Category: Tagasi Eestis

13.06.2023

Tundub, et siin on mingeid seadeid muudetud või midagi, ma olen ennegi pikki postitusi teinud ja palju pilte pannud, kuid nüüd sain esimest korda veateate, et limiit on ületatud. Peaks vist tihedamini, kui kord kuus asju üles kirjutama.

Veetsin Triinuga toreda õhtupooliku Kopli radadel uidates. Kuna olin ju värskelt seal käinud, siis tutvustasin talle ta kodukanti. Ta ju elab praegu seal. Lobisesime raseduse jutte ja niisama. Õhtu oli vaikne ja ilus, kuid lõpuks kiskus ikkagi jahedaks. Kõik oli ikka sama ilus, kui viimane kord ja mul oli isegi meeles, kuhu ja kuidas minna, ilma Mapsi abita. See on suur saavutus!

Tööl oli meil koolitushooaja lõpetamine ja tähistasime seda NokNokis. Paraku oli meid suhteliselt vähe, kuna laeva personal oli tööl. Kuid lõbus ja hariv oli ikkagi. Lisaks sai ju tasuta süüa! Kuna seal on uus menüü, siis oli väga tore seda degusteerida. Minu jaoks oli muidugi enamus asju liiga vürtsikad, aga hästi natuke ikka maitsesin. Igal juhul neile kellele Tai köök meeldib, igal juhul soovitan ja neile kellele ei maitse, ikka tasub minna, saab paluda, et vürtsi nii palju ei pandaks. Mulle maitses kõige rohkem baklažaan, see oli väga hästi tehtud ja mulle on viimasel ajal hakanud sellised hautised meeldima.

1 juuni on rahvusvaheline kleidipäev. Sain seekord sellest osa ja tegime tööl kleidi pilti. Esiteks oli külm ja teiseks oli tuul, aga eks pildid räägivad rohkem, kui tuhat sõna 😀

Ma olin juba ammu põnevil, kuna Tallinna bussijaamas leidis aset vanade busside festival, aga mitte see ei olnud põnev, vaid see, et Smilers andis tasuta kontserdi. Tasuta asjad mulle meeldivad ja Smilers meeldib ju ka! Ilm kiskus päeva peale järjest halvemaks ja ma ei olnud üldse enam kindel, et ma minna tahan. Kuid Triin käis peale, tal ju ikkagi viimased võimalused kusagil käia ja midagi teha, seega andsin alla ja vedasin ennast ikkagi kohale. Täitsa tore üritus oli. Vanad bussid olid toredad ja Smilers oli oma vanas headuses. Nad esinesid teistmoodi, kui tavaliselt. Neil olid taustalauljad ning vahepeal tulid pasunapiilud, meenutas 2QuickStarti natuke. Laulud olid ka veidi teise kõlaga, kuna oligi teisiti üles ehitatud. Kuid tore oli ikkagi. Lisaks laulsid nad kohe alguses “Keelatud viljade turg”, juba teist korda! See on väga tore, et nad seda uuesti esitama on hakanud.

Jaagu isa sai 29.05 75-aastaseks. Kuna nad olid sel ajal reisil, siis pidu toimus Hanilas 3 juunil. Jaanus ja Indra olid ka kohal, seega oli meid kohe natuke rohkem. Nagu ikka oli laud lookas ja juttu jätkus kauemaks. Lisaks sai sauna ja ilusat ilma, no ja muidugi sääski ka … Väga tore oli neid üle pika aja näha ja lobiseda.

Meil oli vahepeal naistekas, saime kokku nädala keskel ja Kaidi ettepanekul läksime diskgolfi mängima. Alvar tuli Kaidile järgi ja nagu kiuste läks mul koosolek üle, seega said nad mind natuke aega oodata. Läksime Harku järve äärde mängima ja Alvar võttis oma treeneri ülesannet väga tõsiselt. Kõigepealt tegime soojaks, siis harjutasime harjutusväljakul viskeid ning alles siis läksime rajale. Kaidi muidugi tahtis kohe rajale tormata, kuid kogu eelnev oli hariv ning kasulik. Aga Alvar kasutas juhust, et seekord on rohkem naisi, kes pole rajal käinud nagu mina ja Krissu, siis on hea enne ikka treenida ja soojendust teha, Kaidi lihtsalt pidi ka sellest kõigest osa võtma 😉 Rada oli tasuline 4€ ja lühem, kui teised, 12 rajast koosnes. Mulle see rada meeldis, seal oli palju puid, mis tähendas, et me kõik olime võrdsed või noh naised olid, Alvar suutis puudest mööda saada. Vahepeal läks jahedaks, kuid muidu oli taas imeline ilm ja väga meeleolukas. Sai jutustada, värskes õhus viibida ja natuke sporti teha. Järgmine kord on ranna tennis, ma ei tea, mis see endast kujutab, kuid Kaidi tahab väga minna, seega miks mitte järgi proovida 🙂

Kodus on samuti areng toimunud. Meil on nüüd diivanilaud, telekaalune kapike ja vannitoa riiul. Vannituppa tekkis äkki kuidagi palju ruumi ja asju riiulile pannes jäi nii palju pinda üle, et mul on nüüd kohe asjade puudus! Kohta kuhu panna on, aga asju ei ole … Kuid ühest kastist saime vähemalt lahti. Kuid loodus tühja kohta ei salli ja juba kolis vannituppa kastist vabanenud kohale trellikast 😀 Vaikselt hakkab kodu ilmet võtma. Kui nüüd vähemalt need kaks köögikapiust ka ette saaks, prügikasti ja sahtlite oma, siis saaks juba külalisi kutsuma hakata!

Rasmusel sai kool läbi! Meie suur plaan ta teise kooli panna, ei õnnestu. Vähemalt on kõik mu järelpärimised on saanud eitava vastuse. Tabasalu kooli otsust veel ootame, aga seal on vabad kohad Meriküla majas, mis asub Murastes ja sinna on meie juurest ikka hiiglama pikk maa ja bussiliikluse loogikast ma ei ole aru saanud. Mingi buss nagu on kahe kooli vahet käima pandud, aga pigem õhtusel ajal, kuid hommikul oleks tavaline liinibuss ja siis peaks maantee äärest ca 1km jala kõndima. Ilusa ilmaga pole ju midagi, aga me elame ikkagi Eestis! Kuid 8 klass sai tal edukalt lõpetatud, ühe neljaga, mis oli eesti keel ja ülejäänud on viied. Teisipäeval, 13.06, oli neil viimane päev ja nad tegid kooli lõpu puhul suppamise ürituse, mis oli Kakumäe rannas. Kuna Jaagul on puhkus, sai ta poisi kohale viia ja Rasmus sai oma supilauda kasutada. Mis tuli igatepidi kasuks, oma laud on ikka oma. Jaak vaeseke muidugi passis terve selle aja rannas, oli küll tuule eest varjus, kuid sai ikkagi külma juurde. Aga Rasmus on tubli ja eks siis paistab, mis järgmine õppeaasta meile toob, praegu keskendume puhkamisele!

Puhkus, ma olen Sinu jaoks valmis! Sitsiilia, siit me tuleme! Nagu ka Pariisi reis, saabus ka see reis ootamatult. Lisaks muidugi suutis Jaak tõbiseks jääda. Algas nädalavahetusel kurguvaluga ning nüüd on üle läinud nohuks ja kui on nohu, siis on pea paks ja muidu halb olla. Seega tuleb loota, et hommikuks saab inimeseks ning nohu lendamist ei sega. Lennuk läheb meil muidugi varakult 5:45 ja kuna on kolm charterit ja kaks tavaliini, siis võib arvata, et turvakontrollis võib meid ees oodata üks suurem saba. Seega öö tuleb lühike ja reis lennujaama algas ca 3:45. Kuid see-eest oleme juba 10:00 kohal, seega kannatame ära ja magame lennukis 🙂

Püsige terved ja loodetavasti saabub ka Eestisse suvi!

12.06.2023

Suvest ma ei räägi, jätkuvalt on ju külm ja öösiti veel öökülmad, siis kus see suvi võiks olla? Hommikuti tööle minnes tunnen mingi hetk, et kindaid oleks vaja … Seda ei saa ju suveks nimetada. Õnneks lubatakse, et tuleb soojus ja piigid 30 kraadi peale, aga me oleme siis ise juba tagasi “kodus” ehk Sitsiilias ja seal on töötav päike ja soojus 🌞

Õnneks on vahelduva eduga mõned päevad siiski ka soojad olnud ja kannatanud väljas liikuda ja maal soojust nautida. Mai alguses käisin kodukanti avastamas. Osades uutes majades on juba elanikud sees ja osad on veel ehitusjärgus. Neid maju on siia ikka väga muljetavaldav kogus ehitatud.

Jõudsin vahepeal Alinaga kohvikusse. Käisime “Kogu pagar ja restos”, see jääb üsna mu kontori lähedale. Alina pidi Balti jaamast tulema ja suur oli mu üllatus, kui ma talle Kultuurikilomeetril Kultuurikatla juures otsa koperdasin. Maps oli ta suutnud ära eksitada. Selgub, et maps ei oska Eestis ka õiget suunda kätte anda. Jalutasime koos kohale ja kohviku osa oli 17:00-ni lahti, seega jäime kohviku poolele ja resto jääb teiseks korraks. Hinnad olid kallimad, kui Pariisis! Mandli croissant maksis 4.50!!! Ulme, mis hinnad! Ma võtsin võiku ja Alina maitses kooki. Lasin endale mingi sinise kohvi teha, nime enam ei mäleta, aga tundus põnev, kuid rohkem ei võta, sest see oli ulmeliselt magus ja lõpuks hakkas vastu. Pärast jalutasime vanalinnas ja otsisime kevadet ning lobisesime maast ning ilmast.

