Category: Tagasi Eestis

14.02.2023

… ja minu kirjutamine täiesti unarusse jäänud … Igatahes imelist käesolevat aastat ning kaunist sõbrakuud!

Jõulud veetsime Hanilas. Jaagu ema hellitas meid kõvasti, laud oli lookas ja meie kõhud punnis. Laps sai omale Vespa 🙂 Teisel jõulupühal käisid meil külas Nõmmed, nemad on siis see pere, kes praegu Sitsiilas Eestit esindavad. Jaak sai imekiiresti diivanilaua kokku ehitatud, et oleks kuhugi asju toetada.

2023 on suure hooga pihta hakanud. Ei tea, kas tuleb sama põnev ja rõõmu täis nagu eelmise aasta esimesed 8 kuud?! 😀 Meil oli esialgu plaan minna sõprade juurde aastat vahetama nagu meil enne Sitsiiliat traditsiooniks oli saanud. Paraku jäi seal enamus perest grippi ja see plaan ei õnnestunud. Kuna ilmad ei olnud just kõige ilusamad ja välja ei kiskunud, siis olime kodused ja võtsime aasta väga rahulikult ning vaikselt vastu. Kerge snäkilaud, küpsetasin koogi ning aasta võis vahetuda. Ümberringi lasti väga palju rakette, seega olime selle melu keskel ja nautisime seda täiel rinnal. Aknast nägi kõik kenasti ära, seega isegi välja ei pidanud minema. Paugud vaadatud, uue aasta tervitused teele pandud ning suundusin 1:00 paiku unedemaale.

Aasta algas superrahulikult. Meil natuke vabam toimetamine, juht andis loa vabalt võtta ja ma võtsin ka, oi kui vabalt. Ühte teist ikka tegin ka, kuid kuidagi ei saanud ennast enam käima … Jõulud võtsid kuidagi reelt maha ja mitte kuidagi ei saanud ree peale tagasi. Pimedus ja külm on ka oma töö teinud ehk uni ja tüdimus hakkavad vaikselt võimust võtma.

Koolivaheaja lõpu puhul käisime lõpuks perega kruiisil. See oli mu esimene reis, mille Tallinki töötaja soodustusega soetasin, kuid viimasena sõitma jõudsin. Läksime läbi Helsingi, kuna sealt kaudu sõidavad Stockholmi aatriumiga laevad. Neli aastat tagasi, enne Sitsiiliasse minekut, me Rasmusega käisime seda teed pidi ja ta oli tookord väga pettunud, et me merevaatega kajutis olime. Lubasin talle, et läheme uuesti ja aatriumi vaatega kajutiga. Vahepeal aga juhtus nii, et laps kasvas suureks ning eriti reisi enam ei nautinud. Eks talle meeldis küll ja rahule jäi ka, kuid kokkuvõttes oli siiski igav. Minnes oli laev peaaegu täis, mahutab see meil 2800 inimest ja oli 2500. Seega kõikjal oli rahvast. Mul oli helge mälestus sügisesest tiimi reisist, kus oli ruumi ja õhku ning läksid laeval kuhu tahad ja kõikjal oli kohti, siis seekord valitses karjuv kohtade puudus. Edaspidi tuleb kruiisile minna nädala keskel ja jätkuvalt madalhooajal, kuigi ma enam talvel eriti kruiisida ei tahaks … Ilm on täiesti ettearvamatu, seekord sattusime külmalainesse, Helsingis oli -10 kraadi ja tuul ka, seega ma ei kujuta ette palju see tuulekülma temperatuur oli. Stockholmis oli soojem, näitas -4 kraadi, kuid oli tuuline ja niiske. Rasmus ei pannud Stockholmis sooja pesu alla ja lõdises enamuse ajast. Mul oli sooja pesuga suht ok, kuigi Helsingis tahtsid põsed ja nina otsast kukkuda. Helsingis käisime kõik kesklinna vaatamisväärsused läbi, kuna meil oli vaja 3 tundi parajaks teha.

Stockholm oli jätkuvalt armas. Käisime Viikingite muuseumis, kuna Rasmusele on viimasel ajal väga viikingid meeldima hakanud. Täitsa tore muuseum oli, kuigi liiga palju teksti oli, lugemine võttis üüratu aja. Küll oli seal allkorrusel väike rongike, millega sõidutati ning samal ajal viikingite kaubaretkest räägiti. Edasi läksime vanalinna kõige kitsamale tänavale ning jalutasime seal ümbruses ringi. Leidsime lõpuks armsa kohviku, kus ruumi ka oli ning maiustasime kaneelirulliga (kanelbullar), mida igal juhul soovitatakse seal süüa ning kui meil olid kõhud paksult kuklit täis nägin Rootsi stiilis vastlakuklit. Jaak muidugi pidi selle kohe ostma, paar ampsu võtsin ka, päris maitsev oli. Kuid seal sees oli martsipan, seega oli see ülimalt magus, kuid kuna Jaak on suur martsipani fänn, siis see sobis talle väga hästi.

Ilm oli merel heitlik. Mõlemat pidi loksutas, eriti tagasi tulles. Niiviisi viskas, et ma ei suutnud üldse magama jääda. Stockholmi minnes oli sama teema, et peale Marienhami hakkas täiega kõikuma, ma ärkasin selle peale üles, nii 3:30 (kõik kellaajad on Rootsi järgi ehk Eesti vaates tuleb 1h juurde liita), Rasmus oli 4:00 üleval. Sain ta magama tagasi aetud, kuid ise enne ei jäänudki, kui alles siis kui hoog maha läks ja me saarte vahele jõudsime. Nii umbes 5:00 paiku ja Jaagul läks uni 6:00 ajal ära, seega olin ma suht magamata ööga. Jaak läks laeva kondama ja ma sain õnneks tunnikese veel magada. Minnes hakati juba 7:00 hommikusööki pakkuma, seega ajasime Rasmuse üles ja kulgesime sööma. Õgisime ennast otsast otsani täis nagu ka eelmisel õhtul buffes. Lõpuks oli halb olla ja edaspidi ise reisides ma enam buffe lauda ei osta, vähemalt õhtusöögil mitte. Teisel õhtul sõime Grill Hous´is. Kuna sinna kohti broneerida ei saa ja on elav järjekord läksime varakult seisma, nii umbes 16:45 paiku. Restoran tehti 17:00 lahti ja umbes 17:15 saime istuma. Sõime kõike head ja paremat, ajasime juttu ning nautisime õhtut. Pärast olime bubis, saime seekord natuke parema istekoha ning tõmbasime õhtu taaskord varakult kokku. Reis oli kokkuvõttes siiski väga tore 🙂 Edaspidiseks – kui tahta vaheldust, siis pigem sõita kolmnurka ehk Tallinn-Helsingi-Stockholm-Tallinn. Saab kiiremini tagasi ning kõik liinid läbi sõita. Küll jah peab kottidega vaatama, kuidas Stockholmis saab, seal peaksid olema hoiukapid, kuid ma seekord neid ei märganud. Kottide ja kohvritega on kole tüütu linna peal ringi trampida. Söögi osas – pigem minna restorani, natuke kallima hinnaga saab kvaliteetsemat toitu ning nautida mõnusamat miljööd. Hommikusöögi osas, kuna on ka kohviku laadne versioon, siis kas tasub osta buffed, kui saab väiksema ampsuga kohvikus hakkama … Kogu reisi boonuseks oli muidugi töötõend, millega sai ikka väga-väga palju raha kokku hoitud ja niiviisi kannatab reisida küll. Jaak tööl muidugi rääkis, kui kallis kõik on ja ilma minu kaardita poleks üldse midagi osta jõudnud. Täielik antireklaam, ma nüüd käskisin tal öelda, et ikka tuleb laevaga reisida, lihtsalt peab natuke raha koguma 😉

Koju jõudes teatasin kõva häälega, et ma ei taha nüüd paar kuud kuhugi seilata. Viimased kaks reisi olid ikka liiga üksteise otsas ja talv ning külm. Ei ahvatle enam. No ja siis läkski 1,5 nädalat mööda ja mul oli juhiga 1:1 kus ta teatas, et 30.01 läheme Stockholmi koosolekule … Emmm ahahahh, no niipalju siis mitte reisimisest. Vahepeal käisin enda initsiatiivil ka Helsingis, vaatasin üle sealsed kolleegid ja kontori. Igatahes on töö reisid väga tüütud, eriti Stockholmi. Seekord oli meid ka mitu, mis tähendas, et tegime kogu aeg tööd. Õnneks õhtusöögilauas sai niisama lobiseda ja hiljem baarinurgas samuti. Meie reisi ajal olid pardal ka EMSA esindajad ja toimus streigikoosolek. Mu juht oligi enamjaolt nendega koosolekul ja pärast nad sõid ka meiega koos. Stockholmis toimus ka Eesti restorane tutvustav üritus, kus ca 40 influenserit ning ajakirjanikku olid laevale kutsutud, kus siis Visit Estonia ja EAS esindajad tutvustasid Eesti restorane. Lisaks olid paar kokka ka kaasa võetud. Pidu oli neil seal meeleolukas, meie muidugi olime koosolekutel – üks laeval ja teine pärast kontoris. Meri oli rahutu, jälle! Eriti minnes. Õppetund eluks, kui loksutab ära laeva ninna roni – ma jutustasin kruiisijuhi abiga disco saalis ja seal loksutas ning peksis päris kõvasti, nii et mul hakkas sees keerama. Kajutis mõtlesin, et olen nutikas ja võtan veel ühe ingveri tableti sisse, et eelmise mõju hakkas kaduma ja oi see oli viga. Õppetund nr.2 kui oled ühe võtnud, ära teist enam võta. See keeras ikka sisemuse nii sassi, et lõpetasin peadpidi potis. No väga rõve oli aga nii halb oli olla, et see loksutamine lõpuks enam ei häirinud ja ma suutsin isegi magama jääda. Küll olin ma hommikul 4:00 üleval ja magama enam ei jäänud. Lugesin natuke raamatut ja lõpuks ca tund hiljem suutsin ikkagi magama jääda ja siis oli uni küll väga magus ja kui juht kirjutas, et aeg sööma minna, siis mulle tundus küll, et see on keset ööd, kuid Rootsi aja järgi oli kell juba 8:30 😀 Tagasi sõites õnneks loksus vähem ja sain endaga paremini hakkama ja magasin ka väga hästi.

