Category: Turistina Itaalias

09.06.2022

Kristi otsis võimalikult soodsat võimalust, kuidas Sitsiiliast tagasi Eestisse minna. Vaadates erinevaid marsruute tekkis tal idee üks päev Roomas veeta ja seda koos minuga. No mis saab mul selle vastu olla, kui keegi Itaaliasse seiklema tahab minna, pealegi ei olnud Kristi veel kordagi Roomas käinud. Asi otsustatud ja saigi reedeks 3.06 kella 6:15 lennule piletid ostetud. Ta oli küll väga optimistlik, et see pole ju üldse vara ja äkki me ei lähegi eelmine õhtu üldse magama. Ma muidugi oli veidi teisel arvamusel 😀 Lõpuks kujunes nii, et me kell 22:00 magasime. Peamine põhjus oli veinis, see sai lihtsalt otsa 😀 Kui mõtlete, miks nii varajane lend, Sitsiiliast lendab ju iga tunni aja tagant lennuk Rooma, siis otsustavaks sai pileti hind, mis oli 5€, sellepärast 😉

Mamma Etna on olnud viimased päevad väga rahutu ja aina tossutanud, neljapäeval (2.06) oli lennujaama töö seoses sellega ka häiritud. Reede hommikul ühtegi teadet hilinemise kohta ei olnud, seega takistusi ei tundunud olevat. Kui me 4:20 paiku startisime oli väljas jätkuvalt pime, seega ega me ei näinud, mis seal päriselt toimus. Lennujaamale lähemale jõudes oli nagu paista, et mingi suur must toss on üleval. Parkisime auto ära, sain isegi majja parkida, suur pluss, kaitseb tuha ja päikese eest. Kuna Jaak on nende varajaste lendudega sõitnud, siis ta teatas, et enne 5:00 ei toimu lennujaamas midagi. Me siis proovisime natuke enne jõuda, noh, et kui kohalikud tulevadki alles 5:00 paiku, siis läheb kitsaks ja tekivad järjekorrad. Jõudsime umbes 5 minutit enne 5:00 kohale. Inimesi oli vähe ja turvakontrollist saime kiiresti läbi. Lennujaamas oli sel hetkel ainult üks kohvik lahti ja seal oli meeletu järjekord. Läksime siis teise kohviku juurde ootama ja selgus, et me värav oli ka samas kohas, seega jäime sinna pidama ja kohviku avamist ootama. Kell 5:20 see ka avati ja saime oma kohvi ning saiakesed kätte. Lõpetasime söömise ja avastasime, et juba lastakse meie lennukile. See on küll ime, tavaliselt alustatakse lennukisse laskmisega siis, kui välja peab lendama. Tundub, et kui esimene lend on siit poolt ja on vara hommik, siis ollakse täpsed. Üllataval kombel oli ka kolm bussi. Me sattusime teise ja ma arvasin, et nüüd ootame pikalt, et ka hilinejad jõuaks, kuid buss sõitis meiega juba üsna peagi lennukile. Lennukis olles küll öeldi, et parda komplekteerimine ei ole veel lõppenud ja mõned inimesed toodi veel. Minu kohal istus üks ehmunud olemisega vanem daam. Mõne hetke pärast tuli ta tütar teda enda kõrvale kutsuma. Juba jõudsin rõõmustada, et saan laiutada, kui ta mõne hetke pärast tagasi oli ja ütles, et ta ikkagi tahab siin istuda, et inimene tuli. No, mis siis ikka, eks tule tagasi. Suur Tossutaja näitas lahkudes ikkagi oma iseloomu ja pärast lugesin, et 13:00-19:00 olid taas lennujaamas häired olnud. Meil vedas!

Lend läks kiiresti, natuke üle 1 tunni ja kohal me olimegi. Tõeline võlu on siin kandis elada ja siselende või üldse Vahemere riikide lende teha, maksimaalselt 1,5 tundi ja juba kohal! Peale maandumist saime me muidugi kõvasti kõndida, kuna saabuvad lennud on täiesti teises otsas. Linna sõitsime bussiga. Ma olin muidugi kärsitu ja tahtsin seest piletid ära osta. See oli viga, oleks ka väljast bussi juurest saanud osta ja teistel firmadel oli pilet 2€ odavamad. Tagasi tulles oleme juba targemad. Sattusime bussile, mis sõitis 1h, läbi Vatikani, muidu lähevad bussid otse ja ca 45 minutit. Ööbisime üsna Colosseumi lähedal B&B-s, mis oli üllatavalt ilus! Väga suured toad, lisaks puhas ja ilus ning suure vannitoaga ja väga kaasaegse duššiga. Meile väga meeldis! Omanikud olid väga lahked ja lubasid meil oma kotid sinna jätta. Noormees tegi hommikul kohe check-in´i ka meile ära, vahetasime riided ning läksime linna avastama. Meil oli terve reede ja natuke laupäeva hommikul aega, seega tuli olla tempokas. Esimese asjana maandusime me väikeses armsas kohvikus ja tegime väikese oote, kell oli ju juba 10:00 saanud ja kõhud andsid tunda. Kuna Kristi Sitsiilias cannolisid ei saanud, siis degusteeris ta ühte Roomas. Ma maiustasin tüüpilise Napoli saiakesega, mis maitses ka väga hästi!

Peale väikest kehakinnitust sai alguse meie turistiteekond Roomas. Käisime läbi kõik turistidele mõeldud vaatamisväärsused ja vaateplatvormid, mis öömaja lähedale jäid. Esimesena jäi ette Colosseum, natuke enne seda kohtusime ka eestlastega, kiriku juures nägime teisi veel. Vaatasime üle Rooma foorumi, Kapitooliumi, suure marmortempli – sinna me eelmine kord minna ei saanudki. Seal on ka lift, mis viib kõige kõrgemale korrusele, kuid see on tasuline ja lisaks oli ka pikk järjekord. Otsustasime, et altpoolt on ka imelised vaated ja raha kulutame söögile. Inimesed, meeletus koguses inimesi, kui meile tundus, et Ateenas on palju inimesi, siis eksisime rängalt, praegu Roomas oli neid kordades, kohe mitmetes kordades rohkem. Meeletud rahvamassid. Nüüd ma saan aru, millest teised kõik rääkisid, kes Roomas on käinud, et inimesi on palju. Mõned aastad tagasi perega koroona lainete vahelisel suvel seigeldes oli seal ju täielik tühjus!

Tegime usinasti pilte ja suundusime tagasi öömaja poole siestat pidama. Üritasime minna kõrvalisi tänavaid pidi, et leida mõni söögikoht, mis oleks rahakoti sõbralik ja mitte turistilõks. Sattusime kuhugi, kus oli üsna palju inimesi trepi peal istumas, kandikud süles ja sõid igasuguseid huvitavaid asju. Selgus, et seal oli üks pizza/panini koht – Grano la cucina di Traiano. Kiikasime sisse, pizzad nägid isuäratavad välja ning komplekt, 3 viilu pizzat ja üks jook, maksis 9€. Mõeldud tehtud jäime ka sinna. Mõne hetke pärast istusime ise ka juba trepil kandik põlvedel ja lasime pizzal hea maitsta! Pärast vaatasin, et oli väga kõrgelt hinnatud söögikoht, sellega läks nüüd küll hirmus hästi!

