia on õnneks jätkuvalt “kollane” ja liigub “valge” suunal ning Sardiina on juba nädal aega “valge” olnud. Seega on meil lootust jätkuvale liikumisvabadusele Sitsiilia piires 🙂

Kolmapäeva hommikul olin ma üle väga pika aja täiesti endast väljas ja vägagi nõutu. Olin rõõmsalt oma hommiku jooga ära teinud, võtnud hommikuse dušši ning kolinud alla korrusele, et hommikusööki teha, kõht oli selle aja peale jube tühjaks läinud. Tegin alumise korruse luuke lahti ja pilk jäi jalgväravale, hmmmm, mis narts see seal ripub, kas keegi on meile midagi aia külge pannud. Ei, issand, see on vist kass! Nojahhh, tormasin üles binokli järgi ja piilusin distantsilt, oligi kass. Värava vahele kinni jäänud ja rippus seal niisama. Võtsin julguse kokku ja läksin õue, oligi kass ja vist surnud, vähemalt ta ei liigutanud. Jeerum, kui vastik, kassilaip ripub meie värava küljes, kuidas ma ta kätte saan, kuhu ma selle laiba panema peaks?! Kui siin mõni väiksem loom auto alla jääb nt. kass, siis sinna see jääbki, kuni on asfaldiga üheks sõidetud … No ma ei osanud mitte midagi teha ja kirjutasin perenaisele, sest tõesti, kuhu see elutu keha panna tuleks … Olin üsna endast väljas, kui äkki kuulsin, et naabripoiss sõitis ära ja nagu tal viimasel ajal kombeks, siis kummi vilistades ja tuututades, temast kirjutan ma hiljem natuke veel. Vaatasin sel ajal aknast välja ja kass liigutas! Huhhhh, ta on elus, jumal tänatud! Tõmbasin siis kummikindad kätte, igaks juhuks võtsin harja ja kühvli ka, juhul kui ma kätega teda haarata ei saa ja läksin vapralt värava juurde. Kass näugus, hammustas väravat ja sebis oma esimeste käppadega. Võtsin siis temast kinni ja tõstsin nii kõrgele, et ta värava vahelt läbi mahuks, kass kukkus teisele poole maha ja kiiresti esimeste käppadega, tagakeha järgi lohistades, liikus mäest üles. Rumalad kassid, mida nad turnivad väravate otsa, kui pole vaja. Väga jube kogemus ja ma loodan, et rohkem sellist asja kogema ei pea. Kui see oleks juhtunud siis, kui meid kodus poleks olnud, siis olekski kassi laip meid ees oodanud. Minu jaoks väga šokeeriv kogemus igatahes. Ahjaaa ja õnneks perenaine ei olnud veel mu sõnumeid lugenud, seega kustutasin kiirelt need ära … Ja hommikusöök oli väga dieedikas, sest söögiisu oli laksust kadunud 😀

Naabripoisist – ta on tagasi ja on sehkendanud umbes nädal aega iga päev ja mõnikord ka öö maja juures. Meil on tunne, et ta ei ole peale seda obadust enam väga normaalne … Nüüd on tal kombeks tulla keset ööd, nii 2:00 paiku või siis sel ajal jällegi kuhugi ära sõita. Kusjuures siinsete majade juures on see imelik, et kui maja on vaikne, siis kuuleb ja tunnetab peaaegu kõike, mis ümberringi toimub. Seega kui mul öösel on sel hetkel kergema une faas, siis ma ärkan üles, et sest kutt prõmmib auto ustega ja nagu mitte üks kord, vaid nagu ikka mitu korda ning südamest ja meie maja väriseb selle peale. Kui ta on koos sõpradega, siis on kosta ka seda jutukõminat, ühel öösel ärkas ka Rasmus selle peale üles ja oli suhtliselt hirmul, et mis toimub. Suvel on seda lärmi rohkem ja harjud ära, kuid praegusel perioodil on see harjumatu. Teiseks, ta jätab kõik välistuled põlema, terveks ööks ja aeg ajalt ka terveks päevaks. Värava jätab samuti lahti ning sõidab ta viimasel ajal täiesti pööraselt, kihutab, vilistab kummi ning tuututab. Nagu poolearuline! Ühel päeval pühkisin taas tuhaliiva kokku ja ta kihutas just sel hetkel koju. Kuna olin maja ees, siis tervitasin teda, ta ei pannud mind alguses tähele ja ehmatas päris korralikult. Ma siis tegelesin oma asjadega edasi ja kutt hakkas äkki lihtsalt kõva häälega laulma ja jalgpalli taguma … Emmm okei, õnneks liikusin ma maja teisele poole, aga laulmist kuulsin ma ikka edasi 😀 Õnneks sõitis ta enne ära, kui mul oli vaja ära minna, põrka temaga veel kusagil tee peal kokku. Täna varahommikul oli ta näiteks all parkimisplatsil ja rääkis telefoniga … Igatahes käitub ta väga veidralt ja natuke häirivalt, Jaak pakkus, et peaks korra veel ühe obaduse andma, äkki siis loksub paika tagasi 😀