Vahepeal oli 13 ja reede, kus meil on tavaliselt vana EMT-i grupiga koosistumine olnud, seekord olin sunnitud ära jätma, kuna osalejaid oli väga vähe. Eks tuleb siis kevade poole uuesti proovida mõnel teisel kuupäeval. Küll jõudsin esimest korda peale naasmist meie sõpruskonna naistekale. Meil on iga kuu kolmandal kuupäeval kohtumine, selline pikaajaline traditsioon juba. Viisin tüdrukud Nok Noki sööma ja nad jäid väga rahule. Kõik said rääkida, süüa ja juua ning väga tore õhtu oli.

Mul oli Grete ja Kairiga City Grillis kohtumine kokku lepitud, kuna Grete pidi veebruari alguses ära sõitma. Paraku jäi Kairi haigeks ja mängisime ruttu ümber, seega tegime paaride kohtumise ehk mina ja Jaak ning Grete ja Andri. Meil oli supertore õhtu! See on ikka huvitav, kuidas me mõne inimesega nii hästi klapime ja nad on meist 15 aastat nooremad! Nagu Marie ja Floga, klapp on väga hea! Sain Kairi ja Gretega ka ikkagi eraldi veel kokku, enne kui Grete ära lendas. Grete sai teise magistri ja kihlus vahepeal, seega oli meil tähistamist küll. Päevaga läks muidugi nii, et mul oli nendega kokku lepitud, kui selgus, et mul on ettevõttega samas kohas sama kell õhtusöök 😀 Lükkasin tüdrukutega kohtumise tunnikese edasi. Seega käisingi kahe laua vahet, kui ettevõtte istumine vaikselt ära vajus ja kolisin ümber. Taas oli ülitore õhtu!

Jõudsin vahepeal Kaidiga lõunale ja kinno! Tal oli kaaslane haigeks jäänud ja kutsus mind. Õnneks oli mul vaba õhtu ja läksin hea meelega. Vaatasime “Mees nimega Otto”, väga armas film oli. Vesistasin enamuse ajast. Nalja sai muidugi ka.

Jane ja Tanel pidasid sünnipäeva ka! Nii tore oli üle pika aja oma armasid emtikaid näha. Nagu ikka oli meil nalja nabani ja juttu jätkus kauemaks. Kuna väiksemad lapsed olid ka, siis vahepeal oli kisa suhtelist kõva ja mul järgmine päev kurk krõbe ning hääl kähe. Pidime neist ju üle karjuma 😀 Aga nendega oli nii nii tore aega veeta!

Käisime kolleegidega Seewaldi laternamatkal! Mul on üks noor väga entusiastlik kolleeg, kes mind ennast ca 25a tagasi meenutab ja ta orgunnis meile matka. Ülilahe matk oli ja nii palju infot sai teada. Meid oli päris korralik ports inimesi, nuputasin, et kuidas see giid kõigini jõuab. Meid kästi paaridesse võtta ning paari peale anti raadiosaatja, selle abil kuulis kõik ära. Lisaks sai igaüks laterna elava tulega. Uskumatult suur territoorium oli! Enamus maju on muidugi lagunenud, kuid need, kus kliinik ja haigla sees olid, need olid kenasti korras. Matkasime Stroomi metsa, tegime väikese teepausi ning siis tagasi Seewaldi juurde. Kokku tuli ca 7km ja läks üsna ruttu, sest põnev oli. Tee oli muidugi jäine, vesine või porine, kõike sai. Järgmiseks korraks pressisime Kopli tuuri välja, seega äkki aprillis millalgi õnnestub minna 🙂

Veebruari alguses käisime Õeluste kambaga Viljandis SPA-s ja teatris. Rasmus nägu kunagi AirBalticu ajakirjas Schloss Fellini tutvustust ja mulle jäi see kohe silma. Nii ilus butiikhotell, kuid hinnatase selline, et perega ei kannata küll minna aga otsustasin, et Õleuste kambaga tuleb ära käia. Neljane seltskond sai varakult minema, seega jõudsime ka SPA-st läbi hüpata. SPA oli väga väike ja armas. Meie seltskonnale täiesti paras, kuid siis lisandus veel kuus inimest ja läks natuke kitsaks, pidi peale passima, kes kusagil on ja kuhu mahub. Õhtusöögi ajaks jõudsid teised ka kohale. Toit oli suurepärane ja teenindus hea. Meil jällegi nalja palju ja lõpuks kiire teatrisse. Etendus oli “39 astet”, mis oli totaalne jant ja esimene vaatus ikka nii aeglane ja veniv, et me vaheajal ikka siiralt mõtlesime, kas minna edasi vaatama. Üks põhjus oli ka see, et üks pudel šampust jäi järgi ja tuli kiirelt alla kulistada. Minu alkoholivaba jook jäi saamata, kuid lipsisin jääd selle asemel. Teine vaatus oli õnneks natuke tempokam ja rohkem jälgitav. Kokkuvõttes oli sisu jura, kuid näitlejate etteasted suurepärased. Etendus oli välja müüdud, seega rahvast oli palju. Pärast jätkasime toas pidu ja saime 3:00 paiku magama. Ma pole juba ikka aastatid nii kaua üleval olnud 😀 Päris huvitav oli. Hommikusöök oli rikkalik ning sai ise tellida soojad söögid. Personaalne teenindus ning väga armas kohvik, kus süüa sai. Koht ise on imeline, huvitav vana maja, suured toad, suur vannituba, Molton Browni tooted, mõnus voodi, palju patjasid ning väga sobilik aastapäevade tähistamiseks!

Ma olen nüüd ametlikult koolitatud Tallinki sisekoolitaja. Paberitega ja puha. Väga pingeline ja raske nädal oli. Reedel lõpetasin korraliku peavaluga ja terve nädalavahetus oli selline “hõre” olla. Reedel pidime tegema kõik 10 minutilise koolituse ja nagu ikka olin ma enda vastu ülikriitiline ning lõpetades endas nii pettunud, et hakkasin peaaegu kõigi ees nutma. Mina! Nojahh, kuid tagasiside oli ainult ülivõrdes mõne üksiku konstruktiivse soovitusega. Jätsin muidugi meelde ainult peamise, mida koolitaja ütles – “Sinuga on turvaline; Sa täidad ruumi ja haarad kõiki oma energiaga; Sul on kaasasündinud anne, mis on suureks eeliseks koolitajaks olemisele, seda ei saa õppida, see lihtsalt on – Su olemus.” Oehhh, ma jälle oleksin nutma puhkenud, nii ilusasti öeldud! Nojahh, ma olengi hea, kui ainult selle materjali enda omaks saan tehtud. Mul ei ole mingit probleemi koolitada, kui olen ise materjali kokku pannud, kui pean midagi edasi koolitama, mis ei ole minu tehtud, siis mul tuleb kerge paanika peale ning kipun kinni kiiluma. Õnneks tuleb üks koolitus veel, kus meile kogu edasi antav info uuesti läbi räägitakse ja siis hakkame juba ise koolitama. Teemaks on Tallinki bändilubadus, väärtused, teenindus standardid ning keerulised juhtumid. Kahe viimasega nagu muret ei olegi, nende osas on mul ju varasemast kogemus olemas, kuid esimese osaga on vaja veidikene tööd teha. Seega saan ma naasta koolitamise juurde, mis mulle ju tegelikult üliväga meeldib!

Vahepeal jõudsin Pille ja Triinuga Estoniasse “Trubaduuri” ooperit vaatama. Enne käisime Pomos söömas. Ma sain itaalia keelt harjutada, see oli küll väga vahva. Pille teadis rääkida, et pidavat pizza päev olema, seega nosisime pizzat. Jaak on pikalt unistanud juba cannolist ja oh üllatust, seal oli müügil, muidugi ma pidi ju ostma. Sõime Triinuga kahepeale ära, kuna see oli suur versioon. Ooper oli väga hea. Seal oli vähemalt lugu, ilusad inimesed ning ma sain päris palju aru ka. Lauldi ju itaalia keeles, vahepeal oli küll ladina keelt ka, kuid enamjaolt siiski itaalia keeles. Kui me sisse läksime, oli ilm väga kena ja välja tulles tuiskas ja oli kole külm. Ootasin ca 6minutit taksot, võibolla sain sel ajal juba külma. Igatahes väga kõle oli. Kuid õhtu oli siiski väga meeleolukas ja tore!

