Author: Margit Kõiv

19.02.2020

Kalendrisse vaadates peaks olema talv – õue vaadates on nagu suvi ja õue minnes on kevade-suve vahepealne tunne. Varjus ja juhul, kui tuul puhub, siis on nagu kevad – veidikene jahe aga ei midagi hullu. Päikese käes kipub palavaks minema ja suve tunne tuleb peale. Sel nädalavahetusel aitas suve tundele kaasa ka see, et ostsime Siracusa turult maasikaid – suured, magusad ja väga maitsvad ning täitsa maasikate maitsega, isegi Jaak kiitis heaks. Onul oli sildil küll 5€ kilo aga müüs 3€, arvatavasti lasi hinda alla, kuna hakkas sulgema ja tahtis kaubast lahti saada. Meelde tuleb jätta ka see, et kella 13:00 paiku hakkavad nad oma asju juba kokku pakkima, seega tuleb turule minna varakult. Maasikahooaeg on siin igatahes avatud. Olen juba oma istutatud maasikaid ka noppinud, ostes oli neil juba marjad küljes, mis kohe-kohe valmis hakkas saama. Nüüd rõõmsalt õitsevad ja valmivad ka mu kodus. Teised taimed, mis ma Leroy Merlinist ostsin need on nõrgad ja loodetavasti lähevad ikka kasvama. Augusta aianduskekuse omad on igatahes suured ja tugevad ning kannavad juba vilju.

Turult sain ka lõpuks oma pähklid kätte – pähklite kilo maksab 10€. Lisaks võtsime ka päikesekuivatatud tomatid. Mul on nüüd palju pähkleid 🙂

Siracusast ostsin kohvikust maitsmiseks taaskord kohalikke küpsiseid ka neid Sant´agata koogikesi. Need olid väga väga magusad – head aga magusad. Kuna pealmine osa on tehtud martsipanist, siis on need eriti magusad. Ma lootsin, et need on mingi suhruvaaba vmt taolise kerge kihiga üle tõmmatud aga see martsipanikiht oli paks ja hästi magus. Aga proovitud need on ning nüüd tean millega tegu. Teine koogike oli pitstatisapähkli kreemi täidisega.

Võõrasemad olen ma tavaliselt sünnipäevaks saanud ja rõdule kasvama pannud. Seekord on võõrasemad juba paar nädalat rõõmsalt mu aias õitsenud.

Üks päev istutasin ära ostetud lilled ja muidugi oli tore üllastus, et meil nartsissid ka aias olemas on. Need on muidugi kuidagi põõsastesse pugenud aga ilusad siiski. Roose kavatsen juurde osta ja vaadata, kuidas need siin kasvama lähevad ning kuidas vastu peavad. Suvel on ju ikkagi väga kuum.

Tundub, et sügis-talvisel perioodil lähevad sidrunid ikka kollaseks ka. Suvel olid need igatahes rohelised ja kollaseks ei läinudki. Nüüd saan vähemalt aru, millal need valmis on 😀

Eelmine kord kirjutasin, et Rasmusel oli kooli sõbrapäeva tähistamine, kus siis igaüks pidi tooma klassikaaslasele kas kaardi või mõne maiuse. Lapsi on kokku 27tk, seega päris palju maiustusi liikus käest kätte. Rasmus tahtis viia karnevaliga seotud nn pabertorud, mida saad visata ja siis rulluvad lahti. Rasmus tuli koju hunniku magusaga, millest osa oli ta juba koolis ära söönud. Järgmine aasta peaks lihtsamalt minema, kuna kuni 5da klassini tehakse kõigile kink, sealt edasi siis neile, kellele soovitakse.

Me kõik oleme mõnes USA filmis näinud, kuidas skaudid küpsiseid müüvad. Siin ei ole erand, lisaks sellele, et nad USA elukoha baasisi ukselt uksele käivad on nad ka baasides oma küpsistega kohal. Rasmuse kooli juures olid nad nädalavahetusel aga spetsiaalselt selle pärast me küll sinna ei viitsinud sõita. Esmaspäeval olid nad Jaagu töö juures, kuna see oli kõik nii ehe, siis Jaak muidugi ostis karbi ja me saime nüüd skautide küpsiseid süüa.

Kunagi lubasin Rasmusele, et kui me leiame mõnest poes kassi aiakujukesed, siis me ostame. Augusta aianduskeskuses olidki sellised müügil, seega mis lapsele lubatud tuli teoks teha. Seega on meil nüüd aias ka kujukesed 🙂

Mõned pildid ka Siracusast, kus koos Jaagu töökaaslase Marguse ja tema naise Krõõdaga lõpuks koos ära käisime. Siracusa oli jätkuvalt armas ja väike, kuid võrreldes novembriga oli inimesi juba rohkem.