Saime jõuludeks Tallinkist tasuta piletid MyStariga sõitmiseks. Pere leidis, et nemad ei taha tulla, Jaak pärast muidugi hädaldas, et oleks teadnud, et ma Liinaga lähen, siis ta oleks ka ju tahtnud 😀 Tundub, et peab Liina ja Enricoga siis ka ühe tripi veel ette võtma või lihtsalt külaskäigu tegema … Suvi on õnneks veel ees ehk leiab ühise aja 😉 Liina oli nõus tulema laevaga seilama ja veetsime ühe meeleoluka päeva Helsingis. Nagu Pariisi puhul, kus ma eeldasin, et seal on suur soe, siis kordus sama teema ka Helsingiga, no külm oli. Päriselt ka! Liina oli jõudnud juba paksemad riided ära pakkida, mul õnneks oli veel paksem mantel väljas, seega olin soojalt riides, kuid ikkagi. Õnneks ei sadanud ja tuult ka enam ei olnud, seega kannatas ringi jalutada küll. Sõit Helsingisse läks jube kiiresti, meil oli nii palju jutustada, et aeg kadus käest. Kiiresti jõudsime poest ka läbi hüpata, kus vaatasime, mida võiks osta ja juba olimegi kohal. Liina leidis omale peale pikka otsimist armsa väikese rahakoti, neid oli kaks tükki, kuid me ostnud kohe ära, et tagasiteel ostame, siis ei pea tassima. See oli muidugi suur viga, sest tagasi minnes neid enam ei olnud. Õppetund eluks – kui leiad midagi ja see on väike ning ei võta kotis palju ruumi, osta kohe ära! Mulle tundub alati, et Helsingis endas ei ole midagi teha, jaanuaris käisime vaatasime peamised vaatamisväärsused ära ja seekord oli mu pea tühi, et kuhu siis võiks minna. Õnneks oli mu kolleeg kunagi Tallinkis Helsinki suuna tootejuht, seega ta vuristas mulle igasuguseid kohti ette kuhu võiks minna. Teel kesklinna sattusime pargis tänavatoidu festivali peale. Kuid kuna müüjad ja toidud olid Aasiast ning ka nimetused hieroglüüfides, siis ega aru eriti midagi ei saanud, mida müüdi. Õnneks olid kõhud täis ja midagi ei isutanud, seega lihtsalt vaatasime, mida müüakse. Ise veel mõtlesime, et huvitav, kas nende kogukond seal on nii suur, et tasub ära või müüjad oskavad ikkagi ka muud keelt, peale emakeele ja soome keele. Kuna meil midagi vaja ei olnud, siis me ei teagi, mis keeles nad seal ostjatega suhelda oskaks. Patseerisime siis niisama linnas ringi ja kuna ilm oli külm, siis otsustasime moodsasse kunstimuuseumisse näitusele minna. Ega see info meid eriti ei kõnetanud, kuid üks pilt oli brošüüril ilusalt värviline ja väga huvitav, siis otsustasime, et läheme. No ma ei tea, kas me oleme vanaks jäänud või tõesti ulmeliselt kunstikauged, igatahes kolmest näitusest kahest ei saanud me mitte mummigi aru. No vaata, kust nurga alt tahad ja ainult imesta, et mis, kas see ongi tänapäeva kunst?! Üks terve korrus oli pühendatud Tom of Finlandile, kes on maailmakuulus oma gey joonistuste poolelest. Seda kunsti me mõistsime, kuid kui seda on terve korrus ja vahepeal on need suht masohhistlikud, siis tekkis sellest kõigest üks suur üleküllus. Igatahes sealt lahkudes olime me täiesti segaduses, et kuidas see kunst nüüd ikka nii käest ära on läinud, viimast näitust vaatasime küll selliselt, et siin tuleks enne vaatamist tablett keele alla panna, siis saab äkki aru ka, mida öelda tahetakse 😀 Lõpuks vaatasime üle ka kaljukiriku ja oligi juba aeg tagasi jalutada. Üks imetore päev Liinaga veedetud 🥰Laevas tegime restos õhtusöögi ja shoppamise seekord natukene pikemalt.

11 mail käisime töökaaslastega taas laternamatkadel. Eelmine kord pressisin välja Kopli matka ja sinna me ka läksime. Paraku ei tulnud töölt 30 inimest kokku, seega võtsin Rasmuse ka kaasa. See oli hea otsus, vaatamata sellele, et ta alguses kõvasti protestis ja tulla ei tahtnud, jäi ta lõpuks väga rahule. Meid viidi kohtadesse, kuhu niisama ei satu ning kogu see ajalugu ja info sinna juurde oli väga huvitav ja hariv. Alustasime oma ringkäiku Kopli pargi juurest, liikusime Sitsi tänavale, imetlesime natuke arhitektuuri ning seejärel liikusime edasi vabriku aladele. Leidsime ühe künka, mis kunagi oli olnud prügimägi ning käisime ka garaaži kompleksis. Kodutuid ei näinud ja osad garaažid olid väga uhked. Müügi hinnad algavad seal 2000€-st. Päris hull hind! Edasi sattusime Neeme tänavale, kust sai randa. Väga ilus rand oli, küll kivine aga mõnusasti lahesopis ja natuke varjus. Kopli liinid on ju korda tehtud, aga ma ei ole sinna üldse sattunud ja kui imeliselt ilus seal oli! Mustad majad on täiesti uued ja teises stiilis, valged, kollased ja rohelised on taastatud, valged on 100% vanade koopia. Kuna Kopli liinide müük ei sujunud, siis ainus kriteerium, mis lõpuks alles jäi oli, kivimunatee taastamine. Üks poolik maja on veel alles ja 2021 aastal saadi sealt viimane elanik välja, kes oli olnud pensionär ja oli turvameest tulistanud. See kõik juhtus ju suht hiljuti! Lisaks oli üks põletatud maja ka, mis oli kunagi politseimaja olnud. Peamiselt on Kopli liini maju põlema pannud noored poisid … Edasi sattusime Põhjala tehakse aladele, kus nüüd on mitu söögikohta ja Karjase sai pagarikoda, mis pidi ülimalt popp olema! Ma polnud seal kunagi käinud ja vahtisin ainult suu ammuli, et kuhu ma sattunud olen! Ca 2,5h tatsasime ringi ning oli väga huvitav! Igal juhul soovitan seda kanti avastama minna, seal oli väga lahe!

Vanaemaga oli vahepeal väga halvasti. Tädi oli pansionaadis, kui vanaema valu kurtma hakkas ja tädi kutsus talle kiirabi. Vanaema näitajad olid kõik väga halvad ja ta viisi kohe operatsioonile. Tal on palju aastaid song ja mingi kasvaja ka olnud, kuid vanuse tõttu teda pole opereeritud. Seekord lõigati tal siis kõik, mis andis ära lõigata, ära. Põletiku näitaja ei langenud ja arvati, et tal on soolte halvatus. Dr. Google andis teada, et vanadele inimestele on see fataalne … Kas nüüd ongi kõik? Käisin Pillega laupäeval 13.05 vanaema haiglas vaatamas. Viisin talle oma villased sokid, ta hirmsasti kurtis külma üle. Laupäeval oli ta täitsa adekvaatne, oli küll saja vooliku küljes ja võrdlemisi hädine, kuid suhtles ja tundis meid ära. Nutsin natuke ja jätsin mõttes temaga hüvasti. Pühapäeval kutsusin ema linna, et ta ka vanaema ära näeks, kes teab, kauaks teda on. Sel päeval oli vanaemal tunduvalt halvem. Ta oli väga väsinud ja ei jaksanud meiega eriti rääkida. Nüüd oli küll tunne, et on kõik … Pärast sõitsime maale, grillisime ja tähistasime emadepäeva. Arutasime Pillega kõik läbi, keda matustele kutsume ja kus võiks peied teha. Pille sai esmapäeval arstiga rääkida ja selgus, et vanaemal on pooled organid, kas kärbumas või lihtsalt osalise funktsionaalsusega, südant hoitakse rohtudega õiges rütmis ja üleüldse on tegemist vana inimesega, nagu me ise ei teaks, ikkagi 94 aastat vana ju! Arst andis küll lootust, et saavad soolestiku tööle, et muutis raviplaani ja tulevik paistab helge kõige selle kõrval. Teisipäeval sai Pille haiglast kõne, et tulge viige vanaema pansionaati tagasi, ta on terve. Sööb, joob ise ja soolestik käib läbi … Emmm, möh?! Õhtul tegi Pille videokõne ja tõepoolest memm istus voodi serval ja lürpis suppi süüa! Kas tõesti on see, seesama vanaema, keda me pühapäeval juba matsime?! Tõesti, tädipoja prohvetlikud sõnad, et vanaema on nagu fööniks, kes alati tuhast tõuseb, läksid täide. e muidugi oleme pigem arvamusel, et keemiatööstus on väga heal järjel … Igatahes on vanaema tagasi pansionaadis, tervis on nii ja naa ning Pille käib teda praktiliselt iga päev ühe söögikorra ajal vaatamas, et ta midagi sööks ka. Isu tal enam ei ole, kuid see eest joob hoolega Värskat, et mingidki mineraalid kätte saaks. Viimastel päevadel on mõistus ka tõrkuma hakanud, ta ei saa enam aru, kus ta on ja miks tea seal on ning miks teda koju ei viida …

Pulma-aastapäeva tähistasin maijooksuga. Ma pole seal viimased neli aastat käinud, seega oli väga põnev üle mitme aasta taas minna. Tegelikult sai Tallinki kaudu tasuta regada ja jooksu t-särgi ja mul on kõikidest ettevõtetest mingi spordiese, seega muidugi regasin ennast ära, et ka Tallinki jooksusärk saada 😉 Ilm oli ilus, veidi jaheda tuulega, kuid kannatas ära. Kuna ma pole 3 aastat jooksnud, siis ma ei kujutanud ette, kuidas ma selle vastu pean. Nüüdseks on rada 10km pikk, kunagi algas 5km, siis nagu ei olnudki midagi. Üllatavalt tubli olin, sain alla tunni ajaga hakkama! Võin enda üle uhke olla!

Triin ootab beebit! Juunis peaks sündima, üks tähtaeg oli 7.06, see pandi hiljem, mingi 3D uuringu järgi aga esialgne on 14.06. Seega kohe kohe peaks me pere ühe liikme võrra rikkamaks saama. Triinu sõbrannad organiseerisid beebipeo ja me Pillega olime ka kutsutud. Algne plaan oli see pidada ühe neiu juures Tiskres, mul siit üle tee põllu peal elab. Peole eelneval päeval saatis ta sõnumi, et on koroonas. No mängisime siis koha ümber ja läksime Ihasallu. Meil oli kaval plaan välja mõeldud, kuidas Triin maale meelitada, kuid see ei õnnestunud eriti hästi. Triin lihtsalt ei tahtnud maale sõita, kuigi Põlva sugulane teda korduvalt meelitas. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui Pille helistas ja käskis tal maale sõita! Kui ta lõpuks kohale jõudis, siis läks kõik juba sujuvamalt edasi, kuid rase on ikka rase, pea laiali otsas ja fookus hoopis mujal või pole üldse mingit fookust 😀 Igatahes kooviibimine oli tore, sai palju naerda ning toredaid pilte teha. Me jäime rahule ja tundub, et Triinule ka meeldis! Igatahes suutsime teda üllatada, ta enam ei arvanud, et midagi tehakse ja ta oli kuni Pille kõneni suht teadmatuses. Igatahes kerget sünnitust!

Esmaspäeval sain üle pika aja Grete ja Kairiga kokku. Grete on nüüd tagasi kodumaal ja oli ka juba viimane aeg ta reisimuljeid kuulata. Lisaks oli meil niisama juttu oioi kui palju. Käisime Tartu mnt Fale majas Argentiina restoranis. Ma polnud seal kandis peale remonti käinud ja seal on väga äge aatrium ehitatud! Söögid olid muidugi imemaitsvad ning teenindus väga hea! Tee pealt leidsin sirelid, milline lummav lõhn ja kui ilusad! Sitsiilias igatsesin kahte lille – sirelit ja maikekellukest, mõlemaid peamiselt oma lõhna pärast 🙂

Sattusin ühel kaunil kevadpäeval Helsingisse. Nimelt oli meil uue konverentsimenüü tutvustus ja pressisin ennast sellele kaasa. Üritus toimus Silja laeva peal, seega sai ühest sadamast teise jalutada. Muidugi sel hetkel hakkas kergelt tibutama, kui meil oli vaja kõndida. Degustatsioon oli muidugi suurepärane – toit oli imemaitsev ja tore oli Helsingi kontori kolleegidega üle pika aja suhelda. Pärast tehti laevas väike ekskursioon grupi teenuste osas. Kogu jutt oli küll soome keeles aga natuke ikka sain aru, mida räägiti. Õnneks oli laevani veel aega ja võtsin viimast. Jalutasin natuke turul ringi ja ostsin lapsele kärbsepiitsa! Vaatasin seda juba Liinaga käies, kuid siis ei ostnud ära, nüüd on olemas. Laps saab rahulikult oma putukaid taga ajada 😀 Istusin pargis ja lugesin raamatut ning jalutasin vaikselt tagasi sadamasse. Loomulikult sain 200m enne sadamasse jõudmist vihma kaela … Ei olnud meeldiv, aga õnneks ma ei saanud seda totaalset padukat, mille teised kolleegid kaela said. Kuid reis oli ikkagi tore!

