Category: Turistina Itaalias

05.04.2022

Sardiinia – tehtud! Ma küll mõtlesin, et saan ühe postitusega hakkama, et ei ole nii palju kirjutada, kuid kui pilte välja valisin, siis tuli üle 100 pildi ja need ühte postitusse suruda on liiga karm 😉 Seega teen paar postitust ehk nüüd tuleb Sardiinia reisi seeria.

Rasmus ei tahta üldse enam reisida, tal on Itaaliast suhteliselt villand juba. Tahab minna reisile küll, aga pigem sellistesse riikidesse nagu Saksa-, Inglis- või Iirimaa, USA või Norra ehk tsivilisatsiooni ja teistsuguse kultuuriga maadesse 😀 Seekord Catania lennujaamast minnes meilt “Green passi” ei küsitutki ja saime ilusti kiirelt kohale. Väike hilinemine oli, nagu Catania lennujaamale ikka kombeks, siit ei välju praktiliselt ükski lennuk õigel ajal. Cataniast läheb lend pealinna ehk Cagliarisse. Lennujaama juures on kohe rongijaam, kust saab kiiresti kesklinna, pilet oli vist 1.50, kui ma nüüd õigesti mäletan. Rong oli elamus, see oli selline kahe vaguniga, imepisike ja üsnagi vanamoeline.

Sõitsime ca 7-8minutit ja olime kohal. Öömajani pidime ca 30 minutit jalutama, korter oli meil kesklinna piiril, jalakäijate tänava alguses. Korter oli välja ehitatud poest, läbi kahe korruse ja üsna ruumikas. WC ja duššinurk olid väikesed, kuid saime hakkama. Kahte konditsioneeri korraga tööle ei saanud panna, kohe lõi korgid välja 😀 Soojendasime siis alumise konditsioneeriga, et soe tõuseb ehk üles ja meil vähemalt magama jääda ei ole külm. Kuna täpselt meie ukse eest läks sõidutee ja kõnnitee, siis kostis väljas müra üsna hästi sisse. Ma laupäeval ärkasin kell 4:00 selle peale üles, et prügiauto tuli, küll see võis kolistada! Laupäeva öösel vastu pühapäeva jällegi inimesed lärmasid tänaval, nädalavahetus ju ikkagi ja pidu lõppebki ju vastu hommikut. Seega vaikusega see koht eriti ei hiilanud, kuid kõik eluks vajalik oli olemas ja enam-vähem magada sai ka.

Laupäevaks broneerisin ühe linna ekskursiooni, see oli küll pigem maa-aluste katakombide külastus, kuna Pariisis jäi käimata, siis otsustasime, et läheme Sardiinias. Laupäeval oli ka Rasmuse sünnipäev, mul olid kõik küünlad ostetud ja puha, kuid kas ma need ka kaasa võtsin?! Muidugi mitte! Seega laps ei saanudki õigel päeval tordilt küünlaid puhuda … Kuna me oleme ju varajased, siis tatsasime üsna varakult mööda täiesti tühja linna ringi. Kohtumispaiga lähedalt leidsime amfiteatri, mis küll oli kinni aga aia vahelt paistis päris hästi kätte. Lisaks oli keegi hea inimene aia äärde kiisudele kodud ehitanud, üks kiisu oli isegi kodus. Mina muidugi neid alguses ei näinud, Rasmus oli see, kes neid märkas 😉

Ekskursiooni aeg oli meil 10:00 ja saime kokku kahe neiuga, kellest üks vist oli giidi õpilane. Peale meie pere rohkem kedagi ei olnud, seega saime privaattuuri. Alustasime rännakut ühe kooli kõrvalt, kus oli suur-suur maa-alune pommivarjend. Väga päevakajaline ja üsna kole oli mõelda, et pragu kusagil inimesed ongi sellises kohas ja ootavad, et pommitamine lõppeks … Praegu on see avatud turistidele, peale sõda oli see veinikelder ja kooli toiduvarude hoidla. Turistidele on see avatud olnud umbes viimased 10 aastat. Kuna seal elektrit sees ei ole, siis oli kõik küünaldega valgustatud. Kui ära hakkasime minema, siis giid ütles, et ta jääb lõppu ja kustutab küünlad ära. Palusime luba ise ka puhuda, et Rasmus saaks oma sünnipäeva soovi vähemalt ära soovida. Anti luba ja me kõik üksteise võidu aina kustutasime neid. Kui meie puhusime, siis giid lihtsalt käega vehkides sai need kustutatud, kohe näha, et aastate pikkune kogemus 😉 Edasi pidime minema katakombides muuseumi ja seal sain ma tõsise ehmatuse osaliseks. Rasmuse “Green pass” ei töötanud! Sai suure punase risti ja nii oligi ning sisse me ei saanudki. Ma olin väga ebameeldivalt üllatunud – esiteks ma ju otsisin igalt poolt infot, kas alla 18-aastastele tehakse Itaalias tõhustustoosi ja ma ei leidnud mitte mingit infot. Sattusin artikli otsa, kus oli kirjas, et kõik üle 18-aastased saavad. Seega mul oli täielik teadmine, et lastele tõhustusdoosi ei tehta ning nende “Green passid” pikendatakse taustal. Kuigi jah, igal pool reeglites on kirjas, et alates 12-aastastel peab olema kehtiv “Green pass”, kuid täiendavad täpsustused puuduvad. Kuni 31.03 oli ju Itaalias reegel, et kõikjale saab sisse ainult ja ainult “Green passi” alusel, test ka ei sobi, kui Sa oled Itaalias vaktsineeritud. Välismaalastel, kellel on 6 kuud kahest doosist möödas peavad lisaks negatiivse testi esitama ja saavad kõiki teenuseid kasutada, kohalikud mitte. No ühesõnaga, mul läks selle peale tuju täiesti ära ja ma tükk aega vaidlesin selle administraatoriga, kuni ta ütles, et Itaalias tehakse alaealistele tõhustusdoose ja tema meid sisse ei lase. Giid oli ka natuke hädas, aga no, kui ei lubata siis ei lubata, ja katakombidesse, mida me just näha tahtsime, me sisse ei saanudki. Ma olin enam kui veendunud, et Rasmuse “Green pass” töötab, sest lennukile me ju saime … Mul tuli tükk aega hiljem meelde, et lennujaamas seda ju ei küsitudki … Milline vedamine, me oleks muidu juba seal tagasi pidanud minema … Rasmus oleks kindlasti rõõmustanud, meie mitte niiväga 😉

Edasi läksime ühte kirikusse, mis oli üks esimesi ja ühe vennaskonna oma. Üldse oli alguses Sardiinias palju erinevaid vennaskondi. Mul nüüd faktid on meelest läinud, et mis vennaskod täpsemalt oli, kuid tegutsesid nad alates 1619 aastast ja igatahes ei olnud nad eriti suured jumala kummardajad … Nende sümboolika meenutab pigem piraatide oma … Viimasel pildid, selles suures ruumis, oli hilisematel aastatel matmispaik, see oli kõik luid täis olnud. Praegu näha olevad ristid on näitus, see ei ole originaal. Küll on seina- ja laemaalingud originaalid.

Viimane koht oli muuseum, kus oli näha linna all olev Rooma aegne linn. Sinna muuseumi me õnneks saime sisse, kuigi seal oli ka “Green passi” vaja. Päris hästi oli see osa säilinud, kuid meie jaoks ei paku need kohad enam midagi, sest Pompei varjutab kõik muu … Kuid vaadata ja giidi kuulata oli ikkagi huvitav!

Kuna Rasmusel “Green passi” ei olnud, siis oli meil väga keeruline väljas süüa. Tookord oli nii väljas kui sees söömiseks “Green pass” nõutav. Alates 1.04 on see nõue suures osas kehtetu, ainult sees istumisel peab seda näitama ja ühistranspordis ka, kuid 1.05 kaob siseriiklikult “Green pass” ära, mis tähendab, et kõik läheb enne koroona aegsesse rütmi tagasi. Oli ka aeg juba! Soovisime ühes kohvikus teed juua, üks teenindaja pigistas silma kinni ja lubas meil olla, teine tahtis välja visata. Me istusime õues. Lõpuks saime ikkagi reegleid eirata ja saime oma teed joodud. Niipalju siis väljas söömisest, edaspidi toitusime peamiselt poes pakutavast soojaleti söögist või lõunaks müüdavatest võileibadest. Hakkasime otsima kohta, kus saaks testi teha, et Rasmusel mingigi kehtiv paber oleks ette näidata, et saaksime vähemalt oma muuseumi tuurid tehtud. Seletamist muidugi oli, sest meil oli Itaalias tehtud vaktsiinid ja reeglite järgi see ju ei kehtinud, kuid õnneks olid teenindajad vastutulelikud ja saime ikka sisse. Leidsime õige apteegi ja broneerisime pühapäeva hommikuks aja, sest laupäev oli meil niisama linnas ringi jalutamise päev, seega ei olnud siis “Green passi” vaja. Peale väikest sisestat läksime taas linnapeale kondama. Ma jäin vahtima ühte triumfikaare laadset treppi, et inimesed olid seal peal, hommikul tundus, et see oli kinni, üritasin aru saada, kuidas nad sinna said ja jalgade ette üldse ei vaadanud. Ühel hetkel kõndisin vastu raudposti, teate küll neid kohvikute madalaid ümmargusi poste, kus keskel on kas rauast või plastmassist toru, kuhu päikesevari pistetakse. Mulle jäi tee peale ette kivist ketta ja rauast toruga hoidik ning ma lihtsalt kõndisin sellele otsa nii, et mul tuli parema jala sääre esiossa väga sügav haav. Õnneks oli mul mingi plaaster kotis ja hiljem ostsin apteegist suuremad plaastrid ning antiseptiku, kuid valus oli ju kõndida ning haav oli ikka väga kole ja sügav ning veritses korralikult. Kuna kohe sain ravima hakata, siis õnneks mädanema ei läinud ja kolmapäevaks enam ei veritsenud ka. Seega reisitarkus number x, ära vahi ringi, vaid vaata kuhu kõnnid.

Öömaja oli meil koos hommikusöögiga, mida pakuti paarkümmend meetrit eemal olevas kohvikus. Rasmusele seal meeldis, kuna seal oli kiisu, kellele oli tehtud pesa, millele täpselt soojenduslamp peale paistis 😉

Kuna Rasmus väljas süüa ei saanud, kuid me tahtsime restorani minna, siis juhtus nii, et tähistasime Rasmuse sünnipäeva ilma temata. Jaak otsis hea reitinguga söögikohti, üks oli veel kinni, kuid teine juba lahti, seega läksime sinna. Nagu ikka olime me ainukesed, kell 19:00 😉 Seal kelner ainult küsis, kas meil “Green pass” on , ütlesime “jah” ja masinaga ta ei kontrollinud, seega oleks Rasmus ka kaasa saanud tulla, aga noh läks nagu läks. Söögid olid head, sellised itaaliapärased 😀

Mõned pildid veel. Giid rääkis meile, et linnas on päris palju veel sõja ajast puruks pommitatud maju, osad ongi jäänud varemetesse ja osasid ikka veel taastatakse. Me isegi nägime ühte maja, millest oli järgi ainult sein. Mu lemmikud grafitid olid ka ikka olemas ning Sardiinial on ka väga äge lipp, Sitsiilia omale muidugi vastu ei saa, kuid väga omapärane!

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!