07.02.2020

Öeldakse, et aeg lendab ja nii ongi, me oleme juba 6 kuud siin olnud ja 2,5 aastat ongi veel ainult jäänud … Eks tuleb võtta viimast, natuke on veel jäänud. Teine asi mida öeldakse, et see kes teeb see jõuab ning sel ka juhtub. Jaak on nüüd tagasi ning olen taas kodune. Seega pole mul midagi põnevat juhtunud ja ega ma midagi suurt teinud ka ei ole.

Kütmisest, eile käis meil jälle gaasiauto. Gaasi kulub meil tõesti palju aga maja ikka soe ei ole. Ei saagi aru, kuidas see süsteem siin ikkagi toimib. Olen niigi temperatuurid öössel ja päeval maha kruttinud, et ei kütaks aga gaasi kulub ikka palju. Ühesõnaga selle poole aasta jooksul on siis gaasi toodud neli korda. Augustis, kui tulime, siis täideti – seda ei maksnud me ise, 29.11.2019 oli siis juba meie raha eest, siis 10.01.2020 ja nüüd 6.02.2020. Seega talvisel perioodil saab umbes kuu ajaga gaas otsa. See eest suvel ei lähe midagi, sest vesi on juba iseenesest soe ja selle kütmisele suurt midagi ei kulu. Teoreetiliselt peaks millalgi märtsi lõpust kuni oktoobri lõpuni ühe kogusega hakkama saama, eks paistab siis.

Eelmine kord kirjutasin, et talv on pehme ja kuni üle-eilseni oligi. 4.02.2020 näitas kraadiklaas 24 kraadi, lauspäike ja õhus oli tunda suve. Väga mõnus oli. Üle-eile aga tuli see kuri külm sealt põhjast, mis minu teada Eestisse ka jõudis ning meil kukkus temperatuur raginal alla ning päeval üle 8 kraadi ei tõusnudki. Nii külma ilma ei ole meil siin enne olnud. Eile oli juba 12 kraadi aga ikka pilvine. Täna on taas rõõmsam – 15 kraadi ja päike, hakkab taas kevade tunne tekkima.

Eile avastasin aias luusides, et meil kasvavad nartsissid 🙂 Üks on ennast kenasti põõsasse sättinud ja õitseb seal. Teised ajavad lillenuppe välja ning varsti on oodata juba rohkemat lilleilu.

Jaagul oli kolmapäev vaba ja kuna teisipäeval oli juba suvi, siis tekkis kohe suur soov osta aeda igasuguseid taimi ja lilli. Kuna ilm oli kolmapäeval kolepaha, siis me aianduskeskusesse ei läinud, kuna need on väljas. Seega käisime Leroy Merlinis ja ostsime mõned lilled – ühe roosi ka, ma ei ole elus roosi kasvatanud, vaatame siis, mis sellest välja tuleb. Mõned maasikataimed – aianduskeskusest plaanin veel juurde osta. Seemnetest üritame kasvatada kirsstomateid ning kurke – viimased lähevad Rasmuse korrusele rõdukasti. Isegi kui ma nüüd siin kõik kenasti istutan ja toimetan, siis natuke on mure suve pärast, kui me ära läheme mõneks ajaks. Juunis on siin ju juba üle 25 kraadi ja kõrvetav kuumus, seega kui keegi ei kasta, siis pole väga lootust, et need ellu jäävad. Aga sinna on veel aega ja enne tuleb need taimed kasvama saada. Poes oli müügil juba Itaalia maasikad, soodustusega 5.45€/kg- väga magusad, mis tuletavad mulle meelde loo, kuidas nendesse suhkrut süstitakse. Jaak arvas, nagu ikka esimeste maasikate kohta, et plastmassi maistega suhkrustatud maasikad, meile Rasmusega maitsesid. Täna jagati FB-s ka üritust, et aprilli lõpus-mai alguses on Siracusas maasikafestival, seega peaks siis hooaja tipphetk olema. Varsti saab maasikaid 🙂

Kodteel õitseb ka juba paar viljapuud – me ei ole veel aru saanud, mis puud need on aga tunduvad olema mureli- või kirsipuud – ma ei ole uurinud, kas siin neid kasvab ja kas need on need puud.

