Author: Margit Kõiv

23.12.2020

Peale eilset päeva võime 100% veendumusega tõdeda, et Sistiilia ei ole üldse Eesti moodi. Kui siiani võis selles kahelda, olenemata päikesest, soojusest, palmidest, söögist, anarhiast liikluses ja veel tuhandest muust asjast, siis peale eilset Suure Tossutaja vulkaanipurset ning õhtul toimunud maavärinat, saame täiesti kindlalt väita, et Sitsiilia ei ole nagu Eesti.

Eile, 22.12, Itaalia aja järgi 21.27 registreeriti meist ca 85km kaugusel maavärn, mida oli ka meil tunda. Igaüks oli oma korrusel – mina esimesel diivanil, heegeldasin lõpuni kaks aastat tagasi alustatud laudlina, Jaak oli teisel korrusel käsipõsakil arvuti taga ning Rasmus oma korrusel voodis ja mängis arvutimängu. Äkki hakkas kõik värisema, alguses ei saanud aru, mis see on – selline tunne nagu väga suur veoauto sõidab mööda ja sellest tekib vibratsioon. Kõik me olime väga ärevuses ja jooksime kohe üles vaatama, kas Suur Tossutaja teeb mingit eriti võimsat purset, aga ei, seal oli kõik rahulik. Olime Rasmuse rõdul ja kuulsime, kuidas küla vahel olid inimesed õue tulnud ja seletasid midagi. Tegin siis ruttu maavärina äpi lahti ja selgus, et oligi maavärn. Erinevatel andmetel 4,8 – 5,2 palli ja oli tunda kuni Palermoni välja. Mitte midagi hullu ei juhtunud ja siiani ei ole teatatud, et oleks olnud inimohvreid või majad/teed kannatada saanud, aga seal piirkonnas vaadatakse kahjustusi jätkuvalt üle. Mõni nõrgem maja kindlasti pragunes. Meil lihtsalt kergelt vibreeris kõik ja midagi katki ei kukkunud ega ümber ei läinud, aga elamus oli ikkagi väga võimas! Maavärin ei sõltunud Etnast, need olid täiesti eraldiseisvad juhtumid. Küll oli Etna purske tulemusel maavärin täpselt kaks aastat tagasi, kui Etna jalamil olevates linnades nõrgemad majad kannatada said ja pragunesid päris korralikult. Kui omale kodu otsimas käisime, siis nägime päris mitut sellist maja, millel praod sees olid. Rasmus muidugi kartis, et tal kukub lagi kaela, sest seal on praod sees – arvatavasti ka eelmisest maavärinast. Kuid seekord ei juhtunud midagi halba, ei kukkunud meile kaela ei lagi ega taevas 🙂

Meie Suur Tossutaja on olnud juba viimased 10 päeva väga ärev. Muudkui purskab. Nüüd on nädalase vahega pakkunud meile kahte võimsat vaatepilti. Esimene suurem vulkaanipurse oli 13.12 hilisõhtul, umbes 23:00 paiku. Seda oli palja silmaga näha, binokliga paremini, aga pildile suurt midagi ei jäänud. Nüüd oli 22.12 varahommikul, kell 4:00 hakkas möllama ja umbes 7:00 paiku vaibus ära, siis läks valgeks ka ja enam midagi ei näinud. Magasime rahumeeli, kui äkki Rasmus tormas tuppa, tõmbas kardina eest ja teatas, et vulkaan purskab. Ajasin ennast üles ja tõesti väga võimsalt möllas. Läksin Rasmuse rõdule ja tegin mõned pildid, seekord on ikka näha ka, et purskas. Ma nüüd kohe väga rahul, tõendus kodust pildistades on ka olemas! Ütlesin poisile, et väga äge, aga läheme nüüd magama tagasi, mille peale ta väga konkreetselt teatas “Kell on juba 6:38, ma ei lähe enam magama!”. Nojahhh, siis küll. Erinevalt Rasmusest ja Jaagust keerasin ma ikkagi uuesti magama, vabatahtlikult vabal päeval sellisel ajal üles tõusta on kuritegu oma keha vastu! Kui esimesel korral oli tuul meie poole, siis seekord õnneks mitte. Sain usinasti rõdusid ja maja ümbrust pühkida, selline kena tuhahunnik tuli jälle kokku. Kui kõnnid, siis on tunne nagu liiva peal, tuhk ei ole üldse pehme, vaid on nagu väikesed liivaterad. Tänu sellele soovitatakse alati autol klaasid ennem pehme lapiga üle pühkida, kui kojamehi kasutad, sest need võivad aknad ära kriipida. Seekord tuhast õnneks pääsesime. Mõlemast purskest on tehtud ka YouTube videod vulkaaniinstituudi teaduri poolt – 13.12 ja 22.12. Lisaks oli muidugi internetis instituudi sait ja Sitsiilia lehed pilte täis, panen ilusamad mälestuseks siia ka ja enda tehtud ka.

