Turistina Itaalias – Page 3

Malta avastamine jätkub (vol.3)

18.10.2021

Malta vaatamisväärsus number üks on Blue Grotto ja selle kohal olev looduslik kivine võlvkaar. Suur oli me üllatus, kui kohale jõudes leidsime eest neli turismibussi ja mõned sõiduautod. Vaikselt tibutas ja kuna ma täpselt ei teadnud, kui kaugele peab kõndima, pakkusin välja, et võiksime natuke autos oodata, et äkki lähevad turistid ära. Selle peale tuli üks buss hoopis juurde. Turistideks olid peamiselt Saksa pensionärid. Pere arvas, et läheme käime kohe ära, ega siin inimesi vähemaks ei jää. Õnneks ei pidanud kaugele kõndima ja vihma hakkas tugevasti sadama siis, kui me lahkusime. Vaade oli tõesti ilus ja võlvkaar suur. Sinna koopasse pakutakse ka paadireise, ma mõtlesin sellele, et võiks võtta, aga kuna ilmateade ei olnud eriti paljulubav ning lühikesi paadireise pakuti suhteliselt üksikuid, siis jäi meil paadisõit sõitmata.

Edasi oli mul mõte minna templeid vaatama, aga kuna vihma hakkas sadama, parkla oli bussidest ja autodes pungil ning kui ma Jaagule pilte näitasin, mis Googles olid, leidsime, et me ühes sellises juba käisime ja Sitsiilias on palju uhkemad, et ei hakka minema. Võtsime suuna hoopis Malta kunagisse pealinna Mdinasse. Parkimiskohta pidime natuke aega otsima, nendega oli seal linnas suhteliselt kitsad lood. Mdina vana linna osa on müüride sees eraldi linnakesena, sarnaselt San Marinole, kus vana osa on üleval mäe otsas eraldatud linnusemüüridega. Vana osa oli hästi pisike, hästi kollane ja võrdlemisi vesine, kuna just oli sadanud. Luusisime kitsastel tänavatel, kui vaateplatvormi juures tuli Rasmus ja ütles, et siin on eestlased. Oooo, kas tõesti, peale kahte ja enam aastat ringi seigeldes kohtame me lõpuks esimesi eestlasi!? Väga tore oli vahelduseks eesti keelt kuulda 🙂 Vaatasime kõik tänavad ja nurgatagused üle ning suundusime edasi linna uuemasse ossa. Ka siin olid värvilised rõdud ja uksed. Mulle need ikka nii väga meeldivad! Kuna muidu on värve hästi vähe ja lilleilu minimaalselt, siis need värvilised rõdud ja uksed teevad Malta natukenegi rõõmsamaks.

Linnaväravad ja väikesed tänavad vanade majadega

Siin elab küll sitsiillane või siis keegi, kes väga Sitsiiliat armastab

Natuke lilleilu leidsime ikka ka!
Teised eestlased! Need kohvritega ja suht korralikult riides, neljakesi – ema, isa ja kaks last.

Meenutab inglise aeda ja kirikutest ei tohi ju puudust olla!

Üks tore kuju, meile meeldisid eriti need koerad 😉 Kes Malta keelt oskab, see saab aru, mis kirjutatud on.
Toredad värvilised uksed.

Armsalt roheline kõrvaltänav.
Ma ei tea, kas siit oleks äge alla lasta?!

Linnas edasi jalutades jõudsime St. Pauli katakombideni, otsustasime need siis üle vaadata, kuna Ħal Saflieni Hypogeum jäi meil ju nägemata. Lisaks oli St. Pauli sissepääs palju mõistlikuma hinnaga. Katakombid olid väga suurel maa-alal, mõlemal pool teed. Ühel pool oli hästi suurelt avatud ja sai palju sees ringi kõndida ja vaadata, siis teisel pool teed olid nn. privaatsed katakombid, kus ei olnud kõiki lahti kaevatud ja osad olidki ühe pere väikesed hauakambrid. Suhteliselt madalad olin need ka, Jaak pidi enamuse ajast küürakil kõndima. Nüüd oleme ka need ära näinud, täitsa tore elamus oli!

Mõnes kohas sai sirgelt ka seista, kuid enamus ajast pidi küürutama

Eriti vana haud – hauakivi on sümbolitega kirjutatud.
Üle tee teine osa, kus olid privaatsed katakombid.

Kuna hotelli sai alles 15:00 sisse registreerida, siis otsustasime külastada Malta akvaariumi. Kalad on ju toredad! Tee peale jäi ette panoraam vaate koht, imetlesime natuke vaateid ja jätkasime teed akvaariumi suunas. Järjekord läks kiiresti, mitmest inimesest koosnevast grupist pidi vähemalt üks inimene andmed kirja panema, et kui midagi juhtub, siis saab ühendust võtta. Akvaarium oli väike, aga armas. Palju toredaid kalu ning infot.

Vaade lahesopi poole – palju toredaid paate. Meie teine hotell on seal mäe otsas olevas linnakeses.

Rõõmsa näoga rai ning mossis näo ning pika ninaga kala.

Vaade akvaariumi juurest – eemal paistab Gozo saar.