Eelmine kord kirjutasin Sant’Agata pidustustest. Kuna me avapäeval ei käinud ning pärast seda läks ilm halvaks, siis me seekord pidustusi ise vahetult koha peal ei näinud. Küll on aga FB täis erinevaid pilte antud üritusest ja neid vaadates on mul isegi natuke hea meel, et me ei käinud, meeletud rahvamassid. Vaatame järgmistel aastatel, korra peaks ikka ära käima ja seda möllu lähemalt vaatama. Pimedas on see värvidemöll ikka väga ilus. Meile paistis avapäeva ilutulestik ka ära, see ei olnud muidugi nii ilus, kui kohal olles aga värvidemängu oli näha. Catanias on see väga suur püha ja maailmas on see suuruselt kolmas usupüha, seega on Catanias kolmapäev vaba päev, kõik on kinni ning inimesed tähistavad usupüha.

Detsembris käis Sitsiilia NATO baasis NATO kõige tähtsam inimene, peasekretär Jens Stoltenberg. Jaagul oli ka temaga kohtumine ja paar päeva tagasi jagati antud kohtumise pilte ka. Jaak jäi ka temaga koos ühele pildile 🙂

Lõpetuseks ka mõned pildid 3.02.2020 päikeseloojangust.

30.01.2020

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, et kui Jaak ära on, siis peab midagi juhtuma. Arvasin, et auto rehvirõhkude reguleerimine oligi see aga ohhh ei. Teisipäeval otsustasin, et ei jää baasi poissi ootama vaid lähen vahepeal koju. Teisipäeviti lõppeb tal kooli 15:30, seega oleks olnud väga tüütu siin aega parajaks teha ja poodidesse kolama minemise tuju mul ka ei olnud. Baasist ära sõites lõi autol ABS anduri tuli põlema. Õnneks ei ole see kriitiline faktor ja niisama pidurdades pidurid töötasid, seega ei võtnud ma seda väga traagiliselt. Kuid ebameeldivam üllatus oli see, et autol oli jõud kadunud ehk vajutad gaasi ja auto ei kiirenda vaid rahulikult kulgeb edasi. Vajutad gaasi pedaali põhja, läbi põranda aga auto edasi ei lähe või noh läheb aga sellises rahulikult “aega on küll” tempos. Emmmm nagu möh, siin ei saa sõita nii, et auto ei kiirenda või jõudu pole, mägedest üles ronimine on siin sõites elu üks väga oluline osa. No olgu, kui ei kiirenda siis ei kiirenda, sõita saab. Otsustasin siis, et sõidan rahulikult ehk möödasõite eriti ei tee. Küll oli probleemiks kiirteega liitumise kohad, siin ei ole väga kombeks teise ritta tõmmata, kui kõrvalteelt tullakse ja kuna mul nüüd auto ei kiirendanud, siis on väga keeruline vahele söösta. Pidin ühe korra ka seisma jääma, et suurele teele keerata saaks, seega väga hull õnneks ei olnud. Pigem olin mures, kuidas ma oma koduteel sealt järsust tõusust üles saan. Üllatus, üllatus vahetult enne seda järsakut tuli äkki autole jõud tagasi, seega ronisin mööda tõusu üles. Lohutasin ennast sellega, et meil on Peugeot ka ja saan võtta selle. Otsustasin autod ümber parkida, et Seat varju alla ja Peugeot sissesõiduteele. Nii kui Peugeoti käima panin andis see mõne hetke pärast veateate – mootori viga – eeeee, ahhh?! Nagu päriselt või. Proovisin paar korda veel, tekst ära ei kadunud ja siis hakkasin mõtlema, kuidas siis edasi. Esiteks laps peab koolist ju kuidagi koju saama ja järgmine päev peab ta kooli ka saama. Mina võin vabalt kodus “kinni” istuda aga lapsel on vaja ju kooli saada. Autormendikodasid ma ju ei tea, kus on. Variant üks, paluda Lizat, et saaksin auto tema mehhaanikule viia, et ta üle vaataks – Seati siis. Teine versioon sõita aegamisi teise baasi, kus on ka autoremondikoda. Kuna auto ei saaks paari tunniga valmis, siis oleks vaja ka öömaja leida. Kooli baasi vastas on olemas ka hotell. Jaagult nõu küsida ma ei saanud, tal ei tohtinud mobiili oma üritusel kasutada. Teised inimesed, kellega oleks võinud asja läbi arutada, olid mul mälust lihtsalt täiesti pühitud. Seega mõeldud tehtud – pakkisin kohvri vajaliku kraamiga kokku ja sõitsin kõigepealt hotelli – auto sõitis enam vähem viisakalt, ABS ohutuli kustus vähemalt ära 🙂 – sain meile toa ja viisin kohvri ära. Seejärel sõitsin teise baasi ja andsin auto üle. Kahe baasi vahel sõidavad bussid ja millegipärast oli mul meeles, et need sõidavad suhteliselt tihedalt. Nojahhh, selles ma natuke eksisin, buss läks mul täpselt nina eest ära ja kell oli 13:30. Järgmine buss tuli 16:25. Emmm kolm tundi ootamist, ei kõlanud ahvatlevalt. Enne ära minekut palusin Jaagult ta ühe kollegi, Igori, numbrit, et kui mul on mingi probleem, siis ma saan talle helistada ja abi paluda. Kuna väiksematel lõppeb kool natuke varem, siis helistasin Igorile lootuses, et ta on veel töö baasis ja liigub varsti kooli baasi. Paraku ei võtnud ta telefoni vastu. Jalutasin siis baasisi ringi ja tutvusin selle võimalustega. Paraku ei suutnud ma leida lahti olevat kohvikut või söögikohta, seega käisin mini NEXis, ostsin natuke näksimist, leidsin ühe ühiselamu eest pingikese kus istuda, et tuul väga ei kiusaks ja jäin siis ootama. Rasmus otsustas, et ta ei lähe sellesse nn. abitundi, mida kool pakub. Seletasin siis talle, et ta läheks juba hotelli ära ja sätiks ennast sisse. Laps õnnelikult ära majutatud, langes veidikene ka pinge. Istusin ja nuputasin, mida küll teha, kell oli alles 14:30 … Jalutasin siis veel veidikene ringi ja kella 15:00 paiku helistas Igor tagasi. Ta oli veel tööl ning hakkas just koju sättima ja ta oli nõus mind hotelli ära viima. Juhuuuu, milline õnn!