Tuhaliivast saab ka kunsti teha! Pilt võetud internetist.

Suur Tossutaja on taas viimastel päevadel kõvasti tossutanud. Õnneks on tuhka meie poole tulnud ainult ühel korral. Taaskord suleti lennujaam, kuna kõik kohad olid tuhaliiva täis ja see on ju libe. Lisaks liikus tuhapilv ühel päeval Maltani välja. Eile käis ka üks korralik purts, Jaak nägi seda töölt ja kohe helistas, et kas see pilv tuleb meie kodu peale. Hommikul oli ka näha, et Suur Tossutaja tossas, aga ma ei pannud tähele, et see vahepeal pauku oli teinud. Õnneks liikus pilv mere peale ja meieni ei jõudnud, aga toreda pildi sain ikkagi. Baasis on tänavad pühkimata ja lastel on rõõmu palju, saab mööda tuhaliiva uisutada. See on ju libe, sellepärast ka aina hoiatatakse, et piirake kiirust ja et pidurdusteekond pikeneb, nagu Eestis jää peal sõidaks. Kodus on sidruneid ka tore korjata, saad korraliku tuhaliiva krae vahele 😀

Teisipäevane tuhapilv jõudis Maltani. 2.03 Paremal – kahest kraatrist korraga müdistab. 4.03

Meie kõrval pikalt tühjalt seisnud majal on omanikud. Paar nädalat on käinud seal suuremat sorti toimetamine. Aia on nad korda saanud, saaginud, pühkinud, lõikunud ja põletanud. Neil on ikka väga suur aed, peale puhastamist on sealt igast huvitavaid asju välja tulnud, näiteks üks trepp, mis viib alumisse aeda, aias on teed ja peenra ääred, mis enne ühtlaselt võsa oli. Maja juures on välidušš ning maja alune garaaž. Tänaseks on nad kolinud majja ja lõhuvad seal hoolega. Tundub, et meie rahu ja vaikus on leidnud lõpu 🙁 Lisaks käib neil seal palju inimesi läbi ja mitmel õhtul on nad juba terrassil istunud, jutustanud ja veini joonud. Peremees on sellise halli peaga keskealine meesterahvas, kes oskab väga hästi inglise keelt. Ma ükspäev viisin prügi välja ja ta kõnetas mind. Ta ütles oma nime ka, aga mul on nimede peale megahalb mälu, aga kõlas väga tüüpilise Itaalia nime moodi, Lorenzo vmt. Mulle tundub, et ta on kas ülevalt külast või on tema ongi seal enne elanud, sest kõik tunnevad teda ja ülevalt külast käivad neile need külalised. Ühesõnaga müra, lärmi ja inimesi on tunduvalt rohkem liikvel, kui me harjunud oleme. Varajane ettevalmistus suveks 😉

Vasakul enne aug 2019 ja paremal praegu märts 2021

Vasakul enne sept 2019, paremal märts 2021, kõik on puhas ja neil on seal taga trepp, kust alla saab 🙂

Meie maja peale remonti pildid ka, kus kõik on ilus ja uus 🙂

Värske värv ja uuenduskuuri läbinud pizzamaja tugisammas.