19.12 laupäeval käisime taas tuult otsimas, väidetavalt pidi saare lõuna tipus olema surfituul. Kuna ma ei uurinud, kuhu me täpsemalt läheme, siis saime väga positiivse üllatuse osaliseks – sattusime Itaalia kõige lõunapoolsemasse tippu – nii oli kujul kirjas, kuigi Lampedusa saar, mis asub veel rohkem lõunas ja kuulub ka Itaaliale, oleks nagu õigem, aga selgub, et Itaali kõige lõunapoolsem tipp on siin, meie saarel 🙂 Lisaks olime kahe mere vahel, ühele poole jäi Vahemeri ja teisele poole Joonia meri! Sellist kogemust just iga päev ei saa 🙂 Lisaks oli koht ise väga lahe, pikk liivarand ja väga palju luiteid, Rasmus luuras seal nende varjus. Ideaalne suvituskoht, kuid nagu siin kombeks, siis parkimiskohtadega oli väga-väga kitsas. Surfata ei saanudki, kuna Vahemeres, kus oli mõnus lahesopp, puhus tuul maalt merele ning Joonia meri oli liiga kivine ning surfamiseks sobiv koht oli kas kaugemal merel või imelühike rannajoon, seega Jaak surfama ei saanudki, kuid see-eest käisime täiesti kogemata Itaalia lõunapoolseimas tipus ning olime kahe mere vahel 👍🙌

Lõunat sattusime Marzamemisse sööma – teist nädalavahetust järjest selles linnakeses 😉 Toidud olid üsna krõbeda hinnaga, aga inimesi oli restoranides üsna palju. Valisime koha, kus sai sees istuda, kuna seekord oli tuuline ja tänu sellele mitte just kõige soojem ilm, kuigi kraade näitas 16 ringis. Sõime taas mereandidest koosnevat eelrooga, seekord oli ühel suurel taldrikul kokku miksitud erinevad variandid ja kogus mõistlik. Rasmus ja mina sõime grillitud mõõkkala, sest tuunikala oli otsas ning Jaak sõi meriahvenat, mida serveeriti tervena. Restoranis olid ka kaks kohalikku kassi, kellest üks tuli Jaagu juurde süüa nuiama, tundub, et see kala on vist tema lemmik aga Jaak oli kade 😀

Jõulukuusega läks meil sel aastal natuke kehvasti. Plaanisime Ikeast osta, aga 16.12 olid kõik kuused juba ära müüdud ja linnade vahel meil ka neid enam silma ei jäänud. Seega ei jäänudki muud üle, kui olla loov ja seekord on meil teistsugune jõulukuusk, värskelt täna valminud.
Imeilusat jõuluaega ja hoidke ennast!

9.12.2020

Me oleme jätkuvalt täiesti igavad ja täiesti kodused 😀 Ülemöödunud pühapäeval (29.11) oli kaks peamist kohalikku uudist, mida kogu meedia täis oli kõige olulisem – Sitsiilia on “kollases tsoonis” – juhuuu, elagu suurem liikumisvabadus ja palju õnne toitlustusettevõtetele, kes uuesti uksed lahti saavad teha ning teine uudis oli, et Cataniat tabas tornaado, mis pidi olema siinkandis üliharuldane loodusnähe – kõige enam sai kannatada lennujaama ümbrus, seal lõhkus piirdeid ja parklates olid autod katki. Päris karm võib olla, tuled reisilt ja avastad, et auto on sodiks … Lisaks muidugi teed katki, majadel kahjustused ning üleujutused – mis on siin suurema vihmaga juba tavapärane nähtus. Seoses “kollase tsooniga” tohime me taas oma saare piires ringi reisida. Eelmine nädalavahetus oleks ju võinud isegi minna, aga kuna peaaegu iga päev on suuremal või vähemal määral sadanud, siis loodusesse eriti ei kutsunud ning linnadest ei osanud enam midagi valida, kuhu võiks minna. Jaak käis laupäeval surfamas, seekord siis üksi ja lootuses, et ehk on ikka mõni surfar veel ja oli piisavalt. Pühapäeval läks päeva peale ilm vihmaseks, seega olime kodused.

28.11 oli siin lõpuks piisavalt palju tuult, et Jaak sai minna elus esimest korda väikese lohega surfama. Kuna tavaliselt pole rannas ühtegi surfarit, siis läksin temaga kaasa, et lohe üles ja alla aidata. Kohale jõudes selgus, et kõik olid kohal 😀 Merel lugesin kokku 8 lohe ja kaldal veel teist samapalju lisaks. Nii palju lohetajaid ma ei olegi siin enne korraga näinud. Mõned purjelaudurid olid ka, seega möll käis. Niisama kaasaelajaid oli ainult üks – mina 🙂 Selgus, et väikese lohega sõitmine on hoopis “teine sport” 😀 Pidi kiire olema ja kaldalt vaadates oli Jaak tõesti rohkem vees, kui sõitu tegemas. Vahepeal oli päris kõhe vaadata, kuidas ta seal lainetes hulpis, lohe kisub ühele poole, ise ta üritab kalda poole ujuda ja siis ootab, et laud ka kaldale jõuaks. Siin on ju kohe sügav, ei saa keset merd seista ja oodata, millal laud kohale hulbib. Peab peaaegu kaldale ujuma. No igatahes kogu see mässamine võttis ta üsna läbi ja üle tunni ta ei jaksanudki olla. Kogemus ja elamus on saadud ning üle pika aja taas surf ka nauditud 🙂

