Author: Margit Kõiv

08.11.2020

Oleme nüüd kolm nädalat järjest käinud lähiümbruse looduskauneid kohti avastamas. Kõik kohad on olnud väga ilusad, omamoodi kiiksude ning vaadetega. Tahaks väga minna natuke põhja poole, Taormina kanti, kus on jõgi ja peaks olema ka üks kosk – mina ju suur koskede sõber. Paraku oleme hetkel piiratud liikumisega ja tohime reeglite alusel käia ainult Siracusa maakonnas. Õnneks on siin ka palju kohti, mida avastada, seega loodetavasti jätkub meil tegevust kuniks meid jälle liikuma lubatakse. Täna oli liiklus olematu, kui eelmine pühapäev oli kiirteel autosid omajagu, nii nagu ikka on olnud, kohalikel ju vaba päev ja sõidetakse palju ringi, siis seekord oli tunne nagu oleksime ainsad hinged, kes ringi sõidavad. Jaak oli muidugi väga rahul, et neid vähem sõitmas oli.

Eelmise nädala pühapäeval (1.11) käisime teisel pool Siracusat, Cave of Pillirinat ja sealset piirkonda uudistamas. Koha leidsime suhteliselt kergesti üles, kuigi esimesel korral sõitsime vale tänava lõppu, sealt ei pääsenud rannikule kõndima. See-eest oli selle tupiktänava lõpus väga ilus suur basseiniga maja. Üks onu pikutas basseini ääres ja luges lehte, teine onu riputas samal ajal pesu kuivama. Pühapäevane idüll 🙂 Koopa leidsime suhteliselt lihtsalt üles ja see oli tõesti suur. Taskulambi oleks võinud kaasa võtta, siis oleks saanud rohkem sisse minna ja paremini uudistada. Seiklesime mööda matkarada ka veidikene aega ringi ja imetlesime vaateid. Lisaks meile kohtasime veel kahte inimest koeraga ja kahte jalgratturit. Rada tundus kulgevat mööda rannikut päris pikalt mõlemas suunas, seega saab soovi korral ennast seal korralikult liigutada.

Täna, isadepäeva puhul, käisime siin pool Siracusat. Avastasin reede õhtul FB lehelt, et üks Eesti naisterahvas, kes Siracusas elab oli pannud väga laheda koha pildid oma seinale üles. Kohe siis uurisin, kus see asub ja otsustasime, et läheme seda vaatama. Sain ühe vihje veel, aga hetkel ma ei suutnud kaardi pealt seda kohta üles leida, seega selle koha avastamine jääb tulevikuks. Kuna seekordne koht on täpselt linna külje all, siis oli seal rahvast erakordselt palju. Enamus inimesi oli muidugi jalgratastega, kuna seal on 5km pikkune väga korralik jalgrattatee. Üks perekond pidas rannas pikniku, nii nagu siin kombeks on, et laud lookas, oli ka neil potsikuid ja totsikuid väga palju. Inimesi oli ka muidugi palju, 12tk lugesin kokku. Meil oli ka seekord näks kaasas ja tegime ka paar näksimise peatust. Inimesed olid väga korralikud ja kõigil olid maskid kaasas või ees. Eriti kummaline oli vaadata rattasõitjaid, kes meid nähes omale maskid kohe ette tõmbasid või siis sõitsidki kogu aeg maskis. Jah, meil on siin kohustus kogu aeg ja igal pool makse kanda, kuid me oleme otsustanud, et kui oleme looduses, siis me neid ei kanna, ei näe selleks väga põhjust. Koht oli taas väga ilus. Tõmbenumbri – lahesopi, vaatasime kõigepealt üle ja siis sammusime mööda jalgrattateed edasi. Saime üsna pikalt vantsida enne, kui tagasi rannikule pöörata saime. Taas saime imetleda ilusaid vaateid! Seekord oli rannik alt tühi ehk mõnes kohas olime nagu õhus, seega üritasime vähem servas kõndida, kuna seal oli suur võimalus ka mõnda mõõtmatult sügavasse auku kukkuda ja seda me küll ei tahtnud. Nägime ühte kohalikku, kes meiega inglise keeles rääkima hakkas ja juhatas meid mere kohal oleva võlvkaareni – see oli väga võimas! Hea, et ta sel oli, muidu oleksime mööda marrsinud ja ei olekski teadnus, et selline looduse ime ka seal olemas on. Tundub, et paljud seda kohta ei tea, sest Google Maps fotosid vaadates, seda ei ole üles pildistatud, ma vähemalt ei leidnud. Seekordne rada rannikul oli natuke raskem läbida, kui eelmine kord, kuna pidi rohkem jälgima kuhu astud, et pärast mitu meetrit vabalangemist ees ei ootaks, aga elamus oli taaskord võimas! No ja mis ma muud oskan öelda, et loodus on siin erakordselt kaunis ja Eestist sellist kogemust ei saa …