Üks töömeestest puhkehetkel ja taustal on näha, kuidas naabrihoovis on tekkinud teerajad ning lillepeenarde ääred, enne oli kõik ühtlase sodi all peidus.

Eesti sünnipäev vol2, kui olime kätte saanud oma musta leiva. Lisaks oli Lidlis müügil õlis anšoovised, mis on peaaegu nagu kodumaine kilu, seega lasime hea maitsta 🙂

Ma ei tea, kuidas tulp peaks kasvama, kuid minu peenras kasvavad nad nii:

Ahjaaa ja nii tore, et Terevisiooni satuvad lehti lugema tuttavad näod. Müni päev tagasi oli endine kolleeg Helen, kõigepealt näidati teda uudistes, kus Arvamusfestivalist räägiti ja järgmisel hetkel oli ta lehti lappamas. Kuna too päev vaatasin salvestust õhtul, hommikul ei olnud aega, siis kohe kirjutasin ka temaga. Nii südant soojendav on toredaid inimesi telekast vaadata. Lisaks on olnud Jüri, kellega ka kohe suhtlema pidin ja perekond Pinod, Kajale ma ei kirjutanud, ta jagas ise sotsiaalmeedias ise seda infot 🙂 Elagu Terevisioon!

Püsige terved!

Lätlastel külas ja Pantalica teine külastus

01.03.2021

Baasis on nüüd esindatud kõik Balti riigid. Lätlased saabusid juba eelmise aasta augustis ja leedukad millalgi eelmisel sügisel. Leedukad elavad peaaegu meie kõrval, Brucolis. Janis kutsus meid sel laupäeval külla, nii tore, pole ju väga kaua aega kellelgi külas käinud. Hetkel kehtib siin ka reegel, et külas tohib olla kaks täiskasvanut, kes ei ole sama pere liikmed, lapsi ei loeta. Rasmus oli alguses väga kõhklev, kui Jaak teatas, et me läheme laupäeval kolmele Läti tüdrukule külla 😀 Reedel oli Janis koolis tüdrukutel vastas koos pere koeraga ja Rasmus oli koheselt müüdud, koju jõudes esimene asi, mis ta teatas oli, et me läheme homme koerale külla 😀 Lätlased elavad ühes populaarseimas linnas Motta Sant’Anastasias – taaskord, me ikka aeg-ajalt imetleme neid sitsiillasi, et nad on oma linnakestele ikka väga kõlavad nimed välja mõelnud. Nad elavad paarismajas, kus kõrval naabriteks on ameeriklased ning nende maja alumisel korrusel elab peremehe ämm ja äi – võrdlemisi vanad inimesed juba. Maja on neil tunduvalt väiksem kui meil, aga hubane ja mahuvad kenasti ära. Neil on kolm tütart – vanim Rasmusest aasta noorem ja käib 5 klassis, keskmine oli vist 10 ja noorim 5. Noorim oli väga tagasihoidlik, aga vanemad tüdrukud rääkisid ideaalselt inglise keelt, keskmise tüdruku hääldus tegi Jaagu täitsa kadetaks suisa 😀 Lapsed leidsid üsna kähku ühise keele ja toimetasid omapäi. Koer on neil samojeed – vaeseke, tal on siin arvatavasti suvel erakordselt palav … Nägin nüüd ära ka selle, millest saluutide ajal räägitakse, et loomad satuvad paanikasse. Lapsed mängisid õhupallidega ja otse loomulikult läksid need ju puruks, koer oli nagu keravälk laua all meie juures ja värises üle kere. Ma pole sellist asja enne näinud. Lõpuks maandus ta peremehe sülle, kes teda siis rahustas. Mul oli temast päris kahju kohe … Janise naise nimi on Elina – neil muidugi käivad need viltused kriipsud tähtede kohal, aga ma ei saa neid teha 🙂 Ja ohh mu rõõmu, Elina oskab inglise keelt! Lõpuks ometi üks naine, kellega saab rääkida! Seega meil juttu jätkus kauemaks ja aeg lendas väga kiiresti. Veetsime seal ühe väga toreda pärastlõuna, kutsusin nad suve poole meile vastu külla, siis on siin midagi teha ka, saab ujuma minna, muidu on nii, et meri on, aga vette ei saa. Lastel siis lõbusam ka. Laupäeval oli taaskord ilus päikesepaisteline ilm, varjus nii umbes 18 kraadi, päikese käes rohkem. Istusime maja ees terrassil ja nii kuidas päike aina pealt ära keeras, seda külmemaks kuidagi läks. Panime aina riideid selga ja lõpuks kolisime tuppa. Jaak muidugi ei suutnud meid norimast jätta – ise tuleme külmast kliimast, oleme põhjamaa inimesed ja nüüd kui on 18 kraadi ning päike enam peale ei paista on külm ja tuleb tuppa ümber kolida 😀 😀 😀 Nojahhh noh, külm oli ju!

