Category: Tagasi Eestis

18.10.2022

Nonii, kes kellega kihla vedas, kas me saame 9.10-ks Tiskresse kolitud? Kes arvasid, et ei jõua – on võitjad! Nii läkski, päris palju on tehtud, kuid paraku elama veel minna ei saa. Mul oli juba algusest peale selline tunne, et nädalaga siin nüüd küll sellist hüpet ei toimu, et me sisse saaks kolida. Mu pessimistlik mõte täitus. Peaks ikka rohkem rõõmsaid ja positiivseid mõtteid mõtlema, eriti just, mis puudutab Tiskret 🙂 Teatavasti mõttel on suur jõud. Ja mis te arvate, kas me praegu juba elame sees? Õige, mitte veel, kuid tänaseks on olukord juba tunduvalt parem, seega hetkel julgen mina ka juba loota, et selle nädala lõpuks, 23.10, oleme ehk Tiskresse tagasi kolinud.

Kappide saaga, mille tulemusena Jaak pühalikult lubas, et ta iial enam midagi suurt IKEA-st enam ei telli ega osta … Sain 5.10 öösel e-mailile teavituse, ca 1,5 nädalat peale teavituse tellimist, et kaup on tagasi laos. Hommikul vara hakkasime kohe tellima, et keegi teine ära ei ostaks. Kapi raamidega, nende suurte osadega läks muidugi pahasti, neid oli ainult kaks tükki ehk ühele kapile. Küll olid laos olemas sahtlid, seega saime kõik sahtlid, ühe kapi raamid ning riidepuu hoidja ära ostetud. Puudu jäid teise kapi raamid ning riiulid. Sain samal päeval uue teate, et kapi raamid on tagasi laos ja kuna mul kohe ei olnud võimalik osta, siis jäi see õhtusse ning tellimisel kuvas, et komplekteeritud saab 6.10 ajavahemikul 18:00-20:00. 6.10 päeval tuli e-mail, et tulge asjadele järgi, need olid siis need eelmisel hommikul ostetud asjad. IKEA hoiab e-poest tellitud kaupa enda juures kaks päeva ja kui järgi ei ole käinud, siis tagastavad raha ning kaubad liiguvad tagasi lattu. See info on antuke segaselt kirjutatud, seega istusin tööl ca 10 minutit ootejärjekorras, kuid kuna tööd oli vaja teha, siis proovisin koduteel uuesti. Siis sain kohe löögile ning reegel on neil nii, et teavituse saamise päev on juba esimene päev, seega reaalselt on aega kaubal järgi käia teavituse päeval ja järgmisel päeval. Tingimustes on kirjas, et “kaubale peate järgi tulema peale teavituse saamist kahe päeva jooksul”. Mina loen välja, et teavituse päev + kaks päeva juurde. Igatahes rentis Jaak kaubiku ja me läksime peale tööd asjadele järgi. Ma terve tee lootsin, et saame teise teavituse veel, et ka teised raamid on komplekteeritud, kuna tellimisel oli ju info, saab õhtul valmis. Seda teavitust ei tulnudki, seega tuleb korra veel kaubik rentida. Saime siis oma raamid ja sahtlid kätte ning sõitsime Tiskresse. Tassisime asjad üles ning rohkem me midagi teha ei jõudnudki. Reede oli kõigil hea lühike päev, seega Jaak korjas meid töölt ja koolist üles ning sõitsime Õismäele, sõime ning suundusime kogu perega edasi Tiskresse kappi kokku panema. Rasmus pani enda kapi sahtlid kokku ning aitas kappi naelu lüüa. Ma tassisin seni ta toa tühjaks, et saaks kapi püsti panna. Pärast tassisin jälle asjad tagasi, sest mujal ei ole ju kaste hoida. Ma panin sahtlid sisse ja täitsa äge näeb välja! Üsna tugev ja kvaliteetne, minu arust. Muidugi mitte nii hea ja tugev, kui Jaagu tehtud asjad, mis on päris puidust.

Nädalavahetus (8-9.10) läks köögimööbli ehitamise, lihvimise, õlitamise peale ning ma silikoonisin vannitoa tööpinda. Kuna silikoonil läks otsik katki, siis pressis silikooni vahelt läbi. Olin ise seda täis ja tööpind ka, kuid lõpuks sain tehtud ja täitsa ilus jäi. Kuid silikooni leian veel siiani küünte alt. Pesin Rasmuse toa akna ning koristasin veel niipalju kui sai. Lisaks jõudsime nüüd selleni, mida ma pikka aega oodanud olin. Pakkisime kõik asjad lahti! Kohutav tolm ja sodi ning meeletus koguses pakkematerjali!

Pühapäeval, 9.10, helistasin uuesti IKEA-sse, et kus on mu 5.10 õhtul tellitud kaup. Olin ooteliinil vapralt 20+ minutit … Selgus, et oli mingi segadus ja lubati ühendust võtta. Seda muidugi ei tehtud, kuid õnneks sain esmaspäeva päeval teate, et kaup on komplekteeritud, tulge järgi. Meil oli muidugi juba teine plaan ka välja mõeldud, et sõidame IKEA-sse ja ostame koha pealt need raamid ära ning e-poest ostetud kaubale järgi ei lähe, saame sealt raha tagasi. Lisaks vaatasin huvi pärast, kas riiuleid on poes saada ja oligi. E-poest osta ei lase, kuid kaupluses on olemas. Seega tegime plaani, et rendime kaubiku, viime sodi jäätmejaama ning käime IKEA-s kauba järgi. Kuna Jaak saab vabamalt liikuda, siis läks ta kõigepealt IKEA-sse kaubale järgi ning seejärel suundusime Tiskresse. Ahjaa, pühapäeval, 9.10, käisime Bauhausis ka, kööki tööpinda ning seinale tasapinda ostmas. Seina tasapind oli muidugi vales mõõdus, ca 10 cm lühem ning töötajad soovitasid võtta hoopis midagi muud, kuna see materjal ei pidavat olema eriti tule ega veekindel. No ja need teised, mis pakkuda olid ja mõõdult sobisid olid – valge, veel valgem ja supervalge ning üks must ka. No johhaidii, ma läksin ikka täiega mossi ning pidasin plaani, et tuleb kunsti õppima hakata, et ühel hetkel joonistan sinna midagi eriti ilusat. Istusime ja mõtlesime ning lõpuks jäime ikkagi oma esialgse valiku juurde, sest see oli ilus! Lasime tööpinna õigesse suurusesse lõigata, et järgmine päev saab kiirelt kätte, kaubiku renditund ju maksab. See oli õige otsus, sest järgi minnes oli saekoda kinni … Asjad saime kätte, kuid kui oleks saagimise esmaspäevale jätnud, poleks me seda teha saanud. Jaak sai IKEA-s e-poe kauba peale ca 15 minutit ootamist kätte. Rasmuse kardina siinile oli vaja ka kinnitusi, kuid neid ei müüdud ja Jaak ostis ainult riiulid. Kui ma kell 16:30 uurisin, kaugel ta on, siis selgus, et ootab riiuleid. Sõitsin siis Bauhausi teda ootama, et tassime asjad kaubikusse ja liigume Tiskresse toimetama. Kui ma 17:00 paiku uurisin, kas ta on teel, selgus, et ta ikka veel ootab riiuleid. Nagu mismõttes, 30 minutit on juba oodanud. Käisin siis toidupoest läbi, et õhtul midagi kiiret ja kerget kokku keerata ning ootasin edasi. Umbes 17:45 ta saabuski, oli 45 minutit (!!!) riiuleid oodanud. Süsteem on kuidagi imelik, kui muidu ju lähed ja võtad ise laost riiulist kaubad, siis osad asjad on nii, et maksad ära ja lähed sees olevasse väljastuspunkti ning teenindajad toovad Sulle kaubad. Seal olid tööl, kas uued või lihtsalt superaeglased inimesed. Igatahes üks naisterahvas oli ca 1,5h tundi oodanud ja hakkas pahandama, kui Jaak oma asjad ennem kätte sai. Seega, kui plaanite suuremaid oste, siis igaks juhuks varuge ka kõvasti aega, sest iial ei tea, kust kaubad kätte saate ja kaua aega läheb. Saime Bauhausist asjad ja kimasime Tiskresse, et jõuda sodi peale visata ning jäätmejaama. See pandi ju 20:00 kinni. Taas saime trenni teha ja asju tassida. Rasmust ei saanud ma kätte, muidu oleks ta appi kutsunud. Mis siis ikka, kaks “vanakest” olid tugevad ja Jaak oma haige seljaga veel eriti vapper.

Teisipäeval (11.10) olime jälle kõik koos Tiskres, panime meie kappi kokku ja Rasmus kruvis kokku sahtleid. Nii tore oli minna, suur tuba oli sodist tühi! Asjad lahti pakitud ning pakkematerjal kõik ära viidud! Kohe kaks korda rohkem ruumi! Jaak muidugi kolis meie magamistoast ehitusasjad suurde tuppa, seega on ikka asjad ees, kuid nüüd ehitamise asjad, mitte tolmused pakkematerjalid.

Kolmapäeval (12.10) algas meil töö tiimiga motivatsiooniüritus – reis Stockholmi. Mul oli seda muidugi eriti vaja, peale kolme nädalat tööl olemist 😀 Sõitsime Tallinn-Helsinki-Stockholm-Tallinn ja olime tagasi reedel, 14.10. Kirjutan tööst ja reisist eraldi postituse. Jaak sai kolmapäeval Tiskres toimetada ning neljapäeval esindas meie pere lastevanemate koosolekul – kaks meest ja 12 naist 😉

Reedel jätkasime Tiskres ja nädalavahetuse lõpuks võib öelda, et 23.10 on tagasi kolimine suhteliselt tõonäoline. Jah, enamus asju on veel kastides, sest meil ei ole veel esikukappi ja köögikapid ei saa ka selleks ajaks veel valmis. Kuid meil on peaagu täiesti valmis vannituba – puudu on mõned nagid, kuhu saab rätikuid riputada. See puurimine saab kole olema, seinakapi jaoks auke puurides tuli jälle väga palju peenikest puru! Nüüd on jälle vannituba seda täis. Kuigi tõmbasin tolmuimejaga ja lapiga kordi üle, ikkagi on see kuhugi vahele pugenud. Väga tüütu igatahes. Esimene tühipesu pesumasinaga ka tehtud! Rasmuse tuba on 75% ulatuses valmis, magada saab, redel tuleks talle ehitada, siis saab voodisse ja välja ka. Meie magamistuba on ka peaaegu valmis. Köögi tasapind on paigas, lampidele augud puuritud – jälle see kipsitolm! ja tehnika peaaegu paigas. Kriitilistest asjadest on kööki kogu elekter vaja ühendada, tehnika paika panna ning elektrisüsteemi pann, lisaks kraanid ühendada (kraanikausile, pesumasinale). Kui need ka tehtud saab, siis on kodu esialgseks elamiseks valmis. Jaak peab muidugi minema veel ostma köögi prügikastide lahenduse ning uued köögilaua jalad, sest eelmised olid liiga lühikesd. Üldse on tal viimasel ajal kuidagi “vedanud” nende valede asjade ostmisega. Lauajalad on liiga lühikesed, ka Rasmuse töölaual, siis sai valed puuri otsad, kraanikaussi ei saanud auku sisse teha, et kraani panna. Lisaks ahab puit põlema minna, kui neisse suuremaid auke puurida ning puur nüriks kuluda. Hea puit on, raske läbi murda ning kui lõpuks saab, siis kärssab nii puur, puuriots kui puit. Aga vähemalt on meil kriitilistes kohtades ilus ja kvaliteetne mööbel, mis peaks küll nüüd väga pikalt vastu pidama.