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

05.11.2020

Eile oli uudiste vaates võrdlemisi halb päev. Pikalt arutatud ja ajakirjanduses spekuleeritud versioonid uutest reeglitest said kinnitatud. Algselt pidi uus kord tänasest kehtima hakkama, aga kuna muudatused on osades piirkondades väga suured, siis hakkab uus kord kehtima homsest. Itaalia on nüüd jagatud kolmeks värviks (sain aru, et Saksamaal pidi sama loogika olema): punane, oranž ja kollane. Alguses oli kollane roheline, aga kuna ükski piirkond pole puutumatu, siis muudeti roheline kollaseks. Igas tsoonis on erinevad reeglid v.a kollane, kus kehtib üle riigi kehtestatud kord, teistes kehtib lisaks üleriigilisele reeglistikule vastavalt piirkonna värvile veel täiendavad reeglid. Lühidalt on üleriigilised reeglid järgmised:
¤ poed on avatud ainult tööpäeviti – suletud nädalavahetustel riigipühadel ja riigipühadele eelnevatel päevadel(!). Ma loodan, et keegi kusagil loetleb need pühad ära, siis teab arvestada.
¤ söögikohad on avatud kuni 18:00, peale seda võib müüa kaasaostmiseks ja teha koju kannet kuni 22:00-ni;
¤ öine liikumiskeeld – seekord on päriselt keeld, mitte piirang – ajavahemikul 22:00-5:00. Väljas tohid liikuda ainult hädaolukorra korral (lähed vanaemale appi, sest ta kukkus vmt.), tööga või tervisega seotud liikumine. Kaasas peab olema nn. deklaratsioon, kus on siis kirjas, mis põhjusel öösel ringi kondad;
¤ keskkoolid ja ülikoolid distantsõppel;
¤ kõik meelelahutuse, sportimise ja kultuuriga seotud asutused on suletud s.h näiteks muuseumid, näitused;
¤ ühistransporti on vähendatud 50%;
¤ ilusalongid tohivad olla avatud.
Oranži tsooni peamised reeglid:
¤ tohib liikuda ainult oma maakonna piires ehk meie tohime liikuda ainult Siracusa maakonnas. Teistesse maakondadesse tohib sõita ainult siis, kui lähed tööle, kooli, arsti juurde või on erakorraline olukord;
¤ kõik söögikohad on kohapeal teenindamiseks kinni, tohib teha kaasamüüki ja kojukannet;
Punase tsooni peamised reeglid:
¤ tohid liikuda kodu juurest kuni 5km raadiuses;
¤ vastavalt reeglitele on avatud ainult toidupoed ja apteegid, ülejäänud on kõik kinni;
¤ füüsiliselt koolis kohal käivad kuni 6 klassi õpilased, ülejäänud on kõik distantsõppel.
Väga suur osa Itaaliast jääb kollasesse tsooni, kaks piirkonda Buglia ja SITSIILIA! on oranžis ning mitu Põhja-Itaalia ning Napoli piirkonda on punases, neid oli vist kokku 5-6. Mille alusel seda nüüd kõike arvutatakse jäi natuke arusaamatuks. Sitsiilia president on püha viha täis ja toob võrdlusi, kus Sitsiilias ei ole olukord üldse nii hull nagu mõnes teises piirkonnas, mis on kollaseks kuulutatud. Ta tõi võrdluse haigestumise ning haiglaravil ning just initsiatiivis olevate haigete võrdluses, kus meil ei aja midagi üle ääre ja numbrid on täiesti talutavad, kui meiega väiksemates piirkondades on need arvud pea kaks korda suuremad. Ma sain aru, et ta on vaidlustanud Sitsiilia oranžiks kuulutamise. Näis siis, kas ta nende argumentidega midagi saavutab ka …Sitsiilia ei ole ainus, kes “mässab”, punase tsooni piirkonnad on samuti tagajalgadel. Antud reeglid on kehtestatud kuni 3.12 ja tsoonid vaadatakse üle iga 15 päeva tagant. Nende otsustega me peame leppima ja lihtsalt edasi elama, mis muud üle jääb. Kuid teine uudis, mis meil meeleolu täiesti nulli viis ja mille vajadusest me absoluutselt aru ei saa, on see, et Itaalia pinnal otsustati (Sitsiilia ja Napoli) USA koolid sulgeda ja kogu kool üle viia distantsõppele. Nagu ahhhhhh!?!?! Eile õhtul hakkasid FB gruppides sel teemal arutelud, ma alguses ei saanud aru, kust see info tuleb, sest kooli poolt polnud mingit ametlikku teadet tulnud. Kuid eile õhtul oli kell 19:00 üks ülekanne, kus siinsete piirkondade kõige tähtsamad juhid tegid olukorrast ülevaate. Ma üldiselt olen neid alati vaadanud, aga seekord ei näinud põhjust, sest iga kord on nad väga ümmargust juttu rääkinud või jaganud sellist infot, mis puudutab peamiselt USA teenistujaid. Vaatasime salvestust tagantjärgi ja seal öeldigi, et peale pikki arutelusid ja kaalumisi otsustati koolid sulgeda. Mis mind pahuraks teeb on see, et Itaalia ise sulge koole v.a punases tsoonis aga seal ka alates 7 klassist, miks siis USA sellise otsuse nüüd tegi!? Kevadel, kui Itaalia oma koolid sulges jätkasid USA baaside koolid veel rõõmsalt nädal aega tööd ja nüüd, kui riik ei sulge nii suures mahus, siis USA omad panevad kõik kinni … Täna tuli direktorilt e-kiri ka, seal ametlikus kirjas ei olnud muud, kui ainult, et ettevaatusabinõuna tuli koolide sulgemise otsus. Me alguses mõtlesime, et äkki on haigus siiski kooli jõudnud, aga sellest ei räägi keegi, seega lihtsalt pandi koolid kinni. Jaak on selle otsuse peale veel eriti kuri, ma juba vaikselt lepin, mis seal siis ikka, peame hakkama saama. Rasmus oli hommikul ka veel väga kurb, aga nüüdseks on jälle rõõmus, et distantsõppele jääb. Ma arvan, et ta rõõmustab rohkem selle üle, et nädal aega koolivaheaega sülle kukkus, homne ja teisipäevane koolipäev jääb ära, esmaspäev ja kolmapäev olid nagunii vabad ja neljapäevast 12.11 hakkab distantsõpe pihta. Kuidas see välja näeb, selle kohta tuleb info järgmine teisipäev. Ise me arvame, et see eriti kevadisest versioonist ei erine, me peame nüüd lihtsalt rohkem õpetama hakkama, kuna ained on raskemad. Ja Eestis käib kõva diskusioon, kas ikka peaks maski kandma, naeru koht ma ütleks 😀