Jaagu suur soov oli minna saunaga hotelli. See oli üsna keeruline ülesanne, kuna SPA hotellid on kallid nagu ikka väga kallid ca 200€ öö meile kolmele. Leidsin kaks hinnaklassilt enam vähem sobivat hotelli, millest üks teatas, et alla 16 aastastele on SPA osa keelatud, nende enda turvalisuse huvides. Emmm, olgu, jäi siis see teine hotell, kus lapsed olid SPA ossa lubatud. Valisime nn. korter tüüpi toa, kus oli ka kööginurk. Plaan oli, et saame ise hommikusööki teha. Kuid juhtus kuidagi nii, et hotell aina saatis oma pakkumisi ning lõpuks me ikkagi ostsime hommikusöögid lisaks, mis oli muidugi ilmselge raha raiskamine ja me oleks sama hästi saanud ise toas süüa teha. Kuid see-eest nägime elus esimest korda pannkoogimasinat! Jaak, kes on palju käinud ja näinud, nägi ka seda esmakordselt. Ma siis kohe lasin masinal mõned küpsetada, maitses nagu päris pannkook! Väga tore masin. See natuke leevendas seda ilmaasjata ostetud hommikusöögi pakkumist. Hotell pakkus ka privaatset parkimist ja ma ostsin selle ka lisaks, 8€ päev, kuna tänavale parkida oli suhteliselt lootusetu ülesanne. Alguses jäi Jaak suvalises kohas tänaval seisma kuni ma chek-in´i tegin. Rahvast oli palju ja läks kaua aega. Administraator oli superviisakas, madam ees ja madam taga. Räägib arvutisse vaadates oma jutu ära, et kui soovite, saate hommikusöögi kuponge osta ja kui ostate õhtusöögi ka, siis saate odavamalt. Ma muidugi üllatunult, et meil juba on hommikusöök ostetud, näe arve peal on rida. Lisaks on meil ka parkimine, näe arve peal on rida, kas see parkla onu teab, et meil on broneering? Igatahes arvutis oli neil hoopis teine info, puudus parkimise ja hommikusöögi info. Kuid arvel olid need kõik kajastatud ja raha tahtsid ikka. Õnneks parklast meid ära ei saadetud ja saime auto kenasti sinna jätta ning toakaardi taskul tehti ka muudatus ära, et meil on hommikusöök ka ette nähtud. Kuna hotell koosneb kahest kompleksist, siis meie maja oli eraldi ja sinna pidi sõitma kahe erineva liftiga ja natuke jalutama. Treppe sai ka kasutada, kuid alguses me seiklesime liftidega. Kui lõpuks oma toani jõudsime, selgus et toakaart ei tööta ja me ei saa sisse. Nojahhh, mis siis ikka, uuesti sama teed pidi tagasi, Rasmus tuli minuga kaasa, sest ma kippusin seal koridoride rägastikus natuke ära eksima 😀 Saime toakaardi tööle ja tuppa vedelema. Tuba oli suur ja avar, rõduga ja üsna ok wc-ga, kuid ilma bideeta, kuidas siis nii?! Hotelli sõites märkasime taas kebabi kohta, seekord Türgi oma. Õhtusöögi koht on siis teada 😉 Enne õhtusööki otsustasime saunas ära käia. Esiteks oli bassein ja saun eraldi ehk pidi üle koridori teise kohta minema. Bassein oli imepisikene ja väga must. Rahvast oli selle väikese ruumi jaoks liiga palju. Sauna tohtis minna üks seltskond või kui olid võõrad, siis üks inimene. Me ootasime ca pool tundi enne kui sisse minna saime. Enne meid oli noormeeste kamp, kes otse saunast basseini läksid. Peale seda ma otsustasin, et ma kohe kindlasti rohkem sinna basseini ei lähe! Saun on tõeline pettumus, kraade oli 50 ja võis öelda, et “tagumik jäi naks ja naks saunalavale kinni”, kuigi me olime ujumisriietes. Uskumatu, kui külm see oli! Nad ikka ei tea, mis saun tähendab või SPA, kui selline. Peaks nad Pärnusse või Saaremaale õppima saatma … Õnneks õhtu lõppes suurepärase söögielamusega kebabis ja ka väga rahakotisõbralikult.

Vasakul pildil meie hotelli osa, meie tuba oli vasakul servas teisel korruse, kus rõdu toolil sinine kotike lebab.
Parmal pildil vaade meie rõdult põhihotellile, kohe meie toa kõrgusel on hommikusöögi saal.

Hotelli katusel oli bassein ja baar.
Vaade katuselt, eemal paistab Gozo saar.

Teen ikkagi ühe postituse veel, kus kirjutan Gozo saare külastusest. Püsige terved!

Maltat avastamas (vol2)

16.10.2021

Eelmise postituse jätkuks. Praegu reisides on enamustesse EU riikidesse sisenedes vaja täita Digital Passenger Locator Form (dPLF), igas riigis on see omal kujul ja veebiversioonis, kuid enamustes seda tuleb täita. Nii ka Maltale kui ka Itaaliasse sisenedes. Kui Eestist Itaaliasse tagasi tulime võttis mul selle vormi täitmine 15 minutit aega! Nüüd on juba lihtsam, kuna konto on olemas ja kodused andmed eeltäidetud, seega saab veidi kiiremini hakkama. Kui Sitsiiliasse sisenedes keegi seda ei kontrolli, siis Maltal olid hoopis teised lood. Lennukile sisenedes küsiti dokumenti, lennukipiletit ja “rohelist passi”, mis on praegu tavapärane praktika. Malta lehel oli kirjas, et on vaja täita see dPLF ja veel mingi paber, mis tuli välja printida. Lennujaama sisse jõudes oli ruum, kus oli umbes 20 nummerdatud boksi ja teenindajad kontrollisid pabereid. Kontrolliti dokumenti, “rohelist passi” ja dPLF-i, see loeti QR-koodiga sisse, tehti midagi ja ma sain selle peale e-maili, et kinnitatud ja võite riiki siseneda ning hoidke dokumenti kättesaadavana. Ohooo, sellist asja pole enne veel olnud, isegi Eestis mitte! Nüüd me vähemalt teame, et on üks riik, kes seda päriselt ka sisenemisel kontrollib. Eestis kontrolliti dPLF-i ka, kuid riigist väljudes, et Itaaliasse sisenemiseks oleks dokumendid olemas, kuid QR-koodi ei loetud, lihtsalt vaadati, kas on täidetud. Seda eraldi välja prinditud paberit nad ei tahtnudki, milline raiskamine!

Umbes 11:00 paiku oli meil Valletta läbi jalutatud ja peamised vaatamisväärsused üle vaadatud. Lõunaks oli veel vara, seega otsustasime bussiga Tarxieni sõita, seal on kaks vaatamisväärsust – Tarxieni templid ja Ħal Saflieni Hypogeum – selles on suursugused ja mitmetasandilised katakombid. Sinna viimasesse oleks pidanud veebis piletid ette ostma, ma vaatasin ja uurisin seda lehte, kuid seal olid ainult ekskursiooniga pakkumised, aga me tahtsime niisama minna. Seega ma ei ostnud piletit ja läksime kohale, et ehk saab siis niisama. Selgus, et niisama ei saagi, peabki tuuriga minema ja esimene vaba tuur oli järgmisel päeval. Nojahhh, me siis ei vaata neid katakombe … Käisime vaatasime üle templi, mis oli imepisike ja sellise toreda telgi alla varju pandud, et see kannatada ei saaks. Avastasin, et siit on leitud see suure naise kuju, millest on säilinud küll alumine osa, kuid olen neid pilte selle kohta näinud, aga ma ei teadnud, et see Maltal asub. Muidu oli väike armas templike ja mitte just kõige paremini säilinud, kõrguse vaates just. Taaskord oleme me ära rikutud oma Valley of the Temples poolt, kus saab ikka väga suuri ja hästi säilinud templeid imetleda.