Päeval tegime väikese puhkepausi, ma magasin ca tunnikese, ikkagi poolest ööst ju üleval ning kõvasti ringi trampinud ka. Hommikul öömajast välja astudes oli meil kogunenud juba 6500 sammu, seega kui vaja samme täis saada, minge kõndige läbi Rooma lennujaama 😀 Peale kosutavat puhkust läksime üle tee olevasse Santa Maria Maggiore basiilikasse. Proovisime sinna enne ka minna, kuid siis saadeti meid ukse pealt tagasi, liiga lühikesed püksid ja paljad õlad. Kuna meil oli õhtul nagunii plaanis Vatikani muuseumisse minna, siis panime nüüd juba midagi pikemat selga. Saime basiilikasse sisse. Kui suur ja võimas see oli! Tõesti vaatamist väärt! Lisaks ei olnud ma enne näinud kasutuses olevaid pihitoole! Siin oli kahte sorti, ühed, kus sai pühaisaga näost näkku suhelda ja teine oli siis see, kus papp istus peidus ja inimene oli seina taga, kuid siin ei olnud kinnine ega istumisega, vaid avatud ja põlvitamisega, väga huvitav vaatepilt … Lisaks oli palju nunnasid ja pühasid isasid.

Edasi viis tee meid Trevi purskkaevude juurde ja nüüd ma saan aru, mida Liina mõtles, kui ütles, et ta tõstis käed kõrgele tegi pildi ja pärast pildilt vaatas kuidas purskkaev välja näeb. Meeletu inimmass, ikka nagu täiesti meeletu! Pugesime siiski alla ja saime külje pealt, kus vähem inimesi oli, ka mõned pildid teha. Ma olen nüüd nõus ennast ka pildile jäädvustama, jume on peal ja pärast kannatab ennast vaadata ka 😀

Hispaania treppide juures oli samuti palju inimesi. Seekord jalutasime üles ka ja jahutasime ennast natuke kirikus. Ka Roomas olid meil kõik basiilikad, kirikud ja katedraalid au sees, väga mõnus oli istuda ja jahedas natuke hinge tõmmata.

Lõpuks jõudsime Vatikani. Seekord ei saanudki pilti mina ja Vatikan, mingid inimesed olid seal veel lisaks minule 😀 Õnneks on reedel ja laupäeval muuseum pikendatud aja lahti ning läksime uurima, kas kassast saab piletit osta, sest veebist oli kõik läbi müüdud. Minu paari aasta tagune teadmine oli, et saab sisse ainult veebist ostetud piletiga, toonased koroona reeglid. Seekord ma ei saanud veebist lugedes hästi aru, kas ikka saab kohale minnes kassast ka osta, tundus et nagu peaks saama. Selgus, et saabki. Käisime ka Vatikani muuseumi läbi, kui alguses oli energiat ja huvi, siis mida lõpu poole, seda vähem me pildistasime ja asju vaatasime. Sixtuse kabel oli rahvast täis, meenus mida Kats selle kohta rääkis ja meil sama asi. Erinevus oli ainult selles, et inimesi ei aetud nii ruttu välja, sai ikka mõnuga lage vahtida. Kuid jätkuvalt rahvast oli palju ja turvamehed pidid mitu korda mikrofoni “silenzio” hüüdma. Kuna osad pildistasid, siis ma ka väga avalikult hakkasin filmima, kui mulle lõpuks öeldi, et ei tohi. Kuna rahvast oli palju ja turvatöötajaid vähe, siis nii mõnigi tegi ikka pilti, nii ka meie. Seega kõige olulisem fragment on jäädvustatud. Muuseumist väljudes oli juba hämaraks läinud. Istusime jupp aega kohvikus ja puhkasime jalgu, meil oli ca 1h tagasi ka veel vaja kõndida 😀 Ja samme oli juba 30 000 kandis …

Otsustasime taas natuke kõrvalisi teid mööda Rooma tagasi minna, et kusagil süüa saaks. Me sõime ju viimati kell 10:00. Nagu mainisin, kui on kuum, siis ei isuta, jood vett nagu segane ja süüa ei taha. Õhtul, kui päike loojub ja paar kraadi jahedam on, siis väike isu nagu tekib. Õnnetuseks sattusime ikkagi turistilõksu peale. Salat ei kõlvanud süüa, kibeda maitsega, tomat oli juba lössi vajunud ja pahaks läinud, oliivid olid samuti kortsus. Ainus asi, mis süüa kõlbas oli Kristi tellitud merikoger. Terve kala ja see oli tõesti hästi tehtud, nokkisime siis mõlemad seda süüa. Nad suutsid ise bruschettad kehvasti valmistada. Oleksin pidanud kohe salati tagasi saatma ja midagi muud nõudma või minema kõndima. Andsime tagasiside ka, kuid ei midagi, arve esitati täis summa peale, kuigi kolmveerand toidust jäi järgi. Vaatasin Googlist üle ja selgus, et olime sattunud kohutavasse kohta, hinnang oli ainult 2,4 … Nojahh, ühe korra peab reisil ikka ju ikka midagi untsu minema ja see oli meie kord.

Vaatasime õhtupimeduses üle mu lemmikväljaku Piazza Novana, kus asub kolm imeilusat purskkaevu. Lootsin, et öösel on need kuidagi ilusamad, aga eriti ei olnud. Teele jäi kenasti ette ka Rooma Panteon ja uuesti Trevi purskkaev. Mul oli väike lootus, et kell 23:30 on seal tühjus. Oi kuidas ma eksisin, inimesi oli sama palju kui päeval. Kuid pimedas ei olnud see üldse nii lahe, kui võiks arvata. Kusjuures huvitav oli see, et kui me perega käisime, siis me vabalt istusime äärel ja tegime pilti. Seekord oli turvamees, kes aina vilistas ja inimesi ääre pealt ära ajas, et sinna ei tohi istuda ega toetuda. Võibolla on kusagil silt ka, et seda teha ei tohi, kuid meile silma ei jäänud. Ca 30 minutit hiljem olime tagasi öömajas ja päeva saak oli 40 421 sammu ja 27,85km. Kõikide aegade rekord. Jalad lõid tuld välja ja kogu keha ning meel olid surmväsinud. Küll see uni oli hea!

Hommikusöök oli ebatraditsiooniline, mitte ühtegi saiakest! Pakuti röstsaia, sinki, juustu, tomatit, kurki, lehtsalatit, muna, jogurtit, keeksi ja õunakooki. Juua sai vett, erinevaid mahlu, teed ja kohvijooke. Vaatamata sellele sai kõhu kenasti täis ja uus päev võis alata. Algselt oli meil plaan kotid Termini rongijaama pakihoidu jätta, et ei peaks tagasi kõndima. Kuid ära minnes nägime kellegi teise seljakotte ja noormees kohe küsis, kas soovime ka kotid sinna jätta. Jaa, palun jaa! Saime kotid sinna jätta, välisuste võtmed jäid meie kätte ja läksime linna peale luusima. Jalad ei olnud üldse nii kepsakad, kui eelmisel päeval, ei ta küll miks 😀 Esimese asjana läksime ja otsisime rongijaama juurest üles koha, kust väljuvad lennujaama bussid. Vaatasime kellaaegu ja hindu ning ostsin veebist meile bussipiletid ära. Minu lennuk läks 17:30, seega hiljemalt 15:30 pidime lennujaamas olema, Kristi lennuk läks 17:50. Sellega oli siis korras. Hommikul otsisin veebist soovitusi, kus võiks veel käia, mis ei oleks turistide tõmbenumbrid. Paar soovitust isegi leidsin, kuid peamiselt on ikkagi kirikud, muuseumid, katakombid ja pargid, kus soovitatakse käia. Ca 30 minuti kaugusel raudteejaamast oli väike linnaosa Trieste. Imepisikene keskväljaks väikese purskkaevu ja mõne omapärase majaga seal ümber. Armas nägi igatahes välja.