Minu hommikused magamised on nüüd mõneks ajaks magatud. Kuna olukord Sitsiilias on paranenud ja oleme “kollases tsoonis”, siis otsustati kool taas avada. Seega Rasmus käib esmaspäevast uuesti koolis. Poolteist nädalat vaja vastu pidada ja siis tuleb õnneks koolivaheaeg. Jaagu suurim hirm sai ka tõeks – neil taastati ka 100% mehitatus 😀 Mis siis tähendab, et kõik tööle! Täna lõpuks tööle minnes – eile oli siin riigipüha ja Jaak oli vaba ning esmaspäev oli tal ka vaba – selgus, et ta siiski õnneks ei pea järgmine nädal tööle minema. Seega jäävad hommikused Rasmuse kooli viimised ja päevased toomised. Eile ja üleeile käisin mina järgi, eile oli eriti tore sõita, liiklus oli ülihõre, olematu ma ütleks – riigipüha puhul on ju kõik kohad suletud ja inimesed ei liigu. Rasmusele meeldib distantsõpe rohkem, saab ise rahulikult süveneda ja omas tempos asju teha. Harjus selle kuu ajaga ise toimetama ära ja nüüd koolis on kuidagi võõras. Eks see edasi tagasi liigutamine on kõigi jaoks keeruline ning ümber harjumine võtab jälle oma aja. Õnneks tuleb ju kohe koolivaheaeg 😉

Jõulud tulevad, kuhu nad pääsevad. Lasin taas Rasmusel kodu ära kaunistada. Seekord on väga toredasti tal välja tulnud, turnis taburetiga ja riputas karda igale poole. Kuusele karda enam ei jagu 😀 Eelmisel aastal meil kuuske ei olnud, kuid sel aastal on plaanis osta. IKEA-s on täiesti müügil sellised korralikud ca 2m kuused ja maksavad 15€ – jah, 15€! Kuused on kenasti mullapalliga, kuna siin ju need ei kasva, need on kusagilt kasvandustest sisse toodud. Meil nüüd muidugi ei ole kuusejalga, seega peame natuke nuputama, kuidas me selle kuusega saame. Augusta vahel nägin ka, et müüdi, aga seal ei ole hinda väljas, seega ma ei tea, mis hinnaga need on. Rasmusel on sel aastal kaks jõulukalendrit, üks nägi lahe välja ja pidin selle ostma ning teise lasin tal endal valida. Kuna ma ei ole suutnud kohalikest poodidest leida vajalikke vürtse, siis piparkoogitainast ma ise teha ei saanud ja piparkoogimaja mõtet ma üldse ei mõelnud. Rasmus üks päev siin hakkas rääkima, et ta ikka tahab piparkoogimaja ka. Tore, et on olemas IKEA, sain sealt kogu vajaliku komplekti – juba valmis tehtud majaosad, liimi ja kaunistamismaterjali. Eriti rõõmustasin liimi üle, et ei pea ise mässama. Rõõm oli muidugi enneaegne, kuna seda oli väga raske tuubist välja pigistada ja oli liiga kõva nagu ka glasuurid, mis olid samuti tuubide sees ja välja pigistades tulid need täiesti suvaliselt välja ja käitusid üldse mitte ootuspäraselt 😀 Aga kamba peale saime lõpuks tehtud ja välja kukkus täitsa kenake. Itaalias päkapikke ei käi, seega seekord meil päkapikk paraku majja elama ei koli, kuid nänni sussi sisse toob ikka 😀 Kuna järjest enam jagatakse pilte enda tehtud piparkookidest, siis mul on järjest suurem soov ka neid teha. Hea, et meil on olemas USA baasi pood, kus tõepoolest peaaegu kõike müüakse ja ma sain oma vajalikud vürtsid kätte! Seega saab taigna teo ette võtta ja nädalavahetusel piparkooke küpsetada 🙂

Eelmisel laupäeval korjasin viimase peotäie tomateid ja tõmbasin taimed välja. Rohelisi tomateid oli otsas veel palju, aga kuna taimed ise olid juba ära kuivanud ning päikest enam nii palju näha ei ole, siis tomat ei lähe punaseks, vaid pigem kasvab rohelisena juba katki. Seega lõppes nendega majandmaine ka nüüd ära. Maasikatel kestab suvi ikka veel edasi. Ma lõikan aina lehti maha, et suureks ei kasvaks ja need otsustavad selle peale hoopis hoogsamalt õitsema hakata 😀 Loodetavasti need ikka järgmine suvi ka saaki annavad … Sidrunid valmivad ka, jupikaupa järjest korjan neid, varsti saab jälle mahla välja pressida, mul on nüüd ju elektrooniline press ning kuubikutena külma panna. Lisaks on lahti läinud suur apelsini korjamise hooaeg. Jaak uuris tööl, et need õiged mahlaapelsinid, need kõige magusamad ja parimad, pidi valmima veebruaris. Aga eks peab nüüd ka turule ostma minema, novembri alguses ostetud ei olnud just eriti maitsvad.