Vaade lätlaste kodust – Suur Tossutaja on palju ohtlikumalt lähedal …

Mmmm, siit saab süüa! Ja kui kole pauk käis, hirmus on!

Pühapäeval läksime loodusesse ja vaatasime uuesti üle Pantalica, kuid seekord teiselt poolt. Jaak oli vaimselt ja füüsiliselt valmis, et tema läheb jooksma. Eelmine kord oli seal ju ilus sirge korralik tee, mida mööda sai kõndida, seega ideaalne jooksmiseks. Jõudsime siis kohale ja suur oli me üllatus, kui me seda autode rivi nägime … Tundus, et kõik olid otsustanud sinna tulla. Värvas, nagu ikka praeguste reeglite järgi, mõõdeti kõigil temperatuuri, lisaks kirjutasin suurde kaustikusse peamised andmed (nimi, kust pärit, mis rahvus, mitu inimest, kontaktnumber ning mõõdetud kehatemperatuur). Valvurionu arvas, et oleme sakslased 😉 , pidime talle pettumuse valmistama. Väravas olime korralikud ja maskidega, pärast võtsime eest, kuigi seekord oleks pool ajast võinud mask igal juhul ees olla, sest seal oli ikka enneolematult palju inimesi! Vahepeal panimegi tagasi, sest meetrist vahemaad ei olnud teatud olukordades mitte kuidagi võimalik hoida. Meile Rasmusega meeldis, Jaak oli muidugi sügavalt pettunud, kuna Pantalica teine pool on puhas mägironimine. Seal ei olnud ühtegi siledat teed, kus joosta, vaid pidi mööda kaljuserva kõndima, vahepeal läbi pugema ning üle kivide jõge ületama, et teisele poole saada. Rasmusel oli rõõmu palju, sai koobastesse (haudadesse) piiluda, natuke joosta, veidike turnida ja loodust avastada. Koopaid ehk haudasid oli üsna palju ja need jäid kohe ette, kuna tee ju kulges kalju peal. Teiselt poolt lähenedes tuli kaljude otsa ronida ja otsida, sellepärast Rasmusele seal eelmises kohas ka väga ei meeldinud, sest tuli teelt spetsiaalselt ära minna ning kõvasti mägironida, et koobast näha. Inimesi oli igasuguseid – kõigepealt parklas nägime neidu, kes oli tulnud kõrgete saabaste ja miniseelikuga …. Emmmm, raske öelda, kui kaugele ta oma noormehega jõudis, esimene kõrgem aste oli juba katsumus, tegin salaja pilti ka 😉

Meeletult suur maa-ala! Mingi osa sellest on meil läbi käidud.