Rõõmsamalt edasi 🙂 Ilmad on olnud erakordselt ilusad! See kole periood oli seal septembri alguses ära, mõni üksik päev oktoobris on olnud pilvine ja kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, siis võibolla kahel päeval tuli uduvihma, kui sedagi. Iga päev on olnud päikseline, isegi kui hommikul on pilves, siis päeva peale on läinud selgeks. Päevased temperatuurid on 20-24 vahel ja öised 14-18. Niiskus on olnud väga tagasihoidlik, maksimaalselt seal 75% ringis, vihma ei ole ju olnud 🙂 Majas on soe, 21-22 kraadi, hommikuks kukub sinna 19 kanti, aga kuna niiskust ei ole, siis ei ole sellist rõskuse tunnet. Kütma ei ole ikka veel pidanud hakkama, see on tõeliselt mõnus, hoiame kõvasti gaasi arvet kokku! Kuigi tõesti, novembris on lausa kahel hommik väga kastemärg olnud ja niiskus on küündinud sinna 85% kanti, nii et rõdudelt tilgub vesi alla. Õnneks on seda ainult kaks korda juhtunud ja ilm püsib jätkuvalt ilus ning ükski prognoos meile veel lähiajaks vihma ei näita. Millal enne on saanud 2.11 päikest võtta 🙂 Jõuluks uuesti pruuniks!