Tegime pühapäeval perekondliku pizzapäeva. Ma juba ammu pean plaani, et võiks “Kaja pizza kööki” sööma minna. Kõik kiidavad seda taevani ja tagasi ning pidavat arvustuste järgi olema Tallinna parimaid pizza kohti. Napoli pizza ikkagi, meil olid kokkadeks igatahes türklased ja sel päeval ei olnud neil just kõige parem käsi, sest meile see küll muljet ei avaldanud. Pizza oli meie arust toores, kate oli pealt tooreks jäänud. Jaak arvas, et ahi oli liiga kuum ja servad kipuvad siis ruttu ära kõrbema ja kate ei jõua küpseda. Igatahes meile see mingit erilist muljet ei avaldanud ja rohkem me sinna minna ei plaani. Kui teaks, millal see omanik, see itaallane ise köögis on, siis äkki on pizzad paremad ka.

Kodu osas ei ole mingit edasiminekut toimunud. Ikka on pool tuba ehitustander, uksi pole, riiuleid ka mitte. Rasmus sai vahepeal voodile redeli ja see on ka kõik, mis juhtunud on. Ahjaa, magamistoa kardinad sain ka ära õmmeldud. Kirjade järgi pidi pimendav olema, kuid nüüd paar päikselist hommikut paistab see kardin ikka täiega läbi! Eks siis tuleb suvel silmaklapid taas kasutusele võtta.

Rasmusel oli vahepeal koolis arenguvestlus. Alguse sai see muidugi varem. Ühel päeval tuli Rasmus koju ja teatas, et ta tahab koduõppele jääda, kuna üksi kodus saab ta kiiremini ja paremini õpitud, kui koolis. Koolis on igav ja teised lapsed tüütud. Ta oli isegi nõustajaga rääkimas käinud, et koduõppele jääda. Nõustaja oli öelnud, et peame uue kooli otsima, kuna nende koolis ei ole hea koduõppe programm. Klassijuhataja oli soovitanud ka kooli vahetada, kuna meie koolis ei ole kunagi 9 klassi olnud ja parem oleks kuhugi tugevamasse kooli minna. Selle peale soovisin kokku saada ja õnneks oli õpetajal plaanis arenguvestluseid pidada, seega saime üsna ruttu jutule. Jõudsime seal selleni, et õpetaja teeb ettepanekud lisatööde tegemiseks, kuna neil pole kunagi ennem ükski õpilane kurtnud, et tal on igav ja ta teab kõike, et tahaks midagi tunnis teha ka. Tundub, et DoDea kool on väga hea tasemega kool, sest kõike mida meie omad siin 8 klassis õpivad on Rasmus seal juba 6-7 klassis õppinud. Eks tal ongi vaja rohkem keskenduda vene ja eesti keelele ning ajaloole, kuna siin õpitakse ja on õpitud hoopis midagi muud, mida tema on õppinud. Küll saab ta teistele rääkida neid teemasid, mida tema Sigonellas õppis. Lisaks peame hakkama ikkagi uut kooli otsima, kus tal oleks huvitav õppida. Mul on muidugi pea täiesti tühi, kuhu võiks minna aga tuleb hakata koole läbi käima ning avaldusi kirjutama. Õismäe kooli ei taha üldse panna, seal ei toimu üldse mitte midagi. Nn. “eliitkoolid” ei võta 9 klassi, seega peab vaatama, mis võimalused meil veel on … Tuleb huvitav kevad …

Eile töölt tulles olin ma väga ärevuses, sain kutse kahele Infortar 25 aasta sünnipäeva tähistama. Esiteks olin ma segaduses, et mis hea kolleeg ja mis firma see veel on?! Selgus, et see on Tallinki omanikfirma. Ahahhh, nojahh, iga päevaga saan järjest targemaks. Ma enda arust olin lugenud Tallinki kohta küll, kuid see fakt on küll mu mälust kadunud. Kutse ei kõnetanud mind eriti, kuni jõudsin peaaegu lõpuni ja lauseni “tantsuks mängib ansambel Smilers”. Otsustatud! Minek! Et mitte väga entusiastlik näida teen RSVP paar päeva hiljem, kuid ma olen kohe “ostetud”, kui Smilers kirjas on. Küll ei ole ma aru saanud, kas see on kogu Tallinki inimestele, kontori inimestele või valitud seltskonnale … Olgu kuidas on, kuid ma sain kutse ja plaanime minna ka. Pidu on 9 märtsil. Neljapäeval. Samuti neljapäeval, 30 märtsil, toimub Tallinki töötajate enda pidu, Tallinki gala. Kaks suurt pidu ühes kuus ja neljapäeviti … Hmmm … Väga huvitav. Tuleb huvitav märts … Lisaks peaks ees ootama ka suurem laevadel tiirutamine ning koolitsutega tehakse samuti algust, seega saab olema märts üks huvitav kuu …

Näide, meie WC lõhnatajatest, kellel veel sellised on?! 😀 Imeilusat ligi hiilivat kevadet, olete märganud, et päevad on valgemad, enam ei jõuagi pimedas tööle ja koju, täitsa valge on või noh heledam, kui kuu aega tagasi. Elu on lill, nautigem ja püsigem terved!

23.12.2022

Käes on jõulud! Nagu päriselt … Jälle ma küsin, kuhu aeg kadus?

Tööle minnes kohtun ma tihti Starshipi robotitega. Ootan koos nendega foori taga või jalutan koos nendega üle tee. Tihti on mul tahtmine neid tagant lükata, et tuli on ju roheline, et tule-tule ka 😀

Tegin 8.12 oma esimese kodukontori. Miks varem pole teinud, kontoris on siiani väga vahva olnud ja seal on mul kaks suurt kuvarit, kus on lihtsalt väga mugav tööd teha. Kuid nüüd tunnen, et hakkan ära väsima. Magada tahtsin, seega oli hea võimalus natukenegi kauem magada. Kuna meil on kaablid kindlasse kohta ära pandud, siis ma pidi läpaka tagant tööd tegema ja see oli suht ebamugav. Ma hetkel loen palju dokumente ja toimetan erinevate süsteemidega, kus on hea, kui saab suurelt ekraanilt suurt pilti näha. Seega järgmine kord saab koju jääda siis, kui kaablid on leitud ja ma saan arvuti kuvari taha ühendada.

Vahepeal oli talv, selline tõeline, paksu lumega ja piltpostkaardi sarnane. Kogu ilu piirdus küll aknast vaatamisega, sest seal õues lumes sumbata ei olnud üldse tore … Sattusin ükspäev kesklinna ja pildistasin Rotermanni jõuluilu!

Meil ei ole kodus kunagi vaipa olnud, kui esikus porivaip välja jätta. Peale põranda korda tegemist otsustasime, et köögi osas võiks meil edaspidi olla üks vaip. Mõtlesime, et ostaks kaltsuvaiba, see on esiteks vahvalt värviline, kellegi poolt käsitsi tehtud ja lihtsalt näeb lahe välja. Õnneks on olemas FB ja seal üks tuttav jagas, et Astangu keskuses toimub puudega inimeste poolt toodetud kaupade laat. Läksime siis kaltsuvaiba “jahile”. Inimesi oli päris palju, pisike parkla, mis sinna tehtud oli, oli autosid täis. Sees käis usin kauplemine ning me saime oma kaltsuvaiba. Natukene on küll lühike, kuid see-eest rõõmsate värvidega ja me oleme sellega nüüdseks ka kenasti ära harjunud 🙂 Hind oli muidugi erakordselt soodne 15€ ainult, nad oleks võinud vabalt rohkem küsida, sest neid osteti väga usinasti. Kuna me jõudsime suht hilja, siis kindlasti olid juba need pikemad ja paremad ära ostetud 😀 Aga saime ka väga ilusa!

Meie koduteel, suure tee ääres, on ühel eramajal väga ilusad jõulutuled, mis on ka kolme kuuse ümber keritud ja see näeb nii muinasjutuline välja, et iga kord, kui ma mööda sõidan on mul suur kiusatud bussist maha tulla ja pilti teha. Võtsin ennast ühel päeval lõpuks käsile ja läksin jalutama ning seda lumeilu pildile püüdma. Peamine põhjus oli muidugi selles, et järgmiseks päevaks lubati suurt tormi ja kõik need ilusad lumemütsid kaovad ju ära. Vahemärkusena võib öelda, et aeg-ajalt seal need tulukesed ei põle ja mis te siis arvate, kui ma sinna kohale olin jõudnud, kas tulukesed põlesid?! Muidugi mitte! Jalutasin siis niisama sealkandis ringi ja püüdsin kuusekesi valgete rüüdega pildile. Mulle need suurte lumemütside all olevad kuused ikka väga meeldivad!

