Author: Margit Kõiv

22.01.2021

Taaskord oleme “punases” tsoonis ja seda Sitsiilia presidendi nõudmisel. Näitajate poolest oleks me “oranži” mahtunud, aga president nõudis Sitsiiliale “punast” tsooni. Seega eelmisest pühapäevast kuni 31.01 oleme “punases”. Numbreid vaadates olukord ju väga hull ei olegi, küll jah oleme olnud kolm korda riigis esimesed nakatanute arvu osas (ca 1900tk päevas), õnneks on terveks ka hakatud saama ja üleriigiliselt on juba kaks päeva järjest nakatunuid sinna 10 000 kanti ja tervenenuid 20 000 kanti. Suremus eriti ei lange, siin on 40 piirimail ja üleriigiliselt ikka sinna 500 kanti. Samas graafikutes on nokad kenasti alla poole. Miks Sitsiilia president “punast” tsooni nõudis on väidetavalt noorte kogunemised ja suuremad erapeod, mille kohta saab infot FB-st, kus pilte jagatakse. Nagu ma ennegi maininud olen, siis noortel on ju ikka meri põlvini ning millal enne noored 100% reeglitest kinni pidanud on 🙂 Meie naabripoiss käib ka öösiti sõpradega siin istumas. Sügisel, kui need esimesed piirangud tulid, siis ma magasin üsna rahutult, kuna ilmad olid veel ilusad, siis nad istusid õues ja mida rohkem alkoholi joodi seda valjemaks jutt läks. Alguses tulid nad liikumisekeelu alguses, nii 22:30 olid kohal, ja lahkusid enne keelu lõppu, nii 5:30 paiku, nüüd tulevad öösel mingi kell ja lahkuvad hommikul ikka samal ajal. Mingil põhjusel armastvad nad autoustega prõmmida ja see ajab mind pidevalt üles. Esimesel korral kui nad käisid, siis nägin hommikul unes, et keegi sõitis meie autoga minema 😀 Meil on siin tekkinud komme, et autouksed on kogu aeg lahti ja vahest on ka autovõtmed autos. Siis mulle tunduski, et keegi sõidab meie hoovist ära, tegelikult sõitis naabripoiss 😀 Üldiselt kord nädalas nad ikka siin käivad, hea rahulik kedagi ju ei ole ja maja on saadaval. Ise ma küll loodan, et olukord saadakse kontrolli alla ja see piirangute jura ükskord ometi leevendub ning satume ehk “kollasesse” tsooni, siis on lootust ka saarel natuke ringi vaadata. Regioonide vaheline reisimine on kuni 15.02 keelatud, kui mõjuvat põhjust ei ole.

Vähemalt on nüüd kaks päeva imeilus päikseline ja kevadiselt soe (ca 18 kraadi) ilm olnud. Kohe nauding on õues olla. Homsest peaks jälle külmemaks ja vihmaseks minema. Kahe kuu pärast peaks tulema kevad ja soojus, ma ei jõua ära oodata. Kuna see nädal oli väga külm, me pole nii külma aega siin näinud, siis kulus gaasi ka kohe rohkem. Olen nüüd majas temperatuurid alla kruttinud, et vähemalt öösel niisama ei kütaks. Me oleme alati imestanud, kuidas gaasiauto juht kohale oskab sõita, et kas mr. Franko juhendab või kuidas. Seekord sai auto sisse, siis kui Jaak väravast välja sõitis ja loomulikult eksis ta ära, ootasin teda üle 20 minuti, enne kui ta õigesse kohta tuli. Nagu kiuste oli ka majaperenaisel mingi üritus, seega ei saanud autojuht teda kohe kätte, lõpuks nad said suheldud ja õige koht kätte juhatatud. Seekordne juht oli ahelsuitsetaja, jõudis kohale oli koni hambus, pani gaasi tööle ja jäi värava vahele suitsu tegema, ise näitab mulle, et aeda, kus meil gaasiballoon maa all on, minna ei saa, et plahvatab …. Eeee jaaa, aga kas siis auto juures, kust toru alguse saab, ei eraldugi grammigi gaasi?! Tundub, et mitte :D, sest taat tegi rahulikult suitsu ja õhku midagi ei lennanud. Igatahes oli üks kummaline gaasimees meil seekord 🙂