Õhtul sain siis Jaaguga kogu seda teemat arutada ja siin tuleb selge vahe vahele neile, kes autodest midagi natukenegi teavad ja ei võta auto hoiatusi eriti tõsiselt. Minul peavad asjad korras olema ja kui ikka midagi ei tööta või auto mu peale karjub, siis tuleb kroda teha. Jaak see eest sõidab, tunnetab autot ning kuulab, kas mootor töötab normaalselt ning reageerib vastavalt sellele. Nojahhh, ma proovin ka tunnetada aga kui ikka tuled vilguvad või auto ei kiirenda, siis ma lähen kergelt närvi ja hakkan muretsema, mis kõik võib juhtuda ja kas ma ikka jõuan sihtkohta. Peugeoti hoiatuse kohta arvas ta, et see võib olla mõne mitte väga olulise anduri viga – kuna pärast jäi ventilaator väga pikalt tööle ja tegi koledat häält, siis võib seal midagi murekoht olla, mis iseenesest sõitmist ei takista. Auto oli ikkagi juba üle nädala niisama seisnud ja ilmad on olnud vahelduvad, seega võib niiskus vmt. neile mõjuda. Olgu, kui häda väga käes, siis võin Peugeoti ikkagi võtta ja sellega sõita. Seati kohta ei osanud ta midagi arvata, põhjuseid võib olla mitmeid. Helistasin siis remondikotta, kuigi nad lubasid ise helistada aga mul olid närvid niigi pingul ja ma tahtsin teada, kas ma saan ikka järgmine hommik auto kätte, sest järgmise päeva hommikul kell 11:00 pidi tulema aednik puud kärpima. Autoteenindusest neiu ütles, et nad ei leidnud mitte midagi ja ma võin autole järgi minna. Paraku ei saanud ma enam õhtul kuhugi liikuma ja kuna hotell oli ka makstud, siis olime rahulikult seal edasi. Küll sain hingerahu, et saan auto kätte ja äkki see jõu kadumine oligi mingi hetkeline hämming. Kuigi kindluse mõttes ma arvan, et kui Jaak tagasi on, siis tuleks auto siiski kuhugi normaalsesse kohta viia, kuna Jaak tegi nende baasisi oleva töökoja nii maha kui vähegi saab maha teha. Õnneks ei küsinud nad mu käest raha, kuna midagi ei olnud vaja teha, see on neist väga viisakas. Hommikul on väga mõnus, sai pikemalt magada, all hommikusööki süüa ja paar minutit kooli jalutada. Ma sain Igoriga kooli baasist töö baasi ja ta viis mu seal oleva kohviku ette. Ma eelmine päev muideks kõndisin sellest mööda aga kuna sissepääs on majade vahele peidetud, siis ma ei saanud hästi aru, kas see on lahti või kinni. Seega ma ei käinud ust katsumas, kuigi oleks võinud. Ajasin teenindaja natuke segadusse, kuna tellisin teed. Ta alguses ütles, et ei neil ei ole ja kui ütlesin, et teil on ju masina peal teepakid … Siis ta vaatas, et ohhh näe on jah 😀 Olen nüüd mõned päevad kohvi vaba olnud, viimasel korral hakkas kohvist halb ja tõmbasin nüüd tagasi ja olen täielikult teele üle läinud eks paistab millal jälle kohvi isu tuleb, praegu pigem hakkab selle peale mõeldes sees keerama.

