Author: Margit Kõiv

21.01.2020

Uusaastalubadustest. Esimene läbikukkumine – regulaarselt blogi kirjutada – juba esimesel kuul ei ole lubadust pidanud. Püüan jätkuvalt olla hoolikam ja vähemalt kord nädalas midagi üles tähendada. Tänud mu üksikutele andunud fännidele, kes ikka huvi tunnevad, kuidas mul läheb ja miks blogis pikalt vaikus on olnud. Teie nimel võtan ennast nüüd kokku!

Itaalia keele õppimine – eeeee, emmmm, nojahh niipalju siis sellest … Aga ma ei ole veel alla andnud ja luban, et võtan ennast käsile ja teen sellega nüüd päriselt ka algust.

Ennast edasi arendada. Praegu on ju aega ja võimalust sellega tegeleda. Olen juba teinud otsingut, mida pakutakse. Paraku on ainult veebi teel läbi viidavad kursused sellised, mis mind ei kõneta. Avatud ülikooli loengutel on siiski ootus, et kord kuus ollakse ka koha peal. Pean edasi uurima. Leidsin ka Catania ülikooli lehelt info välismaistele üliõpilastele mõeldud kursustega, peaksin sellesse nüüd rohkem süvenema, et mis see täpsemalt on.

Eestis kogutud kilod maha saada. Olin natuke üle kolme nädala seal ja +3kg tuli nagu unenäos, täita õudne. Jah, ma tean, söö vähem ja ära maiusta. Omast arust sõingi normaalselt aga äkki tekkisid isud söökide järgi mida ma tavapäraselt ei söönud – kartulisalat, peedi-küüslaaugu salat, kodus tehtud koogid-tordid. Noh, neid viimaseid olen ma tegelikult kogu aeg armastanud 🙂 Külas käies pakuti ju ikka head ja paremat, kuidas Sa siis keeldud, eriti kui ämmal, tädil ja täditütrel see kokkamine nii hästi käe sees on, eriti magusate asjade tegemine 🙂 Arvasin küll, et mitte millegi järgi ei isuta aga kui maitse suhu sain, siis isutas päris hästi. Hetkeks on -2kg ja riided ei pigista enam nii hullusti, kui Eestist ära tulles. Seega on ehk lootust, et ülesöödud kilod kaovad. Keerulisem on muidugi selle osaga, mida ma enne juba maha tahtsin saada, kui Eestisse tulin. Seega enese liigutamine, ainuüksi juba vaimse tervise huvides, on jätkuvalt aktuaalne. Täiendavalt oli mul meeletu isu peedi järgi – seega väljas söömas käies tellisin peamiselt peediga setud toite – eriti isutas suppide järgi – borš, seljanka. Lisaks ka peedi-kitsejuustu salat, mu lemmik. Kurtsin Eestis olles vist kõigile, et siin ei müüda peeti. Ja ohhh milline rõõm mind tabas, kui me tagasi jõudes esimest korda poodi läksime ja sealt mulle peedid vastu vaatasid! Need olid kenasti keedetud kujul vaakumispakendis ja Ungarist või kusagilt sealt kandist sisse toodud aga ikkagi peet! Nüüd saan siin ka ennast peediks süüa, niikaua kui seda kaubanduses leida on. Valustalt on tabanud meid nüüd leiva teema. Lidlis oli müügil leib, mis on ilma seemnetata ja millest tegin Rasmusele kooli lõunaks võileba, nüüd on see müügist kadunud 🙁 Decos ja Auchanis müüakse ka leiba, viimases suisa tumedat aga kõik seemnetega … Rasmus on peagi valiku ees, kas hakkab seemnetega leiba sööma või koolilõunaid.

Nüüd ma mõistan kõiki neid jutte, et talve perioodil on lõunamaades majades külm ja ollakse jopedega. Nii ongi. Ajal kui meil gaas otsas oli ja soojendasime ennast elektriradiaatori, puhuri ning konditsioneeridega oli ikka päris õudne. Maja õhkas külma – tegemist on ju ikkagi väga suure kivimajaga ja lisaks ei pea see sooja kinni. Rõske ja jahe õhk saatis meid terve see aeg. Seekord oli gaasi ootamine pikem protsess – 5.01 andsin perenaisele märku, et meil gaas otsas. 6.01 oli Itaalias riiklik püha seega gaasi ei saanud tellida ja 7.01 sai tellida, seekord ei tulnud gaasimees järgmisel päeval, vaid 9.01 ja ma suutsin selle ajaga ennast täiesti siniseks külmetada. Toppisidki palju riideid selga, Jaagul oli surfimüts ka peas 😀 ning laps elas teki all. Põrandad õhkavad ikka täiega külma, seega palja jalaga ei käi enam keegi, isegi lapsel on sokid kogu aeg jalas, tema igipõline sokivaenlane. Sooja vett me õnneks ikka saime, kuna majas on ka elektriboiler, mis on küll väike aga vähemalt pesta ennast sai. Kuna meil oli palju elektriseadmeid taga, siis pidevalt viskas meil elektri välja, kui köögis mõne seadme juurde lülitasid. Elekter läks välja maja peakilbist, mis on aia taga, mitte maja sees olevatest tsoonide kilbist. Seega saime iga päev vähemalt korra aia taha jalutada. Edaspidi jälgime gaasinäitu kullipilguga ning kutsume gaasimehe varakult kohale, et sellist õudust enam üle ei peaks elama. Perenaine on küll veidikene häiritud faktist, et meil gaas nii kiiresti otsa saab – neil kulus seal elades kolm paaki aasta peale, meil on juba poole aastaga kolm paaki gaasi läinud. Jaak on sisukohal ja mida ma väga toetan, et me ei pea külmetama ja see, et kohalikud seda teevad, ei tähenda et meie peame. Lisaks suvel ei kulu gaasi praktiliselt üldse, seega kui talvel peamegi iga kuu tellima, siis nii on. Ülejäänud 9 kuud saab teoreetiliselt ühe kogusega hakkama. Gaas on kallis – meile on seda siiani pandud ca 500 kuupi (vist on see mõõdik) ja see maksab ka 500€. Lisaks ei pane nad paaki kunagi täis vaid max 80% ning kunagi ei lähe summa üle 500€. Me ei olegi aru saanud, kas neil on siin mingi poliitika, et üle 500€ ei lasta või 100% ei tohi panna. No ühesõnaga, kuna eelmine kord oli paak täitsa tühi, saime selle raha eest 70% ja kuna 20% pealt võib soe vesi juba ära kaduda, siis saame reaalselt tarbida 50% enne kui uuesti gaasimehe tellida saame. Hetkel on tarbimine olnud 10 päeva 15% gaasist, seega varsti saame uuesti tellima hakata. Väga tüütu jälgimine ja arvestamine aga külmetada ka ei taha. Oleme oma Tiskre koduga ikka täiesti ära hellitatud – meil oli seal kogu aeg soe – mingi 23-24 kraadi kindlasti. Magamistoad olid jahedamad ja seal ei olnud meil radiaatorid kunagi sees, sest nii soe oli. Paljajalu ja lühikeste riietega käisime kogu aeg. Siin majas oleme temperatuuridega 19-21 ja mul on külm, konstantselt. Samas inimesed elavadki sellisel temperatuuril ka Eestis ja leiavad, et see on jumala normaalne. Prrrrr … Kevad võiks juba tulla. Juunis-juulis ei jõua ma siin arvatavasti ära hädaldada, kuidas võiks jahedam olla ja kuidas õhku ei ole ja nii palav on igal pool 😀 Inimene ei saa ju kunagi rahul olla, eriti kui teemaks on ilm 😀