Suure kuju alumine osa ja templi kõrval oli päris surnuaed

Tarxeni linn on väga väike ja saime seal ka tunniga kõik tehtud. Otsisime mõnda söögikohta, paraku peale kiirtoidu kohtade ei olnudki midagi muud avatud, üks pubi oli ka, aga seal oli väga palju purjus inimesi, seega me sinna ei läinud. Nosisime siis mingit tänavatoitu ja ootasime bussi, et edasi Marsaxlokki sõita. Sinna me lõpuks ei läinudki, kuna see on lihtsalt üks väike sadamalinn, kus on lahes palju toredaid värvilisi paate, selle asemel läksime hoopis Għar Dalam koobast vaatama.

Tarxeni keskväljaku katedraal – seal olid parajasti matused
Kõik on kollane – mõni on veidi värvi ka lisanud 😉

Milleks teha posti jaoks pilu uksele, kui saab teha seina sisse akna alla?!
Lihtsalt äge sõiduriist 🙂

Għar Dalam on väga iidne koobas, kust samuti leiti jõehobude luustikke. Lisaks kasutasid seda koobast varjendina sõdurid, seega olid seintesse kaasaegsemaid nimesid ka graveeritud. Koobas oli üsna sügav ja turistisõbralikuks tehtud, seega oli täitsa vahva seal ringi uudistada. Lisaks on seal ka väike muuseum, kus on välja kaevatud asjad välja pandud ning piirkonna ajalugu kirjeldatud. Koopad on väga lahedad ja need tõesti väga meeldivad mulle, kuid peale kolmandat-neljandat koobast on need juba kõik üsna ühesugused …

Taaskord olime kiired ning kella 15:00 paiku ootasime juba bussi, et saaksime Vallettasse tagasi sõita. Bussi oodates külastas meid lepatriinu 🙂

Tagasi Sliemasse sõites oli praam paksult inimesi täis või noh, nii palju, kui tohib koroona ajal täituvus olla. Sadamas oli päris pikk saba, me jõudsime korra veel arutada, et äkki jääme maha. Õnneks mahtusid kõik kenasti peale ja saime tagasi Silemasse. Kui hommikul olid tänavad inimestest tühjad ja kohvikute ning poodide omanikud tegid avamiseks ettevalmistusi, siis tagasi jõudes olid tänavad ringi sagivaid ja sehkendavaid inimesi täis. Mulle jäi juba Valletta poole sõites sadama juures silma üks armas roosa kohvikukene, see asus kortermaja teisel korrusel, tagasi tulles püüdsin pildile ka. Reedel ei saanud me hästi aru, mis eesmärgil on tänavate ääres sellised suured toredad karukesed, lähemalt uurides selgus, et need on prügikastid. Kuigi neil olid tavalised prügikastid ka, mis on kõik sorteeritava sisuga ehk igale prügile oma väike kastike.

Lihtsalt toredad kujud, Rasmus ei tahtnud toolile istuma minna ja karumõmm prügikastid

Rasmus tegeles enne õhtusööki õppetööga, me Jaaguga käisime promenaadil luusimas ja õhtuks söögikohta otsimas. Väikese joogipausi tegime ka vahepeal, ma jätkuvalt ei tarbi alkoholi, see oli alkoholivaba kokteil 😉 Rahvast oli promenaadil jätkuvalt palju – kes tegi trenni, kes jalutas koeraga, kes lapsevankriga, kes niisama. Jätkuvalt oli palju turiste, ikka nagu kohe ikka väga palju. Söögikohtadega oli selles suhtes huvitav lugu, et ma väga tahtsin kohalikku kööki proovida ja selle kohta infot otsides, selgus, et ka seal on mereannid, pizza ja pasta põhiline. Lisaks pidi olema nende rahvustoiduks küülik! Selge, seda peab siis proovima. Leidsime ühe söögikoha, mis pakkuski Malta toite, kuid paraku ei leidnud me sealt menüüst Rasmusele midagi, seega jäi valikusse meie hotelli vastas väikeses kindluses olev restoran. Jaak võttis mereanni pasta, Rasmusele sai fish and chips ning ma võtsin Malta traditsioonilise küülikukastmega pasta. Rahvast oli palju ja söögiga läks üle poole tunni, me olime veel lauas, kus oli 20:00-ks broneering peal, vahepeal oli küll tunne, et me selleks ajaks söödud ei saa. Napilt enne lõpetasime. Toidud olid väga maitsvad, ma ei oska küüliku kohta ainult midagi öelda, maitses nagu loomaliha 🙂 Söögist ma eriti pilte ei teinud, lihtsalt läks meelest ära, sest kõht oli alati nii tühi, kui sööma jõudsime 😀

Pühapäevaks lubati halba ilma, öösel vahepeal sadas ka, kui Jaak hommikul kohvi ostmas käis oli kuiv, peale seda hakkas jälle sadama. Meil oli plaan bussiga lennujaama minna, kuna see oli ainus koht läheduses, kus sai autot rentida. See Go-To Global rent oleks väga kalliks läinud, peaaegu kaks korda kallimaks, kui niisama rentimine. Lisaks selgus, et hotelli juurest sõidab ikkagi üks buss lennujaama, küll jah suure ringiga ja ca tund aega, aga ikkagi sõidab. Kuna ilm oli halb, siis kaldusime järjest enam Bolti poole, kui alguses hindu vaatasin jäid need 20€ kanti, kui ca 30 minutit hiljem tellima hakkasin oli hind kukkunud 15€ peale. Milline rõõm! Sattusime toreda autojuhi peale, kes meiega veidikene ka lobises. Sõitsime lennujaama väiksemate tänavate kaudu, seega nägime Sliemat natuke seest poolt ka, seal olid ka majakesed nende toredate värviliste rõdudega! Kui me ütlesime, et Malta on nii ilus puhas, siis juht oli väga üllatunud, tema arvates on küll räpane, me kutsusime teda Sitsiiliasse, siis ta näeb, mis räpane päriselt tähendab 😉 Üldiselt Maltale minnes tasub võtta hotell suuremate linnade lähedale, kõige parem on Vallettasse, sest seal asub kogu bussitranspordi süda ning saab terve Malta bussidega läbi seigelda. Küll peab siis vähemalt nädalaks minema, et ei oleks hullu tormamist, sest bussidel on graafik ja peab sellega arvestama, et osa aega kulub ootamisele. Pilet maksab 2€ ning kehtib 2 tundi. Pileti eest saab ka kaardiga maksta, kuid peab olema valmis, et süsteem alati ei tööta. Raha peab andma täpselt, kui annad rohkem, siis tagasi ei anta, et raha ei liiguks käest kätte – koroona aeg. Ühes bussis meil oli, kus süsteem ei töötanud ja ka see peatuste ütlemine oli katki, siis tuli Google Maps appi, et me ikka õiges kohas maha läheks. Bussid on muidu väga mugavad ja inimesed kasutavad neid üsna usinasti. Linnades peavad bussijuhid väga osavad olema, kuna seal on kole kitsas. Üks bussijuht oli pidevalt ratastega vastu äärekive ja mul oli temast päris kahju …