Õhtul võtsime ette piparkoogimaja ehitamise. Avastasin, et oleme igal aastal teinud, isegi Sitsiilias tegime ja nüüd tagasi kodus olles ei teegi. Üldse on meil sel aastal jõuludega kehvasti, pole kuhugi seda jõulukraami riputada ja kuusele ka ruumi pole, seega on jõulu teemat me kodus sel aastal väga minimaalselt. Järgmine aasta ehk on ruumi ja pindu kuhu midagi panna ka saab … Mõte oli hea, kuid meisterdamine ei olnud sel päeval ette nähtud. Maja katus sai liiga vähe ahjus olla, mis tähendas, et pudenes näppude vahel katki. Õnneks läks Jaak õhtul veel ehituspoodidesse, seega saatsin teda uut tainast ostma. Teiseks, suhkur ei sulanud korralikult, seega mu “liim” läks untsu. Ja kaks korda järjest! Ja suhkur sai ka otsa, kuid Jaak sai õnneks juurde tuua. Igatahes see “liim” mul ei õnnestunudki, jäi valge ja liiga vedel. Kuid plätserdasime siis sellega. Kokku me selle maja saime ja Rasmus sai kaunistama hakata. Lõpptulemus tuli täitsa kena. Sel aastal on meil kõigil jõulukalendrid. Meestele ostsin siis, kui oli -30% allahindlus, endale siis kui -70%. Päkapikud enam ei käi, kuigi Rasmusel ei oleks selle vastu mitte midagi 😉

Ohhh MyGod jõudis lõpuks ometi kohale! Just nüüd, kui ettevõte oli lõpuks otsustanud, et panevad piletimüügi kinni, sest me olime juba kolm korda pileteid ümber registreerinud. Ma ei saanud aru, miks juhtkond/omanikud nii kaua selle otsusega venitasid ja kuidas ükski klient neid muudatusi kuhugi meediasse suurelt üles ei pannud … Igatahes olid kõik juba arvestanud, et MyStar jõuab jaanuari keskel, kui äkki tuli info, et laev tuleb ja juba laupäeval, 10.12. Emmm, okeiiii. Ruttu-ruttu hakati organiseerima kliendiüritust ning meil oli vaja kliendid õnnelikult laeva juhatada. Pidasime mitu koosolekut teemal, kuidas seda teha ja lõpuks leidsime ja suhteliselt mõistliku lahenduse. Organiseerimise nädalal jäi Age haigeks – koroona. Sama haigus murdis maha ka kaks teist kolleegi ja ma olin nende kõigiga hiljuti koos olnud … Õnneks mulle midagi külge ei hakanud. MyStar jõudis siis koju laupäeval 10.12, meil paljud käisid seda sadamas tervitamas. Ühe kolleegi tuttav sai laevast väga hea võtte, mille FB seinalt laenasin 🙂 Esmaspäev jõudis kätte, Age sai ka terveks ja mind ootas ees kõigepealt töö ja siis lõbu. Külalised olid kutsetega ja pidid ennast registreerima, meie pidime nimekirja kontrollima ja selle alusel inimesi sisse laskma. Algselt oli planeeritud lahel esimene reis ka teha, kuid see jäeti tormi tõttu ära, jumal tänatud. Ma küll sinna paadile läinud ei oleks, kui see tormiga merele oleks läinud. Isegi kai ääres seistes loksutas … Mina olin alguses kolmandal korrusel väravate juures ja juhatasin inimesi sisse. Seal oli ulmeliselt külm ja ma ei taibanud alla helistada ja pleedi küsida. Igatahes lõpupoole tulid erinevatel aegadel kolm meesterahvast mulle oma mantlit pakkuma, ma vist olin juba väga siniseks tõmbunud 😀 Edasi suundusin sissepääsu juurde nimekirju kontrollima ja lõpuks 19:30 paiku sain laevale pidutsema minna. Pidu algas muidu 18:00 ja külalised olid kutsutud alates 17:00. Seega olime me 16:30-st juba tööpostil. Tore oli seal niiviisi inimesi juhatada, nägin kes tulid ja päris mitu tuttavat olid ka, keda pärast teadsin laevalt otsida 😉 Laev oli ilus – suur, puhas ja väga kenasti disainitud. Igale poole ma ei jõudnudki, kuid Plaatinum Loungi, kus pilet maksab 500€ sain ikka üle vaadatud. Kuna Nöep mängis, siis juhtus peamiselt nii, et kui olime natuke söönud ja kiire tiiru laevas ära teinud, läksime näppu viskama. Ahjaa, enne jõudsime veel Tiit Pruuliga pilti teha. Mu üks noor kolleeg, kes väga mind 25 aastat tagasi meenutab (ta ongi 23), on Pruuli suurim fänn ja Nöepi oma muidugi ka, kes ei oleks 😉

Paraku läksid mu küüdid niiviisi ära, et ma pidi pärast üksi koju minema. Õnneks õhtuks tuisk vaibus ja sadas ainult õrnalt lund veel. Alguses arvasin, et võtan Bolti, kuid tellima asudes selgus, et läheb ca 20 minutit ja maksab 40€, ei aitäh, ühistransport käib. Nägin kuidas nr 2 buss tuli, kuid peale ei jõudnud. Mu jalad lihtsalt ei liikunud. Esiteks olin ma 16:30-st alates jalgade peal olnud ja need olid niinii väsinud, et käisid risti-rästi all. Teiseks oli lumi pahkluuni ja ma lihtsalt ei jaksanud selle sees kiiresti kõndida, jooksmisest rääkimata. No olgu, läksin siis jala Kaubamaja juurde. Nojahhh, kõnniteid ju ei olnud, kõndisin autoteel, õnneks oli liiklus hõre. Ca 25 minutiga jõudsin Kaubamaja juurde. Bussid olid vabagraafikule lastud, seega kellaaegu ei tasunud vaadata, kuid ikkagi. Rõõmustasin, et minuti pärast tuleb buss. Nojahhh, 10 minuti pärast tuleb ju järgmine, eeeeee, olgu tuleb siis see järgmine 10 minuti pärast ehk ma sain peatuses ca 25 minutit oodata, mis tähendas seda, et mul läks juba kodubussile jõudmine kriitiliseks. Ja nagu oligi ette nähtud, läks eelviimane buss nina eest ära ja sain jälle 25 minutit oodata. Ma olin täiesti läbikülmunud ja väsinud, et mul oli selleks ajaks juba täiesti ükskõik, mis juhtub või ei juhtu. Jaagul palusin küll üleval olla, et juhul kui, siis ta saab mulle järgi tulla. Kui eelviimane buss oli täpne, siis viimane otsustas 5 minutit hiljaks jääda. Ma hakkasin 21:30 D-terminalist liikuma ja ma jõudsin 23:50 koju … Üle kahe tunni tulin koju! Igatahes olin ma jäätükk ja surmväsinud. Aga õhtu oli olnud tore ning magama kukkusin ma koheselt, kuigi külmatunnet ma mitu päeva enda seest välja ei saanud. Kuid – haigeks ei jäänud!

Teisipäeval oli mul suur kiusatus kodukontor teha, kuid esiteks ei olnud mul arvutit ja teiseks oli mul Grete ja Kairiga õhtusöök kokku lepitud ning lihtsam oli linnast sinna minna, kui kodust seiklema hakata. Hommikul hakkasime rõõmsalt tööle minema, kuid ohh seda rõõmu, Jaak jäi autoga hoovi kinni. Ma vudisin siis bussi peale, kuna mul oli hommikul koosolek, mis muidugi ära jäi, sest üks kolleeg jäi haigeks ja ma olin temaga eelmisel õhtul koos … Päev oli kohutavalt raske, sest mul oli uni väga poolikuks jäänud. Õnneks läksid osad kolleegid MyStari esimest sõitu vaatama ning läksin nendega kaasa. Sai korra välja värske õhu kätte ja natuke liigutada. Kuid õhtu oli see-eest tore, tüdrukud andsid mulle mõnusalt energiat ja meil oli väga-väga tore! Käisime meie restoranis Nok Nok, mis on Tai restoran ja toidud olid suurepärased. Ma üldiselt Tai toitu ei armasta, kuid seal oli küll väga hea! Tööl söögilauas kõik aina kiidavad ja ma sain ka nüüd lõpuks ära käidud ning kindlasti lähen edaspidi veel.

Kolmapäeval, 14.12 oli meie osakonnal ning lisaks osa IT kambal koleda jõulukampsuni päev. Meil on nimelt jõulukalender, kus iga päeva taga avaneb uus pilt, kus mõni grupp või üksus häid jõule soovib. Meie pilt oli veel puudu, seega ei saanud ka kolmapäeval koju jääda ja olin oma kampsuniga platsis. Mul pole elus jõulukampsunit olnud, nüüd spetsiaalselt ostsin. Õnneks oli Lidlis veel üks minu number alles ja 8€ sai kampsun ostetud. Panime mütsid pähe ja tegime oma pildid ära. Samal päeval käis meil kodus hoovis ka traktor ning hanged olid muljetavaldavad. Ülemaailmne koleda jõulukampsuni päev on muidu detsembri teine reede, seega reedel sai jälle pildile ning seekord üle kogu maja. Paraku on enamus inimesi reedeti kodukontoris ja rahvast oli suhteliselt vähe, kuid mõned siiski.

Pühapäeval, 18.12. käisime Triinul ja Ingmaril külas. Nad kolisid kokku ja üürivad Kopli kandis korterit. Täiesti uues majas, selline armas kahetoaline korter, suur rõdu ja väga suur vannituba! Pakuti hästi süüa, mõnusat seltskonda ning lõpuks kolisime küll telekat vaatama, sest jalgpalli MM finaal kiskus väga põnevaks 😀 Veetsime väga mõnusa õhtupooliku.