Eelmine kord kirjutasin, et Jaak peab käima tööl üle kahe nädala ja reedeti juhtide koosolekul. Eelmine reede, kui see juhtide koosolek oli, tuli välja, et keegi oli seal kaevanud, et nende üksus nii vähe kohal käib ja nii ikka ei saa. Seega tehti neil jälle ümber ja nüüd on nii, et üks nädal on õhtune vahetus kl 12:30-16:00 ja teine nädal on hommikune 8:00-13:00 ning kolmas nädal vaba. Meile see graafik eriti ei sobi, just see õhtune vahetus, ei saa last viia ega tuua, ikka peab eraldi sõitma nagu sel nädalal ka juhtus. Seega sain lapsele taas taksoteenust pakkuda. Kolmapäeva hommikul koolist tagasi sõites kadus autol jälle jõud ära – täpselt sama asi juhtus peaaegu aasta tagasi (28.01.2020), kui ühel hetkel auto enam ei vea, gaasipedaal on põhjas, vaat, et põrandast läbi, aga auto hoogu sisse ei saa. Nii nagu tookord, siis ka seekord lõi põlema ABS pidurite hoiatus. Nüüd oskasin juba autot paremini lugeda ning jõud kadus ära 80km/h juures, käigud tuli väga alla lapata, et üldse mingi liikumine toimuks. Avastasin ma selle muidugi möödasõidul, et jõud on auto maha jätnud 😀 Nojahh, edaspidi siis tuli sõita rahulikumalt ja proovida mitte mäest tagurpidi alla veereda 🙂 Kuna eelmine aasta sai iseenesest see korda, siis ma seekord ka väga ei muretsenud ja järgi minnes sõitis auto jälle normaalselt. Arvatavasti tal ikka mingi mure on ja peaks laskma korda teha, kuid enne on vaja oodata, et see õnnetu “punane” tsoon lõppeks, sest ma ei ole hästi aru saanud, kas autoremondi kohad on lahti või mitte.

Kuna õues on ilmad olnud ebameeldivalt jahedad, siis ma väga kõndima ei ole jõudnud. Viimane 5km ringike sai tehtud 9.01. Jah, ma tean, öeldakse, et ei ole halba ilma vaid on vale riietus, kuid ma tahan siiski seda nautida, mitte hambad ristis ilma trotsides ringi trampida, küll need ilmad ka jälle paremaks lähevad ja ma saan taas oma kepikõndi tegema minna. Küll aga olen selle aasta algusest usinasti tubastes tingimustes trenni teinud. Tundsin taas tungi joogat teha, eelmisel aastal kevadel ma tegin, leidsin YouTubist ühe väga toreda neiu, kes on hunniku erinevaid 30 päeva “väljakutseid” teinud ja tegin nende järgi. Otsustasin, et nüüd on taas aeg. Oma rõõmuks avastasin täiesti uhiuued hingamise joogaharjutused. Just see mida mul vaja oli! Mõned neist on üsna intensiivsed, mõned aga mõnusalt rahulikud. Avastasin, et kui pean tegema asju, kus vasak pool on tugi ehk vasak jalg või vasak külg, siis mul puudub igasugune koordinatsioon, kipun kohe tasakaalu kaotama. Nüüdseks on asi muidugi paranenud, aga ma ei mäletanud, et enne nii hädas oleks olnud. Lisaks olen aastaga kangeks muutunud, ei paindu enam üldse nii hästi, eelmine kord tuli palju paremini välja … Lisaks olen ka põlvehaige, eriti vasaku põlve, kui tegin harjutusi joogamatil, mis on veidikene õhem, andsid põlved pärast kohe tunda, kolisin nüüd paksule matile ümber, olukord on parem, kuid ikkagi öösiti asendeid muutes käib põlvest aeg-ajalt valu läbi. Eelmine aasta küll sellist jama ei olnud, hakka või uskuma, et vanadus hiilib ligi ja liigesed hakkavad kergemini liiga tegema 😀 😀 😀 Lisaks teen kaasa Keila Tervisekeskuse online treeningutes, sain kunagise kolleegi käest info ja nüüd paar nädalat olen kolm korda nädalas neid trenne ka teinud. Esimesel korral peale kõht-selg-tuhar trenni olin väga tänulik, et autol on püsikiirusehoidja ja lapsele järgi minek kulgeb peamiselt mööda kiirteed 😀 Loodan, et Harjumaal veel niipea grupitrenne spordiklubides teha ei lubata, ma saan kauem treenida 😉 Küll jah, hakkasin trenne nüüd salvestama, et edaspidi saaksin treenida omaenda valitud ajal, siis kui tuju peale tuleb.

Käisin esmaspäeval olude sunnil esimest korda Sitsiilias apteegis. Oleme siiani ilma hakkama saanud, kuid seekord oli vaja osta põletikuvastast kreemi. Rasmus suutis nimelt oma suure varba juurest nahatüki ära tõmmata, nii et kõik on paistes ja mädaneb. Proovisime alguses omal käel, kuid kompressid ei aidanud ja seega tuli otsida abi apteegist. Googeldasin ja küsisin nõu Alinalt, kes lahkelt infot jagas ja sain temalt ka ühe kreemi nime, mida Eestis ainult retseptiga saab. Läksin siis lootusega, et ehk siin saab niisama, kuna teadsin, et antibiootikume nad näiteks müüvad niisama, kui tead mida tahad. Tööl sattus olema noor neiu, kes rääkis ilusti inglise keelt. Näitasin talle poisi varbast tehtud pilti ning rohu nime, ta rõõmsalt noogutas, et jah see aitab ja neil on see olemas. Sain oma ostu sooritatud ja nüüd oleme hoolega määrinud ning läheb aina paremaks. Kuigi koolis kinnises jalanõus kipub ikka natuke halvemaks jälle minema, kuid hommikuks on jälle parem. Nädal tohib panna, eks siis esmaspäeval selgub, kas peame ikka mingi arsti otsima või saab korda, vähemalt selle põletiku välja, terveneb see ju veel terve igaviku. Mulle igatahes see versioon meeldib, et kui ikka suur häda on käes, siis saab kangeid ravimeid niisama osta.