Eelmisel laupäeval oli baasis nn. läbisõidu gripivaktsiini tegemine. Alguses me mõtlesime, et me ei lähe, et paneme kliinikusse aja ja vaktsineerime siis. Kuna Jaak tahtis baasi poest omale jopet ja pusasid ning ta soovis, et ma ka need üle vaataks, siis otsustasime perekondlikult baasi sõita ning lisaks sellele ka Rasmusele vaktsiini ära teha. Jaak sai juba töökoha poolt oma sutsu kätte, minule aga ei ole ette nähtud, kuna need aktsioonid olid tegevteenistujatele ja lastele ning need olid tasuta. Pärast me küll mõtlesime, et oleksime ikka võinud mu ka ära vaktsineerida, sest nagunii keegi kohe kohapeal midagi ei kontrollinud ja kui infot süsteemi sisestatakse, siis saavad nad ju meile arve saata, et oioi te saite süsti niisama. Aga see kõik on tagantjärgi tarkus. Pealegi ma olen nagunii nii isoleeritud, et teoreetiliselt ei tohiks ma midagi külge korjata. Kõik oli väga hästi tehtud, küll sattusime me tipptunnile, planeerisime küll, et läheme enne 10:00, et kes seal ikka nii vara kohal on, aga baasi sisse saamiseks on üsna pikk järjekord ja süsti sabas olime ka mingi 5 minutit. Pärast pidime parklas 10-15min ootama, et reaktsiooni ei tekiks. Halloweeni kostüümides tegelased andsid meile kommi ka 🙂

Ostlemine läks väga edukalt, Jaak küll tagi ega jopet ei saanud, kuna kõikidel tema suurustel olid varrukad lühikesed ja keha osa väga suur nagu kartulikott oleks seljas olnud. Kuid see-eest sai ta omale mõned pusad ja T-särgid. Tavaliselt on laste osakond väga kehvas seisus, seekord oli kaupa tulnud ja me saime Rasmusele uue tuuleka ning Nike pusa. Ilmad lähevad ju jahedamaks ja vihmaseks, kooli minnes hea selga panna. Tookord mõtlesime seda, nüüd tundub, et jäävad jälle niisama seisma 😀 Me ise küll loodame, et ehk lähevad lapsed ikkagi peale 3.12 uuesti kooli, aga pigem on meil kahtlus, et terve see veerand on distantsõpe ja kui äkki, siis uuest aastast ehk saab kooli tagasi. Jaanuar-veebruar ongi kõige külmemad kuud, siis ehk läheb ikka neid riideid vaja, ma vähemalt loodan 🙂 Ma sain omale uue koti, seekord toreda seljakoti. Michael Korsi kottidel oli 20% soodustus ja ma tean, et seda hinnatakse väga kõrgelt ja on lisaks väga moodne bränd ning väga kallis, nagu nende brändikaupadega ikka kipub olema. Kuna mul oli uut seljakotti vaja, siis kasutasime juhust ja saime mulle koti koos kõikide soodustustega 182.28$ ehk ca 155€, mis on muidugi kallis, ma tavaliselt ei osta nii kalleid kotte, aga hetkel olen otsustanud nendesse investeerida, kuna teoreetiliselt peaksid need kestma ja on ilusad. Michael Korsi enda lehel on sellel kotil hetkel soodustus ja hind on 268€ … Seega said seekord kõik midagi ja olime väga rahul. Lisaks oli poes ka kraapekaardi kampaania, mis tähendas seda, et tuli infopunktist võtta üks suur loteriikaardi moodi kaart, kus oli kolm lahti kraabitavat pinda ning seal sai erinevate % ulatuses soodustusi, madalaim oli 7% ja maksimum 70%. Me saime 7%, abiks seegi 🙂 Soodustus selgus alles kassas, enne ei tohtinud kraapida.

Meil on ju uus kohvimasin, aga paraku mitte ühtegi kapslit. Seega otsustasime minna ühte kaubanduskeskusesse vaatama, kas me leiame sealt toidupoe ketist Illy kodumasinale mõeldud kapsleid müügil. Paraku ei olnud, üldse siinsed erinevad poed ei müü oma kettides eriti Illy kohvi, just neid õigeid kapsleid ei ole saada. Jaak käis spetsiaalselt eile Illy kohvipoes neid ostmas, kuna netist tellitud kaup ei ole ikka veel kohale jõudnud, kohvimasin tuli küll kiiresti … Oleme Jaaguga korra seal keskuses käinud, kui tegime aega parajaks, kuna Rasmus oli sealkandis sünnipäeval. Jah, siis kui veel tohtis pidusid pidada, kutsuti ta sünnipäevale! Meil oli nii hea meel! Ta on lõpuks ka lastega ühise keele leidnud 🙂 Ühesõnaga seal keskuses oli ka Bialetti tarvikute kohvipood. Eelmisel korral ei olnud Jaagul ostlemise tuju ja kõik jäi ostmata, seekord oli ta paremas meeleolus ja me ostsime lõpuks omale espresso tassid 🙂 Kuna seal oli kampaania, et ostad mingi summa eest, siis saad nii ja naa palju % alla, siis me muidugi ostsime mulle veel ühe uue panni ja väikese koorekannu ka 😀 Kes iganes selle mehikese autor on, see on geniaalne kunstnik, see vennike näeb ikka nii lahe välja 😀

Ema, imeilusat saabuvat sünnipäeva (juba homme 6.11), Sul tuleb ilus ümmargune number, kahju, et seda seekord koos Sinuga tähistada ei saa 🙁 Olen mõtetes Sinuga ja soovin Sulle imelist uut algavat eluaastaringi, muahhh ja kallistused!