Rasmus ja kool – jätkuvalt on ta tubli ja õpetajad kiidavad. Kuigi nende klassis on umbes 5-6 hüperaktiivset last, kes tundi segavad ja mille tulemusena on “kaheksas klass halvasti käituv klass” ja klassijuhataja ei jäta seda mainimata. Lisaks kardavad kõik väiksemate klasside õpilased neid, sest nad on suured ja lärmakad. Kui koosolekul tuli juttu, et klassijuhataja on rahulolematu, siis erladi küsides, et kuidas sellel või tollel lapsel läheb, siis kõik pidid väga tublid olema. Seega üksikult on enamus täitsa tublid ja toredad, kui kambana kokku saavad, siis läheb käest ära. 5.10 oli koolis õpetajate päev ja Rasmus andis 2 klassi õpilastele inglise keelt. Kuna ta on viimases klassis siis nende ja lisaks osad 7 klassi õpilased olid sel päeval õpetajad. Ta oli päris hästi hakkama saanud. Lisaks olid “matemaatikaõpetajad” ta kaasa rabanud, et ta aitaks neil 6 klassile matemaatikat läbi viia, seega sai ta kahte tundi anda. Üldiselt talle koolis meeldib, just õpetajad on toredad nagu Sigonella koolis olid. Lapsed on nagu lapsed ikka ja koolimaja külm, kole ning kaugel, kuid õpetajad on toredad. Vähemalt ei ole ta enam nii kohutavalt pahur selle kooli peale. Küll on ta pahur, et peab mu läpakas kooliasju tegema, eriti just esitlusi, et on ebamugav ja ootab juba millal ometi saab Tiskresse lauaarvuti taha asju tegema. Teoorias peale koolivaheaega peaks saama. Ma ootan ka, sest mu läpakas on õhtuti kogu aeg hõivatud ja blogi kirjutamine lootusetu. Mitte, et mul väga aega oleks, aga mõni õhtu äkki natuke saaks kirjutada …

Kool kolib! Reede õhtul tuli info, et kool võitis endise Toomkooli maja pakkumise ja kolib koolivaheajal uuele aadressile Rüütli 4. Hüvasti Kopli, tere tulemast Vanalinn! Asukoht on meie vaates väga hea. Kuigi pikemalt peab käima, kuid trantspordi osas läheb kiiremaks ja lihtsamaks. Nr 4 Haaberstisse või Õismäele ning 46 eksperssiga kiirelt linna. Kuna enamus teest on bussitee, siis sõidab ca 15 minutiga linna. Tiskrest muidugi on keerulisem, kuna seal on jätkuvalt tee remont ja ummikud, siis kodust Haaberstisse sõitmine võib olla üsna vaevaline. Mul igatahes hea meel, et Balti jaamast ja Koplist eemale saab. On küll juba palju asju korda tehtud ja näeb juba enam vähem ok välja, kuid ikkagi liiguvad sealkandis imelikud inimesed ja see kajastub ka trantspordis, isegi satun trammis igasugustega kokku. Nüüd vähemalt muutub ka seltskond kellega koos ühsitrantspordis sõitma peab. Kool ootab nüüd kogu koolipere abi ja üles on pandud tabel, et kes millal ja kui palju saab abiks olla. Kogu kolimine toimub koolivaheajal. Ajastus on muidugi natuke halb, sest me ise peame ju oma kodus ka edasi toimetama ja kui nädal aega õhtuti kooli üles putitada, siis seisab kodus kogu tegevus … Eks midagi mõni õhtu peab ikka kooli ka midagi tegema minema, muidu ei ole panustanud. Ütlesin Rasmusele, et panen ta koolivaheajaks kooli värvima, ta vajus ikka täitsa näost ära, et miks ma ta nii kirja panin, ilma temaga rääkimata. Ütlesin, et panen, mitte ei pannud 😀 Aga eks ma mingil päeval ta sinna saadan igal juhul ja kuna kodus sai värvimise selgeks, siis las värvib koolis ka paar seina ära 😉

Rahulikku sügise jätku ja püsige terved!

02.10.2022

Ma ei saa hästi aru, kuidas tööl käies vaba aega on?! Mul küll ei ole! Võibolla on hetkel asi ka selles, et iga päev peale tööd ja kõik nädalavahetused oleme me Tiskres toimetanud ja igasugune sotsiaalne ning isiklik elu puudub. Täielikult! Tööpäevad näevad välja umbes nii – tõusen vastavalt vajadusele vahemikus 5:50-6:10, siis teen usinasti E-N kella 17:00ni ja R kella 15:00ni tööd. Seejärel, kas Jaak tuleb järgi ja läheme koos Tiskresse või lähen ise bussiga. Kuna kõht on tühi proovime kiiresti midagi ampsata ja suundume toimetama. Mässame umbes 20:00-20:30ni, siis tagasi Õismäele, õhtune kiire snäkk, järgmiseks päevaks söögid ja siis äkki mu silmad enam lahti ei seisa ja kell on saanud ootamatult 22:00 ning mul aeg magama sättida. Täitsa lõpp, selline uni tuleb juba nii vara peale, et uskumatu. Küllap see tööelu seda tähendabki, et endale on vähem aega ja õhtuks väsid täiega ära. Nädalavahetustel tõuseme ka vara, siis on tavaliselt ehituspoe ring, kas siis üks või mitu poodi ning uuesti Tiskresse. Tavaliselt jaksame umbes 14:00-15:00 toimetada, siis läheb kõht tühjaks. Aeg-ajalt viitsib Jaak veel õhtul tagasi minna, kuid tavaliselt mitte. Toimetades on selgunud, et asjad võtavad tavapärasest kaks korda kauem aega ja valmimise tempo ei ole päris see, millega mina olin arvestanud. Lisaks muidugi ei müüda poodides meile sobivaid asju, kas on otsas või koledad või pole seda mida vaja oleks. Jälle tuleb paari päevane viide sisse. Loodetavasti sellised pikad päevad lõppevad järgmise nädala jooksul ära – Jaagul hakkab puhkus ja ta saab rahulikult terve päeva seal toimetada ja ehk lähevad asjad natuke tempokamalt. Kuna minu osa on hetkel peamiselt koristamine, siis enne peab olema midagi eest ära tehtud või lahti võetud. Lisaks on meil tekkinud palju ülitolmuseid pakendeid, mida oleks vaja juba eest ära viia. Esiteks, et enam tolmu ei tekiks ja teiseks, et saaks ruumi juurde.

Nüüd ajalukku tagasi, kui ma veel tööl ei käinud ja oli aega enda peale raisata. Pühapäeval, 11.09, käisime perega Mikkeli muuseumis Konrad Mäe näitust vaatamas. Pilte oli vähe, kuid need olid ilusad. Püsiekspositsioon oli hädine, Eesti mõistes arvatavasti üsna normaalne, kuid kui oled Euroopa ühed suurimad ja kuulsamad kunstimuuseumid läbi käinud, siis erilist vaimustust ei tekkinud. Pärast jalutasime Kadrioru pargis, ilm oli päikseline, natuke küll jahe, kuid igati mõnus ja väga ilus, sügisesed lilled õitsesid.

Üle kahe aasta sain taas hambaarstile. Kui ma olen viimased 15 aastat ainult soodapesu käinud tegemas, siis seekord oli kaks puurimist. Ma ei olnud selleks üldse valmis. Üks auk oli kahe hamba vahel ja sellele lasin tuimestuse teha, teine oli keset hammast ja auk väiksem, selle tegi niisama. Üks kahe hamba vaheline koht on jätkuvalt jälgimise all ja hambaniit kohustuslik. See puurimine rikkus natuke mu tuju ja plaane ning lõi rahakotti ka augu, kuid õnneks oli ilm ilus ja veetsin ülejäänud aja kohvikus raamatut lugedes.

Rasmusel oli 13.09 Stroomi rannas spordipäev. Kasutasin võimalust ja läksin temaga kaasa, esiteks ta polnud üksi bussiga seal käinud ja teiseks oli see hea võimalus minul üle pika aja taas kepikõndi teha. Avastasin, et mu käimiskeppidel olid kummiotsad ära kulunud, seega tegin korraliku trenni – Stroomi rannahoone juurest Roccasse poodi ja tagasi. Pärast oli päris väsinud olla, seega bussi peale kõndisime tulekuga võrreldes kaks korda kauem 😀 Kuna vahepeal on Stroomi piirkonda palju uusi maju ehitatud, siis vaatasime neid ja arutasime üldse elu üle. Spordipäev oli neil orienteerumine, pidid klasside kaupa käima punkte otsimas ning iga punkti juures oli küsimus, millele tuli vastata ja kes kõige rohkem õigesti vastas, see klass oli võitja.

Neljapäeval, 15.09, oli Maailmakoristus päev, millest ka Rasmuse kool osa võttis. Kuna Jaak sõitis hommikul Võrru, siis auto jäi mulle ja ma viisin Rasmuse hommikul Pikakari randa. Eesmärgiks oli korjata konisid, nagu Eestis kombeks. Rasmus leidis, et see on liiga igav ja läks otse metsa sodi otsima ning tuli kõige suurema saagiga tagasi. Klassijuhtaja saatis hiljem tänusõnad ka, et Rasmus tõi kõige rohkem prügi välja ja oli uurinud, millal jälle koristama saab minna. Ainsana. Igatahes saime kiita, et kodune kasvatus on hea olnud 😉 Rasmus koristama viidud käisin Paides emal külas. Sõites sadas vahepeal paduvihma, mitte midagi ei olnud näha, kuid tagasiteel siras terve tee päike. Muidu sõita oli mugav, peaaegu Paideni on ju nüüd neli rida, väga väike lõik on kaherealine ja osa teest oli remondis, kuid üldiselt läks sõit kiirelt. Lobisesin emaga natuke, sorteerisin oma vanu kooli asju ning leidsin ka päevikud, mida olin pidanud. Meenus, et mingi aeg tagasi ma isegi lugesin neid, leidsin ise ka need Paides üles, kuid kaasa ei võtnud ning suutsin juba ära unustada. Need jätsin alles, hetkel, ülejäänud asjad lasin emal kõik ära visata. Mõne toredama asja pildistasin üles ka. Käisime lõunat söömas ja siis oli juba aeg tagasi kulgeda. Rasmusel oli ka reede hea päev, viisin ta kooli, hiljem tõin Jaagu koju ning läksin Rasmusele järgi. Sai vahelduseks kiiresti ja autoga kooli-koju 😉

Enne tööle minekut peab ennast ilusaks tegema, seega käisin 19.09 juuksuris. Juuksur oli saanud uued värvid ja need olid väga ilusad. Tegime kohe fotosessiooni ka 😉

Teisipäeval, 20.09, käisin kunagisel Omniva kolleegil, Maril külas. Ta sai juulis beebi ning lisaks olid nad maja ostnud, seega soolaleib ja katsik üheaegselt. Mari arvas küll, et saame paar tundi ehk rääkida, kuid lõpuks olin terve päeva seal ja õhtul Tiskresse enam ei jõudnudki, päev läks ikka väga pikaks. Kuid Mari oli nii tore taas näha ja juttu jätkus kauemaks. Beebit oli ka tore nunnutada!

Viimase töötuna olemise päeva kasutasime IKEAs käimiseks. Jaak võttis töölt vaba päeva ja olime avamise hetkel ukse taga. Eesti poes oli kuidagi tüütult palju köögi ja suure toa osa. Osad asjad saime ostetud, kuid kapp jäi ikka saamata. Pärast kodus panime kodulehel kapi kokku ja tahtsime ära tellida, kuid nagu me kõik teame, siis IKEA on hetkel paljudest kaupadest tühi ja selleks on ka sahtlid ning kappide riiulid. Ootame nüüd, millal need ometi saabuvad, siis saaks lõpuks magamistuppa kapid ära tellida. Esiku kappi tullakse ehk kahe nädala pärast ehitama aga kindlust pole. IKEA-s oli rahvast vähe, tööpäeva hommik ja seega väga mõnus ringi seigelda. Pärast käisime teised ehituspoed ka läbi ning ostsime vajaliku kraami kokku.