Mind on tabanud karmavõlg nagu Jaak üks päev teatas, nimelt saadeti kirjade järgi tagasi tellitud robottolmuimeja. Eelmine aasta tellimus kohe tühistati, sel aastal pandi Siracusa jaotuskeskuses märge külge, et pakend on saanud kahjustada ning on müüjale tagastatud ning Amazonis oli märge, et raha kantakse tagasi. Kuna kolm on kohtu seadus, siis Jaak otsustas veel ühe korra proovida ning tellis esmaspäeva õhtul uuesti. Seekord oli hind ca 70€ soodsam, saa nüüd nendest mustadest müükidest aru! Eile tuli aga Amazonist teade, et saadetis on kohale toimetatud, emmmm, me nüüd siis ei teagi, kas siis tuli ikkagi see vigase pakendiga saadetis kohale. Saame täna ehk selguse majja, kui Jaak mr. Francot näeb ja paki kätte saab. Pakkidest rääkides, oleme kõik oma tellitud pakid kätte saanud, rõdule mõeldud jõulutuled, mis algselt pidid jõudma 17.12, saabusid juba eile. Küll seikleb siia poole Liina poolt 20.11 Eestist teele pandud saadetis – meie tatrahunnik, kommid ja šokolaadid ning tänaseks päevaks arvatavasti veidikene käest ära läinud leivad 😀 Uurisin Omniva endise kolleegi käest, kes nägi, et viimati on saadetis 26.11 Poolas registreeritud, et kui järgmise nädala alguseks ei ole jõudnud, siis tuleb päring teha. Augustis pandi pakk teele 21.08 ja kätte sain 7.09, seega kokku 18 päeva. Olen arvestanud, et lähebki kaua aega, aga tänaseks võiks see ju juba Itaaliasse jõudnud olla. Ikka tõeline piin, kui lennukid ei lenda ja kogu kauba liiklus siia kanti käib mööda maad. Väga tüütu! Tundub, et Rasmus peab ikkagi õppima makarone sööma 😀

Eelmisest reedest hakkas Itaalias kehtima uus reeglistik kuni 15.01.2021. Enamjaolt jäävad kõik praegused kehtestatud reeglid ja piirangud kehtima. Lahti on kirjutatud pühade aegne liikumine ning reisimisega seonduv. Valitsus arvab, et järgmise nädala lõpuks kukub kogu riik “kollasesse tsooni”, kuna haigestub järjest vähem ja kordades rohkem saab terveks, mis tähendab, et inimesed tohivad rohkem liikuda. Seega on pühade ajal väga konkreetselt kirjas, mida tohib teha. Kuni tänaseni pidid ainult teatud riikidest tulijad tegema testi ja osadest loetletud riikides tulijad olema 14 päeva karantiinis. Ülejäänud said vabalt liikuda. 10-20.12 peavad kõik, kes Itaaliasse tulevad, ükskõik kust riigist esitama 48h enne reisi tehtud negatiivse testi tulemuse või istuma karantiinis. 21.12.2020-6.01.2021 kõik kes Itaaliasse tulevad peavad olema 14 päeva karantiinis, olenemata sellest, kas Sul on negatiivne test või mitte, karantiin on kohustuslik. Sitsiilia tahtis lisaks kehtestada kõikidele ükskõik, kust kaudu tulnud inimestele kohustusliku testimise ka. Hetkel on see toppama jäänud, kuna bussi- ja rongijaamad ei suuda seda tagada. Sitsiilia president on natuke närvis, kuna taaskord “ähvardab” pühade perioodiks ca 6000 inimest siia tulla, nagu kevadel, kui kogu see trall peale hakkas ja riik lukku pandi. Nüüd tahavad kõik põhjas töötavad või õppivad inimesed pühadeks koju tulla. Alitalia teatas siin paar päeva tagasi, et piletite müük enne 20.12 on kasvanud juba 50%. Kuna olukord on saadud kontrolli alla, siis paaniliselt kardetakse, et läheb jälle käest ära. Ja nagu ikka, on suurim hirm ja mure haiglatega, nende koormusega ning töötajatega. Nemad saavad ju kõige enam pihta, kui ikka töötajaid ja haigevoodeid ei ole, siis on asi ikka väga pahasti. Muidu oleks ju nendest piirangutest täiesti ükskõik, aga tervishoiu süsteemi toimimise pärast tuleb pingutada ja sellega olen ma täiesti nõus, et reegleid peab järgima, isegi kui need tunduvad täiesti mõttetud ja jaburad, kedagi need ikka kaitsevad. 7-15.01 kehtib sama reegel, mis 10-20.12 ehk kõik, kes Itaaliasse tulevad, ükskõik kust esitama 48h enne reisi tehtud negatiivse testi tulemuse või istuma karantiinis. Peale seda siis tulevad uued reeglid. Lisaks 25,26.12 ja 01.01.2021 on oma linna piirest välja liikumine keelatud, kui liigud ilma põhjuseta on trahv 400-1000€ ning kui muidu on liikumispiirang 22:00-5:00, siis 01.01 on liikumispiirang 22:00-7:00. Ahjaaa ja suusakeskused on kõik kuni 6.01.2021 suletud, kuigi Alpides on juba suur ja paks lumi maas. Tuli eelmine nädal suur ports ja korraga maha, nagu vihmagagi on, kui juba siis juba ja palju korraga.