Neiu kõrgete saabaste ja miniseelikuga … Ei ole just kõige parem riietus turnimiseks …

Samuti kohtusime teel skautite/gaididega ning ühe suurema grupiga, kellel oli giidiga tuur. Kõik oli sinnamaani kena, kuni me jõudsime kõige kitsama koha peale ja jäime troppis seisma, me ei saanud üldse aru mis toimub. Lõpuks, kui natuke lähemale liikusime, vaatasime, kuidas kolm-neli inimest turnisid mööda kitsukest rada kuhugi üles puu taha ja siis tagasi alla laskusid ning mööda rada edasi liikusid. Kuna grupp oli suur, siis see kõik võttis meeletu aja. Pärast tagasi minnes ronis Rasmus ka sinna puu taha ja selgus, et seal oli täiesti tavaline koobas. Küsisin, kas oli mingi silt või viit või pilt või midagi, ütles, et ei, täiesti tavaline väike koobas. No ei tea, miks giid lasi neil sinna turnida, küllap siis ikkagi mingi legend selle hauaga oli …

Skaudid/gaidid ning suuremat sorti ummik kõige kitsamas kohas …

Peale kärestikulise jõe ületust jõudsime teisele poole, kus inimesi oli tunduvalt vähem. Seal oli väga mõnus seigelda, keegi ei karjunud, kedagi ei olnud kuklasse hingamas või ees kohmitsemas, sai ringi luusida, vaateid imetleda ning omas rütmis liikuda. Jõudsime õnnelikult välja veel ühe parklani, seega saime seekord selle ühe poole mõlemalt poolt kaljult üle vaadatud. Jätkuvalt, hingematvalt ilus 😍

Kiirevooluline jõgi, mis tuli kivilt kivile hüpates ületada

*Teisepool jõge olime ka seal, kus need inimesed platvormil paistavad, all paremal on jõgi, mis tuli ületada*

Rasmus on juba peaaegu minu pikkune, 7cm on veel puudu 🙂

Mõlemale poole oli autosid niipalju kui silm vähegi nägema ulatus … Palju inimesi, väga palju inimesi!

Ka seal on puud õites – mis iganes need siis ka ei ole – mandlid, pistaatsiad või midagi muud

Viimased päevad on olnud kole udused ja me ei näe enam üldse Suur Tossutajat ega tea, millega ta hakkama on saanud. Tuli välja, et pühapäeva hommikul oli ta teinud ühe väga korraliku plahvatuse, küll ei olnud niiväga laava pauk, vaid pigem tuhapauk. SIIN üks väga heal hetkel tehtud video, kus on näha kuidas meeletu pilv taevasse sööstab nagu tuumaseen. Lähedal asuv linn oli samuti hetkega tuhaliivaga kaetud.

Imelist kevadkuu algust ja püsige terved!
Ahjaaa, Jaak sai täna esimese koroona vaktsiini süsti (astrazeneca) – neile anti tööl teada, et 150 NATO sõdurit saavad süsti, kes tahab ja Jaak muidugi tahtis. Ma muideks veel hommikul poodi sõites mõtlesin reisimise mõtteid ja ma ei tea miks, oli mul peas mõte, et täitsa jama, Jaak on vaktsineeritud ja mina Rasmusega mitte, et meile kehtivad ikkagi karmimad reeglid ning peame testidega mässama … Ei tohi mõelda selliseid mõtteid, lähevadki ootamatult täide 😀 Me muidugi jätkuvalt loodame, et mingi hetk tehakse ka pereliikmetele vaktsiin võimalikuks.

Põuaperiood

26.02.2021

Meil ei ole üldse vihma sadanud, ma ei mäletagi millal viimati sadas … Mitte, et ma kurdaks, aga ma unustan aeda kasta 😀 Avastasin ükspäev, et maasikad on nukralt lössi vajunud ja tulbipeenar on selline kuivavõitu ning sidrunipuu all maapind juba lõhenenud. Proovin pingsalt meeles hoida, et kastma peab. Pole ju harjunud … Tundub, et Jaak peab kastmissüsteemi uuesti üles installeerima 😀 Ilmad on olnud imeliselt kevadised, loodame, et nüüd mingit ootamatut külmalainet koos koleda vihma ja muu jamaga ei tule.