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

30.10.2020

Meil oli täna “Virtual Parent-Teacher Conferences” ehk teisisõnu arenguvestlused. Kokku on Rasmusel kuus (6) õpetajat seega oli meil kuus 10 minutilist sessiooni, kus me saime õpetajaga suhelda. Eelmise reede kooli uudiskirjaga saadeti link, kus tuli valida õpetaja, endale meelepärane kellaaeg ning ära registreerida. Sain vastu Google Meetroomi lingi ja õigel kellajajal võtsime õpetajatega ühendust. Kuuest õpetajast viis ütlesid, et Rasmus on nende üks parimatest õpilastest ning nad on temaga väga-väga rahul. Awwww! Üks õpetaja ütles põhimõtteliselt teise lausena, et ta armastab Rasmust, emmmm okeiiii …. Kuna Rasmusel on hinded korras (A+ kuni B-) ja ta ise ütleb, et koolis on ok, raske, aga ok ning mingeid probleeme ega küsimusi ei ole, siis meil endil õpetajatelt suurt midagi küsida ei olnudki. Kõik kiitsid teda ja olid temaga väga-väga rahul. Üks õpetaja on selline “vanakooli” mees, mulle meenus kohe ta sellise omal ajal olnud TTÜ õppejõuna 😀 ja erinevalt teistest ei kiitnud ta Rasmust taevani, vaid jäi väga reserveerituks. Esimene tsükkel, Eesti mõistes siis veerand on edukalt läbitud ja tulemusega võib väga rahule jääda. Edu Rasmusele edaspidiseks ja loodetavasti jätkab ta sama usinasti!

Jaak on suhtunud väga skeptiliselt inglise keele ja kirjanduse A+-desse (hinnetelehel esimene aine), kuna talle tundub kahtlane, et kuidas saab võõramaalane nii head tulemused saada. Õpetaja vastus pani jällegi mind mõtlema. Ta ütles, et ta näeb Rasmuses suurt potensiaali kirjutaja või tõlkijana ning kui ta tunnis teeb mõne töö, siis ta vaatab selle üle ja kui talle tundub, et Rasmus “jookseb lati alt läbi”, siis suunab ja annab juhiseid, kuidas oma kirjatööd veelgi paremaks teha. Seeläbi Rasmus areneb ning eesmärgid on järjest kõrgemad. Mulle selline suhtumine väga meeldib, selline toetav, innustav ja motiveeriv! Selle aastaga on toimunud tohutu hüpe Rasmuse lugemises – kui ennem pidi teda sundima ja ta valis võimalikult lihtsad raamatud, et oleks kerge ja saaks ruttu läbi, siis sel aastal on asjad teisiti. Eesti koolis oli suvelugemine Palacio “Ime”. Kuna me eesti keelsena seda ei saanud, luges ta seda inglise keeles ja see on praegu ta lemmikraamat, mille me talle isegi ostsime. Vaatasin ka kunagi temaga “A Series of Unfortunate Events”, mis kaldub sinna fantaasiamaailma. Kuna see talle meeldis, siis otsis ta selle kohta infot edasi ja leidis Netflixist üles seriaali – kolm täispikka osa. Vaatas need ära ja lõpuks hakkas lugema raamatuid – neid on kokku 13 osa. Ta jõudis neli osa ära lugeda ja siis tuli “Ime” ning selle loomuliku jätkuna “Auggie ja mina” ning plaanib selle kolmanda raamatu samast seeriast ka läbi lugeda. Seega “A Series of Unfortunate Events” on jäänud tahaplaanile. Juhtus kuidagi nii, et sama raamat on ka siinse kooli inglise keele õpetaja lemmikraamat ja ta andis koolis olevad selle seeria raamatud, mis tal oli, Rasmusele. Seega on tal on nüüd sealt seeriast osad raamatud kodus ka olemas. Ma olen väga positiivselt üllatunud, et ta on hakanud lugema, leidis raamatud, mis talle meeldivad ning naudib nende lugemist. Mulle meeldib siinse kooli süsteem, et laps valib ise mida loeb, mitte ei ole ette antud kohustuslikku kirjandust, mis kipub huvi lugemise vastu pigem kahandama, kui motiveerima. Lisaks sellele kirjutas Rasmus suvel juba lühijutte – arvutisse ja inglise keeles. Nüüd oli neil kooli pildistamine – ametlik pildistamine jäi küll ära, aga kunstiõpetaja on ka hobifotograaf ja tegi lastest portreepilte aastaraamatusse – ja seal pidi ootama, siis Rasmus otsustas ootamise aja täita loo kirjutamisega, A4 kaks poolt kirjutas täis. Tundub, et mingigi sügavam huvi mõne asja vastu hakkab tal lõpuks ometi tekkima 🙂