Vahepeal oli meil iga-aastane garaažipidu, mis meil mõned aastad on vahele jäänud ja koroona mängis ka vahepeal vingerpussi selle peoga. Aga sel aastal saime taas kokku ja oli üllatavalt vahva. Teemaks oli vana arm ei roosteta ja sai fantaasia lendu lasta. Ma panin EMT-iga seotud riided selga, see oli mu tõeline töö arm. Õhtu lendas linnutiivul ja Neeme oli väga laheda viktoriini meile teinud. Tegime seda julgelt kolm tundi ja ootamatult saigi kell üle kesköö. Koju hakkasime alles 2:00 paiku liikuma, seega oli üllatavalt pikk ja lõbus pidu!

Nüüd teatas mu armastusväärne lehekülg, et piltide mahud on täis, seega tuleb mul teha vol2 postitus vahepeal juhtunud sündmuste kohta. Püsige terved ja peagi jätkub …

13.05.2023

Sünnipäeva hommikut tähistasin Baltic Queenil. Sattus kuidagi nii, et olin tööreisil ja tulin täpselt neljapäeva hommikul tagasi koju. Teisipäeva õhtul läksime Stockholmi, olin koos ühe kolleegiga ja laevalt leidsime kaks tükki veel lisaks. Kuna laeval oli tudengite (Erasmus) erikruiis, siis tavapärast programmi ei olnud ja Aleksandra restoran oli ürituse läbiviijatele broneeritud. Mul oli hirmus suur pliinide isu, sealt saab, aga eks siis tuli järgmisel õhtul proovima minna. Ma tegelikult oleksin tahtnud buffeesse minna, kuna uus menüü on, aga arvasime, et tudengid on buffee hõivanud ja seal on kitsas. Pärast muidugi selgus, et see oli täiesti tühi olnud, ei tea millest need tudengid siis toitusid … Lisaks tuli Eestist peale mitu noortegruppi, aga kuna laeval midagi teha polnud, siis olid pigem kajutipeod ja laev ise suht korralikus seisus. Minu kajuti juures oli kõik väga rahulik, kolleegidel oli peokajut täpselt üle ukse. Kuna järgmine päev tõotas tulla pikk ja raske, läksime suht vara magama, kuigi mõned sünnipäeva eel-eelõhtu kokteilid ikka tegime ja lobisesime ka, kuid enne keskööd saime ikka kajutisse ära.

Kontoris oligi pikk ja raske päev, öö oli olnud natuke rahutu, kuid õnneks oli meri rahulik ning õhtuks oli väsimus suur. Jõudsin natuke magada, enne kui poodlema ja sööma suundusin. Kuna kolleeg oli teistel koosolekutel ja toimetas laeval asjalikult ringi, siis õnnestus mul üksi sööma minna. Õnneks olo Aleksandras ruumi ja sain oma pliinid! Võtsin raamatu kaasa ja sain isegi natuke lugeda, kui märkasin taas kolleege, kelle enda lauda kutsusin. Ja intensiivne õhtu jätkus. Mul oli muidu väga hea plaan, et söön ära, siis lähen pildistan saarte vahel päikeseloojangut ja siis lähen showd vaatama, see ka muutus ja mu kunagine kooliõde Kristin Pukka lavastas selle, seega ma tahtsin seda kindlasti näha. Asi lõppes hoopis sellega, et tormasime kiirelt poodidesse, et enne sulgemist kraam ära osta. Iseenesest oli hea, et ma neid nägin, sest sain väga palju asjalikku töö juttu ära rääkida ning arutada, mida tööl eriti teha ei õnnestu. Hiljem läksin laevale tagasi kondama, sest tahtsin ikkagi show ära näha. Sain kokku meie meelelahutuse osakonna töötajatega ja kulgesin nendega mööda laeva ringi ning lõpuks 1:30 paiku teatasin, et lähen ikkagi magama ära, et järgmisel päeval ehk oma sünnipäeval, natukenegi värske välja näha. Lisaks sain muidugi riielda, et ma varem showbaaris ei olnud, et mu nimi oli välja hõigatud. Aga kõik tegid nägu, et midagi ei juhtu ja mu sünnipäevast ei tea tea keegi midagi, siis ma ei hakanud minema, kuigi ma olin terve õhtu tuututanud, et mul on järgmine päev sünnipäev. Queenil on kombeks, et kui on sünnipäev olnud või kohe tulemas, siis saab infosse nime öelda ja see inimene kutsutakse lavale. Lauldakse kolmes keeles sünnipäevalaulu ja antakse pudel kihisevat kingiks+klaas ka pihku. Noh, seekord läks siis sedapidi … Aga tööl oli tore, täielikult sünnipäeva tähe all, asjalik eriti ei olnud. Liina ja Alina käisid ka läbi, see oli tore. Pille tuli ka ning Rasmus saabus samuti, sest õhtul läksime perega välja sööma. Sain palju ilusaid lilli, kallistusi ja kingitusi! Imetore päev oli, üle mitme aasta oli taas hea inimeste keskel olla, mulle kallid meeldivad, seega neid sai kohe mõnuga nautida!

Ja äkki oligi käes aeg sõita Pariisi! Ma ei olnud üldse valmis … See reisi pidi kaugel, kaugel alles olema … Jah, ma olin vahepeal ostnud igasuguseid pileteid, et sisse saada ja järjekordi vältida, kuid ikkagi saabus reis ootamatult. Kõige hirmutavam oli muidugi see, et mul oli reedel hullumeelne peavalu, mul ei ole sellist peavalu juba aastaid olnud! Mitte kuidagi ei olnud hea olla ja juba hirmuga mõtlesin, et reis lendab vastu taevast. Kuna Jaak aeg ajalt võitleb migreenihoogudega, siis ta andis mulle paar soovitust, kuidas ennast sättida, et natukenegi magada saaks, sest tabletid ei aidanud. Tukkusin tugitoolis mõned tunnid ja peavalu andis õnneks järgi. Pakkisin natuke asju ja kobisin magama ära, nüüd kannatas juba pikali asendis ka olla. Õnneks läks lennuk päeval, seega oli mul hommikul aega veel pakkida ja asju läbi mõelda. Rasmus ei olnud minekust üldse vaimustunud ja lennujaamas veel uuris, kas me ikka peame minema 😀 No kui me juba nii kaugele olime jõudnud siis jah, me läheme. Läksime läbi Varssavi, kuna Air Balticuga, mis küll otse sõidab, oli piletid kokku ca 150€ kallimad, seega otsustasin LOT-i kasuks. Ja minu suureks üllatuseks pakkus LOT lennukis kõigile süüa. Saiakese, tee/kohvi/vee ja väikese energiampsu ka lisaks. Ma olin väga üllatunud, sest niipalju kui ma lennanud olen, on kõik lennufirmad niisama kraami jagamisest loobunud. Tunnustus LOT-ile, et nad seda jätkuvalt teevad!

Pariisi lennujaamast transporti linna uurides selgus, et rongitee lennujaama juures on remondis ja peab sõitma asendusbussidega lähimasse jaama, kus saab ümber istuda. Ühtlasi sõidab ka shuttle liin lennujaama ja Pariisi kesklinna vahet, et sellega saab ka minna. Kuna need asendusbussid sõitsid kord tunnis ja me oleks ca 1,5h ootama pidanud, otsustasin shuttle kasuks, sest need pidid sõitma iga 10-20minuti tagant. Peatuse leidsime kenasti üles ja saime piletid ka kätte, kuigi PIN kood läks mul meelest ära ja hetkeks saabus paanika. Kirusin viipemakseid, kuid lõpuks tuli õige kood ikka meelde. Päris suur jama oleks olnud, kui kohe esimese asjana kaart ära blokeeritakse … Nojaaa, siis meie seiklus alles algas. Esiteks tuli see buss ca 40min pärast, meie peatuses oli juba üsna palju inimesi ja peale mahtus heal juhul 6tk. Emmm, head reklaami teevad! Kuna terminal1 on kõige viimane, kuhu see buss jõuab, siis arvata võib, et see on rahvast täis. Otsustasime, et jääme siiski uut ootama, sest piletid on ju ostetud ja kui hakata selle asendusbussi peale minema, siis kes teab, kas sinnagi mahub. Ootasime siis järgmised 45min ja see buss sõitis lihtsalt mööda ja tuututas, et ta on rahvast täis. Nojahh, mis siis ikka, marssisime taksopeatusesse. Olin enne Boldist vaadanud, et meie öömajja olid hinnad 41€ kuni 100+ välja. Enne, kui taksosse istusime leppisime hinna kokku ja onu viis meid 55€ eest kohale. Bussipiletid summas 32.80 läksid raisku … Eks ma pidin siis kah oma kooliraha maksma, mis seal ikka … Sõit kestis ca 1h ja vahepeal jõudis pimedaks minna. Olime juba 18:45 maandunud, kuid taksosse istusime alles 20:30, seega saimegi oma 1,5h tundi seal ära passida.

Rasmusel oli jätkuvalt halb tuju, talle ei meeldi, kui me peame suurlinnades ühistranspordiga sõitma ja eriti veel maal all, kus täpselt ei saa aru, kus asud, siis seiklus lennujaamas teda ei rõõmustanud, vaid tegi tuju veel kehvemaks. Lõppkokkuvõtteks läks kõik muidugi hästi, taksojuht, kes oli muidugi must nagu öö ja rääkis ainult prantsuse keelt, viis meid ilusasti otse öömaja ukse ette. Öömaja oli meil ca 5min Louvrest, seega praktiliselt kesklinnas. Taksoga teel sinna nägime me väga palju musta nahavärviga inimesi, kodutuid, kerjuseid ja väga-väga-väga palju autosid! Ca 34km teed läbisime 1h, millest viimased 5km ca 3omin. Ebareaalne, kui aeglane on kesklinna liiklus. Isegi Catanias ja Taorminas liikus asi kiiremini… Aga Pariis on Pariis … Öömaja oli meil muidugi väga, suisa üliväga lihtne ja väga väike ning väga väsinud ja veidi räpane… Rasmus sai uuesti šoki ja oli kohe nõus tagasi lendama 😀 Lohutasin, et käime siin ju ainult magamas ja selleks ju ruumi on, voodi oli lai ja suhteliselt mugav. Vedasin ta uuesti välja, et jõuaksime veel toidupoodi, mis 22:00 lahti oli, et midagi hamba alla haarata. Kuna ta oli endast nii väljas, siis tal isu millegi järgi ei olnud. Natuke ikka midagi saime ja õhtul käskisin tal veidi süüa ka. Öömaja lähedal oli park, kus oli väga palju noori – jällegi 80% mustad ning mõned telgid. Tänaval olid restoranid ja baarid lahti, seega kostis lärm meile poole ööni tuppa, kuigi olime neljandal korrusel. Lisaks otsustas hommikupoole keegi huilgama hakata, seega mu uni oli suhteliselt rahutu. Kuid Rasmus magas see-eest väga hästi ja ma pidin teda üles ajama, sest pühapäev oli meil kõige tihedam päev, kus asjad olid kellaaja peale planeeritud/broneeritud.

Rasmus oli öösel juba ära unustanud, et me vahepeal Pariisi jõudsime 😀 Arvas, et see kõik oli üks kole õudusunenägu olnud. Paraku see nii ei olnud ja meie seiklus Pariisis võis alata. Kuna pühapäeval on enamus kohti kinni, siis kõigepealt läksime otsima kohvikut, mis lahti oleks. Google Mapsi järgi pidi üks meie lähedal avatud olema, kuid selgus, et see ikkagi oli kinni. Õnneks paar maja edasi oli üks armas kohvik lahti ning saime oma ccappuccinod ja croissandid kätte. Kohv eriti hea ei olnud, kuid croissant ja õunasaiake maitsesid jumalikult! Kohvi hinda ma ei mäleta aga croissant oli 1.20€, mis on superodav!