Esmaspäeva õhtul oli meie Suur Tossutaja jälle hoos, purskas väga tugevasti ja laava voolas igalt poolt. Kui muidu on ühe külje peal tavaliselt laava voolanud, siis nüüd tuli igalt poolt ja seda oli nii ilus vaadata. Nägime kolmanda rõdult palja silmaga ka, aga uudistasime kõik kordamööda binokliga ka. Ikka väga ilus vaatepilt oli. YouTubis on tehtud video ka sellest, panen lingi SIIA, saab vaadata, kindlasti häälega, need plahvatuste helid on ka väga muljetavaldavad. Vähemalt Suur Tossutaja pakub meeleilu ja lusti, kui muud mitte midagi ei toimu …

Olge hoitud ja püsige terved!

13.01.2021

…. jätkame kodus istumisega 😢 Sitsiilia on hetkel “oranžis” tsoonis, mis tähendab, et oma linna piirest kaugemale liikuda ei tohi, kui mõjuvat põhjust ei ole. Sitsiilia president tahtis küll “punasesse” tsooni määramist, aga riiklikul tasandil õnneks vaadati numbreid ja arvati, et olukord ei ole nii hull ja olete “oranžis”. Meid see eriti ei lohuta, sest saarele seiklema ei pääse kummalgi juhul. Lisaks on tänasest 10 piirkonda Sitsiilia siseselt “punases” tsoonis, enne oli seitse. Lisaks oli eile haigestunute rekord – üle 1900 inimese, nii palju pole kunagi Sitsiilias haigeid tuvastatud. Reedel peaks hakkama kehtima uus reeglistik, seega täna õhtul või homme ehk selgub millisesse tsooni satume ja kas tulevad täiendavad või muudetud reeglid või jääb kõik samamoodi edasi, kui seni. Hakkab juba väga tüütuks minema, tahaks uuesti seiklema minna. Vaatasime täna just järelvaatamise alt ETV2 pealt saatesarja Itaaliast ning tekkis kohe igatsus nende linnade ja mägede järgi, saaks ainult ometi see jama läbi ning uuesti vähemalt saarele seiklema minna. Kuna kusagil ei ole käinud ja midagi ei ole teinud, siis pole väga ka värskeid pilte mida jagada, seega on seekordses postitused pildid, mis kunagi ammu tehtud, aga jäänud jagamata. Küll olen laenanud netiavarustest paar pilti, et praegust ilu saaks imetleda.

Jaak on olnud nüüd nädala kodune, kuna ta arvas, et on noor mees ja võib trennis endale kõike lubada ning tõmbas omal mingi lihase õlas ära, et nüüd on suhteliselt kangekaelne. Mis omakorda tähendab seda, et ma olen sel nädalal olnud taksojuht 😀 Reede vastu laupäeva ööd tabas meid imelik ilmastikunähtus – sadas “porivihma”. Jaak läks laupäeva hommikul apelsine ostma ja tagasi tulles teatas, et autod oleks nagu poriga üle pritsitud. Pärast lugesin Meteo.it lehelt, et meie kohale oli jõudnud Sahara liivapilv ja kuna sattus sadama ka, siis tuli alla mingi sodi. Kuna nädalavahetusel oli ilm heitlik, jäidki autod pesemata. Esmaspäeval viisin lapse kooli Peugeotiga, ma ei ole sellega juba ma ei tea kui kaua aega sõitnud, noh see, et surfirannas ca 500m sõitsin ei lähe arvesse. Imelik oli, selline vaikne ja sujuv, teeaugud ja muhud ei andnud üldse tunda, kuid kiirendusega oli küll kehvasti, vajutad gaasi, aga edasi väga ei liigu 😀 Esmaspäeval oli au tunda end, kui siilike udus. Pool kooliteed oli täiesti paksu udu sees, eriti huvitav oli sõita kiirteel, sein oli kogu aeg ees ja äkki paistab kaks punast täppi, selge, mingi auto. Ühesõnaga oli üsna huvitav sõita ja kuna auto oli pesemata, siis tagumine ja külje aknad olid ju lisaks sellele ka mustad, seega nähtavus oli suhteliselt nigel. Igatahes võtsin ette autode pesu, kuna päeva peale läks ilm ilusaks päikesepaisteliseks ja ca 17 kraadi ning tuuletu, vahepeal oli mõni pilvetups ka, seega sain autod õnnelikult pestud. Järgi läksin Seatiga ja kui palju see müriseb ning kõik augud loeb üle, kuid see-eest kiirendab nagu tuul 😀 Imedeime juhtus ka, reedel põles mootorituli ja käivitamine oli nagu ikka, pikemat teed sõites kõik korras ja lühemat otsa sõites tuleb uuesti käima meelitada, siis peale mudavihma ja autopesu kadus mootorituli ära ja auto käivitub nüüd igas olukorras, olenemata sõidetud tee pikkusest … Nojahhh, me siis ei vii teda veel poistele remonti 😉