Ilusat jõulukuud ja püsige terved!

27.11.2020

Sügis jõudis ka siiamaale, eelmisest laupäevast alates on iga päev sadanud, ühel päeval on olnud ka suur torm, arvatavasti oli see esimesel ööl, kui kogu maailma vihm maha sadas ja tuul raevutses. Olen alati mõelnud, et kui sajab, siis pigem öösel, et päeval oleks ilus ilm. Nüüd ma enam ei tea, mis parem on, kuna siinsed vihmahood toovad kaasa kohutava lärmi – Rasmusel peksab vihm vastu katust ning kui tuul on mere poolt, siis peksab vastu meie magamistoa akent ning rõdu ja sellega kaasnev müra ei lase magada. Seega esimesed ööd olid selle lärmi keskel väga rahutud, isegi kõrvatropid väga ei aidanud, müristamist kuulsin ikka! Rasmus kolis esimesel öösel külalistetuppa, seal oli vähemalt vaiksem, edaspidi teda see vihm enam ei seganud, sadas arvatavasti ka natuke vähem. Jaak muidugi ei teadnud midagi, teda need hääled ei häiri. Elekter käis ka paar korda ära, aga õnneks väga lühiajaliselt, seega koduseid tegevusi see ei seganud. Rannas olid lained peksnud peaaegu müürideni välja, mille tulemusel on rannas nüüd veidi kehva kõndinda ja palju sodi on kaldale uhutud ning tagumises rannas on alumine platvorm puruks. Täna aga oli imeilus – soe ca 20 kraadi ja päike 🙂 Kõik ainult selleks, et homne torm koos vihma ja äiksega rahulikult saabuda saaks …

Ma olen kogu aeg arvanud, et olen pigem hommiku, kui õhtu inimene. Hommikune virgutusvõimlemine on see kõige õigem tegevus, kuna kõik ju seda soovitavad, sest pealelõunal on juba väsimus ja õhtul ei jaksa üldse midagi teha. Nüüd olen avastanud, et mulle meeldivad pikad ärkamised ehk magangi niikaua kui und jätkub – praegu saab, sest Rasmus õpib ju kodus. Järgneb hommikupesu, seejärel latte ja hommikusöök ning selle kõrvale Hommikuterevisioon. Kuna kõik kulgeb rahulikus tempos ja Hommikuterevisioon kestab ju ikkagi 2h, siis reeglina enne 11:00 ma asjalikuks kuidagi ei jõua hakata 😀 Seejärel on kas koristamine, söögitegemine, aias toimetamine, poes käik vm toimekas tegevus. Peale lõunasööki, kui oleme tunnikese seedinud käime Rasmusega külaringil. See komme tekkis peale seda, kui Jaak hakkas jooksmas käima. Kui tal on tööst vaba nädal ja ta trennis ei ole käinud, siis üle päeva jookseb küla vahel. Nüüd on juhtunud nii, et mina teen oma kiirkõndi – vahepeal väikesed treeningharjutused nagu kätekõverdused ja kükid ning Rasmus, kas sõidab rattaga Jaaguga kaasa, jalutab koos minuga või proovib joosta. Ma teen vähemalt 5km ringi, et saaks ikka võhmale ja oleks tunne, et olen ikka veidikene ennast liigutanud ka. Hakkasime nii toimetama novembri teisest nädalast ja siiani üsna edukalt, kui ilm vähegi lubab oleme seda traditsiooni jätkanud. Meie Rasmusega igapäevaselt, Jaak jookseb üle päeva. Rahulikult küla vahel jalutamas käib ta jätkuvalt iga päev, kui vihma ei kalla. Eile jäin ma oma jalutuskäigul külla lõksu 😀 Mina ju kardan paaniliselt koeri, öelgu need koerte peremehed, mida iganes tahavad, kui need koerad ikka hooga mu poole jooksevad, siis ma kardan neid, iial ei või teada, mis eesmärgil see loom niiviisi kappab. Oleks siis need koerad mingid väikesed nähvitsad, kes on tegelikult isegi agressiivsemad, kuid nende tormamine ei tundu nii hirmus, ei, need on sellised poni mõõtu tegelased. Eile tormas kõigepealt üks lahtine suur must koer mu poole, sellel oli õnneks peremees suhteliselt ligidal ja ta pani koera rihma otsa. Tegin oma ringi edasi ja kui tagumise mere äärest trepist ja järsakust suurte pingutustega üles olin saanud, seisis see koer jälle mul seal tee peal risti põiki ees, kuna peremeest ei paistnud, keerasin kärmelt otsa ringi ja läksin tegin veel ühe tiiru treppidel – väga hea trenn ju. Selleks ajaks oli õnneks koer kadunud. Jätkasin oma viimast ringi ja alumise suure värava juures nägin järgmist suurt lahtist koera, seekord heledat karva. Ma ei osanud enam kuhugi poole liikuda ja lihtsalt seisin seal ning mõtlesin paaniliselt kuhu poole ma nüüd liikuma saan. Lõpuks helistasin Jaagule ja tellisin ta endale järgi 😀 No mul oli ju hirmus. Kuna ta tuli vahetee pealt mõtlesin, et lähen siis risti talle vastu ja nii kui ma teeristi jõudsin tormas see hele koer hooga mu poole, mis muud kui keerasin sihuti otsa ümber ja kiiresti tuldud teed mööda tagasi. Kuna olin kasside tänavas, siis need olid küll veidikene segaduses, et kõnnib siin edasi tagasi ja süüa üldse ei anna … Kuna ma nüüd teadsin, et koer on teises kohas julgesin ma oma teekonda jätkata. Tormasin siis nii kiiresti kui sain, joosta ma ei jaksanud, tee oli ikkagi ülesmäge, kodu poole. Olin juba peaaegu koduvärava juures, kui nägin, et see koer mäest alla jooksis – nagu mida!? Tegin siis suu lahti ja karjusin, et mis mõttes, kasi minema, kasi minema ja ohhh, mis üllatust, koer keeras otsa ringi ja jooksiski minema … Selgus, et ma kartsin meie küla kõige aremat koera, kes tavaliselt ise inimest nähes ära jookseb 😀 See koer alguses tormab täie hooga Su poole ja kui edasi kõnnid või midagi ütled, siis keerab otsa ringi kaob kui tuul. Nojahhh, mis seal siis ikka. Pere sai muidugi mu üle naerda, sest olin nad asjata välja ajanud ja pealegi veel enne minema jõudnud kõndida, kui nad kohale jõudsid. Aga no ma tõesti ei julgenud kuhugi poole liikuda, meil on neid erinevaid koeri siin ju mitmeid, kust ma tean, et see just see arg loom on … Edaspidi võtan hantlite asemel käimiskepid ja teen kepikõndi, siis on vähemalt mingi toigas käes ja natuke julgem tunne … äkki … 🤔 Kassidest ka – mul on nendest mööda kõndides kogu aeg tunne, et nad kargavad mingi hetk jalga kinni. Ma saan aru, et nad on seal madalal ja kõrgemale ei näe, aga kuidas nad ennast kerra tõmbavad ja ainiti jalgu vahivad on suhteliselt hirmutav. Pealegi on suur võimalus hämaras neile lihtsalt peale astuda – need hallikirjud kassid ei paista hämaras üldse välja! Lisaks ei karda need kassid mitte kedagi – lihtsalt lebavad seal kus nad lebavad ja otsi ise tee, kuidas neist mööda saad. Koerte eest nad üldiselt panevad jooksu, aga inimene või auto neis küll mingit emotsiooni ei tekita.