Tagasi jalutasime läbi suure pargi, kus oli mitu villat ja ka loomaaed, sinna me ei hakanud minema, kuna ajast oleks puudu jäänud. Õnneks oli ilm pilvine, kuid soe oli jätkuvalt, 32 kraadi ja niiske, naha võttis kohe märjaks, kuid vähemalt päike ei paistnud lagipähe. Reedel oli päike ju lisaks. Olen viimased kaks nädalat üsna aktiivselt väljas olnud, kuid ikka suudan veel päikest juurde saada – nina pealt näiteks ajasin juba naha ka maha. Lisaks on selga päevitunud erinevad pluusid ja kotipaelad 😀 Park oli suur ja ilus ning taaskord oli väga palju inimesi. Kuid siin nad ei jalutanud vaid sõitsid erinevate liiklusvahenditega ringi, peamiselt olid need neljarattalised rattad, kus katus pea kohal on. Park üle vaadatud hakkasime tagasi öömaja poole liikuma.

Plaanisime veel viimase söömingu teha ja siis bussi peale liikuda. Leidsime paar väga armast kohvikut, kuid hinnad olid seal enneolematult kõrged. Lõpuks jäime pidama ooperimaja ees olevas kohvikus, kus keskmine hinnang oli 4,2 ja peamiselt tõmbas hinde alla osavõtmatu teenindaja. No sattusime ka meie selle teenindaja otsa, ta lihtsalt vaatas meist üle … Lõpuks lehvitasin, et sooviks menüüd. Kristi prosecco jäigi tal toomata, selle tõi noormees, kes vahepeal ka tööle tuli. Me tuletasime neiule meelde, et jook on toomata, ta tegi ahjah õige, läks teise lauda tellimust võtma ja sinna see jälle jäi. Eelrooga ja põhiroog toodi koos … Ühesõnaga teeninduse osas annaks kõvasti nuriseda, kuid söögid olid head! Tõeliselt maitsvad, seega said nad selle kehva teeninduse andeks, pigem kehv teenindus, kui kehv söök. Vähemalt lõppes Rooma külastus meie jaoks positiivse noodiga!

Kotid öömajast käes, tualett kasutatud ja teekond lennujaama võis alata. Buss väga täis ei olnudki ja kõik sujus kenasti. Natuke kõndimist ja terminal 1 me olimegi. Kuna meedias viimasel ajal väga palju kirjutatakse, kuidas lennujaamad on ülekoormatud ja turvakontrollis läheb üüratu aeg, siis läksimegi igaks juhuks kaks tundi varem kohale. Ma muidu käsipagasiga reisides ei lähe iial nii vara kohale. Inimesi oli, kuid kõik sujus. Turvakontrollis töötasid enamus väravaid ja ooteaega näitas 2 minutit. Me lihtsalt kõndisime sinka-vonka tee läbi ja saime kohe kontrolli. See läks nüüd küll lihtsalt. Väravad olid meil täiesti erinevates otstes, seega jalutasime minu värava poole. Tee palt poest ostsin omale vee ja sain kerge ehmatuse osaliseks. Vaatasin plaani ja näen, et kell 17:25 lendu Cataniasse, vedaja WizzAir ja hilinemine. Hmmm, mul oli ju Ryanair ja kell 17:30 aga sellist lendu ei ole. Järgmine Ryanairi lend on 18:55. Oot, misasja, kus mu lend on!? Paaniliselt otsisin ja lõpuks ikka leidsin, et 17:30 Ryanair ja õigel ajal, huhhh, kõik on ikka ok. Kristi pani jälle “talveriided” selga ja saatis mind poolele teele. Jätsime hüvasti ja kumbki suundus oma lennule. Tükk aega otsisin oma väravat, see oli nii hästi ära peidetud, et mulle juba tundus, et seda numbrit ei eksisteerigi. Üllatavalt kombel hakati isegi peaaegu õigel ajal peale laskma ning lend väljus paari minutilise hilinemisega. Taaskord oli mu koha peal keskealine proua, ma ei hakanud teda ära ajama ja istusin keskmisele kohale. Lend läks taas kiirelt ja kella 19:00 paiku olin juba parklas auto juures ning loitsisin nõiasõnu, et mu parkimispilet ootaks mind kusagil autos. Avastasin Rooma lennates, et mul puudus igasugune mälupilt sellest kuhu ma oma parkimispileti panin! Lootsin, et jäi ikka auto tagaistmele mind ootama ja õnneks nii ka oli 🙂 Pool tunnikest sõitu ja kodus ma olingi. Kuumalaine jätkub ja me valmistume koos lätlastega koolilõpu puhkusereisiks saare teise otsa, elagu suvi, elagu puhkus!

Püsige terved ja ilusat suve jätku!

25.04.2022

Pühapäev oli pilvine, kuid õnneks võrdlemisi soe, 18 kraadi ringis. Vahepeal sadas natuke vihma ka ja seekord tuli seal seda liivasegust vihma nn. Sirocco tuulte poolt toodud liivaga segatud ehk seesama liiv, mis eelmine päev Ateena kohal hõljus, sadas nüüd alla. Mul oli seljas osaliselt valge tuulekas ja vaatad kuidas valge osa on kollaseid vihmatäppe täis. Hiljem selgus, et ka Sitsiilias oli sadanud, Palermos olid taas tänavad ujunud. Meil oli ka suurem sadu olnud, kui koju jõudsime, siis alumisel platsil olid vee äravoolu rennidesse taas palju sodi takerdunud ning tunnelis olid mäeveerult alla tulnud kivid ja neid oli palju. Õnneks oli siin tavalist vihma sadanud ja autod ei olnud kollased.

Me oleme kiired turistid, suutsime laupäeval ca 8 tunniga läbi käia kõik vaatamisäärsused, mis plaanis olid ja natuke isegi peale, samme tuli ka korralik kogus ca 26 6oo. Küll jäi meil üle vaatamata park, seega suundusime seda vaatama. Lisaks tahtsin ma näha vahtkonna vahetust, mis parlamendi hoone ees igal pühapäeval kell 11:00 aset leiab. Pargis saime natuke vihma, kuid õnneks padukat ei tulnud. Väga palju oli jooksjaid, selliseid pühapäeva sörkivaid ja ka tõsiseid sportlasi, pidime kogu aeg jälgima, et keegi meile otsa ei jookseks. Park oli selline väike ja armas. Seal oli ka väike loomaia osa, kus olid kitsekesed, jänesed, erinevad linnud. Lisaks oli ka avatud veesilm, kus olid pardid ja haned. Perekonnad olid tulnud sinna parte söötma, üks eriti näljane papagoi passis ka peale ja pani pihta suhteliselt suure saiaviilu ja läks seda puu otsa üksi nosima. Üldse oli pargis palju niisama ringi lendavaid papagoisid. Leidsime ka ühe basseini vesikilpkonnadega, neid oli seal väga palju!