Üle mitme aasta sai Tallinkis jälle tiimidega jõuluistumisi teha. Nagu ikka tuleks eelistada enda enda firma teenuseid. Enamus restorane olid juba broneeritud ja paadiga sõitma me enam ei tahtnud minna. Otsisin meile midagi ägedat nagu maalimine koos veiniga, kuid seda ei tahetud. Välja valiti hoopis šampuse koolitus City Grillhouses ning väike snäkilaud. Tiina orgunnis selle ära ja peaaegu kõik tulid kohale ka. Koolitus oli väga lõbus. Ma sain isegi alkoholivaba šampust, see oli armas ja rääkisin kombe kohaselt ka kõige rohkem. Koolitaja oli väga hingega asja juures nagu nad enamus on, ikkagi oma ala fännid. Pärast kolisime restorani poolele ümber ja lasime heal ning paremal maitsta. Meil oli tellitud eelroogade ning magustoitude jagamisvaagnad. Osad tellisid põhirooga ka, ma nosisin nende vaagnatel pakutavast juba kõhu täis. Väga lõbus oli, kuid kõigiga rääkida ei saanud, kuna liiga pikk laud oli ja vahed olid liiga suured. Kuid üle pika aja sain Druiga rääkida, seega oli ikkagi väga lõbus õhtu! Seekord sain õnneks Marioniga koju 🙂 Algselt arvasime, et hakkame 19:00 liikuma, koolitus algas juba 16:00 ja enne seda käisime kuuse all pilti tegemas, kuid lõpuks saime alles 20:00 minema 😀

Kolmapäeva õhtust kuni reedel lõunani, 21-23.12, võtsin korraks aja maha ja käisin Alina, Krissu ning Kaidiga Stockholmi kruiisil. Natuke olin töölainel ka, kuna puhkust ei võtnud. Reis oli väga, väga mõnus! Toredate inimestega on alati väga mõnus reisida. Tegime kõvasti jõulushopingut ja täitsin tellimustöid 😀 Rahvast oli erakordselt palju, eriti tagasi tulles, kuid kõik sujus ja kõik mahtusid ära. Me veetsime enamus aega, kas restoranides, niikaua kui sai või Piano baaris kokteile libistades ning lobisedes. Mõlemal õhtul jõudsime ikka showd ka vaatama, peamiselt viimast. Paar tantsu tegime nii suurel tantsuplatsil kui ka discol ning mõlemal õhtul olime umbes 1:30 paiku juba otsad kokku tõmmanud. Ma tavaliselt laevas ei maga üldse hästi, kuid seekord magasin küll nagu nott ja väga pikalt 😀 Võtsin meile kaks eraldi kajutit ning terminalis varjutamas käies pandi mulle juba kajutid ära ka ehk saime 9 tekile kõrvuti toad. Väga mõnus ja mugav oli. Stockholmis endas me eriti palju midagi korda ei saatnudki, käisime vaatasime üle jõuluturu. Jõudsime isegi vahtkonnavahetuse ära näha. Kondasime kesklinnas ja vaatasime üle kaubamaja vaateakna ning otsisime mulle Starbucki kruusi, mida ei müüdud. Ning siis jalutasime vaikselt sadama poole tagasi. Olime varakult laevas, tegime väikese iluune ning suundusime uuesti ostlema. Esimesel õhtul olime bufee lauas ja teisel õhtul Gourme restoranis. Toidud olid mõlemas kohas väga head. Jäime reisiga väga rahule ja järgmisel aastal võtame ette kolmnurga ehk Tallinn-Helsinki-Stockholm-Tallinn. Tore on end ümbritseda ja läbi käia selliste armsate ja kallite inimestega!

Jaak oli esimesel puhkusepäeval asjalik – paar asja sai tehtud ka nagu uksepiidad, mida sai panna on pandud ning tubade uksepakkliistud. Ülejäänud aja on ta taas lihtsalt olnud ja puhanud. Täna sai ta oma jõulukingi ka kätte, ta ostis omale uued kõlarid. Väga head häält teevad! Mul pole aastaid ühtegi kingisoovi olnud, sel aastal on mul neid kohe hulgim – soe sall, eelistatud meroonvilla oma – seda ei olnud sain alpaka ja kannan juba usinasti. Soe aluspesu, tahtsin ka meroonvilla oma aga kuna Lidilsse tuli tavaline soe pesu, ostsime sealt, tervele perele. Isepruunistavat kreemi, päevitus läheb ju kõik ära, ma ikkagi tahaks jumekas olla, mitte mingi kaame tegelane. Meil e-poes müüdi Eesti oma tootjat, tundub, et isegi töötab. Seega sel aastal oli mul erakordselt palju jõulukingi soove 🙂

Rahulikke jõule teile kõigile, mõnusat vana aasta ära saatmist ning uue ja ägedama vastu võtmist! Püsige terved!

02.12.2022

… kogu aeg on reede 😀

Minu mälestustes oli me kodu kogu aeg soe ja ma sain olla lühikeste riietega ning paljajalu. Nojahh, nüüd olen ma riides nagu Sitsiilias, pikad püksid, sokid ja pusa seljas. Hirmsasti tahaks ka vahepeal fliisi sisse ennast mässida. Seega hetkel ma küll ei tunne, et siin oleks soojem ja parem, kui Sistsiilia kodus oli. Temperatuur on toas 21-23 vahel aga no tõesti, mul on kogu aeg külm! Jaak küll ütles, et vanasti oli meil 25 kraadi ringis. Tundub, et uued alumised naabrid ei kasuta enam kaminat või ei küta tube nii soojaks, seega ei tule soojust enam niipalju meile ka. Lisaks avastasin, et külm vuhiseb uste või akende vahelt sisse, lisaks ka põranda vahelt. Seega põrandaliistud tuleb üsna kiirelt panna. Enne muidugi tuleb kõvasti silikooni vmt. vahele lasta, et külm kimbutama ei tuleks. Aga tuleb olla positiivne, varsti tuleb ju kevad!

Ja teine asi, kogu aeg on reede 😀 Nagu tõesti, aru ma ei saa, kuhu see aeg kaob. Reeded mulle muidugi meeldivad, siis tuleb kohe nädalavahetus, kuid ikkagi, kuhu need teised päevad kõik haihtuvad?!

Ehitus kodus seisab. Eelmisel nädalal saime kööki pistikud pandud. Alguses pidid pistikud saabuma detsembri keskel, kuid saime varem kätte. Soovitus, kui tahate ilusaid pistikuid või lüliteid minge Esvikasse! Lisaks sai Jaak kraanikausi aluse sahtli ja riiuli tehtud. Ma sain paar kasti jälle lahti pakkida ning esimest korda õmblusmasina töökorda seada, peale 2 aastat, kuid õmblemiseni ei jõudnud, liiga pime oli. Sel nädalavahetusel uus katse, äkki siis on päeval ehk natuke rohkem valgust. Jaak käis nädalavahetusel maal ka, tõi viimased materjalid ning viis asju eest ära. Paraku selgus, et kodus midagi ikkagi teha ei saa, pole ruumi. Lisaks ei saa ka tööl olevas töökojas ehitada, sest see asub õues ning seal on võimalus lihtsalt ära külmuda ning see on ka väike ruum, kus meie pikki laudu ei olegi võimalik saagida või lihvida. Seega tuleb me ehitus pausile jätta ja oodata soojemaid ilmasid. Kapiuksed, puuduolevad riiulid, kummut ja esikumööbel peavad oma aega ootama. Ma südamest loodan, et diivanilaua äkki ikka saame varem, muidu ei saa me ühtegi külalist kutsuda … Aga alternatiivseid tegevusi on jätkuvalt mitu, näiteks ukse- ja põrandaliistud panna, esiku lagi ära teha, aknaavad parandada ja värvida. Toast kogu ehitusega seotud kraam ära viia.

Käisin sel nädalal Stockholmis tööreisil. Väga tüütu on käia tööreisil, esiteks oled terve päeva tööl, siis lähed laeva ja jätkad töötegemist, eriti kui oled koos kolleegidega, kellega on vaja koostööd teha. Lõpuks ajab tühi kõht sööma. Õnneks siis lõppeb töö tegemine ära ja saab lõõgastuda. Esimesel õhtul olin suht rahulik ja kobisin juba kesköö paiku magama. Sain tuttavaks veel osade kolleegidega, kes töötavad meil meelelahutuses. Üks tüüp, Marek, kes on seal ka juba 12-13 aastat töötanud heli ja valgustehnikuna, on lisaks ise ka pillimees, mängib näiteks mõnikord Ultima Thules , oli nii minnes kui tulles meiega ühel laeval. Tagasi tulles olid ta kolleegid ka, kes tulid käbi Helsingi, seega tagasi jõudes oli neid juba rohkem ja mul oli väga lõbus. Ülimalt toredad inimesed olid, üks neiu ütles nagu ta teaks mind juba mitu aastat 😀 Väga tore on niiviisi kolleegidega tuttavaks saada. Lisaks tutvusin ka DJ-ga, kes muidu pidi olema firma omanik, kust me tavaliselt DJ-sid rendime. Igatahes sain tutvusi ning teine õhtu venis kole pikale ning sain alles 3:00 paiku kajutisse. Kuid see üleval oldud aeg oli väga lõbus!