Neljapäevast, 22.09, sai mu 1,5 kuuline töötuks olemise karjäär läbi ning nüüd saab hõisata “Tere töö Tallinkis”! Ma olen nüüd nädal aega tööl käinud ja juba tahaks puhata 😀 Tööl on tegelikult üle nii pika aja väga lahe käia! Esiteks võeti mind väga sõbralikult vastu. Kui juba kolmandas toas järjest öeldi, et nad on mind pikisilmi oodanud ja nimekiri töödest koostatud, siis hakkasime juba vaikselt toast välja tagurdama 😀 Minu jaoks oli see uus kogemus, sest protsesse eriti ei armastata, nad ju teevad ümberkorraldusi, efektiivistavad ja teevad kokku tõmbamiseks ebameeldivaid ettepanekuid. Kuid kuna ma olen ametinimetuselt “kliendikogemuse projektijuht”, siis ootus ettevõttes on see, et kliendi hääl hakkab rohkem kõlama, kvaliteet paraneb ning ettevõte hakkabki kliendikogemust rohkem arvestama. Mis tegelikult juhtuma hakkab ning mis ootused mu juhil on, eks need selguvad aja jooksul. Siiani on igatahes väga vahva olnud, kui jätta välja varajane ärkamine ning see, et õhtul vara ära väsin 😉 12-14. oktoober ootab mind ees juba tiimiüritus – saan kõvasti laevaga seilata, nõiun siin juba omaette tuulevaikset ilma…

Korterist – vannitoaplaadid said põrandale ja seina 15.09. Reedel, 16.09, veel vuugiti, Jaak pani lambid lakke ning töömeeste boss paigaldas ka WC-poti. Me saame nüüd vetsus käia ja see tähendab, et saame korteris pikemalt toimetada! Jaak hakkas suure hooga mööblit kokku panema, kui avastas, et Rasmuse voodil on osad lauad puudu. Seega käis ta neid maal otsimas, kuid leidis ainult ühe. Seega mingid lauad on jalutama läinud. 17-18.09 koristasin vannituba, see oli ju peenikest plaatide puru täis ning värvisin lage. Jaak tegeles mööbliga ning rohkem me ei jõudnudki. Õhtuti ning eelmisel nädalal jätkasime koristamisega, ma panin vannitoa lae serva silikooni ära, tassisime pesumasina vannituppa, et saaks tööpinna pikkuse ning kõrguse ära mõõta. Lisaks pakkisime lahti duššinurga, et aru saada, mis juppe on vaja juurde osta. 24.09 hommikul panime kogu perega duššinurka kokku, pool päeva kulus sellele. Päris korralik on, kuid dušš ja riiul ei kõlba kuhugi, seega nende asemel ostsime uued. Riiuliga oli natuke keeruline, kuid leidsin Bauhofist väga ilusa teleskoop hoidikuga ja bambusest riiulitega dušširiiuli. Ma ise jäin väga rahule! Ei pea kuhugi riputama ega kruvima ega iminappadega kinnitama. Esimese vee katsetuse tegime ka ära, dušši kinnituskohast lekkis, nii tagant kui eest. Uue duššiga õnneks seda muret ei olnud. Kui nüüd need asjad vahetatud saame ning pesumasinale ka vajalikud jupid lisatud, siis on vannitoa tehniline pool peaaegu valmis! Tuleb panna tasapind, kapid ja kraanikauss ning kraan ka ära osta, pluss muidugi kõik muud sanitaarsed jubinad. Tänaseks on dušš oma koha peal! Katsetasime ka tööpinda ja sättisime kappe ning kraanikaussi, et kuidas jääb. Väga ilus jääb! Tahaks juba tagasi kolida 🙂

Rasmuse toa pesin ja puhastasin ka ära. See näeb nüüd väga ilus välja! Fototapeedi panime ka seina – kaheksast kaks paneeli läksid halvasti ja need on just need paneelid, mis keset tuba nähtavale jäävad … See rikkus natuke tuju, kuid kokkuvõttes läks kõik ikkagi üle ootuste hästi ja 3h asemel jõudsime 2,5h valmis ja me ei jokutanud. Uskumatu, kuidas asjad ikka aega võtavad … Praegu on meil eesmärk 9.10 Tiskresse kolida. Esialgu elame kastide otsas ja arvatavasti magame kõik Rasmuse toas, kuna Jaak peab veel mööblit tegema ja meie tuba on hetkel töötuba. Kuid mida rutem sisse saab, seda hoogsamalt ehk asjad ka liiguvad ning ämm ja äi saavad lõpuks tagasi linna kolida. Igal juhul pöidlad pihku!

Tundub, et Rasmus on kooliga ära harjunud. Küll on tal ka juba kergelt hormoonide möll ja kui me midagi küsime või täpsustame, siis hääl tõuseb mitme oktaavi võrra, eriti kui ta hästi ei tea, mis temast tahetakse …Muidu tundub, et koolis läheb tal hästi. Tal on seal ka natuke nalja saanud ja huvitavaid asju juhtunud, seega mõni õhtu on ta väga jutukas ja see on tore! Klassijuhataja on kaks kiitust kirjutanud ja ka teised õpetajad on valdavalt positiivset tagasisidet andnud ning siiani on tal olnud “5”-d. Seega ma ütleks, et ta on kooli sisse elanud. Mulle väga meeldib, et nad käivad kodunduse tunni ajal TEKO-s (Lasnamäel, Majaka 2) ja saavad õppida päris kokakoolis kokandust, päris õppejõu käe all. Eelmine nädal olid nad oma grupiga teinud kana, riisi ja salatit. Rasmus oli salati teinud, sai täitsa hakkama, kui koostisosad on lauale ritta laotud 😀 Klassivennal oli kana väga hästi välja tulnud, seega oli Rasmus seda isuga söönud. Üldse sõi ta sel päeval palju – koolis korraliku sooja lõuna, TEKO-s sooja toitu ja koju jõudes küsis veel sooja toitu. Ma olin väga üllatunud ja arvasin, et nüüd on see palju räägitud tiineka hundiisu käes, aga see oli ainult üks päev … Edasi on ikka selline tavapärane toitumine. Sel nädalal olid nad pannkooke õunamoosiga teinud. Rasmus pidi õunamoosi tegema, kuna ta ei teadnud kuidas seda tehakse ja me olime suht üllatunud, et retsepti ei olnud või et õppejõud ei selgitanud, siis kõrvetas ta selle loomulikult põhja 😀 Ta rõhutas kodus mitu korda, et vesi jäi panemata ja kuna nad pärast peavad enda järgi koristama, mis tähendas, et ta oli pool tundi potti küürinud 😀 Vaeseke! Kuid nüüd ta oskab teha ja kuna Jaagu vanemad tõid maalt õunu, siis ta aina küsib, et kas ma hakkan nüüd moosi tegema. Pigem me küll sööme need ära, sest moosi koguse jaoks on neid vähevõitu, kuid milline aktiivne huvi 😉 Neljapäeval käisid nad Ülemistel Rakett69 stuudios valgust õppimas. Ma olin palju rohkem elevil, kui Rasmus. Oleks tahtnud ise ka sinna mina, ikkagi Rakett69, mida me juba mitu hooaega koos oleme vaadanud. Viimane jäi küll poolikuks, kuid küll me jõuame selle ka üks hetk ära vaadata. Rasmus pärast teatas, et oli täitsa ok olnud, kuid mitte nii huvitav, kui ta oleks arvanud. Õpetaja jäi temaga küll igatahes rahule ja saatis meile taas tänuliku kirja ning kiituse.

Rasmus käis teisipäeval, 27.09, koolivenna sünnipäeval, Kuulsaalis bowlingut mängimas. Ma olin nii keskendunud sellele, kuidas ta koolist sinna saab, kuid see osa, kuidas koju tulla, unustasin täitsa rääkida. Saatsin talle küll WhatsApp kaudu info, kuid ta ei lugenud seda. Mul endal oli sel õhtul üks tore kohtumine oma armsate sõbrannadega, kuhu ka ise natuke seiklesin. Vaatasin peatuses kõik järgi, kuidas ja millega ma sõita saan, kuid 41B asemel tuli 41 ja ma loomulikult ei läinud peale, sest peatuse bussigraafikus oli ju midagi muud kirjutatud! Pärast äpist üle vaadates selgus, et posti peal oli 41 ja 41B ajad kokku pandud, pannud siis mõlemad numbrid ka kirja! Läksin siis läbi Balti jaama. Kohale jõudes kõnetas mind väga vana proua, kes küsis, mida ma ootan. Ütlesin, et bussi. Selle peale ta küsis, et kas trollid käivad. Ma ütlesin, et ei tea, posti peal on küll kirjas, et number see ja too sõidavad, mille peale memmeke võidurõõmsalt teatas, et ei, ei sõida, ta pidi mitu peatust jala tulema … Aaa, ahahh, no hea teada … Järgmisel hetkel astus mulle ligi Rasmus, ma olin nagu, et eeeee, mis Sa siin teed, ma saatsin Sulle info, kuidas linnast koju saada. Mille peale ta siis telefoni vaatas ja ahahhh tegi 😀 No vähemalt tuli ta koju nii nagu oskas, kuigi oli linnas 42 peatusele palju lähemal. Igatahes oli see üks kummaline juhtumite jada, mis pidi juhtuma. Mul järgnes igatahes imetore õhtusöök, palju lobisemist, nalja ja niisama targutamist ning maitsvaid sööke samuti. Mul on nii hea meel, et mu tutvusringkonnas on nii toredad inimesed 🥰

Jah, ma tean, et ma ütlesin, et mul sotsiaalset elu enam üldse pole, kuid paar õhtut ma siiski olen endale võtnud, et patareisid laadida ning korra sellest korteri möllust eemale saada. Reedel, 23.09, jõudsime veel napilt restoranide nädalale ning käisime Triinuga Pika jala restos. Ma võtsin eelroaks mereanni salati, mis oli paksult koriandrit täis, aga mulle ei maitse see üldse! Nokkisin, siis niipalju kui sain, neid lehti välja, kuid maitse oli ikka küljes. Triin sõi veise tartari, see oli hea olnud. Ma võtsin põhiroaks veisepõse – kuna tööl kolleeg just eelmine päev küsis, et mis pearoa ma tiimikal võtan, kas siiakala, veiseprae või vegani ning seal valisin siiakala, kuid veis jäi kriipima ja kasutasin kohe Pika jala restos juhust ning tellisin selle ja see oli suurepärane – väga pehme ja suussulav. Triin võttis kaheksajala ja see oli kummiks lastud. Nosis siis garneeringu ära ja kui kelner lauda tuli ütlesin, et kaheksajalg on üle küpsetatud, seda ei ole võimalik süüa ja kas me saame nüüd kohvid tasuta. Poiss natuke mõtles ja ütles jah. Vähemalt midagigi … Triinuga kokku saamine oli oluline, kuna ta sõitis oktoobri alguses ca 1,5 kuuks Stockholmi lähedale elama. Nii lahe ja olgu tal äge kogemus!

Jätkuvalt vähem tuult ja vihma ning püsige terved! Ükskord saab me korter valmis niikuinii!

14.09.2022

Mingil põhjusel on Eestis oleku ajal tekkinud muster – üle nädala esmaspäevad algavad heade uudistega ja sama nädala lõpus tulevad halvad uudised. Vahepealne nädal on selline motivatsiooni ja tahte üles leidmise nädal, kuna reedel tulevad tavaliselt halvad uudised. Seega on see vahepealne nädal kosumiseks ja kuni järgneval nädala esmaspäeva heade uudiseni, mis annab natuke jõudu edasi minna ja lootuseid hellitada.

Ilmad läksidki üleöö külmaks, õnneks on vihma vähe olnud, kuid oma soojast mantlist ja kinnastest olen küll puudust tundnud. Nagu kiuste sadas esmaspäeval, 29.08, üle pika aja vihma ja ühtlasi läks ka külmaks ning meil oli just selle päeval õhtul Patarei vanglas vabaõhu etendus “Kalaranna 28”. Triin kunagi kirjutas, et kas ma tahaksin nendega ühineda, et ta emaga läheb. Muidugi tahtsin. Aja lähenedes ma suutsin selle juba ära unustada, kuid õnneks saatis restoran meeldetuletuse, et on broneering. Käisime enne teatrit Kalaranna restos söömas. Ei soovita. Toidud toodi eri aegadel, Pille sai külma kakao, söök ei olnud kõige parem ning kookide koostisi ei osatud selgitada. Teenindus oli üle kivide ja kändude, seega ei mingit elamust. Küll oli väga tore lobiseda. Sel hetkel, kui me etendusele läksime hakkas muidugi sadama, seega saime sahmaka ikka kaela, õnneks etenduse ajal ei sadanud. Kuid külm oli ikka! Etendus ise oli tore, selline tänapäevane ja vägagi eluline. Jabur, kuid eluline. Pilte ei lubatud teha, seega on paar klõpsu enne etendust.