Rasmusel on see nädal eksaminädal, mis on huvitavalt üles ehitatud, ühel päeval on jätkuvalt neli õppesessiooni, kuid kaks ainet. Esimeses sessioonis kordavad teemasid ja teises on eksam, siis on lõunapaus ning seejärel teine aine sama loogikaga. Reede on tal vaba, kuna siis õpetajad teevad kokkuvõtteid ja panevad veerandihindeid välja. Esmaspäev on ka vaba, siis on USA-s riigipüha. Seega tuleb nüüd pikem nädalavahetus, mida saame “rõõmsalt” kodus mööda saata. Kui muidu pole vahet, mis tsoonis me oleme, siis nendel pikkadel nädalavahetustel on mul küll jube kahju, kui kuhugi minna ei saa. Raisatud aeg … Jaagul on tööl jälle viirus lahti pääsenud, seega tehti nende üksuses ka uuesti töökorraldus ümber. Neil on kolm gruppi ja iga grupp käib oma nädalal tööl ning tiimijuhid saavad reedeti kokku ja annavad ülevaate. Kuna Jaak eelmine nädal oli tööl, siis tema tiim läheb alles ülejärgmine nädal. Küll jah peab ta reedeti kohal käima. Seega osutame me Rasmusele taksoteenust, kui Jaagul vabad päevad on. Muidugi võib alati olla oht, et kui Sitsiilia “punasesse” tsooni kukub, siis pannakse kool ka distantsõppele. Kuna Sitsiilia president tegi veel eraldi korralduse, et Sitsiilias on kõik klassid distantsõppel, muidu “oranžis” tsoonis on kuni 6 klassini kontaktõpe. Rasmusele tuli teise poolaasta tunniplaan ka ja itaalia keele ning kunsti asemel on nüüd kehaline ning sissejuhatus ajakirjandusse. Kust see tekkis, me ei tea, igatahes kunagi tehtud valikutest me midagi ei saanud. Antud ainet annab talle juba tuttav õpetaja, seega on uus ainult kehalise õpetaja.

Pikemat aega on olnud pilvine ja selline udune ilm, siis me ei ole ka Suurt Tossutajat ammu näinud. Teisipäeval, kui Rasmust üles läksin ajama, nii 6:20 paiku, siis oli taevas selge ja tulemöll taas nähtaval, leegitses taas kahest kraatrist korraga, see on ikka väga äge, kui on näha, kuidas purskab. Kahju ainult, et kui päike tõuseb ja valgeks läheb, siis ta vaibub. Lootsin kooliteel seda lähemalt näha, aga selleks ajaks ajas ta ainult tossu välja 🙁 Lisaks on meil siin olnud veel kaks maavärinat üks Catanias ja teine Nicosias, mõlemad jäid sinna 3-3,5 kanti ja meile tunda ei olnud. Kuigi seda Catania oma oli väidetavalt ka Siracusasse tunda olnud, no meil igatahes midagi ei värisenud.

Ilusat talve jätku ja püsige terved!

06.01.2021

Head uut 2021 aastat kõigile! Kuigi meil on siin öine liikumiskeeld, siis oli liikumist nii meie külas kui siin lähiümbruses üsna palju, kuna ilutulestikku lasti üsna usinasti. Catanias sähvis ja paukus ka väga korralikult. Saime Eestist sõpradelt, kellega juba lugematuid kordi uut aastat vahetanud oleme, üllatus videokõne – nii tore oli neid kõiki näha, väike koduigatsus tuli isegi peale. Eesti aja järgi 24:00 võtsime me uue aasta vastu. Ostsin Lidlist hunniku ilutulestikku ja säraküünlaid, nii 15€ eest. Laskma hakates selgus, et need olid sellised väikesed, maksimaalselt 1m kõrgusele lendasid. Saime selle raha eest päris tükk aega ilutulestikku nautida. Lisaks pakkus looduslikku silmailu ka Suur Tossutaja ja seda suisa kahest kraatrist korraga.

Meid tabas külmalaine – kolm päeva on olnud ikka kohe külm, öösel on temperatuur langenud 7-8 kraadi kanti ja päeval üle 14 ei ole tõusnud. Esmaspäeval oli külm tuul ka veel lisaks, prrrr. Puhus maja külmaks ja õues ei tahtnud üldse olla. Eile õnneks tuult ei olnud, seega see külm ei tundunud nii karm. Täna öösel oli taas normaalne 10 kraadi ja päev tõotab ka soe ning ilus päikseline tulla. Ilmateade lubab, et kuni uue nädala alguseni peaks siinkandis olema kevadine 🙂 See mulle sobib. Peale seda, kui meil boiler korda tehti kulub gaasi ka mõistlikult. Kütma hakkasime alles novembri viimasest nädalast ja siis läks gaasi ca 5% nädalas, siis nüüd ilmade jahenedes on läinud ca 10% nädalas, kui eelmisel aastal enne remonti läks gaasi ca 15% nädalas ja külmal ajal veidi rohkemgi. Kõigi eeldusete järgi tuleb täna gaas, kuigi Itaalias on täna riigipüha, imelik, et gaasifirma tööd teeb, aga meile sobib 😉 Võrreldes eelmise aastaga on olnud sügis ja talv väga kuiv. Jah, vihma on küll sadanud, aga mitte niipalju kui eelmisel aastal ja hommikust kastet on ka vähem olnud, seega niiskus meid niipalju ei kummita. Võibolla oleme ära ka harjunud juba, sest mõõdik toas näitab ikka 60-70% olenevalt päevast, seega on ikkagi võrdlemisi niiske.