Stockholm tervitas meid päiksega, tuju oli hea ja päev oli väga toimekas ning pingeline. Õhtul jätkasime laevas tööd ning 18:00 paiku saime lõpuks sööma ka. Meie Rootsi kolleegid, kelle juures käisime, olid meiega sama laeva peal, neil oli tiimiüritus. Seega oli ikka natuke inimesi ka, kuid muidu oli ikka väga nukker olukord, laev oli praktiliselt tühi. Esimesel õhtul sõime buffes, tahtsin meie uut jõulumenüüd maitsta ja oi kui hästi kõik maitses. Teisel õhtul olime Aleksandra restoranis ja jälle, imelised toidud ja suurepärane teenindus. Teisel õhtul läksime restorani direktori jutule, kui ta tagatoast välja tuli oli ta näost valge ja jalad värisesid. Pärast sain teada, et kui neile öeldakse, et kontorist on keegi, siis tavaliselt saavad nad sõimata. Me kiitsime neid taevani ja tagasi ning palusin kõigile tublidele töötajatele pika pai teha. Peale seda kui ta suurest üllatusest taas rääkida suutis, muutus ta väga jutukaks 🙂

Hakkasin massaažis käima, see nädal jäi küll vahele, kuid kolm seanssi sain ära käia ja olemine on palju parem. Lisaks jõudsin ka mõned korrad kodus trenni teha, kuid paraku ei ole ma selles eriti järjepidev, kuigi peaks. Kasvõi 20-30 minutit, selle aja ma ju ometi võiksin leida …

Tööl on tempokas, olen juba mitu teemat endale külge haakinud ja arvatavasti oleks veelgi rohkem, kui ülemus kätt ette ei paneks ning ei korrutaks, et ma teiste tööd ära ei teeks 😀 Praegu ma ju entusiast ja laiskvorstid haistavad võimalust 😉 Igatahes on olnud toimekad ajad ning järjest rohkem hakkavad mul peas seosed tekkima. Muidugi huvitav on see, et paljud räägivad täiskuust ja kuidas see inimesi mõjutab. Siiani ei ole ma seda tundnud, kuid Stockholmist tagasi tulles oli mul üks koosolek, mida ma juhin ja see läks küll täiesti käest ära! Inimesed, keda ma tean aastaid ning kes peaksid olema minuga ühes paadis kõigutasid seda üsna kõvasti. Kuna ma olin üsna väsinud ja ei olnud õhtuks just kõige teravam, siis ma lihtsalt enamuse ajast istusin nagu puuga pähe saanud ning mõtlesin, et ma käisin ju ainult korraks Stockholmis, käisin ju, ja kuidas ma sattusin paar päeva hiljem täiesti uude firmasse, kus ma enam oma kolleege ära ei tunne!? Igatahes see oli väga kummaline kogemus. Täna muidugi sai osade inimestega suheldes asjad selgemaks, kuid ikkagi nagu mismõttes?! Ülemus ütles ka, et see on nii kummaline, et umbes nädal ette hakkab ta tajuma, et täiskuu hakkab lähenema, sest koosolekutel hakkavad emotsioonid täiega üle keema ja vaadates, millal täiskuu on, siis ongi tavaliselt nädala raadiuses. Aga kogemustest me õpime. Ahjaaa, täna sõime lõunat koos ühe kolleegiga, kes oli ka mu koosolekul ja ütles, et jumala normaalne koosolek oli ju ja ütles kaks nime, et nende koosolekutel saad tõeliseid tundepuhanguid tunda. Õnneks ma ei tea neid inimesi ja äkki ma ei saagi tundma 😉

Külastasime ka meie logistikakeskusladu. Täiesti ebareaalne, kui suur see on ja millises koguses kaupa. See oli ikka täiesti absurdne ning see kõik on ka kogu aeg ringluses, laos ei seisa praktiliselt midagi. Maast laeni riiulid täis alkoholi, kosmeetikat ja kuivaineid. Ma olin ausalt öeldes kergelt šokeeritud. Kuid külastus oli väga silmi avav, mul on nüüd terve protsessi ahel teada. Kindlasti on igas firmas omad loogikad, kuid meie ladu oli piisavalt suur, et suurem pilt selgeks saada. Ja Somersby siidri austajatele, soovitan seda mitte juua, meil oli seal üks partii korgid pealt visanud ja vedelik oli betoonpõrandale korraliku kahjustuse teinud, mida see siis veel meie organismiga teeb? Õnneks ma ei tarbi seda.

Rasmusel läheb koolis hästi, õpetajad kiidavad ja peamiselt saab kiitusi ning “5”-i. Paar “4” on ka, kuid üldiselt läheb tal hästi. Jaak on muidugi jätkuvalt arvamusel, et seal on tase nõrk ja Rasmus ei õpi niipalju, kui peaks. Ma küll nii ei arva ega nad neid seal ju ei poputa. Pealgi äkki Rasmus ongi lihtsalt tark laps 🙂 Käisime eelmisel neljapäeval kooli soolaleivapeol ka. Rasmus keeldus tulemast, kuid me vaatasime kooli üle. Direktor surus meil kätt ka ja tänas, et me nii kohusetundliku ja tubli lapse oleme kasvatanud. Rasmus sai juba varem klassijuhatajalt küpsisepaki. Ta oli selle klassi ees kätte andnud ja Rasmus oli teda kui vihavaenlast vaadanud, kui pilgud tapaks 😀 Seega direktor tema nime välja ei hõiganud ja lihtsalt surus meil kätt. Kool on suur, ikka läbi mitme korruse. Kuid jätkuvalt vana hõnguga, vanalinna maja ju.

Rasmus on kooliga nüüd kaks korda kinos käinud. Pöff oli ja nad käisid noortefilme vaatamas. Esimene film oli neile kõigile väga tüütu olnud. Kuid Rasmusel oli väga kena numbrikombinatsiooniga pilet 😉

Viisin Rasmuse lõpuks juuksurisse, käisime meie kunagise juuksuri juures. Seal sain kokku ka oma sõbrannaga, kes vahetult enne meid oli. Lobisesime ja täitsa lõbus oli 🙂 Rasmus muidugi leidis, et ta juuksed lõigati liiga lühikeseks, kuid mulle meeldib. Nüüd on vähemalt korralik asi peas, mitte mingi võsa.

Mul on uus hobi. Prismas on peale kella 20:00 kollase -30% sildiga tooted allahinnatud -60% peale. Need on tavaliselt sama või järgmise päeva aegumistähtajaga. Olen nüüd mõned korrad neid kaupu “jahtimas” käinud. Mõnikord olen ka paar huvitavat asja saanud, kuid üldiselt on allahinnatud toidud, mida me ei tarbi. Ma tahaks just selliseid kallimaid ning mereandidega seotud tooteid, kuid neid tavaliselt ei ole. Kuid Tiskre Prisma on tore, reeglina on see tühi ja saab rahulikult ringi jalutada, ilma, et peaks kellegagi kogu aeg kokku põrkama või järjekorras seisma.

Olen vahepeal sattunud ka Tarusse ja Alinaga Päris restosse. Tartus käisin meie kõnekeskuse kontoris varjutamas. Töötajad olid toredad ja Tartu ise ka, kuigi me seal üldse ringi käia ei saanud. Kuid “porgand” teenis meid hästi ja reis läks kiiresti, kuna olin koos kolleegidega ja juttu jätkus meil kauemaks. Alina rääkis mulle juba suvel, et ta tahab minuga Päris restosse minna, et on uus äge koht. Käisime seal siis ära. Toidud olid head, teenindus väga hea ja hinnad hullumeelselt kõrged … Kuid nüüd on käidud ja nähtud, arvatavasti läheks tagasi ka, kuid siis pigem kohvi ja saiakest sööma.

Ilusat talvekuu algust ning püsige terved!

11.11.2022

Me oleme nüüd kaks nädalat mõnusasti oma kodus elanud, millest viimased neli päeva ilma sooja vee ja kütteta. Hmmm, enda arust oleme ju Eestis, mitte Sitsiilias, seal suudeti ka kiiremini asjad korda teha, kui siin.

Kolimine läks suhteliselt valutult, kaks korda sõitmist, kuna kohvrid ei mahtunud korraga peale ja olimegi ära kolinud. Õismäel läks toimetamisega natuke muidugi aega, koristasin küll juba mitu nädalavahetust hästi põhjalikult, et kohe-kohe kolime ära, seega oli korter üsna puhas, kuid ikkagi lõpus tuli üks asi meelde ja siis teine ning pesud oli vaja ära pesta ja triikida. Seega venis kolimise päev suhteliselt pikaks.

Oma kodus on ikka hea! Kuigi alguses oli see rohkem ehitusplatsi ja laohoidla, kui kodu moodi 😀 Kuid iga päevaga läheb järjest paremaks ja Jaak jõuab järjest rohkem asju valmis teha ning paremaks sättida, seega nüüdseks on kodu juba täitsa kodu moodi.