Auto saime rendist kenasti kätte ja hakkas omal käel Malta avastamine. Parklast välja sõites ütles Jaak, et meil oleks vaja üks bensiinijaam leida, kus saab rehvi rõhku kontrollida, et autol rõhu tuli põleb. Teekond esimese loodusliku vaatamisväärsuseni võis alata – selleks oli Għar Ħasan koobas. Tee sinna oli üsna õudne. Lennujaama juurest suunas Google Maps meid kuhugi müüride vahele sõitma, õnneks oli üks kohalik meil ees, kes mingil põhjusel kurvides tuututas. Lõpuks saime teada miks, see oli kahesuunaline tee, kuhu korraga mahtus sõitma üks auto, emmmm okei. Taskuid, kus kõrvale tõmmata oli vähe, seega peale esimest kohtumist vastutuleva autoga palusime mõttes, et rohkem kedagi vastu ei tuleks. Õnneks ei tulnud ja edaspidi lubasime, et vaatame kaarti natuke hoolikamalt ja vajadusel sõidame 5 minutit kauem, kui Googli pakutud lühemaid teeotsi usaldame. Linnast väljas on teed täiesti kohutavad, nagu Sitsiilias oleks, selle erinevusega, et tee ei lõppe õnneks ära ja auk ei ole üle terve tee. Lisaks oli seal linnade vahelistel väiksematel teedel kombeks teed müüridega ääristada, kui Inglismaal on hekist müürid, siis Maltal kividest, kerge foobia tekib niiviisi sõites, sest nii see hekk kui ka müür on kõrge, üle ei näe, sõidad nagu avatud tunnelis. Me hästi ei mõista, mis selline asi vajalik on … Lisaks on muidugi neil ju liiklus tagurpidi nagu Inglismaalgi, rool on täiesti valel pool. Seekord ei saanud me automaat käigukastiga autot ka, pidi manuaaliga leppima. Jaak sai vägagi edukalt hakkama, paar korda läks ainult sassi. Ühel korral tahtsin ma juhi kohale istuda, aga muidu läksin ikka õigest uksest 😀 Koopa leidsime ka lõpuks üles, see ei olnud märgistatud, seega pidi seda veidikene aega otsima. Vaated rannikult olid imelised ja koobas ise oli pisikene, kuid üsna armas.

Vaade rannikult ja mehed on teel koopasse

Koobas seest ja väljas olev kivim, millest on neil ka peaaegu kõik vanemad majad ehitatud – neile on ka aja jooksul augud tulnud.

Siin on ka kaktused 🙂 ning lõpuks leidsime prügi ka …

Tagasi proovisime sõita teist teed kaudu, mis peaaegu isegi õnnestus, kui äkki leidsime ennast jälle sealt müüride vahelt. Õnneks viis teine tee ka ja suundusime selle peale, kui ringteelt maha sõites käis suurem puff ja meil läks rehv katki. Õnneks olime mingi hoone ees, kus oli ruumi parkida ja Jaak vahetas rehvi ära. Mulle tundus, et me sattusime mingi karmi korraga asutuse juurde, kuna see oli kõrge müüri taga ja müüri peal oli okastraat. Küll ei silmanud ma valvureid ega politseid, aga see-eest oli taas väga palju neegreid, kes sinna suundusid. Võibolla oli tegemist mingi eriti karmi tootmishoonega, kus sellised turvameetmed kasutusele on võetud. Üsna kõhe oli seal toimetada, kuid õnneks keegi meid tülitama ei tulnud. Autot tagasi viies ei suutnud see onu, kes auto seisukorda kontrollib ega neiu arvuti taga uskuda, et Jaak ise rehvi ära vahetas. Ta pidi ikka mitu korda seletama, et ei me ei kutsunud kedagi appi, et ise vahetasin … Lõpuks jäid vist uskuma.

Sihuke jurakas oli rehvis ning Jaak on asjalik

Peale edukat rehvivahetust ja ikkagi osalist müüride vahel sõitmist, jõudsime edukalt Malta vaatamisväärsus number 1 juurde – Blue Grotto, aga sellest ja Gozo saarest juba järgmises postituses. Püsige terved!

Tere Malta! (vol 1)