Ühesõnaga töökoda läks 9:00 lahti, sain oma auto kätte, sõitis jälle normaalselt. Käisin võtsin ENI´st bensiini – kooli baasi lähedalt, kus töötab see suur onu, kes oskab inglise keelt, hea riskivaba 🙂 Tundub, et see on baasis resideeruvate ameerika naiste lemmikbaas 😀 Onu teenindab kenasti algusest lõpuni ära ja ise ei pea midagi tegema, kui pangakaardi andma ja PIN-i sisse toksima. Võtsin hotellist asjad ja sõitsin koju. Jõudsin juba natuke peale 10:00 kohale ja jäin aednikku ootama. Kell oli saanud sujuvalt 11:30 ja teda veel polnud, uurisin siis perenaiselt, et äkki ta saab uurida, millal ta võiks jõuda. Sain info, et 12:30-12:45 okei, olgu, ma pidin 13:30 paiku Rasmusele järgi hakkama sõitma, jõuavad õnneks enne ja saan nad sisse lasta. Paar tundi läheb neil kindlasti, seega võivad nad aias kinni olla küll. Kell oli saanud 13:15 ja aednikku ei paistnud. Hakkasin just perenaisele kirjutama, kui kuulsin autot ja tuututamist aia taga. Aednik oli kohal, koos oma abilisega. Nüüd on esimene kogemus ka sellega, kus alguses öeldakse üks aeg ja jõutaksegi mitu tundi hiljem. Lasin nad siis sisse ja taaskord oli olukord, kus ma tundsin, et oleks vaja itaalia keelt osata. No midagi ei saanud aru, Google tõlkis küll aga kuna mul seekord oli vaja talle öelda, et ma lähen ära ja olen 15:00 paiku tagasi, siis oli selle info edastamine üsna keeruline. Aednik arvas, et neil läheb kuni 16:30 – ma küll ei saanud aru, miks nii kaua peaks minema, ise ta enne oli perenaisele öelnud, et see läheb kiiresti. Pärast muidugi selgus, et ei läinudki nii kaua vaid 15:30 paiku said nad valmis, seega Google tõlkis valesti. Puu sai väga mõnusasti ära nuditud, ma näen magamistoa aknast randa, Cataniat ja Suurt tossutajat kogu oma ilus. Kus on ikka imeline vaade! Paraku jäi mul tegemata enne pilt, pole ajaloos ka mõnda pilti, ma ei pildistanud puud akna taga, mis vaadet varjas 😀 Seega kujutage ette, et all oleval pildid oli tavapäraselt näha ainult Suure tossutaja ülemine osa ehk enne oli näha see osa, mis on sinisest triibust välja poole. Üsna piiratud vaade oli 🙂

Eile oli erakordselt selge päev ja suur tossutaja oli täies ilus näha. Tundub, et mägedes ei ole ka enam külm, sest lund pole võrreldes novembriga enam peaaegu üldse, vähemalt mitte meile nähtaval osal.

27.01.2020

Eelmine nädal oli ilma mõttes kehvake, suisa viis päeva oli pilvine ja ilma päikeseta …. Jajajahhh mu kallid kaasmaalased, te selle peale teatate, et hea, et Eestis terve sügise peale üldse viis päeva päikest oli. Kui oled ikkagi harjunud, et iga päev on päike, siis ilma selleta on ikka veidikene veider. Neljapäev oli taas ilus ja päikseline, mis peale ma otsustasin natuke riideid vähemaks kiskuda ehk jaki pealt visata ning baasis pargis nina päikese poole lükata. Asi lõppes muidugi sellega, et tuul suutis mind sellel meeldival ajahetkel külastada ja mu tundlikud lümfid andsid taas otsad. Seega reedel vaevlesin kaela- ja peavalude käes, ei olnud meeldiv. Õnneks oli reede vaba päev, seega ei pidanud kuhugi sõitma. Eilseks oli tervis jälle kombes ja meil õues tõeline kevad! Vahepeal suisa 20 kraadi ja ülimalt soe. Väga mõnus, selline Sitsiilia mulle meeldib 🙂 Muidu on jäänud päevased temperatuurid 14-17 kraadi vahele, kui on pilvine ja tuuline siis on ikka jahe ja ei tundu üldse nii soe. Öösiti on nüüdseks 10-12 kraadi. Muidu langeb ikka sinna 5-8 kraadini. Meie elukohas on olnud kogu aeg meeldivalt soe, Catanias baasis oli mõnel hommikul ikka autodel aknad jääs ja maa härmas. Seega on ööd siin teatud piirkondades ikka külmad ka olnud. Etna jalamil olevates linnades on natuke lumekirmet ka sadanud, nii moe pärast ja ühel või kahel päeval, mis on päeval kohe ära sulanud. Seega talved on siin pehmed, kuid niiskus ja kui juhtub olema pilvine ja tuuline ilm, tekitavad ikka üsna suure jaheduse tunde. Kuid jätkuvalt olen seisukohal, et kliima vaates on siin palju mõnusam kui Eestis.