Kaheksa nädalat ootamist ja esikukapp saabus! Saime kohe väga palju kaste vähemaks. Ruumi mul kapis veel on, kuid kastide sisu ei sobi eriti sinna … Paljud asjad on sellised, mida tahaks keldrisse viia, kuid seal on jätkuvalt puit ja vanad asjad ees. Siiani pole olnud jõudu ega jaksu, et minna alla korda looma.

Mulle hakkas väga meeldima kastide süsteem. Ostsime esiku- ja magamistoakappi kastid, kuhu saab pakkida ära asjad, mida hetkel ei ole vaja või on hooajalised. Nt suveriided on kõik kastides. Ainult, et esikukappi ostetud kastid on natuke väiksed ning kapi ruum läheb raisku. Seega tuleb minna uusi kaste otsima. Jaak arvas, et peaks pakendikeskusest pappkaste ostma, neid saab panna kokku täpselt nii suuri, kui vaja on. Kõlab ju päris hästi!

Mis meil tänasel päeval veel vaja on teha või osta? Kõikides tubades tuleb akna paled üle vaadata. Puhastada ning üle värvida. Kuna nüüd on konstantselt pime, siis ei näe midagi teha. Tundub, et see töö jääb küll kevadet ootama. Lisaks on vaja osta magamistuppa pimendavad kardinad, jätkuvalt ei ole Deposse seda kardinakangast müügile tulnud, mille me välja valisime. Peab vist hakkama muid versioone otsima. Hetkel on meil suure toa pimendavad kardinad kasutusel. Pime peab olema, muidu ei ole hea tudu. Lisaks on magamistoa ja Rasmuse toa kappidelt liuguksed puudu. Selleks on vaja natuke raha koguda, seega mõne kuu pärast äkki saab ette, kui ooteaeg jälle paar kuud ei ole … Vannituppa ja Rasmuse tuppa on vaja teha riiulid ning Rasmuse voodil on redel ka puudu. Esikusse riidenagi koos kogu kupatusega, lisaks uus lagi ja laelambid. Köögimööblile on vaja teha uksed ning ehitada mulle üks väike nunnu kummut. Suures toas on vaja ehitada diivanilaud ning välja nuputada, mis me vabaneva nurgaga teeme, kas lihtsalt suurema riiuli või väikese arvutinurga. Uskumatu, kui suur me tuba nüüd on! Nüüd saab öelda, et meil on kodus ruumi ja õhku! Pole enam suurt söögilauda ning kuna vannitoa uks on normaalses kohas, saab kõik teistmoodi teha. Ja mulle väga meeldib, mis sellest siiani välja on tulnud. Kuid teha on veel meeletult. Liistud ka! Nii ukse, kui põranda omad. Ahjaa, rõdule on ka vaja riiul teha 🙂

Umbes nädal aega on meil telekas ka olemas. Jaak arvas, et nüüd on paras aeg diivanil lebotada ja telekat vaadata 😀 Digiboksi meil ei ole, seega telekanaleid me ei vaata. Ainult ERR ja sellega kaasnevad kanalid ning lisaks Jupiter. Kuid meie sõber Netflix on ikka meiega, seega midagi vaadata on alati. Kuigi ma eelistan lugemist. Laenutasin just uued raamatud ja proovin pigem lugeda, kui telekat vaadata. Ehk teisisõnu, meil on aega tekkinud! Olen mõned korrad juba õhtustama jõudnud ning inimestega taas suhelda saanud. Täitsa vahva on!

Küll ei saa me aru, kuidas te siin selle kaamose aja üle elate! See on ikka täiesti masendav, kui hall ja pime äkki kõik on. Siiani ei olnud nagu üldse põhjust millegi üle viriseda. Ilmad olid meie vastu väga sõbralikud olnud, kuid peale kella keeramist läks ka ilm kehvaks ja nüüd on kogu aeg pime. Eladki ainult lambivalgusest. Mul oli tööl kella 15:00 paiku küll selline tunne, et ma jala pealt kukun magama. Oleme nüüd viimasel ajal toa ust lahti hoidnud ja õhk liigub natuke rohkem, seega sellist “jala pealt kukkumise” tunnet enam ei ole olnud. Kuid ikkagi on pime ja nüüd ka märg ning niiske. Üldse mitte minu ilm! Siinkohal nutan küll Sitsiiliat taga!

Lisaks on kodus ka külm. Puhur puhub hoolega ja palju riideid on seljas. Hetkel ei erine siinne elu kuidagi Sitsiilia talvest. Esmaspäeval hakkas soe vesi kõikuma. Kord oli, kord ei olnud. Õnneks jõudsime dušši all ära käia. Õhtul hambaid pesema minnes selgus, et soe vesi on jälle kadunud. Teisipäeval korraks saadi katlamaja korda ja õhtul läks jälle katki. Jah, ma olen ennegi külma veega dušši all käinud, kuid see külm vesi tuli mul maja eest tünnist ning oli võrdlemisi soe. Kuid siin on ju külm vesi reaalselt ka külm! Nii suur fänn ma karastamises ka nüüd ei ole … Jaak saab tööl dušši all käia. Ma nuhkisin ka välja, et saame SPA dušše tasuta kasutada. Mis siis ikka, pakkisin täna koti kokku ja trampisin rõõmsalt pessu. Kui tavaliselt on kahe maja vahel uksed lahti, siis selgub, et hommikul kell 8:00 on vaheuksed lukus ja minu kaart neid ei ava. No, mis siis ikka, palusin hommikusöögilaua teenindajalt abi ja ta lasi mu SPA hotelli poolele. Lõpuks ometi sain pessu! Alguses muidugi lõdisesin seal ja kirusin, et ma ei tulnud ju külma dušši võtma, kuid paar minutit oodata ja soe vesi tuligi. Milline õnn! Nühkisin ennast hoolega puhtaks ja SPA neiu lasi mind tagasi teise majja. Seekord olin ühe Soome onuga koos, kes ka üritas uksest läbi saada. Miks meil kodus soojust pole? Tehnikud tulid katlamaja parandama, selgus, et mingi veepaak oli katki, mis vett edasi ei liigutanud. Seda parandades selgus hoopis, et katel ise on katki. Nüüd nad üritavad seda paranda, kuid millal mingid jupid tulevad ei tea keegi. Seega võime siin veel pikalt ilma soojata olla. Rasmus tuleb meil Õismäele pessu saata või siis peame Tabasalus ujumas käima hakkama. Saab trenni teha ja ühtlasi ka pesus käia. Võrdlemisi ebamugav on, et ei saa pesta siis kui ise soovid ja külm mulle ka ei meeldi … Õnneks on vannitoas põrandasoojendus, seega hommikul on vähemalt seal soe toimetada. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas need väikeste lastega pered siin praegu hakkama saavad … Kuid positiivne on see, et see juhtus praegu, mitte sügaval talvel, kui õues koledad miinuskaardid on!

Emal oli vahepeal sünnipäev. Pille leidis Türil ühe imearmsa kohviku ja ma panin meile sinna aja. Algselt oli idee, et natukene istume ja enne pimedat stardime tagasi, kuid seal oli väga mõnus olla ning lõpuks istusime seal neli tundi ja tagasi saime ikka pimedas. Söögid olid suurepärased, teenindus imeline ning koht väga hubane. Seega, kui keegi peaks sinna kanti sattuma, siis kindlasti soovitan külastada! Lisaks õnnestus meil käia vaatamas kokku kogutud vene aegset kraami. Emal ja Pillel oli palju mälestusi, isegi ma tundsin mõned asjad ära.

Rasmus käis kooliga rabas. Täitsa tore oli olnud, kuid pildid räägivad rohkem 😉 Grupipildi peal hakkavad küll pooled kohe nutma 😀

Käisin neljapäeval, 10.11, massaažis. Massöör ütles, et mu lihased on pinges. Vasaku poole seljalihased ning turi on väga kõva ja lihased pingul. Nojahh, 1,5 kuud tööl ja juba olen vigane! Lisaks on mul üle päeva peavalud. See töö tegemine teeb ikka täiega haigeks! Kolmapäeval tegin üle kolme kuu taas trenni. Nüüd saaksin iga päev teha, mul on nüüd ju kodus ruumi, kuid nüüd pole sooja vett, et pesema minna 😀 Nokk kinni saba lahti. Täiesti totakas olukord. Aga massaažis peab nüüd küll regulaarselt käima hakkama ja ma tõesti loodan, et lähipäevil soojus ka tagasi tuleb ning ma saan taas kodus liigutama hakata.

Pidage pimeduses vastu ja püsige terved!

28.10.2022

Esimesel päeval tööle tulles ütles ülemus, et kolme nädala pärast läheme reisile, et mulle on piletid juba ostetud ja nii on. Ahahh, no selge, kui reisile siis reisile. Nii juhtuski, et täpselt kolme nädala pärast läksin ma motivatsioonireisile, mind oli muidugi eriti vaja motiveerida 😀

Meid oli kaks üksust – kliendikogemuse üksus, kus ka mina töötan, otse Age alluvuses. Lisaks on selles üksuses ka kliendiprotsesside arendustiim, kus ülemuseks on mu toakaaslane Tiina, kelle alluvuses on kuus inimest. Veel on Age alluvuses personaliosakond. Seega kokku oli meid 26 inimest ja paar tükki ei saanud tulla ka. Üks personali tüdruk, kes koos Tiinaga reisi organiseeris ja üldse algataja oli, et ta tahaks tiimikat, jäi koroonasse ega saanudki kaasa tulla. Tõeline ebaõnn.