Toitudest – olen avastanud, et osasid toite, mida ma kunagi ise enne ei teinud, kuna tundus keeruline, on tegelikult väga lihtne teha. Jaagul ei saa isu täis tiramisust ja nagu ma kunagi varasemalt kirjutasin, siis seda on väga lihtne teha ja suur vormitäis ise tehes maksab mingi 6-7€, seega miks peaks seda kohvikus kalli raha eest ostma. Mulle endale maitsevad cannolid ka väga aga kuna need on tehtud makaroni taignast, Jamie Oliveri Sitsiilia kokasaates sai see avalikustatud, siis Jaak pigem “toriseb” nende peale, et ma pakun talle makarone magusa täidisega 😀 ja nõuab pigem tiramisut. Laps üks päev tellis frikadellisuppi. Emmm ma olen elu aeg teinud suppi poe frikadellidest, mida siin ju ei müüda. Seega olles sellises vanuses nagu ma olen, tegin esimest korda elus ise frikadelle ja nagu tegelikult ka, see on nii lihtne või?! Inimene saab ikka rikutud, kui poes on vaja minevad tooted kõik saada, siis miks peaks ise tegema ja katsetama. Jätkuvalt üritan ka kohalike toite avastada ning neid kodus kokata aga kohalikku kööki otsides on peamiselt tulemusteks erinevad pastaroad, pizza, arancini, kümneid erinevaid võileibu ja soolaseid pirukaid. Oehhh …

Novembri keskpaigas tekkisid kaubandusse nn jõulukeeksid ehk panettonid. Lidl oli neid täis, erinevas suuruses ja koguses – hinnavahemik vastavalt suurusele 3.50-10.00. Inimesed ostsid neid mitmekaupa. Meie Augusta kohvik hakkas detsembri aluses jagama nendest videosid ja kui ikka iga päev neid näed, siis tekib endal huvi, mis kakuga ikkagi tegemist on ja kuidas see maitseb. Seega peale järjekordset videopostitust ( https://www.facebook.com/IlBarettoFicheraMonteTauro/videos/2532416120370928/ ) otsustasin, et ostan meile ka selle kakukese. Tahtsin Il Barettosse nagunii minna, Eestisse nende erinevaid küpsisekesi kaasa osta. Kui videost jääb mulje, et see on selline väike tore kakuke, siis päriselus on see suur – kui mitte öelda, et väga suur kakuke. Lidli omad olid ikka kordi väiksemad. Nojahh, kuna ma olin juba pähe võtnud, et peab järgi maitsma, siis ega ma enam ei taganenud. Seisin siis rõõmsalt järjekorda ostsin hunniku küpsiseid kaasa ning ka ühe pitstaatsia panettoni, neid on mitmeid – šokolaadi ja puuvilja omasid aga kuna Jaagule maitseb pitstaatsia siis otsustasin selle kasuks. Enne mind ostis ka üks naisterahvas selle, onu pani selle kaalule, küsis raha ja tädi kõndis minema. Ma siis ka näitasin, et tahan seda kakukest – onu inglise keelt ei rääkinud aga sain niipalju aru, et ta küsis, kas ma kreemi ka soovin, si – muidugi. No ja siis ma pidin maksma – kakukest ei kaalutud vaid onu lihtsalt lõi läbi 30€ eeeee, whaaatttt. Okei, nüüd oli juba nõme öelda, et ma ei taha. Kakukeste juures ei olnud hindu väljas ja siin taaskord maksis kätte see, et ma ei oska itaalia keelt, et asju üle täpsustada. No olgu, seekord siis läks nii. Onu võttis letist kakukese ja andis taha kokkadele. Ma siis seisin seal oma küpsise karbiga ja ootasin. Olin vist õnnetu olemisega, sest teenindajad jõudsid vähemalt kolm korda küsida, kas kõik on ok ja kas nad saavad mind kuidagi aidata. Vehkisin siis kätega, et ootan oma kakukeset. Lõpuks onu leidis ühe inglise keelt kõneleva neiu, kes ütles, et läheb veidikene aega ja mu panettonile pannakse kreemi. Ma küll ei saanud hästi aru, kuhu ja mis, sest enne mind olnud tädile pisteti ju kakuke niisama pihku. Proovisin olla rõõmsama näoga ja ootsain oma kakukest. Kuna vahepeal käis köögi luuk lahti – hommikune kiire aeg oli ja väga palju pirukaid telliti, siis ma nägin oma kakukest õnnetult oma järjekorda ootamas. Ühel hetkel nägin, et see oli pooleks lõigatud. Hmm, selge, kreemitavad. Varsti anti mu kakuke tagasi ja onu pakkis selle mulle suurde karpi. Ei antudki niisama, igatahes väga uhke kakuke ja karp. Andsin siis Jaagule õhtul pidulikult üle ja soovisin häid lähenevaid jõule. Jaak ütles, et ta oli tänaval selliste karpidega inimesi ringi kõndimas näinud ja tal oli ka kohe huvi, et mis seal sees küll olla võiks No see küsimus sai lahendatud. Õhtul asusime seda siis sööma … Maitses imeliselt! Pistaatsiakreemi oli vahel väga ohtralt. Nüüd tuleb mul ära õppida pistaatsiakreemi tegemine ja kakukese küpsetamine. Või siis Il Barettost osta kakuke ja ise kreem vahele panna.