Sügisesed tuuled ja tormine meri on meie randa kõvasti räsinud ning tulvaveed on uuristanud korraliku kraavi. Loodetavasti tehakse see suvitushooajaks uuesti korda. Mul ei meenu, et eelmisel aastal see nii trööstitus olukorras oleks olnud, aga eks mälu teeb trikke ja ikka tundub, et ennem oli parem 😀 Arvatavasti segab meenutust suvised mälestused, kui kõik veel korras oli …

Minu Seatike hakkas aasta lõpus trikitama. Mõni aeg tagasi hakkas mootori ohutuli põlema, Jaak vaatas ja proovis aru saada, milles asi ning arvas, et mingi andur annab viga. Kuna auto sõidab ja mootor töötab normaalselt, me midagi ette ei võtnud. Kuid ühel hetkel poest ära tulles enam auto hästi ei käivitunud. Mitu korda peab proovima, enne kui käima läheb. Veider on see, et kui lapsel koolis järgi käia, siis käivitub kohe ja kodust minnes külmast peast ka. Kuid kui Decos või Lidlis poodlemas käia, siis hakkab jonnima ning ei taha üldse käivituda. Ei saagi aru, miks ta nii teeb, eks uuel nädalal tuleb ta ikka Augustasse remonti viia ehk poisid teevad korda. Kui juba käivitub, siis sõidab ilusti ja mingeid anomaalsusi ei tähelda. Jaak ostis Peugeotile uued rehvid ka, eelmised olid juba üsna siledaks kulunud ning vihmase ilmaga kippus libisema. Nüüd on Jaak jälle vihmaga kõige kiirem mees siin pool Peipsit, kuna kohalikud sõidavad vihmaga väga aeglaselt 😉 Rehvivahetuse koha vihje sai ta kolleegilt, kes ütles, et seal on enam vähem mõistlikud hinnad ning omaniku naine räägib saksa keelt. Tol päeval läks Jaagul taas hästi, kuna naine ei plaaninud remondikotta tulla, aga mõtles hommikul ümber ning Jaak sai lihtsalt asjad aetud. Selgus ka, et naine rääkis inglise keelt. Tädi pakkus talle kohvi ja seni kuni rehve toodi – neid mida meie autole vaja oli ju koha peal muidugi ei olnud – nad natuke jutustasid. Taas saime kinnitust sellele, et sitsiillased väga oma ninast kaugemale ei näe, kaitsevad oma piirkonda ning ei ole eriti avatud uuele. Turiste nad küll armastavad, aga keeli õppida ei taha ning maailmas ringi reisimine ning uute kogemuste saamine ei ole neile oluline. Lisaks uuris Jaak ka seda, et selle koroona valguses, miks suremus tõusnud on, siis tädi ütles, et eks need kes väga raskelt haigena siinsetesse haiglatesse satuvad väga omal jalal enam välja ei kipu tulema … See võib olla natuke ülekohtune, mõni arst on kindlasti tasemel ka, iseasi kas selle juurde satud. Jaak muidugi teatas selle peale, et kui meil peaks haiglaravi vaja minema, siis läheme kasvõi eralennuga, aga siia haiglasse me ei lähe 😀 No ma loodan, et meil ei ole üldse kuhugi haiglasse vaja minna, et oleme jätkuvalt sama terved ja tublid edasi. Kerged nohud ja kurguvalud on meid ka sel sügis-talvel tabanud, aga õnneks ei midagi hullu. Õhtuti joome perekondlikult teed – Jaagu vanemad korjasid meile pärnaõit ja mu tädi liivanõmme, seega oleme kodumaisete raviteedega kenasti varustatud. Ma jooks hea meelega õhtul oma aia piparmündi teed, aga Rasmusele see ei maitse.

Meie tee ääres teenuseid pakkunud “tädi” on juba mitu kuud “kadunud” olnud. Päris nukker on niiviisi sõita, kui ta meid tee ääres üldse ei tervita … Loodetavasti tuleb ta kevade ja soojade ilmade saabudes uuesti tagasi. Küll on tulnud meil siin uued “tädid”. Ühed on ranna tee ääres, sellised noorukesed tunduvad, pikkade tumedate juuste ja väga nappide riietega. Tavaliselt on nad kahekesi, ükspäev oli üks üksi ja tegi filmidest tuttavat postitantsu liigutusi, hõõrutas puusi ja vehkis peaga. Kummaline vaatepilt oli, aga klienti peab ju püüdma. Rasmuse koolitee ääres on ka uue koha peal kaks uut “tädi”, kui päikesevari on tee ääres, siis on “tädid” kohal. Nemad tavaliselt istuvad oma toolikestel paksud joped seljas ja ootavad. Jaak on veel paaris kohas uusi “tädisid” näinud, keda enne seal pole olnud. Ei teagi, kas turule on tulnud uus tegija või tööpuudus juba nii suur, et “tädisid” tuleb omal käel igasse võimalikku kohta aina juurde … Igatahes ma iga kord neid nähes mõtlen, miks nad seda teevad ja kas neil tõesti muid võimalusi ei ole, kahju on mul neist muidugi ka …