Pargis on ootuspärane, et kohtad igasuguseid toredaid linde ja loomi, kuid lisaks on nad mõned kilpkonnad sokutanud ka linna peale laiali nendesse varemetesse, et vaatad sammast ja samal ajal ka kuidas kilpkonn rohtu nosib. Ehk leidsime kahes kohas ka kilpkonnad, kes turistide rõõmuks sinna toodud olid. Lisaks oli loomapoe juures papagoid nii puuri sees, kui ka puuri peal. Papagoisid oli üldse palju, ühes kohas rippusid lihtsalt rõdu all …

Umbes kella 10:00 paiku olime juba parlamendi hoone ees ning leidsime eest juba sadakond inimest, kes olid vahtkonna vahetust vaatama tulnud. Trügisin nii ette, kui sain ja tegin “kleitidega” poistest pildid ära ning otsustasime, et vaatame neid vahtkonna vahetusi YouToubist. Ma ei kujuta ette, kui palju neid inimesi seal õigel ajal kohal on?! Mina, pisike inimene, nagunii ei oleks midagi sealt tagant näinud, seega läksime hoopis mõnusat kohvikut otsima, kus kindlasti WC oleks 😀 Leidsimegi ühe ja tegime lõunaoote, millest lõpuks kujunes lõunasöök. Mina võtsin spinatipiruka, mis on üks 15-st Ateena toidust, mida peab proovima. Mehed võtsid pannkoogid ning Rasmus ainult mõmises neid süües, et nii head on. Muidugi on head, kui on meega üle valatud 😉 ja kõvasti banaani ning maasikaid ka pandud (pilt oli eelmise postituse juures). Ma tahtsin järgi proovida nende külmad kohvijoogid ja mekkisin cappuccinot, täitsa hea oli, kõige parem oleks see arvatavasti sellise 30 kraadise ilmaga olnud. Rasmus võttis sama, kuid talle see eriti ei maitsenud, kuna oli natuke liiga kange. Tegime pika istumise, kuna vahepeal sadas padukat ja lisaks ei olnud meil mitte kuhugi kiiret.

Mul oli kindel soov süüa ühte nende üht vanemat ja populaarsemat magustoitu – loukoumadet. Väidetavalt on kõige paremad “LUKUMAΔΕΣ” kohvikus ja see jäi meile kenasti tee peale ette. Kõige algupärasem versioon on, et loukoumade on üle valatud mee ja kaneeliga, tänapäeval on juba mitmete erinevate täidistega ning katetega. Ma võtsin ikka kõige algupärasema versiooni. Tegemist on tavaliste väikeste ümmarguste pontšikutega, mis maitsesid muidugi väga hästi! Lisaks tuli maitsta ka nende kuulsaid rõngassaiu ning muidugi hooajal ka maasikaid. Huvitav oli see, et laupäeval oli maasikakilo 1,69, ma tegin siis pilti ka ja pühapäeval küsisid nad juba 1.99 … Maitsesid päris hästi, vähemalt plastmassi maitset tunda ei olnud ja enamuse pistis nahka Rasmus 😀

Meile ei meeldi järjekorrad, nagu kohe üldse ei meeldi, kui juba vähemalt 10 inimest kusagil seisab, siis meile tundub juba, et ei viitsi oodata, ei lähe 😀 Akropoli oli kohustuslik, seega seal kannatasime vapralt ära ja õnneks läks ka kiiresti. Pühapäevase vihmase ilma puhul mõtlesime, et läheme illusioonide muuseumi, tundus huvitav ja jäi meile tee peale ette. Kohale jõudes olid seal meeletud rahvamassid ja infot lugedes selgus, et nad lasevad iga 50 minuti tagant mingi koguse inimesi sisse. Ei tänan, see jääb seekord külastamata. Esmaspäeval läks meil lennuk alles pealelõunal, seega oli meil hommikul aega ja läksime Akropoli muuseumi. Ilm oli väga jahe, sinna 14 kraadi kanti ja vahepeal sadas ka. Leidsime juhuslikult, et üsna meie restoranide tänava juures on pakihoid. Saime oma kotid ilusti sinna kappi hoiule panna ja rahulikult veel ringi luusida. Muuseumi juurde jõudes tundus meile jälle, et on palju rahvast 😀 Tegelikult oligi mingi 10 inimest aga kuna kontrolliti “Green passi” ja inimestel võttis nende otsimine aega, siis läkski lihtsalt natuke aega. Muuseum ise oli täis igasuguseid kujusid ja muid välja kaevatud potikilde ning münte. Muuseum oli üsna suur ja hea koleda ilmaga seal sees ringi jalutada. Lõpupoole, kui me juba välja hakkasime tulema, sattusime nägema sissepääsu järjekorda, emmmm, sinna me küll seisma ei oleks jäänud 😀 (vaata pilti!). Üks huvitav asi, mis seal oli, mida Jaak meile ka rääkis, oli see, et ühe templi sissepääsu juures on kuus naise kuju, kuid praegu on neid järgi viis. Templite mäel on kõik kuus, need on koopiad, kuid muuseumis on originaalid ja neid on viis ning üks nendest on Briti muuseumis … Üldse on Briti muuseumis väga-väga palju asju, mis tegelikult neile ei kuulu 😉

Ateena on marmorist linn, seda on tõesti igal pool. Majad, trepid, teed – kõikjal on marmor! Mis teha, kui see mäe seest niisama kätte tuleb ja hea tugev ehitusmaterjal on. Väga ebamugav oli see muidugi pühapäeval, kui märg oli, siis libises päris hästi ja kui ettevaatlik ei ole, siis on suurepärane võimalus käpuli käia.

Mulle meeldisid nende kirikud, need on hoopis teistmoodi ehitatud, kui ma olen harjunud nägema. Samuti vaatasime üle esimese Ateena kiriku. Leidsime ka ühe kodutu elukoha, rohkem silma ei jäänudki. Mõnes üksikus kohas olid ka kerjused, kuid üllatavalt vähe, sellise suurlinna kohta. Lisaks veel igasuguseid leide linna pealt, mida sai jäädvustatud.

Nagu traditsiooniks on saanud ei saa üle ega ümber grafitist 😉 Ilusaid pilte oli vähe, peamiselt on lihtsalt soditud, kuid mõned leiud siiski olid.

Lõpetuseks, Ateena on üks linnadest kuhu ma olen nõus veel tagasi minema, kuid turismihooaja välisel ajal, kus inimesi hordidena edasi-tagasi ei voori.

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!

