Author: Margit Kõiv

14.10.2019

Laupäeval 12.10 külastasime Taorminat. Lootuses ja ootuses, et turismi kõrghooaeg hakkab lõppema ja inimesi on mõistlikus koguses. Kodust sõidame sinna ca 1h, vahepeal on tasuline kiirtee lõik, mis maksab lõpuks 80 senti.

Ühel hetkel ütles Rasmus tagaistmelt, et ohhh vaadake kui lahe, keegi on linna mäe otsa teinud. Vaatasime ja arutasime, et näe on jah kõrgele teised selle teinud. Lõpuks selgus, et see oligi Taormina vanalinna osa, kuhu me läksime. Mul oli omast arust mingil määral kodutöö tehtud aga see fakt ei tulnud kusagilt välja, et see mäe otsas asub 🙂 Igatahes oli sinna vahva sõita nagu ikka siinsetel teedel, ikka mäest üles ja sinkavonka. Linnakese serva on ehitatud suur 7 korruseline parkimismaja, me mahtusime lõpuks neljandale korrusele. Sõit oli samasugune nagu T1 parkimismajas, ainult tee on kaks korda kitsam. Betoonäärised olid kõik autodest maha jäänud värve täis. Harjunud Eesti parkimismajadega võtsime uljalt suuna esimesele korrusele. Jõudes parkla sissepääsu juurde tekkis kahtlus, et siin peab vist üles minema. Mõeldud tehtud ja suundusime tagasi üles seitsmendale korrusele, kust saigi linna peale minna.

Vaade rannikule oli muidugi muljet avaldav. Linnake mäe otsas on ise väga väike aga ülimalt armas. Turiste oli, aga täiesti mõistlikus koguses, küünarnuki tunnet ei tekkinud. Tänavad olid väga värvirikkad, peamiselt kollased toonid aga see tekitas kuidagi sellise rõõmsa ja helge tunde.

Vaatasime üle mõlemad linna sisenevad väravad. Lõunas on Porta Catania ja Põhjas on Porta Messina, mis on ehitatud 1808.

Linnas asub ka suur ja uhke Rooma teater, mis on taastatud ja kus toimuvad etendused. Kuna me Siracusas käisime juba Rooma teatrit vaatamas, siis seekord ei läinud. Küll olen ma nõus seda külastama, kui meile mõned külalised tulevad ja Taorminasse minna kavatsevad 🙂 Täpsemat infot saab selle kohta siit lingilt: https://www.parconaxostaormina.com/

Linnakeses on suur ja ilus park Villa Comunale, mis on lastud ehitada Lady Florence Trevelyan poolt, kes oli Inglismaa Kuninganna Victoria nõbu. Park on kahe tasandiline ning ülemises osas on ka mälestusmärgid sõduritele, mis paigaldati sinna hiljem. Park on ilus ning seal on mitu huvitavat ehitist, mida imetleda. Taimestik on ka rikkalik, suvel arvatavasti õitseb seal veel rohkem, kui praegu.

Lisaks on linnas veel üks vanast ajast pärit vaatamisväärsus – Naumachia, mis on siis suur Rooma müür, 122m pikk ja 5m kõrge ning on ehitatud 2 sajandil. Kuna see on üles ehitatud, siis ma ei tea palju seal on säilinud seda päris vana osa.

Lõpuks maandusime sööma. Söögikoht oli ise taas sellisel ägedal kitsal kõrvaltänaval nagu need siin ikka on ja oli ka vahvalt värviline. Süüa oodates oli väga lahe vaadata, kuidas all tänava otsas turistid kõik äkki seisma jäid ja pildistasid. Mõned turnisid ka trepile ja tegid selfisid, igatahes oli neid vahva jälgida. Ise ju samasugune 😀 Me oleme nüüd väga paljude inimeste piltide peal 🙂 Loodetavasti ei ole koledasti suu ammuli pizzat suhu toppimas 😀 Kuidagi nii on juhtunud, et need ülimalt harvad korrad, kui me välja sööma oleme sattunud, oleme tellinud pizzat. Me ikka peame selle oma pizzaahju kuumaks kütma ja katsetused ära tegema. Mul on pizza jahu ja kuivpärm juba olemas, nüüd võiks keegi selle ahju ka küdema panna 😉