Apelsini hooaeg on ikka täies hoos. Sõidan ja tee ääred on täis neid ilusaid suuri oranže vilju – pidevalt on soov raksu minna ja neid noppida. Praegu on need ülimalt magusad ja mahlased. Ma ei ole jätkuvalt aru saanud, kus Augustas turg on ja kas üldse on, sest talumehed ja muidu kaupmehed seisavad oma autodega lihtsalt tee või ringtee ääres ja müüvad kaupu. Kuna parkimisega on kitsas ja mul jätkuvalt ei ole loomuses keset teed lihtsalt seisma jääda, siis ma ei ole ka nende kaupmeeste käest siiani apelsine ostnud. Küll eelmisel nädalal, kui sõitsin teise baasi oli tee ääres onuke, kes müüs apelsine. Parkimiseks oli ruumi kõvasti ja ma sain lõpuks oma apelsinid ostetud. Jaak pärast muidugi natuke pahandas, et seal müüakse kalli hinnaga ameeriklastele, et turult saab odavamalt. Nojahhh, kuna ma pole peale Siracusa ühtegi lähedal asuvat mõnusat turgu leidnud (ma ei ole muidugi eriti intensiivselt otsinud ka) siis ostsin selle onu käest, kasvõi emotsiooni pärast ja kohaliku taluelu toetuseks. Sain 3€ eest 3,5kg apelsine ehk kilo hind oli 1€. Mulle tundub, et nad müüvad kõiki asju 1€ eest, olgu siis saiakesed, apelsinind või viinamarjad … Kohalikele võibolla odavamalt aga välismaalastele natuke kallimalt. Kuna ma iga päev ei osta, siis ma ei ole ka eriti õnnetu, kui küsitaksegi rohkem, kui peaks.

Välja kujunenud kombe kohaselt, kui üksi jään, siis peab mingi asjaga midagi kusagil juhtuma. Kolmapäeval baasist koju sõites hakkas auto riidlema, et kontrolli rehve. Nojahh, ma ei ole üheski bensiinijaamas märganud seda kohta, kus saaks rehvirõhku reguleerida. Kirjutasin siis ühele eestlasele, kes siin elab, et kus ja kuidas nad oma autode rehvirõhku reguleerivad. Selgus, et siin on ikkagi ka kõikides bensiinijaamades see võimalus olemas. Selge, sõitsin siis neljapäeval siin lähimasse bensiinijaama, mis on hästi pisike. Jaak ütles, et seal töötab üks hästi suur onu, kes oskab ka inglise keelt. Esmapilgul ei näinud ma küll mingit rehvirõhu reguleerimist võimaldavat vidinat. Küsisin siis onu käest, kus saab. Ta lahkelt saatis mu seal kõrvale olevasse autoremonditöökotta, et seal saab reguleerida. Eeeee, okei, sõitsin siis sinna juurde aga kuna kedagi ei olnud ja üldse tundus see koht veidikene kahtlane sõitsin hoopis Jaagu töökoha baasi, neil on seal samuti autoremondi töökoda. Sinna sõites ma seda apelsini onu nägingi. Kuna ma olen seal baasisi elus üks või kaks korda ainult käinud ja mitte kunagi ise sõitnud, siis oli Google Maps mu parim sõber. Baasisi sees eksis Maps küll natuke ära aga õnneks seal olid juba sildid ja maksimaalne kiirus 20km/h, seega sain kenasti kohale seigeldud. Vahemärkusena, seda 20km /h võtakse baasides väga tõsiselt. Üks päev mõõdeti siin kooli omas lausa kiirust! Leidsin ka üles ka koha, kus sai rehvirõhku reguleerida ja asusin toimetama. Sain rehvidele ikka mitu tiiru peale teha ja esimesed katsed väga ei õnnestunud aga lõpuks sain rõhu normaalseks tagasi ja olin enda üle kole uhke. Esimest korda elus reguleerisin auto rehvides õhku. Nagu mu abikaasa armastab mulle öelda, et mul on tõeline lenduri sündroom – ma ainult sõidan – bensiin, õli, auto hooldus, pesu jne. juhtuvad kõik ju iseenesest 😀 Nii hull muidugi asi ei ole aga jah, miks ma peaksin ise vaeva nägema ja nende asjadega sehmerdama, kui mul on mees olemas, kes seda kõike teha saab, eriti siin riigis.