*Nartsissid õues ja lõpuks toas lõhnamas … Tulbid pärinevad Lidlist, aias veel veel ei ole … 10.02*

Söömisega on meil olnud hästi. Kui ma muidu olen Dunkin Donutsit vaadanud pilguga, et ehhhh ei isuta, siis sõbrapäeva paiku donutseid nähes tekkis vastupandamatu isu ja tuli muidugi osta. Nüüd on jälle pikaks ajaks rahu majas 🙂 Veel tegin esimest korda elus tuunikala-muna pirukaid – maitsesid väga hästi! No ja ciabatta küpsetamine tuleb mul ka juba üsna hästi välja, katsetan siin taignaga, et kord on liiga paks ja siis liiga vedel, et milline see paras on. Õige ciabatta on ju õhuline ja aukudega, aga apelsini marmelaad kukub ju akudest läbi, seega ükskord kui tihkem tuli, oli moosisaia palju parem süüa 😀 Kuna leidsin lihtsa retsepti ja nüüd õnnestub järjest paremini, siis ma mõtlen, et jäängi ise küpsetama, kuni selle hetkeni, mil väljas 30 kraadi on ja ahju lähedalegi ei taha minna, siis ostan saiapoiste käest rõõmuga seda edasi 😉 Ja see aeg saabub üsna varsti … Ahjaaa, vastlakukleid tegin ka, aga pilt jäi tegemata, mul oli sel õhtul just üks veebipidu, ning lisaks pakkus Suur Tossutaja oma esimese show, kus see tuhk meie maja peale tuli, seega ma sebisin mitut asja korraga ja pildi tegemine läks täitsa meelest 😀 Tegin kukleid kaks korda, Jaak tellis katsetuse ka, hea, et tellis, esimesed läksid millegipärast untsu, teised õnnestusid ideaalselt! Kirsimoosi ja vahukoorega – mmmmm, ideaalsed!

Tegin paar päeva tagasi lõpuks sidrunimarmelaadi. Jaak juba ammu uurib, et kus on, kast sidrunitega on nurgas – puu peal aina kasvavad ja marmelaadi ikka ei ole. No ma ei tea, millistest apelsinidest ja sidrunitest Lia Virkus siin Sitsiilias neid tegi, mul igatahes sellised ei tule nagu tema retsepti ja piltide järgi olema peaks. Mõlemas retseptis on kirjas, et lisa niipalju vett, et viljaliha oleks kaetud – mul tuleb kilost viljast juba niipalju mahla, et viljaliha on mitmekordselt kaetud. Järgmine kord tuleb osa mahlast ära juua, muidu jääb liiga vedel. Sidrunimarmelaad iseenesest läks marmelaadiks, arvatavasti seal oli seda haput piisavalt palju, et pärast taheneda. Väga omapärase maitsega, ciabattaga ei kannata süüa, liiga hapu, paneme nüüd seda õhtuse tee sisse. Ma suhkruga ju koonerdasin ka 😀