See linn on tõeliselt rahustav ja nauditav – ei tea, kas põhjuseks oli see, et sain eelkaitsmisele, Jaak sai aru mida inimesed rääkisid või lihtsalt imeline ilm – iagathes nautisime seda kogu perega. Tagasi läheme ka – esiteks oskavad seal inimesed inglise keelt, söögikohas teenindajad ei rääkinud aga seal oli kaks meest, kes vabalt kelt valdasid – omanikud või lihtsalt tase kõrgemal – nemad võtsid tellimusi, suhtlesid klientidega ning arveldasid. Teenindajad – ka ainult mehed – katsid ja koristasid laudu. Poes ja kohvikutes räägiti vabalt inglise keelt. Ühes jäätisekohvikus küsiti minult, kas oleme Soomest … Teiseks jäi meil rand ju külastamata, tegemist on ju ikkagi suvituslinnaga, seega tuleb üles otsida ka need augud, kust randa saab ja seal on üks äge väike saareke, mida ka usinasti pildistatakse. Mul see ka ju ikkagi vaja üle vaadata! Kolmandaks, pargis on üks popp kuju – mees ja naine, mida ka kõvasti on pildistatud aga ma ei leidnud seda üles, seega tuleb see ka ikkagi üles otsida. Koju tagasi sõites nägime rannas umbes kolme päevitajat ja kahte suppajat. Seega hooaeg veel kestab!

7.10.2019

Blogis on pikalt paus olnud … Olen olnud kodune ja hoolega oma lõputööga tegelenud ning eriti kusagil käinud ei ole. Nüüd otsustasime, et minu aju tuulutamiseks, Jaagu puhkuse alguse ning Rasmuse pika nädalavahetuse puhul läheme teeme väikese kanjoni matka. Seega käisime laupäeval 5.10 Cassibile rahvuspargis ühte Sitsiilia turismiatraktsiooni kaemas. Oleme praegu otsustanud, et tuuritame kõigepealt kodust ca 100km ümbruses ringi ja avastame sellele trajektoorile jäävaid põnevaid kohti.

Stardikohaks valisime looduspargi keskuse, kus peaks siis olema peamine sissepääs. Mõned kilomeetrid enne keskust saime kokku lammastega 🙂 Viimasel lambal oli kelluke kenasti kaelas ja nii nad seal siis kepsutasid. Alguses olime natuke nõutud, et kas nad jäävadki meile ette aga selgus, et nad tulid ühest aedikust ja kepsutasid paarsada meetrit edasi teisele poole teed aedikusse. Üks kohalik tuli ka vastu, vaatasime kuidas ta siis käitub – patsutas käega vastu autoust ja hüüdis midagi. Lambad hakkasid tõesti natuke kiiremini liigutama. Õnneks ei olnud see eriti pikk viivitus, lihtsalt vahva elamus omaette, seega saime sõitu jätkata. Ahjaaa, siin lambale otsa sõitmise eest saab 100€ trahvi, seega olge liikluses tähelepanekud. Lisaks kasvas seal kõvasti münti, kuna lambahaisu asemel oli hoopis meeldiv mündilõhn autos, kui just lambaid piparmündilõhnase šampooniga pestud ei olnud …

Pargile lähenedes olid autod juba igal pool tee ääres parkimas, seal sai niisama parkida. Me sõitsime edasi ja jõudsime kohvikuni, mille lõpus oli tasuline parkla. Parkimine maksis 3€. Mis on kummaline ja millest ma hästi aru ei saa on see, et orgu laskumise sissepääsu värav oli tabalukuga kinni pandud ja suur hoiatussilt üleval, et alates juulist 2014.a. on laskumine suletud, kuna see on ohtlik ning keelust ületajatel võib tulla politseiga suuri pahandusi. Samas oli seal kohvik, mis töötas, lisaks kenasti hooldatud dušid, maskis 1€, kohvikus töötavad mehed, kes parkimise eest raha küsisid ning üle aia ronimiseks olid pandud plastikust kastid. Rahvas turnis rahulikult edasi tagasi ja keegi ei teinud sellest välja, et tegelikult minna ei tohiks. Proovisin netist ka selle kohta infot leida aga väga eriti midagi välja ei tulnud. Panen siia ühe lingi (https://thesicilianway.it/viaggi-sicilia/siracusa/cavagrande-del-cassibile-laghetti-avola-come-arrivare/?fbclid=IwAR3j3YvP-XyT7kYXWFf9vrFr14tyoHXXEqV3rXlejMnpqim90_oECOboAl4), endale edaspidiseks ja teistele huvilistele ka. See on küll itaalia keeles aga google tõlge aitab, kes itaalia keelt ei oska, ma ka veel ei oska 🙂 Seal on kirjas ka muud sissepääsud, mis äkki on siis ametlikud, kuigi ma küll ei näinud, et inimesi mujalt sinna alla oleks jõudnud …

Vaade enne laskumist on muidugi imeline. “Suur tossutaja” paistis ka kätte ära – sel laupäeval oli ta taas eriti aktiivne, see tume jutt on kõik vulkaanitahm, mis välja on tossutatud. Tol päeval oli väga tugev tuul, seega puhus kohe kõik minema. Kuid kanjonis oli tuulevaikne, seega ka väga palav.