Ootasime suure ärevusega oma asju, lubati ju 26.08 või 30.08. Jaak sai 30.08 hommikul kõne, et nad olid läinud meie asju maha laadima ja siis selgus, et neid ei olnudki rekka peal. Õhtul, kui koos Tiskresse sõitsime, saime kõne – KLG poiss: “Mul on hea uudis, te asjad on alles! Nägin pilte! /Meie omaette mõttes, hea teada …/ Halb uudis on see, et pildid on saadetud Milano laost … /Meie mõttes, no pekki küll, tõesti!?/ Mul oli nende asjadega algusest peale halb sisetunne, et kõik ei suju nii nagu peab. /Meie mõttes, no “aitäh” tõesti!/“. Kuna ta oli väga hooliva ja tegusa häälega, siis mis meil muud üle jäi, kui kaasa noogutada ja loota, et need siis ikkagi sealt Milanost ükskord meieni jõuavad. Pahandada temaga ei suutnud. Tuju ja motivatsioon asju edasi teha oli täiesti kadunud.

Päeval (teisipäev 30.08) käisime Rasmusega uude kooli dokumente ja õpilaspileti pilti ära viimas. Lisaks tahtsin temaga enne kooli algust teekonna läbi sõita. Ta ei ole ju ühistransporti eriti kasutanud, peale nr.4 Tiskre – Väike-Õismäe ei tea ta suurt midagi. Seega sõitsime koos läbi, et edaspidi oskaks ise minna. Õismäelt Jaagu vanemate juurest läheb umbes 40 minutit, Tiskrest kindlasti kauem, kuna meil on seal ikka veel teeremont, seega hommikuti on ummikud ja peab arvatavasti 1h arvestama. Direktori abi oli väga rõõmsameelne naisterahvas, lobises meiega ja näitas üle kõik olulised ruumid, mis vestluse päeval olid vaatamata jäänud. Me ainus lootus on see, et nad varsti sealt ära kolivad …

Ja oligi ootamatult käes 1 september! Head uut õppeaasta algust! Pikakari rannas toimus kooli alguse puhul piknik, kõik olid head ja paremat toonud ning laud oli suhteliselt lookas. Kooli omanik ja direktor pidasid kõne, tutvustati õpetajaid, tehti klassipilte ja lobiseti niisama. Meie tutvusime klassijuhatajaga, kes alguses mulle eriti head muljet ei jätnud, kuid hiljem oli ta juba natuke sõbralikum ja vestles üsna hea meelega. Piknik pidi kestma umbes 2 tundi, läksime peale 1,5 tundi ära, kuna midagi huvitavat enam ei toimunud ning inimesed hakkasid vaikselt lahkuma. Õnneks ilm oli ilus ja külm ei hakanud. Sõitsime bussiga tagasi, kohale läksime Bolti taksoga, kuna bussidega oleks kole kaua aega läinud. Kuna ilm oli ilus siis tagasi minnes nautisime ühistransporti ja tutvusime Kopli poolsaare tipuga. Päris trööstitu on seal vahepeal …

Reedel, 2 septembril, olid 7 ja 8 klassid Kumus ekskursioonil ja see pidi läbi saama kella 15:00 paiku. Rasmus helistas mulle 11:30, et tal on kõik, kestiski 1,5 tundi. Nojahh, ma ei olnud üldse arvestanud, et ta nii kiiresti saab ja ma ajasin omi asju ning olin üldse Kristiine kandis. Kuna ta on enne 42 bussiga Kaubamaja juurest sõitnud ja KUMUSse läks trammiga koos klassiga, siis ütlesin, et sõidaks trammiga Viru juurde ja sealt jala edasi. Kuna ta vist täpselt ikkagi ei saanud aru, kus maha tuleb tulla, kõndis ta Kadriorust jala Kaubamaja juurde ja tuli sealt 42 edasi Kristiinesse. Olen enne ka maininud ja mainin uuesti – õnneks on tal Jaagu orienteerumise oskused ja ta nii naljalt ära ei eksi, kui teab kuhu minema peab. Google Mapsi oskab ka lugeda, seega on lootust, et lõpuks jõuab sinna kuhu vaja. Tulime siis koos koju ja ma läksin hiljem tagasi linna, kuna käimas oli Kohvi festival ja 18:00 oli lastevanemate üldkoosolek. Festivalil degusteerisime kohvisid ja lõpuks võtsime ikkagi Illy kohvi ja no midagi ei ole teha, see lihtsalt maitseb väga hea! Lisaks sõime mõned pirukad, mis olid kuivad ja täiesti iseloomuta ning kukleid – need olid küll hoole ja armastusega tehtud ning maitsesid jumalikult!

Lastevanemate koosolekul ehmatasime küll korralikult ära. Kooli tutvustuses ei olnud sõnagi mainitud problemaatilisi või diagnoosidega lapsi, tutvustuses oli suunitlus pigem ikkagi lapse isiksuse arendamisel, õppeainete lõimimisel, palju välitingimustes õpet ning väiksed, kuni 15 õpilasega klassid. Kahtlus puges nahavahele, kui õpetajaid hakati tutvustama ja igal teisel oli tutvustusel juurde lisatud eripedagoog või HEV-õpilaste õppe koordineerija … Ja kui koolist tuli kiri, et kui on ametlik diagnoos või Rajaleidja otsus … No tõesti. Vanemad pidid klassis ka ühe grupitöö tegema, seal teisi vanemaid kuulates jäi mulje, et paljud lapsed on õrna närvikavaga ja ei kannatagi suuri ning lärmakaid keskkondi. No johhaidiii, kas tõesti läks mul kooli valik nii puusse. Peale koosolekut olime ikka väga mõtlikud ja Jaak oli eriti veendunud, et laps käib “lollide” koolis. Ma ei lasknud tujul nii halvaks minna ja säilitasin ikka positiivse meele ning lugesin pärast kooli kodulehe ja FB lehe risti ja põiki uuesti läbi ning seal ei olnud sõnagi, et nad on HEV suunitlusega kool. Selliseid koole on muidu Tallinnas päris mitu tükki, kui ma otsisin uut kooli, siis jäid need ka mulle silma. No igatahes otsustasime, et anname koolile võimaluse ja kui ikka kohe üldse ei sobi, siis proovime poole aasta pealt teha katsed teistesse koolidesse. Järgmisel aastal enam kooli vahetada ei saa, väga paljud koolid ei võta 9 klassi omasid vastu.

Pühapäeval, 4.09, käisime Jaagu ema sünnipäeva tähistamas. Sõitsime Dirhami restorani ja nautisime head ja paremat ning saime palju lobiseda. Jaanus ja Indra olid ka, seega juttu jätkus kauemaks. Kuna rahvast oli restos palju, siis läks toitudega kaua aega, aga see sobis väga hästi, jõudsimegi esimesed toidud enam vähem ära seedida, enne kui uute kallale asusime. Rasmus käis vahepeal metsa ja randa avastamas. Ilm oli taaskord väga ilus ning vahelduseks oli tõeline nauding nautida head toitu ning toredat seltskonda.

Esmaspäeval, 5.09, suundusin hommikul Tiskresse värvima. Olin seinad ja köögi porte osa valge värviga juba üle teinud ning plaanis oli värvida ära köögi osas lagi ja Rasmuse toa sein, mis olid mõlemad remondimeeste poolt kannatada saanud. Jaak korjas mu K-Rautast peale ja suundusime Tiskresse. Kell 10:00 pidi tulema esikukapi mõõtja, seega pidime nagunii seal olema. No ja siis äkki teatas Jaak, niiviisi jutu sees ja mööda minnes, et me asjad tulevad täna kell 13:30. Mõtlesin, et see on mingi hiline aprillinali, sest me ei oodanud neid nii vara. Need pandi ju eelmise nädala kolmapäeval alles teele ja me ei uskunud, et need enne nädalat kohale jõuavad. Tõeliselt positiivne uudis ju! Ilmad läksidki külmaks ja ma väga igatsesin oma mantlit ning kindaid-mütse. Meile tähendas see muidugi seda, et ei mingit värvimist, hakkasime hoopis hoogsalt koristama ja asju sättima, et kolijatel oleks asju kuhugi panna. Kuna nii mõnigi asi oli plaanitud maale viia, pidi Jaak kiiresti kaubiku rentima ning õhtul veel maale sõitma. Käisime siis vahepeal kaubiku järgi ja läksime 13:30ks tagasi Tiskresse. Oma ebameeldivaks üllatuseks avastasime, et meie sissesõidu tee asfalteerimine hakkas … Mina Renautiga küll sellest kõrgest äärekivist üle ei roomanud, nad olid selle kõrgenduse ära lükanud. Seega parkisin naabermaja ette, Jaak sai kaubikuga õnneks sisse. Kolijate ajaks olid ehitajad pannud ajutised klotsid. Kaks meest oli ja Jaak aitas ka niipalju kui viitsis. Kella 16:00 paiku said nad kaubiku tühjaks, kuid neil olid kaasas ainult pooled asjad. Nad läksid uusi laadima ja teatasid, et tagasi enam ei tule, et neil on tööpäev kella 17:00. Ahsooo, vanasti kui Jaak kolis, nii 25 aastat tagasi, siis kestis töö küll niikaua, kuniks kõik oli kliendile ära viidud. Nojahh, mis siis ikka, tulevad järgmine päev kella 9:00 tagasi ja mul jälle tehtud plaanid vastu taevast. Jaak läks nendega kaasa, sest tal oli vaja ka teised asjad kätte saada, mis maale lähevad. Nad laadisid ülejäänud asjad ka ümber ning Jaak läks maale ning mina Õismäele. Rasmus oli juba koju jõudnud ja ootas mind trepikojas. Ma pakkisin osad köögi asjad lahti ka, et saaks kaste ja pakkepaberit ära saata. Lisaks oli vaja otsida mõned riided ning köögitarvikud. Peaaegu kõik vajaliku leidsin üles ja kuna järgmine päev pidi nagunii uuesti minema, siis jätkasin otsinguid. Mõned asjad nagu mu trennivarustus – hantlid ja slaiderid on ikka ma ei tea kus, seega kasutan veepudeleid hantlite asemel 😉 Järgmisel päeval said nad kiiremini ja umbes 2 tunniga olid asjad maha laetud. Kaua oodatud kaunikene on lõpuks kohal! Milline õnn ja rõõm!