Ilm otsustas ka meile oma naiseliku palet näidata ehk oli väga tujukas. Vihmane, pilves, vahepeal natuke päikest ja sooja kõigest 15 kraadi ümber. Mu mäletamist mööda oli Pariisis aprilli lõpus juba 20 kraadi ja päike. Kuid tundub, et just meie seal oleku ajal pandi meid proovile, sest enne ja peale meid oli jälle päikseline ilm ja 18-20 kraadi sooja. Vähemalt oli kõik roheline! Puud olid lehtes, tulbid enamuses ära õitsenud, kastanipuud õites ning osad roosid juba lahti. Seega rohelust ja lilleilu oli kõvasti ning see vähemalt lohutas ja tegi tuju natuke paremaks.

Edasi kulgesime Sainte-Chapelle´i vitraaze vaatama. Eelmine kord jäi seal käimata, sest pikk järjekord oli. Me võtsime piletid kella 9:30 ja kohale jõudes oli kahes reas väga pikk järjekord. Katedraal läks 9:00 lahti ja me jõudsime umbes 9:10 kohale. Loogika võis neil ju hea olla, et on kolm järjekorda esimeses on täistundideks broneeritud ajad, teised pooltundideks ja kolmas ilma piletita kliendid. Kella 10:00 broneeringu omad olid ka juba kohal ja kuna enamus jäid esimesse sabasse seisma, siis see sai kõige ennem sisse. Saime ca25min oodata, vahepeal sadas paar sahmakat vihma ka, kuid lõpuks saime sisse. Taas turvakontroll ning siis vitraaže imetlema. Vaatasin ja mõtlesin, et kas päriselt need vitraažid ongi need maailmakuulsad ja maksin sellist raha, et seda näha?! Rasmus sai õnneks tasuta sisse ja minu pilet oli 16€. Aga ikkagi ma olin väga pettunud. Pildistasin seal ja kondasime ringi ja ma hakkasin juba ära minema, kui Rasmus ütles, et siit tuleb üles minna. Natuke keerdtreppi ja volia! Milline ilu! Tõeline vitraažide mäng! Tuletas mulle meelde Sixtuse kabelit, kus oli palju inimesi koos ja kõik vahivad üles, erinevus oli selles, et Sainte-Chapelle´s vaadati aknaid, mitte lage ning lubati pildistada. Vaatasime seal ringi, istusime natuke ning kuivasime, enne kui edasi liikvele läksime. Olin väga rahul, et me Catania Decathlonist meile purjetajate tuulekad saime – väga hästi pidasid tuult ja vihma!

Edasi liikusime Pont des Arts sillale, ehitatud 1804a ning vanasti oli see esimene sild kuhu hakkasid armastajad lukke panema. Osaliselt oli sild remondis, kuid üle sai kõndida ja vana silla hõngu tunda. Osad lukud olid alles ka. Lisaks olid seal ka mustlased, kes tumma mängisid ja paberile allkirju kogusid nagu Eestiski ja siis kui allkirja annad, küsitakse kohe 5€. Käskisin Rasmusel silmsidet vältida ja vedasin teda kiiruga neist mööda. Seejärel me muidugi arutasime mustlaste teemal, et kes nad on ja kust nad tulevad … Tundus, et Seini jões toimusid ka mingid puhastustööd, nägime mitmes kohas tuukreid toimetamas.

Linnas hulkudes viis meid tee iga kord Louvrest mööda ja saime vaadata, kui palju inimesi seal oli. Pühapäeval oli ulmeline järjekord, ikka nagu mitusada meetrit pikk vähemalt, vinkles ja vonkles platsi peal. Hea, et meil oli seal juba käidud! Esmaspäeval oli ka palju inimesi, kuid pigem platsil hulkumas ja pilte tegemas, järjekorda praktiliselt ei olnudki ning teisipäeval polnud üldse enam inimesi. Jaak muidugi piltide pealt vaatas, et on ju ikka küll, kuid võrreldes eelnevate päevadega oli ikka tühjus.

Vaatasime üle ka ühe kõige populaarseima ning kallima kohviku Café de Flore. Seal oli ka loomulikult järjekord, pakkusin Rasmusele, et kas ta tahaks 8€ teed jooma minna aga ta leidis, et pole mõtet. Tegime siis mõned pildid ja liikusime tagasi keskuse poole.

Jalutasime Luxembourgi aias ja seekord oli kõik roheline ja õites, lihtsalt imeilus! Ja hommikul kella lisaks veel ka 11:00 täiesti tühi. Vaatasime üle ka nende Rooma teatri areeni, sellest ei olnud just eriti midagi järgi jäänud ja oli suht õnnetu aga noh, meil oli vaja aega parajaks teha ning see oli üks vaatamisväärsustest …

Mõni aeg tagasi oli Pariisis prügivedajate streik ja ma ei tea, kas sellest ajast või oli uus hunnik kokku tassitud, igatahes oli ühes ülimalt populaarses turistide tänaval suur prügihunnik. Järgmiseks päevaks oli see küll kadunud, aga sel hetkel oli see suht suur ja kole.

Lõunat sõime oma crepi söögikohas, mille eelmine kord leidsime. Kui eelmine kord olid tööl puhtad vene mašad, siis seekord olid kohalikud, oli juba nagu täitsa päris ning crepid maitsesid jätkuvalt imeliselt!

Edasi liikusime kuulsaima raamatupoe juurde, Shakespeare and Company, mis on 1951 aastast avatud ja kus müüakse inglise keelseid raamatuid. Sees pilte ei lubatud teha aga tegemist oli üliarmsa väikese läbi kahe korruse oleva raamatupoega. Paksult raamatuid täis ja teisel korrusel oli ka diivanitega lugemisnurk. Rahvast oli muidugi palju, järjekord oli ukse taga ja sees käis ka kõva sebimine. Rasmus valis endale kaks klassikut- Frankenstein ja Moby Dick. Kassas saime templid ka raamatusse ning müüja ütles, et Moby Dick on tema lemmikraamat. Loodetavasti Rasmusele ka see siis meeldib. Minu jaoks muidugi väga huvitav valik aga ta leidis, et tal võiks olla mõned klassikud, mida pole enne lugenud. Viisime raamatud öömajja ning liikusime siis edasi katakombidesse.

Jõudsime katakombidesse varem kohale, kuna juba olime õppinud, et kõikjal on järjekorrad ja kui tahad õiges ajavahemikus sisse saada, siis tuleb varakult platsis olla. Teekond sinna oli suht pikk, 3,5km, seega saime korralikult jalutada. Õnneks oli piirkond normaalne ja eriti palju musti ega kahtlast kontingenti ei olnud. Kuna oli pilves ja vihmane ilm, siis kohalikud väljas ei liikunud ja turistid seal piirkonnas ei olnud seega olid tänavad suhteliselt tühjad ja mõnus oli kulgeda. Katakombid olid väga sügaval maa all, kuhu viis ja pärast tõi välja ka keerdtrepp, mul hakkas lõpuks juba pea ringi käima, see oli ikka lõputu! Katakombid ise olid Rasmuse jaoks natuke pettumus, tal olid suuremad ootused. Kuulas audiogiidi ja sai natuke teadmist juurde. Mul oli suht kõhe nende luude vahel ringi liikuda, kuid turistide jaoks oli väga vinge asi kokku pandud. Ühes kohas oli selline ümmargune tünni moodi kujund kokku ehitatud ja see oli keset ümmargust ruumi, kus peetakse ka kontserte. Selles osas on muidugi huvitav, et miks ma tahaks maa alla luude vahele kontserdile minna … Eks see kindlasti omamoodi elamus oleks, kuid ma küll ei läheks.

Tagasitee oli pikem, kuna lõpp oli ca 1km eemal. Vahepeal hakkas jälle sadama, kuid just sel hetkel sattusime ühe kohviku juurde, kuhu sisse hüppasime ja natuke maiustasime. Huvitav on see, et meil ei läinud Pariisis olles üldse kõht tühjaks. Pidi endale meelde tuletama, et tuleks sööma minna. Ka Rasmusel ei olnud nälga. See on ülimalt veider, Eestis olles on mul KOGU AEG kõht tühi ja tahaks hirmsasti midagi nosida. Isegi mitte enam niiväga magusat vaid lihtsalt ükskõik mida – andke ainult ette, ma nosiksin. Kuid seekord reisil olles, no tõesti, me oleks vist ilma söögita ka selle vastu pidanud, kuigi liikumist oli ju tavapärasest kordades rohkem. Ainus asi mille järi janutas oli vesi ja seda me usinasti tarbisime. Pudelivee hinnad olid ka seinast seina, esimesel õhtul öömaja lähistelt ostes oli 1,5l vesi 82senti ja seal katakombide kandis oli 2l vesi 28senti, ma olin väga segaduses aga tundub, et pudelivee hinnad on sarnased Sitsiiliaga. Liikusime tagasi öömajja ning puhkasime natuke. Õhtul oli vaja sama pikk teekond uuesti ette võtta ja minna Pariisi öist vaadet nautima.

Meil oli mõte, et enne vaate imetlemist läheme teeme õhtusöögi. Kui oli aeg välja suunduda, hakkas sadama. Otsustasime, et näksime eelmisel päeval poest ostetud kraami ning me ei läinud vihma kätte seiklema. Mul olid piletid ostetud 20:30-ks, kuna päikeseloojangu ajaks näitas telefon 20:50, et siis näeme selle ka ära. Tour Montparnasse on see koht, kus see vaateplatvorm on ja see asub 56 korrusel. Sisse saab sellel ajal, mis ajaks pileti ostsid ja võid üleval olla niikaua, kui tahad. Saime taas ca 40 minutit siblida ja jõudsimegi õnnelikult kohale. Järjekorda polnudki! Maja ees olid inimesed küll, kuid mitte järjekorras. Läksime üles ja hakkasime pimedust ootama. Sel hetkel kui jõudsime oli linna kohal totaalne udu, siis vahepeal sadas vihma ja päikese loojangu ajaks lõi silmapiiri selgeks. Seega saime ilusad päikeseloojangu ning pimeduse vaated ning pildid kätte. Öine Pariis on imeline! Lihtsalt fantastiline! Juhul, kui mul peaks tulevikus palju raha olema ja kõik muud kohad on läbi käidud, siis ma olen nõus sinna tagasi minema. Ööbin rõduga toas, kust avaneb vaade Eiffelile ning Seinile. Loen oma raamatut ja nosin oma croissante, limpsin teed või kokteili ning imetlen päevast või siis õhtust tuledesäras Pariisi. Olime seal üle tunni aja, vaatasime vaateid iga võimaliku nurga alt, sõime kohvikus väikesed ampsud ja ootasime pimedust. See aken, kust on Eiffel näha, seal inimesed olid ninapidi vastu akent ja telefonid olid ääre peale ritta seatud. Aken oli hingamisest juba uduseks tõmmanud ning mingid vaated olidki udused 😀 Aga ilus oli, tõeliselt ilus. Tatsasime tagasi öömajja ja kuna meie juures sillalt avaneb imeline vaade, siis me olime tükk aega seal vaadet imetlemas. Ahhetasin ja ohhetasin ja ei suutnud seda ära imetleda. Turistid olid kuhugi kadunud, linn oli suhteliselt tühi, võrreldes laupäeva õhtuga, kui elu kees. Kogu kohustuslik programm on nüüd tehtud. Järgmised päevad vaatasime siis jooksvalt kuhu jõuame ja mida teeme.