Töötajad üldiselt sõidutatakse Helsinkisse äriklassis, sain elus esimest korda seal sõita. Ma comfordis olen küll sõitnud ja küpsiseid näksinud. Seekord oli soe laud ja joogid ning kõik sinna juurde kuuluv. Läksime päevase reisiga, seega oli lõunasöögi aeg. Nosisin sealt ühte ja teist ning olin väga rahul. Age vaatas ka meie taldrikuid, et mida süüa, ma siis soovitasin, mille peale ta teatas, et eiii need ei ole head. Ma olin üllatunud ja ma nägu nähes, teatas, et kui oled palju kordi sõitnud, siis ei ole enam seal laual midagi ahvatlevat. Nojahh, ma alles hakkasin sõitma, seega mul on ikka veel vau efekt ja hea kõik 😉

Lisaks meile olid laevas ka turunduse inimesed, kes läksid oma kambaga jõulureklaami filmima. Kuna Helsingi liin jõuab ühte sadamasse ja Stockholmi väljub teisest, pidime kiiresti teise jõudma, et laevale saada. Laevalt maha saamine võttis aega ja kui me oleks umbes 15 minutit hiljem jõudnud, oleks olnud üsna suur tõenäosus järgmisest laevast maha jääda, kuna õhtused ummikud hakkasid juba ilmet võtma. Sõidu ajal tegi Age tutvustusringi. Mulle nagunii nimed meelde ei jäänud, kuid vähemalt sain aimu, kes keegi on ja millega tegeleb. Stockhomi laevale jõudsime õnneks õigel ajal ja siis oli kiirelt kajuti otsimine ning sööma minek. Igaühel oli oma kajut, taaskord asi millega ma harjunud ei ole, tavaliselt ollakse kulude kokkuhoiu eesmärgil mitmekesi toas, kuid oma laev, omad reeglid. Sai siis mõnusasti kajutis laiutada.

Minnes oli meil õhtune buffet laud. Väga suur valik kõiksugu asju. Mereannid olid küll pettumus, kuna need ei olnud värsked, vaid sulatatud. Kuid värsket krevetti peangi ma minema lõunamaale sööma, siin kandis on raske seda saada. Istusime segamini, et omavahel rohkem tuttavaks saada. Ma sattusin alati personali inimestega ühte kampa. Tiina inimestega, kes klienditeenindajaid nõustavad ning peaks ka protsessidega tegelema, nendega ma kordagi koos ei istunud. Kuid kuna nad on nagunii tööl minu korrusel ning näeme tihedamini, siis polegi väga hullu. Istusime osa seltskonnaga buffes kuni järgmise katteni. Kõige popimaks kujunes laste laualt puuviljad ja šokolaadifondüü. Täiskasvanute magusa laud oli ka, kuid seal ei olnud üldse värsked puuviljad, vaid konservi omad ka fondüüd ka ei olnud 😉

Kuna töötõendiga soodustused aktiveeruvad kuu peale tööle asumist, siis pidin kellegagi koos poes käima ja see oli natuke tüütu. Seega võtsin ma seekord shoppamist rahulikult. Mul oli paar kindlat asja, mida soovisin, kuid suurem ostlemine tuleb siis, kui perega lähen, kui tuleb. Hommikul tööl vaatasin, et kõik olid kohvritega, kes suurema, kes väiksemaga ja ma olin oma väikese seljakotiga, sellega millega lennukisse lubatakse. Olin tõeline seljakoti matkaja 😀 Enamus ostis muidugi alkoholi ja lõhnu kokku, neile kehtib 50-70% allahindlus. Kui palju täpselt soodsamalt saad, saab paraku alles kassas teada, kuid soodne on igal juhul. Ma soetasin omale kosmeetikat. Kolm aastat pole ju peale ripsmedušši midagi vaja olnud, jume on kogu aeg peal ja mukkida pole vaja. Nüüd on jälle see aeg käes, kui peab meelde tuletama, kuidas puudrit näkku pannakse 😉 Age ostab oma alluvatele šokolaadid ja need tohib ära süüa, kui oled laevaga sõitnud. Hmmm, mul lähevad need enne pahaks, kui söödud saan, osad laevad on meil ju mööda maailma laiali ning majutavad pagulasi või sõidavad mujal meredel.

Õhtu oli suhteliselt rahulik, kuulamise jazzi ja limpsisime mulli, mina mahla ning lobisesime niisama. Mõned grupipildid ja kobisin juba 23:00 paiku kajutisse. Võtsin aja natuke lugeda ja niisama olla. Vahelduseks oli päris hea, et ei pidanud Tiskre peale mõtlema ega seal toimetama, selline korraks aeg endale ja väike patareide laadimine. Hommikul oli erihommikusöök, kui muidu on seal vähe rahvast, siis Helsingi Stockholmi liinil on reeglina rahvast alati palju. Kuid toidud on head ja hapukurk maitses kõigile väga hästi. Teised olid ikka peaaegu hommikuni pidutsenud 😉 Noored ja veri keeb, seega tulebki nautida! Väga palju oli laeval ühesuguste traksipükstega noori. Selgus, et Soome tähistatakse niiviisi rebaste päeva, et kümnenda klassi omad ongi ühesuguste pükstega ning tehakse midagi lõbusat. Seekord nad siis kruiisisid. Neid oli laeval päris palju ja nad nägid väga vahvad välja!

Rootsi jõudes ootas meid ekskursioon Sigtuna linnakesse, sinna oli ca 40 minutit bussisõitu. Meil oli selline “vana kooli” giid. Väga põhjalik, väga asjalik ja väga tempokas. Aga põnev oli kuulata, vahepeal tikkus küll uni peale, eriti kui kirikus istusime 😀 Suvel pidi seal muidugi rohkem tegevust olema ning palju inimesi ka, kuid kui autoga minna, siis on täitsa paras vahemaa ja jõuab päevareisiga vabalt ära käia.

Lisaks oli planeeritud uue kaubanduskeskuse külastus, mida me ise ka klienditele soovitame. Ma olen eluhalb shoppaja, seega otsustas Age mind hoopis Rootsi kontorisse viia ja sealsetele inimestele tutvustada. Meie kõnekeskuse juht tuli ka ja seega me kolmekesi läksime hoopis sinna ning arutasime teenindusüksuse juhtidega, kes on mu tulevased partnerid, erinevaid teemasid. Väga tore oli! Ma usun, et palju vahvam, kui seal kaubanduskeskuses, mis ju kuhugi ei kao ja kuhu saab alati minna, kui sinnakanti sattuma peaks.

Tagasi tulime Queeniga ehk otse Eestisse. Seekord sõime restoranis ja ette oli antud grupimenüü, seega sai valida kana, kala ja veise vahel. Ma valisin siiakala, veis muidugi isutas ka, kuid ikkagi siig! No ja mis te arvate, kas ma sain oma siiakala. Muidugi mitte, toodi hoopis ahven. No, mis teha, kui siiga ei ole siis ei ole. Aga toit oli hea ja kõhu sai ilusti täis. Istusime taas üsna pikalt, kuna Age aina rääkis, et peame kaptenisillale minema, siis väga kuhugi minna ei olnud. Jõudsime juba loungi üle kolida ja kokteilid võtta – mu alkoholivaba kokteil nägi väga ilus välja ja maitses ka suurepäraselt. Kui lõpuks otsustati, et läheme nüüd kaptenisillale ka. Seal oli täitsa tore, pimedas saarte vahel seilata, otse vastu täiskuule! Pärast läksime osa seltskonnaga edasi ka masinaruumi. Jeerum, kus seal oli ikka lärm, täiesti kohtutav! Ilma nende spetsiaalsete kõrvaklappideta võib tõesti kurdiks jääda. Vaatasime üle ka minionid. Mehhaanikud olid otsustanud natuke rõõmu juurde tuua ning värvisid mõned tünnid minioniteks. Need nägid ülimalt lahedad välja!

Mingil põhjusel, ei tea küll miks, oli enamus seltskonnast vaikne ja rahulik ning mindi üsna vara magama. Ma oleksin küll olnud nõus veel ringi uitama ja natuke tantsima. Kuid vara magama kõlas ka hästi. Seekord lugesin õhtu kesköö paiku lõppenuks. Hommikul oli taas eriõhtusöök. Queenil pakutakse hommikul ka omletti, saad ise tellida millist tahad ja just Sulle tehakse. Ja see maitses väga hea! Buffet laud oli ka rikkalik, seega kõhu sai korralikult täis. Ajasime natuke juttu ja tagasi Tallinna jõudes läksime kõik “rõõmsalt” tööle. Uni ja tüdimus oli peal, seega eriti töö tegemisest midagi välja ei tulnud 😀

Aga seilata oli tore! Varsti jälle 🙂

Ahjaaa, me kolime nüüd (sel nädalavahetusel 29.10) lõpuks tagasi Tiskresse. Suur tuba on jätkuvalt puutöökoda, kuid kööginurk on juba kasutusvalmis ning kapid ka olemas, mis sest, et usteta, kuid asjad saab juba sisse panna. Seega saab sees elada küll. Ja esikukappi tullakse 3.11 ehitama, seega asjad liiguvad ja peagi saab kastidest lahti!