Kui siin ikka vihma sajab, siis kõik ujub. Taaskord sai meie piirkond kõige suurema valangu kaela ja nii mõneski kohas olid teed jõed ja autod ujusid nabani vees. Vaatepilt, mida me enne nii suurelt siin näinud ei ole ja mis väga rõõmu ei valmista oli see, kuidas jõest kogu siinse piirkonna sodi merre voolas ja kuidas meri täielikult oma värvi muutis. Kuna pikalt-pikalt oli kuiv, praktiliselt kaks kuud, siis meri oli ülimalt puhas ja ilus sinine. Nüüd teisipäeval, kui taaskord meeletu kogus vihma alla kallas muutus meri lihtsalt sopa värvi. Tänaseks on ta taaskord natuke sinisemaks läinud, aga vägagi omapärane oli jälgida kuidas see teedelt ja mägedest tulnud vesi järjest kaugemale merre tungis.

Täna oli ju ka Must Reede – suur shopinguhulluse päev. Jaak on veebipoodides pakkumistel hoolega silma peal hoidnud ja üht-teist plaaninud osta. Täna ta muidugi leidis, et kõik on pettus ja paremad pakkumised olid selle nädala jooksul ja täna midagi ekstra head ei olegi 😀 Küll jah, ta tellis ära robottolmuimeja, mida me eelmine aasta ei saanud, tellimus tühistati, ehk sel aastal õnnestub. Teised ostud läksid vett vedama, kuna siia ei tarnita või ikkagi niiväga neid asju ei ole ikkagi vaja – näiteks telekas, käisime Euronicsis seda piilumas, aga lõpuks otsustasime, et ei, sel aastal siiski ei osta, pigem järgmine aasta või vahetult enne siit ära kolimist. Küll aga ostsime mulle uue ja väga peene Philpsi triikraua, mis teoreetiliselt peaks nüüd kõik imeväel ära triikima. Ma ei ole triikraudade vastu eriti huvi tundnud, kuid viimane kord poes käies jäi mulle silma selline suure paagiga uut moodi triikraud – ise reguleerib, tunneb materjali ära ja annab igast asjast märku, tundus huvitav ja ehk on ka kergem triikida 🙂 Eks ma annan siis teada, kui esimene katse tehtud on. Jaak proovis baasi NEX-i pakkumisi ka vaatama minna, aga sinna oli mega järjekord, korraga lubati sisse 100 inimest ja see päev on ameeriklaste seal ülim püha üritus, siis kõik vähegi siin töötavad inimesed olid ennast kohale sättinud. Kuna ma ei näidanud just eriti vaimustust üles baasi sõitmisel – tegin kodus hoopis leiba selle asemel :), siis jäi tal sinna minemata ja ta oli üsna pahur selles osas, et äkki oli midagi head, millest me nüüd ilma jäime 😀 Õnneks on NEX-is Blue Navi Weekend – seega kõik pakkumised on kuni pühapäeva õhtuni, küll jah on arvatavasti kõik head pakkumised tänasega ära ostetud ja järgi ainult riismed.