Kuna esmaspäeval enam midagi kuhugi ajaliselt planeeritud ei olnud, siis magasime niikaua kui saime. Seekord suundusime teise suunda ja sõime meie enda tänaval hommikusööki. See oli tõeline turistilõks, väike croissant 2.50, tavaline cappucino 5.50!!! Suvalises kohas, mitte nunnus kohvikus. Kohvi oli küll hea aga croissant väike ja ei olnud üldse nii maitsev, kui eelmises kohvikus. Homme läheme sinna teise kohvikusse hommikusööki nautima. Külastasime järgmisena Pariisi vanimat pagariketi kohvikut – Stohrer. Me jõudsime sinna umbes 10:30 paiku ja mitte ühtegi croissanti ei olnud enam müügil, need pidi Pariisi parimad olema. Nojahh, siis ei saa Pariisi parimaid croissante.

Edasi suundusime vahakujude muuseumi. Rahvast oli suhteliselt palju ja esimesed ruumid olid umbes ja ei saanud hästi liikuma ega pildistama. Sisenedes võtsid kohe kostüümides näitlejad vastu aga parku rääkisid nad prantsuse keeles ja midagi ei saanud aru. Edasi sattusime suurde ümmargusse ruumi, kus toimus väike etendus, mida filmida ega pildistada ei tohtinud. Värvide ja kujude mängu tehti, väga lahe oli! Edasi hakkasidki juba kujud, kus kohalikud ummistasid oma kuulsusi ja ma pildistasin ning vaatasin Hollywoodi staare. Kohalikud lugesid neid nimesid ja nuputasid, kes need on 😀 Mul oli väga naljakas. Pettumus oli, et Asterixi ega Obelixi ei olnud, kuigi Obelix oli aga ilma kostüümita. See-eest Ideefix oli olemas 🙂 Veetsime seal meeldiva tunni ja saime hea emotsiooni. Omaette vaatamisväärsus oli muidugi see maja, kus see sees oli. Osad saalid olid ikka väga võimsad ja suured nagu vanaaegsed ballisaalid. Ainuüksi sellepärast tasub sealt läbi käia.

Edasi liikusime Galeries Lafayette Haussmanni, mis on suur brändide kaubamaja, mille katusel on suur vaateplatvorm, kust saab vaadet imetleda. Kuna see läheb kell 20:00 kinni, siis nüüd enam öiseid vaateid ei näe ja sellepärast me Tour Montparnasse läksimegi. Kuna kaubamajas on katuse külastamine tasuta, siis seal oli väga palju inimesi. Vaatasime vaateid, tegime pilte ja konstateerisime fakti, et linn näeb välja samasugune nagu eile.

Tagasi öömaja juurde jalutasime läbi ühest vanimast tänavast Rue de Rivoli, mis on esimene Hausmanni planeeritud tänav ja siiani säilinud. Tee peale jäid nii ooperimaja, kui ka Louvre ümbrus.

Lõunat sõime samas kohas, kus hommikust, kuid päevased praed olid väga lihtsad ning hinnad olid palju sõbralikumad. Nosisime kõhud täis ja suundusime öömajja väikesele puhkusele. Laadisin telefoni täis, lugesime raamatuid ja puhkasime jalgu ning suundusime Montmartred avastama. Läksime taas jala ning sinna oli taas natuke üle 3km jalutada. Rasmus oli täiesti veendunud, et me läksime makroone ostma, kuid need olid mul peale Montmartre plaanis. Seega ta enamuse ajast uuris, kus need on ja miks me neid sööma ei läinud, tal on suur soov nüüd neid lõpuks süüa 😀 Montmartres oli meeletult palju inimesi! Ikka nagu meeletult. Aasta lõpus Jaaguga käies, siis ei olnudki peaaegu inimesi. Üsnagi küünarnuki tunne oli vahepeal. Aga saime kõik üle vaadata ning vaadet nautida, ikka oli kõik nii nagu eile ja hommikul. Suur, kollane, valge ning igav … selline suur suurlinn … Armastuse seina juures leidis Rasmus kohe eesti keeles kirjutatud “Ma armastan Sind üles”, kui me Jaaguga käisime, siis me ei suutnud seda küll tuvastada, noored silmad, on ikka noored silmad 😉

Edasi jalutasime tagasi öömaja poole aga väikeste kõrvalpõigetega. Kõigepealt otsisime üles Ladurée kohviku, mis väidetavalt teeb Pariisi parimaid makroone. Teekond tagasi viis meid läbi mingi kahtlase kvartali, äkki oli väga palju musti inimesi tänavapildis, nad olid väga lärmakad ja osad neist ka väga kahtlased. Kiirendasime seal sammu, lõpuks oli mul tunne, et jooksime sealt läbi 😀 Kotist hoidsin kahe käega kinni ja kui vahepeal oli vaja telefonist teed üle kontrollida, lasin Rasmusel endale katet teha, paranoia oli suur aga noh nad nägid kahtlased välja ka … Õnneks oli seda kvartalit suht lühikest aega ja peagi olime taas valgete inimeste keskel ning puhtamas ja helgemas linnaosas. Kohviku leidsime kenasti üles. Paraku see oli selline, kus kohvi ei pakutud ja istumiskohti ei olnud. Õues oli õnneks väike lauake kahe tooliga, seega saime veidikenegi istuda ja jalgu puhata, meil oli ikkagi pikk teekond selja taga. Me oleme Jaaguga need makroonid millekski väga heaks rääkinud ja te oleks pidanud Rasmuse nägu nägema, kui ta esimese ampsu võttis … Väga suur pettumus oli lapse näos! Ja me ostsime 10 erinevat … Nojahh, ma sain neid kuni tagasi sõidu hommikuni veel süüa. Need on ju magusad ning palju korraga ei kannata süüa. Umbes kolme Rasmus maitses, kuid see ei olnud talle. Väike fakt – jah, ma tean, et samade kinnastega ei tohi erinevaid toiduaineid katsuda, kuid antud kohvikuketi teenindajad vahetavad ühekordsed kummikindad alati enne uut klienti ära. Ehk iga kliendi jaoks on uued kindad. Kujutage nüüd ette, kui palju kummikindaid nad päeva jooksul ära tarbivad!

Edasi läksime otsima värvilist tänavat. See pidi olema väike, kuid täiesti omaette vaatamisväärsus. Leidsime lõpuks selle üles ja oi kui pettunud Rasmus oli, et sellise asja pärast kõndisime nüüd nii kaugele! Ma küll üritasin talle selgitada, et see meenutab ju Sitsiiliat ja on väga armas. Mul oli muidugi pettumus, et seal oli pildistamise ja filmimise keeld. Kuna sel hetkel hakkas just vihma sadama, siis õues ei olnud kedagi ja ma ikkagi pildistasin. Saime korraliku vihma kaela ja tuju natuke langes. Õnneks oli tuulevaikne, seega väga külm ei olnud.

Hakkasime tagasi öömaja poole kulgema. Leidsime ilusaid vaated, mu esimesed õitsvad sirelid üle mitme aasta ja pikk jalutuskäik Seini ääres. Korra saime veel paduka kaela. Õnneks olid meil head riided seljas, seega polnud hullu midagi. Seini äärne oli tervisesportlasi paksult täis, lisaks jalgrattureid, kes tegid trenni või sõitsid töölt koju. Lisaks palju noori ja telklaargi elanikke. Vahepeal tuli isegi päike välja!

Õhtust sõime meie öömaja tänaval Ameerika söögikohas. Jajahhh ma tean, ma tean … Rasmus teatas, et tal ei ole kõht tühi aga söötsin talle oma burgeri kotleti ikkagi sisse ja sõin ise peekonit ja avokaadot, see oli ka täitsa hea. Lisaks tellis Rasmus omale After School jäätisekokteili ja ta leidis, et see on maailma parim kokteil! Mõmises ja limpsis seda täie naudinguga. Kui hakkasime öömajja liikuma, siis me jalad ei kuulanud enam üldse sõna, olime need ikka väga ära väsitanud. Kuna oli viimane õhtu, siis mul oli suur soov viimast korda tuledesäras Louvre ja Eiffeli torni vaatama minna, kuid just sel hetkel otsustas tulla korralik padukas ja ma loobusin. Las siis seekord jääb nii nagu oli …

Magasime pikalt ja mõnuga. Pesime, pakkisime ja kella 10:00 paiku kulgesime siis viimast korda linna peale hulkuma. Kotid saime öömajja jätta. Hommikust sõime samas kohvikus, kus pühapäeval, õnneks neil oli veel croissante. Seekord võtsime suured capuccinod ja need olid väga head ja maksid 4.80. Mulle tundub, et see kohvik oli Pariisi kesklinna kohta erakordselt odav! Kõhud täis ja suundusime parkidesse. Uudistasime üle uue pargi Domaine National du Palais-Royal, see oli väga omapärane. Natuke Rooma stiili, siis mingid tänapäevased sambad, imeilus puude allee, palju-palju tulpe, mis juba õitsemist lõpetasid ning roose, palju roose, millest osad olid juba lahti läinud. Kuna toolid olid märjad, siis me eriti seal niisama istuda ei saanud. Toolid on neil kõik rauast, seega lõpuks hakkab pepu külmetama.

Liikusime edasi Louvre parki, seal küll istusime ja vaatasime paatide sõitu ning partide siblimist. Jalutasime pargi lõppu, imetlesime veel Eiffeli torni ning suundusime meie lemmik crepi söögikohta. Saime veel Seini kaldal jalutada ja Pariisi imetleda.

Nosisime crepist kõhud täis ja suundusime öömajja kottide järgi. Rasmus keeldus metroo ja bussiga lennujaama minemast, seega võtsime Boldi. Taas tuli üleni must mees ja sõidutas meid lennujaama Ibise hotelli. Kuna me lennuk läks hommikul kell 7:00, siis ma ei riskinud kesklinna jääda ja võtsin viimase ööbimise lennujaama hotellis. Ka nüüd oli sõit umbes 1 tund ja kella 16.00 paiku olime kohal, me tõesti ei jaksanud seal linnas enam ringi luusida. Natuke nuputasime, kuidas me õigesse terminali saame, kuna hotelli broneerides ma ei teadnud, millises terminalis LOT toimetab, siis hotell oli teises terminalis aga lend esimeses. Käisime otsisime, kus sõidab terminalide vaheline tasuta rong ja leidsime selle kõrvalmajast väga kiiresti üles. See rong käis päriselt ka iga 10 minuti tagant ning sõitis ca 8minutit. Seega sellega läks hästi. Käisime süüa ka otsimas, aga hotelli restoranid tehti alles 19:00 alles, seega vaatasime seda lennujaama rongi süsteemi üle. Sööma liikudes oli fuajee paksult kliente täis, väga tark mõte oli varem kohale tulla. Tundsin administraatoritele kaasa, sest neil oli tõesti käed jalad tööd täis. Süüa sai kas buffee valikust või menüüst tellida. Rasmus võttis omale menüüst fish and chipsi ja ma võtsin buffee, mis oli muidugi viga, sest ma sõin ennast täiega üle, kuigi ma eriti palju ei võtnud, sest isu ei olnud. Kuid kuna eelnevad päevad olid toidu osas väga kesised olnud, siis oli tunne, et nüüd tuleb kõik tagasi süüa. Ja oi küll mul oli pärast paha olla … Aga söögid olid head! Rahvast oli ka väga palju ja see oli me kogu reisi kõige kallim söögikord.