14.10.2021

Reisimisega on viimasel ajal kehvad lood olnud ja kuna mul sai kodus istumisest villand, siis panin pere fakti ette, et lapse pikal nädalavahetusel, mis oli 9-12.10, läheme kuhugi reisile. Lappasime lennujaama infot, et kuhu lähevad otsereisid reede õhtul või laupäeva hommikul, sealt ühtegi head sihtkohta me ei leidnud. Seega jäid valikusse juba korra plaanis olnud kohad – Sardiinia koos Korsikaga, Lampedusa või Malta. Sardiinia välistasime suhteliselt kähku, sinna peaks vähemalt nädalaks minema, et jõuda ka Korsikal ära käia. Seega jäid valikusse Lampedusa ja Malta. Üldiselt on oktoober olnud siin soe ja saanud ujumas käia, seega tundus mulle mõte Lampedusal praegu ära käia vägagi mõistlik, kuid peale seda, kui Jaak oli oma töökaaslasega rääkinud, kes suvel seal käis, leidis ta, et pikka nädalavahetust selle peale ei raiska, vaid võiks ikka mujale minna ja Lampedusale võib minna niisama ühel nädalavahetusel. No olgu, see lükkub siis kevadesse, sest sügis-talvel ei ole seal mitte midagi teha. Seega jäi Malta! Jaak tahtis väga laevaga sinna sõita, kuid Augustast sõitma pidanud parvlaev ei sõida ja mujalt minna ei tundunud ahvatlev. Pealegi laevaga läheb kauem aega, lõuna sadamast saab kõige kiiremini ca 1,5 tunniga, kuid lennuk lendab 30 minutit, ja kui on tuuline ilm, siis ma laevareisi kohe kindlasti ei naudi. Seega jäi lennuk. Reedel läksime ja teisipäeva lõuna ajal tulime. Lennuk läks 15:30 ja sättisime ennast 14:00-ks lennujaama, mis tähendas, et Rasmus tuli viimasest tunnist ära võtta. Kuna see oli konsultatsiooni tund, siis ei jäänud ta millestki ilma, vähemalt minul oli selline teadmine. Talle järgi minnes selgus, et neil oli sel ajal mingi test … Eeee, mis test, miks sellest enne juttu ei ole olnud?! Vabandasin ja ütlesin, et meil on vaja siiski ära minna, et äkki saab järgi teha. Tädi ei olnud järgi tegemises väga kindel, aga lubas uurida, eks siis paistab, mis sellest saab. Läksime Seatiga lennujaama ja Peugeot jäi baasi parkima. Viimasel ajal on reisijate arv kasvanud ja parkimiskoha leidmine on olnud tõeline peavalu. Seekord ei saanudki lennujaama parklatesse, kõik olid hõivatud. Leidsime koha suvalise platsi peal, kus autod lihtalt parkisid. Ühtegi silti ega midagi ei olnud ja jätsime auto lihtsalt sinna seisma. Lennujaama sisenemisel oli taas muudatus tehtud. Kui enne sai kohe sissepääsu juurde minna, siis seekord oli juba poole tee pealt tehtud piirded ja kaks vormis onu küsisid, kuhu lähete. Kui ütlesime, et Maltale, siis näitasid, et minge edasi, mitte midagi näitama ma ei pidanud. Me ei saanud hästi aru, miks nad seal olid … Edasi oli juba tavapärane, et lennujaama sisse saada tuli pardakaarti näidata, automaatne mõõtur mõõtis temperatuuri ja edasi tuli turvakontroll. Nii palju inimesi ei olegi me sel aastal veel näinud, isegi suvel oli vähem. Igatahes on rahvas taas usinasti liikvel ja meie lennujaam nendest umbes. Kasutasime Ryanairi, minnes oli üks pilet 20€ ja tagasi tulles 10€, seega saime väga hea hinnaga. Ja nagu ikka kombeks, siis Catania lennujaamas hakatakse lennukile laskma alles siis, kui ajagraafiku järgi pardale pääs peaks suletama. Saime isegi peaaegu õigel aja ära ja 16:30 olime juba Malta lennujaama ees oma transfeeri otsimas.

Alguses oli mõte, et läheme bussiga hotelli, kuid veebist plaane vaadates tundus mulle, et tuleb ümber istuda ja sõit võtab vähemalt 50 minutit aega. Tundus tüütu! Seega esimest korda kasutasime transfeeri teenust, kuna alguses kohe me autot ei rentinud, sest plaanisime reede õhtu ja laupäeva jalgsi ringi liikuda. Pühapäevast oli plaan auto võtta, kuna vahetasime hotelli ja plaanis oli ka Gozo risti põiki läbi sõita. Jaagul oli seekord kindel soov minna kuhugi hotelli, kus on saun. Ühest kohast sain info, et SPA ja sauna osa on alla 16-aastastele keelatud, nad tohivad 12:00 – 14:00 sisebasseini kasutada … Emmm, ei aitäh, tahaks ikka kogu perega SPA-d nautida. Ma olin väga üllatunud, kui kallid olid Maltal hotellid. Pealinna Valletta piirkonnas näiteks alla 100€ öö kohta ei leidnud ma ühtegi hotelli. Seega võtsin kõrvale poolsaare ninasse jäävasse Sliema linna hotelli, kus kaks ööd kolmele koos hommikusöökidega läks maksma 152€. Pealinna sai sõita väikese praamiga, mis käis iga 30 minuti tagant ning reis kestab ca 5 minutit, edasi-tagasi pilet täiskasvanule oli 2.30 ja laps 0.90. Väga mugav reisimise võimalus. Malta lennujaamast väljudes olime väga üllatunud, kui nägime parklas Bolti sildiga autot. Neil on siin Bolt?! Oleks seda teadnud ei olekski seda transfeeri tellinud. Lõpuks leidsime juhi üles ja saime hotelli, maksma läks see 23€, kallivõitu, aga tol hetkel ei olnud ma Boltist ju teadlik. Hotell oli meil väga hea koha peal, kohe promenaadi juures. Lisaks oli kõrval majas Liibanoni kebabi söögikoht. Jaak räägib juba ammu, et tahaks head kebabi süüa ja no nüüd oligi kohe võimalus. Eriti meeldis talle muidugi hind, terve pere sai söödud ja joodud 19.50€ eest 😀 Süües nägime lisaks Bolti autodele, tõuksidele ja söögikulleritele ka Wolti söögikullereid ning hiljem avastasime ka Go-To Global rendiautod ja tõuksid. Me olime sattunud Euroopasse! Milline õnn! Lisaks oskasid kõik inglise keelt, kuigi osad sildid olid Malta keeles ja kui kohalikud seda juhtusid rääkima, siis see oli lihtsalt üks ühtlane mulin, hullem kui itaalia keel, mitte kui midagi ei saanud aru, isegi ühtegi teise keele kõla ei meenutanud. Ükskord ütlesime harjumusest kelnerile kohvi peale “grazie” ja ta kordas seda küsiva häälega ja jäi meid väga üllatunult vaatama, me siis ruttu ka “thank you” ütlesime. Kuigi paljud oskavad seal ju ka itaalia keelt, nad on nii lähedal ja kunagi olid ka itaalia valduses. Ühel korral küsis kelner, kust me pärit oleme ja kui ütlesime, et Eestist, siis ta ütles “aitäh” – väga hea hääldusega muide. Tundub, et ta on seal palju eestlasi kohanud … Esimene linn, kus me ööbisime, Sliema, on tuntud oma kohvikute, restoranide ja poodide poolest ning sinna on ranniku äärde uusi kõrgeid maju ehitatud ning ehitustegevus jätkus usinasti, seega on see linn segu vanast ja uuest. Sliemast edasi üles poole jääval poolsaarekesel on Paceville, mis kubiseb klubidest ja on kuulus just hommikuni kestvate pidude poolest, peredega ja vaikust soovivatel inimestel ei soovitata sinna linna ööbima minna 😉

Rannikul on mitu meres olevat nn. linnabasseini ning mitu klubi, kus saab päevitada, basseinis ujuda, niisama olemist nautida, muidugi on baarid ja restoranid ka.