09.03.2022

Jälle Veneetsias?! Jah, sai jälle käidud 🙂 Seekord koos täditütrega. Ühel õhtul Jaak hakkas rääkima, et miks ma kusagile ei lähe, et tee ka selline nädalavahetuse tripp, Itaalia piires lendamine on ju odav ja kiire. Mõte on ju hea, aga üksi väga ei viitsi, nagunii olen päevade kaupa üksi kodus, seega praegu kellegagi koos reisida oleks palju toredam. Järgmise päeva õhtul lobisesin Triinuga ja kõne lõpus ta küsis, kas ma oleksin nõus temaga kuhugi reisima. Loomulikult olen! Mõtlesime üsna pikalt sihtkohti, et kuhu minna, Euroopasse jah, aga kuhu saab mõlemast linnast otse lennata. Vaatasime ühte ja teist ning lõpuks jäi ikkagi Itaalia valikusse. Triin on siin käinud Roomas ja Sardiinias, seega kõik ülejäänud valikud olid päevakorral. Tallinnast sai praegusel hooajal lisaks Roomale ja Veneetsiale veel Milanosse ja Napoli. Nendest kohtadest kõnetas mind kõige enam ikkagi Veneetsia. Kuna meil võttis lõplik otsustamine aega, siis said mul reede hommikused odavad lennupiletid otsa ning ma oleks pidanud maksma üle 50€, see ei lähe kohe mitte. Triin oli nõus reedel üksi ringi kondama ja ma võtsin õhtuseks lennuks piletid, maksin 23€. Tagasi lendasime esmaspäeval, kuna Tallinna vahet sõidavad lennukid hetkel reedeti ja esmaspäeviti. Jaak lubas mulle hilisõhtul vastu tulla, et ma võtaksin ikka selle hilise lennu piletid ja naudiks Veneetsiat maksimaalselt. No saigi siis 5€ pilet kella 22:10 lennule ära ostetud. Hotelli valik läks üsna kergelt, kuna osadel olid soodustused ja valisin seekord kolme tärni hotelli ja hästi keskväljaku lähedal. Kirikutorn paistis me aknasse ilusti ära. Mis, muidugi hiljem selgus, kippus hommikuti kell 7:00 kella lööma 😀

Reis paigas ja meel rõõmus, hakkasin ma hiljem süvenema, et me läheme ju põhja, seal on ju külm … No ja oligi, samas ei olnud eriti vahet, kuna Itaalia kohal on praegu mingi külmalaine, mis ei suvatsegi kuhugi ära minna ja Sitsiilias on sama külm, kui põhjas, noh võibolla on 2-4 kraadi soojem, kuid õues tuleb ikkagi talveriietega käia. Nagu tegelikult ka, märtsis! Ma otsisin kodus villased sokid välja! 2,5 aastat on need rahulikult kolimiskastis vedelenud ja nüüd pidin kasutusele võtma. Magame öösel konditsioneeriga, et soe oleks. Siiani oleme ilma hakkama saanud, veebruaris korra pidime kasutama, kuid nüüd märtsis, kui väljas peaks soe kevad olema, istume ja külmetame ninad peast. Täiesti masendav! Aga Veneetsia – ilm oli päikseline, kraade 10 ümber, seega oli Eesti mõistes soe, kui tuul tuli või majade vahele sattusime, siis oli jahedavõitu. Mul oli kogu aeg muidugi külm, Triin leidis küll, et ilm on väga mõnus, kuigi meenutas rohkem sügist, kui kevadet …

Minnes oli lennujaam paksult inimesi täis, paljud istusid põrandal ja kitsas oli liikuda. Ma leidsin ühe koha, kus siis aega parajaks tegin. Üllataval kombel nii minnes kui tulles ei läinud mu asjad kontrolli ega tehtud ka mulle narko – või lõhkeainetesti. Muidu alati midagi nendest on olnud. Lõpuks ilmus tabloole värav, kus lend peaks minema, kuna ma enam istuda ei viitsinud, siis läksin ka väravasse seisma. Kui olime seal ca 20 minutit oodanud ja neiu tööle tuli, ilmus tabloole Bergamo … Emmm, ei aitäh, ei taha Bergamosse. No siis kõik see rahvamass kulges infotabloo juurde, saime seal paar minutit oodata ja tuli uus info. Kulgesime siis kõik rõõmsalt järgmise värava juurde. Lennuk pidi väljuma 20:00 ja värav sulguma 19:30. Kell 20:00 ei olnud veel kedagi näha … Täiesti tavapärane Sitsiilia, ei midagi uut siin päikese all. Lõpuks neiud saabusid ja üks neist hakkas “Green passi” kontrollima, kui teine hakkas läbi laskma. Ma sain teise bussi peale ja reis lennuki peale võis alata. Sõitsime natuke aega ja jäime siis WizzAiri lennuki juures seisma ja esimesed uksed tehti lahti. Keegi ei liikunud … Üks meesterahvas viskas veel nalja, et ahh, me mõtlesime, et viime teid Veneetsia asemel Messinasse 😀 No siis tuli üks töötaja ja küsis midagi, bussist vastati talle, et Veneetsiasse tahame. Läks veel natuke aega ja siis buss pani ukse kinni ja jätkas sõitu. Lõpuks jõudsime ka Ryanairi lennukini, seekord isegi õige juurde. Kuna kolmas buss tuli veel, siis läks veel aega. Ma seekord istekohti ei broneerinud ja sain väga head kohad, minnes 10. rida ja keskmine iste ning tagasi tulles vahekäigu poolne iste 16. reas, mis juhtus olema avariiväljapääsu oma, mis tähendas, et mul oli jalgadel väga palju ruumi ja kott oli pea kohal, ei pidanud sellega tooli all jahmerdama. Minnes jäi äärmine iste vabaks, seega kolisin ümber ja sain jalgadele natuke rohkem ruumi. Lennuki kapten vabandas meie ees, et lend hilineb, kuna maa peal on teenindajate puudus. No ma ei tea, Sitsiilias ongi alati lendudele registreerimine reeglina väljumisajal alanud, seega see ei olnud üllatuseks. Küll oli halb see, et me 45 minutit hiljem startisime, see tähendas, et ma jõudsin ikka võrdlemisi hilja kohale. Kuna läksin lennujaamast bussiga, mis käis iga 30 minuti tagant, pidi seda aega jälgima ja ma saingi 25 minutit oodata, sest eelmine buss oli just ära läinud. Buss ise sõitis kiiresti, see on mingi ekspressliin, otse lennujaamast bussijaama. Bussijaamast oli 30 minutit hotellini kõndimist, seega jõudsin alles 23:45 paiku hotelli. Kui lõpuks Cataniast minema saime sujus kõik hästi. Veneetsias maale tulles ootasid juba inimesed ootekoridoris lennukile pääsu ja nende näod, pigem silmad, sest maskid on ju ees, olid sellised, et no lõpuks ometi suvatsesite ka kohale jõuda 😀 Bussipeatust pidin natuke otsima, sest need kõik olid selle õige firma logodega ja natuke võttis aega, enne kui ma aru sain, kus õige peatus on. Alguses jäin ühe juurde seisma, kuid kuna aega oli, siis jalutasin natuke ringi ja alles siis jõudsin selle õige juurde.

Kuna oli reede õhtu, siis oli inimesi liikvel üsna palju. Noored võtsid napsu ja vanemad olid pigem restoranides sees. Tänavatel käis melu ja kiirtoidu kohad olid ka veel lahti. Ma küll sisendasin endale, et ei ole vaja midagi süüa, et kohe ju jõuan hotelli ja saab magama, kuid lõpuks ikkagi murdusin ja ostsin omale ühe calzone. Õnnelikult hotellis, natuke lobisemist ja magama, kuna laupäevaks oli meil broneeritud ekskursioon laevaga Murano, Burano ja Torcello saartele. Perega käisime me Buranol, seega teistel saartel ei olnud ma käinud. Hommikusööki meil ostetud ei olnud, seega saime ümbruskonna kohvikuid avastada. Esimesel päeval olime mere ääres ja nautisime hommikusöögi komplekti – cappuccino, apelsinimahl, cornetto, panini ja suures koguses moose ja šokolaadikreemi. Mahl oli küll jube, kui ikka kodus oled harjunud jooma värskelt pressitud mahla, siis need tavalised poe mahlad on täieliku vee maitsega, väikese oranži värvitooniga. Cornettodega teevad nad ka seanahka, kui Sitsiilias ostad täidisega versiooni, siis voolab sisu igast otsast välja ja seda on rohkem, kui saia, siis siin on täidist väikese lusikaga pandud 😀 Leidsime üles ka oma ekskursioonile registreerimise punkti. Inimesi oli väga palju! Me läksime alla istuma ja üritasime kogu aeg alla saada, sest üleval tekil puhus külm tuul ja see meile ei meeldi. Need, kes alguses üles väga tahtsid, kolisid hiljem alla ja all läks üsna kitsaks ning pidi suhteliselt varakult laeva tagasi tulema, et sees koht saada.

Murano külastus on nendel turistilaevadel kavalalt tehtud. Laev peatub otse klaasipuhumismeistri töökoja ees. Tehakse ca 10 minutiline show ning seejärel tuleb minna läbi poe, et saada linna. Nutikas lahendus! Murano on siis kuulus oma klaasi poolest ning seal valmistatud esemete poolest. Kõik kohad olid klaasi täis. Väga ilus oli vaadata. Linnake ise oli väike ja üsna kiiresti sai läbi jalutatud. Nüüd taas targem selle klaasi osas, me eelmine kord mõtlesime, et miks seda Veneetsias nii palju müügil on, et mis lugu sellega on. Muud lugu polegi, lihtsalt Murano saarel tehakse seda kõike.

Burano oli jätkuvalt väga värviline ja imeilus! Sinna võib ennast unustada, iga nurga taga on äge värviline maja. Inimesi oli muidugi meeletus koguses. Lisaks turistigruppidele olid ka tavaliiniga tulnud inimesed ja natuke kohalikke ka. Lisaks saime teada, et laupäev on Burano saarel pesupäev, seda kuivas igal tänaval 😀

Viimane saar oli Torcello, mis oli kõige esimene asustatud saar Veneetsias ja kust üldse kõik alguse sai. Saar on imepisikene, ainus vaatamisväärsus on katedraal, mille sissepääsu eest küsiti 6€. Väidetavalt pidid seal olema imelised vitraažid, kuid me otsustasime neid mitte vaatama minna ja hoopis teed osta 😉 Lisaks on seal muidugi väga palju restorane, millest mõned olid ka lahti. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis püsielanikke oli seal 10 ringis. Ekskursioon kestis kokku 6 tundi ja pilet oli 20€, seega täiesti hea hind arvestades sellega, et kolm saart sõideti läbi.

Administraator soovitas Triinule restorane, millest kahte jõudsime me ka külastada ja need olid tõepoolest suurepärased! Carpaccio´s käisime laupäeval, kuna teises restoranis – Al Giardinetto da Severino, ei olnud enam kohti saada. Mulle meeldis Carpaccio interjööri poolest rohkem. Seal oli palju Murano toodangut – lühtrid, küünlajalad, kell, joogiklaasid … Toit oli loomulikult imemaitsev. Üldse olid toidud väga head, välja arvatud ühel korral, kui sattusime turistilõksu, kus toidud olid tehtud külmutatud toorainetest. Kuid kuna hinnad olid ka odavad, siis ei olnudki muud oodata. Aperol spritz on jätkuvalt väga popp, kõik jõid seda, olenemata kellaajast. Esmaspäeval nosisin lõunaks tänavatoitu, leidsime eelmine päev ühe poke bowl (kausitoidu) koha, kus oli suur valik erinevaid mereande. Kuna siis olid kõhud täis ja õhtusöök ootas ka ees, jäi proovimata, kuid esmaspäeval sain selle ära degusteerida, väga hea oli!

Pühapäeval hulkusime niisama Veneetsia peal ringi. Uudistasime poode, jalutasime vaatamisväärsused läbi, käisime pargis ja lihtsalt nautisime olemist. Õhtul sattusime pargist samal ajal ära tulema, kui jalgpalli mäng läbi oli saanud, väga palju inimesi kulges linna poole, kohe ikka väga palju. Kuna meil oli õhtusöögini aega, siis luusisime natuke teisele poole ka. Ma ei olnud ka sel kandis käinud ja leidsime üles brändipoodide tänava! Tegime usinasti window shoppingut (nn. aknaostmine, et vaatad kaupa läbi akende, kuid midagi ei osta) ja imestasime nende hinnasiltide üle, mis silma jäid … Õhtu lõpetasime Bra´s bar´is ehk rinnahoidja baaris. Triin leidis selle reede õhtul ja arvas, et see on meeste baar, et naistel on seal imelik olla, lippas korra sisse ja tegi ainult pilti. Laupäeval jalutasime ka sealt eest läbi, kuid see oli rahvast täis ja sisse ei hakanud minema. Pühapäeval oli see suhteliselt tühi ja kui me olime paar minutit ukse taga seisnud ja aina sisse piilunud, siis lõpuks oli juba imelik mitte sisse minna 😀 Kokteilid maksid kõik 12€, ka alkoholivabad, seega hind üsna soolane, vist, ega ma muidugi ei tea palju muidu baarides need kokteilid maksavad. Kuna olid üsna suured ja väga hästi tehtud, siis võis maksta küll. Uudistasime laes rippuvaid rinnahoidjaid ja nuputasime, kuidas need kogutud on … Kantud oli neid küll ja osadel olid nimed või muu info ka peale kirjutatud. Ühed olid näiteks Lätist 🙂 Eesti omasid silma ei hakanud, me enda omasid ei pakkunud ja keegi õnneks ei küsinud ka, seega seekord jäid meil rinnahoidjad kenasti alles.