Piltidele on tehtud peale ringid – üks on siis see, kuhu me jõudma peame ehk ülevalt, kui natuke maad juba alla oli käidud ning teine on alt üles pildistatud, koht kust me ülevalt alla tulema hakkasime.

Teekond järvedeni on ca 2km pikk ja nagu ikka on see sinka-vonka. Alla oli väga vahva minna, ei väsitanud ega midagi. Hoolega pidi ainult jalgade ette vaatama, kuhu astud ja kas tee on alles. Käsipuid ei ole, alguses natuke on ja need peavad ka aga allpool on need kõik lagunenud või ära põlenud. Teekond ise muidu oli ilus – kanjoni seintel olid mõned koopad, loodus oli vahepeal üsna lopsakas, huvitavad lilled ja taimed jäid ette, mõned sisalikud ka. Ohtu ma küll ei tunnetanud, et midagi kaela kukuks või teepind jalge alt kaoks. Tee on nagu iga mägitee, ma eeldan, ma pole eriti mägedes ega mägiteedel käinud aga eeldan, et need kõik enam vähem sellised. Jalga tasub panna kinnised jalanõud, kas just matkasaapad peavad olema aga kindlasti midagi kinnist ja korraliku tallaga. Plätud või sandaalid on vale valik, need võib kotti pista, kui soovi on. Teekond alla minnes ei ole raske, lihtsalt ettevaatlik peab teatud teelõikudes olema. Lõpupoole on tee ka märg, seega võib olla veidikene libe. Nägin tee peal nii vanemaid inimesi, kui ka päris pisikeste lastega peresid. Ise ma väga väikese lapsega ei läheks, kuna üles tagasi minek on raske. Kõik muidugi sõltub füüsilisest vormist ja selgus, et mul ei ole enam mitte mingit muud vormi, kui mu ilus kehavorm 😀 Igasugune füüsiline vorm on mind maha jätnud, seega mul oli ikka jube raske see üles ronimine. Eriti väsitasid need osad, kus trepid olid. Ma arvasin, et olen üsna krapsakas aga nüüd selgus, et siiski mitte. Lubasin endale, et hakkan taas ennast aktiivsemalt liigutama – võimlema, kepikõndi tegema ja baasis jõusaalis käima. Seega kui otsustame ükskord Etnale matkata või veel kuhugi minna, kus vaja mägiste teedega rinda pista, siis mul kohe peale esimest 10m tõusmist süda rinnast välja ei hüppaks.

Rahvast oli päris korralikult aga meeldivas koguses, ma eriti ei kujuta ette, kuhu need inimesed tipphooajal seal kõik ära mahuvad … Arvasin, et itaallased ise enam ei puhka, nende jaoks on ju ikkagi sügis aga neid oli ka päris palju. Lisaks oli kuulda saksa, prantsuse, inglise keelt. Koht ise on väga ilus, seega tasub sinna ronida, imetleda vaateid, päevitada ning järves ujumist nautida. Mina vette ei läinud, tundus liiga külm. Mehed käisid ära, Rasmus teatas, et vesi on nagu Eesti merevesi – külm, mage ja ei kanna 🙂 Poisile seal väga meeldis, ta käis peaaegu kõik järved läbi. Mulle meeldisid kosed – need olid küll väga väikesed aga ikkagi kosed 🙂 Ujumisriided tasub kohe selga panna, siis pea järvede ääres rätiku varjus nende vahetamisega vaeva nägema. Pärast saab sooja päikese käes kuivada. Kindlasti kaasa vett, et tagasi üles ronides vedelikupuudust ei tekiks. Rasmus leidis all koha kust sai mägivett ka juua aga me seda palju ei joonud, ei olnud väga kindlad kui puhas või tervislik see ikkagi täpselt on. All olles arvas Rasmus, et järgmine päev võiks tagasi tulla 😀 Pärast, peale üles ronimist leidis ta, et tema või issi sünnipäeva aeg sobib ka uueks tulekuks päris hästi ja üldse võiks see koht saada meie pere traditsiooniks, kus igal aastal vähemalt korra tuleks käia, ka siis kui tagasi Eestis oleme. Sellist põhjapanevat avaldust ei ole me laps enne ühegi koha kohta teinud!

Tagasi sõitsime teist teed kaudu ning seal jäid ette imeilusad vaated Avolale ja siinkandi kohustuslik serpentiin – muidu ei oleks ju Itaalia 🙂

“Suur tossutaja” hommikul, enne kui kodust teele asusime.

Lõppu sama päeva õhtune päikeseloojang – mulle need ikka hirmsasti meeldivad – iga kord oma eripäraga.