Sügishooaja saabudes ehk siis kui inimesed ära kolisid leidis Rasmus taas ratta üles. Juba eelmine aasta sõitis ta ringi sel ajal, kui kedagi ei olnud. Sel aastal samamoodi, hakkas uuesti sõitma siis, kui inimesed ära olid kolinud. Seega rattahooaeg sai taasavatud 3.10. Tiirutab külavahel päris pikalt ja viitsib ning jaksab ka mäest üles vändata. Üles väravani välja ta pole veel sõitnud, aga poole tee peale küll.

Sel aastal oleme natuke jännis koduse eesti keele õppega. Kuna siinses koolis on koormus päris suur ja teha on palju, siis kulub tal suurem aeg kodutööde tegemisele. Lisaks on teisipäeva õhtuti jätkuvalt Miksikese programmi eesti keele tunnid. Sel aastal on koos korraga neli last ja uus õpetaja. Antud õpetaja annab poole rohkem kodutöid, kui eelmine. Seega on võrdlemisi vähe aega teha Õismäe kooli õpetajale eesti keelt ja kirjandust, kuna kõik tegevused võtavad oma aja ning tahaks, et lapsel oleks niisama mängimise ja laisklemise aega ka. Kuna lisaks siinse kooli lugemisele on vaja lugeda ka Eesti kooli kohustuslikku kirjandust ja sealsed raamatud ei ole just eriti ahvatlevad … Kuna osasid raamatuid ei ole meil kusagilt võtta, siis asendame nendega, mis Rasmusele meeldivad ja mida ta tahab lugeda. Seega loodetavasti saab ta lõpuks ka nendega hakkama. Õismäe koolis on ka uus eesti keele ja kirjanduse õpetaja, täiesti tuttuus ja esimest aastat tööl. Tundub noor ja avatud meelega, seega oleme saanud paindlikud lahendused ja kokkulepped. Ise ma küll natuke põen, et meil see õppimise tempo nii aeglane on, aga no tõesti, kirjanduse teemad on hetkel sellised, kus ma üldse kaasa ei oska rääkida – õnneks on Jaak luulesoonega ja aitab siin hädast välja 😉

Rasmusest praeguseks kõik. Meil on üks väga tubli laps! Ahjaaaa, mille üle mul kogu selle õpetajatega vestluse tulemusena kõige suurem hea meel on, et kõik õpetajad ütlesid, et Rasmus alati küsib üle, kui aru ei saa või hätta jääb. Jeiii, aastate pikkuse töö tulemus on lõpuks vilja kandma hakanud! Kui palju aastaid me oleme rääkinud, et ära karda küsida, alati tuleb täpsustada ja küsida, kui aru ei saa. Nüüd on see aeg käes! Vähemalt hetkel ja siin koolis ja siinsete õpetajatega 🙂 Õnnelik mina!