Asjad on nüüd olemas ja Jaak saaks hakata mööblit kokku panema, kuid meie armas ehitusmeeste boss teatas, seal augusti lõpu reedel, et nüüd on selline paha lugu, et nad ei tulegi plaatima, plaatijamees on teise kriitilisema töö peal. Algselt pidi nad ju septembri alguses juba valmis saama. Ta otsib usinasti uut meest ja loodab, et ehk saab töödega 6-7 september alustada. No tõesti, palju halbu uudiseid veel võib tulla?! Meie jaoks tähendab see jälle kõikide asjade lükkumist … Teisipäeva, 6.09, õhtul kui veel asju otsimas käisime, siis nägime uue plaatija ära ka. Tegemist on ukrainlasega, pidi olema väga pädev ja korralikult tegema. No loodame siis kõike paremat. Neljapäeval, 8.09, pidin Tiskresse minema, kuna tuli rõduklaaside parandaja/kontrollija. Meil oli rõduuks ära vajunud. Sain korterisse minnes taas ehmatuse osaliseks. Kuna vannitoa plaate oli ju vaja õigesse mõõtu saagida, siis terve korter oli ühtlaselt hall, kõik me asjad olid jälle ülipeene tolmukihi all. Ükskõik mida katsusid, olid jälle üleni tolmune. Lisaks olin ma Rasmuse toa ukse lahti unustanud ja seal oli ka seda tolmu korralikult. Õnneks oli lahtisi kaste vähe, mõni üksik, kuid ikkagi see peenike tolm poeb ju igast praost sisse. Otsisin veel mõned puudu jäänud asjad ja ootasin rõdumeest. Kuna toas olla ei saanud, siis olin enamuse ajast rõdul ja lootsin, et kuulen uksekella selle saagimise vahe pealt. Seekord oli ukrainlasel abiks noor Eesti poiss, kes üks hetk tuli ja ütles, et keegi koputab uksele. Oligi mu kaua oodatud rõdumees. Tegi rõdu klaasukse korda, pani väikesed stopperid, et klaasid nii hullult ei koliseks. Nüüd on sellega vähemalt korras. Jätsin mehed edasi plaatima ja läksin Õismäele tagasi. Jaak käis ka õhtul veel vaatamas, kuidas neil läheb ja plaanis samuti osasid asju otsida, kuid loobus, kui seda tolmu nägi … Nojahh, nüüd ei saa me jälle mitte midagi enne teha, kui plaatimine on lõppenud. Jaak sai reedel kõne, et vannitoa plaatide mõõtmisega läks veidi pahasti ja ülevalt jääb 11mm vahe vahele, et nende eksimus. No tõesti, niipalju siis heast töömehest … Nojahh, pakuti välja, et panevad veel ühe kihi kipsi ning pahteldavad ja lihvivad ise kõik ära. Jaak selle koha peal lõpetas täpsustamise, et kui need asjad tema eest ära tehakse “valurahaks”, siis on ju hästi. Ühesõnaga kogu see korteri teema venib ikka uskumatult ja üldse mitte planeeritult. Kõige hullem on see, et Jaak, kes siiani oli suht entusiastlik, et küll saame ja jõuame, on hakanud ka usku kaotama ning vajab utsitamist, et asi ju ei ole nii hull, kui tundub, kuigi tegelikult ju on! Esmaspäeval 12.09, käisime osasid mööbli plaate viimas ja kohale jõudes selgus, et asfalteeritakse meie sissesõidu teed, seega me ei saanud maja juurde sõita ja pidime oma plaate kaugelt tassima. No sai üks korralik treening tehtud ja neid juppe tuleb ju veel … Õnneks on meil tervete jalgadega noor poiss omast käest võtta ja ta saab alt keldrist need üles tassida ja kui veel midagi tuleb, siis abiks olla. Igatahes me hellitame lootust, et töömehed saavad plaatimisega reedeks valmis ja me saame reede õhtust koristama minna, et nädalavahetusel täie rauaga töid tegema hakata. Loodetavasti on WC pott ka selleks ajaks installeeritud ja saab pikemalt toimetada. Pöidlad pihku igatahes.

Rasmus tuli ühel päeval koolist ja oli kole kuri, et see kõik on nii nõme ja ta tahab tagasi Õismäe kooli. Asja arutades selgus, et talle ei meeldi, et ta nii hilja koju jõuab. Päevad lõppevad tõesti hilja, kuid kool algab alles 9:30, seega loogiline, et hiljem lõppeb. Kahel päeval lõppeb kool 15:00 ja ülejäänud päevadel 16:15. Kolmapäeviti lõpetavad nad Lasnamäel, Majakas. Neil on kodunduse tunnid Tekos, varsti on meil noorkokk kodus 😉 Seega Õismäele jõuab ta, kas 15:45 või 17:oo ja tal on tunne, et niisama olemiseks jääb liiga vähe aega. Me sellega muidugi ei nõustu, mida vähem tahvlis ja x-boxis istumist seda parem. Kooli suur pluss on see, et enamus asju õpivad nad seal ära ja kodus jääb väga vähe teha, peamiselt Power Point esitlused. Lisaks ei meeldi talle grupitööd, talle meeldib üksi asju teha. Midagi pole teha, kõikides Eesti koolides on grupitööd esikohal, ma olen seda nüüd uurinud nii siit kui sealt. Lisaks ei meeldi talle klassi ees esineda ehk kui peab oma PowerPointi ette kandma, siis ta ei taha seda eriti pikalt teha, Sigonella koolis oli max 3-5 minutit ettekande pikkus, siin koolis on 8-13 minutit ja see ajas teda kole kurjaks, et nii pikalt peab rääkima. Tundub, et tal oli sel päeval lihtsalt paha tuju ja ta tahtis kõik välja elada. Leppisime kokku, et proovib ikka uue aastani ära ja kui ikka kohe üleüldse ei meeldi, siis saab teisi koole proovida. Kuid grupitööd ja esitlused ei kao kuhugi ning teistes koolides tuleb ka kõvasti kodutöid juurde ehk teoreetiliselt jääb aega hoopis vähemaks. No siis jäi mõttesse ja leidis, et see praegune kool ei olegi nii hull 😀 Kuna koolimaja on remonti minemas, siis on enamus ettevõtteid välja kolinud, ka kohvik. Lapsed saavad süüa üle tee vene kooli toitlustavalt ettevõttelt, termostega tuuakse söögid kohale ja jagatakse laiali. Kuna Rasmus ju eriti midagi ei söö, siis saab ta ainult kaks või üks kord nädalas koolis sooja toitu. Muidu läheb Sigonella rütm edasi – võileib hommikul kaasa. Õismäe sööklat nutab ta ka taga, seal oli buffet ja natuke suurem valik, praegu on konkreetselt üks söök. Lastevanemate üldkoosolekul selgus ka kurb tõsiasi, et uue majaga on kehvad lood ning võibolla tuleb praeguses majas kuni veebruari koolivaheajani olla, oehhh, see ei olnud ju nii mõeldud. Lisaks veel, et neil oli vahetunud direktor, see praegune on väga entusiastlik ja asjalik, Jaagule ta meeldib, selline realist ja kaine mõtlemisega, mitte nagu omanik, kes on natuke “lillelapse” moodi. Lisaks on neil praktiliselt kõik uued õpetajad, jätkavad ainult kuus vana, ülejäänud (15) on kõik uued. Ühesõnaga palju uut verd, eks siis paistab, kuidas see kokku töötama hakkab. Rasmuse klassijuhtaja tuli ka alles kevadel sinna tööle. Vene keelest ka natuke. Õpetajat veel ei ole leitud ja hetkel annab tunde direktor ise. Saime õppejuhiga kokkuleppele, et Rasmusele tehakse individuaalne programm, õnneks on see võimalik, alguses direktori ja omanikuga rääkides jäi mulje, et seda ei ole võimalik saada. Peale esimest tundi kirjutas õppejuht, et Rasmus oli pingutanud ja teistega päris kenasti sammu pidanud ning hetkel nad ei näe põhjust individuaalse kava järgi, kui ise kodus õpime ning abiõpetaja abi kasutame, siis jõuab ta kiiresti järgi. Kuna hetkel on koormus väike, üks tund nädalas, siis jätkab klassiga ja peale oktoobrit, kui peaks tulema õige õpetaja ja tunde rohkem, siis saab edasi vaadata. Rasmus on väga tubli ja püüdlik ning mul on hea meel, et praegu selline otsus tuli.

Laupäev, 10.09, oli meil väga sisutihe. Kuna me Tiskres mitte midagi teha ei saanud ja ilm oli ilus, siis käisime Haapsalus. Jaak üritas saada juuksurisse, kuid paraku ei olnud ühtegi auku, kus teda oleks lõigata saanud. Lisaks oli meil plaanis osta alpaka villast mütse, need olid seal ühes suveniiri poes tunduvalt soodsamad, kui Tallinna erinevatel laatadel on olnud. Jaagul oli kõige enam mütsi vaja, asi lõppes peaaegu nii, et meie Rasmusega saime ja Jaak jäi ilma, lõpuks ta ikkagi suutis ühe välja valida. Saime kõik omale soojad mütsid, mina küll mitte, mul oli vaja mantli juurde sobivad viisakamat mütsi, seega on mul natuke uhkem peakate. Täiesti juhuslikult selgus, et just sel nädalavahetusel olid Haapsalus Vintage Weekend, kohal oli palju vanu autosid ning vastavasse ajastusse riietatud inimesi, ülimalt ägeda auraga üritus oli. Eriti meeldis mulle see, et inimesed olid vaeva näinud ja ennast vastavalt riidesse pannud ning nautisid ilusat ilma ja seltskonda, see hea tunne nakatas. Vaatasime autod ja inimesed üle, sõime kõhu täis ja läksime edasi maale. Rasmus tahab juba pikemalt aega lugeda Orwelli “1984” raamatut ja kuna kirjanduses tuli valida üks ulme teos, siis ta otsustas seda lugeda. Kuna tegemist on väga popi raamatuga, raamatukogust oli kõik välja laenutatud, siis pidime maale oma raamatu järgi sõitma. Sõime natuke kooli ja tuiskasime tagasi linna, sest ma pidin kella 18:00-ks jõudma endise kolleegi 60-dale juubelile.

Tiina mees Ülo organiseeris talle üllatuskülalised ja need olime meie, endised EMT-ikad, kokku oli meid seitse ja oi meil oli väga lõbus! Tiina oli ka muidugi väga meeldivalt üllatunud. Ma jäin natuke hiljaks, jõudsin just siis kohale, kui õhtujuht teatas, et võime lauda istuda ja ta väga loodab, et kõik külalised on nüüd kohal ja ma siis tormasin nende sõnade peale sisse. Hea ajastus 😉 Süüa oli palju, juua ka, nalja ja mängu ning niisama lobisemist ka. Kella 21:00 paiku hakkasin koju minemise mõtteid mõlgutama, päev oli olnud pikk ja uni tikkus peale, kuid enne 23:00 me sealt ära ei saanud. Suur aitäh Ülole meid kutsumas ja aitäh neile mõlemale toreda peo eest!

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

28.08.2022

Eestis möödub aeg ülihelikiirusel, vahepeal on küll tunne, et peatage maailm, ma tahan maha minna!

Töömehed tulid, need, kes kipsitöödega möllama pidid! Nad on nüüd natuke üle nädala toimetanud ja jõudnud peaaegu kõik ära teha, mis nad tegema pidid. Vannitoa uksele oli müüdud vale raam, seega see on veel ette panemata, kuid kõik ülejäänud kipsitööd ja kahe väikese toa uksed on ees! Nüüd ootame, et tuleksid järgmised mehed, kes vannituba plaatima hakkavad. Üks on seesama ehitusfirma projektijuhtidest, kes meie asju hoolega majandab ja teine nende firma plaatija. Nad ise loodavad, et äkki saavad reedeks, 2.09, valmis, kuid 1oo% lubada ei julgenud. No ma loodan, et saavad, siis me saaks vannitoa ära sisustada ja lõpuks tagasi koju kolida!