Meie sidrunipuu on otsustanud, et nüüd tuleb kõik sidrunid korraga valmis kasvatada. Seekord on need isegi kollased – ei tea, kas talvisel perioodil on kollane sidrun ja suvisel roheline, sest suvel ja sügisel ei läinud need kollaseks ja kui liiga pikalt puu otsa jäid siis olid mahlatud ja ei maitsenud üldse hästi. Nüüd on mul palju sidruneid ja mõtlen siin, mis nendega peale peaks hakkama. Veebiavarus on erinevaid kooke ja muid küpsetisi aga sinna läheb maksimaalselt 2-3 sidrunit aga mul on neid kümmekond. Seega otsustasin, et pressin mahla välja ja külmutan jääkuubikute kotis ära, siis on sidrunikuubikud soojal ajal head külmikust võtta.

Meid on täna tabanud erakordselt halb ilm. Vihm, vihm ja veelkord vihm! Eile oli ka kehvemapoolsem, pilvine ja kerge tuul aga vihmavaba. Mingi aeg tagasi kirjutasin, et siin nummerdatakse sellised pahad ilmad – tuuled, tormid, vihmad jne. siis täna on meil tabanud jaanuarikuu nr. 3 halb ilm. Mis tähendab, et jaanuar on olnud erakordselt ilus. November oli minu arust üle päeva hoiatustega, lõpuks oli neid halva ilma hoiatusi kokku 20 ringis. Kuigi ükski ilmateade meile halba ima ei lubanud, Sardiinias pidi olema, siis paraku on päike Sitsiilia hüljanud. Täna hakkas öössel sadama ja ei ole siiani vaibunud. Kuna oleme nüüd kaks nädalat Rasmusega kahekesi – Jaak lasi ennast Norra komandeerida ja tuleb tagasi alles 1.02, siis see tähendab, et ma pean olema autojuhi rollis ja iga ilmaga kodust ennast välja ajama ning lapse kooli tooma, siis see tänane hommik oli ikka täitsa masendav. Eile oli USA-s pühad, seega vaba päev ja tsillisime niisama kodus. Reedel on ka vaba päev, kuna neljapäeval lõppeb semester ja õpetajad teevad reedel kokkuvõtteid ja lapsed kooli ei lähe. Seega on see koolinädal õnneks lühike. Kuna ma olen piisavalt mugav ja ei taha ka bensiini eriti kulutada, siis pean Rasmuse kooli aja parajaks tegema. Seega olen võtnud plaani, et lähen nüüd lõpuks baasi jõusaali, küll mitte täna aga lähipäevil, lisaks sõidan lähiümbruses veidikene ringi ja käin poodides. Kuna baasi kohvikus on hea soe ja tuul ei puhu, siis mind ei kutsu eriti sinna tuule ja vihma kätte minema ning poodi sõitmine ei tundu samuti ahvatlev … Lõpuks ma muidugi pean ennast siit välja ajama, kuna lisaks kõigele vajalikule on mul poest vaja ka pikka pidžaamat, ma olen tüdinud sellest, et ärkan keset ööd selle peale üles, et käsi on teki alt väljas ja külmetab sajaga. Mul pole elus pikka pidžaamat olnud, tundub nüüd on aeg soetada. Kui Jaak meile uue voodi valmis saab ehitatud, siis kolime talveperioodiks külalistetuppa – seal on vähemalt soojem, kui meie suures magamistoas.

Täna on ka minu riietuse poolelt ajalooline päev – esimest korda on mul siin jalas saapad ning otsisin kapist välja ka oma rohelise kevad-sügisese jaki, mille siis ka esmakordselt siin selga panin.

Natukene ka bensiini teemadel. Mulle endale tundub, et ma ei ole sellest veel kirjutanud. Ühesõnaga, kui me siia kolisime, siis Jaak hakkas tegelema sellega, et saaks Peugeoti Itaalia registrisse, et saaks taotelda bensiinikaardi, mis annab soodustust. Kui palju ja mida täpsemalt me sel hetkel väga ei teadnudki. Lõpuks peale kahte või natuke rohkem kuu ootamist saabus meile see oodatud kaart. Bensiinikaart kehtib üle riigi kõikides Eni tanklates ning saab aktsiisi võrra soodsamat bensiini ja kuu limiit on 300l. Meil ei olnud muidugi õrna aimu palju see aktsiis siin on. Bensiini liiter maksab siin olenevalt bensiinijaamast ja ajast erinevalt, samuti on erinevus, kui lähed iseteeninduse või mehitatud tankuri juurde. Seega bensiinijaama sisse sõites peab jälgima, et sõidad õige posti juurde, kus on iseteenindus, seal on hinnad olenevalt jaamast vahemikus 1,5-1,6€. Mehitatud hinnad on 1,6-1,7€. Meie bensiinivõlukaardiga saab bensiini osta ca 50% soodsamalt 🙂 Yiiii, meile see meeldib. Enne Jaagu ära minekut tankisime mõlemad autod silmini täis ja laupäeval kui Peugotiga ringi sõitsime, siis nägin taas midagi uut. Esimest korda pesti meil autol esiklaas puhtaks, ma ei osanud kuidagi taas käituda, et kas peaks talle selle eest raha andma? Jaagul olid ainult dollarid ja mul kõige peenem raha 10€. Jaak oli muidugi seisukohal, et ta ei ole palunud, et keegi ta esiklaasi peseb ning, miks ta peaks raha andma. Ma muidugi leidsin, et oleks viisakas, selline kena noormees ja puha, mille peale muidugi Jaak teatas, et seda need Itaalia kenad noormehed loodavadki, et Euroopa naised neile akna pesemise eest tippi jätaks 😀 Kuna meil peenikest raha ei olnud ja ma ei tea kuidas peaks käituma, siis seekord jäi see tore noormees rahast ilma. Aga kena oli ta küll … Vahemärkusena – siia tagasi jõudes tajusin ma kuidagi eriti teravalt, et Itaalia mehed, eriti nooremad, hoolitsevad enda välimuse eest ikka väga. Välimus on laitmatu – ilusad riided, soengud, viimistletud habemed – Eestis on selline hoolitsetud meesterahvas pigem erand, kui reegel. Teine asi, mida ma esimest korda nägin ja mis mind päriselt ka närviliseks tegi, oli see, et mingi Itaalia papi pani südame rahuga tankuri juures suitsu põlema ja tankimise ajal rahulikult õues tõmbas seda. Suitsetamist keelavad sildid on väljas. Samas töötajad ei öelnud ka talle midagi – õnneks ei võta bensiiniaurud nii kergelt tuld aga hingasin igatahes kergendatult, kui me sealt ära saime. Taaskord tõden, et iga päev näeb midagi uut …