Rasmus on edukalt juba 1,5 nädalat distantsõppel olnud, eile ja täna oli tal vaba, ikkagi Tänupühad ju ja lastel vabad päevad. Seekord on õpe palju paremini üles ehitatud, kui kevadel. Esmaspäeviti on iseseisvalt õppimise päev – õpetajad on olemas, seega kui on vaja konsulteerida, siis Google Classroom vahendusel saab otse õpetajaga ühendust võtta. T-R on 9:00-9:45 ja 10:00-10:45 üle Google Classroomi õpetajaga tunnid. Osad lähevad väga kiiresti nagu matemaatika ja kunst, need on reeglina 10-15min. Seega on nädalas iga aine kohta üks vahetu 45min õpe. Õppimine on veebis üleval ja tähtajad juures, seega lapsed saavad aega planeerida, et asjad tehtud saaks. Päevad on vahest isegi pikemad, kui koolis, kuna infot peab ise rohkem läbi töötama. Kuid siiani on Rasmus väga tubli olnud ja jätkab A-dega ning ühe B-ga.

Aeg kaob kuidagi kiiresti ja juba järgmine nädal otsustatakse uute reeglite üle. Eelmine reede arvutati uued tsoonid ja Sitsiilia jäi edasi oma oranži tsooni, hea seegi. Peale karmimate piirangute kehtestamist on haigestunute kõver taas langema hakanud ja need, kes kõik enne suure hooga haigeks jäid, saavad usinasti terveks, seega viimastel päevadel on neto isegi miinustes olnud. Seega olukord stabiliseerub, aga arvatavasti kiiresti midagi ei avata, kuna kardetakse siis uuesti haiguse suuremat levikut. Haiglad saavad taas vabamalt hingata, kuna patsientide arv väheneb iga päevaga ja juurde praktiliselt enam inimesi ei tule. Küll kasvab jätkuvalt surmade arv, kui veel kolm nädalat tagasi jäi see sinna 300 kanti, siis viimased kaks päeva on jälle üle 800. Me arvasime, et kevad võttis juba kõik keda võtta andis, kuid tundub, et neid vanureid on siin rohkem kui küll. Statistika vaates – jätkuvalt on suurim suremus 70+ ja eriti 80+ vanusegruppides. Loodame, et uues regulatsioonis lubatakse Itaalia piires taas liikuda, tahaks kuhugi sõita ja midagi teha, kui muidugi muuseumid ja restoranid kinni jäävad, ei ole mõtet kaugele seigelda, aga saaks vähemalt saarel jälle natuke ringi sõita, kui ilm kannatab. Kogu selle koroonajama ainus pluss on see, et saab hommikul magada 😀 Rasmus peab kell 9:00 arvuti taga olema, seega saame kõik välja puhata. Jaak käib üle nädala tööl ja kui ta töö nädalal 7:30 paiku kodust ära läheb, näen ma veel magusaid unenägusid. Millest on enim kahju – reisida ei saa, kõik pikad nädalavahetused ja vaheajad lähevad kaotsi, kuna piirangud on peal. Nojahhh, tegelikult ju ei keela keegi reisida, kuid kui hotellid, muuseumid ja restoranid on kinni, siis pole sellel ju mõtet. Midagi teha ei saa ega kuhugi minna. Mujale minnes on vaja 10 päeva isolatsioonis olla ja jällegi ei ole asjal mõtet. Jah, võib teha enne ja pärast neid teste, kuid ka nende tulemused võtavad aega. Lisaks on lennuliiklus praegu nii hõre, et kuhugi kaugemale sõitmiseks tuleb mitu päeva aega varuda ja sellel ei ole mõtet. Kuid lootus sureb viimasena ja kevad tuleb helgem ning siis saab taas kaugemale seigelda, seni lepime oma saarega, juhul kui Itaalia sisest liikumist ei taastata.

Võõrasemadega seostub mulle kevad ja mu sünnipäev, kuna tellin alati oma sünnipäevaks võõrasemad, mis ma rõdule istutan. Novembri keskel tulid Lidlisse võõrasemad müüki ja ma muidugi ei suutnud neid ostmata jätta. Tundub, et traditsiooni tuli väike nihe sisse 🙂