Viimati olin ma väga positiivne, et ehituspoodides, eriti Depos on suur valik igasugu vajalikke asju ja me saame kõik ära ostetud. Küll me olime naiivsed! Jaak rentis Bolti kaubiku ja läksime suure hurraaga uksi ning vannitoa plaate ostma. Seisime Depos uste ees ja valisime, milline meeldib. Üks hetk astus meile ligi müüja ja hakkas siis seletama, et kust mingi uks pärit on ning kontrollima, kas ikka kõik asjad on laos olemas ja siis selgus, et need uksed, mida me tahame, neid ei ole ja teistel on piidad puudu. Tulevad võibolla septembri keskpaigaks, kui tulevad. Paljud kaubad pärinevad Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt ehk teisisõnu, mitte midagi ei ole saada. Lahkelt näitas ta muidugi Viljandi toodangut, et siin on kõik olemas, saate valida. Nojahhh, valida sai valge, läikiva valge ja nikerdatud valge vahel. Tänan, ei! Just viskasime valged uksed välja, ei taha enam haigla uksi! Igatahes olime me ülimalt löödud ja tuju läks võrdlemisi sandiks. Vaatasime üle plaatide mõõdud ja siis selgus kurb tõsiasi, et need ei klapi Plaadimaailma omadega, et tuleb ribasid juurde panna ja see teeb liiga kirjuks. Seega ei mingeid pilte enam … Plaadimaailmas olid omakorda me peamised seinaplaadid olid ära ostetud. Nojahh, mis seal siis ikka, hakkame otsast peale. Müüja oli toredasti abivalmis ja tassis meile plaadid hea valgusega koha peale, kus sai sobivust võrrelda. Lõpuks tassisime ise plaate edasi-tagasi ja proovisime kombineerida, et kuidas see kõik jääda võiks. Lõpuks ostsime kõige enam sobivaima versiooni ära. Vedasime need kaubikusse ja kimasime Õismäele poisile järgi, et ta tuleks ka appi plaate tassima. Oi, kuidas käe muskel kasvas ja säärejooks sai veelgi siredamaks. Need plaadid olid ikka põrgulikult rasked! Rasmus oli väga vapper ja aitas väga palju. Paar käiku jättis ainult vahele. Pühalikult lubasime, et rohkem me vannitoas kapitaalremonti ei tee ja kui teeme, siis pool värvime nagu meil vahepeal mõte oli 😀

Meil Rasmusega ei olnud Tiskre korteris vahepeal midagi teha, seega olime me rohkem kodused. Ma koristasin, pesin pesu, triikisin, tegin süüa ja olin muidu asjalik. Lisaks lugesin raamatuid, mida vahepeal Rasmusega laenutamas käisime, vaatasin üle pika aja jälle Netflixi ning igavlesin niisama. Rasmus on olnud peamiselt ninapidi tahvlis ja raamatus. Õue on teda väga keeruline saada, kuid me tassime teda igale poole kaasa, kui on vaja midagi otsima või vaatama minna, et avaldaks ka arvamust ning saaks kodust välja. Jaak on kogu see aeg saanud see-eest Tiskres kõvasti tööd teha. Eriti lõhkuda, vannitoa plaadid, just seinaplaadid, ei olnud üldse huvitatud seinast ära tulema, seega sai ta kõvasti vaeva näha, et kolmapäevaks, 17.08, kõik ettevalmistused tehtud saaks. Plaadid olid teravad ja kurjad ning Jaak lõhkus kõvasti oma käsi ja jalgu, vaatamata sellele, et tal olid kindad käes. Kuna see läks vaevaliselt ja tolmuselt, siis tal ei olnud eriti ka motivatsiooni seal toimetada. Miks me töömeestel seda teha ei lasknud? Ihned oleme, nad on kõike nõus tegema, kui ainult rahakott lahti lüüa. Jaak otsustas, et teeme mingid tööd ise nagu pahtledamine, lihvimine värvimine, lõhkumine ning liistude panemine. Seega, kui rahahunniku otsas ei ela, tulebki ise rohkem vaeva näha ja oma otsuseid kiruda. Eriti seda, et kas meil oli seda kõike ikka vaja 😀

Rasmusest ja tema tulevasest kooliteest. Kolmapäeval, 17.08, käisime sisseastumisvestlused Loova Tuleviku Koolis. Rasmus rääkis ühe õpetajaga ja meie direktoriga ning õppealajuhatajaga. Tegemist on erakooliga, see on tasuline, ca 2000€ aastas ning klassid on väikesed, kuni 15 last klassis. Lisaks on kombineeritud õpe ja fookus on lapse isiksuse arendamisel. Mul on koolile suured lootused pandud just sellest vaatest , et nad pööravad ehk lastele rohkem tähelepanu ja kui Rasmusel on küsimusi, siis temaga ka tegeletakse, kuna ta oskab asju inglise keeles hästi selgitada, kuid eesti keeles võib tekkida raskusi. Pahasti on muidugi vene keelega, ta pole seda ju grammigi õppinud, seega peame eraõpetaja leidma, lisaks proovib kool omalt poolt aidata ja ehk kuidagi ikka saame, peab ju kuidagi saama. Meiega lubati ühendust võtta, kuna vestlused olid pooleli ja kahele vabale kohale kandideeris kolm last. Vestlus jättis meeldiva mulje ja meile seal meeldis. Küll jah, asukoht on kole kaugel, Koplis ja maja on vana ning räämas. Õnneks peavad nad sealt ära kolima, sest maja läheb remonti ja oktoobri koolivaheajal kolitakse, kas Mustamäele või Kristiinesse, hea seegi. Jäime siis parimat ootama.

Neljapäeval, 18.08, kui me uusi vannitoaplaate Tiskres tassisime, siis avastasime, et töömehed ei olnud kolmapäeval üldse tööd teinud. Küll olid nad eelmisel õhtul niipalju sodi välja visanud, kui vähegi andis. Peale plaadite üles tassimist olin ma neile selle eest lõpmata tänulik, sest ma küll ei oleks enam jaksanud seda sodi alla tassida. Peamiselt olid ju sodiks vanad vannitoa plaadid ja need on ju rasked! Neli töömeest olid kolm tundi me korterist asju ära tassinud ja kõike ei jõudnudki ära viia. Väga tublid nemad! Peale jõupingutust Jaak tõi meid koju ja läks ise kaubikut ära viima. Ma hüppasin kiirelt pessu ja lippasin siis Liinaga kohtuma. Mu viimane söögikord oli hommikusöök, seega Telia poole liikudes lõi mu kõht ikka korralikult pilli! Suundusime linna ja kuna meil kummalgi ei olnud aega tegeleda söögikoha välja otsimisega, siis läksime lihtsalt Rotermanni keskusesse ja valisime esimese koha, mis meeldis. Valituks sai R14. Ma olen korra varem seal naisteka õhtul söömas käinud, kuid Liina ei olnud üldse käinud ja kuna seda kohta jätkuvalt kiidetakse, siis läksime sinna. Õues olid lauad broneeritud, kuid sees oli ruumi piisavalt palju. Meid teenindas väga tore tütarlaps ja ta mõistis mind poolelt sõnalt, kui uurisin mereandide värskuse kohta ja kas kohvi tehakse ikka käpaga. Selgus, et ta oli just Portugalist tagasi tulnud, oli seal mõnda aega elanud ning mõistis mu küsimusi täielikult 😉 Väga kodune tunne oli, esiteks olin ma Liinaga, mis iseenesest on juba väga kodune ja rahustav ning söögiks oli Vahemere köök ja teenindaja oli ka imeline, seega oli õhtu igati korda läinud! Juttu jätkus meil kauemaks, kuid paraku pidi Liina ära minema, et kindlasti poodi jõuda. Kuna ilm oli soe ja ilus, otsustasin ma veidi ringi jalutada. Esiteks ei saanud ma Triinuga linnas käies Gelato Ladies gelatot süüa ja teiseks polnud seal pool kandis ammu jalutanud. Vaatasin kiikingut ja leidsin Gelato Ladies kohviku isegi ilma eksimata üles. Nagu Triinuga käies, oli ka seekord linn paksult rahvast täis, kuid eesti keelt ei olnud praktiliselt üldse kuulda. Turistide hordid voorisid edasi-tagasi nagu välismaal oleks … Gelato oli suurepärane! Võtsin valge virsiku ning vaarika-greibi segu. Väga värskendav amps oli!

Neljapäeva õhtul hakkasid töömehed töödega pihta ja said köögi osa peaaegu valmis. Reedel, 19.08, käis Jaak veel hommikul viimast vannitoa nurka maha lõhkumas, et kõik tehtud oleks ja mehed kipsi saaksid panema hakata. Lõuna paiku läksime Nõmme turule Itaalia müügiputkat otsima, turul oli küll kõike, kuid seda müügikohta enam mitte. Äkki põrkasime kokku Olliga, meie kalli armsa Olliga! See oli nii tore üllatus, lobisesime tükk aega ja lõpuks viis ta mind ühe tädi juurde, kes mustikaid müüs. Lisaks mustikatele olid tal ka rukkililled, ma armastan rukkililli, seega pidin neid ka ostma. Sitsiilias elatud oskused tulid kasuks – tädi soovis müüa mulle mustikad 6€ karp ja kaks lillekimpu ka 6€ ehk kokku 12€, pakkusin, et maksan 10€. Tädi oli nõus, sest tal oli lõpetamas ja tahtis kaubast lahti saada. Peale seda sõitsime läbi kõik teised ehituspoed, et leida siseuksi. K-Rautas ja Espakis olid isegi ühed, mis meile sobisid. Jätsime need meelde ja palusime oma ehitajast projektijuhil need ära osta. Ostma minnes selgus muidugi, et K-Rautas ei olnud ühte suurust ning pidi ostma Espakist. Lisakulu, millega me ei olnud osanud arvestada. Kuid nüüd on vähemalt uksed olemas, küll jah ühel uksel on hetkel valed piidad, aga need saab vast esmaspäeval ka korda.

Laupäeva, 20.08, võtsime vabaks ja tähistasime vabariigi uuestisündi. Nosisime mustikaid kohupiimaga ja nautisime ilusat ilma. Käisime vaatasime üle ka Vanamõisa laada, kuna olime linnas ja ma tahtsin kuhugi minna, mitte tervet päeva kodus istuda. Ülejäänud lähiümbruses toimuvad kontserdid ei kõnetanud ja lootsime laadalt midagi toredat leida. Müüdi igasuguseid asju, peamiselt ehteid ja voodipesu. E-tekstiil oli ka oma toodanguga väljas ja Riho vend ning Eva olid müümas. Saime kohe Evalt uurida, kunas me madratsid kätte saame. Ta arvas, et 24 või 25 august on olemas. Lisaks nägin Mehise õe-tütre meest ehk Kadri-Liisi abikaasat Kahrot, kes müüs Kadri-Liisi heegeldatud mänguasju. Neid müüdi ka päris mitmes kohas, lisaks puidust nikerdusi. Nosisime “koerapirukat” nagu Jaak neid kutsub ehk neid vanu lapsepõlve aegseid rasvaseid lihapirukaid. Tahtsin grilli süüa, kuid selgus, et grilliti ainult võistluseks ning niisama ei müüdudki. Söögiks olidki pirukad, burgerid jm. kiirsöök. Me sõime siis ameerika stiilis vahvlit paljude lisadega ja limpsisime kalja peale ning otsustasime, et ma pean siiski kodus midagi süüa tegema 😀 Nojahh, niipalju siis sellest, et pääsen kergemalt. Üks onu müüs ka oliivõli, see küll ei olnud Itaalia, veel vähem Sitsiilia oma, kuid Kreetast ja oli päris maheda maitsega, seega võtsime seda kohe terve tünni. Laat oli tore, inimesi palju ja esimese asjana ostis Jaak kohe kodumaist õuna. Lisaks leidsin ka lahtise maitseaine leti, kust igasuguseid vahemere maitseid kokku ostsin. Jaak teatas õhtul, et homsest hakkab jooksmas käima, et 99,9% nähtud meesterahvastest olid kõik suurte kõhtudega ning lodevad ja ta leidis, et ta ei taha selliseks saada … Nädal on möödas ja jooksmisest ei ole veel midagi välja tulnud 😉

Esmaspäeval (22.08) saime oma auto kätte! Kuna Jaak tõuseb jätkuvalt vara, meil Rasmusega on juba karuuni siin peale tulnud ja viimane nädal naljalt enne 8:00 silmi lahti ei saa, eriti Rasmus, siis Jaak vaatas seni, kuni me tõusime, automüügi portaale ning hoidis kätt pulsil, kus mida pakutakse. Lõpuks teatas, et läheme ABC motorsisse ja ostame lihtsalt ühe ära. No see otsus sai vähemalt tehtud, et kindlasti ostame. Kokku sõitsime nelja autoga, müügimees juba vaikselt muigas, me olime seal juba kolmandat korda 😀 Seekord siis väga tõsiste plaanidega. Me tahtsime osta mõnda väiksemat mudelit, sellist särtsakat, kuid Rasmus teatas, et tal on seal kitsas ja ikkagi ei meeldi … Lõpuks sai valitud kõige suurem ja mugavam ning muidugi kõige kallim ka, natuke saime hinnast alla, seega väga hull õnneks ei olnudki, kui arvestada, mis siin hinnad vahepeal teinud on. Igatahes sai asjale ametlik käik antud ja Jaak jäi e-mailile lepingut ootama. Kuna meil kiiret ei olnud, siis leppisime kokku, et esmaspäeval tuleks autole järgi. Esmaspäeva hommikul käisime vaatasime üle kardinapoed ja tellisime esikusse kapi ära. Rasmusele saime kardinad ka, ta enam ei tahtnud topelt kardinaid, seega on tal sellised poolpaksud. Peale lõunasööki ja siestat kirjutas automüüja, et veebis saab nüüd auto ümber vormistada ja peale kindlustuse tegemist saab autole järgi minna. Saatsin mehed autot tooma ja nüüd meil ongi uus aut! Vähe kasutatud, 2018 aasta mudel, 39 500 läbi sõitnud ja jäime prantslastele truuks ehk nüüd on meil Renault Megane ning esimest korda elus automaat käigukastiga. Igati tore pill, ma sain eile ka lõpuks rooli, kuna Jaak läks Miniga tööle, et see Reiole ära viia ja ma läksin talle järgi. Kuidagi suur oli aga täitsa tore oli sõita, kui ei pea siduriga möllama, küll ei saa enam kiirelt kohalt võtta, sest meil on peal ka see eco seadistus, mis mootori välja suretab. Seega ei mingit sööstmist enam 😉 Jajahh, selle saab maha võtta, teame, kui lõpuks närvidele hakkab käima, küll me siis selle maha võtame.