23.09.2019

Kuna ilmad on nüüd turismiks loodud – kuni 27 kraadi, vahelduv pilvisus ja kerge tuuleke ning pere on terveks saanud, siis otsustasime vaadata üle Siracusa vanalinna osa, mis asub saarekesel Ortigia. Eelmisel korral käisime linna teises osas, kus oli suur Kreeka teater. Siracusa vaatamisväärsused ja Ortigiaga tutvumiseks piisab ühest päevast. Kui eelmine kord olime Siracusa selles osas, mida võib lugeda tüüpiliseks Sitsiilia linnaks – suured koledad majad, praht maas, haiseb ning ei olnud eriti ilus, siis vanalinna osa oli vägagi kaunis! Vanad majad, kitsad tänavad, puhtus – mis on siin vägagi üllatav, midagi ei haisenud ja palju toredaid lahendusi ning värve, lisaks muidugi karjade viisi turiste. Vahepeal oli tunne nagu oleksime Tallinna vanalinnas 🙂

Ortigia saar on ca 1,5km pikk ja ca 1km lai. Selline paraja suurusega, et mõnusalt läbi jalutada. Tänavale on autot keeruline parkida, kuna need parkimiskohad on mõeldud kohalikele elanikele. Turistidele ja linna külalistele on tehtud saare algusesse varjualune tasuline parkla. Parkla on üsna modernne – kaamera vaatab auto numbri ja laseb sisse ning peale maksmist 15min jooksul tuleb välja sõita ja kaamera loeb uuesti numbri ning laseb välja. Ei mingeid paberpileteid 🙂 Üks tund maksab 1.50€, meil läks maksma 4.50€ ja 24h on 15€. Tõkkepuuga peab olema kannatlik, sel võtab aega enne kui nfo sisse loeb. Ühed meie ees ei saanud välja – ei teagi, kas nad olid kannatamatud või oli mingi süsteemi viga. Oluline on, et maksmisel autonumber õigesti sisestatud saab. Parklas kohtute kindlasti kodutute ja/või kerjustega. Üks onu oli omale “kodu” sinna tekitanud. Makseautomaadi juures nad istuvad ja kerjavad, mündikauss enda ees ja ütlevad maksmisel, itaalia keeles summasid. Kui sularahas maksad, siis on neil suur ootus, et Sa ülejäägi neile poetad. Me ei poetanud midagi … Linnapildis oli ka kerjuseid näha.

Lõppsihtmärk oli meil Castello Maniace – minnes läksime ühelt poolt saarekest, tagasi tulles teiselt poolt ja linnakese keskel seigeldes. Tee peale jäid meil ette kõik vaatamisväärsused – Tempio di Apollo, Fontana di Diana, Piazza Duomo, Cattedrale metropolitana della Natività di Maria Santissima (inglise keeles Cathedral of Syracuse 🙂 ), Fonte Aretusa (Arethusa Spring) ja lõpuks Castello Maniace. Katedraali me seekord sisse ei läinud, järjekord oli üsna pikk, kuigi me olime juba 10:00 paiku kohal – seega ma ei tea, mis piletihind seal on. Fonte Aretusa kohta on vana legend, kus mängus on Kreeka jumalad ja sellega kaasnev mütoloogia. Imetlusväärseks teeb selle see, et tegemist on magevee silmaga, mis on täpselt mere ääres ning seal kasvab looduslik papüürus – erinevate allikate väitel ainuke või teine koht Euroopas. Eriline igatahes. Sinna ümber sai jalutama ka minna ja audiogiidi tellida aga me seda ei võtnud ja kuna ma ise kassani ei jõudnudki, siis piletihinda ma ei oska öelda.

Castello Maniace oli meile suureks pettumuseks. Nägi välja liiga tänapäevane – eks seda on läbi aegade taastatud ja uuesti üles ehitatud ka aga säilinud on vähe ja midagi vaadata nagu ei olnud. Kindluse alumised müürid on laiad ning üsna kõrged, seega linnale ka eriti head vaadet ei ole. Küll jah välismüüril jalutades on ilusad vaated. Kui oled juhtunud käima läbi Inglismaal lossid, kindlused ja katedraalid – siis mujal tunduvad kõik väga pisikesed ja tühised, seega elamust ei olnud aga ära on käidud. Seina peal oli küll kirjas, et pilet on 4€ ja kuni 18a tasuta, siis tegelikult küsiti 2.50€ üks täiskasvanu. Tundub, et nad ise on turismihooaja lõppenuks lugenud ja piletihinnad on odavamaks läinud. Küll ei saa seda söögikohtades öelda, seal on ikka hinnad väga krõbedad.

Linnakeses on väa palju erinevaid restorene ja kohvikuid, astu ainult sisse ja naudi. Mul on pikemat aega juba pizza isu olnud, siis seekord oli meil siis pizza pidu. Ma tellisin krevettidega ja need olid täies elusuuruses pizza peale pandud 🙂 Maitses väga hästi! Varsti peaks kodus ka pizzaahju kuumaks kütma ja küpsetama hakkama …

Mõned erinevad vaated ja vahvad lahendused.