Rasmusel algas sellest esmaspäevast kool, järgmine nädal on eksamite nädal, ma ei ole hästi aru saanud, kas Rasmusel ka on, aga tunniplaan on neil küll samas rütmis nagu eksamiplaanis kirjas oli. Semester lõppeb 14.01 ära ja siis peaksid hakkama ka uued ained, seekord meilt ei küsitud, mida vabaainetena soovime, eks siis paistab milline tunniplaan saadetakse. Teoreetiliselt peaksid kunst ja itaalia keel läbi saama. Millal siin koolid avatakse veel ei tea, numbrid on küll langustrendis, aga mitte oodatud tempos, seega valitsus on väga ettevaatlik. Osad piirkonnad on juba öelnud, peamiselt mandril ja põhjas, et enne jaanuari lõppu nad keskkoole ei ava. Lisaks on segane ka mis meid ees ootab, praegune reeglistik kehtib 15.01, kuid järjest võetakse selliseid ajutisi meetmeid kasutusele. Eile ja täna on kogu Itaalia “punases tsoonis” ehk peab kodudes istuma, kuna täna on riigipüha. Homme ja reede on kogu Itaalia “kollases” ehk saab üsna vabalt toimetada, regioonide vahel ilma põhjuseta reisida ei tohi ehk Sitsiilia piires on liikumine lubatud. Nädalavahetusel on jälle “oranz”, enamus kohti on kinni k.a kaubanduskeskused ning liikuda tohib oma linna/maakonna piires, kuid mis siis edasi saab on teadmata. Arvatavasti määratakse taas need värvitsoonid ja nende reeglite järgi läheb elu edasi. Sitsiilias on viimastel päevadel haigestumine taas tõusnud, kui detsembris kukkus juba sinna 700-900 haigestunut päevas ja 1000-1200 terveks saajat, siis nüüd kolm neli päeva on haigestunud 1200-1400 ja tervenenuid 300-600. Suremus kukkus ka sinna 20 kanti, siis nüüd on jälle natuke alla 40. Loodetavasti jääme oma näitudega ikka “kollasesse” tsooni, saaks nädalavahetustel natukenegi ringi liikuda. See uudis meid eriti ei rõõmustanud, et kuni jaanuari lõpuni on nädalavahetustel kõik kaubanduskeskused kinni. Meil oli just plaanis laupäeval shoppama minna, midagi väga vaja küll ei ole, aga äkki on midagi head ja odavat. Sitsiilias algab homsest suur allahindluste periood, mis kestab 15.03. Tavaliselt on need allahindlused alanud 2.01, aga kuna piirangud on peal, siis lükati edasi. Lugesin eile just uudist, et iga Itaalia piirkond teeb omal ajal sellega algust, kusagil algab alles 31.01. See koroona on ikka kõik asjad segamini löönud ja sellest koha peal istumisest hakkab ka juba natuke kõrini saama … Esmaspäev oli “oranz” päev, seega eeldasime, et Augustas on vajalikud poed lahti, kuid kohale jõudes selgus, et kõik olid kinni v.a toidupoed. Pargime tavaliselt kiriku kõrvale ja seekord olid seal matused ning matuseautoks oli Maserati, seda ei näe just iga päev …

Suur Tossutaja jätkab oma tegevust ka uuel aastal, kuna oli võrdlemisi külm, siis oli esmaspäeva hommikul mägi väga suures ulatuses lumega kaetud ning tossutas muidugi ka nagu Suurele Tossutajale kohane.

Olge hoitud ja püsige terved!

25.12.2020

Rahulikku jõuluaega kõigile! Kuna meil on siin ekstrarahulik, ikkagi punane tsoon ja kodust nina välja pista ei tohi, siis kasutan võimalust ja proovin nüüd selle aasta tegemised ja mõtted kõik kirja panna, mis siiani on kirjutamata, et uuel aastal siis juba uute mõtete ja tegemistega alustada.