Jaak on usinasti korteris pahteldamas käinud ja natuke lihvinud. Teisipäeva, 23.08, hommikul käisin ka kaasas ja tegin ka natuke tööd. Kuid kuna ehitajad ei olnud seinas vana ukse auku kinni pannud, siis ei olnud meil seal eriti midagi teha. Päeval käisin lõunal, kus ühtlasi arutasime võimalikku tööle asumist ja tundub, et 19.09 saab mu vabaduse põli otsa ning seon ennast taas igapäevaselt töiste kohustustega. Küll ei ole mulle veel pakkumist ega kinnitust ega lepingut tehtud, seega ma veel kõva häälega välja ei kuuluta kuhu ma tööle lähen. Kuigi seallest ettevõttest on saamas inimeste poolest uus EMT, seal on väga palju vanu emtikaid juba ees 😉 Õhtul läksin Triinuga Haapsallu. Ta kunagi ammu kutsus, et võiksime minna kontserdile. Esimest korda elus läksin nii kontserdile, et ma ei teadnud peaesinejast mitte kui midagi! Startisime varem, et saaks sööma ka minna. Panin meile Wiigi Kohvikus kohad kinni ja maiustasin taas kitsejuustu salati ning maasikasupiga, sama menüü, mis perega käies aga no see lihtsalt oli niiiiiii hea! Kontsert algas 19:00, me läksime lossihoovi umbes 18:40 paiku. Alguses olime natuke ehmunud, kui nägime, et kõik pleedide peal istusid, et misasja, selline kontsert ongi või. Õnneks siis, kui bändid peale tulid, kargasid ikka kõik püsti, kui edasi istuti, siis pigem eemal mäe kallakul. Soojendas Daniel Levi oma bändiga, ma tema nime ja nägu vähemalt teadsin, kuid muusikast – mitte midagi. Täitsa tore muss oli ja ta ise oli ka väga energiline. Peaesinejaks oli James Arthur, Briti popartist, kes 2012 võitis sealse X-Faktori. Kontserdi lõpuks selgus, et kogu õhtu peale oli mulle tuttavad umbes täpselt 5 laulu. James Arthuri bändis meeldis mulle kõige rohkem “metsjeesusest” kidramees, tal olid pikad juuksed ning ta oli täpselt ventilaatori ees ja tal kogu aeg juuksed lehvisid, see oli nii äge! Jamesil oli päris hea hääl ning silmad kinni oli ta muusikat väga mõnus nautida. Üks uus laul oli vahepeal meloodia osas väga elektrooniline, mulle see osa hullult meeldis. Muidu oli tal repertuaaris nii rocki, kui ka ballaade. Kontsert sai umbes 23:00 paiku läbi ja tagasi Tallinna sõitsime ühises autorongis, ees oli punaste täppide rivi niikaugele, kui silm ulatus ja taga oli sama pikk esitulede rodu. Õhtu oli igati vahva, aitäh Triin kutsumast!

Kolmapäeval, 24.08, käisime Rasmusega mu kosmeetiku juures. Rasmus käis eelmine aasta esimest korda Terje juures ja talle meeldis. Kuna poisil on nägu juba suht punniliseks läinud, siis kord kuus hoolduses käia on hea mõte. Ma nautisin oma hoolitsust ka täiel rinnal, eriti seda lümfimassaži osa. Jaak toimetas Tiskre korteris ning õhtul läksin ka sinna ning rääkisime natuke ehitajatega ning nende bossiga, kes tõi ära uksed ning lisaks viskasid nad natuke sodi ka ära. Neljapäeval, 25.08, läks Jaak õle pika aja Eesti kontorisse tööle. Me Rasmusega käisime Õismäe koolis direktoriga rääkimas. Olin küll teisipäeval Loova Tuleviku kooli ise helistanud ja uurinud, kas nad on mingi otsuse teinud. Kohe ei osatud mulle midagi öelda, kuid helistati hiljem tagasi ja öeldi, et Rasmus on vastu võetud, et neile oli Rasmus väga meeldinud! Juhuuuu, ta sai sinna väiksesse kooli sisse! Jeiii! Koolist lubati kolmapäeva jooksul leping saata, kuid neljapäevaks enne Õismäe kooli minekut seda veel saadetud ei olnud, seega ma veel ei julgenud direktorile öelda, et koolist lahkume. Iseenesest oli Õismäe direktor ka väga abivalmis ja lubas 8 klassis jätkata, et siis septembrikuu lõpuks otsustame, kuidas edasi. Vene keeles pakkus individuaalõpet ning klassijuhatajaga kohtusime ka. Oli tunda suure kooli hõngu ja kuidas õpetaja allub direktorile ning asjadest eriti midagi siiski ei tea. No olgu, mõtleme, kas peaks seal jätkama … Peale kohtumist piilusin e-maili ja olin saanud Loova Tuleviku koolist lepingu, seega ei mingit suurt kooli enam, läheb armsasse väiksesse sõbralikku kooli!

Õhtul läksime Tiskresse sodi ära vedama. Reio tuli kaubikuga ning viskasime kõik sodi korterist ning panipaigast välja. Algne plaan oli, et ma jään sinna edasi pahteldama, kuid ehitajad ei olnud ikka veel seina kinni pannud, siis ei olnud mul seal midagi teha. Koristasin koridori ja natuke korterit, et mehed saaks asjad kuhugi tuua. Kuna mul hakkas ruttu igav ja mul ei olnud raamatut kaasas, mõtlesin natuke süüa. Alguses oli idee Luccasse minna, kuid seal ei olnud mingit liikumist, seega vudisin Meati. Sõin imehead kitsejuustu salatit ning jõin elu kallimat espressot – 3.50!!! Mehed tulid mulle sinna järgi, sest nad said seekord kuidagi kiiresti hakkama. Nad tõid ära K-Rautast meie uue duššinurga ning Eurinicsist kogu uue tehnika. Neil oli ikka kõvasti vaja pingutada, et asjad üles tassida. Mul oli neist vahepeal päris kahju … Lisaks ootasime Rihot, kes tõi ära meie madratsi ning kattemadratsi. Rasmusel jäi sama madrats, mis me Sitsiilias ostsime. Päev oli pikk ja väsitav, kuid taas sammuke lähemale kodu sisustamisele ja tagasi kolimisele.

Jaak on nüüd iga päev pahteldamas ja lihvimas käinud. Paraku ei kuiva pahtel ootuspäraselt ning ma ei ole veel värvima saanud hakata. Mul on sel nädalavahetusel Paides koolis vilistlaste kokkutulek, see on iga viie aasta tagant, kui tähistatakse ka kooli sünnipäeva, sai sel aastal 45 😉 Paraku on meil linnas nii palju toimetamist, et ma ei läinud. Varsti on ju järgmine, aeg läheb ju nii ruttu! Käisime hoopis Kakumäel pirukafestivalil ja saime kohe alguses Kadiga kokku. Lobisesime ja jalutasime ringi ning nosisime mõned pirukad. Tundub, et mul tuleb kirjutamine järjest paremini välja, aitäh Kadile tagasiside eest! Lisaks oli rõõm kuulda, et mu Sitsiiliast lahkumise postitused olid nii emotsionaalselt kirjutatud, et olen nii mõneltki saanud tagasisidet, kuidas nad mu lahkumisvalu väga selgelt tundsid ja minuga koos seda läbi elasid, aitäh, et ma selles üksi ei olnud ja mu peale mõeldi! RKakumäel oli rahvast päris palju, sest ilm oli jätkuvalt imeline. Muinastulede süütamiseks me tagasi ei viitsinud minna. Kui muidu on sel nädalal asjad positiivses suunas liikunud ja palju lahtisi asju on leidnud lahenduse ning ka Tiskres korteri remont on sujunud, siis me asjade osas on ikka täielik segadus. Jaak sai reedel info, et asjad peaksid jõudma nüüd teisipäeval, 30.08. Nojahh, tuleb loota parimat, kuid karta halvimat. Kõige kehvem lugu on see, et ilmad lähevad kolmapäevast halvaks ja kõik minu ja Jaagu natukenegi paksemad riided on kolimiskastides. Rasmusele peab alles minema paksemaid vammuseid ostma, tal mõned asjad vist isegi on, kuid ma enam ei mäleta, mis täpsemalt.

Kokkuvõtteks – lapsel on kool olemas, mul on suuline kokkulepe tööle asumise osas, korteris remont liigub – küll mitte sellises tempos nagu mina tahaks, kuid liigub. Asjad – no loodame, et saabuvad 30.08, siis saab Jaak mööblit ehitama hakata ja kui lapsel on olemas laud ja voodi ning vannituba sisustatud, saaksime sisse kolida. Kõik muu kannatab oodata ja saame kastide otsas niikaua elada, kui Jaak mööbli kallal nokitseb, kuid ilma wc, pesemisvõimaluseta ning lapsel korraliku lauata, ei ole võimalik seal elada. Vannituppa leidsime ka mööbli, see tuleks nüüd ära osta, enne kui hilja on. Lapsele leidsime vist kapi ka. Meie tuppa plaanib Jaak ise kapi ehitada. Vanast esikukapist jäid järgi siinid ja liugukse rattad, seega saab äkki ka uksed ise teha. Mööbliga on kole keeruline, sest Jaak teab sellest nüüd liiga palju 😀 Nii hindadest, ehitamisest, kui selle kvaliteedist ja ta keeldub maksmast tehismaterjalide eest täispuidu hindasid ja seega plaanib nii palju kui vähegi saab, ise ehitada. Mis muidugi tähendab seda, et mööbli valmimist ei ole niipea loota, sest nokitsemiseks jäävad ainult õhtud ja nädalavahetused ning iga päev ju ei jaksa. Lisaks ei saa mina siin kuidagi aidata, kui siis alles lõppviimistlusel, kui on vaja lihvida ja õlitada. Hirmutavalt palju on veel teha, kuid see tegemine ei ole kriitiline. Ahjaaa ja kardinad ning kardinapuud on ka vaja muretseda, et kui sisse kolida, siis peaks olema ikka midagi ees. Ma muidugi ei häbene niisama ringi kõndida, kuid viisakam oleks omada kardinaid. Muidu oleme Delfis vm., et naabrid segavad igapäevaelu ja ei kasuta kardinaid 😀

Kaunist lõppevat suve ja püsige terved!

21.08.2022

Ilma Pärnu ja ka Haapsaluta ei ole Eesti suvi õige suvi. Kuna me ise korteris midagi teha ei saanud, sest ProPõrandad toimetasid põrandaga, tekkis mul kohe idee minna suvelinnadesse. Mõeldud, otsustatud ja tehtud. Öömaja leidmisega oli küll veidi keeruline, sest tegemist on suveperioodiga ja paar päeva ette otsustamisega. Haapsalus võtsime maksimumi ehk SPA koos hoolitsustega. Taas oli massaaži aegade leidmisega raskusi, kuid lõpuks sain meile kõigile ajad, me Jaaguga saime küll alles lahkumise päevaks, kuid asi seegi. Mul lõppes massaaž peale check-outi, kuid õnneks saime tasuta tunnikese kauem sees olla.