Eelmisel nädalal baasi sõites otsustasin, et kasutan Waze rakendust, olen seda kogu aeg mõelnud, et kui kuhugi läheme, siis prooviks Waze´ga sõita. Teoreetiliselt peaks see rakendus olema intelligentsem ning andma kõige ajakohasema info. No kui Maps eksib ära, siis Waze ei saa siin üldse hakkama aga ma annan talle veel võimaluse, äkki lihtsalt oli paha päev. Lisaks, kui Eestis või mujal Euroopas Waze kasutada, siis on tee täis neid pisikesi kasutajate sümboleid, kes kõik Waze kasutavad. Mis te arvate, mitut kasutajat ma siin nägin?! Mitte ühtegi on õige vastus. Sitsiilia teed on moodsatele rakendustele müsteeriumiks. Kuna rakendusi keegi ei kasuta, siis ei ole need ka ajakohased. Kohalikuna on muidugi lihtne seigelda, mitte kohalikuna või kui turistina ringi seikled, siis on õnnemäng, kas saad hea tee peale või oled jälle naabrimehe tagahoovis. Seega sildid – mis siin vähegi loetavad ja nähtavad on, päästavad päeva. Harvad ei ole juhtumid, kus autojuhid on segaduses. Olen ise ka mitu korda valesti kaarti lugenud ja pahandada saanud, et õigest teeotsast mööda panime aga kuna teed hargnevad tihedalt ja Google Maps ei suuda kaarti normaalselt näidata, siis lähebki valesti. See oli ka üks põhjuseid, miks tahtsin Waze proovida, et äkki see näitab neid teede lahknemisi paremini. Eelmisel nädalal sattusin kaks korda järjest juhtumitele, kus teede hargnemiste kohal jäid autod lihtsalt keset teed seisma, üks neist oli veel rekka – nagu päriselt! kiirtee maha keeramisel jääd lihtsalt seisma. See juhtum on täiesti tavapärane, et kui aeglustusrada tekib, siis väga üksikud reastuvad kohe ümber, maha keeramist kiputakse viimasele minutile jätma, seega tuleb nendes kohtades olla ekstra tähelepanelik, sest iial ei tea, kas auto mis 120-ga või kiiremini mööda kihutab, järgmisel hetkel raginal ette ei keera. Tavapärane on ka see, et kui maha keeramisest mööda sõidetakse, siis tagurdatakse tagasi … kiirteel, selle servas siis ukerdatakse. Kuna praegu põõsad ei kasva ja talve tulekuga pügati need maha ka, siis on isegi silte näha 🙂 Osad sildid on kuumuse käes muidugi juba mustaks tõmbunud ehk ära põlenud jälgedega, siis nende nägemisest on muidugi vähe kasu, lugeda nagunii midagi ei ole.

Olen eelnevalt ka kirjutanud, et kiiruste näitavad liiklusmärgid on siin moe pärast. Keegi neid ei jälgi. Hetkel on kiirteel peale tunnelit remonditööd ja sõidame mööda teist teed, mis märkide järgi on kogu pikkuses 50km/h kiirusega. Ma ei ole kohanud veel ühtegi autot, mis sellisel kiirusel sõidaks. Isegi need ohtlike veostega autod ja suured masinad sõidavad nii kiiresti, kui neil auto lubab. Kuna seda teed eriti ei armastata, sest seal on suured autod, on see tee meeldivalt tühi ja liiklus rahulik. Õnneks ei ole meile eriti neid suuri autosid teele ette ka jäänud, seega oleme saanud kiirelt kooli ja koju. Kui teid remonditakse, siis on ju ka kiirust piiravad märgid väljas aga need on ka jälle niisama, seni kuni tee peal ei ole oranži lipuga vehkivaid mehi, seni sõidetakse tavapärase kiirusega. Seega kui keegi lipuga vehib tähendab, et tuleb kiirus maha võtta. Ma olen isegi ühe korra neid mehi näinud, kolm või neli tükki väikeste vahedega seisavad ja lehvitavad lippe nagu paraadil 🙂 Kiirus võetakse siis ka muidugi maha, kui tee ei võimalda nii kiiresti sõita kui tahaks või remondi käigus ongi ebamugavalt kitsas või paha tee. Suunatuld kasutavad turistid ja korralikud Eurooplased, kes siia on kolinud aga see tuleb väga kiiresti, et enam ei näita. Ma mitu korda olen ennast tabanud sellelt, et hmmmm suunatuli jäi näitamata. Eestis on väga väga väga hea liikluskultuur, nautige!