Triinul läks esmaspäeval 10:20 lennuk, seega pidi ta üsna vara juba liikvele minema, natuke peale 7:00. Tuli ta veetranspordiga ja läks bussiga. Saatsin ta soojade kallistustega teele ja keerasin uuesti magama või noh vähemalt üritasin magada. Viimane aeg check outi teha oli kell 11:00, seega ma venitasin nii kaua kui vähegi sai, et olla hotellis. Esiteks oli seal soe, toas sai radiaatori sisse lülitada ja päriselt läks tuba ka soojaks. Kraanist tuli kohe sooja vett! Milline luksus, ei pidanudki toas paksudes vammustes ega villaste sokkidega olema 😀 Mul oli nüüd õhtul kella 19:00 aega vaja parajaks teha. Kuna me jäime mingite asjade broneerimisega hiljaks, siis kasutasin esmaspäeval juhust ja käisin ära muuseumides ning linna panoraami imetlemas. Ostsin muuseumi passi, mis sisaldas 10 muuseumi, millest, hiljem selgus, olid 5 kinni, üks neist remondis. Kuid ülejäänud viis olid ju lahti, seega alustasin oma muuseumi tuuri. Seljakoti sai õnneks hotelli jätta, seega oli vaba liikumine. Igas muuseumis taaskord tehti turvakontrolli ja kontrolliti kõik läbi. Esimesena läksin Palazzo Ducale ehk Doodžide paleesse. Eelnevatel päevadel oli seal meeletu järjekord, esmaspäev oli suhteliselt vaikne. Üldse oli esmaspäeval vähemalt kolm korda vähem inimesi, kui pühapäeval, kui rahvamassid olid kõik Veneetsia vallutanud. Nüüd ma saan aru küll nende kohalike murest, et Veneetsia on turistide poolt ülerahvastatud. Midagi erakordset ei seal ei olnud. Ainus elamus oli vangla ja osad maalitud laed. Peamiselt see palee oligi kohtumaja, erinevate saalidega ja vangikongidega. Vaenemas osas olid kongid üsnagi maa all, ise mõtlesin, et seal surid kindlasti paljud kopsupõletikku, kõik on ju kivist, niiske ja külm. Ega neile ju kasukaid selga ei antud … Trellid ja riivid olid muljetavaldavad, uksed olid osadel kongidel imepisikesed, umbes, et roomad sisse ja sinna ka jääd, riivid olid ees käe jämedused. Uuemas osas olid natuke paremad kongid. Kui ühe koha peal kanalit märkasin, siis tuli mulle meelde, et eelmisel korral gondlimees soovitas seda ju meil külastada, et vangla on üsna huvitav ja oligi!

Järgmiseks läksin Museo Correr, mis on kunstimuuseum. Väga palju jessukese teemat taaskord. Vahepeal oli vana aja asju ja raamatukogud, need mulle meeldisid. Gloobused olid ägedad värvilised ning laes imeilusad klaasist lühtrid! Ei midagi erakordset. Järgmiseks plaanisin minna raamatukogu muuseumi, kuid seal oli silt, et sinna saab Museo Correrist. Emm ja seal kandis viimaseks oli arheoloogia muuseum, mis oli ka Museo Correriga ühendatud. Seega endale teadmata käisin korraga läbi kolm muuseumi 😀

Viimane muuseum oli natuke kaugemal ja kandis nime Casa di Carlo Goldoni (Carlo Goldoni maja). Tegemist oli väikese majamuuseumiga, kus elas ja tegutses näitekirjanik. Ma ei olnud Carlo Goldoni kohta mida enne kuulnud, seega lugesin läbi tutvustuse ja natuke etenduste introsid ning vaatasin dok filmi, õnneks sai sel ajal istuda ja jalga puhata 😉 Tegemist oli kolmest toast koosneva väikese muuseumiga, seega seal läks üsna kiiresti. Taaskord olid seal Murano klaaslühtrid ja need on ikka nii ilusad!

Edasi seiklesin mööda erinevaid tänavaid, peamiselt küll eesmärgiga leida prügikast, kuna mu tänavatoidu karp oli vaja ära visata. Lõpuks läksin ikka tagasi kirikuplatsile, kus mul algselt oli plaan oma sööki süüa, nagu noored teevad, et istuvad kusagile trepi peale ja lasevad hea maitsta. Mu heale plaanile tõmbas kriipsu peale kajakas, kes mu toitu noolima tuli nagu päriselt ründas mind. Ma muidugi tõmbasin ruttu kössi, katsin kätega pea ja toidu ning kiirustasin ruttu sealt minema. Teistel oli küll naljaks, kuid mul mitte nagu mismõttes mu toitu noolima! Hiljem nägin sama asja Rialto silla peal, kus ühel noormehel oli võileib käes ja kuidas kajakad teda ründasid. Noormees üritas neiuga pilti teha, kuid see eriti ei õnnestunud, kuna kajakad arvasid, et nad peaks selle võileiva endale saama. Minu kõrval tegid ka ühed noored pilti, neiul olid kinnine pizzakarp käes, kuid ikkagi tuli kajakas ja üritas karpi tabada. Nad on ikka mega nahaalsed ja julged siin. Arvatavasti mõni ehmatab ja viskabki toidu maha ning kajakad on selle selgeks saanud, et nii saab ju toitu hankida. Igatahes hoidsin ma nendest kajakateset võimalikult palju eemale ja näpu vahelt söövate inimeste juurest ka, kes teab millal mingi kajakas neid ründab.

Meil jäi külastamata t fondaco Rooftop Terrace, kuna seal tuleb aeg broneerida, muidu ei saa sisse. Paraku oli pühapäevaks kõik ajad juba kinni ja kohale minnes selgus, et koha peal ei saa broneerida. Lisaks oli meeletu kogus inimesi seal trügimas, seega jäi meil käimata. Ma broneerisin siis ruttu esmaspäevaks omale aja, et saaks ikka kõrgemalt ka linnale pilgu heita. Kuna selle külastus on tasuta, siis on see üsna populaarne. Väljakul olevast tornist vaate nautimiseks tuleb pilet osta, sama kehtib katedraali platvormi kohta. Kuna mul oli veel aega ja ma tõesti enam ei viitsinud tänavatel hulkuda, siis tuli mul meelde, et kaubamaja esimesel korrusel oli kohvik, et lähen joon teed ja olen soojas. See vaateplatvorm asub sama kaubamaja katusel. See oli siiani mu elu kalleim tee, mis ma joonud olen. Kui istud baaripukil, siis on hind 3€ soodsam, kui lauast tellides. Jah, ma olen täiesti teadlik, et lauateenindusele tuleb lisatasu, kuid suvalises kaubamajas tavaline kohvik ja küsitakse 3€! Me ei maksnud kummaski restoraniski sellist lauateeninduse maksu! Õnneks oli tee kannus, seega sain ikka mitu tassi limpsida ja lisaks toodi ka pisikesed küpsised, seega saavad nad natuke andeks. Igaks juhuks läksin siis natuke varem kohale, et äkki on taas palju rahvast. Väga üksikud inimesed olid, ma juba mõtlesin, et olen vales kohas 😀 Õnneks olin ikka õiges kohas ja vaikselt hakkas inimesi ka kogunema. Ma isegi ei mäleta mitu inimest korraga saab, oli äkki 50 või veelgi vähem. Kontrollitakse piletit, turvamees laseb sisse ja annab teada, kui on aeg lahkuda. Katusel saab olla 15 minutit ja siis tuleb järgmine grupp. Vaade oli ilus, seega tasus külastamist küll.

Peale seda jalutasin veel promenaadil, vaatlesin inimesi ja vedasin ennast 18:00 paiku tagasi hotelli, et telefoni laadida ja aega parajaks teha. Lobisesin üle poole tunni administraatoriga, seega aeg läks üsna kiiresti. Natuke peale 19:00 hakkasin ka bussi peale sättima ja seiklesin natuke mööda tänavaid. Pimedas ma ei näinud kõiki silte, mis bussijaama teed näitavad, seega keerasin ma mõnest kohast valesti ära, kuid Google abiga jõudsin ikkagi kohale. Üldiselt on alati võimalik õigesse kohta välja jõuda, iseasi kui palju aega selleks kulub. Kuna mul oli aja peale minek, siis proovisin ikkagi võimalikult vähe “ära eksida”. Jõudsin ca 15 minutit enne bussi, õnneks jõudis buss suht varakult kohale, seega sai sooja istuma minna. Lennujaam oli mõnusalt tühi. Selgus, et kaks lendu oligi veel jäänud, enne meid Napolisse ja siis Sitsiiliasse. Nagu arvata oligi jäi ka nüüd lend hiljaks, ei saanud nad kuidagi sealt Sitsiiliast minema. Inimesed kogunesid väga varakult juba järjekorda. Siin olen ma selle selgeks õppinud, et ei ole mõtet eriti vara sinna seisma minna, sest check in´iga alustatakse ikka täiesti viimasel minutil ja kuna lend hilines, siis sai rahulikult istuda. Küll muutus mingi onu seal järjekorras närviliseks, ma ei saanudki aru, mis ta seal jauras. Kuid ka siin tehti nii, et üks teenindaja kontrollis “Green passi” ära, et pärast kiiremini läheks ja ma sain hiljem aru, et see oli midagi selle peale jorisema hakanud. Naljaks oli see, et kui see mees seal kõva häälega jaurama hakkas, siis kõik noored olid kohe krapsti püsti ja ninapidi juures 😀 Et läheb mölluks või midagi … Igatahes kutsuti sellele onule politsei ja siis ta jäi vait. Ma muidugi ei pannud tähele, kas ta viidi ära või ta taltus, sest politsei seisis seal päris kaua, kuni pooled olid juba lennule registreeritud. Meid mahutati kolme bussi peale ja seekord viidi isegi kohe õige lennuki peale, ikkagi Põhja-Itaalia, kus kord rohkem majas on 😉 Sattus taas nii hästi, et lennukis jäi meie vahele tühi koht, kuigi mulle tundus küll, et inimesi on liiga palju. Kuid üksikud vabad kohad siiski olid. Siis tuli meie kõrvale üks korpulentne lotendavate dressipükstega noormees, kes laiutas nii nagu üksi istuks. Küünarnukid olid mul süles vahepeal 😀 Kuna mul oli uni, siis ma suurema osa magasin. Vahepeal see noormees läks veel rohkem ette istuma, ma ei tea, kas tal olid seal mingid sõbrad või miks ta sinna ette kibeles. Kasu sellest nagunii ei ole, kuna Catanias reeglina viib buss terminali. Väga harvad on need juhud, kui saab ise kõndida. Ka seekord olid bussid vastas, kaks bussi, tundus küll, et kõik ei mahu ära, aga pressimise peale said ikka kõik peale. Seekord suutis bussijuht meid ikka kohe terminali viia ja saimegi juba 0:45 lennujaamast kodu poole liikuda. Maandusime me muidu 0:28, kuid siis oli vaja üks lennuk mööda lubada ja kui lõpuks võis maha minna, siis on neil sitsiillastel aega terve maa ja ilm. Rahulikult kohmitsevad enne, kui suvatsevad maha minema hakata. Enne on küll kole kiire lennukile saamisega, kuid siis saab kiire otsa. Ma just tahaks pigem rutem maha saada, eriti kui ära antavat pagasit ei ole. Kuna ma helistasin Jaagule alles siis, kui bussi pealt maha tulime, siis tal oli vahepeal kerge segadus. Nimelt kui ta lennujaama sõitis siis ta nägi, et Ryanairi lennuk maandub, et see peaks olema minu lennuk. Jättis bensiinijaama minemata ja tuiskas kohe kohale. Ootas siis seal ja mõtles, et miks ma märku ei anna. Vaatas Catania lennujaama infot, seal meie lendu üldse enam ei näidanud, vaatas siis seda lennunduse kaarti, ühtegi lennukit ka meie juures ei ole, et mis värk nüüd on, et oli-oli ja nüüd enam ei ole … Lõpuks, kui ma teatasin, et ma nüüd olen kohal, et kus ta on, siis oli kergendus, et naine on ikka alles 😉 No ja siis juhtuski nii, et algse 23:45 asemel olime tund aega hiljem Catanias, lisaks koju sõit ja magama saime umbes 1:45, seega võite arvata, kas mul oli järgmine hommik meeletu uni või mitte 😀 Jaak pidi alles 17:00-ks tööle minema, kuid oli vapper ja viis poisi hommikul ilusti kooli, ma kobisin küll kohe edasi magama, kui pudru valmis oli ja pere üles aetud. Kodus on ikka mõnus, kõik on roheline ja õitseb, kuid ilm ja maja on jätkuvalt külmad, seega soov uuesti kuhugi sooja minna, kus vähemalt majades sees on soe, tuleb ruttu peale 😉