Päevad lähevad järjest pikemaks! Kui umbes nädal tagasi oli juba 17:00 pime, siis nüüd on pimedus saabunud umbes 17:30. Kevad läheneb! Lõpetuseks üks detsembrikuu alguse päikesetõusu pilt.

6.01.2020

Kirjutamisele on nüüd väga suur vahe sisse jäänud. Selle aja jooksul on nii ühte kui teist jõudnud juhtuda.

Üks suur etapp mu elus on saanud läbi – üliõpilase staatusest olen nüüd prii. 12.12.2019 oli kaitsmine ja see läks väga edukalt – ajast jäi küll natuke puudu aga tulemusega olen väga rahul, hinne “4” ja bakalaureus käes. Kuna mul on siin aega vabalt käes, siis mõtlen, et peaks kuidagi haridusteed jätkama, kui tagasi Eestis olla ja taas töö ning kodu kõrvalt koolis käima hakata, ei tundu ahvatlev. Praegu oleks hea aeg endale pühenduda ning vaadata, mis võimalusi pakutakse. Lisaks muidugi on prioriteet itaalia keele õppimine 🙂

Lõpetamise kuupäeva sain teada suhteliselt hilja 3.12 ja siis lennukipileteid osta oli juba suhteliselt keeruline. Mul oli kindel soov tulla varem, et jõuaks sisse elada ja juba natuke inimestega kohtuda. Paraku ei olnud enam normaalseid lende ja tulek jäi ikkagi viimasele hetkele. Tallinna lendu oodates harjutasin Frankfurti lennujaamas kaitsmise kõne, et ikka aja sisse jääks, kõrval laudadest inimesed võisid mind küll imelikult vaadata. Lennuk pidi jõudma 23.50 aga jõudis 0.30 12.12, magada sain umbes 6 tundi, seega kaitsmine oli peamiselt adrenaliini pealt. Peale kaitsmist ja ühe mõnusa borši supi söömist tabas mind maailma väsimus ja ma olin nõus kohe sinna supitaldrikusse magama jääma nagu beebid, kes jala pealt kukuvad 😀

Olime Eestis üsna pikalt – mina 12.12.2019 – 4.01.2020 ja pere tuli 18.12.2019 järgi, koos lahkusime 5.01. Lennuk oli väga vara 6.40 aga see-eest jõudsime Cataniasse juba 12.05 siinse aja järgi. Minu Eestis olemisse mahtus palju toredaid kohtumisi – tunnetasin selgelt, kuidas ma ikka osadest inimestest väga puudust tunnen. Enne aru ei saa, kui taas näen. Kõige ekstreemsem külaskäik oli pingipooliku juurde Helsinkisse. Meil oli novembri lõpus klassikokkutulek, paraku ma ei saanud minna ja kui Katrin mulle peale kokkutulekut häälteate jättis, tundsin ma vastupandamatut soovi teda näha. Mu ajagraafikus oli üks vaba pühapäev, seega sai kiirelt kokku lepitud, et teen päevase tripi Helsinkisse talle külla. Sain ilusti oma Tallinki punktid ära realiseerida ja küll oli tore teda ning ta tüdrukuid näha 🙂 Tagasi tulek oli muidugi ka väike seiklus, kuna suutsin õigest laevast maha jääda 😀 Tegime siis natuke aega parajaks ja läksin järgmise laevaga, mis oli see nn kruiisikas, mis sõidab Tallinna 3,5 tundi ja millel oli suures koguses purjus soomlasi. Ma hiilisin mingi kell restorani, võtsin buffee ja tiksusin peaaegu terve reisi seal ning lugesin endiselt kolleegilt laenatud Sitsiilia reisi raamatut, et ka vihjeid järgmisteks väljasõitudeks saada. Kõik päevad, mis ma Tallinnas olin oli ca 2-3 erinevat kohtumist päevas. Kõige tihedamalt täis oli 13.12, kui olin T1 erinevates söögikohtades erinevate inimestega ajavahemikul 13:00 – 22:30 😀 See oli tõeline jutustamise ralli.

Vaatamata sellele, et olen paksult täis D- ja C-vitamiini, suutsin ma Eestis omale köha hankida. Ma ei tea, millal mul viimati köha oli … Mul käib põskkoopa põletik või lümfid on paistes aga mitte köha. Rasmus jäi tõbiseks juba Catanias, neil koolis oli mingi viirus sees, seega tema oli juba enne Eestisse tulekut nohus ja köhas. Enesetunne oli meil mõlemal hea ja palavikku ei olnud, seega ei lasknud me oma plaane rikkuda. 19.12 sõitsime Pärnusse puhkama. Olime kaks ööd Tervise Paradisiis, Rasmus üks päev avastas, et ta võiks nüüd Sitsiilias mõnda veekeskusesse minna aga paraku on siin need kohad ainult suvel avatud, vähemalt need, mis meile lähedale jäävad, seega otsustasime siis Eestis sinna minna ja kuhu mujale, kui ikka Pärnusse. Järgmised kaks ööd olime Villa Wessetis ja kutsusin ema ka sinna, saime vana aasta sees ikka kokku ka. Pärnus oli tore, vaatamata sellele, et tervis just kõige parem ei olnud ning veekeskust ja saunu täiel rinnal nautida ei saanud. Neljapäeval oli veekeskus ikka täitsa tühi, meie ja veel võib-olla 10 inimest nagu privaatne SPA 🙂 Reedel oli rahvast juba rohkem ja siis olime lühemalt.

Jõulud veetsime Jaagu maakodus – palju head sööki, sauna, palju jutustamist ja lehmad! Kui eelnevalt oli maja ümber lihtsalt avatud maa, kus sai ringi seigelda ja Rasmus ATV-ga kilomeetreid mõõtis, siis nüüd on aed ümber ja lehmad luusivad ringi. Seega akendest ei näe enam kitsekesi vaid hoopis lehmi ja meie oleme nende jaoks üsna huvitav vaatepilt, mida uudistama tullakse 🙂

Tallinnas oli kohustuslik käik jõuluturule. Rasmus tegi väikese tiiru ka uisuplatsil ning samuti vaatasime üle Noblessneri. Sealne jõulukuusk oli peaaegu sama uhke nagu Raekoja platsil. Rasmusega saime kaks korda jõuluturul käia – vana aasta sees oma perega ja uuel aastal jalutsaime minu emaga ka tiiru. Noblessner oli täiesti teist moodi – minu armsa lemmiku Noble kohviku asemel on nüüd uued peened söögikohad. Käisime ka ühes neist – Lore bistroos söömas – meie jaoks on bistroo natuke teise tähendusega, see oli ikka pigem restorani tüüp söögikoht.

Aastavahetuseks kutsusime ennast sõpradele külla. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et oleme lõpmata tänulikud auto eest! Oleme traditsiooniliselt juba mitu aastat nende juures aastat vahetanud, eelmine aasta oli erand. Täna hommikul just Google photos tegi ülevaate aasta tagustest piltidest ja üks seeria oli aastavahetuse pildid, päris armas oli vaadata – lapsed on vahepeal suureks saanud 🙂 Öösel õhku visatud mõte järgmine aastavahetus Sitsiilias vastu võtta on teretulnud! Kuigi praegu päikest võtta ei saa ja meres ujuda ka mitte, siis meil on siin valge ja päike! Aasta vahetus meeleolukalt, lapsed möllasid ja isegi Rasmus, kes tavaliselt omaette nokitseb oli terve selle reisi väga seltskondlik ning jutukas. Mõjub korralikult, kui ainsad inimesed kellega eesti keeles rääkida saab on vanemad, siis Eestisse tulles on nõus rohkem suhtlema 😀 Pildile on teda ikka keeruline püüda – teeme nüüd ilusa pildi lõpeb tavaliselt nii:

Üle ega ümber ei saa ma ka oma kallitest lauamängu kaaslastest, viimastel kordadel on küll pool seltskonda jätnud tulemata aga tuumik on esindatud olnud! Seekord olid lapsed ka ja täitsa tore oli. Rasmusele meeldis muidugi eriti, Gretel on ju kaks kassi!

Eestis käik läks väga hästi – mina sain edukalt kooli lõpetatud, Rasmus sai eesti keele vastatud ja vahearvestused tehtud – väga tubli poiss, nägin ära peaaegu kõik enda jaoks olulised inimesed, mõnega jäi erinevatel asjaoludel paraku kohtumata aga juuni ei ole enam kaugel. Jaak sai oma vajalikud asjatoimetused toimetatud ning kohtuda oma inimestega. Ilm ei ole Eestis küll kiita – pime ja hall. Ime, et inimestel seal kaamos tekib – sellises halluses ja pimeduses polegi muud oodata. Hetkel oleme otsustanud, et sel aastal oleme jõulud ja aastavahetuse Sitsiilias aga eks paistab, mis tegelikult teeme. Siin on vähemalt päeval valge 🙂 Rasmus tahtis Eestisse jääda – kodune tunne, kõik on tuttav ning keelest saab aru, saab rohkem iseseisev olla ning üksi ringi hulkuda. Paraku peab ta siiski veel 2,5 aastat meiega siin Sitsiilias vastu pidama 😉 Viimasel päeval veetsime meeldivalt aega mu tädi juures, kes meid poputas ning vaatasime üle Mirteli, kes usinasti aina suuremaks kasvab.

Jaagul ja tundub, et mujal Euroopas seal hulgas ka Sitsiilias on täna vaba päev. Olin nõus ise Rasmuse kooli viima ja baasis aega veetma. Ameeriklastel ei ole püha, seega kool hakkas tänasest pihta. Jaak on ikka kurtnud, et ta tahaks ka nautida seda mida mina – pere läheb hommikul ära ja päev on ainult minu päralt. Täna sain seda talle siis võimaldada, magas nii kaua kui soovis ja saab oma päeva veeta nii nagu soovib. Küll ei ole ta vaimustatud sellest osast, mis puudutab maja koristamist, söögi tegemist ja pesu pesemist 😀 Saabusime tagasi Sitsiilasse siis eile 5.01 kella 12.05 paiku, lennud sujusid ja tagasi tulles olid ootamise aeg hea lühike. Kuna andsime kohvri eelmisel õhtul ära – vahemärkus tulevikuks, kohvri saab ära anda aga soovitavalt siis, kui lennufirma check-in on avatud. Seekord tuli kena neiu meile vastu ja võttis kohvri enne vastu. Kohver saabus lindile viimaste seas, hakkasime juba ärevust tundma, et peame kohvrit taga otsima hakkama aga lõpuks kõik sujus. Auto parkis pikaajalises parklas (18,5 päeva maksis 85€) ja saime kiirelt koju. Catania tervitas meid päikesepaiste ja 18 kraadise soojaga. Ja siin on valge ja päike! Koju jõudes avastasime, et meil on vahepeal jälle gaas otsa saanud. Viimati täideti seda 29.11. Jaak keeras ära tulles termostaadi 20 kraadi peale aga ööd on ikka külmad ja maja puhub läbi seega, arvatavasti küttis kõvasti ja nii see gaas kulus. Perenaine on ka veidi murelik, et meil gaas nii ruttu otsa sai. Oleks pidanud täielikult välja lülitama aga eks järgmistel kordadel oleme targemad 🙂 Kuna täna gaasifirma ei tööta, siis ta saab homme meile gaasi tellida. Eelmisel korral saime ülikiiresti, juba järgmisel päeval, eks siis paistab kuidas seekord õnnestub. Õhtu tervitas meid tormiga, enne ei ole tuul otse mere pealt puhunud ja see oli uus kogemus. Köögi terrassil puhus tuul suvemööbli ümber ja paigast ning see on võrdlemisi raske, raske puust mööbel. Tuul vihises ja vuhises võredes ning õue minnes tahtis ära puhuda. Hommikuks õnneks rauges ja sõites teel eriti mingeid kahjustusi silma ei jäänud. Kooli oli väga mõnus sõita, tee oli täiesti tühi, riigi pühad on ikka toredad, liiklust praktiliselt polegi.

Edaspidi proovin siis rohkem ka meie igapäeva rutiinist kirjutada – sain sõbrannalt märkuse, et võiks seda rohkem kajastada 😀 Lisaks uuriti, mis mul praegusel perioodil seljas on, seda näeb all olevalt pildilt. Tennised vahetasin tossude vastu. Kuna täna oli põhjatuul, siis oli üsna jahe (ca 12 kraadi), varjus päikese käes oli küll ülimalt mõnus.

03.12.2019

Seekordses postituses on taaskord rohkem juttu ja vähem pilte, samuti tuleb postitus natuke “hüplik”. Läbi aja on kogunenud igasuguseid erinevaid mõtteid ja tähelepanekuid, mida ma ei ole veel üles täheldanud ning ootavad välja kirjutamist.

Kõige uuemad emotsioonid kõigepealt 🙂 Retsensent lubas kaitsmisele – tagasiside oli üsnagi positiivne ja kolm küsimust oli ka, millest kaks on suht kerged vastata, ühe osas pean natuke taustatööd veel tegema. Seega – Eesti siit ma tulen! Kaitsmine on 12.12. Kuna ma kaitsmise aja sain alles eelmine nädal teada, siis ei olnud enam eriti lennukipiletite valikuid ja jõuan alles 11.12 kell 23:55 Eestisse, seega eriti aktlimatiseeruda ja sisse elada enne ei saagi, kohe järgmine hommik otsejoones Mainorisse. Võibolla ongi hea, siis ei jõua seda pimeduse masendust ja külmatunnet sisse tulla, ühe soojaga saab otse kaitsmisele minna.

Vahepeal oli esimene advent. Olen eelnevalt korduvalt kirjutanud, et ma ei reisi ju eriti, seega olen ka kõik oma elu jõulud ja aastavahetused Eestis veetnud ja seal see sisse elamine kuidagi teistmoodi – läheb pimedaks, ilmad on koledad ja siis ootad jõulu, lund, aastavahetust ja uuesti kevadet. Siin olles ei ole mul mitte mingit jõulutunnet, no ei mingit! Väljas on kõik roheline, päeval on valge ja kui ilm ilus, siis päike paistab, on soe ja kuna kedagi siin ei ela ka, siis majadel pole jõulukaunistusi ja seega ei teki kuidagi jõulutunnet. Otsisin laupäeval siiski meie jõuluehete kasti välja, see, et mul ei ole tunnet, ei tähenda, et kodus natuke jõulukraami rippuda ei võiks. Kuna sel aastal oleme jõulude ajal Eestis, siis ei ole nagu eriti kaunistamise huvi. Siiski lasin Rasmusel kodu ära kaunistada, tema meil küll jõule ootab. Üks põhjuseid, miks ta Eestisse jõulude ajal tahab minna on ka see, et siis saab rohkem kinke 😀 Rasmus küll päkapikke ega jõuluvana enam ei usu aga päkapikud peavadvaatmata sellele ikka käima 🙂 Sussi sisse on raske midagi leida, sest ta ju ei söö siin müüdavaid maiuseid. Seega saab sellist kraami, mida sööb, tän aoli näiteks sussi sees Actameli jook. Lidli 99 sendine advendikalender oli hea ost, seal sees olevaid piimašokolaadi ta õnneks sööb. Esimese advendi puhul tegime esimest korda kaminasse tule ka. Jaak kirus kaminat ikka korralikult, tõmmet ei ole – tõmbab siis kui all mõni uks või aken lahti on. Emmmm … kui ma tahan kaminasse tuld teha, siis on väljas ju jahe, seega ma lasen selle jaheda ju tuppa. Kuna kaminas ei ole pikalt tuld tehtud, siis ajas alguses korralikult vingu sisse. Aga elav tuli on ikkagi äge, eks näis kas edaspidi põletame puid või ostan mingi suuremat sorti küünla hoopis. Puudega on siin maal ju kitsas käes. Küsisime perenaise käest ka, et kust saaks puid osta, ta ei teadnud. Nad ise ei kasutanud üldse kaminat … Eelmised üürnikud olid kogu aeg kaminat kasutanud aga me ei tea, kust nad puid said. Mere äärest puude otsimisega oleme hiljaks jäänud, ühed juba tassisid meie mere ääre tühjaks. Peab järgmist tormi ootama ja kohe järgmine päev luurele minema, äkki on midagi meie uhutud. Vaadates aknast välja oli taaskord tavapärane pühapäev, kus meri oli laevukesi täis.

Terve eelmine nädal oli väga ilus ilm – päike paistis ning temperatuur tõusis taas üle 20. Väga mõnus oli! 24.11 lubati korralikku vihma ja meile vist oli antud ka punane hoiatus, kui ma õigesti mäletan. Siin antakse halva ilma korral hoiatused – kollane, oranž ja punane. Kui on punane, siis on ametiasutused, koolid, lasteaiad ja ka osad poed kinni, inimestel soovitatakse koduded püsida. Ma sellises koguses vihma ei ole meil enne siin piirkonnas näinud – on küll üks kord olnud sadu, kus tee oli nagu jõgi aga meie linnakeses sellist vee mahtu ei olnud, vähemalt meil ei ujunud nii nagu seekord. Lillekastid olid triiki vett täis ja sidrunipuukesel oli bassein ümber. Alumise parkla äravool oli sodi täis, sellist vaatepilti pole enne olnud. Ilmateatega on siin huvitav, kuna Itaalia on suur ja lai, siis ilmateated on seinast seina – alates novembri keskpaigast tulid sellised, et Alpides kõrgusel 1000-1200 sajab lund ja teil seal lõunas ja saartel on päikesepaiste ja 22 kraadi …. Emmm olgu 😀 Siin nummerdatakse kõik halva ilma faasid numbritega, novembris oli neid kokku 10. Enamus neist tabas Liguria (Genova) piirkonda ning Po jõgi ajas ka oma teekonnal üle. Veneetsia üleujutusest kirjutati ka Eesti meedias. Ma enam ei mäleta, kas ma selle panin kirja aga Siracusa piirkonnas olnud suur torm, mis oktoobri keskel oli, selline torm pidi kord 200 aasta jooksul olema ja see pidi siis just nüüd olema. Üks inimene sai surma, jäi tulvavete alla, ühed turistid jäid autosse lõksu aga said päästetud ning teed said kõvasti kannatada. Rääkimata muidugi kogu sellest potipõllumajandusest, mis siin on – väidetavalt oli selle tormi kahjud üle Sitsiilia 320 miljonit eurot, kui tõsi see on, ei tea aga lehed nii vähemalt kirjutasid. Kui me oliive noppima läksime, siis nägime kuidas tulvavete järgselt suurtel teedel koristustööd käivad. Vihmad toovad mägedest teele igasugust sodi ja väikeste traktoritega käiakse seda siis koristamas. Tee ääres on isegi liiklusmärgid, kus pisikese kopatraktori pilt on peal.

Ühes eelmises postituses kirjutasin, et praegu valmivad apelsinid ja see on ajule natuke vastuvõetamatu. See aga on tegelikult jumalast normaalne, et ma hommikul avastan, et sidrunid on otsa saanud – tatsan õue ja nopin mõned puu otsast – see on ju täiesti okei aga see, et apelsinid valmivad on veider … 😀 Jätkuvalt ei saa ma aru, millal sidrunid valmis saavad. Kui liiga suureks lasen küpseda, siis ei ole enam mahla on ainult viljaliha suures koguses. Kui õigel ajal nopitud, siis on väga mõnusalt mahlased ja väga maitsvad. Liiga toorelt on jälle väha mahla ja kole hapud. Ehk mõne aja pärast saan aru, millal on õige aeg neid korjata, et need head oleksid. Tundub, et see puu annab aastaringselt saaki. Ma ei ole tähele pannud, millal see õitseb aga pisikesed beebisidrunid on juba taas küljes.

Liiklusest – ma arvasin, et nad ei üllata mind enam millegagi aga kui me Agrigentost tagasi sõitsime mööda kiirteed, meil oli kiiruseks 120 km/h, sõitsid kaks autot üksteise sabas meist mööda ja tagumine auto pressis piirde ja eessõitva auto vahelt läbi + lisaks sõitis ka esimesel rajal auto, seega keset kiirteed tekitati kolm rida. Olen Eestis ka seda näinud aga siin on kiirused ju hoopis teised, ca 130-140km/h sellist trikki teha, täiesti hullud! Liiklusmärgid on siin üldiselt võsas, seega kui tahta väga sõita märkide järgi võib see teatud olukordades üsna keeruliseks osutuda. Põõsad ja hekid kasvavad tee peale ning liiklusmärgid ja suunaviidad on sujuvalt nende sisse peitu jäänud. Osades kohtades küll lõigatakse põõsastikku maha aga enamjaolt siiski mitte. Kuumusega on märgid kulunud ja põlemise jälgedega, seega on aeg-ajalt on siin ikka üsna keeruline märkidest aru saada. Väga kergest võib segadusse ajada kiiruspiirangu märk, millelt on number seest ära pleekinud aga punane ring on veel aimatav, tundub nagu oleks keelumärk, tegelikult ei ole, oli kunagi kiiruspiirangu märk ja selliseid on siin väga palju. Lisaks kui juhtute parkima ning teile tuleb appi must mees, siis pärast andke kindlasti 1-2€, muidu leiate oma auto kriibituna. Musti mehi siblib linnade ümbruses päris palju ringi – Catania lähedal leiate osad, kes te esiklaasi tulevad puhastama, siis niisama sõiduteel käsi pikalt ringi kõndimas ja kerjamas. Templite oru tee ääres müüs üks must mees pabertaskurätte, täiesti tavalisi pakikesi. Lisaks on nad ennast sisse sättinud poodide juurde ja jagavad ostukärusid ning aitavad memmekestel kraami autosse viia. Neid ei ole õnneks iga poe juures aga Augusta Lidli ja Deco juures nad igatahes passivad, mu peamised poed kus käin. Rasmus on meil tavaliselt kärupoiss olnud aga Augusta Lidli juures ta enam ei taha väga käru võtta, seal see must mees annab käru, ilma mündita ja pärast kui tagasi viid siis ootab käsi pikal raha. Ühe korra andsime, nüüd nihverdan mööda ja annan igati mõista, et ei taha ta käru, võtan ise. Varasemas postituses kirjutasin, et meie tee ääres on tädid tööl. Viimasel ajal oleme ainult ühte näinud, küllap teine on kusagil mujal või siis praegu ei ole kõrghooaeg. Tädi töötab iga päev ja iga ilmaga – vihmaga on vihmavarjuga tee ääres ja jahedamatel ilmadel jopega. Lõuna poole minnes on ka tädid tee ääres aga mustad, valgeid ei ole näinud. Seega see äri käib siin üsna usinasti …

Mingi aeg tagasi käisin Port di Catanias keskuses, eesmärgiks natuke shopata ja poodides ringi uudistada. Läksin varakult avamise ajaks kohale, et oleks vähe rahvast ja mõnus uudistada. Need, kes mind teavad, teavad ka seda, et ma ei ole shoppaja, ma lihtsalt ei näe ilusaid asju, ma väsin koheselt ära kui pean riiete seas sobrama ja peale 15 minutut ma üldiselt loobun. Seekord panin vaimu valmis ja olin avatud meelega. Käisin läbi niipalju poode kui suutsin, ostsin endale isegi paar asja aga üldiselt ei leidnud ma sealt ikkagi mitte midagi, mis oleks mu maitsele. Tore muidugi on see, et neil on siin kogu aeg mingid allahindlused – hooaja kekspaiga ja -lõpu omad peamiselt, alguse omi ei ole silma jäänud. Lõpuks vaatasin, mis inimestel seljas on ja mida nad ostavad. Sellel kellajal olid peamiselt vanemad inimesed – tore oli vaadata kuidas memmeke poes ringi tuiskas ja papi proua käekotiga truult järgi lonkis või siis poe keskel lihtsalt seisis. Inimesed kannavad peamiselt retuuse või tavalisi viigipükse, kampsuneid, pusasid ja dressikaid. Jalas on ketsid, mis on platvorm tallaga ja värvilised ja sädelevad. Nii on riides ka pensionärid … Nojahhh… öeldakse, et Itaalias on kõrgmood ja mis kõik muu veel aga see ei kehti Sitsiilia kohta. Arvestades siinset kliimat ja neid riideid, mis mul olemas on, pean ma juurde muretsema pigem puuvillasest ja linasest riideid, millega suvel hea ringi on käia, seega ootan millal taas suveriided müüki jõuavad, siis on ehk midagi osta ka. Jõudsin arusaamani, et mu maitse ei ühti siin poodides oleva kaubavalikuga. Seega saab see riiete ostmine küll üks suur katsumus olema. Täiendavalt ei tea ega tunne ma neid brände, mis siin müügis on, seega on ka raske midagi eelistada või kindlasti midagi valida. Küll oli mul poodides äratundmisõõmu – Tallinna T1 on ka need poed olemas 🙂 Reedel oli ju suur reede – jah internet oli täis üleskutseid, et boikoteerige ja ärge ostke, seekord olin ma just indu täis, mul on siinsamas baasis USA pood ja see on ameeriklaste suurim ostupüha, seega läksime üsna suurte ootustega poodlema. Baasi sõites oli meil ees väike lahtine kastiauto, pakkide kuhjad kastis kõrgumas – ütlesin veel Jaagule, et kui Sa USA Amazonist tellid siis tuuakse Su pakid ka nii kohale, teadmata, et see auto viiski postipakid baasi postkontorisse. Nüüd on päris kõhe tunne, teades kuidas pakke veetakse, et kas need ikka jõuavad ühes tükis kohale. Poest me muidugi suurt midagi ei saanud – neid asju, mida me tahtsime neile ei olnud suurt allahindlust tehtud. Küll sai laps jõuludeks oma kaks arhidetuuri lego – ta pani need muidugi sama päev kokku 😀 – need olid 15% alla hinnatud. Kuna ma ei tea brändidest midagi aga Jaak arvas, et mul võiks lõpuks ometi olla üks õige käekott, siis ostsime ka ühe Gucci suuremat sorti käekoti, kuhu palju asju sisse mahub. Kottidel oli 20% allahindlust, seega saime selle 60 dollariga, ma ei tea, kas see on odav või mitte aga nüüd on mul Gucci käekott 🙂 Vaadates taaskord inimesi, siis kõigil olid kärud kuhjaga asju täis. Peamiselt riideid, need olid 25-50% alla hinnatud. Ma käisin mingi aeg enne riideid vaatamas ja nagu päriselt, ma taas ei leidnud midagi, mis meeldiks ja väga väga vaja oleks. Paar pluusi sain aga need juba olid nii odavad, et ostsin kohe ära, ei jäänud suurt reedet ootama. Rasmusele tahaks riideid küll aga baasi poes on poiste riiete valik Rasmuse suurusele olematu, seega ei saa me sealt lapsele midagi.

Nüüd mitu erinevat asja kokku koos piltidega, mida all pool on näha. Nagu ma olen maininud on meil siin palju kasse – osad on leidnud üles ka meie maja. See must kiisu on tavaliselt kõrval tühja maja krundil ringi luuranud. Olen hakanud taas küpsetama – et keskkohalt päästerõnas ei kaoks ja pepu kenasti vormis püsiks. Vahepal oli kaneelirullide küpsetamise päev ja internet oli pilte täis, mulle tuli isu viitega 😉 Olen ka kirjutanud, et koolibussid käivad lastel järgi, seekord õnnestus osa neist ka pildile tabada.

Oleme olnud siin neli kuud – tundub lühike aga samas ka pikk aeg. Itaalia keelt ei ole ma ikka veel õppima hakanud, motivatsiooni ei ole. Saab ju ilma hakkama 😀 Tegelikult planeerin uuel aastal selle tõsiselt käsile võtta, kui kevadel taas inimesed siia tagasi kolivad ja suvel alumises parklas jämmitakse, siis saaks natuke tutuvuda ja suhelda ka. Vaatasime ükspäev Jamie Oliveri kokandussaadet – ma seda üldiselt ei vaata aga sattusin nägema reklaami, et ta oma rännakutel jõudnud Sitsiiliasse. Vaatasin siis kohe põnevusega, et kus ma siis seda head ja suurepärast ehedat Sitsiilia toitu sööma saan minna, selgub, et ma pean omale ühe nana leidma, see teebki seda ehedat ja päris Sitsiilia toitu, mida kõik kiidavad. Seega tuleb mul ikkagi itaalia keel suhu saada ja naabrimemmega sõbraks saada, siis saab ehk ka neid suurepäraseid Sitsiilia toite süüa või siis vähemalt näpunäiteid, kuidas õigesti teha. Kuna nüüd on lõputöö saaga enam vähem läbi, siis ongi aeg mõni uus projekt ehk keeleõpe ja kohaliku söögi kokkamine tõsisemalt käsile võtta. Avastasin, et kolm kuud mitte midagi tehes ehk olles koduperenaine ja kirjutades lõputööd puhkab ikka täiega välja – nüüd juba tunnen, et peaks midagi asjalikku tegema hakkama, muidu aju kärbub ja tulebki totaalne laiskus lõpuks peale. Pärast ei viitsigi enam mitte midagi teha. Aga kõigepealt tulen Eestisse, kaitsen lõputöö, lobisen sõpradega, tähistan perega jõule ning vahetan ära uue aasta ning siis hakkan uusi eesmärke seadma ning nuputan välja, mida veel võiks teha, et vaim virge püsiks.