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

17.11.2020

Olles “oranžis tsoonis” oleme suhteliselt piiratud liikumisvabadusega. Kui me enne arvasime, et see piirdub maakonna piiriga ehk Siracusa piiriga, siis täpsustamisel selgus, et tegelikult me Augustast kaugemale liikuda ei tohi. Seega käisime siis eelmine laupäev Augustas ühte toredat kohta vaatamas. Nüüdseks on muidugi tekkinud see kehva olukord, et meil on Augustas kõik kohad, mis vähegi annab üle vaadata, üle vaadatud. Edaspidi peame piirduma oma küla ja naaberkülade läbi käimisega. Samas tundub, et alates tänasest ootab meid üldse tubasem periood ees, kuna see “õige” sügis jõudis nüüd lõpuks ka siiamaile. Üle 1,5 kuu sadas taas vihma ja välgutas, õnneks sadas vastu hommikut, seega päev on kuiv olnud, aga pilvine. Sooja on 20 kraadi ringis, aga seda ei jätku enam kauaks, lähipäevil lubatakse kuni 17 kraadi sooja ainult, seega sügis trügib täiega peale. Oleme mõned õhtud tunnikeseks kütte ka sisse pannud, kui ikka on tunne, et jahedavõitu on, et kas ikka töötab – töötab, seega külm aeg võib tulla. Lugesin hiljuti ühte artiklit, kus oli kirjas, kuidas Itaalias kütteperiood on reguleeritud. Põhja pool tohib kütteperioodiga algust teha oktoobris ja mida lõuna poole seda hiljem. Meil näiteks tohib kütma hakata alles 1.12. Samuti on paika pandud, mitu tundi päevas tohib kütta, põhjas oli vist 10 tundi või 12, ma seda enam ei mäleta, keskel 8 ja lõunas 6. Samuti on paika pandud, mitu kraadi toas sooja võib olla, üle 20 ei ole soovitatav. Kõik ainult energiasäästu eesmärgil, et niipalju gaasi ja elektrit ei raisataks. Samad soovitused on ka eramajadele, kellel on oma küttesüsteemid, kuna neid ei saa kontrollida, siis lihtsalt soovitatakse. Kõik, kes on ühises küttesüsteemis, peavad antud reeglitega leppima. Seega on arusaadav, miks nad jopede ja saabastega toas on ning poodides elektrisoojendusega madratseid, tekke ning veste müüakse. Kuigi siin ma ei saa aru, kuidas see kokkuhoid tuleb, kui nagunii peab elektrit tarbima … Me hakkame kütma siis, kui ikka külm on ja niipalju kraade, kui vähegi saab, aga kuna maja on suur ja sooja ei pea, siis eriti palju üle 20 neid kraade ei saagi.

Eelmisel laupäeval seiklesime Augusta rannikul, siin on ikka väga ilusaid kohti, täitsa lähedal meile, ei peagi kaugele sõitma ja on sama lahedad, kui suurelt reklaamitud vaatamisväärsused. Seekord sattusime rannikule, kus oli üsna keeruline rada mere äärde ronimiseks, astmed olid kõrged ja ühes kohas oli palju lahtisi väikeseid kivisid, seega libisemise oht on üsna suur. Inimesi oli üsna palju – ujuti ja võeti päikest. Üks harrastas allveeujumist ja ühed lennutasid drooni, aga pildid räägivad enda eest.

Mandariinid on valmis! Meil on siin külas tee ääres üks puu, mille otsa mandariinid lihtsalt ära mädanevad. Kuna oleme nüüd viimasel ajal, kuni eilseni, kui soe ja ilus oli 😀 käinud Rasmusega küla vahel tiirutamas, tema rattaga, mina jala, siis jäi see puu mulle silma. Palju vilju oli maha kukkunud ja väga palju puu otsas mädanemas. Jaak käib pimedas jalutamas, seega andsin talle koti kaasa, et ta neid nopiks. Ma tean, et nii ei ole viisakas, aga kui need lihtsalt mädanevad, siis ei ole sellest ju kasu kellelgi. Pimedas oli üsna keeruline neid noppida, aga mõned Jaak ikka sai tuua. Oi, küll need maitsesid magusad …. Mmmmmm, väga väga head! Ühel päeval noppisin ise ka mõned, aga kuna tänava poolne osa on juba tühjaks korjatud – tundub, et me ei ole ainsad :D, siis nüüd peab aeda sisse minema ja nii julge ma veel ei ole. Pimedas enam eriti korjata ei saa, sest paljud viljad on mädanenud ja peab nägema mida haarad. Igatahes on mul kole kahju, et need seal niiviisi raisku lähevad, sest need on tõesti väga maitsvad.

Ostsin seekord Lidlist Itaalia jõulukeeksi, maksis natuke üle 5€. Eelmine aasta ostsin Augusta kohvikust, kus see oli muidugi kordades suurem ja väga rikkaliku pistaatsiakreemiga ning maitses jumalikult, aga hind oli ka muidugi vastav – 40€. Siis lubasin, et enam ei osta, proovitud ja aitab küll. Nüüd seda poe saia süües, tundub küll, et huvitav, kas peaks uuesti väljamineku tegema või peaks ise midagi küpsetama – kringli vmt. Ma leidsin Decost isegi presspärmi, seega peaks magusa pärmitaigna katsetused nüüd ka järgi proovima, kuna kuivpärmist tehes ei ole ikka nagu päris see tulemus, mida tahaks. Hetkel on mul aga magusate küpsetuste osas paus, vahepeal läks natuke liiale jälle ja Jaak leidis, et tal jäävad püksid niiviisi kitsaks 😀

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!