21.04.2022

Kõik tehtud! Vahemeremaad on nüüd külastatud ja perepuhkused väljapool Itaaliat on saanud oma lõpu. Jääb veel ringi tiirutada kodusaarel ja ikkagi proovida Lampeduseal ära käia ning üle vaadata Spiaggia dei Conigli ehk Jäneste rand. Just lugesin uudist, et see on 2022 aasta EU-s TOP1 rand ja maailmas 15 kohal. Kui siin juba olla, siis tuleks ju üle vaadata, miks see nii popp on. Aga meie käisime pika nädalavahetuse ja minu läheneva sünnipäeva puhul hoopis Ateenas. Rasmus muidugi ei olnud absoluutselt mingis vaimustuses, et me jälle läheme ja just siis, kui temal on mitu vaba päeva. Alles me ju käisime. Nojahh, mis teha, kui vanemad on võtnud plaani praegust olukorda ära kasutada, kui raha, aega ja võimalust on – edaspidi lõppeb see kõik ju nagunii ära ja praegu tuleb lihtsalt maksimumi võtta. Pealegi, kes kannatab, see kaua elab 😉

Reedel, 15.04, oli nii Jaagul kui ka Rasmusel töö- ja koolipäev. Eestis on suur reede vaba, kuid Itaalias on hoopis esmaspäev vaba ning USA ei anna usupühade puhul üldse vabu päevi, vaid koolis oli esmaspäev õpetajate õppepäev ja tänu sellele oli lastel vaba päev. Seega pere sõitis hommikul baasi ära ja ma jäin koju kohvrit pakkima ning sõitsin koolipäeva lõpuks samuti sinna. Lugesin paar päeva enne reisi uudist, et Kreeka pikendas riigi siseselt “Green passi” tagasi 9 kuu peale, seega ei oleks me enam Rasmusele pidanud testi tegema. Kuid kuna Itaalia on oma 6 kuu nõudega, siis me ei tahtnud riskida ja tegime lennujaamas ikkagi testi ära. See neiu tegi väga hellalt ehk ei torganud pulka üldse ajju, Rasmus ütles, et ta ei saanud üldse midagi aru, et tehtud oleks. Test maksis 15€ ja saime ta “Green passi” e-maili peale. Reis võis alata. Ma olin väga veendunud, et lennujaam on taas paksult rahvast täis, reede õhtu ju ikkagi, kuid üllatavalt hõre oli. Ateenasse läks küll palju inimesi, hetkel ongi lennud kord nädalas reede õhtul sinna ja esmaspäeva õhtul tagasi. Tundub, et lennufirmad ei vaeva ennast enam eriti “Green passide” kontrollimisega, saime taaskord niisama lennukile. Lennuk oli peaaegu täis, kuna ma enam piletitele istekohti ei broneeri, siis olime mööda lennukit laiali. Me Rasmusega olime järjestikku ridades ja meil mõlemal olid kõrval vabad kohad, seega saime natuke laiutada. Jaak vaeseke pidi lennuki taga otsas ennast võrdlemisi kitsalt tundma …

Jõudsime ilusti kohale ja läksime kesklinna metrooga. Lennujaama metroo käib iga 30 minuti tagant ja meil vedas, jõudsime ca 5 minutit enne väljumist peale. Seega läks seekord õnneks! Ca 40 minutit sõitu ja olime kõige suuremas jaamas, kus pidime ümber istuma ja veel kaks peatust edasi sõitma. Kui me oma öömajja viiva metroo peatusesse jõudsime, siis meid tabas tõeline ehmatus, keerad nurga tagant välja ja põrkad vastu müüri, täpselt selline tunne oli. Lisaks meenusid mulle koheselt YouTube videod, kuidas Aasia maades inimesed ühtse massina ennast metroodesse pressivad ja uksed hästi kinni ei taha minna. Seal oli umbes samamoodi, meeletu-meeletu-täiestimeeletu rahvamass õlg-õla kõrval metroosse trügimas. Me oleme viimasel ajal päris mitmes suurlinnas metroodega sõitnud, kuid sellist asja nägime küll esimest korda, isegi Jaak oli šokeeritud, kes ta meist kordi rohkem on seigelnud. Saime ennast õnnelikult peale pressitud, mahtusime oma kohvriga isegi ära, sõitsime kaks peatust ja saime tagasi normaalsusesse. Kuna seal on ka Uber, siis ma hakkasin kohe mõtteid mõlgutama, et tagasi võiks küll taksoga minna. Hinnavahe ei olnud ka eriti suur, metroo pilt maksis 9€, kokku 27€ ja takso oli 30-40€, metrooga ca 1h tund sõitmist, taksoga ca 35 minutit ja ilma teiste inimesteta.

Öömaja oli meil üsna kesklinna lähedal, odavamas piirkonnas, kus hinnad olid natuke sõbralikumad. Mul jäi valikusse kaks kohta ja Rasmus valis selle välja, kuna see oli värvilisem. Taaskord oli self-check-in, karbike seinal ja ise võtad koodiga võtme, väga mugav lahendus. Korter oli mõnusalt suur ja puhas. Esimese asjana kuulsime vee pladinat ja selgus, et WC-s vesi jooksis ning ükski nupp ei töötanud, et seda kinni panna, lisaks ei olnud ka mingit kraani, kust vesi kinni keerata. Seega see lihtsalt plädises seal … Kirjutasin omanikuga, et lekib, võiks midagi ette võtta. Lubas hommikul tehniku saata. Siis avastasin, et Rasmusele ei ole voodipesu ega rätikuid. Lubas need järgmine päev tuua, kuna kell oli juba palju ja tal ei olnud võimalik neid meile enam organiseerida. No olgu, vähemalt tekk ja padi olid, seega Rasmus sai esimese öö ära magatud ka ilma linadeta. Kuna meil olid kõhud kole tühjad, siis läksime süüa otsima. Ca 5minuti kaugusel oli restoranide tänav ja sattusime sööma täiesti imelisse restorani “Kalamaki”. Laud oli lookas, kõht punnis ja arve 30€, hmmm, nii võikski alati olla 😉 Siin oldi korralikud ja kontrolliti” Green passi”, Rasmuse oma töötas ilusti, seega test jäigi tagavara versiooniks, juhul kui oleks mingi probleem tekkinud. Kõhud punnis veeresime tagasi ööbimiskohta. Kaklesin natuke selle WC vee süsteemiga. Kui ma üritasin seda nupupaneeli ees ära saada, siis see liikus veidi üles ja vee vool lõppes ning nupud hakkasid jälle tööle. Sama süsteemiga oli ka Sardiinia esimene öömaja, kus ka vesi jooksma jäi. Seal sain ma selle paneeli vähemalt kätte ja vajutasime otse süsteemi seest, siin ei saanud ma mitte kuidagi seda kätte, aga vähemalt sai korraks korda. Endale me sellist seina sees olevate nuppude süsteemi küll kunagi ei pane ja teistele ka ei soovita.

Laupäev oli meil planeeritud väga aktiivseks, kõik väljas olevad vaatamisväärsused ja külastatavad kohad tuli läbi käia, kuna ilmateade lubas terveks püha- ja esmaspäevaks vihma ning temperatuur kukkus 20+ pealt 13 peale. Õnneks pühapäeval jäi ikkagi 18 peale pidama, kuid esmaspäeval oli küll tuul ning väga külm, 14 kraadi ainult. Leidsime oma öömaja lähedalt, restoranide tänava algusest, ühe ülimalt armsa väikese kohviku “Vanilia Bistro”, kus pakuti imehead kreeka jogurtit erinevate lisanditega, see sai meie hommikusöögi kohvikuks!