Enda suureks rõõmuks avastasin, et ma saan oma vähese itaalia keele oskusega päris hästi hakkama. Söögi tellimised ning mingid kerged teemad said ilusti ära räägitud. Kui nad liiga palju infot juurde hakkasid rääkima, siis oli küll möh ja palve, et äkki räägite nüüd inglise keeles 😀 Seda ei saa ma aga Sitsiilias öelda, nad ikka räägivad siin oma keelt ja see ikka erineb mandri itaalia keelest rohkem, kui ma arvasin. Lõpuks ometi kohtasin Veneetsias ka eestlasi! Me alati mõtleme, et pidi ju igas sadamas mõni eestlane olema, aga me pole üldse näinud. Maltal nägime ja nüüd Veneetsias ka, suisa kahel päeval. Ei teagi, kas eestlased on lihtsalt nii vaiksed, et neid ei märka või reisitakse teistesse piirkondadesse. Jaak ütles küll, et mägi oli eestlasi täis, siis oli ju koolivaheaeg ka. Mulle endale nüüd piisab Veneetsia külastamisest, sai piisavalt ringi liikuda ja kõik üle vaadata, mis vaadata võiks ja peaks. Igal juhul ma soovitan seda külastada, see on ikka nii teistmoodi linn!

Sooja ootuses ja püsige terved!

04.01.2022

Head uut alanud aastat kõigile!
Lõpuks täitus mu suur unistus käia ära Pariisis 🥰 Ma ei tea miks, aga kogu oma täiskasvanu elu olen ma sinna minna tahtnud … Ööbimise võtsime hoopis Versaillesse, kuna aastavahetus jäi sisse, siis olid kõik Pariisi keskuse ööbimiskohad väga kallid ja odavamad juba välja müüdud. Kuna meil oli algselt plaanis ju 10 päeva seal olla, siis tundus Versaille korter parim lahendus, et saaks ise süüa teha. Lisaks on korteris rohkem ruumi, kui hotellis 😉 Alguses tundus piirkond natuke kõhe, ikkagi otse raudtee- ja bussijaama kõrval, kuid piltidelt tundus väga viisakas koht olema. Täiesti üllataval kombel oligi tegemist väga viisaka piirkonnaga, meeldivalt korras ja puhas ning mitte ühtegi hulgust ega kerjust ei jäänud silma. Korter asus võrdlemisi uues elamukompleksis, kus lisaks elumajadele olid ka osad kontorihooned. Alt olid topelt lukus uksed, lift ning korteril suur rõdu. Soojemal ajal oleks kindlasti väga mõnus seal hommikukohvi/teed rüübata ja päikesel nina peale paista lasta. Talvisel ajal reisides on ilm selline kahtlane, iial ei tea, mis ees ootab. Meie seal viibimise ajal oli Versailles kogu aeg halb ilm v.a viimasel päeval, kogu aeg sadas või oli lihtsalt pilves. Pariis õnneks tervitas meid enamjaolt ilusa ilmaga, ühel päeval oli natuke uduvihmane, kuid muidu võrdlemisi ilus.

• 

• 

• 

Laupäev 25.12 oli reisipäev, Barcelonast Pariisi reisis tunduvalt rohkem inimesi, kui Catanast Barcelonasse, lennuks oli peaaegu täis. Barcelona lennujaamas oli check-in tädi taaskord ülimalt üllatunud, et me ainult ühe käsikohvriga reisime ja et kohver täpselt 10kg kaalub 😀 Lend kulges viperusteta, Pariis tervitas meid uduvihmaga. Otsisime õiget rongipeatust ja rongi. Selgus, et seal oli süsteem, et ühel pool on lennujaama sisene rong, mis terminalide vahel sõidab ja teine viib suurde rongijaama, kust saab edasi sõita ja sellele tuleb pilet osta. Saime õnnelikult rongile ja õigesse kohta ka. Edasi pidime veel kahe rongiga sõitma, korteri peremees oli väga üllatunud, et me nii kiiresti kohale jõudsime ja kõik õiged rongid valisime. Leidis, et me oleme Pariisi rongisüsteemi eksperdid, ise me muidugi seda ei arvanud. Õnneks oli Jaagu töökaaslane natuke seda süsteemi selgitanud, seega pileti ostmisega saime lihtsalt hakkama. Kuid kogu see rongisõidu skeem oli täiesti arusaamatu, loogiline on see arvatavasti ainult sellele, kes selle lõi, ka kohalikud lugesid plaane ja üritasid aru saada, kuhu poole minema peab. Asja ei lihtsustanud ka see, et mingil imelisel põhjusel on Pariisis rongid ja metrood vasakpoolse liikluse järgi käima pandud, saa siis aru kuhu poole minema peab … Piletid on imepisikesed ribad, mida on imelihtne ära kaotada. Me ostsime kolme päeva piletid ja minu oma lõpetas teisel päeval koostöö. Õnneks sain rongijaama infost tädilt uue pileti. Viimasel päeval, kui ostsime lennujaama piletid, ei töötanud ükski pilet. Tavaliselt meie jaamas töötajat ei olnud, sel päeval oli ja ta lasi meid niisama sisse. Mõtlesime, et huvitav, kuidas pärast välja saame, sest rongijaamast väljumiseks pidi piletit kasutama. Metroost sai niisama välja. Nägime juhuseid ja Jaak pidi ise ka ühe korra nii tegema, kus inimesed tegi nn. rongi, et hästi lähedalt järjest läksid väravast läbi. Värav küll karjus, kuid kinni ei löönud ja sai läbi lipsata. Jaak pidi kasutama seda varianti, kuna enne teda olnud onul andis pilet errori ja Jaak jõudis enda oma juba sisse pista. Edaspidi jälgisime, et enne piletit ei sisesta, kui eelmine on päriselt ka läbi saanud. Barcelonas sellist segadust silma ei jäänud, seal oli muidugi ka inimesi kordades vähem.

• 

• 

• 

Jõulupühade ajal reisimisel tuleb olla valmis olukordadeks, kus kõik toidupoed ja vähegi korralikumad söögikohad on suletud. Nii juhtus ka meil, prantslased võtavad pühi tõsiselt ja meie suured plaanid poest süüa osta läksid vett vedama. Õnneks olid lahti tänavatoidu müügikohad ja nii alustasime ka siin kebabiga 😀 Tundub, et see on saanud meie uueks traditsiooniks, et esimene õhtusöök on kebabis … Pühapäevast hommiku croissanti lootsime saada teel Versaille lossi, et ehk on mõni kohvik lahti. Õnneks oli ja saime oma kohvid ning croissandid kätte. Hinnad tundusid kole kallid – cappuccino 3.80 ja croissant 2€, kuidas saavad sellised asjad nii kallid olla! Meil oli Versaille külastus kella 10:00ks broneeritud, juhuse tahtel läksime samal õhtul kella 16:00ks veel Louvre ka. Kui me pileteid broneerima hakkasime oli Louvre pileteid saada, kas 26.12 või 31.12, kuna me ei olnud kindlad, kas me oleme aastavahetusel seal, siis igaks juhuks võtsime 26.12 piletid. Versaille lossi sisse saamiseks kõigepealt tehti kerge turvakontroll ehk vaadati kotid üle. Kõige karmim kord sisse saamiseks oli Barcelonas Sagrada Família´sse – seal oli nagu lennujaama turvakontrollis, kõik asjad tuli ära võtta ja turvalindilt läbi lasta. Teistes kohtades oli lihtsalt kott turvalindile või turvamehed füüsiliselt vaatasid kotti ja palusid joped eest lahti teha ning keha näidata. Versailles sai üle platsi niisama jalutada, enne sissepääsu küsiti “rohelist passi” ja sees piletit. Loss oli täitsa tore, kuigi sellistes tumedates toonides ja natuke muserdav. Aed oli muidugi muljetavaldav, paraku otsustas just sel hetkel, kui me seal ringi luusisime, vihma sadama hakata ja ikka nagu südamest, seega saime täiesti läbimärjaks ning aia avastamine jäi poolikuks. Õnneks juhtus tulema väike turistirong, mis pargis ringi vurab ja saime sellega lossi juurde tagasi. Ära minnes, ca 13:00 paiku, oli tekkinud meeletu järjekord, sissepääsust peaaegu alumise väravani välja, hommikul polnud sellega võrreldes praktiliselt üldse inimesi.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Lõunat sõime olude sunnil, kuna jätkuvalt olid pühad ja enamus kohti suletud, McDonald’sis 😀 Sõitsime edasi Pariisi, Louvre külastama. Kuna meil oli külastuseni veel aega, siis tegime aega parajaks ja jalutasime ringi ning sooja saamiseks tegime ühed kohvid. Sattusime Itaalia söögikohta, täiesti juhuslikult. Rasmus tegi crepi söömisega juba algust 😉 Millega ma viimse päevani ära ei harjunud oli see, kui meeletult kitsas söögikohtades oli, lauad olid tihedalt üksteise kõrval ning tihti oli tunne nagu istud kõrvallaua inimestel süles. Kui mulle tundus, et Itaalias ja Sitsiilias on lauad liiga lähestikku, siis siin on ruumi küll ja veel, Pariisis puudub igasugune personaalne ruum või üldse mingi ruum laua ümber. Teenindajateks saavad küll ainult piitspeenikesed inimesed olla ning natuke suuremad kliendid küll laudade vahele liikuma ei mahu … Louvre lähedal pargis oli avatud ka jõuluturg, uudistasime natuke seal ringi aga rahvast oli kohutavalt palju, seega me eriti pikalt seal vastu ei pidanud. Louvre hoovis oli samuti palju inimesi, olime juba mures, et peame järjekorras ootama, kuid sisse tahtsid õnneks vähesed. Taas oli kõigepealt kontroll, mis kellaks pilet on ostetud, siis “rohelise passi” kontroll, turvakontroll ja lõpuks õige piletikontroll. Sees oli küll päris palju inimesi, eriti suur rahvamass oli “Mona Lisa” pildi juures. Sinna oli lausa nööridest see sinka-vonka tee ehitatud, jõudsid pildini said pildistada ja liikusid ära. Turvamehed jälgisid, et keegi valest kohast sisse ei tuleks ning selfisid tehes maskid ees oleks, need sildid olid ka igal pool järjekorras olles, et maski ei tohi eest võtta, kui “Mona Lisaga” pilti teed. Muuseum oli suur ja osad asjad olid päris põnevad ja ägedad ka, kuid kuna me olime juba ühes käinud ning jalad olid üsna läbi, siis me kõike läbi ei käinudki, Vana-Rooma jätsime vahele, me seda oleme siin juba näinud küll 😉 Küll olid Napoleon III ruumid Louvres palju uhkemad ja avaramad, kui Napoleon I ruumid Versailles. Louvre on kindlasti külastamist väärt koht! Versailles ka, aga ainult ilusa ilmaga, kui aias ringi saab liikuda, seal on õnneks väikesed lahtised autod ja väike rong ka, et ei peaks jala käima.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Lahkudes oli juba pimedaks läinud, Pariisis loojus päike ca 16:45 paiku ja tõuseb alles 8:45, sarnanes väga Eesti novembrikuu ilmadega – pilvine, vihmane, 12-15kraadi sooja ja enamjaolt pime … Selleks ajaks olid aga tuled põlema pandud ning sain oma silmaga ära näha tuledes Eiffeli torni ning Louvre, need on pimedas ikka väga-väga ilusad! Nagu filmides või piltidel näha on, nii ilus ongi! See on olnud üks mu soove, näha neid pimedas valgustatuna 🥰 Sel päeval suutsime kokku kõndida üle 30 000 sammu! Me pole kunagi ennem sellist kogust samme läbi käinud, tavaliselt oleme piirdunud 20 000 – 25 000 maksimaalselt, seekord ületasime ennast mitmekordselt ja kohe esimesel päeval. Võttis korraks mõtlema, et kuidas me need järgmised päevad vastu peame …