Üks sidrun oli otsustanud okste vahele kasvada 😀

Meie suured plaanid koolivaheajal Itaalisse trippima minna, said eile õnnetu lõpu, kui tuli teatavaks, et Itaalia valitsus otsustas pikendada regioonide vahelist liikumiskeeldu kuni 7.04. Proovivad ära hoida rahvaste liikumise pühade perioodil. Loodame, et siis “punasesse” ei panda, jõulude ajal ju tehti nii. Eks tuleb siis vaadata kuhu meil siin veel minna on vaja ja ainult loota, et püsime nii kaua “kollases”. Hetkel ei ole veel infot, et midagi meil muutuks, eile oli mingi uudis juba väljas, kus ennustati, kes kuhu jääb või kukub ja me olime ikka “kollased”. Samas pool mandri oma oli juba “oranžiks” värvunud. Kui ikka rahvas taas liikuma lasta, siis läheb levima, midagi ei ole teha … Elame nädala kaupa ja teeme otsuseid vastavalt sellele, kuhu värvitsoonidesse me kukume. Eelmine teisipäev käisime siis taas poodides, saime Rasmusele ja Jaagule ka uued kruusid, nüüd on meil väga ilusad kruusid. Jaak valis olude sunnil Saksamaa, kuna teised ei olnud väga atraktiivsed. Lisaks võtsime seekord shoppamist tõsiselt ja ostsime riideid. Sunnime oma mõtteid liigutama sinna suunda, et kui Eestisse tuleme, siis on garderoob ka uuendatud, sest siin on allahindlused, mis päriselt on ka allahindlused. Jube raske on muidugi vaadata, selle pilguga, et oleks vaja pintsakut, jopet või mõnda muud paksemat riideeset, kui siin seda kohe üldse mitte vaja ei ole … Jaak on olnud hädas nn. casual pintsakutega, Eestis käib mööda poode ja ükski ei sobi. Siin läksime ühte pintsakupoodi, meil olid muidugi suured kõhklused, et kohalikud on nii pisikesed, et suuri numbreid nagunii ei ole, kuid tulime poest kahe pintsaku ja õhema kampsuniga. Pintsakud olid nagu selga õmmeldud, jah ühel peab natuke nööpe taha poole õmblema, muidu on liiga lai, aga uskumatu, suisa kaks erinevat pintsakut ja kohe sobisid. Ma sain Desigualist kaks pluusi, ma üldiselt ei käi seal poes, sest see on ju jube kallis. Iseenesest mulle Desigual meeldib, eristub ja omapärane, aga hinna pärast ei käi ma seal. Sattusime pakkumisele, kus teatud tooted koos ostes on lisaallahindlus 60% ja juhtumisi mu need kaks pluusi sinna sobisidki, ning sain pikkade varrukatega polo moodi pluusi ning suvise pluusi kokku 30€. Sellise raha eest olen ma seal poes küll nõus käima 🙂

Leidsime mäel lume üles! Outleti sõites põhja poolses küljes on mägi täitsa valge! 16.02

Meil on maja peal ehitajad. Õigemini nad remondivad trepi alust, see kobrutas ja oli lahti. Lisaks parandasid veel mõned postid ja värvivad seina. Nad tulid toimetama juba eelmise nädala neljapäevast. Kaks pikka päeva rassisid, mul oli kohe päevakava sassis 😀 Ei lähe ju kodust ära, äkki neil on midagi vaja. Esmaspäeval pidid nad tulema värvima ja teisipäeval pidi tulema maakler majast pilte tegema. Esmaspäeval ootan ja ootan ning kedagi ei tule, lõpuks uurisin perenaiselt, et kuhu töömehed jäävad. Selgus, et värv ei ole valmis … Eeee, mh?! Värvinäidise võtsid nad juba neljapäeval, kas tõesti ei suudeta siin kahe päevaga + nädalavahetus juurde värvi kokku segada. Tundub, et mitte. Sain perenaisest aru, et maakler ka ei tule, kuna remont pole valmis. Võtsin siis esmaspäeva väga vabalt, laisklesin ja lillegi ei liigutanud. Teisipäeva hommikul, kui perenaine kirjutas, et maakler jääb hiljaks, sest unustas midagi maha, siis läks mul kole kiireks. Ega maja väga must ju ei olnud, lihtsalt asjad tuli ära panna, niipalju kui sai. Magamistoa aken puhtaks pesta, et vaadet näeks ning pindadelt tolm võtta ehk kõik asjad, millega ma arvasin, et on aega küll, tuli kiirelt 40 minutiga ära teha. Ma olin pärast päris väsinud kohe 😀 Maakler siis pildistas ja tegi 360 kraadi pilte ja oli üle tunni aja siin toimetamas. Ta oli selline omapärane meesterahvas, kui tavaliselt inimesed pigem saavad keelest aru ja ise vastu ei räägi, siis tema oskas piiratud määral inglise keelt rääkida, kuid ta ei saanud midagi aru, mida ma vastu rääkisin 😀 😀 😀 Teistega seda probleemi nagu ei ole olnud, seega ma ei arva, et viga on minus 😀 Siia lõppu sobib hästi mu itaalia keele õpetaja ütlus, kui olin tunnis õpikust midagi ette lugenud: “Väga tubli! Ilusa hispaania keele hääldusega lugesid, palun nüüd itaalia keele reeglite järgi.” 😀 😀 😀

Trepialune enne ja remondi ajal, peale pilt tuleb siis millalgi hiljem, kui nad valmis on saanud.