Edasi läksime TOP1 vaatamisväärsust Akropoli vaatama. Olime kuidagi hilised, uni oli hea ja hommikusööki nautisime ka pikalt, seega alles 9:30 paiku jõudsime kohale. Asi võis ka selles olla, et Kreekas on kell tund aega ees ehk nagu Eestiski, kodus oleks meil aeg olnud 8:30, seega täiesti õige aeg seiklema hakata. Piletikassa järjekord oli juba võrdlemisi pikk ning turistigruppe vooris edasi-tagasi väga suurtes kogustes. Terve kompleks oli juba rahvast täis ja ülemise templi juurde viiv trepp oli täiesti umbes, me olime väga ebameeldivalt üllatunud … Tuleb välja, et turismihooaeg on saanud suure hoo sisse ning taas miljonid inimesed on leidnud tee Ateenasse ja kindlasti ka mujale. Väga palju oli inimesi Aasiast ja USA-st nagu enne pandeemiat. Arutasime pärast, et oleme saanud peaaegu kõik oma reisid ära teha ilma, et peaksime rahvamassidega võitlema, kuid nüüd viimasel perereisil saime tunda, mis tähendab tõelisel turismihooajal reisimine. Pariisi sattusime ju ka siis, kui kõik olid otsustanud, et jõulude ja aastavahetuse ajal on Pariis imeline koht puhkamiseks, nagu pikad pühad on imeline aeg Ateenat külastada. Õnneks kreeklased tähistavad ülestõusmispühi nädal aega hiljem ja tänu sellele olid kõik kohad lahti ja sai vabalt igal pool käia.

Minul oli kinnisidee üle vaadata “Little Kook” kohvik, mis osade allikate väitel on Ateenas TOP2 pildistamise koht. Ja pildistada-vaadata oli seal vägagi palju. Uurisime teenindajalt lähemalt ja saime teada, et teemasid on aasta ringselt kolm: halloween, jõulud-aastavahetus ja suve teema. Suve teema on igal aastal erinev, eelmine aasta oli Peeter Paan, seal aastal Alice Imedemaal. Maiustasime Kreeka tüüpilise magustoiduga, mille nime ma muidugi juba ära suutsin unustada, kuna see oli nii suur ja magus, siis jäätis jäi meist puutumata. Lisaks limpsisime smuutisid. Arve oli küll üüratu, kuid elamus oli seda väärt!

Edasi uudistasime üle kõik muud templid ja arheoloogilised vaatamisväärsused. Ostsime kombineeritud pileti, mis sisaldas endas kuute (6) vaatamisväärsust ning pilet maksis 30€, Rasmus sai tasuta. Üksikpiletid jäävad vahemikku 5-10€, seega on igal juhul mõistlik osta kombineeritud pilet. Jätkuvalt meile nende suurriikide linnade süsteem meeldib, et alla 18 aastased EU kodanikud saavad tasuta uudistada. Rahvast oli igal pool jätkuvalt väga palju!

Vaatasime üle ka maailma esimese olümpiastaadioni, mis oli igati suur ja väga võimas ning peaaegu kõik oli marmorist. Mitte ainult staadion, vaid terve linn oli suures osas marmorist! Turnisime treppidest ka kõige ülemisele pingireale, astmed olid üsna mõistliku vahega, kui poole peal sattusid äkki ette väga järsud astmed nagu mööda seina roniks üles … Tõeline sport!

Lõunat sõime Akropoli kõrval oleval restoranide tänaval, mis oli natukene kallim, kui meie öömaja juures olev tänav. Kõikides kohtades maiustasime juustudega, peamiselt grillitud kujul, kus mujal ikka saab autentseid Kreeka juustusid süüa, kui Kreekas! Maitsesid kõik imehästi. Jaagule hirmsasti maitses moussaka, seega sõime seda. Oli tõesti hea! Ma ei ole vist maininud, kuid Jaak on korra Ateenas juba olnud ja talle seal väga meeldis. Eriti just kreeka köök ja taskusõbralikud hinnad, kui õiges piirkonnas sööma lähed. Seekord me sõimegi kogu aeg väljas, Rasmuse “Green pass” töötas ja kuna igal pool oli midagi, mida ta ka sõi, siis saime teha ühe korraliku kohaliku köögi degusteerimise reisi.

Peale väikest puhkepausi uurisime meie öömaja vastas olnud Filopappou mäge ja parki. Inimesed hajusid seal rohkem ära ja päris mõnus oli seal ringi jalutada. Rasmus nautis ronimist ja tundus, et ta oli meile andestanud, et ta reisile vedasime 😀 Õhtust sõime meie restoranide tänaval ja taaskord oli toit suurepärane!

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!

12.04.2022

Itaalias reisides ei saa üle ega ümber erinevatest Rooma aegsetest säilinud linnade varemetest. Neid on üle riigi väga palju ja osad ka Sardiinias. Meil on muidugi peale Pompeid see mure, et ükski ei mõju enam nii võimsana ega pane ahhetama. Sardiinias külastasime kahte kohta, üks oli küll kinni, kuid seal oli lihtsalt ilus vaade ja sai liivarannas natuke jalutada ning Rasmus sai ka liivalossi ehitada. Oleks seal isegi kauem olemist nautinud, kuid sääsed tahtsid nahka pista! Alates 2017 aastast on seadusega keelatud Sardiiniast välja viia merekarpe, liiva, koralle jne. ehk kõike rannaga seonduvat. Vahele jäämise korral on trahvid 50-1000€. Ma pidin ka meie leitud kaks imeilusat merekarpi randa jätma 🙁 Põhjenduseks on toodud, et kui neid korjata ja ära viia, siis see rikub looduse tasakaalu. Arvatavasti kusagil piirkonnas rikukski, kuna seal on rannaliiv tõesti teistmoodi ja kui seda tonnide kaupa välja tassitakse, siis tekib tõesti probleem. Rannakarpide suhtes ma muidugi nii kindel ei ole … Jaak on enam kui veendunud, et see on meelega nii tehtud, et Sa neidsamu kohalikke rannast korjatud merikarpe ikka turistide poest 10€ eest ostaks.

Teised Rooma linna varemed asusid läänes Tharrose arheoloogilisel alal. Kuna see oli esmaspäeviti kinni, siis sisse me ei saanud. Jalutasime rannas ja uudistasime vana majakat. Majaka ümber kasvas üks huvitav taim, see nägi välja nagu plastmassist, kuid tegelikult oli mõnusalt pehme sammal. Arvatavasti on meil ka neid, kuid me pole märganud … Igati ägedad tumerohelised mügarikud!

Lootsime näha päris ehtsat soolajärve, paraku oli see paksult vett täis ja elamus jäi saamata, kuna see oli nagu tavaline järv 🙁 Arvatavasti saab seda imetleda augustis, kui vesi kõik ära on aurustunud. Kuid see-eest nägime meeletult suuri artišoki põldusid ning lambaid, meeletus koguses lambaid, igal pool! Looduse poolest meenutab Sardiinia Kesk- ja Põhja-Itaaliat, hästi roheline, palju puid igal pool, ka kõrgetes mägedes. Teed on siledad ja korras, peaaegu kõikides linnades on laiad teed ning kõnniteed, lisaks ei ole üldse prügi ehk kõik on nii puhas! Väga korralik, nagu Põhja-Itaalia, mida kõik niiväga armastavad 🙂 Saime natuke seigelda ka, ma olen ju suur koskede fänn ja ikka peab välja uurima, kas on kosk või mitte. Jaak lubas, et ühe juurde sõidame. Tee oli sinna muidugi olematu, kodune tunne tuli peale 😉 Kuna meil oli mingi erakordselt väike ja jõuetu auto, siis hoidsime pöidlaid, et põhjaga kuhugi kinni ei jääks ja ikka kohale jõuaks. Google mapsi ei saa jätkuvalt usaldada, lühem tee sinna lõppes meil mingi kuurordi värava taga. Ise veel imestasime, et kas tõesti sellise teega keegi siia tuleb?! Läksime siis teise tee peale, Rasmus küll kurtis, et ärme lähe, et me ei saa pärast äkki ära, et tee on nii õudne. Lõpuks jõudsime ka koseni. No ja nagu traditsioon ette näeb, polnud seal mingit vett 😀 See-eest saime natuke kõndida ja turnida ning vaadet imetleda. Jaak teatas, et vahemeremaades ta mind enam ühegi kose juurde ei vii! Ühiselt leidsime, et kaks asja olid vahetuses, soolajärves, kus ei pidanud vett olema, see oli ja kosk, kus pidi vesi olema, seda ei olnud – oleks ju võinud meie meeleheaks vahetuses olla 😉