• 

• 

• 

• 

Tavaliselt teen ma enne reisi korraliku eeltöö, kuhu minna, mida teha, mis on erakordselt huvitavat ning mis on sellised kohad, kus turiste ei ole, aga äge on ikka. Seekord jäi mul Pariisi kohta kõik eeltöö tegemata. Lasin Rasmusel sellega Barcelonas jõuluõhtusöögil tegelda, kuna ta oli väsinud ja mossis, siis oli tal vähemalt tegevust 😉 Esmaspäeval läksime siis neid kohti avastama. Alustasime Luxembourg Palace´st, edasi vaatasime üle Odéon´i teatrimaja, Panthéon´i ja eemalt Notre-Dame. Samal hetkel sõitis peatusesse mööda Seine jõel ringi seilav Batobus ning otsustasime teha väikese tiiru Seinel. Õnneks oli inimesi suhteliselt vähe, seega sai vabalt liikuda ja väljas pilte teha. Mehed olid terve sõidu aja väljas uudistamas. Ma vahepeal käisin sees soojas ja piilusin aknast. Pariis on ikka suur ja ilus linn, huvitavad majad vahelduvad vähem põnevatega, uudistada ja vaadata on ikka väga-väga palju! Batobusiga sõitsime Eiffeli tornini, seal oli ikka meeletu järjekord, et üles minna. Meil ei olnudki plaanis üles ronida, esiteks ma üldse ei mõelnud selle peale, et peaks minema, mulle ju kõrgused ei meeldi ja mingit raudkolakat mööda turnida ei tundu üldse ahvatlev ettevõtmine ja teiseks ilm nagunii vaateid ei soosinud.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Edasi oli Rasmus ära märkinud “Igavese tule” kuju. Kohale minnes selgus, et see oli printsess Dianale pühendatud mälestusmärk, olime sattunud tunneli juurde, kus ta hukkus … Seekord saime süüa Prantsuse söögikohas ja jeerum, mis hinnad, hinge võttis kinni. Alla 20€ ei ole ükski praad kõik on üle selle ja rohkemgi veel ca 25-30€ on keskmine hind, supid ja salatid on 10-15€. Magustoidud 7-10€, espresso 2-2.50€, cappuccino 4.50-5€ – täiesti ebareaalsed numbrid, Sitsiilias tuleb jagada kõik vähemalt kahega ja veel natuke maha lahutada!

• 

• 

Edasi viis meid tee Arc de Triomphe´i juurde. Mulle tuli üllatusena, et sinna üles saab minna. Kuna ilm oli vahepeal selgeks ja päikeseliseks läinud, oleks ju võinud üle vaadata. Kuid loobusime sellest mõttest, kindlasti oli ka sinna meeletu järjekord. Edasi oli Jaagu suur soov jalutada mööda kuulsat Champs-Elysées tänavat. See on Pariisi üks kuulsamaid poodide ja kohvikute tänavaid. Meeletult palju inimesi oli, arvatavasti mõtlesid väga paljud turistid ja kohalikud nagu meiegi, et jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg on suurepärane võimalus Pariisi külastada. Kindlasti tuleb Pariisis süüa macarone ehk makroone, meil oli kindel plaan neid kõige kuulsamast Prantsusmaa ketist Ladurée osta, kuid peale selle järjekorra nägemist me loobusime. Saame kusagilt mujalt ka 😉

• 

• 

Edasi liikusime Aleksander III silla juurde ning jõudsime Esplanade des Invalides, mis on sõjamuuseum ja kus asub ka Napoleon Bonaparte haud. Silla peal toimus parajasti mingi fotosessioon. Väga nappides riietes modell oli ja mingi tädi ajas pildistajaid eemale, et ei tohi pildistada. Muuseumi aia alale sai niisama sisse, nägime jäneseid, Inglismaa tuli kohe meelde 🙂 Kuna hauda sai vaatama ainult piletiga, siis see jäi meil nägemata.

• 

• 

Rasmusel tõusis õhtul arvatavasti palavik, ta oli kole kuum, kurk punane ja nohu tuli ka tagasi. Tundub, et sai pühapäeval külma, kui me selle vihma kaela saime. Pärast hulkusime ju veel pikalt ringi, riided niisked seljas. Igatahes otsustasime ta teisipäeval ennast koju ravima jätta ja läksime Jaaguga kahekesi Montmartre´i avastama. See oli omal ajal kuulus kunsti inimeste ja boheemlaste piirkond. Seal on ka Moulin Rouge, mida mina väga näha tahtsin. Suur oli mu üllatus, kui selleni jalutades oli teed ääristatud kõikvõimalike sex-shopide, striptiisi klubide ja kes teab veel, mis asutustega …

• 

• 

• 

• 

Edasi vaatasime üle Wall of Love, see on sein, kuhu 250 keeles on kirjutatud “Ma armastan Sind”. Leidsin üles vene keele, kuid eesti keelt silma ei jäänud, inimesi oli palju ka ja ma ei saanud seda seina täies ulatuses läbi lugeda. Tuntumad keeled olid suuremalt ja paistsid paremini silma. Loodetavasti on kusagil pisikeses kirjas ikka eesti keel ka esindatud …

• 

• 

Edasi läksime kõige kuulsamale vaateplatvormile, kus avaneb Pariisile parim vaade – Sacré-Cœuri kiriku juurde. Kui me enne mõtlesime, et Priisi tänavatel on palju inimesi, siis me eksisime, seal kiriku juures oli märkimisväärsed rahvamassid! Kuna ilm oli udune, siis vaadet eriti ei näinud, kuid selge ilmaga on seal kindlasti imeline! Lisaks oli seal väga palju neegreid, kes kraami müüsid, lukke aiale panekuks ning treppidel olid eriti tüütud, need krabasid käest ja hakkasid seda värvilist paela ümber käe siduma, ma hoidsin kõvasti kraplikult käsi kõhu peal risti, et neid rebida ei saaks. Sellised tüübid mulle ei meeldi …

• 

• 

• 

• 

Kui Pariis on muidu peaaegu grafiti vaba ehk täis ongi soditud rongipeatused ja seda teed ääristavad müürid, siis lõpuks ometi oli pilte Montmartre piirkonnas. Oma suureks rõõmuks avastasin, et ma ei ole ainus, kes grafitit pildistab, sattusin ühe onuga koos neid jäädvustama 😉 Versailles jäid silma sellised Minecrafti laadsed väikesed pildikesed majadel, väga omapärased igatahes. Ühe platsi peal, enne kirikut olid ka tänavakunstnikud, kes turistide portreesid joonistavad, rohkem neid silma ei hakanud. Antud piirkond oli muutunud samasuguseks nagu Pariisi peatänavad, korralikud poed ja söögikohad, ainus erinevus oli selles, et tänavad olid kitsamad ja natuke rohkem räpane oli ka. Jaak oli igatahes pettunud, ta lootis eest leida samasugust kaost nagu filmides on kujutatud ja 1900 aastate kunstnike memuaaridest, eluolu kirjeldustest võib lugeda. Nüüd on see lihtsalt üks suur turistilõks ja eelnenud boheemlaslikust ajast ei ole midagi järgi, kui siis võibolla ainult need asutused, mis Moulin Rouge juurde viivat teed ääristavad …

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Õhtul käisime läbi oma öömaja lähedalt asuvast pagarikojast ja ostsime suurema koguse croissante (1.10tk) ning makroone (12tk 15€). Rasmus oligi enamuse aja croissantide peal, hommikuks, õhtuks ja kui oleks saanud, siis lõunaks ka veel 😀 Croissante käisime iga päev 10 kaupa ostmas ja kõik said lõpuks otsa ka 😉

• 

• 

• 

Kolmapäeval vaatasime üle saarekese, kus Notre-Dame asub. Seal oli ka üks kirik, kuhu Rasmus tahtis väga minna, seal olid ilusad vitraažid, paraku oli taas meeletu järjekord ja me loobusime. Lubasime ta Palermosse vitraaže vaatama viia. Edasi jalutasime Pompidou kaasaegsesse muuseumisse, vahepeal saime natuke vihma ka kaela. Jaagule oli seda kohta mitu inimest soovitanud, et kindlasti tuleb üle vaadata. Väljast nägi see maja küll äge välja, kuid kui me nägime seda rahvamassi, kes järjekorras seisid, loobusime. Olime selleks ajaks juba piisavalt palju muuseume külastanud, et suurt vajadust enam ei tundnud. Luusisime niisama Pariisi tänavatel ringi. leidsime Pompidou lähedalt katedraali kõrvalt kodutute kodud. Pariisis elavad nad telkides, siin on ikkagi külmem, kui Barcelonas, kus saab lihtsalt pappaluse ja magamiskotiga hakkama. Jõime ühes kõrvalisemas tänavas kohvikukeses hirmkallist (4.80) cappuccinot, vaatasime üle Bastille keskväljaku, jalutasime Seine ääres ja sõime creppe. Crepid on Pariisis kohustuslikud! Leidsin ühe üsna kõrge reitinguga koha, kohale jõudes selgus, et seal olid kokas ja teenindajaks venelannad! Sellised korpulentsemad, tänu sellele oli laudade vahel ka natuke rohkem liikumisruumi 😉 Crepid olid head, väga head! No ja võib öelda, et nelja päevaga oli meil kõik kohustuslik osa Pariisis tehtud. Otsisin veel internetist, mis on Pariisis kindlasti kohustuslik teha ja leidsin ühe reisihuvilise 47 soovitust, millest ca 40 me olime ära teinud. Ülejäänud olid veel muuseumeid ning katusekohvikud, mis talvisel perioodil on kinni.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Rasmus rääkis juba algusest peale, et me võiksime varem koju sõita, seega muutsimegi piletid 31.12 peale ringi. Meie algne eesmärk oli ju aastavahetuse tähistamine Pariisis, aga kuna pidustused jäeti ära, siis oligi selline kahevahel olek, et kas jääme või mitte. Kuna ilm meid ei soosinud, muidugi siis, kui me ära läksime tuli ka sinna päike ja soe, siis oli kerge otsustada, et tuleme koju ära … Itaaliasse sisse sõitmiseks nõutakse negatiivset testi, lisaks “rohelisele passile”, siis pidime 30.12 alates 12:00 testima minema, tegime kiirtesti, kuna see on odavam. Kohalikele on test tasuta, välismaalastele maksab kiirtest 25€ ja PCR test 70€. Prantsusmaal teevad kõik apteegid kiirteste, seega uurisin meie öömaja lähedal olevast apteegist, kas nad teevad ja kuna tegid, siis otsustasime sinna minna. Üle tee oli labor ka olemas, kui seal olid meeletu järjekord. Hommikupoolik oli meil vaba, seega otsustasime Versaille peale jalutama minna. Ilm oli ka esimest korda päikseline ja ilus, seega oli tore ringi luusida. Versailles on ikka kordades ja kordades vähem inimesi, kui Pariisis v.a muidugi lossi esine ja sealne piirkond, mida kõik turistid vaatama tulevad. Meenutas natuke Itaalia väikseid linnasid, majad olid ainult teistsugused ja tunduvalt puhtam oli ka 😉 Leidsime üles turu ning keskväljaku, jõime cappuccinot, maksis ainult 3.80€ ja nautisime melu. Imelik, kuidas esimese päeva hinnad tundusid nüüd odavad, kui olime Pariisis ca 5€ kohvi joonud 😀