Rasmus oli terve tee Maltale ja esimesel õhtul võrdlemisi pahur. Esiteks oli ta mures, et ta ei saanud testi teha, et mis sellest nüüd saab. Rahustasime, et kui test on koolile oluline, siis nad pakuvad uue päeva, ega ta ainuke laps ei ole, kes selles puudus. Siis muretses, et mis me autost ikka saab, et see ei olnud üldse hea mõte niiviisi sinna parkida, äkki on kellegi parkla ja auto viiakse ära. Me taaskord selgitasime, et seal ei olnud ühtegi keelumärki ega mitte midagi, mis viitaks sellele, et tegemist oleks eraparkla või piiratud ajaga parkimisega. Kolmandaks oli ta väga ja kohe nagu ikka väga mures oma õppimise pärast, et tal on mitu projekti vaja kirjutada ja need võtavad aega, et kas ma ikka arvuti võtsin ja kas hotellis ikka internet on. Selle peale ütles Jaak lihtsalt, et ma olen lapse ära rikkunud … Ummm, no ma ei tea, see on ju hea, kui ta koolitükkide pärast muretseb, või ei?! Mulle on pigem jäänud mulje, et lapsed on väga rõõmsad, kui nad reisile saavad ja koolist ära võetakse, kuid tundub, et meie lapsele tekitab see hoopis stressi, kui teda sellisel õppimise mõttes kiirel ajal kuhugi reisile viiakse. Loomulikult oli mul arvuti kaasas ja hotellis oli enam-vähem toimiv internet ka, seega Rasmus sai õhtuti ja hommikuti enne hommikusööki oma koolitöid teha. Seega teisel õhtul oli ta juba veidi rõõmsam ja lisaks jõudis selle reisi ajal isegi ühe projekti valmis kirjutada, tubli laps! Korraliku perena olime me igal õhtul hiljemalt 22:30 unedemaal – mis teha, kui päevad on intensiivsed ja silmad lihtsalt ei seisa õhtuti enam lahti 😀 Mitte, et me juba sellises eas oleks, et uni vara tuleb, seda kindlasti mitte … Hea traditsiooni kohaselt läheb Jaagul jätkuvalt 5:30-6:00 paiku uni ära, seega ka nüüd. Eelmisel õhtul nuhkis ta välja, et hotelli lähedal on üks kohvik, mis 6:00 avatakse, pühapäeviti 6:30, et sealt saab head kohvi minna ostma. Ohh seda toredat äratundmisrõõmu, kui tegemist oli Sitsiilia kohvikuga, nimeks “Dolce Sicilia” ning hinnad olid ka Sitsiiliale omased, lisaks maitses kohvi hästi ka, seega mitmekordne rõõm 😉

Laupäev viis meid pealinna Vallettasse, praami peale oli hotelli juurest ca 15 minuti jalutamist. Koha leidsime ilusti üles, kuid see õige koht oli remondis, seega natuke ekslesime, kuid mitte palju ning leidsime ka selle õige koha üles. Kuna oli varajane aeg – läksime 8:30 praami peale, siis linn oli tühi ja praamil vähe rahvast. Küll laekus natuke enne väljumist kamp lätlasi, kõik rõõmsalt seljakottide ja osad matkakeppidega. Kohe oli praami ülemine korrus inimesi täis 🙂

Kauguses paistab Valletta ja istumas on osad lätlased.

Sadam ja vaade Sliemale, ehitavad, jätkuvalt ehitavad suuri maju juurde

Vallettas tervitasid meid kohe Tallinja rendirattad

Valletta vanalinna osa on väga väike, terve Malta on ju väike, põhisaare ühest otsast teise sõidab autoga ca 35 minutit. Kogu linn oli kollane, liivakarva kollane. Ma ei suutnud kuidagi aru saada, mida see meenutab, see oli häirivalt tuttav ja samas ka võõras. Küll olid seal üliägedad rõdud, sellised värvilised. Need hakkasid mulle kohe meeldima ja nende pildistamisest ma ei tüdinenudki ära 😀 Linnas on kaks peamist panoraam vaate kohta – Lower Barrakka Gardens ja Upper Barrakka Gardens. Kui ma Malta kohta uurisin, et mida teha ja kuhu minna, siis seal oli kirjas, et sinna ülemisele Barrakka aeda tuleb sõita liftiga, me sattusime sinna küll jala kõndides ja nägime seda lifti … Sellega ma küll sõita ei taha … Õnneks polnud vaja ka, aga inimesed usinasti kasutasid, ma siis ei tea, mis nad seal all-linnas tegid või kust tulid, et lifti oli vaja kasutada. Linn ise on väga puhas ja hulkuvaid loomi väga ei kohanud ega ka kerjuseid. Ülemises Barrakka aias olid ikka ühed korralikult suureks toidetud kassid ka, Rasmus sai neid seal imetleda, aga ega ta väga lähedale ei julgenudki minna, sest need kassid olid sellise väiksema koera mõõtu, mitte taskukoera – ikka nagu väga suured kassid! Turiste oli palju, kohe nagu ikka väga palju, kuid mitte ühtegi eestlast! Nagu ikka olid kõik suurrahvad esindatud – venelased, prantslased, sakslased, itaallased ja inglased. Alguses oli turiste muidugi vähem, sest me jõudsime nii vara kohale, kuid päeva peale läks tänaval liikumine juba üsna kitsaks. Üks koht mida kindlasti soovitatakse külastada on Saint John’s katedraal. Me siis ka sättisime ennast sinna, kuid keerasime uksel otsa ringi, kui avastasime, et peame 15€ nägu maksma. Jaak keeldub peale Vatikani muuseumi ja Sixtuse kabeli külastamist tasulistesse katedraalidesse sisenemast. Ma leian ka, et selline hind on ikka liiast. Tundub, et me oleme neid kirikuid ja katedraale juba liiga palju näinud ja enam midagi originaalset või ahhetama panevat seal ei ole. Seega see jäi meie poolt küll üle vaatamata. Selle eest ostsin omale hoopis gelato – jah nad müüvad Itaalia jäätist, maitses ka nagu Itaalia jäätis 😉 Paljudes suurlinnades on tänav, mis on ehitud värvliste vihmavarjudega, siis Vallettas on tänav, kus on palju lambikupleid. Väga originaalne! Pealinnas ja ka Sliemas oli väga palju neegreid nagu kohe ikka palju! Tundub, et päris palju neist jaksab Lampedusast edasi sõuda ja jäävad Maltale pidama. Ma olin ikka väga üllatunud, kui palju neid seal oli!