Hommikul tõusin varavalges, et ikka õigel ajal kohale jõuaks. Plaanisime ikkagi tund ennem kohal olla, noh nii igaks juhuks, kuna lennujaam on suur ja õige värava leidmine võtab ju aega võtta. Kuna uni oli rahutus, siis tõusime suhteliselt vara ning jõudsime ikka ülivara igale poole kohale. Alates hotellist kuni õige väravani jõudmine võttis aega täpselt 25minutit. Seega saime üle tunni aja seal veel oodata. Süsteem oli huvitav, et sisse saamiseks pidi piletit näitama, üks onu kontrollis ka, kas oled ikka õiges värvas. Järgmine kontroll oli turvakontrollis, sel hetkel kui asjad ära annad ja need läbivaatusele liiguvad on pileti lugemise masin. Sellist lahendust ma enne ei olegi näinud. Ootasime oma lendu, nägime päikesetõusu ja lugesime oma raamatuid. Lõpuks saime lennukile ka, seal kontrolliti kogu reisi jooksul esimest korda dokumenti, et nimi piletil ja dokumendil klapiks. Seekord oli vanem lennuk ja ma olin veidi pettunud. Õnneks olid meil kohad kõrvuti, kuigi üle vahekäigu, kuid ikkagi. Minnes istusime täpselt teineteise taga. Varssavi lennujaamas sõime hommikust ja siis liikusime väravasse lennukit ootama. Seekord oli esimest korda, kui meie ükski kott ei läinud kontrolli või minult ei võetud narkotesti. Iga kord on emb-kumb asi olnud, kohe imelik oli, et seekord niisama läbi pääsesime. Mul oli kindlasti vaja veel WC-sse minna, kuid seal oli väga vähe kabiine ja ma läksin ka viimasel hetkel. Järjekorras olles Rasmus helistab ja täiesti endast väljas, et me jäime lennukist maha. Ise vaatan, et boardinguni on veel 10min aega. Tormasin siis järjekorrast ära. Kuna käsikohvrid mõõdeti üle ja osasid ei tohi üles võtta, siis samal ajal märgistati ära ka seljakotid ning ka meie omad said kleepsud peale. Paraku ei saanud Rasmus aru, mida talle öeldi ja tal tekkis korraks segadus. Tegelikult pandi värav uuesti kinni, kuna kottide kontrollimine sai läbi. Läksime koos siis mulle wc-d otsima. Eemal olev oli samuti pisike ja järjekord pikk, kuid mul oli vaja kindlasti ära käia. Õnneks oli seal ka invawc, kuhu ma kiiresti sisse sain. Asjad aetud, liikusime väravasse tagasi ning boarding oli alanud, seega saime lennukisse suunduda. Lennud möödusid kenasti, need olid õnneks suhteliselt lühikesed ning vahepealne ooteaeg oli ka mõnusalt lühike, seega ei olnud eriti palju passimist. Jaak tuli meile järgi ja teatas, et võttis ülejäänud päeva vabaks, seega saime ilusti koju ja reisist taastuma. Kokkuvõttes läks kõik väga hästi ja reis oli tore vaatamata ilmale ning esimese õhtu transpordi murele ja ehmatusele.

Viva la Paris! Kes pole käinud, kindlasti minge ja vaadake see imeline suurlinn üle! Imeilusat lõpuks ometi saabunud kevadet ning püsige terved!

Ja nagu igakord, siis ka nüüd, lõppu mõned grafiti leiud.

16.04.2023

Küll seda kevadet võib ikka ootama jäädagi, ei tule ega ei tule. Olgu, riided on õhemate vastu vahetatud ja jalanõud ka, kuid ikka peab paksemalt riidesse toppima. Soojus, oled oodatud, hakka juba tulema!

Vahepeal said Infortari sünnipäeva pildid valmis. No ma ei tea, ükski pilt pole ilus, vähemalt mitte need, kus me peal oleme, nägu on kõver või fookusest väljas. Ei ole eriti hästi õnnestunud ma ütleks.

Märtsi lõpp kiskus väga sündmuste rohkeks. Gea sai vahepeal 40. Reedeks 24.03 tuli eksprompt sünnipäevakutse ja veetsime ühe väga meeleoluka ning lõbusa õhtu Mimosa restoranis. Nalja sai palju ja nüüd oleme kõik tervisest pakatamas. Kelner oli meil ka väga lahe! Lõpus, kui magusaring oli, otsustas Gea, et ta piirdub hoopis kokteiliga, see on ka hea magus. Kokteili menüü oli neil küll muljetavaldav, nii alkoholi kui ka alkoholivaba oma. Ma istusin näoga ukse poole, Gea oli peitus, seega nägin ma esimesena, kuidas kelner tuli ühe käsitöökommiga, millele oli küünal pandud. Milline loovus! Igatahes saime sünnipäevalaulu ära laulda ja Gea sai küünalt ka puhuda.

Laupäevaks 25.03 oli meil Estoniasse piletid operetile “Lõbus lesk”. Kuna Jaak jäi haigeks ja selleks ajaks ikka veel korralikult terve ei olnud, võtsin Rasmuse kaasa. Te terve päeva ikkagi üritas mind ümber veenda, et tema ei pea tulema. Ei jäänud midagi ikkagi üle, pidid alluma käskudele. Algus oli natuke igavavõitu, kuid peale vaheaega ja koogikesi hiljem oli Rasmusel juba parem tuju ja teine vaatus oli ka palju lõbusam. Lõpuks ta leidis, et oli täitsa tore etendus! Samal ajal oli ka Vabaduse platsis küüditatute mälestuseks küünlad süüdatud. Parklasse suundudes tegin ka mõned klõpsud küünaldest, mis veel põlesid.

Palju õnne me poeg, 15 aastat ilmas elatud! Väike juubel. Minu sugulased avaldasid soovi meile külla tulla, paraku ei ole me kodu jätkuvalt veel külaliste kõlbulik, seega kutsusin nad hoopiski Nerosse brunchile. Seal on ka Lotte tegelased, kes lastega tegelevad, seega lootsin, et Mirtel ja Iiris saavad seal aega veeta, kuni me sööme ja lobiseme. Mirtel ja Anni ei saanudki paraku tulla, kuna olid teisel üritusel. Jaak ja Ingmar olid tõbised seega neid ka ei olnud. Kuid meid oli ikkagi paras ports inimesi ja saime süüa, juua ning jutustada. Rahvast oli väga palju, enamus seltskondi tähistas sünnipäevasid ning lapsi oli ka korralikult. City Grill Houses on arvatavasti lapsi vähem, kuna seal ei ole meelelahutajat, seega millalgi peaks sinna ka minema. Iiris sai omale vigurõhupalle nuiamas käia ja niisama ringi kulgeda. Sünnipäevade tähistamisel saab Clube One kaardiga sünnipäevaüllatuse. Kuna ma olin juba omatöötaja soodustusega, siis see meile ei kehti. Kelner pakkus välja võimaluse, et ühe inimese arve teha Club One omaga, siis saab ikka kingikohvrist kingi valida. Lasime tuua täiskasvanute kohvri ning lapsel oli nii hea käsi, et võttis šampuse. Kelner pakkus, et saab alkoholivaba ka tuua, aga jätsin alkoholi versiooni. Saab kuhugi kaasa võtta, kui vaja on või kui kunagi keegi külla ükskord tulla saab, siis pakkuda. Jaagu vanematega jäigi Rasmuse sünnipäev tähistamata, kõigepealt oli Jaak haige ja siis läksid vanemad maale. Eks siis paistab, millal nendega kokku saame.

Tallinki pidu toimus 31.03 kolmes erinevas kohas. Alguse sai see kruiisiterminalist, kus oli pidulik osa. Auhinnati parimaid, seekord ei olnud üksikkandidaate, vaid kogu meeskonnad said ära mainitud, lavale minna ning pildile püütud. Peeti kõnesid ning lauldi ka natuke. Kristel Aaslaid oli üks õhtujuhtidest ja ta näeb ikka tõeliselt hea välja! Edasi jätkus pidu MyStaril, kus olid erinevad esinejad ning sai süüa-juua ning tantsu lüüa. Anne Veski oli peaesineja, lisaks oli ka keegi kuulus Soome tädi ning Lauri Pihlap. Pihlapi esinemise juures oli muidugi palju olulisem see, et plaati keerutas Tõnn Sikk, kes oli Telias mu toanaaber! Tegime kohe fännipildi ka! Lisaks tegime EMT/Telia töötajate pildi ka. Pildile püüti 15 inimest, kaks on puudu. Osad pildil olijatest on lapsehoolduspuhkusel, kuid siiski nimekirjas. Afterparty oli Neros, kus plaati keerutas Allan Roosileht ja vapramad olid 4:00 vastu pidanud. Me Marioniga tulime peale seda, kui MyStaril pidu läbi sai ära ja juba 23:30 olin kodus. Ma pole iial mitte üheltki firmapeolt nii vara koju jõudnud 😀 Üks kord on ju ikka esimene kord 😉 Peo osas on mul kahetised tunded, oli äge ja sai ilusasti riidesse panna ning kõik nagu oli olemas, kuid mulle tundub, et see mitmes kohas ning laial alal, rikkus natuke ära. Ma osasid inimesi ei näinudki kordagi või kui siis alguses korraks ja pärast enam üldse mitte. Kuid tore, et tehti ja ma ka ikka osa sain, peod on alati oodatud!

Ootamatult saabuski aprill, kuhu see aeg küll kaob, ma jätkuvalt ei saa aru … Vanaema sai 1. aprillil 94 aastaseks ja tähistasime seda Miku juures grillides. Meie jaoks oli esimene grill. Päike pettis ära, et on soe, tegelikult oli külm tuul ja õues ei olnud üldse mõnus olla. Pidu oligi toas, lihtsalt grillivatel meestel olid vahepeal nina härmas ning grillil kippus temperatuur alla minema. Vanaema nägi väga hea välja ja pidas sünnipäeva vapralt vastu.

Esmaspäeval 3.04 oli meil tiimikas NokNokis. Arutasime asjalikke asju ja pärast nosisime head ja paremat. Meil tuli uus menüü välja ja saime proovida konnakoibi! Seega ma enam Prantsusmaal ei peagi neid maitsma, sain siin juba ära proovitud 😉

Pika nädalavahetuse puhul käisime Lennusadamas Venezia näitust vaatamas. Ootused olid kõrgemad ning tüütult palju pidi lugema. Natuke oli ikka vaadata ka, kuid enamjaolt tuli siiski tegeleda lugemisega. Kuna pileti eest oli makstud kallist hinda, siis ma jonnakalt proovisin lugeda kõik infotahvlid ja sildid läbi, kuid poole pealt andsin alla 😀 Äratundmisrõõmu oli väga palju, kuid inimesed, kes on Veneetsias käinud, neile küll ei soovita sinna minna, mitte midagi põnevat seal ei ole. Pärast jalutasime natuke mere ääres ning läksime Flavoresse sööma, kuna Noblesseri söögikohad oli pühade ajal suletud. Söögisoovitus – Flavores soovitan eelorana võtta kitsejuustu köögivilja vormi, see maitses täiesti jumalikult!

Ja, et laupäev ka raisku ei läheks käisime Keila-Joal. Olime väga varajased, seega inimesi oli väga vähe. Vett oli see-eest väga väga palju! See oli äge! Lõunaks olime juba kodus tagasi oma tavapäraste toimetuste juures.