Sain oma jõulukingid sel aastal varakult kätte. Uhket ja võimsat triikraua pilti ma juba jagasin. Olen seda juba mitu korda kasutanud ka ja see on tõepoolest ülimugav. Väga kerge, kõik on kohe sirge ja triikimisele kulub vähemalt veerandi võrra vähem aega. Nii võib triikimine isegi meeldima hakata … või siiski mitte 😀 Teine, meie kogu pere lemmik, on robottolmuimeja Roborock S5 Max, hellitavalt Meie Nunnu. Neid on meil nüüd juhuse tahtel kaks tükki, kuna see esimene, mille kohta kirjutati, et saadeti saatjale tagasi, tuli ikkagi kohale. Sellele oli tehtud postiasutuses turvakontroll, oli täiendavas karbis ning Security Check kleepsuga kinni tõmmatud. Originaalpakend oli täiesti terve, ühtegi muljumise ega muud vigastuse jälge ei olnud näha. Me ei saanudki aru, miks see tagasi saatmise teade oli pandud. Igatahes installeerisime selle kohe lahti, tõmbasime praktiliselt igasse seadmesse äpi, kuhu vähegi sai ja lasime tal toimetama hakata. Robot on kaks ühes ehk tal on nii tolmuimemine kui ka lapiga pesu. Lasime alguses tal korra kõik korrused lihtsalt tolmust puhtaks pühkida ja järgmisel korral juba mopiga ka. Hiljem juhendist lugedes selgus, et enne kui lapiga pesu kasutada, tuleb tavalises tolmu režiimis kolm korda enne üle lasta … Emm nojahhh, niipalju siis sellest … Meie Nunnu suurim fänn on Rasmus. Kui ta kodus on, siis ma üldiselt lasen tal sellega toimetada. Talle meeldib äpist vaadata, kus ja kuidas Nunnu liigub ja ega see kuhugi kinni ei jää. Lisaks häälestas ta äpis korrused ära, tegi tsoonid ja keelatud piirkonnad, seega ta teab kõige paremini, kuidas sellega ümber tuleb käia. Mulle Meie Nunnu väga meeldib, sel ajal kui ta toimetab, saan ma kõike muud teha – näiteks tolmulapiga ringi käia või kraanikausse puhtaks nühkida või niisama vedeleda 🙂 Paari nädala tagant käin käsitsi mopiga trepid ka üle, sinna ju Meie Nunnu minna ei saa. Koristamisest on saanud samuti üsna meeldiv tegevus 🙂

Pakkidest, saime Eestist 20.11 teele pandud paki 14.12 lõpuks kätte. Eestist välja saadeti 24.11. Milanosse jõudis 12.12, Rooma 13.12 ja 14.12 hommikul oli juba valvuri käes, seega Itaalia pinnale jõudes toimus paki edasiliikumine ülihelikiirusel. Kus ja miks ta transiidis kinni istus, ei teagi. Mõtlesin, et uurin Omnivalt, et miks see nii kaua aega võttis, ma saan aru, et kõik liigub mööda maad, sest lennuk ju ei lenda, aga ca kolm nädalat transiidis olla on ikka ilmselgelt liig. Lasen Omnival selle jõulumöllu mööda ja uuel aastal uurin. Teatavasti ei ole neil seal midagi muutunud, kõik on nii nagu alati jõulude ajal on olnud – ülekoormus, kontori rahvas on abiks ja lisaks muidugi koroona, mis neil samuti “külas” on ja tänu sellele tööjõudu vähem. Suured tänud Liinale, kes paki meie poole teele pani ja kellelt saime ka oma selle aasta esimese jõulukaardi 🙂 Rasmusel on nüüd mõneks ajaks jälle tatart, saigi paar päeva enne paki saabumist otsa ning leiba, saime Eesti leiba! Olime küll mures, et see on selle aja peale hallitama läinud, aga õnneks mitte 🙂 Talvisel ajal hoitakse pakke piisavalt jahedates kohtades, et käest ära õnneks ei lähe, suvel oleks hoopis teine lugu …

Söögist ja kokkamisest. Olen suurema osa Lia Virkuse “Sitsiilia köök. Päikseline Itaalia” kokaraamatus olevatest retseptidest läbi teinud. Olen natuke häiritud, kuna see raamat ei ole tal just kõige paremini õnnestunud. Osadel retseptidel on juhend väga puudulik või vead sees nt. retseptis on natuke soola aga õpetuses on äkki suhkur kirjutatud … Mõned toidud on päris maitsvad ja meie koduses menüüs tihti sees, teised on jälle, et korra teen ja rohkem ei ahvatle. Küll on see raamat tore selles osas, et seal on Palermo kohalik memmeke, kelle retseptide järgi kokatakse ning kõikidel on juures lugu. Neid on väga huvitav lugeda. Viimased katsetused sealt oli “Suhkrustatud apelsinikoored” ja apelsini marmelaad. Koored küll sellised ei tulnud nagu kokaraamatu pildil ning marmelaad jäi vedelaks, kuna panin suhkrut poole vähem. Maitsevad tuli ikkagi 🙂 Apelsinide hooaeg on jätkuvalt täies hoos, oleme juba paar korda suuremas koguses neid ostnud ja kord päevas vähemalt tarbime perekondlikult värskelt pressitud apelsinimahla. Sidrunid valmivad ka suure hooga, sel aastal on saak kordi suurem, kui eelmisel aastal oli. Nagu eelmisel aastal nii ka sel korral pressisin mahla välja ja panin jääkottidesse, edaspidi on hea sidrunkuubikuid tee või vee sisse pista.

Juba üsna ammu, siis kui hakati taaselustama piiranguid, käisime Siracusas turul ja ostsime tuunikala. See on kole kallis, kilo hind jääb sinna 25€ kanti. Teisi kalu müüakse ka ja väga palju ning odavamalt, aga paraku ei oska ma nendega jätkuvalt mitte midagi peale hakata. Tuunikala tuli igatahes väga hea! Lisaks katsetasin ka artišokki, sellel on tüütult palju mitte söödavat osa. Katsetan nüüd lähipäevil ahjuversiooni ka ära, eelmine kord oli keedetud versioon. Täitsa söödav, aga ühest saab imeväikese koguse, seega sobib see pigem snäkiks, kui põhiroa kõrvale garneeringuks.