• 

• 

• 

• 

• 

Testimisel oli järjekord, seega saime umbes 20 minutit oodata. Süsteem oli siis nii, et kassasse maksad, siis skaneerid QR koodi, registreerid ennast ära, spetsiaalne sisse pakitud töötaja võtab proovi ja ca 15 minuti pärast tuleb e-mail, üdini prantsuse keelne, koos mingite linkidega. Natuke hiljem ka SMS, kust lingile vajutades ja parooli sisestades saab alla laadida testi tulemused, samasugusel kujul nagu “roheline pass”. Ma alguses selle e-maili peale ehmatasin ära, et see ei sobi, kuigi seal oli ilusti rasvaselt kirjas, et “negatif”, vaja on seda QR koodi formaadis tõendit. Õnneks saime need kenasti alla laetud ja roheline tuli koju naasmiseks oli olemas. Tegime kerge lõuna ja rohkem kuhugi ei läinudki. Natuke kahju oli, sest ilm soosis ringi uudistamist, kuid me olime kõndimisest juba väsinud ja ei suutnud enam välja mõelda, mis tegemata on või kuhu ikka väga minna tahaks. Hiljem mul tuli muidugi meelde, et oleks võinud Disneyland minna, ainult seda filmi osa vaatama, mitte lõbustusparki, aga see mõte tuli liiga hilja. Tuleb siis USA-s originaali külastada 😉

• 

• 

• 

Seega ülejäänud päeva veetsime niisama ja õhtul tegime viimase piduliku õhtusöögi Le Limousin restoranis, mis korteri peremehel soovituste nimekirjas oli. Rasmus oli lahkelt nõus, et me läheksime kahekesi õhtut nautima, et ta sööb kodus croissante ja naudib olemist 😀 Kui meile alguses tundus, et restoran on tühi ning pole üldse nii populaarne, siis poole tunni möödudes oli täismaja. Meie kõrval lauas istusid venelased. Taaskord ei kuulnud me kordagi eesti keelt, ei Barcelonas ega Pariisis, ma ei saa aru, kas keegi ei reisi või eestlased on nii tasased ja omavahel üldse ei räägi?! Õhtusöögil maitsesime ikka teod ka ära 😉 Konnajalgu seal ei pakutud, kuid see-eest oli üle Prantsusmaa populaarsemad road. Ma võtsin maksa, mis ei meenutanud üldse maksa, see oli väga hõrk ja õhuline, aga väga maitsev! Sõime seal ennast igatahes ümmarguseks, lõpuks veeresime koju ja väga raske tunne oli, sai vist natuke üle pingutatud 😀

• 

• 

Igal juhul soovitan Pariisi minna, see on koos Londoni ja Roomaga üks suurimaid kultuurikeskusi Euroopas. Muuseumide osas muidugi tasub valida kuhu minna ja ühel päeval ei ole eriti tark mõte mitut külastada, eriti kui need veel suured on, saime omal nahal tunda 😀 Igatahes teatasime me perekondlikult, et nüüd on muuseumidega kõik ja katedraale-kirikuid ka enam külastada ei taha. Rasmus muidugi muutus natuke kurvaks, kui teatasime talle, et vitraažid peamiselt katedraalides-kirikutes ongi, et nendesse ikka peab minema. Selgus, et need talle väga meeldivad ja neid ta tahaks rohkem näha. Lisaks jäi meil käimata katakombides, kuna pileteid ei olnud, Pariisis on need ühed Euroopa suurimad. Lubasime siis Siracusa või Palermo omasse minna, kui need lahti tehakse. Üldiselt jäime reisiga rahule, lihtsalt kaks suurt linna järjest üle vaadata on väsitav, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Rasmus teatas, et Pariis oli igav, liiga palju muuseumeid, kunsti ja kõndimist … Hmmm, mu arust just huvitavam, kui Barcelona. Kolm kõige toredamat asja, mis talle meeldisid olid: lend Barcelonasse, kui kõik said omas reas logeleda, flamenko etendus, kuhu ta ju üldse minna ei tahtnud ning vitraažid. No vähemalt midagigi. Ma tahtsin Pariisis can-cani ka vaatama minna, kuid hinnad ühele olid vahemikus 60-130€, seega loobusime. Seal ringi hulkudes tuli meile järjest meelde filme ja seriaale, mida tuleks nüüd uuesti üle vaadata, et kogeda äratundmisrõõmu ja hinnata kas ikka oli nii nagu seal näidatakse.

• 

• 

• 

• 

Lend Itaaliasse läks meil kaugemast lennujaamast, sinna sõit oli rongidega ca 1,5 tundi. Korteri peremees saatis meile lahkelt graafiku, kinnitas õhtul veel üle, et muudatusi ei ole tehtud. Me ei saanudki aru, kust saab graafikud vaadata, internetist otsides midagi välja ei tulnud ja ametlik app mingit asjalikku infot ei andnud. Viimasel päeval jõudsime ilusti lõpuks rongile, kui töötaja meid läbi lasi. Saimegi täpselt kolm peatust sõita, kui ring seisma jäi ja teatati, see jaam kuhu me suundume, et seal on mingi tehniline rike ja järgmine info tuleb 30 minuti pärast. Meile see kohe mitte ei sobinud. Rongil oli prantsuse perekond ka, kes maha läksid ja Jaak uuris nendelt, et kuidas sealt edasi lennujaama saab. Nad soovitasid Bolti. Me muidugi tegime selle vea, et ei vaadanud ennem, palju Bolt lennujaama maksab, mul oli meeles 160€ aga see oli privaatne lennujaama transport, mis kusagilt reklaamlehelt mulle ette viskas. Maksime nüüd topelt, rongipiletid olid enam-vähem sama kallid, kui Bolt. Saimegi kohe auto ja olime õigel ajal lennujaamas. Sisse lasti ainult pileti ette näitamisel. Turvakontrollis läks aega, sest me kotid läksid kontrolli ning enne meid olid pikad kontrollid, ühel naisterahval olid kõik vedelikud kripokotti pakkimata ja tal kisti kõik kosmeetikakotid lahti ja pakiti ümber. Sai vähemalt niisama kotikesi. Lõpuks saime oma asjad, natuke pidime ootama ja koju sõit võis alata. Väravas küsiti negatiivset testi ja sertifikaati, mis tuleb täita, kui Itaaliasse siseneda, need öeldi lausa valjuhääldis, et neid peab näitama. Lennuk oli peaaegu täis, kuna Jaak istus ees, sest EasyJetile pidi ostma eraldi kohad, kus tohib kohvrit panna ja tagumistes ridades seda valikut ei olnud, seega pidi ta meist eraldi istuma. Hiljem muidugi tuli mulle kiri, et tingimused on muutunud, et osta kohver juurde. Täpselt nagu Vuelingiga, kui me piletid ostsime olid ühed tingimused ja pärast tulid teised. Palju asju pidi meeles pidama, kuidas lennufirmad teevad, väga tüütu! Õnneks meie kõrvale kedagi ei istunud ja saime Rasmusega natuke laiutada. Tagasi jõudes nõuti taas testi tegemist. Sitsiilias on ju nõue, et teatud riikidest tulles peab testi tegema, ma küll arvasin, et see muutub kuna üleriigiliselt nõue muutus, et selleks, et üldse riiki tulla, peab olema test, miks peaks maandudes uuesti tegema?! Kuna keegi ei kontrollinud, kas lähed testi tegema või mitte, marssisime sirge seljaga välja, kus kodune päikesepaisteline ning soe Sitsiilia meid tervitas!

• 

• 

• 

Au revoir, Paris! Benvenuto, Sicily! Imeilusat alanud uut aastat ja püsige terved!

25.12.2021

Imelist jõuluaega kõigile!
Postitus on tavapärasest pikem, kogu Barcelona ühes postituses ja pildid venitavad selle pikaks 😉 Sel aastal tulid jõulud ja loodetavasti tuleb ka uus aasta teisiti. Kui Jaak novembri alguses pakkus, et võiksime kuhugi suurde linna aastat vahetama minna nagu London või Pariis, kus toimuvad suured aastavahetuse pidustused, siis sai kiirelt otsustatud, et oleme jõulud Hispaanias ja aastavahetuse Pariisis. Aastavahetus Pariisis küll ei õnnestu, kuna ka sel aastal jäävad Champs-Élysées pidustused ära ja Eiffeli torni ilutulestikku ei toimu. Kuna me öömaja on Versailles ja hetkel tundub, et seal on aastavahetuse puhul ilutulestik, siis on lootust mingistki aastavahetuse möllust osa saada, kui seda nüüd lähiajal ära ei tühistada. Itaalias näiteks on peale neljapäevast valitsuse koosistumist enamus pidustusi juba tühistatud. Jõulud Barcelonas said teoks lihtsalt sellepärast, et talvisel hooajal ei ole Cataniast Sevillasse otselende, Jaak tahtis väga sinna minna. Otsustasime siis hoopis Barcelona kasuks, ma olen sinna minna tahtnud.

• 

• 

Mina sain esmaspäevaks oma nohust lahti ja tervis oli korras. See-eest teatas Rasmus, et tal on kurk natuke valus ja pühapäeva õhtust oli tal ka nohu. Tal oli ju koolivaheaja alguse puhul pühapäeva hommikul vaja paar tundi mere ääres aega veeta, “kogemata” jalgupidi vette kukkuda ja kindlasti kivitorni ehitamiseks just veest õigeid kive otsida … 😀 Ilm oli küll ilus, päike ja ca 14-15 kraadi sooja, kuid võrdlemisi jahe tuul. Sellest piisas, et ta nohusse jääks. Pühapäeva õhtul viskas väikese palaviku ka, kuid teistel päevadel õnneks mitte. Kuna ta enesetunne oli hea, palavikku ei olnud ja nohu läheb nagunii lõpuks nädalaga üle, ei hakanud me reisi ära jätma. Soovitan kõigil nädala keskel keset päeva Cataniast Barcelonasse lennata, eriti talvisel perioodil. Lennujaam oli inimestest praktiliselt tühi. Kuna meie ostetud pileti puhul pidime käsipagasi ära andma, siis olime sunnitud check-in´i minema, olime enam kui veendunud, et läheb vähemalt tund aega, nagu tavaliselt. Meil oli kümne minutiga kõik tehtud! Check-in tädi oli väga üllatunud, et me ainult ühe kohvriga lendasime, et meid on ju kolm, miks ainult üks kohver!? Lennukile läks ainult üks bussitäis inimesi, seega oli lennuk praktiliselt tühi ja me saime terve sõidu oma isiklikus reas laiutada. Küll oli mugav lennata! Ja lennuk oli nii tore värviline 🙂 Parkimisega läks ka ülihästi, viimased pool aastat on Catania lennujaamas kogu aeg kohtadega jube kitsas olnud, nüüd juhtusin lugema, et lõpuks taasavati suur pika-ajaline parkla, kus ööpäev maksab 4€. Üle 1000 vaba koha oli, kui lennujaama jõudsime. Tubli lennujaam!