Neljapäeval (4.08) sõitsime siis Haapsallu. Kõigepealt käisime läbi paarist automüügi kohast, sest meil on ju autot ka vaja. Mõnes autos istusime sees ka, kuid proovisõite ei teinud. Oleme jätkuvalt prantslastele truud ja vaatasime erinevaid Renault´i versioone. Midagi ära ei otsustanud. Sõit Haapsallu oli igav, vaikselt hakkas meenuma, miks Eestis kõik nii kole kaugel tundub olema. Esiteks tuleb aeglaselt sõita, kohti, kus 120-ga ilma probleemideta sõita saab on vähe. Teiseks ei ole midagi vaadata, puud ja võsa ning vägisi tikub uni peale. Ime, et nii palju õnnetusi ei ole, tähelepanu hajubki ära. Igatahes tundus mulle see tee lõputu 😀 Esimese asjana läksime kohe lõunat sööma. Tavaliselt käime Müüriääre kohvikus, kuid seda on viimased aastad väga maha tehtud, seega otsustasime proovida järgmist hitt söögikohta – Hapsal Dietrich. Interjöör oli imeilus, teenindus suurepärane, toidud maitsvad – hind üle mõistuse kallis! Oleme nüüd seal ära käinud, rohkem ei pea minema … Kuna istusime sees ja akna all, jäi mulle näppu üks raamat, mida lugema hakkasin. Tundus väga huvitav ja jätsin hoolega nime meelde, et pärast saaksin laenutada, mis te arvate, et ma nüüd enam seda pealkirja mäletan või 😀

Kõhud täis oli aeg suunduda juuksurisse, mehed on suht karva kasvanud. Jaagu isa soovitas eelmine aasta meile ühte väga head kohta, kus ta nüüd ise käima on hakanud ja sokutasin oma mehed ka kohe sinna. Pidime tunnikese parajaks tegema ja läksime jalutama. Vanast ajast mäletasin, et lossihoov oli suur ja ilus ning seal oli tore jalutada, nüüd nägi see kuidagi eriti nukker ja armetu välja … Olgu, äkki promenaadil tuleb see “Eestis on ju mõnus” tunne peale. Promenaad oli, täitsa armsas, paar inimest oli ka, vesi oli täiesti läbipaistmatu ja haises … Luike nägime … Emmm, olgu, äkki linna vahel jalutamine tekitab tunde, et tagasi kodumaal on hea olla … Puhas, ilus, väike … Ikka oli juuksurini veel 15minutit aega … Jätsin mehed ootama ja jalutasin ise kaubamajja lootuses saada reisimiseks sobilikku kosmeetikakotti, kuna mul olid asjad kõik pisikestes kilekottides. Õige kosmeetikakott oli ju kadunud kohvris. Poes ei olnud midagi, kõik käisin läbi, kui lõpuks Rimist leidsin mingi versiooni, mis enam vähem sobis. Hmmm, tundub, et ei olegi nii, et lähen poodi ja ostan … Pole midagi osta. Seda “Eestis on ju mõnus” tunnet ka kuidagi üles ei leidnud …

Mehed ilusaks pügatud, oli aeg suunduda hotelli. Valisin meile Hestia Hotel Haapsalu Spa. Enne oli selle asemel midagi muud, kuid Hestia on viimastel aastatel väga palju laienenud, seega on nad nüüd ka Haapsalus. Tuba oli meil vanemas osas, kuid piisavalt suur ning puhas, seega täiesti nauditav olemine. Rasmusel oli õhtul 30 minutit massaaži ja peale seda läksime õhtusööki otsima. Mulle on alati meeldinud Wiigi kohvik, oleme paar korda sinna ka eelnevalt sööma sattunud. Lauda ma enam broneerida ei saanud, seega läksime lootuses, et äkki saab niisama nagu telefonis neiu soovitas. Õnneks saimegi! Toidud olid head, suisa väga head! Rasmus sõi taldriku tühjaks ja kiitis, et kaste (!!!) oli väga maitsev. Suurim kompliment söögikohale, kui me poeg taldriku tühjaks sööb! Seal pakutakse ka suve parimat magustoitu – maasikasuppi! Kuna me väga ülevoolavalt toitu kiitsime, siis teenindaja tuli ülisuure maasikasupi portsuga ja teatas, et kokk pingutas natuke üle 😉 Meile sobis, saimegi kahe peale selle ära nosida. Jaak alguses ei tahtnud magusat, kuid seda maiustas küll hea meelega. Ainuüksi selle maasikasupi pärast tasub suvisel ajal Wiigi kohvikut külastada.

Õhtul jalutasime natuke veel ringi ja oligi aeg juba magama minna. Hommikusöök oli vägagi rikkalik. Kuna olime jätkuvalt kole varajased, siis oli meil massaažini veel kõvasti aega ning otsustasime jalutada ümber Väikes viigi. Jalutasime superaeglaselt ja jätkuvalt oli meil terve maa ja ilm aega. Otsustasime siis linna head kohvi otsima minna ja maandusime Müürivahes, kuna see oli väga vähestest kohtadest, mis enne 10:00 lahti oli, üldse me ei saa aru, kuidas siin elada saab, kõik asjad tehakse alles 10:00 lahti v.a toidupoed, kuid kui tahaks korralikku kohvi saada, siis enne 10:00 see võimalik ei ole … Müürivahe oli suht tühi ja teenindajaid oli mitu, kuid teenindus oli superaeglane ja Jaagul läks lõpuks kiireks, et õigeks ajaks massaaži jõuda. Ma kulgesin omas tempos järgi ja nautisin imepisikest Haapsalu kesklinna. Üks kiiks on meil nüüd Itaaliast naastes veel juures, kui me söögikohas kohvi tahame juua, siis küsime alati üle, kas kohvimasin on “käpaga”, see tähendab siis seda, et oad jahvatatakse eraldi, mitte ei vajutata masinal nuppu ja kohvi tuleb. See nupuga masinast kohvi ei ole joodav, kui jutt on espressost. Muid kohvisid võib vabalt juua, kuigi ka need pole päris need, kuid espresso puhul tuleb kohe suur maitsevahe sisse. Saime oma massaažid tehtud, mulle sattus päris hea käega massöör ning teekond Pärnusse võis alata.

Pärnus ei olnud üldse öömaja saada, kõik kohad, kus me eelnevatel kordadel ööbinud oleme, olid kas välja müüdud või pakuti ainult lux-tube ja ühe öö eest 250€ välja käia on täiesti ebamõistlik. Seega sain meile peretoa Laine öömajas. Nagu Jaak armastab viimasel ajal öelda – “cheap and cheerful”. Ootused ei olnud kõrged, kuna ööbimine oli tõesti odav. Öömaja oli korterelamus ja peretuba oli tavaline kahetoaline korter. Veidike puhkust ja siis suundusime sööma. Otsustasime jala seigelda, rannapromenaad ei olnud tegelikult üldse kaugel, ca 15 min kõndimist, kuid mulle on Pärnus sellised vahemaad alati jube pikad tundunud. Promenaad oli jätkuvalt ilus. Lisaks jäi silma kaks ägedat chillimiskohta, mis oma olemuselt olidki väga õdusad. Inimesi oli, kuid vähe või noh, Eesti mastaabis arvatavasti korralikult, kuid ma ei oska seda enam hinnata, mulle tundub igal poole vähe inimesi ja autosid, kuna mälus on väga värsked mälupildid 5 miljoni elanikuga Sitsiiliast, kus suvel käib umbes sama palju turiste läbi, seega tundub igal pool mujal kõik nii inimtühi olema. Mõni inimene oli vees ka, meid merre minek üldse ei kutsunud, see tundus must, noh tegelikult ju ei ole, aga see ei paista üldse läbi ja on selline sogane, kes siis sogases vees ujub!? 😀

Olin otsinud meile välja paar toidukohta, mida kiideti ja kus me ei olnud veel käinud. Esimene selgus, et oli hotelli restoran, seega sellest loobusime. Teine, pererestoran, oli täis ja broneeringud ootamas, seega sinna ka löögile ei saanud. Kolmandas läks juba paremini, seal oli kohti küll ja veel. Istusime õues terrassil ja lasime söögil hea maitsta. Eelroa osas läks natuke valesti, ma sain menüüst aru nagu see oleks snäkkide valik, pärast selgus, et oli salat. Teenindaja ka ei maininud, kui küsisin, et kas see eelroog on kahepeale piisav, et tegemist on salatiga. Kuid positiivne on see, et Jaak sai tänu sellele salatile tõelise maitseelamuse, tema tellitud vein ja see salat sobisid täiesti ideaalselt kokku. Põhiroad olid ka väga head ning arve ei võtnud üldse jalgu nõrgaks. Haapsalu Dietrich oli ikka palju kallim ja võiks ju arvata, et Pärnus on hinnad kallimad. Maksmise aeg oli käes ja Jaagu pudedad näpud pudistasid maha pangakaardi, mis sujuvalt terrassi laudade vahelt läbi libises ja rahulikult kättesaamatusse kohta lebama jäi. Teenindaja oli väga ehmunud ja Jaagu nali, et nüüd tuleb terrass katki saagida, ei aidanud eriti kaasa. Teenindaja läks veel rohkem ähmi täis. No, mis läinud see läinud. Sain siis ise maksta ja Jaak pani pangakaardi kinni ning tellis uue kaardi, mis pidi siis kuni viie tööpäeva jooksul laekuma. Niikaua läkski, ta sai oma kaardi alles 12.08 kätte ja seni pidin aina mina maksma, väga tüütu oli. Mul kippusid limiidid lõhki minema, kuna ma tavaliselt ei osta nii palju asju. Peale väga head õhtusööki kolasime veel linna peal. Selgus, et seal algasid Hansa päevad – peatänav oli müügimehi täis ja toimus kontsert ning üsna palju rahvast sebis ringi. Kui ma otsisin, mida Haapsalus ja Pärnus teha, siis ei tulnud üldse mingit infot välja. Igatahes oli see täitsa tore, uudistasime eestimaist kaupa, kuulasime natuke bändi ja kulgesime tagasi öömaja poole. Pärnus olles on mul ainult üks kiiks – ma pean kindlasti saama Kohvik Supelsaksad kooki! Väga palju aastaid tagasi üks hea kolleeg soovitas seda kohta ja nüüd olen absoluutselt iga kord, kui Pärnus käin, vähemalt korra seal söömas käinud, kui muud mitte, siis koogi ja kohvi olen omale küll lubanud. Rahvast oli paksult ning järjekord vabade laudade ootamiseks võrdlemisi pikk. Otsustasin koogid kaasa osta. Need maitsesid jätkuvalt imeliselt! Algselt oli meil mõte, et öömajja tagasi sõidame taksoga, et ei viitsi kõndida, kuid mu kohviku soov tegi jälle plaanid ümber, kuna see oli poolel teel ööbimiskohta. Jalutasime siis kaunis päikselises Pärnus ja nautisime Eestimaa suve, meeleolu hakkas ka juba paranema ja kõik ei tundundki enam nii traagiline ja lootusetu. Pärnu teeb ikka tuju heaks!

Laupäeval hakkasime Tallinna tagasi kulgema. Algselt oli meil plaan minna ka Hanilast läbi, kuid Jaak hankis endale Eestisse jõudes praktiliselt kohe korraliku tuumanohu ja Rasmus hakkas ka vaikselt nohisema, seega olin ma koos kahe tattninaga ning hoidusime külla minekust. Tagasiteel sadas nagu ilmateade oli lubanud. Kuid need paar vaba päeva Tallinnast eemal ja šokist üle saamiseks olid väga päikselised ning ilusad ja saime Haapsalu ning Pärnut täiel rinnal nautida. Meeleolu läks ka natuke paremaks ja lootus tuli ka tagasi, et küll me hakkama saame, peame saama, mis meil muud üle jääb!

Jätkuvalt ilusat suve jätku ja püsige terved!