Muudel teemadel natuke ka. Kunagi kirjutasin, et me ei saa enam oma kohvimasinale kapsleid, kuna neid ei ole enam jaemüügis saadaval, saavad osta ainult ettevõtted. Jaak ei viitsinud Eesti Illy esindusse helistada ega küsida, et kuidas neid ikkagi saaks ja see edasi uurimine jäi soiku. Seega oli masin peamiselt piimavahustajana kasutuses. Eelmise nädala alguses tegi aga vahustaja nupp krõks ja selle sees olev vedru läks puruks ning kogu vahustamise rõõm lõppes ära. Mul oli meeles, et Jaak on oma kohvivideotes näinud, et piima saab ka presskannuga vahustada. Otsisin siis õpetused üles ja katsetasin kohe järgi. Paraku meie presskannuga seda teha ei saa. Me kann on liiga suur ja on see termose versioon, mis vahustamiseks hästi ei sobi. Kuna olin ükskord varem juba IKEA-s käinud neid hästi lihtsaid piimavahustajaid vaatamas, et kas müüakse ja mida müüakse. Ühte lihtsamatest lihtsamat verisooni müüdi ja tervelt 1,50€ maksis 🙂 Tookord ma seda ära ei ostnud, aga nüüd jäänud muud üle, kui tuli minna ja see endale soetada, sest hommikune latte peab mu laual olema. Lisaks oli nagunii oli vaja osta juurde lihapalle, seega enne Rasmusele järgi minekut käisin ka IKEA-s ära. Seekord oli väga imelik – parklas oli palju ruumi ja IKEA oli inimestest praktiliselt tühi … Kuigi olin samal kellaajal nagu tavaliselt, sest olen sättinud seal käimise enne Rasmusele järgi minekut. Reeglina on parkla täis, vaba kohta tuleb pikalt otsida ja inimesi on palju, eriti kohvikus. Inimesi on üldse viimasel ajal vähem liikvel, olen seda ka Lidlis käis tunnetanud. Inimesed võtavad seda valitsuse üleskutset – käige nii vähe väljas kui võimalik – vist tõsiselt … Rasmus ükspäev avaldas soovi saada päris piparkooke, pidin hakkama otsima, kas siin on müügil vajalikke vürtse, et ise taigen kokku keerata, aga ohh seda rõõmu, kui leidsin IKEA toidupoes müügilt piparkoogid! Need päris õiged piparkoogid – lõhn on õige ja maitse ka, nüüd krõbistame piparkooke ja ma ei peagi ise vaeva nägema. Ühe karbi peab kindlasti veel ostma 🙂

Meil on nüüd uus kohvimasin. Selline väike nunnu ja punane 🙂 Illy oma jätkuvalt, muud meie ju kodus ei joo 😀 Jaak ostis masina Illy internetipoest ja siin maksis see koduskastujale mõeldud kohvimasin 139€ versus Eesti 279€ vastu. Siinse hinnaga oli ta nõus selle ära ostma 😀 Masin tuli võrdlemisi kiiresti, sain oma IKEA piimavahustajat ainult loetud päevad kasutada. Olen meie kulleri kogemustest eelnevalt ka kirjutanud, et me pakid antakse Mr. Franco kätte hoiule, siis seekord kuller helistas. Jaak suunas kõned mulle, et kuller mu kätte saaks. Nojahhh, tema ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja ma ei osanud kuidagi öelda, et kohtume väravas. Igatahes sellest sain aru, et ta kuller ja toob meile kohvimasina. Lõpuks ütlesin kulleri pika jutu peale “Si” (jah) ja tuiskasin autoga üles väravasse. Kedagi ei olnud, mõtlesin juba, et mis ma nüüd siis teen, kui nägin, et Mr. Franco toimetas maja juures ja juba suundusin abi paluma, kui TNT kirjadega auto kohale jõudis. Tundub, et kõik kullerid ei ole siin käinud ja ei tea, et ei pea helistama ning pakid võib jätta valvuri kätte. Kuller oli muidugi huvitav – sigar, mitte suits, vaid sigar hambus ning otsis kaubikust pakki. Tundus, et tegemist oli suuremõõtmeliste veosega, kuna kaubik oli suuremat sorti pakke täis. Natuke läks aega ja käes me pakk oligi. Seekord läks õnneks! Jaak just teatas, et tellis samast poest Illy kohvikapsleid, kuna on Halloweeni soodusmüük … Emmm tundub, et kohtume järgmine nädal uuesti kulleriga …

Esimesel päeval ei saanud ma piima vahustamisega üldse hakkama, see ei läinud vahtu ja piim jäi külmaks. Lisaks suutsin vett ja piima laiali pritsida. Uurisin siis veidikene interneti videoid ja selgus, et siin peab kannu rahulikult paigal hoidma ja ootama, kuni piim vahtu läheb. Võtsin aega, see protseduur võtab umbes 1 minut ja 30 sekundit, versus vana masin 30 sekundit. Vaht nii tugev ei jää ja piim väga kuumaks ei lähe. Taaskord tuleb tõdeda, et profimasinatel ja kodukasutajatele mõeldud masinatel on ikka mäekõrgune kvaliteedivahe. Aga vähemalt on meil nüüd kohvimasin ja kui tuleb isu kiiresti üks ekspresso juua, saab selle mugavalt kätte 🙂

Mõnusat sügise jätku ja püsige terved!