Munadepühade puhul värvisime Rasmusega mune ka, sibulakoortega. Vutimunad on juba ise kirjud. Kui laps keeldub juuksurisse minemast, siis näeb see lõpuks tagant välja nagu kanapee 😀

Pühapäeval murdis mind mingi imelik nõrkuse, südapahaolla, kõhus keerab sümptomitega häda maha. Hommikul suutsin pannukad valmis teha, paar tükki suutsin süüa ka ja siis kukkusin tagasi magama. Kõik keeras nii kohutavalt ja selline tunne oli, et kas minestan ära või rooman vestu oksele. Ühesõnaga sama halb oli olla nagu veebruari lõpus. Tookord võttis üle kahe päeva aega, et taas rivvi saada, seekord pidin juba esmaspäevaks korras olema, kuna ma pidin minema Tartusse koolitama. Õnneks oli seekord see ekstrahalb olla ühe päeva, teised päevad olin lihtsalt natuke nõrk, kuid Tartu päeva pidasin õnneks vastu ja teisipäeva tegin kodust tööd. Söögiisu oli kadunud ja sundisin ennast midagigi sööma, et seda minestuse tunnet ei tuleks. Kuna see on juba teist korda, siis peaks hakkama samme arsti juurde seadma. Samas ei oska ma midagi öelda ka, sest kusagilt otseselt midagi ei valuta, lihtsalt enneolematult halb on olla ning süüa ei taha, mina, kes ma alati hea meelega midagi nosin. Eeldan, et arst soovitab tervislikumalt süüa, liikuda ja stressi vähendada või äkki siiski on nõus mõned testid ka tegema, äkki on mingi vitamiini tase ootamatult langenud, sest oktoobris ma ju käisin, siis olid kõik näitajad korras v.a. kolesterool. Ühesõnaga eks ma jälgin ennast ja kui veel midagi sellist juhtub, siis tuleb ikkagi proovida arsti jutule saada.

Töiselt on olnud kiire, kuid nüüd said koolitused läbi ja saan taas tavalisse töörütmi naasta, mis tähendab, et natuke rohkem aega hingata ning asjadesse süveneda. Üks projekt, mille ma tööle tulles sain istub mul kukil ja nüüd pole seda enam kuhugi lükata. Juhatuse liige ütles kuukoosolekul 100+ inimese ees mu nime maha, seega ei ole mul enam kuhugi pääsu. Saan oma sünnipäeva hommikul laevas ärgata, lähen taas Stockholmi koosolekule ja naasen täpselt oma sünnipäeval. Eelmisel neljapäeval olin MyStaril infoletis tööl – meil on töövarju kuud ja käisin lähemalt uudistamas, kuidas neil läheb ning mida kliendid küsivad. Väga põnev oli! Eriti tore oli, kui purser mulle laeva tutvustas ja sain piiluda kohtadesse, kuhu enne polnud sattunud. Sain messis ka söömas käia, see on laevapere söökla. Kõik olid väga sõbralikud ning võtsid mind ruttu omaks. Erilisi juhtumisi ei olnud, paar asja olid, kus pidi nuputama, kuidas olukorda lahendada, kuid muidu oli väga rahulik. Kuigi tagasi reisil oli ca 1800 reisijat, Helsingisse minnes oli ca 450. Väga äge kogemus. Nüüd tahaks kruiisilaevale ka minna, kuna kontseptsioon on erinev, seega oleks põnev näha kuidas seal toimetatakse. Kuu lõpus lähen ka hotelli töövarjuks, olen mõned tunnid administraatori töövarjuks.

Neljapäeval käisin Kumus “teamLab. Hõljuvad õied igavikumeres” näitust vaatamas. Väga paljud on seda instagramis jaganud, kuid mu pere ei olnud nõus seda vaatama minema. Ükspäev nägin siseportaalis pakkumist, et Tallinki töötajad saavad tasuta giidiga ekskursioonile registreerida. Ma siis kohe registreerisin, kuna kirjas oli, et 2o esimest saavad kinnituskirja ja ma midagi ei saanud, siis arvasin, et ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida, kuid mõned päevad hiljem sain kinnituse ja saingi näitusel ära käia. Giid oli väga entusiastlik ning teda oli põnev kuulata. Näitus oli interaktiivne ehk arvutiga tehtud. Enamus osa on meri, vahepeal võttis kõikuma ning pikalt ei saa seal olla, süda läheb pahaks. Lõkke tuba oli ka huvitav, kuid näituse tõmbenumber on lillede saal. Selleks, et terve ring ära näha tuleb seal ca 1h olla. Ma jaksasin 30minutit seda nautida, siis liikusin ära. Lillede ruum oli huvitavalt üles ehitatud, kui lilled tärkasid ja nende varsi puudutada, siis nad närtsisid kohe ära. Muidu oli eluring, pistavad nina mullast välja, kasvavad ning õitsevad ja siis närtsivad. Väga mõnusalt rahustav muusika oli ning seal oli hea uneleda ning mõtetel uidata lasta. Pärast käisin Katharinenthali kohvikus teed ja koogikest nautimas, muidu oleks võinud ju lilli edasi imetleda, kuid mul oli kinnisidee kindlasti ka kohvikusse jõuda 🙂

Kena kevade ootust kõigile ning püsige terved!

23.03.2023

Kevad tuleb, väga vaevaliselt küll aga on lootust, et tuleb! Meie ilma ei saa muidugi üldse võrrelda sellega, mis Sitsiilias praegu on, kus on juba 20 kraadi, inimesed päevitavad ja ujuvad ning limpsivad jäätist. Ma võin kõigest sellest ainult und näha … Aga äkki jõuab see soe millalgi meie juurde ka, lootust ei tohi kaotada.

Vahepeal on jälle üks kuu kadunud nagu unenäos. Kui enne oli tööl palju aega, igast asju teha ja aega jäi isegi üle, siis nüüd on kuidagi kiireks läinud. Kõik asjad hakkasid korraga liikuma ning lisaks tulid koolitused ka juurde. Tänaseks olen juba 3,5 koolitust ära teinud ja igal nädalal on vähemalt üks veel ees ja nii kuni maini. Proovin hoida ennast üle töötamast ja töö ajaga asjadega ikka hakkama saada. Jätkuvalt on põnev ning aastavestlus möödus ka hästi, jäin tööle edasi 😉

Vahepeal oleme jõudnud tüdrukutega kaks korda naistekat teha. Eelmisel kuul käisime Ülos ja sel reedel City Grill Houses, kuna ma ei suutnud muud kohta välja valida ja seal on mõnusad jagatavad menüüd, hea lihtne tellida ja kõik saavad erinevaid asju maitsta. Mõlemal korral oleme Krissu ja Evaga pikemalt lobisema jäänud ja väga tore on olnud.

Mirtel sai vahepeal 4 aastaseks ja käisime neil külas. Sünnipäevalaps ise oli väga tagasihoidlik ja ei tahtnud kedagi näha ega midagi teha, kuid me ülejäänud saime natuke lobiseda ja head paremat nosida. Iiris oli väga asjalik ja sebis aina ringi. Viimati nägin ma teada meie juures ju väiksena, kui ta jooksmise asemel ringi roomas. Lisaks saime tuttavaks Anni emaga. Oli väga meeleolukas pärastlõuna. Lisaks muidugi sadas sel päeval laia lund ja tali oli jälle tagasi.

Vahepeal oli restoranide nädal ja kuna mul oli Liinale õnn kõik soovimata, tegime väikese kohtingu ning nautisime head-paremat Vana Toomase restoranis. Toidud olid väga head, eriti äge oli, kuidas magustoitu serveeriti. See oli sellise samblapadja peal ja sellele valati peale vedelikku, mis tekitas tossu.

22.02 käisime naiskonnaga Rakett69 Tallinki esindamas. Neljapäeva õhtul kolleeg kirjutas, et nüüd tuleb Rakett69 minna. Ma olen seda muidugi koos Rasmusega aastaid jälginud, kuid pole kunagi arvanud, et ise sinna satun. Praegu on seal käimas ettevõtete vaheline võistlus. Kord kuus üks mäng sama valdkonna ettevõtete vahel ja võitjad on lõppmängus mais. Ma puiklesin vastu ka, ei taha ju häbisse sattuda, kuid natuke oli ju põnev ka 🙂 Nii siis juhtuski, et esmaspäeval saime esimest korda kokku, tegime lõuna ja pidasime plaani, kuidas asjadele läheneme. Meile tehti ka logodega pusad. Ma lubasin pühalikult, et vaatan terve nädalavahetuse ja õhtuti nüüd saated üle, mis te arvate, kas vaatasin, muidugi mitte 😀 Mängu päeval tuli närv ka sisse aga kuna ma olin naiskonna kapten, siis pigem keskendusin sellele, et tiim töötaks ning olin muidu ergutaja rollis. Kokku oli kolm ülesannet. Lahendasime kõik kenasti ära ja kusagil viimaseks ei jäänud ning saime kokkuvõttes auhinnatud 3-4 koha. Fotograaf tegi pilte ka, need on väga kenad ja panen suurema osa nendest siia ka, et oleks mälestus.

Kuna jätkuvalt oli restoranide nädal ja ma polnud ammu ka Relikat näinud, siis läksin peale Rakett69 veel edasi välja sööma. Käisime Ukraina restos Kachka söömas. Toidud olid väga head ja teenindus samuti. Kuna restoran on linnamüüri ääres, siis oli seal üsna jahe ja ma pool õhtut külmetasin, ma ei tea miks, kuid ma ei taibanud pleedi küsida. Arvatavasti oli veel adrenaliin üleval ja külmatunnet hakkasin liiga hilja tundma. Õhtu oli igatahes väga tore ja Relluga oli ka väga mõnus üle pika aja lobiseda. Restorani soovitan igal juhul külastada!

Neljapäeval läksin tööle ja kahe tunni pärast kobisin koju tagasi. Mul oli elu väsimus peal ja nõrk olla. Alguses mõtlesin, et lähen bussiga, aga siis võtsin Boldi. Sain tõmmu tsurramurra juhi, ma olen enne ka nendega sõitnud, kuid see oli eriti süüdimatu. Esiteks tal autol kõik tuled armatuuril põlesid, mis vähegi olemas olid. Olgu, niikaua, kui midagi ei karju, siis kannatab ju sõita. isegi Sitsiilias sai niiviisi sõidetud. Teiseks, liiklusmärke ta ei jälginud, anna teed märki ta küll ei tundnud. Suunatuld ei näidanud, no ok, ma ka ei näita, kuid ainult siis, kui kedagi ei ole, kuid me sõitsime tipptunnil, kus autosid oli võrdlemisi palju. 50km/h alas kimas ta 70 km/h ja 70 km/h alas 90-100 km/h, ma taga pingil palusin ainult, et ühes tükis koju saaks! Pärast teised pakkusid, et äkki ta vaatas, et ma näen nii halb välja, et viis ruttu koju, enne kui midagi halba juhtub 😀 Jõudsin koju ja kobisin magama. Rasmus pärast tuli ja ütles, et ta oli koju tulnud ja kuulis, et keegi norskab väga kõvasti ning oli mind mitu korda kontrollimas käinud, kas ma ikka olen elus veel … Ma eitan norskamist aga halb oli olla küll. Lisaks oli mul kogu aeg külm! Seega pikk nädalavahetus möödus mul magades. Õnneks olime reedel Jaagu vanemate juurde kutsutud, seega pere sai vähemalt süüa. Laupäeva õhtuks tuli mul elu enam vähem sisse ja pühapäeval oli juba päris hea olla. Tundub, et see nädal oli siiski olnud liiga sündmusterohke ja pingutasin üle. Edaspidi tuleb natuke rahulikumalt võtta ja mitte nii palju ringi tuisata 😉

Käisin Alinaga ka kohvitamas, tuli ju välja puhanud vaimu taas ära kasutada. Sattusime väiksesse Prantsuse stiilis kohvikusse, see oli väike ja väga armas. Alinaga oli muidugi imetore kokku saada ja lobiseda.