Ka siin on trepid ja kõik on nii kollane!

Vaade Lower Barrakka Gardens´ist – vasakul paistev must-valge laev sõidab Malta ja Catania vahet

Alumises aias kasvas omapärane puu, mille õied on selliste rippuvate väätide küljes.
Ülemisse aeda sõitev lift.

Hiidkassid – tuvid on nagu tibud nende kõrval.

Ilm oli nagu Sitsiilias, võibolla paar kraadi soojem. Natuke saime vihma ka, aga üldiselt olid turismi viljelemiseks suurepärased ilmad. Reisi muljed jätkuvad järgmises postituses! Püsige terved!

Milano – moepealinn

28.06.2021

Meie puhkuse viimaseks linnaks oli Milano. Seal oli meil kaks eesmärki – vaadata üle Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaeg” ja imetleda ilusaid ning stiilseid inimesi. Sitsiilias on selliseid väga vähe ja kogu oma reisi ajal nägime üksikuid ilusaid ja stiilseid, hing ihkas näha tõeliselt kenasid inimesi. Õnneks täitusid mõlemad eesmärgid! Ilusaid ja stiilseid inimesi oli tõesti päris palju ja muidugi modellimõõtu neidusid ja noormehi samuti, nende stiilseid riideid ma muidugi väga hinnata ei osanud, kui sihvakust ja pikki jalgu küll 😉

Seekord uurisime eelmisel õhtul natuke rohkem, kuidas me oma seinamaali vaatama saaksime minna. Tuli samuti veebist pilet osta ning 15 minutit enne piletil olevat kellaaega kassast välja võtta. Selleks, et piletit osta, tuli mingisse Itaalia süsteemi kasutajakonto luua ja alles siis sai tehingu sooritada. Saime aja alles 15:45, seega oli meil terve päev aega Milanos ringi hulkuda. Leidsime üsna kesklinnas, sellesama kiriku juures, kus pilt on, mõistliku hinnaga parkimismaja ja lootsime, et see ei ole täis, kui me kohale jõuame. Õhtul teekonda vaadates näitas, et 35 minutit sõiduaega, kui hommikul uuesti vaatasin näitas 58 minutit, sujuvalt oli peaaegu pool tundi juurde tulnud 😀 Tere tulemast suurlinnade ummikud! Kohale saime ilusti ja parkimismaja leidsime ka kohe esimesel katsel üles ning mahtusime isegi ära. Sellega läks nüüd küll hästi. Alustasime oma viimast pingutust, Milano vallutamist. Majad on seal üsna ilusad, kuid paraku sisehoovidesse hästi ei näe, kuid need on neil kenad. Niipalju, kui osades kohtades väravad lahti olid, sai sisse piiluda.

Esimene vaatamisväärsus Colonne di San Lorenzo

Rasmus tahtis vaatama minna ühte huvitavat maja, mis oli rohelistest taimedest läbi põimunud ja sealt natuke edasi oli surnuaed, kuhu mina kindlasti minna tahtsin. Parklast otse minnes oli sinna ca 5km, kuna me tegime väikeseid põikeid vahele, siis kõndisime ca 7km. Seekord oli raske, kuna see lubatud kuumus (35-37 kraadi) oli kohale jõudnud ning päike paistis. Kõndisime võimalikult palju majade varjus. Peale lõunat see enam ei aidanud ning kuumus hakkas lõpuks liiga tegema. Vaatasime üle nende keskväljaku ja Milano toomkiriku, mis oli samuti väga suur ja ilus, vähemalt väljast. Sisse ei hakanud me minema, kuigi aega oli ja oleks võinud. Tegime väikese puhkepausi, nautisime külmi jooke ning imetlesime vaadet. Jaak sai infopunktist paberil linnakaardi ka, tal tuleb sellega orienteerumine palju paremini välja, kui Google mapsiga ning saime edasi seigelda.

Milano katedraal, linnaplats ja Galleria Vittorio Emanuele II sissepääs

Tuvisid oli keskplatsil rohkem kui inimesi …

Edasi viis meid tee läbi Galleria Vittorio Emanuele II kaubandustänava. Kauplused on ehitatud vanasse 19 sajandil ehitatud klaaskatusega kaaristusse. Brändid olid muidugi väga uhked, kuid lagi ja põrand pakkusid rohkem huvi. Läbi jalutamiseks oli tõesti väga ilus galerii. Mõlemal pool sisse-/väljapääsude juurde olid pandud võred, et tuvid sisse ei lendaks.

Teel kohatud protestijad ning üks tore linnavärav ning vanamoeline tramm

Milanos on erakordselt palju aedasid katustele rajatud, seal kõrgustes on väga palju rohelust. Seal trammiga pildi peal on ka näha, puud paistavad katusel. Igati vahva oli vaadata! Leidsime ühest pargist ka mu lemmikud – magnooliad! Need on ikka nii ilusad, lumivalged ja lõhnavad nii hästi 🥰 Peale seda, kui ma olin pildid ära teinud ja lõhnad ära nuusutanud, tuli mingi papi ja murdis selle õie ära 😮 Väga ebaviisakas temast!

Ühel hetkel hakkas paistma väga modernne linnaosa, meenutas väga Tallinna Rotermanni kvartalit, tegelikult on hoopis Piazza Gae Aulenti. Sattusime 21 sajandisse, suured majad, kõik oli väga moodne, kohvikud, veesilm ja maa all suur kaubanduskeskus. Seal asus ka see tore tornmaja, mis oli üleni rohelusse mattunud. Selgus, et seal oli teine selline veel. Rasmusele seal väga meeldis, hästi leitud koht!

Alguses paistis üks rohelusse mattunud maja, ligemal olles tuli teine ka nähtavale.