Barcelonas ostsime kohe 5 päeva metroopiletid, et liikleme peamiselt metrooga. Jaak tegi eeltöö ja vaatas milliste numbritega, kust ja kuhu minema peab, et hotelli saada. Ta on selle metrooasjandusega rohkem kursis ka. Sõitsime kahe metrooga ca 1h ja kõndisime ca 15 minutit. Hotelli valides tundus see väga normaalses piirkonnas olema, lisaks oli kirjelduses, et metroo peatus on ca 100m kaugusel, praegu oli ca 2km kaugusel … Teekond sellest jaamast hotelli oli ikka üsna kõhe, nägime mitut kodutut, mingit sorteerimisjaama, kus neid kodutuid hulgi koos oli. Kõik garaaži uksed olid grafitit täis soditud, suured poolikud või katkised majad. Mõtlesin õudusega, et sellises kohas olemegi, kuhugi aguli sattusime … Lõpuks, kui kohale jõudsime ja õhtust sööma läksime, avastasime, et oleme täitsa ilusas piirkonnas, kui õigele poole keerata 😀 Meie hotelli kõrval on näiteks kohe üks tore väike kohvik, mis on meie elupäästjaks kohvide osas saanud, meenutab mulle Reval kohvikut 🙂 Lisaks on suur toidupood ning natuke eemal pikk allee poodide ja söögikohtadega, nagu hoopis teise kohta oleks sattunud. Tuli lihtsalt hotellist teisele poole kõndida ja kõik oligi nii nagu kirjelduses lubati! Järgmisel päeval leidsime selle 100m kaugusel oleva metroopeatuse ka üles 😉

• 

• 

• 

• 

Me ikka ei oska üldse turistid olla 😀 Suutsime esimesel päeva üle vaadata kõik kõige olulisemad turismiobjektid, mis olid mul kahe päeva sisustamiseks planeeritud 😀 Kõikides kohtades me sees ei käinud, kuna siin osatakse väga hästi raha küsida. Näiteks on kaks olulist vaatamisväärsust Casa Batlló ja Casa Milà, mõlemad arhitekt Antoni Gaudí looming. Esimesse majja maksab pilet 35€, teise oli veebist ostes24€ see on ka UNESCO pärandisse kantud. Seega otsustasime seda külastada, mis võibolla oli viga, kuid mina tahtsin kindlasti ühte neist külastada ja katuselt avanesid imelised vaated. Kuigi ilmad on olnud kergelt udused ja kogu aeg on pilves, seega selliseid piltilusaid vaateid ei ole nautida saanud, kuid midagi ikka. Casa Milà juures oli sel päeval mingi protest ja sissepääs oli blokeeritud, mille vastu nad protestisid, me aru ei saanudki, me seda paberit ei võtnud. Ma küll lugesin selle Casa Milà tutvustusest, et 70% pileti tulust läheb heategevuseks, seega jäi mul arusaamatuks, miks nad seal lärmasid ja mida nõudsid. Saime neist kuidagi mööda trügitud ja majja sisse. Maja oli huvitav, ikkagi tolleaegne meistriteos. Maja katusel oli kujutatud neli elementi ehk maa, vesi, õhk ja tuli ning valvurid. Vaated, nagu ma mainisin, olid imelised, kuigi veidi udused!

• 

• 

• 

• 

• 

Päeva alustasime me tegelikult eriti kultuurselt ja esimesena vaatasime üle Picasso muuseumi, see avati kell 10:00 ja avamise ajal oli juba päris mitu inimest kohal. Mulle meeldisid ta osad ehted ja nõud. Tema kunsti teame me kõik, kuid ma ei olnud kursis ta eluloo ega ajalooga ja ma olin väga üllatunud, et ta juba 11-12 aastaselt maalis. Just sel ajal tehtud maalid kuni vanuseni 16 olid väga väga ilusad! Sealt edasi hakkas käest ära minema ja tema viimase aja looming on selline vaieldamatult äratuntavalt vildakas 😉 Väga huvitav ja hariv muuseumi külastus oli!

• 

• 

• 

Edasi vaatasime üle nn Suudluse seinapildi. Pilt koosneb tuhandest väikesest pildist, millest tuleb kokku suur pilt. Mulle need väikestest piltidest kokku tehtud suured pildid väga meeldivad. Lisaks muidugi basiilikuid, kirikuid ja katedraale ka!

• 

• 

Peale Casa Milà külastust suundusime edasi kõige kuulsama Gaudí 1880ndatel alustatud ehitiseni, milleks on siiani lõpetamata maailmakuulus kirik – Sagrada Família. Taaskord osati hästi raha küsida, kuid selline ehitis tuleb ikka oma silmaga üle vaadata ja seal oli mida vaadata! Eriti uhked olid vitraažid, kõik värvipaleti värvid olid esindatud ja kui kõrge ehitis, lagi on ikka hoomamata kõrguses. Mõni aeg tagasi näidati seda ka Terevisiooni uudiste klipis, kui jõulutäht ühe torni otsa tõsteti ja jõulu periood välja kuulutati, siis mu arust öeldi, et kirik loodetakse 2024 aastaks valmis saada.

• 

• 

• 

• 

• 

Päeva lõpetasime Erootika muuseumis, mul oli kindel soov sinna minna, et üldse aimu saada, mida sellistes muuseumides näidatakse ja natuke Rasmusele ka seda maailma avada. Üsna huvitav muuseum oli ja kronoloogilises järjestuses üles ehitatud. Ahjaaa, täiskasvanutele pakutakse sisenemisel pokaal šampust ka 😉

• 

• 

• 

Lisaks leidsime me sel päeval jõuluturu ja tavalise turu. Jõuluturg oli näiteks 24.12 juba ennast kokku pakkinud, siis ei olnud seal enam mitte midagi, suur tühi plats ainult 😀 Suur turg oli alles, kuid midagi osta me sealt ei osanud ja millegi järgi nagu isu ei olnud ka.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Söömas oleme käinud võimalikult paljudes erinevates kohtades. Esimesel õhtul, peale reisi ja eriti näljastena, läksime kebabi, see jäi esimesena ette ja peremees viskas meid kohe sisse, kui natuke julgesime rohkem ukse poole liikuda 😀 Peremees eriti ülevoolav ja ülimalt sõbralik ning viskas klientidega nalja. Toit oli jätkuvalt suurepärane! Rasmus sõi erinevaid asju ja degusteeris üsna usinasti uusi maitseid. Lisaks avastas ta siin croissandid ja kui enne oli oluline, et hotelli hommikusöögilauas oleks krõbinad, siis nüüd piisab kolmest croissandist 😀 Tundub, et Pariisis saame odavalt läbi 😉 Minul oli kindel soov süüa paellat, ma nüüd ei tea, kas me sattusime kehva kohta või need ongi sellised, igatahes erilist maitseelamust ma ei saanud. Lisaks ei olnud me kursis Hispaania köögi eripäradega, et paella on piisav kahele, seega sai seda liiga palju, ma nokkisin peamiselt oma mereannid sealt seest ära ja riis jäi järgi, Jaak sõi küll vapralt lõpuni, kuid pärast oli hommikuni kõht täis 😀 Nüüd tuleb palju erinevaid toidupilte!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Teisel päeval külastasime veel ühte Gaudí loomingut, tundub, et siin teisi arhitekte ei olegi 😀 Vaatasime üle Güelli pargi – ilus värviline, huvitavate sammastega ning paljude papagoidega! Nad olid väga toredad, tegid kõva lärmi ja pesitsesid palmipuude sees. Hiina turistide hooaeg on taas avatud, Barcelonas kohtas neid üsna palju ja Güelli pargis oli kohe mitu gruppi. Meile see park väga meeldis, igal juhul soovitan sinna uudistama minna! Ära minnes tahtsime vett osta, leidsime isegi ühe kohviku, kus suureks üllatuseks avastasin, et sissepääsu üles sildile oli “Tere” kirjutatud, kuid vesi jäi küll ostmata, 0,5l pudeli eest taheti 3.50! Mõnisada meetrit edasi poes oli 1,5l veepudel 0.75 sendi eest.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Lisaks veetsime aega mere ääres ja promenaadil jalutades. Mere ääres on ikka väga mõnus! Nagu hoopis teise linna oleks sattunud. Eks need mere äärsed suurlinnad ongi mitme näoga, ranna piirkonnas üks ja eemal hoopis midagi muud. Seal oli küll ilus, väiksemad majad, palju jahte, suur ja pikk promenaad. Lisaks palju sportlasi, kes jooksis, kes mängis rannavõrkpalli – ühed olid ilma t-särkideta, oli küll soe ilm, aga ma ei ütleks, et nii soe … Päris mitu tüüpi ehitas liivast kujusid, et niisama tänaval ei peaks kerjama, vaid teevad silmailu ja küsivad selle eest raha. Kerjuseid siin jagub, kõik erinevad, päris palju oli neid ühe kiriku kaartesse kogunenud, isegi jõulupuu olid püsti pannud … Andsin jõululaupäeval ühele taadile ka 1€, ta eristust teistest, ma ei teagi kuidas, aga ta tundus mulle päriselt abi vajav inimene. Saab vähemalt omale ühe kohvi lubada. Teised ei ole mul sellist emotsiooni esile kutsunud, seega nemad raha ei saa … Lisaks on muidugi iga turismiobjekti juures mitu hindut, kes niisama nänni müüvad ja rannas rannarätikuid … keset talve … huvitav, kas keegi neid ostab ka !?

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Minu kindel soov oli minna jääbaari nn. Icebar´i. Jaak on muidugi käinud, kus ta ei oleks juba käinud 😀 Ta käis kunagi Las Vegases sellises kohas. Igatahes oli see tore elamus. Enda jopedele lisaks anti ikkagi veel ühed joped peale ja kindad kätte. Kogu baar oli jääst ja ka klaasid, millest juua pakuti. See oli nii tore elamus, olime seal päris pikalt, kuni järgmised kliendid tulid. Baaris oli -8 kraadi külma, seega sealt välja 14 kraadisesse tulles, tundus hirmus soe. Saime vähemalt korra Eesti kliimat tunda 😉 Mul on talvepapud jalas, seega minul oli seal täitsa mõnus olla, aga meestel olid ketsid, neil hakkasid küll varbad külmetama.

• 

• 

Viimase päeva ja jõulude terviseks käisime Barcelona kõige vanemas osas Montjuïc´is. Sinna viib alt linnast köisraudtee, kui ma seda eelmine päev vaatasin, siis ma juba ei olnud kindel, et ma tahan sellega sinna mäkke sõita, tundus üsnagi kõhe … Kuna see tehti alles 11:00 lahti ja metrooga sai ka, siis otsustasime minna vähemalt metrooga. Vaatasime üle olümpiastaadioni ja seal ümber oleva kompleksi, oli ikka väga suur ja võimas ehitis! Uudistasime taas Barcelona vaateid vana katedraali juurest, kus nüüd on muuseum ja kus oli üleval Antoni Gaudí teemaline näitus 😀 Teda tõesti jagub igale poole! Jätsime selle muuseumi külastuse vahele 😉 Kui olime pargid ja kõik olulise läbi jalutanud tehti ka köisraudtee lahti ja sai minna kindlust uudistama – taaskord osati piletite eest väga head raha küsida 😀 Otsustasime, et tagasi läheme ikkagi metroodega, nende eest ei pea vähemalt juurde maksma. Ahjaaa, hommikul ei töötanud Rasmuse kaart, Jaak oli juba sisse läinud, ma õnneks veel mitte ja vedas, et meie peatuses oli keegi tädi tööl, kes sai automaadist uue pileti printida. Nüüd saab Rasmus ka taas metroodega ringi sõita. Kindlus ise oli igav, köisraudteega sõit oli päris mõnus ja selgema ilmaga oleksid kindlasti imelised vaated olnud, kuid ka natuke udusema ilmaga nägi päris hästi. Barcelona on suur nagu ikka väga väga suur! Suur ja palju suuri koledaid maju täis! Mere ääres on muidugi ilus, sinna tasub täitsa minna. Soovitus – kohe esimese asjana minna käia Montjuïc´is ära ja vaadata üldine panoraam vaade ära, kõik olulised ehitised paistavad kätte ning kindlasti sõita köisraudteega, et vaateid nautida.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Imelise jõuluõhtu veetsime kohalikku kultuuri nautides ja külastasime flamenco etendust. Rasmus ei tahtnud alguses sinna üldse minna, ta ei tahtnud tegelikult üldse reisile tulla. Vanemad rikuvad vaheaja ära, ei saa kodus lebotada vaid peab ringi seiklema 😀 Kui hiljem arutasime, mis Barcelonas kõige rohkem meeldis, siis see etendus oli Rasmusel üks kolmest lemmikust 😉 Selliseid asju on tore vaatamas käia, esinejad teevad seda kõike suure tuhina ja südamega. Etendus oli tõeliselt nauditav! Mulle meeldib eriti see osa, kus naised oma pika sabaga kleitidega tantsivad. Rasmusele meeldis jällegi etenduse esimene osa. Pilte ei lubatud teha, kuid ma lõpuks ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ikka tegin mõned 😉 Peale seda läksime restorani sööma, sellisesse ilusasse ja nautisime rikkalikku jõuluõhtusööki. Rasmusele võtsime ühe kalaroa, kuid ise sõime viie käigulist jõuluõhtusööki. Sai valida erinevaid toite ja meil oligi erinev menüü v.a. magustoit. Restorani kohta olid portsjonid võrdlemisi suured, seega peale kahte esimest rooga oli mul juba kõht täis. Edasi natuke maitsesin ühte ja teist asja, kuid magustoidu pigistasin ikka sisse, see oli lihtsalt nii võrratu! Pilt on üleval pool, see muna oma. Muna oli tehtud šokolaadist, sees oli mangokreem ja vaniljejäätis. Jõulud õnnestusid 100%!