Jaak jäi kuu lõpus puhkusele, seega olid nad koos Rasmusega puhkusel. Nad olid väga tublid ja asjalikud. Ühel päeval käisid nad Nõmmel murdmaad sõitmas, teisel Kiviõlis mäesuusatamas ning kolmandal jõusaalis. Igati sportlik puhkuse nädal. Mina aga käisin Läänemere tuuril. Laevadele käidi tutvustamas klienditagasisidet. Juht kutsus mu kaasa ja läksin hea meelega, sest ma polnud kunagi veel Baltic Princessiga sõitnud. Kõigepealt sõitsime Megastariga Helsingisse, laeval oli koosolek. Helsingist sõitsime ettevõtte väikebussiga edasi Turku, meid oli kuus, seega tavalisse autosse me ei mahtunud. Turus tegime mingis kaubanduskeskuses aega parajaks. Turunduse tiim oli ka seal, nad olid ettevõtte gala jaoks erinevatel laevadel klippe filmimas ja tulid samuti Princessile filmima, kui üle ei sõitnud. Seega oli meid vahepeal natuke rohkem koos. Sain endale sealt kaubanduskeskusest kontorikingad. Ma Eestist ei ole kusagilt leidnud. Tahtsin täiesti klassikalisi ja madala kontsaga musti kingi. Nüüd sain, Jana omad ja mugavad nagu sussid. Turust läksime laevale, õhtul oli koosolek, me olime väga oodatud, meid ootas rikkalik puuviljavaagen. Kuid kuna me just tulime söömast, käisime seekord buffe lauas, siis väga ei jaksanudki nosida. Ma laeval väga ringi ei kolanudki, laev on oma olemuselt täpselt samasugune nagu Baltic Queen. Kuna kõik ütlesid, et lähevad magama, siis oli väga lühike õhtu. Pärast selgus, et osad olid ikka laeval edasi toimetanud, oleks seda teadnud oleksin ka ühinenud. Kuna ärevus oli sees, et ikka õigel ajal üles tõuseks, siis olin enne kukke ja koitu üleval ning jõudsin isegi sööma. Hommikul kell 6:00 pidime ju laevalt juba maha sõitma, kuna pidime Kapellskäri sadamas maha minema. Kõht küll tühi ei olnud, kell oli ju alles 5:00 ringis, olgu Eesti aja järgi küll 6:00, seega mu tavaline ärkamise aeg, aga äreva öö tõttu olin suht uimane ja väsinud ning isutu.

Edasi sõitsime Stockholmi ning Ats, Rootsi poolne juht, viis meid Radissoni hotelli hommikust sööma. Õnneks tegi ta meile välja 🙂 Toit oli väga hea, palju erinevaid asju sai süüa, paraku ei olnud mu kõht eriti tühi, seega oli hommikusöök suht tagasihoidlik aga väga maitsev siiski. Läksime tagasi kontorisse ning mul oli üks pikem koosolek. Paraku Symphoni peale koosolekule ma ei jõudnudki, sest see algas planeeritust varem, kui mul teine koosolek veel käis. Küll saime Queeni peal lõunat süüa, tööliste sööklas, mida kutsutakse messiks. Väga head toidud olid, paremad, kui buffes. Läksime kontorisse tagasi ja rapsisin natuke veel tööd teha. Jube uni oli peal ja hirmsasti oleks laeva tahtnud, kuid kuna seal oli olnud erikruiis, siis oli seal meeletu läbu ja koristati ka veel siis, kui inimesed juba laeva tulid. Üks tekk jäigi koristamata, see tehti hiljem Tallinnas korda. Erikruiise on erinevaid, kuid paar korda aastas on noortekruiisid, kus terve laev on 18-21 aastaseid noori täis. Kui sügisel esimene kruiis oli, siis oli tegemist rikaste Rootsi võsukestega, kes laeva raha ka jätsid ning kruiis oli suht plussis. Seekord olid pardal pagulaste järeltulijad, kes ei näinud üldse rootslaste moodi väljagi ja maha jäetud laga oli korralik! Lisaks ei ostnud nad laevalt midagi ja hea, kui selle kruiisiga nulli jäädi.

Lõpuks saime laeva, Queenil on kajut ikka palju helgem. Kuna voodikatteid ei kasutata, siis on valgust rohkem, lisaks on kardinad ka heledamad. Õhtul oli meil taas koosolek ja õhtusöök oli alles 20:00. Seekord olid tööl kaks staarteenindajat, keda kõik taevani kiidavad ja kes on tõeliseks eeskujuks kõigile restorani teenindajatele. Nad töötavad muidu Alexandras, kuid Age spetsiaalselt minu jaoks palus kelneri Grill House tööle, et ma saaksin kogeda tema teenindust. Ja olgem ausad, teenindus oli tõesti suurepärane ja mitte sellepärast, et me olime kontorist vaid ta oligi selline. Ma jälgisin, kuidas ta teiste laudadega käitus ja mehel on oskust inimesi lugeda ning neile vastavalt ka läheneda. Lugusid rääkis ta ka, see on alati hea oskus! Kui me räägime kliendi poputamisest, siis teeninduslugu, mida ma nüüd koolitsutel rääkida saan. Olime soolase toidu lõpetanud ja ta küsis, kas magusat ka soovime. Olime kaks laudkonda ja mõlemas ütlesime, et midagi väikest ja magusat võtaks küll. Mõne hetke pärast tuli kelner pisikese kausikesega, kus sees oli mustikas 😀 Ma ei jäänud võlgu ja ütlesin, et ma tean, et teil on imelised vaarikad ka, et ma tahaks ühte vaarikat ka … Läks mu kausikesega ja jäigi ära, ma juba hakkasin teistega arutama, et läks ostma või kuhu nüüd nii kauaks kadus. Kuid siis tuli ta tagasi mu kausikesega ning kahe suure pavlova koogiga ning ning kõigile oma kahvlikesega, seega kõik said suud ka magusaks. Kuid minu kausikesele oli lisaks vaarikale lisatud ka tomat ja hernevõrse 🙂 Milline väike žest, kuid elevust ja emotsiooni kui palju! Tiksusime natuke Piano baris, jutustasime ja kuulasime Margus Kappelit, täitsa tore oli. Öösel ehmatasin jälle selle peale üles, et laev mürises ja aknast avanenud vaade tuli pildile ka püüda!

Tegin Tallinkis ka koolitajana käe ka valgeks ja jäin täitsa ellu. Mul on nüüd igas grupis vastutöötajad olnud, seega iga kord on väljakutse olnud, kuidas neid endaga koostööle panna. Õnneks ei ole nad grupi koostööd alla tõmmanud ega olukorda pingeliseks ajanud, kuid ma olen pidanud rohkem pingutama, et asja koos hoida. Kuid kõik see õpetab ja arendab. Nüüd lõpuks oli mul ideaalne grupp, millest kõik räägivad. Mul oli vaja vaid õigel ajal arutelu lõpetada ja teemasid vahetada. Täitsa vahva oli vahelduseks lihtsalt läbi koolituse kulgeda ja mitte nahast välja pugeda, et koolitatavad kaasa tuleks.

Vahepeal oli ka naistepäev. Meil olid mõlema maja fuajees suured lillekimbud koos õnnitlustega. See oli väga armas kingitus ettevõtte poolt. Lisaks tegime protsessi tiimiga oma peo. Ühele neiule väga meeldib küpsetada ja ma tellisin temalt vastlapäevaks vahvlid, kuid siis jäi ta haigeks ja nihutasime vahvli söömise naistepäevale. Igatahes oli meil uhke laud koos vahvlite, maasikate ja vahukoorega.

9. märtsil oli lõpuks kauaoodatud Infortari juubelipidu Smilersiga Viimsi Artiumis. Me polnud kunagi enne seal käinud, seega saime selle ka üle vaadata. Jõudsime natuke peale algust, õnneks algas kontsert hiljem, seega piinlikku hilinemist ei olnud. Tundsin päris mitut inimest, kuid peamiselt olime ikkagi Jaaguga kahekesi. Kõigepealt olid väike jutuajamine ning omanikud meenutasid ajaloost erinevaid lugusid. Päris põnev oli neid kuulata ja nalja sai muidugi ka. Siis algas kontsert ja meile esines terve sümfooniaorkester koos koori ja nelja ooperilauljaga. Väga uhke oli igatahes! Lugu oli Jaagup Kreemi kirjutatud ja rääkis armastusest nagu ikka. Mõned aariad olid väga head ja mõnus kuulata, kuid kui Elina Nechayeva laulma hakkas, siis oli väga õudne, tekki tahtmine kõrvad kinni toppida. Ta ju laulab kõrgelt ja tema osa oli kiire ka, siis ta lihtsalt kriiskas seal lava peal. Helitehnikul oli igatahes midagi paigast ära. Jaak pärast leidis, et oleks võinud ilma võimenduse olla, kuna saal on ju suht väike ja lauljatel on kõva hääl, see oleks kostnud küll. Kuid üldine mulje oli hea. Seejärel anti süüa, väga tore oli külmlaud, palju väikeseid ampse ja sai sellest juba kõhu täis. Põhiroad olid tavalised ja igavad, kuid nosisime neid ka. Napilt jõudsime söömise lõpetada, kui kuulsin, et Smilers juba laulab. Tormasin siis saali ja emmm, olin mina ja seina ääres veel kümme inimest nagu koolipeole oleks sattunud, kui keegi ei julgenud saali keskele minna. Kuna mina läksingi sinna Smilersi pärast, siis ma keksisin küll lava ees ja mul oli väga palju ruumi! Lisaks oli teiseks lauluks mu lemmiklaul, mida nad reeglina kontserditel enam üldse ei laua. Esimesed 30 minutit oli väga imelik, inimesi oli väga vähe, kuid õnneks elasid nad kaasa, aga distantsilt ja lava esine kuulus kõik mulle! Täiesti uus olukord minu jaoks, tavaliselt on lava esine sekunditega kaasaelajaid täis. Mina igatahes nautisin täiega, tantsisin ja laulsin kaasa, kõvasti ja noodist mööda. Lõpupoole tuli inimesi juurde ja äkki läks kitsaks 😀 Aga see oli viimased 30 minutit, kokku laulsid nad ca 1,5h. Üsna pikk kontsert oli. Üllatuskülaliseks oli Mihkel Raud ja nad laulsid vanu GeneraatorM laule ja Jaak sai ka lõpuks nautida ja näppu visata. Avastasin, et kui nad edaspidi peaks veel koos kontserti andma, siis võiks täitsa vaatama-kuulama minna. Kuigi ma pigem eelistan selliseid väikeseid intiimsemaid kontserte nagu need õhtusöögi stiilis või kusagil väikestes kohtades. See on ka põhjus, miks ma Smilersi suurele juubelikontserdile ei läinud. Kindlasti oli unustamatu elamus ja vägev kontsert, kuid mind ei tõmmanud ja pealegi ma sain ju peaaegu privaatse kontserdi mõni aeg tagasi 😉

Vahepeal oli jälle restoranide nädal, nüüd vist teine pakkuja ja seekord käisin Omnivast kunagise kolleegiga väljas söömas. Ta sai mõni aeg tagasi emaks, beebi on 8 kuune ja oli aeg teda natuke tuulutada. Käisime Pegasuses, mul on millegipärast jäänud sellest kohast mulje, et see on väga suursugune ja kallis, kuid selgus, et täiesti tavaline restoran. Teenindus oli hea, toit väga maitsev ja mulle meeldis see teade, mis mu teetassi alusele kirjutatud oli 😍

Kevad tuleb või noh, peab tulema! Püsige terved ja hoidke ennast!