Leidsin Decost lõpuks presspärmi! Pidin kohe ostma, aga saiakeste küpsetamisest sai mul isu vahepeal täis. Kuna sellel oli parim enne 1.12, pidin ikkagi ära tegema ja mõni päev tagasi võtsin kätte ja tegin kaneelirulle. Kuna see kerkis nii mühinal – täiesti õigus on neil, kes ütlevad, et presspärmist magusaid saiu tuleb teha, jäävad maitsvamad ja kerkivad ka paremini, sain nii pidusaia, kui ka rullid. Edaspidi tuleb teha pool kogust. Lisaks, ma ei teadnudki, et mul on suur isu maksa järgi, enne kui seda Decos ükskord müügil nägin. Kohe tulid neelud maksakastme järgi, mmmm, küll see maitses hea. Maksaga üldiselt on nii, et seda kas armastatakse või vihatakse. Ma niisama maksa ei oska eriti teha, kipub ära kuivama, aga kastme ja pasteedi tegu mul üldiselt on alati õnnestunud. Kuna Eestist saabus leib, tuli mul hirmus isu maksapasteedi järgi. Olen nüüd spetsiaalselt mitu korda Decos käinud, et äkki on maks taas müügil. Ma ei olegi aru saanud, kas seda pannakse müüki vähe ja inimesed ostavad ruttu ära või pigem seda ei osteta ja pannakse vähe ning haruharva müüki. Igatahes õnnestus nädal tagasi taas maksa saada ja sain ka maksapasteedi tehtud. See sai vahetult enne jõule muidugi otsa, nagu ka kõik saadetud leivad … Aga nii hea oli! Ostsime turult ka kaktusevilju, et ikka iga aasta ära proovida, kas on sama torkivad ja magusad. Torkisid küll, vaatamata mu ekstraettevaatlikule käsitlusele ja magusad olid nad ka. Seekord saime kahte eri värvi, maitselt need ei erinenud. Augusta kohvikus, kus müüakse maailma parimaid croissant’e pidin seekord ostma küpsiseid, kuna croissant’id olid kõik juba otsas. Ka need maitsesid väga hästi! Eile tegin pistaatsiapähkli küpsiseid, midagi läks natuke valesti, sest välimus ei ole päris see ja natuke liiga kleepuvad on, aga maitsevad jumalikult. Lisaks oli meie jõululaual magustoiduks cannolid ning Sitsiilia stiilis küpsisetort.

Peale USA poest saadud vürtse, tegin valmis ka piparkoogitaigna, mis jäi ikkagi natuke vedel ning esimene plaaditäis vajus täiesti laiali, kuna tainas jäi enne sooja võtmata. Peale soojenemist ja hulga jahu lisamist tulid väga ilusad piparkoogid. Krõmpsudest piparkookidest võib ainult unistada, isegi kui need ahjust tulles on kõvemat sorti, siis natuke seistes on need kõik vägagi pehmed, meie toa õhuniiskus sügis-talvisel hooajal on jätkuvalt lihtsalt ebareaalselt kõrge, seega midagi siin väljas krõmpsuna ei püsi.

Kohaliku jõulukeeksi ehk panettone degusteerisime me enne jõule juba ära. Decos oli nende valik erakordselt suur! Võtsin tavalise, mis on siis kuivataud puuviljadega ning pistaatsiakreemi versiooni, sellele oli seekord kõvasti kreemi pandud. Jõululauale me seda siiski ei ostnud, tegime degustatsiooni enne ära. Pealegi süüakse seda siin alates novembri algusest kuni jaanuari keskpaigani välja. Panettone valik on poodides sama suur nagu Eestis piparkookide oma, siin lihtsalt ei teata piparkookidest mitte midagi 🙂

Käisime veel kolmapäeval aianduskeskuses lootuses, et äkki ikka on kuuske müügil, paraku mitte. Kuid see eest kohtasime kitsekesi, keset Augusta linna ning ma sain alpikannid, mis praegu siin igal pool õitsevad, eriti toredad on need kooli baasis, kus need on palmi alla istutatud 😉

Eilsel jõulusöömingul tundsin puudust verivorstidest. Sealihapraad oli väga hea, Jaak küpsetas grillil madalal kuumusel ca 6 tundi, lisaks tegime ahjukartulit ning Lidli hapukapsast. Jaak tuunis natuke kapsast – lisas õlut ning suhkrut ja maitses väga hästi. Ikeast leidsin viimane kord käies ka sinepit, mis maitseb sinepi moodi ning pohlamoos oli sealt juba enne soetatud. Seega laud oli üsna Eesti jõululaua moodi. Lisaks oli veel Ikeast saadud glögi, Jaagu arvates küll liiga magus, aga mõnusa jõulutunde tekitas siiski. Sitsiilias eraldi jõulusööke ei ole, osad koogid ja küpsised on ainult jõulude ajal, kuid soolane osa on nagu tavaliselt – valik eelroogasid, esimese põhiroana midagi pastast ning teine põhiroog on midagi kalast. Täiesti tavapärane igapäevane söögilaud …

Lõpetuseks mõned jõuluhõngulised pildid. Püsige terved ja olge hoitud!