18.10.2020

Eelmisel pühapäeval (9.10), kui oli viimane suvesoe ilm (kuni 27 kraadi ja soojendav päike), käisime Rasmusega naaberkülas. Rasmus on seal korra üksi seiklemas juba käinud. Kuna Jaak tundis ennast jätkuvalt veidi haiglasena, siis jäi kodusaarel ringi sõitmine seekord ikkagi ära. Kuna mina olin kodus passimisest juba tüdinenud, siis otsustasin, et viimase suvesooja ilma puhul läheme siiski Rasmusega seiklema. Seekord käisime kõrvalkülas, millele pääseb ligi tagumisest rannast kõndides.

Jalutuskäik oli natuke üle 3,5km ja veetsime ca 1h seda läbides, koos pildi- ja muude uudistamispausidega 🙂

Käisime ära Baia Arciles, see tundub olema siinkandi üks luksuslikest rannaküladest. Tänavad on laiad, majad suured – niipalju kui neid kõrge müüri ja puude varjust näha oli, kogu kompleks on ringikujuliselt üles ehitatud, ühtne linnamüür, toredad kaunistustega pingikesed ning suur murukattega vabaaja veetmise ala. Väga uhke värk igatahes! Meie külake tundub selle kõrval nüüd eriti õnnetu ja kole 😀

Külma ilma oli õnneks ainult kaks päeva ja nüüd on jälle päikseline ja 22-25 kraadi. Kuigi, kui tuleb pilv ja puhub kerge tuuleke, siis on külm, vähemalt minul. Tegelikult on vist ikkagi soe, sest olen näinud, et meie rannas on ikka mõned inimesed, kes käivad ujumas ja võtavad päikest. Küll väga vähesed, aga siiski. Kui soe ei oleks, siis ju seda ei tehtaks, lihtsalt mulle tundub, et 25 kraadi on külm 😀 Ilmateate järgi on oktoober olnud siiani tavapärasest paar kraadi külmem, aga järgmise nädala lõpus peaks jälle soojaks minema ja 26-28 kraadi tagasi tulema. Eks siis paistab, mis päriselt juhtub. Nädala alguses ja keskel peaks olema vahelduv pilvisus ja 22-25 kraadi, seega teoreetiliselt Eesti suvesoe ilm ju 🙂

Olime ka sel nädalavahetusel kodused, kuna nüüd jäin mina haigeks. Reedel läks tervis päris käest ära. Väike kurguvalu ja selline tuim olemine on mul juba väga pikalt olnud, natuke tuult saan on kohe kurk valulik. Nüüd aga hakkas ka vasak põskkoobas ja kõrv valutama ning vist õhtuks tõusis ka palavik. Hommikul igatahes ei olnud, kuna muidu mind ei oleks baasi sisse lastud. Hea, et me Jaaguga korda mööda tõbised oleme, vähemalt üks saab last kooli viia ja tuua. Olen ennast nüüd siin hoolega tohterdanud ja praeguseks on enesetunne juba väga hea, põsk ja kõrv annavad siiski tunda, seega proovin mitte külma saada ja jätkan koduste vahenditega enda ravimist. Jaagul on järgmine nädal ka vaba, nad on nüüd tööl taas vähendatud koosseisus nagu kevadelgi, kuid last peame ikka kooli vahet vedama. See kuu on palju edasi-tagasi sõitmist – loodetavasti jääme bensiinilimiidi sisse, sest sõitmist on topelt. Terveks päevaks niisama baasi passima jääda ei viitsi, midagi ei ole seal teha ja niisama kaubanduses kolada ka ei jaksa. Seega laps kooli, tagasi koju ja poolest päevast uuesti järgi. Koolis tuvastati viirus ühel 7 klassi õpilasel ja need klassid olid paar päeva digiõppel, kuni kõik testitud said. Rohkem ühtegi positiivset testi ei tulnud ja koolis jätkub kõik tavapäraselt. Jaagu lähimad kolleegid olid ka kõik negatiivsed, seega Jaaku ei saadetudki testima. Jälgime, mis nüüd riiklikul tasandil edasi saab, kuna numbrid järjest tõusevad ja riigijuhid saavad esmaspäeval uuesti kokku, et uusi meetmeid arutada. Kuigi karmimad meetmed hakkasid alles kolmapäevast kehtima ja nii kiirelt ei saa tulemusi oodata. Loodame jätkuvalt, et üleüldist liikumispiirangut ei tule, jätkatakse piirkonniti nagu praegu, aga seda Itaalia valitsust ei või iial teada, seega selgub, mis meid siis ees ootab.

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!