• 

• 

Barcelona on täis soditud, otsast otsani on vähemalt kõik garaaži uksed täis kritseldatud. Kui tegemist on mõne väiksema äriga või muu viisakama kohaga, siis on ilusad pildid ja kena vaadata, kui on suvaline uks, siis on lihtsalt täis kritseldatud, lisaks on kritseldustega kaetud ka seinad ja pingid. See niisama suvaline soditud pilt jätab linnast väga koleda mulje nagu olekski selline kole soditud linn … Nüüd pikem galerii grafitist ja lõpus natuke muid pilte ja juttu ka 😉

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Ilusat talve jätku ja püsige terved!
(PS! Oleme õnnelikult Prantsusmaal, aga sellest juba järgmistes postitustes.)

20.10.2021

Esmaspäeval vaatasime üle Gozo saare, mis on suuruselt teine saar. Malta koosneb seitsmest saarest, millest kaks on asustatud – Malta ja Gozo. Gozo saarele viib praam ja see sõidab ca 25 minutit. Pilet tuleb osta tagasi sõites ehk Maltalt sõidad niisama ja Gozolt tagasi tulles tuleb alles pilet osta. Väga nutikas lahendus, ei pea mõlemal poolel piletimüügi süsteeme välja ehitama. Läksime varajase praamiga 8:30 ja inimesi oli suhteliselt vähe. Kõik autod mahtusid alumisele tekile ära. Praami ettevõttel on oma veebileht, kus saab vaadata graafikuid ja kaamerast otse reaalajas sadamaid. Väga mugav lahendus. Pileteid ei saa ainult veebist osta.

Esimeseks sihtkohaks võtsime Wardija Punic templi varemed. Paraku ei saanud sinna eriti lähedale sõita, jõudsime hoopis kaevandusse, seega hulkusime lihtsalt natuke seal läheduses ringi ja leidsime kena järve. Pärast lugesin, et see on ainuke looduslik järv Gozol. Ma küll ei saa hästi aru, kuid seal ääres pikniku saaks pidada, sest see on suhteliselt augus ja võsa on palju, seega sellist mugavat niisama olemise kohta nagu ei ole, kuid väidetavalt on kohalike seas väga populaarne pikniku pidamise koht.

Flo Azure Window poole sõites sattusime ilusa vaatega kohale, kust pidi kohe pilti tegema. Maltal on tegemist on saartega, kus on kõrge rannik ja tänu sellele väga vähe ujumiseks mõeldud rannasoppe, kuid see-eest on vaated imelised! Gozo on imeline koht matkamiseks. Piisavalt väike, et terve rannik jala läbi käia. Korralikud jalanõud jalga, piisavalt vett ja natuke snäkke ja mulle tundub, et kiire tempoga matkajatel saab päevaga tiir peale tehtud, et need kaunid ranniku vaated ära imetleda. Flo Azure Window poole jalutades nägime tee peal kõrvitsapõldu ja tomatite istandust. Nüüd ma siis tean, kuidas tegelikult põõsastomatid kasvama peaks. Näppasin mõned degusteerimiseks ka, päris head olid! Ajahambast puretud toredad kivid jäid ka tee peale ja muidugi need vaated, lihtsalt imelised! Tol päeval oli kole tuuline ja kogu maastik ning ilm meenutas mulle Šotimaad – selline lage, kergelt pilvine ja kole tuuline.

• 

• 

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli Ta’ Pinu basiilika, täiesti uus, alles 1990 aastal ehitatud ja taaskord mitte kusagil, lihtsalt keset saart. Turiste oli taas palju. Midagi erilist seal ei olnud, väljas olid uhked mosaiigid ümbritsemas, kuid seest oli väga lihtne ja tavaline.

• 

• 

Edasi suundusime meresoola kogumise kohta. Neid on siin saarel mitu, me külastasime ühte. Tee peale jäi tore linnake ilusa vaatega, seega tegime väikese peatuse. Malta prügimajandusest ei saa ma hästi aru, mul jäi juba esimesel õhtul silma, et osade majade ees on lihtsalt prügikotid ning muu prügi. Mõtlesin veel, et kas neil ei olegi siis majadel prügikaste ja kui kõik elanikud need lihtsalt tänavale toovad, siis on ikka päris räpane. Gozo saarel sattusin sama nägema ja lõpuks sain aru, et söögikohad tõstavad oma prügi tänavale. Tundub, et õhtul tõstetakse kõik prügi välja ja hommikul käib koristus. Väga kummaline igatahes, eeldaks, et söögikohtadel on ikka oma korralik prügimajandus, kuid mulje jäi küll selline, et seda ei ole. Ühel hetkel vurasid meist mööda väga toredad väikesed auto laadsed sõiduvahendid, rõõmsameelsed noored sees. Saime nendega pärast soolakaevanduse vannide juures uuesti kokku. Saarel pakutakse ringi sõitmiseks selliseid toredaid väikeseid sõiduvahendeid, giid on ees džiibis ja turistid sõidavad selle sabas.

• 

• 

Meresoola kogumise vannid olid neil väga väikesed ja soolatriipe ma eriti näinud. Arvatavasti suvel on neid rohkem, siis päike teeb oma töö, vesi aurustub ära ning sool jääb alles. Võrreldes Trapaniga, on Gozol need vannid ja kogu see maa-ala imepisikene, kuid see-eest armas. Ümberringi oli kõik kollane, see oli väga lahe! Ujumishooaeg kestis veel, üllatavalt palju pensionäre sulistas vees.

• 

• 

• 

• 

Edasi suundusime Gozo saare peamise vaatamisväärsuse kindluse juurde. Mis on ka Gozo keskus ja kõige suurem linn asub selle ümbruses. Linnake oli taas väga kollane, paar rohelist taime leidsime ning kaks kassi ka 😉 Mitme koha peal olid omapärased märgid, eriti veider nägi koera järgi koristamise silt välja … Lisaks on neil kasutusel tavaline ratastooli märk ja ka ralliratastool, seda märki nägin ma päris mitmes kohas, ei tea, kas see tähendab, et siin saab suure hoo sisse?!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Kindluse muuseumi osa oli paraku kinni, kuid kindluse enda vahel sai vabalt ringi luusida. Ma vist olen juba korduvalt maininud, aga mainin veel, et seal oli väga palju turiste! Kindlus on väga vana, jätkuvalt väga kollane ning taaskord avanesid ülevalt imelised vaated!

• 

• 

Mul oli kindel soov nautida ka Maltal pakutavat vahemere kööki, kuid paraku selleni me ei jõudnudki. Gozol olid lõunasöögi kohad või üldse seal suuremas linnas lahti olnud söögikohad kiirtoidule suunatud ehk pizza, pasta, salat. Täiesti arusaadav ka, turist tuleb tahab kiiresti süüa saada, ei ole aega siin pool päeva vaaritada. Õhtusöögiks tuleb leida õige restoran ja kohad kinni panna, siis saab ka peenemaid roogasid ning kindlasti maitseelamuse. Maltal on ju suisa viis Michelini tärniga restorani, millest üks asub Gozol, seega tasub võtta ette ja ühet neist külastada. Meie rohkem kuhugi välja sööma ei jõudnudki, lõuna tegime ühes nendes kiireid toite pakkuvas kohas ning sõime salatit, mis oli muidugi meeletult suur. Rasmus sai oma friikartulid ja kananagitsad ning oli õnnelik. Õhtusöögile me ka ei jõudnud, kuigi siis oleks veel olnud võimalus mõnda restorani külastada. Kuna ma soovisin siiski Maltale iseloomulikke toite proovida, siis üks mis eristus tavapärasest Vahemere köögist oli pastizzi. See on selline saiake erinevate täidistega, kuna me jõudsime need enne ära süüa, kui mul tuli meelde pilti teha, siis pilt on võetud internetiavarustest. Lisaks on nende üks traditsioonilistest maiustest Qagħaq tal-Għasel – mis on selline küpsise pärg, mille sees on piparkoogi maitseline pehmemat sorti täidis. Tee kõrvale oli päris hea nosida. Maltal sõime esimesed mandariinid ka, hooaeg on alanud! Seega söögiga läks väheke nihu, midagi ei ole parata, kui praeguse kodu ja turismi sihtkohaks olnud köögid ühtivad, seega oli kebab meie jaoks erakordselt hea valik 😉

• 

• 

Viimasel õhtul käisime Rasmusega veel linnakeses natuke ringi luusimas, vaatasime üle kiriku ning turnisime mööda treppe. Nägime väga palju restorane ja veel rohkem inimesi nende sees. Lisaks leidsime ühe autoremonditöökoja, mis on 24/7 lahti, väga turistisõbralik linnake!

• 

• 

• 

• 

Malta on üks väga tore koht ja kindlasti külastamist väärt. Eriti sobib see neile, kes ei ole enne Sitsiilias käinud või siin elanud ja ajaloolisi asju suurejoonelisemalt näinud. Malta on igati mugav ja turvaline koht, kus turisti viljeleda. Kõik räägivad inglise keelt, saab aru, mida pakutake ning tahetakse. Ühistransport on suurepärasel tasemel, nii mööda maad, kui mööda merd. Söögid on suurepärased, kindlasti tasub otsida soovitatud restorane ning kohad broneerida. Saab kasutada Bolti tõukse või taksot, kui jala kõndida ei viitsi või bussiga sõita ei taha. Arvestama peab, et inimesi on palju, kogu aeg, sest see on turistide hulgas väga populaarne sihtkoht. Lugesin just artiklit, et turism on pooles ulatuses taastunud, juba praegu oli palju inimesi, ma ei kujuta ette, mis seal siis suvehooajal ja 100% taastumise korral seal toimub. Bolti juht ütles, et see suvi oli päris hullumaja olnud, klientide puuduse üle küll kurta ei saanud, nõudlus ületas kõvasti pakkumist. Kindlasti tasub võtta ka mõni paadireis, mida seal väga suures koguses ning erinevate võimalustega pakutakse. Seega, kui on soov turvaliselt reisida, siis Malta on kindlasti koht mida külastada, kui hing ihkab seiklusi, suursuguseid ajaloolisi kohti ning vaheldust, siis kindlasti tulla Sitsiiliasse. Maltal lihtsalt ei ole midagi, suuremahulisi istandusi ega viljapuuaedasid me ei näinud, rohelust ning õiteilu oli minimaalselt, peamiselt oli kõik kollane ja lage. Tundub, et enamus saadusi nad impordivad. Lõpetuseks väike tähelepanek, kui esimeses hotellis olid koristajateks eranditult kõik naised ja mustanahalised, siis teises hotellis olid kõik mehed ja hindud! Bussijuhid olid ka mustanahalised, ühte valget nägime, tänaval koristajad olid mustanahalised … Koju sõites ootas meid ees lumine Etna!

Imelist sügise jätku ning püsige terved!