Rasmusel algas täna kolmas veerand, ma hästi ei saagi aru kuidas siin neid nimetatakse, kui hinnete lehte vaadata, siis on neil tsüklid ja kaks semestrit. Laps on tubli neljaline, osad hinded on paranenud osad läinud kehvemaks nagu ikka ühel koolipoisil olema peab. Õnneks on Rasmus jätkuvalt see, kes õpetaja sõna kuulab. Kui õpetaja ütleb, et tuleb midagi teha või nii peab olema, siis ta ka teeb. Reedel-laupäeval oli ta lugemise osas laisavõitu, seega veetis ta eilse pealelõuna raamatuid lugedes. Üks raamat oli Kennedy kohta, ma ei saanudki hästi aru, miks nad pidid persooni kohta lugema, kas peab mingi essee kirjutama või tuleb sellest rääkida. Õpetaja ka midagi ei ole kirjutanud seega eks paistab, mis selle eesmärk siis oli. Rasmus on ka ühes videos, mis tutvustab DoDEA Euroopa koolides läbi viidud programmi, mille eesmärk oli tekitada lastes programmeerimise huvi. Video on nähtav SIIT. Meesterahvas, kes räägib on nende õpetaja ja Rasmus on kahel korral kaadris näha. Meie väike kuulsus.

Mõni postitus tagasi, kus käisime Ragusas ja tagasi sõites olid mäenõlvad kaetud kiviaedadega ja ma arvasin, et tegemist on loomadele mõeldud aedadega. Selgub, et need on ka miskid vaatamisväärsused ja ajalooline mälestus. Ma ei oskagi seda eesti keelde tõlkida aga tegemist on “art of dry stone walls” ehitistega, mis on alates 2018 kantud samuti Unesco päranditesse. Täpsemalt saab lugeda SIIT.

Eile käisime Decos leivajahil – saime ka 🙂 Lisaks muidugi pidin ostma igast muud näksi. Midagi ei ole teha, Decos on igasuguseid põnevaid asju müügil aga see mõjub kehvasti mu rahakotile. Sama raha eest saan Lidlis terve nädala söögid ostetud, kui Deco huvitavaid asju ostes ja proovides. Samas, kui ei proovi siis ei tea ju ka millega tegu ja kui soov näiteks midagi muud süüa või külalistele midagi pakkuda on hea teada, mis need põnevad asjad kõik on. Eile ostsin näiteks mingit juustu, mida sai pannil teha. Röstisin siis ahjus leiva ja juustu ning värske kirsstomat kõrvale ja maitses jumalikult. Pilt jäi tegemata, kui juhtun seda veel sööma, siis teen pildi ka. Samuti on seal palju huvitavaid küpsiseid, seekord jäid silma sarnased küpsised nagu Eestis on need kihilised šokolaadiküpsised, mis mulle väga maitsevad. Siin on need tehtud ilma moosita, kihtide vahel ongi ainult šokolaad ja seega väga magusad. Lisaks ostsin veel mingi küpsetise laadse toote, maitseb hirmus hästi aga ma ei oska hetkel kuidagi öelda, mis see on. Nagu õhukesed taignalehed oleks fritüüritud ja tuhksuhkrut peale raputatud. Ma loodan, et see ei ole järgmine makaronitaigen, mis on magusaks tehtud 😀 Need igatahes on head ja tunduvad olema miskid traditsioonilised karnevali aja küpsised, kuna neid müüakse sellises pakendis ja nimetus oli ka karnevaliga seotud. Hetkel on poed täis ka erinevaid karnevali riideid. Saan aru, et kuulus on see Veneetsia karneval, mis sel aastal on 8.02 aga üle riigi tähistatakse seda. Sitsiilias on Aciariales lausa igal veebruari nädalavahetusel karneval. Seega läheb siin nüüd suuremaks karnevalitamiseks. Lisaks tähistatakse 3.02 ja 5.02 Catanias pühak Agata päeva. Täpsemalt saab selle kohta lugeda SIIT. Kui siia tulles saiapoiss meile saiakesi müüs ja me ühe nendest tissideks ristisime, siis on neil päriselt ka sellised koogikesed, mis ongi pühendatud pühak Agatale, kelle rinnad ära lõigati.

Siis kui õues on külm ja peab natuke rohkem riideid selga panema: