Margit Kõiv – Page 39

Lõputööst ja kodustest toimetamistest

22.11.2019

Nüüd tuleb rohkem juttu ja vähem pilte 🙂

Üks suurprojekt – lõputöö – sai esmaspäeval edukalt koolile edastatud ja eile sai see retsenseerimiseks rohelise tule. Nüüd tuleb siis veel pöialt hoida, et retsensent mind lõppkaitsmisele ka laseb, see vast selgub järgmise nädala keskpaigaks. Peale seda selgub ka kaitsmise kuupäev ja ma saan paika panna, millal Eestisse lendan. Kaitsmise ajavahemik on 2-15.12, seega on võimalus, et mul läheb jube kiireks või siis saan normaalselt lennuaegu sättida. Kuna ma ei ole enne ülikooliga nii kaugele jõudnud, et lõputöö kirjutada, siis kõik see mida selle kohta kirjutatakse ja räägitakse vastab tõele. Ma ei kujuta ette, kui peaks seda töö või väiksese lapse kõrvalt kirjutama. Praegu oli aega ja sain valida millal on tunne, et tahan ja suudan sellega tegeleda. See muidugi ei aidanud sellele kaasa, et ma varakult kõik valmis oleks saanud. Tudengile kohaselt ikka viimastel hetkedel. Tänud siinkohal mu juhendajatele, kes kiirelt reageerisid! Peale eelkaitsmist läks mul mõneks ajaks isu pealt ära, kuna kaitsmisel muutsime veidi mu töö pealkirja ja töö rõhk läks mujale. Mis tähendas, et ma pidin kolme nädalaga kokku koguma uusi uurimusi ja teooriaid, mis uut pealkirja paremini toetaks. Üks osa tööst jäi teoreetilises osas ikka korralikult katmata, teema vajus liiga laiaks ja kui ma alguses olin mures, et maht ei tule täis, siis nüüd läks liiga üle. Kui ma peaks edaspidi veel kooli minema ja lõpus on jälle lõputöö kirjutamine, siis oluline on terve õppeaja jooksul soovitatud kirjandust lugeda! Praegu olin ma hädas sellega, et ma tegin paljud põhiained töökogemuse ehk VÕTA-ga ära ja seega päris teooriat ei saanud ja ühtlasi ei lugenud eriti aktiivselt ka vastavat kirjandust. Nüüd viimased kuud kammisin läbi raamatuid ning lugesin erinevaid uurimustöid, mis mind edasi aitaks ja see oli hull töö. Esiteks akadeemilises kirjas ja enamus kirjatükke inglise keeles. Mulle meeldib kirjutada, väga ja olles üle 10 aasta juhendeid kirjutanud ning koolitusi läbi viinud, siis minu jaoks märksõna on lihtsus ja lihtsas eesti keeles, et ikka tavateenindajad aru saaks ja nüüd pidin kirjutama akadeemilises keeles ja pärselt, see ajas mu lõpuks täiesti hulluks! Ma ei jakasnud enam lõpuks tööd selle pilguga üldse lugeda, et oleks akadeemiline … Ühel korral oli ka imelik tagasilöök – närvidest või väsimusest või millestki veel – igatahes ühel päeval, kui olin planeerinud terve päeva kirjutada, ei suutnud ma enam arvutist teksti lugeda. Silme ees oli hajune laik ja no seda mida ei näe on teksti lugeda ja nii oligi. Kerge paanika tuli igatahes peale. Otsustasin siis mõneks ajaks magama minna ja peale väikest uninakut läks asi paremaks ja silmanägemine tuli ka tagasi. Igatahes olid see sügis ja eriti viimased kolm nädalat väga väga pingelised ja enda arvates olen ühe kartulimedali välja teeninud küll!

Meil käis teisipäeval aednik. Esmaspäeva õhtul umbes 21.30 paiku kirjutas majaperenaine, et kui ilm on ilus, siis järgmisel päeval tuleb kell 8:15 aednik. Olgu, mul selleks päevaks plaane ei olnud ja olin kodus ning lootsin siis ilusa ilma peale. Kell 8:20 oli tore papi oma kaubikuga kohal ja hakkas aias müttama. Ma sain aru, et teeb korda heki ja trimmerdab ülekäte läinud rohtu. Kui aednik umbes 12:15 lõpetas – jah ta möllas neli (4) tundi meil siin aias ja puid ei puutunud seekord üldse, siis oli me kergelt metsikuks kasvanud džungel kadunud ja aed nägi “paljas” välja. Hekk on vähemalt ilus aga põõsastest, mis ta ära kärpis on kahju … Saamas kasvab see kiirelt tagasi, naabrimehe põõsad, mida ta suve lõpus kärpis on väga hoolgea kasvanud. Maja ees olevast rohust tuli välja ka üks aiapott, mida ma ei mäleta, et oleks seal olnud. Innustatuna aedniku tööst käärisin ise ka kolmapäeval, kuna teisipäeval hakkas peale aedniku lahkumist sadama ja sadas ööni välja, käised üles ja hakkasin asjalikuks ning rohisin ära kõik aiapotid ja peenrad, mis meil aias on. Kuna on olnud vihmane, siis on muld hea niiske ning saab ka rohida. Kuivaga ei ole see just kõige ägedam tegevus. Ilm oli ilus, päike paistis ja tõeline nauding oli aias toimetada.

Kodu koristamisega on tekkinud rutiin, reeglina teisipäevad on koristuspäevad, kuid mõnel nädalal läheb see veidi nihu ka ja päevad muutuvad. Olen juba maininud, et koristamine võtab terve igaviku. Mulle üldiselt meeldib koristada, selline rahustav tegevus aga mulle päriselt ei meeldi ka minimaalselt 3 tundi lappidega ringi tuisata. Seega ootame musta reede müüki, äkki tuleb mu kolleegi poolt soovitatud robottolmuimeja hea hinnaga müüki ja mu elu läheb natukenegi lihtsamaks.

Käisime 8.11 praeguses koolis esimesel arenguvestlusel, kui nii võib öelda. Kui Eesti koolis peavad õpetajad peale koolipäeva aja leidma ning arenguvestlusi läbi viima, siis siin saavad õpetajad spetsiaalsed päevad, et vanematega vestelda. 1-5 klassi õpetajatel olid selleks antud 7-8.11 põhi- ja keskkooli õpetajatele 8.11. Õpilased on nendel päevadel vabad. Sellele järgnev esmaspäev oli ka õpilastel vaba, et õpetajad saaksid kokkuvõtteid teha. Täiendavalt oli õpetajatel teisipäev õppepäev, mis tähendas, et Rasmusel oli 6 vaba päeva koos nädalavahetusega, peaaegu nagu koolivaheaeg 🙂 Vestlus läks meil hästi – õpetaja kiitis Rasmust, ta on ilusti arenenud. Eraldi tõi ta välja selle, et Rasmus on viisakas – küsib välja, kui on vaja, ütleb alati head aega ja hoolib ümbritsevatest. See teeb mulle eriti rõõmu, et lapsel elementaarne viisakus vähemalt külge on jäänud! Täiendavalt ütles õpetaja, et ta on perfektsionist – see ei tee muidugi Rasmuse elu eriti kergemaks, tean seda omast käest.

Eile oli juuksuri päev, ma ei käi seal tihti, iga kuue (6) nädala tagant, seekord jäi viis (5), kuna 30.12 on mul oma Eesti juuksuri aeg, juhhuuu ei jõua ära oodata. Siinne tädi on küll tore, värvida oskab aga lõikust ta küll teha ei oska. Salongis on kõrvuti on meeste ja naiste juuksur – eile nägin ära ka meeste juuksurid – kaks kena noorukest ja hästi hoolitsetud noormeest, üks natuke noorem, nii 30dates, teine veidike vanem. Ma pole ennem neid seal näinud ja nad ei ole naiste juuksuri poolel käinud, kui ma seal olen olnud. Eile lobisesid nad seal naisjuuksuritega ning ühel hetkel tuli see noorem meesterahvas ja küsis, kas ma kohvi soovin. Rõõmsalt ütlesin jah ja eile oli siis mu esimene espresso. Jaak ootab juba ammu, et ma seda jooma hakkaks, siis on väljas palju odavam kohvi juua 🙂 Tellisin väikese piimaga ja see maitses päris hästi. Ma ei taibanud raha pakkuda ja ta ei küsinud ka, hiljem kassas ka ei küsitud, seega ma nüüd ei teagi, kas ta tegi välja või ma ikkagi oleks pidanud raha pakkuma. Ta käis seda ju väljas automaadist ostmas …

Käisime mingi aeg tagasi Leroy Merlinis – tahtsin toalilli osta ja mäletasin, et seal oli suur valik. See lill mida ma osta tahtsin oli jube suur aga see eest sain ühe orhidee. Oma orhideebeebid suutsin ma ikkagi ära hävitada. Kõigepealt kõrvetasin ma nad kogemata ära ja siis jäid nad vihmahooaja kätte ja said liiga palju vett. Nojahh, küllap siis pidi nii minema. Suurest Decost sain pärast kaks lille veel, nüüd on kodu juba natuke kodu moodi. Ühel päeval Rasmus teatas, et meil on kass seina peal … Emmm möh, vaadake pilte ja arvake ise 😉

Natuke suurest tossutajast ka. Siinkohal räägivad pildid enda eest 🙂

Templite org ja Scala dei turchi

19.11.2019

Laupäeval 16.11.2019 saime lõpuks reisile minna ja külastasime Agrigentos olevaid Valley of the Temples ja Scala dei turchi – ma olen neid juba ammu-ammu vaatama tahtnud minna. Küll oli ilm liiga kuum (loe: suvi oli), siis ei olnud sobivat aega ja lõpuks keeras ilm ära. Nüüd oli kõik nii nagu peab ja tegime väikese ringreisi. Küll jah meie juures oli hommik pilvine ja udune aga sihtkohas lubati päikselist ilma, 22 kraadi, kuid meeletult tugevat tuult.

Sitsiilia ühed kuulsamad vaatamisväärsused, mis on ka UNECO maailmapärandisse kantud, asuvad meie kodu suhtes peaaegu risti üle saare. Kaart näitab sinna ca 190km ja sõiduajaks ca 2,5h. Tee ei olegi just väga pikk aga aega kulub küll, kuna teed on siin jätkuvalt ettearvamatud. Läksime mereäärset teed mööda, mis oli vägagi sõidetav, kuid siis mingi hetk usaldasime jälle liialt Google mapsi ja sattusime teele, mille kvaliteet taas kriitikat ei kannata. Sõidad rahulikult ja siis on kraater tee peal ees, tuleb teeperve pealt edasi ukerdada, ei olnud just kõige mõnusam teelõik. Õnneks üsna pea olime ranna äärsel teel tagasi, mis oli normaalse kvaliteediga. Koju tagasi sõitsime mööda kiirteed, kuna soovisime kiirelt koju jõuda 🙂

Läksime mööda punast teed ja tulime mööda sinist teed.

Ma olen seda vist maininud, et sõites ei ole mul meeles pilte teha ja sõidu pealt ei tule need eriti head ka. Seekord üritasin midagi ikka tabada. Sõites meie poolt edasi sisemaale ääristavad tee ääri peamiselt apelsinipuude salud, meeletus koguses. Huvitav on muidugi see, et apelsinid hakkavad praegu valmima … Nagu, et novembris-detsembris valmivad viljad, emm okei, meie mõistusele kõlab valesti aga õue vaadates tundub normaalne, kuna väljas on päeval temperatuur jätkuvalt 20 ringis. Mõni päev rohkem mõni päev vähem. Lisaks on ka mõned sidrunipuud. Ca 50km edasi hakkavad peale alad, kus on meeletult palju kasvuhooneid. Suuri ja väikeseid. Küll me oleme sõites nuputanud, mida seal kasvatatakse – täitsa lõunas on kirsstomatite kasvandus aga kuna need kasvuhooned olid sellised väiksemad, siis seal ei saanud tomat kasvada. Kuna me vahepeal olime sunnitud küla vahel seiklema, siis nägime nende kasvuhoonete sisse ka ja seal olid peamiselt suvikõrvitsad ja kurgid. Lageda taeva all kasvasid salatid, kapsad ja mingid sakililise lehega roheline puhmas ka, ma ei tea mis see on, ei tundnud ära … Edasi järgmise ca 50km pärast algasid viinamarja istandused. Ükskõik kuhu sõites vaatad, kogu saar on kaetud potipõllumajandusega. Seda ei jaksa me küll ära imestada, kui suures koguses nad sellega tegelevad.

Kasvuhooned lähedalt – augud on sees, et õhk liiguks

Sõit oli meil üsna tore – alustasime uduselt ja pilviselt, kui jõudsime umbes 80km edasi olime kusagil kõrgel mäe otsas, kõik pilved jäid meist alla poole ja säras imeline päike ja temperatuur näitas 23 kraadi. Selline ilm saatis meid siis terve päeva, lisaks oli see lubatud meeletu tuul ka aga õnneks soe seega oli täiesti suve tunne. Templite orgu saab sisse mitmest kohast, me läksime alumisse suuremasse parklasse ja sealt edasi. Kogu ala on 1300 hektaril, linnulennult ristlõige ühest templi väravast kõige kaugemani on ca 2km. Vaadata on palju ja jalutada on mõnus, saab kivide vahel käia või siis mööda alleed kõndida. Kivide vahel seigelda oli muidugi tunduvalt toredam. Kuna kõrghooaeg on möödas, siis oli inimesi meeldivalt vähe. Vahva oli külastajaid vaadata – poolakad ja lätlased oli t-särkide ja lühikeste pükstega – neil ju puhas suvi 😀 Kohalikud ja teised samalt laiuskraadilt külastajad oli saabaste ja jopedega. Seega kontrast oli päris hea.

Parkisime seal punase ringiga tähistatud parklas

Templite org jättis mulle kustumatu mulje – koht, mida kindlasti soovitan külastada! Igivana ajalugu – 400-500a enne kristust, kõik Vana-Rooma või Vana-Kreeka aegne, sellist asja iga päev ei kohta. Kuna ma ei ole ju eriti reisinud ega ilma näinud, siis minu jaoks oli see tõeline vau effekt. Pileteid müüakse muidugi imelikult – külastada saab templite orgu, puuviljaaeda ja muuseumi. Pileteid müüakse kombineeritult – templite org+muuseum (me võtsime selle versiooni ja kolme peale läks kokku 31.50), siis on templite org+puuviljaaed. Pileteid saab eraldi ka osta aga siis ma saan aru, et see on kallim. Me jõudsime parkima 11:22 ja lahkusime 13:56, seega tuli meil ka seekord pikem jalutuskäik, kui tavaliselt. Puuviljaaed oli apelsini- ja oliiviaed ja seda oli natuke näha ka, seega väga ei kurda, et sinna ei saanud aga järgmisel korral äkki vaatame selle ka üle. Mõne külalisega ehk satub sinna kanti 🙂 Parkimine läks meil maksma 3.50€. Parklas pakuti taksoteenust, üks inimene 3€ ja reklaamivad ennast, et te ei peaks 2km kõndima, võtke takso. Mind ajas see segadusse, et misasja, 2km on väravani või … Pärast sai muidugi selgemaks – nad viivad inimesed ülemise värava juurde ja siis kõnnid orust alla alumise värava juurde tagasi. See muidugi tähendaks seda, et peab pargis risti rästi kõndima, et kõik ära näha. Me minnes läksime ühelt poolt ja tulles teiselt poolt, kus sai haake teha, siis nägime ikka kogu pargi ära. Täpsem info Templite oru ja muuseumi kohta on leitav siit, ma panin avaleheks pargi kaardi ja tuvustuse: https://www.parcovalledeitempli.it/en/il-paesaggio/

Vaade Templite orule – see tempel, mis kaugel paistab on keskmine tempel.

Edasi läksime siis muuseumisse. See asus ca 600m edasi linna pool ja oli eraldi parklaga. Jala äkki oleks ka saanud sinna minna aga kes teab, pileteid ostes öeldi meile igatahes, et minge sõitke autoga sinna. Muuseum oli väike aga sisu oli muljetavaldav, ikkagi 2500 aastat vana ajalugu! Haudadest kokku kogutud ja muidu leitud esemed. Potid olid enamus kokku liimitud ja osad olid alguses ikka väga väikesteks kildudeks. Muuseumi üks peamisi eksponaate on 2500 aastat vana suur vaas,mis on väga hästi säilinud. Külmavärinad tulevad peale selliseid asju vaadates. Briti muuseumis oli ju ka väga palju vanu asju aga seal ei tulnud mul üldse sellist ülevat tunnet, kui selles muuseumis siin. Muuseumis eriti kaua aega ei veetnud, ca 30min ja natuke peale. Parkimine läks maksma 2€, muidu oli silt, et maksab 5€ aga küllap seal siis arvestatakse ka kuidagi ajaga. Selles parklas saab maksta ainult sularahas.

Kuna me juba seal kandis olime, siis tahtsime üle vaadata ka Scala dei turchi. Otsetõlget sellele nagu ei olegi aga saan aru, et selle kohta öeldakse ka Türgi trepid. Tegemist on siis loodusliku valgest kivist kaljuga, mis on otse mere ääres ja mis on astmeline. Kuna tuul oli tugev, siis me ei hakanud alla minema ega kalju peal ronima. Inimesi tundus päris palju olema, kuna tee äär oli autosid täis. Koha leidmine on lihtne, parkimise leidmine keeruline. Me sõitsime natuke edasi, lootuses leida mõni hea vaatega koht. Natuke maad randa saamise kohast edasi oli tehtud vaateplatvorm. Käisime siis seal ja imetlesime sealt vaateid. See on tõeliselt ilus koht, mulle väga meeldis ja ma tahan sinna kindlasti tagasi minna, nii et saaks turnida ka. Täpsemalt saab selle kohta lugeda siit: http://www.visitsicily.info/en/scala-dei-turchi/ Eriti soovitan vaadata videot, see annab väga hea ülevaate, kui ilus seal ikkagi on!

Mäe üks külg – teisel pool on see põhikoht

Agrigentos olevaid vaatamisväärsusi – Valley of the Temples ja Scala dei turchi soovitan igal juhul külastada. Pigem teha sinna kahe päevane väljasõit, meil kulus 5 tundi päevast ainult sõidu peale aga meil oligi nii planeeritud. Kui aga tahta nautida Scala dei turchi täies mahus, siis päevaga kõike ei pruugi jõuda, eriti kui suvel olla, siis saab ju ujuda ja päikest võtta. Samas äkki kevadel-suvel võibolla jõuab terve päevaga ka kõik üle vaadata ja turnida, siis ei lähe nii ruttu pimedaks. Templite org võib pimedal ajal ka päris äge välja näha. Prožektoreid oli sinna igatahes südamest pandud.

Oliiviistanduses

14.11.2019

Tundub, et ühe hea sõbra saatuslikud sõnad kipuvad täide minema – alguses kirjutad palju, siis järjest harvem ja lõpuks üldse mitte … Jäärapeana ma teda ei uskunud ning olin enam kui kindel, et mul on nii palju huvitavat millest kirjutada, et mul küll nii ei juhtu 😀 Hetkel on reaalsus küll natuke teine – mu viimased kolm nädalat on täidetud lõputöö kirjutamisega ja koduperenaise ülesannetega – ei midagi erakordset, seega ei ole millestki eriti kirjutada …

Eelmisel laupäeval (9.11) organiseeriti Jaagu töökoha poolt eksusioon oliiviistandusse. Wohooo, lõpuks kodust välja ja akadeemilistest tekstidest eemale! Ilm ei olnud meie kandis just paljulubav aga kuna see koht on meist ca 50km kaugusel sisemaa poole, siis meil oli lootus, et seal on ilusam ilm. Jaak vaatas Here Mapsist meile teekonna, mis lubas, et 1 tunni ja 10min peaks kohale jõudma. Igaks juhuks startisime natuke varem. Vahemaade ja aegadega on siin vaja kogu aeg arvestada – kui kodust kooli on ca 40 km ja sõidame ca 35 min, siis nüüd sinna istandusse oli ca 50 km ja sõiduaeg veidi üle tunni aja. Eestis tead täpselt, kui kaua kuhu sõidad ja erilisi üllatusi ees ei oota, kui just ilm ära ei keera või õnnetust ei ole juhtunud. Panime siis kodust rõõmsalt ajama ja kiirteelt maha keerates, sattusime teele, mis jätkuvalt ei kannata kriitikat. Mingi hetk hakati kuvama keelumärki ja infot, et tee on kinni. Sildi peal oli info, et tee läheb kinni 7km pärast ja meil Here Maps näitas, et peame ära keerama umbes 6,5km pärast. Seega lootsime, et see teesulg on peale meie ära keeramist. Paraku nii see ei olnud ja me kaotasime kõvasti aega. Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et meil oli siin suur torm. Lugesin pärast lehest, et kõige enam sai kannatada Siracusa provints, me elamegi siin ja läbisime neid teid, mis tormist räsida said. Seega see tee, kust meid saadeti, oli ka kannatada saanud ning oli katki ja suletud. Jaak siis kihutas tagasi ja valisime teise tee, mis oli palju paremas korras aga siiski paaris kohas oli pool teed ära vajunud ja üherealine. Jaaku ajas muidugi kõik see kole närvi aga kohale me ikkagi jõudsime ja õnneks väga palju ei hilinenud. Jaak leidis, et me kunagi enam ei lähe kohta, kui on vaja kellaaja peale minna. Ma nii konkreetne ei oleks, tuleb lihtsalt 30 min varem startida, kui peame minema kohta, kus enne käinud ei ole ja teed ei tea.

Üritus ise oli tore. Meid oli kokku päris palju – kaheksa autot, erinevas koguses ja vanuses inimestega. Oliiviistanduse omanik oli kohe kaks puud meile välja valinud, tavaliselt pidi ta ühega tegema, sest nii palju inimesi korraga ei ole tal olnud. Puid oli tal päris palju – terve mäenõlv oli neid täis. Kuna tema istanuds on mäe tõusul, siis ta ei saa eriti abivahendeid nagu traktor kasutada. Seega puhas käsitöö. Kuna ma ei ole kunagi oliive korjanud ega oliivipuudega lähedalt kokku puutunud oli päris põnev.

Peremees rääkis meile, kuidas oliive korjatakse. Vanasti nopiti käsitsi puu otsast – kuid see on väga aeganõudev, siis hakati selliste pikkade keppidega puuoksi toksima – peksta ei tohi, lihtsalt sahistada nendes. Lisaks olid veel sellised väikesed plastmassisit rehakesed nagu laste liivakasti komplektides leidub. Nüüdseks on kasutusele võetud pikad elektroonilised rehad – sellised pika puupulga otsas on reha, mitme kihlisena, kui see tööle panna, siis see siis väriseb ning oliive langeb nagu loogu. Nagu ikka, mida mehhaanilisem korjamine, seda mustem see on, seega oli naiste töö puude alt oliive korjata ja need okstest, lehtsedest ja muust sodist puhastada ning kasti panna. Tänapäeva võrdõiguslikus maailmas kojavad maast neid oliive kõik – mehed, naised, lapsed. Kui peremees seda kõike demostreeris siis mul kangastus hoopis muu lugu. Vanaisaga metsas mustikal – vanaisa roomas puhmaste vahel ja noppis marju – nagu peremees maha kukkunud oliividega tegi. Meil maal küll ei olnud aga aeg arenes ka mustika korilusel edasi – tulid ka nn. hargu kujulised kogujatega manuaalsed abivahendud ja nüüdseks on ka elektroonilised kasutusele võetud. Mustikad erinevad muidugi selle poolest, et need on õrnemad ja määrivad. Oliivid lähevad ka suhteliselt kergelt katki aga kui nende mahl kätele satub on kõik väga ok, oliivõli on ju kasulik.

Sahistasime ja korjasime oliive umbes 1,5 tundi. Rasmus tüdines juba üsna kiirelt ära, ma ise ka … Olin täiesti valesti riides – oleks pidanud miskid tööpüksid jalga panema, mida määrida kannataks. Seega ma seal mööda maad eriti ringi ei roomanud, olin just tutikad teksad jalga pannud, sahistasin niisama puus ja noppisin maast ka oliive aga mitte nii usinasti kui oleks võinud 😀

Koht, kus käisime oli ilus, see asus Mineo lähedal. Mineo ise asub seal mäe otsas, mis alumisel pildil on näha. Vaated olid ilusad ja peremehe elamine oli ka päris kena – vähemalt ümbruses. Välibassein ja väike aiake lisaks suurele kogusele oliivipuudele.

Mineo mäe otsas, kõrval mäel on kindlus – seda võiks millalgi uudistama minna.

Mina ja ilus vaade – see basseinike, mis paistab, on selle oliiviistanduse peremehe tagaaias.

Umbes 11:30 hakkas peremees rääkima, et nüüd oleks aeg lõunat minna sööma. Esiteks tundus see jube vara aga kuna oleme Sitsiilias siis tegelikult hakkasime sööma umbes 12:30 paiku 😀 Nimelt sahistas peremees veel natuke puudes ja saime veel pool tundi oliive noppida. Kui sööma suundusime, siis sööki hakati tegema, kuna tehti makarone tomatikastmes, siis need said üsna kiiresti valmis. Küll jah olid eeroad juba meid ootamas, seega neid nosisime hea meelega. Olime ootusärevad – siiki päris sitsiillasse tehtud söök – peale söömist tegi Jaak mulle tõelise komplimendi, kui teatas, et minu tehtud makaronid tomatikastmega on kordi paremad. Jeiiii!

Erineat sorti õlid, mida nad teevad ja müüvad.

Ootasime juba pikisilmi, millal saaks edasi minna – pidime veel oliiviõli tehasesse minema, kui peremees tuli vorstiga, mida grillima asus. Kuna Rasmus ei saanud midagi süüa – peale saia, mida ta natuke nosis, siis muutus ta natuke tujukaks. Lõpuks sai ka vorst valmis, maitses päris hästi, oleme ise ka seda grillinud, küll väheke kobedamat versiooni. Siis tekkis juba väike lootus, et saame edasi minna aga ei, siis oli jutustamise ja kohvi-koogikese aeg. Ilm oli kuni selle hetkeni meie vastu helde – päikesepaiste vahelduva pilvisusega, kui äkki hakkas sadama, see enam nii meeldiv ei olnud. Me ei jaksanud enam oodata, millal edasi liigutakse ja läksime Rasmusega sutosse ootama. Jaak jäi veel lobisema ja maksma – kogu see üritus maksis täiskasvanu 20€ ja laps 10€. Kogu see maksmine ja õlide ostmine võttis veel omajagu aega ja me lõpuks otsustasime, et tuleme koju ära, kell oli saanud sujuvalt 14:30, kogu üritus algas umbes 10:20 – kogunemine oli kell 10:00. Seega me paraku sinna tehasesse ei jõudnudki. Aga noh, ehk tuleb veel võimalus 🙂

Ilm oli tegelikult seal olles päris ilus – päikese käes raudselt üle 20 kraadi ja kiskus palavaks. Kui pilv ette tuli, siis oli üsna jahe. Teised olid Ungarist, Saksamaalt ja kusagilt veel – neil olid igatahes lõpuks joped seljas. Jaak oli ikka oma lühikese varrukaga ja teatas, et ilm on ju imeline nagu Eesti suvi, tuleb nautida 🙂

Palju oliive – küll me olime tublid, noh teised olid ka tublid

Mu lemmikpilt – imeline vaade ja Rasmus ning koer panevad i-le täpi

Esimest korda …

25.10.2019

Esimest korda elus – lõputöö eelkaitsmine edukalt selja taga. Teisipäev oli see erakordne päev, kus me kursusekaaslastega oma lõputöid eelkaitsesime. Mina kasutasin tänapäevast moodsat üle veebi suhtlusvahendit. Kõik saime positiivse tulemuse ja nüüd läheb suuremaks kirjutamiseks, lõpptähtaeg on 18.11, seega kolm nädalat on aega lihvida. Mida rohkem tagasisidele mõtlen, seda enam tundub mulle, et pean vist enamus tööd uuesti tegema 😀 Või noh igatahes midagi pean kardinaalselt teist moodi tegema, et teised ka aru saaks, miks ja mida ma kokku olen kirjutanud … Seega ootavad mind ees mitmed intensiivsed akadeemilist kirjutamist täis päevad.

Esimesed külalised meil Sitsiilias külas – käinud! Jaagu kolleegi pere kahe lapsega olid meil külas. Mina muretsesin ja põdesin palju, kuna me ei ole ju isegi veel saart avastanud – seega soovitada oskame hetkel veel vähe, külalistetuba ei ole veel täitsa valmis ja lisaks sattus olema eelkaitsmise nädal, seega vaja lõputööd tuunida ja esitlust timmida. Nagu ikka muretsesin üle ja kõik sujus väga hästi. Külalised olid toredad ja tundub, et neile sobis meie juures ka 🙂 Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, mida Jaak on meisterdanud ja tema tööriistade riiulist sai nüüd külalistetoa riiul/kapike. Kenasti lihvitud ja riiete riputamise võimalusega. Jaak hellitavalt kutsub suureks tööriistakastiks 🙂

Esimene kaktuseviljade söömine. Oleme aina mõelnud, et peaksime ostma aga ei olnud kuidagi selleni jõudnud, kuna me täpselt ei teadnud, kuidas neid sööma peab. Jaak tööle sõites ikka nägi suure tee ääres onusid neid kaktusevilju korjamas. Sellest innustatuna üritas ta ükskord neid meie linnakese vahel ka noppida, palja käega, see ei olnud just kõige targem mõte ja koju need ei jõudnud. Külalised tõid meile ühel õhtul natuke head ja saime need kaktuseviljad ära maitsta – midagi keerulist ei olegi, tuleb koor lahti lõigata ja vili seest ära süüa. Väga magus ja maitsev, seemned on sees veidi kõva võitu. Ahjaaa, isegi kui poest/turult neid osta ja suured okkad on ma maha pestud/hõõrutud, siis ei soovita ikkagi seda vilja palja käega rabada. Pisikesed salakavalad okkakesed on ikka alles ja need on väga väga teravad ja ei tule pärast käe küljest ära. Siiani annavad veel osad tunda …

Kaktuseviljad – kaks tervet ja üks lahti lõigatud. Taustal koogikesed, mis maitsesid natuke nagu piparkook ning kohalik Modica šokolaad.

Elu esimene päris pizzaahjus pizza küpsetamine. Esiteks ma teen küll pizzat aga tavalises ahjus ja lillkapsa põhjaga. Seega esimene ülesanne – teha pärmitaigen. Olen seda elus enne ka teinud aga see on minu jaoks üks suurem ja tüütu ettevõtmine, seega ma seda väldin, iial ei tea kas kerkib ja kas on tekstuur õige. Otsisin retsepte ja surfasin Youtublis ringi – üks tore Itaalia onu tegi pizzat ja proovisin tema näpunäidete järgi teha. Retsepti võtsin Jamie Oliveri lehelt – väidetavalt pidi sellest kogusest tulema 8 keskmise suurusega põhja. Ma sain 12(!) – esimene õppetund – järgmine kord teha poole väikem kogus, juhul kui inimesi just kaks-kolm korda rohkem ei ole 😀 Midagi läks ikka valesti, sest tainas jäi aina käte külge kinni. Rohkem jahu ei tahtnud ka panna, muidu läheb ju kõvaks. Pizzapõhjad muljuvad ja sikutavad nad ka käte vahel parajaks aga no minul see ei õnnestunud, appi tuli vana hea taignarull. Edaspidi proovin kätega mässata, et tuleks ikka autentne ja ei jääks liiga õhuke. Pizza tegemisse olid kõik kaasatud v.a. Rasmus, kes oma asju ajas 😀 Seega said koos meiega ka külalised käe valgeks. Ahjus tuleb edaspidi aktiivselt tuld all hoida, sellise koguse pizzade peale kippus ahi ära jahtuma ja tänu sellele jäid osad natuke tooreks. Seega järgmine kord – teravam tuli ja vaikselt kogu aeg põleda lasta ning poole väiksem kogu tainast ja veidi juurde uurida, miks taians käte külge jääb – mis siis valesti läinud on. Pizzad ise tulid väga maitsvad, enamus jäi küll järgi, sest kogus oli ikka meeletu. Nüüd saame mitu päeva veel pizzaga maiustada.

Pizzapallid – kokku oli siis neid 12tk
Esimene on ahjus!

Esimene on ahjust väljas.
Pizzat?!

Minu esimene oma auto. Meil on nüüd kaks autot 🙂 Mulle auto ostmine võttiski kõigest 3,5 nädalat aega. Meeltu kogus bürokraatiat ning keerulised protsessid. Kuna auto tuli arvele võtta USA-s, me ei ole ju residendid, seega kogu see asjajamine võttis terve igaviku. Kolmapäeval käisime ja tõime mu nunnu koju. Ostsime Seat Leoni, 2010 aasta oma, mõistlik läbisõit ja tundub, et sõidab. Ma ise ei ole veel sellega jõudnud sõita, müügisalongist sõitis Jaak sellega koju, ta kõrv ja tunnetus autode osas on parem, et kas käitub imelikult või on tunnetuslikult kõik OK. Koju me üksteise sabas sõtsime, Jaak Seatiga ja mina Peugeotiga ning kohale me jõudsime. Loodetavasti teenib see auto meid järgmised kolm aastat kenasti ja saan edaspidi ise ringi kruiisida – poes käia, lapsel järgi ja vajadusel veel seigelda.

Esimene vihmapüha – eile jagati kooli grupis artiklit, et Sitsiilias on tänaseks (reede 25.10) välja kuulutatud tormihoiatus – tase punane ning seoses sellega on saarel väga paljud koolid suletud. Hakkas aktiivne arutelu, kas Sigonella kool on lahti või kinni. Öösel hakkas maru peale – kella 2.00 paiku hakkas sadama ja sadas kuni 6.00 praktiliselt välja – vahepeal olid tugevamad sajuhood ja äike, vahepeal natuke rahulikum. Päev on olnud vahelduva sajuga. Tuult nagu ei ole, vähemalt mitte midagi hullu aga on ebameeldivalt märg ja niiske. Lülitasin isegi kütte sisse, et toas hea soe oleks ja niiskus ei leviks. Temperatuuri osas on väljas ikka 20 kraadi, seega külm ei ole. Arvatavasti kusagil siin piirkonnas on asi hull ka, sest paljud kommenteerisid kooli grupis, et ei saada lapsi kooli, kuna väljas on kohutav maru. Sigonellas oli ilm normaalne ning kool lahti. Eks siis pärast peab lugema, kui hull see maru siis oli. Terve see nädal on Põhja-Itaalias suur maru olnud ja ilm halb, nüüd jõusidid need õnnetud vihmapilved meile ka. Nädalavahetusel peaks veel paha ilm olema, ongi hea lõputööd kirjutada 😉 Külalistel läks küll ilmaga väga hästi – siis oli meil terve nädal imeline soe ja päikseline. Nad käisid iga päev ujumas ja said täiega veel suve mõnusid nautida. Meie viimane ujumine jäi eelmisesse pühapäeva 20.10. Vesi oli jahedam, kui harjunud olime aga täiesti ujutav.

Esimesed uued diivanid üle 10 aasta. Kuna siinne diivan oli kohutav, siis otsisime omale uut. Leidsime NEXis täitsa toredad istumised, millel saab jalatoed välja sõidutada ja soovi korral täitsa pikali lasta. Meil ei olnud plaanis neid kohe ära osta aga kui reklaame lähemalt uurima hakkasime, siis selgus et sooduskampaania sai selle päevaga läbi ja kiirelt tuli tegutseda. Eelmisest laupäevast oleme nüüd uut diivanite võrra rikkamad – üks on kahene – koos topsihoidjatega. Kes iganes need olid, kes meile need kohale tõid olid maailma saamatumad asjade tassijad – nad suutsid ära lõhkuda köögiakna välimise võre ja täitsa korralikult. Jaak proovib seda ise korda saada ja kui ei saa, siis peame hakkama uut otsima. See varjutas natuke meie rõõmu aga uute diivanite üle oleme väga õnnelikud ning üritame siin nüüd nuputada, kuidas esimese korruse ala mõistlikult sisustada.

Esimene kasside veetopsike. Ostsime Rasmusele pika palumise peale kasside jaoks ühe anuma, kuhu ta nüüd truult üle õhtuti vett käib panemas. Ma meie kodu lähedusse ei lubanud panna, seega pani ta selle sinna, kus kassid kogunevad. Ühel õhtul käisin temaga kaasas – seal oli neid topse päris palju, seega kiisude eest keegi usinasti hoolitseb. Kui aga keegi toob uue topsikese on kõik kohe kallal ja vaata, et lähevad veel kaklema ka …

Puhta vee pärast võib ka väike riid tulla …

TÄIENDATUD 26.10.209

Esimene pikem elektrikatkestus. Meil on siin ennegi äikese ajal elekter ära olnud aga kas siis korraks pimedaks läinud ja kohe tagasi tulnud või maksimaalselt 30minutit. Täna oli rekord, ca 4 tundi oli ära. Majas lähevad sel ajal põlema avariituled, täna läksid need ca 4.30 põlema, mingi hetk kustusid ära ja ma arvasin, et elekter tuli tagasi. Kui Rasmus kella 6:00 paiku tõusis, siis meil ikka elektrit ei olnud. Jätsin ta siis taskulambi valgel toimetama ja kobisin ise tagasi magama. Taaskord läks hästi, et elekter reedel ära ei olnud, kui meil veel külalised olid, siis oleks ikak väga keeruline toimetada olnud. Kui me lõpuks kõik virgusime teatas Jaak, et on aeg Augustasse kohvi minna jooma.

Esimest korda Augustas kohvikus. Majaperenaine soovitas mulle ühte kohta, Il Baretto, mida võiksime kindlasti külastada. Võtsime siis suuna sinna ja tõesti oli armas kohvikukene, paksult itaallasi täis 😀 Rasmus leidis meile vaba laua, seega jäime sinna hommikusööki nautima. Nagu ikka ei leidnud Rasmus endale mitte midagi, kuigi heast ja paremast olid letid lookas. Kuna ma hommikuti kohvi ei joo, tellisin teed. Teenindaja oli täielikult hämmingus, ma äkki olin esimene, kes üldse teed tellis 😀 Jaak võttis topelt excpresso ja lisaks võtsime kaks ricotta täidisega croissanti – suured, õhuliselt ja muljetavaldava täidisekogusega. Peale arve tasumist tegin otsuse, et edaspidi joon siin riigis väljas käies ainult cappuccinot, kuna see maksab maksimaalselt 1.50. Ühesõnaga arve oli siis järgmine: tee- 2.50, excpresso 1.60 (üks on siis 0.80) ja saiad kokku 2.40 (ühe hind 1.20). Ütleme nii, et mingid asjad on siin ikkagi ebareaalselt soodsad.

Kindlasti mitte esimest ega ka viimast korda – “Suur tossutaja” 22.10.2019

Sügis käes – kohalikel

17.10.2019

Postitused on jäänud üsna harvaks … Olen istunud peamiselt kodus ja oma lõputööga tegelenud, seega pole eriti millestki kirjutada olnud. Mõned asjad siiski on juhtunud ja emotsioonid kogunenud, seega on aeg jälle mälestusi talletada.

Sügis on käes, vähemalt kohalikel. Meil on ikka suvine meeleolu. Vaatan FB sõprade ajajoone pilte ja natuke hakkab kahju, et siin sellist värvilist vaadet pole. Ikka kõik roheline ja päikseline … aga ega me eriti seda külma, palju riideid ja lörtsi taga ei igatse ka, seega siinne vaade sobib imeliselt ja sügisvärve imetlen FS-s. Septembris jagati FB-s kõvasti õunateemalisi pilte ja üleskutseid ning ühel hetkel avastasin, et tõesti kalendri järgi on sügis käes ja ma pole kordagi veel õunakooki teinud. Oktoobri alguse puhul küpsetasin lausa kaks õunakooki paari päevase vahega. Klassikaline kook ja maitses päris hästi, esimese koogi vitsutasime kahekesi ühe õhtuga ära 😀

Jaak on vahepeal usinasti ka mööblit teinud. Nagu eelnevalt olen kirjutanud oli meil hädasti kirjutuslauda vaja. Selle saime üsna kiirelt ja on nüüd aktiivses kasutuses. Tänaseks päevaks on meil õige arvutitool ka, nüüd on päris mõnus arvuti taga istuda. Hädasti oleks vaja ka mingit riiuli moodi asja, kuna laual ei ole enam ruumi – sinna peavad ju ära mahtuma minu ja Rasmuse kooliasjad ja muu vajalik kraam, klaviatuur näiteks. Lisaks tellis Rasmus omale voodi, mis oleks Eesti kodu omaga sarnane ehk rohkem lae all. Nüüd on see ka olemas 🙂 Lisaks meisterdas Jaak omale töölaua, mis vajab veel tuunimist aga nüüd on tal vähemalt midagigi, kus peal toimetada. Oma järge ootavad veel riiulid ja kapikesed nii esikusse, Rasmuse, arvuti- kui ka külalistetuppa.

Kirjutuslaud
Rasmuse voodi
Jaagu töölaud

Oleme siin üle elanud ka esimese suurema tormi. Tuul tõusis eelmise teisipäeva hommikul (8.10) ja päeva jooksul aina tugevnes. Terve meri oli “jäneseid” täis – nii kutsub mu vanaema merel lained, mis on suure valge vahuga ja see on mulle külge jäänud. Ühesõnaga meri oli paksult “jäneseid” täis ja tuul tuuseldas päris korralikult. Telefonis näitas õhtul tuulekiiruseks üle 32m/s, pärast lugesin internetist, et lained olid kuni 2 meetrised. Ülemise korruse terrassilt pilte ja videoid tehes tundus mulle küll, et see tuul viib mul telefoni käest ja puhub mu ka üle ääre. Tuul möllas ca 20 tundi vähemalt. Kolmapäeva öösel rahunes ning asendus vihmaga – õnneks seekord oli ilma välguta. Meil tuul kurja ei teinud, linnakeses olid osad põõsaste oksad murdunud ning murdunud kaktused sõiduteele kukkunud.

Lahes möllab torm
Teisaldades on see ca 32m/s

Olen hetkel kuidagi sellisel lainel, et ühe terve päeva kirjutan lõputööd ja siis on üks ,vahest ka kaks päeva, paus ja siis jälle terve päeva kirjutan. Olen küll terve siin olemise aja seda kirjutada üritanud aga pole tekkinud mitte mingit nägemust ega visiooni, kuidas see kõik välja peaks nägema. Ühel hetkel oktoobri alguses loksus äkki kuidagi kõik paika. Olen ju ikka selle siin oldud aja raamatuid lugenud ja netist materjale otsinud ja vaikselt lõputöö lainel olnud, seega olin väga õnnelik, kui peas tekkis struktuur, kuidas see kõik kokku jookseb. Olen väga tänulik oma juhendajatele, kes mulle ülikiirelt tagasisidet annavad. Ega ma ju väga palju enne lõputöö aruande tähtaega neile infot saatnud. Ühesõnaga tuli ühel hetkel juhendajalt roheline tuli, et eelkaitsmisele saan ja nüüd on kuidagi energia voog mind tabanud. Soov ja tahe lõputööd kirjutada ning muidu ka kodus toimetada. Laisklen muidugi ka ja üsna palju aga olen hakanud lõpuks asjalikuks, see annab jõudu ja energiat ning teeb meele rõõmsaks. Inimesel ikka peab olema midagi teha, et ära ei manduks. Kui juunis siin käisime ja Jaagu töökaaslase juures olime, siis ta poeg ütles, et ta ema on hull filmide ja seriaalide vaataja. Ma siis mõtlesin, et millal siin veel seda aega teha on, muid asju on ju nii palju, millega tegeleda. Ja mis nüüd on juhtunud, peale interneti majja saamist ning septembri tulekuga istusin ma enamuse ajast teleka ees. Mõnes mõttes hea ja mõnes mõttes halb – Telia muutis TeliaTV nüüd üle maailma vaadatavaks ja muidugi pidin ma ju selle tellima, seega on meil võimalus vaadata koduseid saateid ning ei saa ma ju ilma salvestuseta, seega igal ajal kui tuju tuleb, saab midagi vaadata. Teine nuhtlus on Netflix – seriaalid, filmid – vali ainult mida hing ihkab. Keegi jagas FB-s, et “Sõprade” seriaalil on 25 aastapäev ja mis siis juhtus, mul tuli täielik kinnisidee see seriaal otsast lõpuni ära vaadata. Oli see alles maraton! Täielik aja raiskamine aga tollel ajahetkel ei olnud mul tõesti tuju mitte midagi teha, kui ainult lösutada ja tuimalt telekat vahtida. Inimene on ikka imelik loom, kui on selline minna laskmise ja mitte midagi tegemise olek, siis nii ongi. Praegu mõtlen, et oleks ju võinud seda aega palju kasulikumalt ära kasutada. Aias toimetada, jalutada, trenni teha – mida iganes aga sel ajahetkel oli lihtsalt selline olukord. Arvatavasti oli see aeg mul selline leppimise aeg, et nüüd olengi siin ja sellistel tingimustel nagu siin on. Tänaseks olen oma “mina” tagasi saanud ja sellist teleka ees niisama passimist on järjest vähemaks jäänud. Tubli mina! Vahelduseks akadeemilistele tekstidele võtsin täna kaasa raamatu, mille kallis Rell mulle kunagi kinkis, nüüd jah lõpuks jõudsin ka selle lugemiseni ja südamega ning siin on selline mõttetera: “Kui olukorda on võimalik muuta, milleks siis meelt heita? Ja kui midagi teha ei saa, milleks siis meeleheitel olla?” – puhas kuld ma ütlen! Võtab kokku minu vahepealse segaste meeleolude ja olukorraga leppimise perioodi.

Vahelduseks ka muud lugemist, et ajule puhkust anda

Kuna eelmine teisipäev terve päeva kirjutasin lõputööd ja silmapauside ajal vahtisin tormist merd, siis oli kolmapäev hea vaheldus natuke seigelda. Kuna Jaagul oli puhkus, siis otsustasime selle päeva poodides kolamise päevaks teha. Viisime poisi kooli ja võtsime suuna Outlet Village poole. Poisi koolist on see ca 30 minutit mööda kiirteed Palermo poole sõita. Tegemist on siis suure külaga, kus on meeletus koguses brändikaupade poode. Kuna ma ju ei reisi mööda maailma ringi ega tea sellistest asjadest midagi, siis ma trampisin seal suu ammuli ringi ja olin hämmingus, et selline asi eksisteerib. Jaak, vana maailmarändur, muidugi ei imestanud, kuna ta on sellistes kohtades korduvalt käinud. Kuna poed avatakse alles kell 10:00 ja me olime juba 8:00 kohal oli vaja aega parajaks teha. Otsisime lähikonnas mõnda kohvikut aga lähedal ei olnud midagi, seega proovisime seigelda lähimasse külakesse, kus Googli andmetel pidi olema väike kohvik. Tee sinna oli muidugi huvitav nagu ikka mööda mäge üles aga kui muidu on teed sõidetavad, siis vahepeal oli antud tee näiteks ära kadunud, kallaku poole jääv osa oli lihtsalt ära vajunud. Augud ja kitsas ning tee otsas olid keelumärgid, kuigi sildid näitasid, et peab sinna sõitma. Seiklesime, imetlesime vaateid ja põllumajandust – siin on ikka iga maalapp mingi kasvatuse all kinni, ulmeline kui palju siin erinevaid aiasaadusi kasvatatakse. Seiklesime, mis me seiklesime aga kohvikut me ei leidnudki. Lõpuks kiirteel tagasi olles jäi meile ette bensiinijaam koos AutoGrilliga ja saime seal natuke aega veeta ja kohvi juua. Outlet Village oli lahe, palju huvitavaid poode ning mis peamine, müüjad rääkisid inglise keelt! Jaak leidis, et see on see koht, kus me edaspidi riideid käime ostmas, kuna müüjad saavad aru ka, mida me tahame ning oskavad suhelda. Ma ise küll arvan, et aasta pärast oskame me juba piisavalt itaalia keelt, et ka kohalikes poodides hakkama saada. Seekord suurt midagi ei shopanud, pigem uudistasime mida pakutakse. Sulasin ma muidugi Villeroy & Boch poes – mu tulevane lauaserviiside komplekt tuleb sealt! Meil ei ole siiani sellist ilusat serviisi, lõpuks oleks aeg muretseda. Lisaks on mul kinnisidee Asicsi osas – kunagi Stamina jooksul tehti mulle seda jooksmise testi ja soovitati tosse. Olen truult nende tossudega nüüd jooksnud ja kõndinud ja mul on peas kinnistunud, et nende tooted on head ja mul on neid vaja. Juhtumisi oli seal suvehooaja lõpu soodukas (emmm, suvi on läbi või?!) ja juba allahinnatud kaubale sai veel -40%, seega ma sain treeningpüksid, -pluusi ja tuuleka 36.-€ eest. Nii olen ma teinekordki nõus seal shoppamas käima 🙂

Sissepääs
Aiakujundusele on suurt rõhku pandud

Palju poode
Minu Asicsi kraam

Neljapäev möödus taas lõputööd tuunides ning õhtul tundsin, et vajan liikumist. Üritasin meest kaasa meelitada aga too ei võtnud vedu, see eest oli Rasmus kohe nõus kaasa tulema. Käisime läbi meie alumise linnakese osa, tahtsin teada kui kaugele saab kõndida ja suur meie alumine linnakese osa on. Linnakse alumine ring on ca 2km, kui käia ka rannast läbi. Tee peal tahtis meiega ühineda üks väike õnnetu kassipoeg, kes oli ikka väga nälginud moega. Kuna ta väga kaua ei jaksanud järgi käia, siis jäi ta meist tagumise ranna juurde maha. Kogu mu plaani rikkus ära üks lahtine koer, kes hullumeelselt meie poole kappas. Rasmus ütles, et ta on seda koera enne ka näinud ja et see kardab teiste koerte haukumist. Õnneks oli meie lähedal aias üks väike nähvits, kes kõvasti lärmi tegi ja see suur koer tõesti keeras otsa ümber ja jooksis ära. Minul aga oli tuju läinud ja hirm naha vahel, olen lapsepõlves koeralt hammustada saanud ja tänu sellele on mul on alati kerge võdin sees, kui koerad lahtiselt ringi jooksevad. Nüüd olen ma veidi mures, et kui ma oma kepikõnnile lähen – mul ju ikkagi vaja taas vormi saada, kuidas ma muidu siin matkata saan – siis kuidas ma saan tervena mööda nendest hulkuvatest olevustest … Suundusime siis tuldud teed mööda koju ja Rasmus arvas, et ta rohkem ei taha. Mul oli ikka suur tahtmine mere äärde ka minna, et näha mis peale tormi järgi on jäänud. Jaak oli nüüd nõus kaasa tulema ja lõpuks jooksis Rasmus ka ikkagi meile järgi. Vaatepilt, mis meie rannas avanes, oli üsna trööstitu … 🙁 Nüüd ma saan aru küll, miks kõik platvormid ära koristati, neist ei oleks küll mitte midagi järgi jäänud. Tagasi koduteel nägime ära ka meie küla kiisud, keda Rasmus õhtuti ikka külastab.

Tormikahjud meie rannas
Päris kurb vaatepilt

Igasugu sodi on päris palju
Käidud osa on 2km pikkune

Väike väeti kassipoeg
Kaitsva aia varjus 3 kassi
Aia peal oli kokku 5 kassi, osad ei paista välja

Jalutades oli aega pilte teha, seekord läksime natuke valgemal ajal, seega panen pildid teele jäänud majadest, tagumisest rannast, mis eelnevalt ka siit läbi on käinud aga pildid on hämaras tehtud ning mere ranna rendivilladest.

Teel tagumisse randa näeb järgmiseid lahesoppe
Imelik ümmargune maja

Tagumine rand ja uus lahesopp
Tagumine rand

Ülejärgmine naaber on lasknud oma piirded punaseks värvida.
Otse rannas on pooleli olev maja.

Esimene villa
Teise villa kompositsioon, elas tormi täitsa edukalt üle
Kolmas villa, taga see kollane maja on meie kodu

Mul on nüüd termomeeter! Ma olen terve siin oleku aja soovinud osta õuetermomeetrit ja no ei müüda, kusagil ei ole. Eelmisel nädalal Jaak Lidlist leidis – väga vinge riistapuu – näitab temperatuuri nii sees, kui väljas ja samuti õhuniiskust. Ma nüüd täiesti vaimustuses, käin ja tassin seda korruste vahel, jälgin õhuniiskust ja vaatan ajalugu – väga vahva mänguasi 🙂 Sügise tulekuga on meil siin mere ääres kohe ka niiskuse protsent kasvanud ja mitte ainult õues. Toas on peale vihmasemat perioodi õhuniiskus üle 70%. Nuputasime siin kuidas seda alla saada – panna küte sisse, emmmm väljas on päikese käes ca 28 kraadi ja varjus 25 kraadi ning toas ca 24 kraadi, mida me kütame?! Lülitasime küll kütte sisse ja panin, et hommikul 5:00 – 7:00 oleks 25 kraadi, mõni hommik on isegi radiaator soojaks ka läinud. Konditsioneeridel on see niiskuse funktsioon ka, oleme nüüd seda ka katsetanud ja saanud umbes 65% peale. Lisaks panen kõik aknad uksed päikeseloojanguga kinni, et rohkem niiskust sisse ei saaks. Viimaste soojade päikseliste ilmade tulemusel oli eile päeval niiskusetase lõpuks 54%. Täna hommikul oli toas 71% ja õues 70% 😀 Ühesõnaga niiskusega tuleb siin võidelda ja leida hea lahendus, selle alla saamiseks. Lõpuks ei ole üleliigne niiskus kellelegi kasulik. Paar ööd on miinimum olnud 19 kraadi. Täna hommikul näitas autos 18, baasi jõudes oli 15 kraadi, võrdlemisi jahe ma ütleks. Panin täna lausa pikad püksid jalga, et mitte väga suvitaja olla, lisaks on juuksurisalongis ja raamatukogus ikka konditsioneerid tööl ning õhk jahe. Väljas on muidugi niiviisi riides olles kole palav.

Meil on nüüd termomeeter. (andmed 15.10.2019)
Täna oli taas juuksuri päev

Pühapäevad on siin kohalikel ikka tõelised puhkepäevad. Lõuna ajal on meie laht paadikesi, kaatreid ja jahte täis. Väga äge vaatepilt! Kui laupäeva hommikuti on palju kalapaate, siis pühapäeviti on pigem niisama nautijad. Rasmus luges kokku 24 paati, mina sain 19. Pildile on jäänud osa neist, need valged täpid ei ole lained, vaid kõik on paadikesed.

Lõpetuseks meie “Suure tossutaja” tänane aktiivne hommikupoolik. Hetkel ta ainult tossutab ja tahmab aga veebruaris oli ka mingit sodi alla sadanud. Vaatame siis kuidas ta edasi käitub ja mis meid ees ootab. Ise loodame, et oleme piisavalt kaugel, et seda sodi ehk meieni ei jõua. Kui tuuled on meie poolt, siis me oleme ka sellest tahmast pääsenud.