Kaubanduskeskuses sattusime raamatupoodi, sain Rasmusele kassikalendri. See on selline tore kalender, kus ühel lehel on pikk jutt selle kassi tõu kohta ning teisel poolel on siis kalendri osa. Kõik muidugi puha itaalia keeles, saabki nüüd natuke keeleõpet harjutada. Jaagule jäi silma üks väga omapärane teos. Vaata pilti …

Kiisu kalender ning Marxi ja Engelisi “Kommunistliku partei *manifest*“

Rasmus tuli üleeile koju ühe raamatuga. Me olime väga üllatunud, et ta üleüldse sellises mõõdus raamatut vaatab! Nad olid kirjanduse tunnis Poe luuletust lugenud ja Rasmusele see meeldis, seega ta võttis raamatukogus Poe kogutud teosed, mis meenutab ühte korraliku entsüklopeediat.

Paar väikest asja veel, millest mul aina läheb meelest rääkida, kuid mis on USA baasile väga iseloomulik. Baasi värvas mõõdetakse jätkuvalt temperatuuri. Ükskord baasi minnes unustati mõõtmine sootuks ära, sest poisid lõid usinasti kulpi ja tervitasid Jaaku. Ma ei saanud aru, kust see nüüd tuli, enne pole ma seda tähele pannud. Kuna USA sõjaväes jälgitakse väga hoolega, millises auastmes ollakse, siis kõiki ülemaid tervitatakse kulbi löömise ja korrektse tervitusega, see on neil kohe veres. Jaagul on läbipääsu loal kirjas, et ta on kapteni auastmes, siis kõik kohe tõmbavad selja sirgeks ja tervitavad. Väga võõras ja minule naljakas 😀 Vastlapäeval poisile baasi järgi sõites kuulsime valves olevate poiste raadiotes teadet:”This is a test, this is not a war!” ja nii mitu korda järjest. Ma hoidsin naeru tagasi, sest see kõlas jälle väga naljakalt. Jaagul oli juba info, et teises baasis on nn. evakueerimise õppused, seega saime kohe aru, millest jutt käis. Täna just oli FB Sigonella grupis ka kerge segadus, kuna Marinais, kus kõik nad elavad, selline eraldatud USA linnak, olid tulnud ruuporitest hädaohu teated. Testiti süsteeme, kas töötavad, kui ikka Suur Tossutaja mingi hetk lõplikult üle käte läheb, siis saab häire anda. Olen jooksvalt täiendanud vulkaani postituses olevat piltide linki, kuna Suur Tossutaja on nüüd üle nädala iga päev silmailu pakkunud. Mõni päev rohkem mõni päev vähem. Eesti sünnipäeva auks, tegi ta eriti uhke etteaste, kus tulesammas oli ca 1km kõrgune. Looduslik ilutulestik! Seega võite sinna postitusele ka pilgu peale visata ning albumist pilte juurde vaadata. Panen kodust tehtud ja netist leitud parimad palad siia lõppu ka.

Eesti sünnipäeva auks! Kodust tehtud 24.02 kl 21:53

Ahjaaaa, taaskord suured tänud Liinale, kes on meie armas pakisaatja. Seekord saabus pakk 10 päevaga! Uskumatu, mul oli vaim täiesti valmis taas kuu aega ootama, hea, et ma teisipäeval paki jälgimise lehte piilusin. Saadetis oli jõudnud Milani ja eile saime paki kätte. Nüüd on meil musta leiba ja suur Eesti lipp. Teeme täna Eesti sünnipäev vol.2 tähistada! Veelkord aitäh lisanänni ja armsate tervituste eest!