Täiesti unustamatu mulje jättis meile Neptuni koobas. Tõeline elamus, kes Sardiiniasse satub, soovitan kindlasti külastada. Sellele saab läheneda nii mere, kui ka maa poolt. Maa poolt tuleb lihtsalt usinasti treppidest kõndida 654 astet alla ja pärast sama kogus üles tagasi. Alla polnud midagi minna, üles tulek võttis minu ikka korralikult läbi nagu Cavagrande del Cassibile üles tulek, ainult selle vahega, et Neptuni koopast toob üles korralik trepp, võiks ju lihtsam olla … Koobas ise on miljoneid aastaid vana ning väga suur. Tavaturisti igale poole ei lastagi, osadesse kohtadesse saavad ligi ainult sukeldujad või õppegrupid. Kuid see, kus sai uudistada, oli juba piisavalt suur ja võimas, seega vaatamist ja ahhetamist oli omajagu. Koopasse saab ainult giidiga ja ekskursioonid on iga 30 minuti tagant, me olime inglise keelses grupis ja peale meid oli veel üks sakslastest keskealine paar oma koeraga. Selline mõnus imepisike grupp. Mere pealt tulles sõidab paat koopasuu juurde, kust saab siis edasi koopasse kõndida. Kuna me olime hooaja välisel ajal, siis paate veel ei sõitnud, kuid hooajal on suuremaid valikuid, kuidas koopale läheneda.

Peale väsitavat treppide vallutamist suundusime Algerosse, mis on üks populaarsemaid linnakesi põhja pool. Linn oli selline armas väike sadamalinn, paljude poodide ja restoranidega. Peale väsitavat pingutust olime ära teeninud ühed jäätised 😀

Jaak nägi ühes turistipoes müügil korgipuu koort. Imestasime, et miks sellist asja müüakse … Pärast natuke Googeldasime ja selgus, et Sardiinias on korgipuu istandused ja kõige suurem kasvatus on Calangianuse piirkonnas. Antud linnas on ka korgipuu muuseum ehk tehas, kus korgipuust veinipudeli korke tehakse. Me läksime vaatasime üle San Sebastiano kiriku pargi, seal kasvas neid puid päris palju. Selle tagant avastasime aga ladustatud korgipuude koori ning natuke eemal oli suur istandus. Me ei saanud hästi aru, miks nad seda ei reklaami?! Korgipuude istandusi ei ole igal pool ja nende vahel jalutada ning ajalugu või tootmise infot vmt. kuulata oleks väga huvitav. Tehas ja muuseum on üks asi, kuid istanduses ringi jalutada oleks hoopis ehedam. Igatahes oli see väga äge elamus, mida meist keegi enne kogenud ei olnud!

Põhjas asub ka väidetavalt üks Euroopa kallim kuurort, Emerald rannik, kus 1m² maad võib maksta kuni 300 000€. Seal on omale suveresidentsi soetanud paljud kuulsad ja rikkad. Kuna me olime hooaja välisel ajal, siis sadamad olid jahtidest võrdlemisi tühjad ja helikoptereid ka eriti ei lennanud. Vaated olid muidugi fantastilised ja palju ning veelgi rohkem liivarandu, kus mõnusasti puhkust nautida. Majad olid suured ja korralikud ning luksuslikke hotelle oli muidugi iga meetri tagant. Antud piirkonda hakati arendama 1961 aastal ja aja jooksul on sellest saanud üks populaarsemaid ja ihaldatumaid puhkuse sihtkohti Sardiinias. Igaüks seal puhkamist omale lubada ei saa. Me mõtlesime, et sööme seal ühed gelatod, et kas on kallimad, kui Palermos, kuid kõik kohad olid kinni, seega saime sealt ainult läbi sõita ja vaateid imetleda.

Minul oli kindel soov ja tahe kindlasti veel liivaranda minna. Seega sõitsime läbi veel ühest paljudest liivarandadest. Valisin välja linna Villasimius, nimi oli äge ja seiklesime sinna lootused leida avatud restorani, kus süüa saaks. Jätkuvalt olid kõik kinni, kuid leidsime ühe võileiva koha ja saime kaasa osta. Rand ise oli ilus, tol päeval oli väga tuuline ning kohale saabudes leidsime eest päris mitu Saksa numbrimärgiga matkaautot ja randa jõudes lainesurfarid ning SUP-i lauaga sõitjaid. Väikeste lastega pered nautisid surfi mõnusid ja rannas tšillimist nagu surfaritele kombeks. Me pidasime pikniku ja vaatasime surfareid, paraku ei olnud nad eriti osavad ning pikki sõite me ei näinudki. Huvitavaks tegi selle ranna see, et ühel pool oli meri, mis mässas ja möllas ning eraldatud lahesopis ei olnud mitte mingit virvendust ning seal toimetasid flamingod 😉

Ühe korra ööbisime ka kuurordis – Torre Grande. Kuna juhtus olema pühapäev ja erakordselt soe, siis meil oli alguses raskusi parkimiskoha leidmisega, kuna täpselt meie öömaja ees oli gelato kohvik, kus järjekord oli vähemalt 10 meetrit pikk ning algas kohe promenaad, siis autod parkisid täiesti suvaliselt ja inimesi oli palju. Natuke eemal kõrvaltänaval õnnestus koht leida ja kui hilisõhtuselt jalutuskäigult tagasi tulime, siis saime otse ukse ette ümber parkida.

Täitsa juhuslikult leidsime ühes öömajas lapatud Sardiiniat tutvustustavast teejuhiste raamatust “elevandi kivi”, kuna see jäi meile tee peale siis vaatasime selle ka üle. Väga äge nägi välja ning taaskord, ise nad seda eriti ei reklaami 😉

Lõppu veel erinevaid ranniku ning linnakeste vaateid.

Sardiinia on imeline koht puhkamiseks inimestele, kes armastavad rannapuhkust. Siin saab hooajal kõike – ujuda, snorgeldada, sukelduda, paatidega ringreise teha, niisama paadiga sõita, päevitada ja lõpututes rannakuurortides ennast mõnusalt tunda. Linnades on ka tore jalutada, kuid need ei paku mitte midagi erakordset, barokki on vähe 😀 Kuid, kui pole enne Itaalias käinud, siis pakuvad ka linnad väga palju avastamist ja ahhetamist. Kuna Sardiinia on nagu Põhja-Itaalia, puhas, korras, teed on laiad ja terved, imevähe inimesi, olematu liiklus, siis on täiesti arusaadav, miks on see suvel ülipopulaarne puhkuse sihtkoht. Saare pindala on 23 816 km² ja seal elab ca 1,6 miljonit inimest, seega on need seal kenasti ära hajutatud ja sõidad nagu Eestis, kus mingit liiklust ei eksisteeri. Kuna me oleme harjunud Sitsiilia liiklusega, pindala 25 662 km² ja elanike ca 5,5 miljonit ja kuhugi peavad ju kõik need inimesed ära mahtuma, siis Sardiinias ja Eestis puudub igasugune liiklus, kui selline. Võrdluseks Eesti numbrid ka, pindala 45 339 km² ja ca 1,3 miljonit elanikku. Ma muidugi ei kujuta ette, mis toimub Sardiinias suvel, kui seal on mitu miljonit turisti lisaks, siis arvatavasti on võrdlemisi kitsas, kuid kuna kuurortide puudust ei tohiks tekkida, siis arvatavasti mahuvad need inimesed üle saare kenasti ära. Võrreldes Sitsiiliaga on Sardiinia kallim, hinnad jääva Põhja-Itaalia tasemele. Loodus on ilus, seal on ka palju koopaid, me käisime ainult ühes, kuid väiksemaid on üle saare veel. Lisaks on sea hea matkata, ning rattaga mägesid vallutada, seega kõigile midagi. Meil on nüüd käidud ning kogemus olemas. Kas läheks uuesti? Ei, pigem mitte ..

Imelist kevade jätku ja püsige terved!

07.04.2022

Eeltööd tehes olin ma tõsiselt hädas leidmaks midagi põnevat. Sardiinia on paraku üks suur kuurort ja kui minna hooaja välisel ajal, siis on suhteliselt keeruline leida tegevust, mis paneks silma särama ja oleks tavapärasest teistsugune. Enne koroona aega oli neil märtsi lõpus suur karveval, sel aastal lükati see aprilli lõppu – mai algusesse, seega seda ei saanud külastada. Leidsin täiesti juhuslikult aiandi, kus on suur rõhk tulpidel. Hoidsin sellel silma peal, et millal avatakse ja milline rõõm, aiand tehti tulpide külastamiseks lahti 17.03. Lisaks leidsin Cagliari lähedalt ühe piltidega linna, kus enamus maju ongi pilte täis joonistatud, mitte grafiti vaid pildid. Blogidest ja Sardiinia enda turismi tutvustavalt lehelt tuli välja teine linn veel, mis asub rohkem põhjas. Õnneks oli meil piisavalt aega, seega reisi jooksul saime mõlemad linnad üle vaadatud.

Esimene värvitud linn oli Comune di San Sperate – meie lemmik! Tundub, et tegemist ongi kunstnike linnaga, kuna seal ei ole ainult pildid seintel vaid ka erinevad skulptuurid ning nikerdused seinte peal. Lisaks oli ühel tänaval majade küljes kunstnike endi pildid, meile jäi tunne, et nad elavad seal. Lisaks sattusime ühe vana kunstniku otsa, kes meid enne ära ei lasknud, kui temaga koos pilti tegime. Tema näopilt oli sama plangu peal, seega topelt jäädvustus. Vaene Rasmus, pidi poseerima 😀

Leidsime ka toreda pagarikoja, kust ostsime suuremas koguses Sardiiniale iseloomulikku tänavatoitu ja osa neist maitses imehästi. Pelmeeni laadne toode maitses suurepäraselt, see oli kartuli ja lihaga. Väike ümmargune pirukas oli ka hea, see oli hernestega, kuid liha versioon maitseb täiesti imeliselt! Pakis need krussis tooted on frititud makaronitainas meega, Sardiinia üks rahvusmaius. See linn oli väga tore leid ja kes sinna kanti satub, soovitan igal juhul külastada!

Tulbiistanduses oli vaja aeg broneerida ja soovitati õigel ajal kohal olla, et ei tekiks ülerahvastatust. Kuna meil oli broneeringuni veel tund, mõtlesime, et käime vaatame üle palju reklaamitud nuraghed, kuid sinna lasti sisse ainult giidiga ja inglise keelset giidi oleks pidanud 30 minutit ootama ning tuur oleks olnud 1 tund ja me oleks tulpide vaatamisele hiljaks jäänud. Seega loobusime ja läksime kohe tulpe vaatama. Õnneks lubati meid enne broneeritud aega sisse ja “Green passi” ei küsitud 😉 Inimesi oli väga palju! Ilus ilm, pühapäev ja ilus koht, kus ringi jalutada ning soovi korral tulpe korjata. Tulpide korjamiseks oli kaks piirkonda, pidi võtma ühe korvi, kuhu said korjata. Hinnast me hästi aru ei saanud, mulle tundus, et ta ütles 1,50 tulp, kuid see on ikka kallis, äkki oli 1,50 üks korvitäis … Meie ei korjanud, nagunii ei olnud kuhugi panna, kuid korjajatest puudust juba ei olnud. Nüüd saab Amsterdami ka muul ajal, kui kevadel minna, tulbid on nähtud 😉

Reisi eelviimasel päeval külastasime teist värvitud linna ka, Murales di Orgosolo. Linn, mida turistidele näidatakse ja hoolega reklaamitakse. Kuna see asub põhja pool, kus on kuulsamad kuurordid, siis sinna on turiste lihtsam kohale sõidutada. See sattus olema meie reisi ainuke halva ilma päev, sõites isegi sadas natuke. Kuna see linn asub mäe otsas, siis olime me suurema osa ajast pilve sees või peal pool pilvi. Linn oli udusse mattunud ja oli kuidagi selline hall olemine. Võibolla sellepärast meile see linn ka ei meeldinud. Esiteks olid pildid võrdlemisi depressiivsed, palju poliitilisi hüüdlauseid, häda ja kannatust. Võibolla tuleneb see sellest, et pilte hakati 1960-datel joonistama ja siis olidki rasked ajad. See oli ka esimene linn, mis oli katkine, must ja räämas. Me juba arvasime, et Sardiinia ongi nagu Põhja-Itaalia, puhas, ilusad majad, laiad teed ja kõnniteed – õnneks leidus ka üks erand 😉 Kuna jõudsime sinna enne 10:00 olid enamus kohti kinni. Mõned kohad, mis lahti olid, seal tervitati meid saksa keeles ja kutsuti kohvile või poodi uudistama … Tundub, et seal käib suuremas koguses sakslasi, kui kohalikel isegi keel juba selge on.

Algselt oli meil plaan ka Korsikal ära käia, kuid selle “Green passi” pärast ei hakanud me sinna minema, isegi kui Prantsusmaal on juba reeglid lõdvemad, siis Itaalia tahab ikka seda dPLF-i ja meil jäi ajast ka ikka natuke puudu. Seega otsisin Google Mapsi pealt ranniku ääres neid fotoaparaadi kujundeid, et mis vaated kusagil avanevad ja sõitsime ka neid vaatama/pildistama. Sain lõpuks oma värvilised linnad ka pildile. Mandril me neid vaatama ei läinud, kuid Sardiinias käisime ikka ära. Ühe värvilise linna – Bosa – panoraamvaate pildistamise kohast sõitsime mööda, kuid see-eest kõndisime selle linna tänavatel. Need olid ägedalt kitsad ja majad olid ikka värvilised. Ühe koha peal oli kasside kodu, Rasmus luges kokku 9 kassi! Ära sõites oli parkla väljasõidutee peal väike kassipoeg, kellel oli parajasti pesuaeg pooleli ja ta ei kavatsenudki kuhugi poole liikuda, pidime ringiga välja sõitma 😀

Teine linn – Castelsardo – oligi lihtsalt eemalt pildistamise linn. Sain ühelt poolt ja teiselt poolt klõpsud ära tehtud ja jätkasime oma teekonda.

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!