Nagu Rotermanni keskusesse oleks sattunud 😀 Siin sai küll lisaks Amazoni pakke tellida ja purskkaevu imetleda 😉

Kõige kaugem punkt – surnuaed. Ma olen siia kolimisest saati tahtnud käia mõnes siinses surnuaias, need on ju hoopis teistsugused, kui Eestis. Suured, uhked, palju kujusid, perekondadel omad kabelid – ühed suuremad, teised väiksemad. Mööda Sitsiiliat ringi sõites olen neid ikka silmanud ja võtnud pähe, et vähemalt ühte neist tuleb külastada. Juhtus siis nii, et külastasime Cimitero Monumentale di Milanot. See oli meeletult suur, ikka nagu väga suur. Selleks ajaks oli ilm juba üsna kurjaks muutunud ning Rasmus päris väsinud. Seega lubasin neil lahkelt varjus istuda ja mind oodata, kui ma kiirelt läbi käin. Natuke kõndisid nad ikka ka, sest sellist ilmaimet nagu seal oli, ei näe kusagil mujal. Õnneks oli surnuaias veekaevud ja sai veepudelit täita ning külma veega natuke ennast jahutada, see tegi olemise kergemaks. Aga surnuaed – üks haud uhkem kui teine, rohkem ja vähem nikerdusi ning kujusid. Mõned olid ka päris lihtsad, kuid terviklikult kokku tekitas tunde nagu oleks muuseumis. Mulle väga meeldis, paraku jõudsin käia ainult peatee ja sedagi poole peale ning natuke kõrvalt ka, sest pere oli väsinud ja kuumus tegi liiga. Kuid sain oma uudishimu rahuldatud ning osa kogu sellest hiilgusest nähtud.

Hauad ja kabelid, hästi huvitav kujudest torn oli ka, see kindlasti tähendas midagi…

Tundusid olema vanad ja olulised mälestusmärgid

Tagasi kesklinna sõitsime me metrooga. Otse surnuaia ees oli peatus. Ühe korra istusime ümber ja kokku sõitsime umbes 4-5 peatust. Tagasi linnas olles tegime kerge lõuna ja läksime eelviimast vaatamisväärsust Castello Sforzesco vaatama ning aega parajaks tegema. Meil oli oma piletite lunastamiseni veel 2 tundi aega. Ma ei tea, kuidas me kõik kohad nii ruttu läbi käime 😀 Kindlusesse sisse ei saanud, kuid sisehoovis ja selle ümber olevas pargis sai jalutada ning aega parajaks teha.

Lõpuks ometi – õitsvad lilled! Imelike jalgadega lind, sellised kollased ja varvaste osa on hästi pikk.

Kui mujal ei ole päevitada, siis tuleb parki tulla. Napoleoni tellimusel ehitatud triumfikaar Arco della Pace.

Päeva lõpetuseks jõudsime siis lõpuks Santa Maria delle Grazie kirikuni, mille söögisaalis on meie Milano päeva teine tähtsaim eesmärk, seinamaal. Kuna jalad olid juba väsinud, siis ootasime pool tunnikest varjus istudes, millal pileteid lunastama saab minna. Täpselt pool lubati sisse, näitasin mobiilist netist ostetud kviitungit ning tädi printis meile piletid välja. Arusaamatu oli, miks me kõik kolmekesi pidime sisse minema, kuigi nende enda kodulehel on kirjas, et kassa juurde peab tulema üks inimene, kuid igaüks peab oma piletile ise järgi tulema. No ma ei tea, majake oli väike ja kui need 15 inimest, keda korraga seinamaalingut vaatama lubatakse piletit võtavad, on see ilmselgelt üle rahvastatud. Kotid tuli taas lukustatud kappi jätta ning temperatuuri mõõdeti kassade juures. Saime veel 10 minutit oodata ja siis tehti uksed lahti ning meid lasti sisse. Saime sees veel 5 minutit oodata, kuni eelmine grupp välja läks ning seejärel lasti meid ka maali imetlema. Midagi pole teha, seda vaadates mõtlesin ma ainult filmile “Da Vinci kood”, tänu millele see pilt kindlasti suurematele massidele ka tuttavaks on saanud, kui kunstis eriti tähelepanelik pole olnud. Lugedes maali ajalugu jäi üsna segaseks palju sellest veel originaali on, väidetavalt olid säilinud ainult piirjooned ja mõned üksikud värvilaigud. Maalingut on läbi aastate korduvalt taastatud Leonardo da Vinci märkmete põhjal. Aga nähtud see sai ja suur oli ka!

Vasakul hoone, mille seinal see seinamaaling on ning paremal kirik ise. Sisehoovist on kirikule täitsa ilus vaade.

Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaeg” täies hiilguses.

Telefoni sai tõmmata äpi, kust sai kuulata infot maali kohta. Me seda ei teinud, lugesime pärast õues olnud silte.

Sellega saigi meie Itaalia ringreis lõpu. Oleme nüüd Itaaliale ka ringi peale teinud ning ausalt öeldes on see tsiviliseeritud Põhja-Itaalia väga igav. Kui me Veneetsiast ära sõitsime, siis mingil hetkel küsis Rasmus, et millal me Eestisse jõudsime?! 😀 Loodus oli täpselt sama – mõlemal pool teed lehtpuude võsad, sirge igav tee ja kõik sõidavad piirkiiruse piires. Mitte ühtegi õitsvat põõsast keset kiirteed ega kiirtee ääres, ei mingeid palme ega kaktuseid 😀 Tsivilisatsioonis oli vahelduseks päris tore olla, kuid igatsesime tagasi oma kuuma, kaootilisse ning kergelt anarhistlikku Sitsiiliasse.

Enne hotelli minekut käisime sama linnakese poes süüa ostmas. Me ööbisime 4 tärni hotellis, kus öö oli võrdlemisi odav, ca 80€ öö, kuid muud hinnad olid nelja tärni väärilised, näiteks Jaak võttis esimesel õhtul ühe õlle ja maksis selle eest 7€. Seega õhtusöögile me hotelli ei läinud. Need jutud, et Itaalias räägitakse ainult itaalia keelt ei vasta tõele. Selles suvalises pisikeses linnapoekeses rääkis kulinaarialetis olev tädi vägagi vabalt meiega inglise keeles, hmmmm. Kõikides söögikohtades, hotellides, muuseumides jne. suheldi meiega täiesti vabalt inglise keeles. Lisaks muidugi igasugused pudukaupmehed ning turumüüjad, kõik oskasid inglise keeles oma kaupa müüa. Ma olen nõus, et Roomast alla poole ja Sitsiilias on see häda, et nad eriti muud keelt peale itaalia keele ei valda, kuid kõik mis jääb Roomast üles poole, seal pole inglise keeles suhtlemine mingi probleem.

Mina soovitan igal juhul Itaalias puhata, aga pigem lõunas ja saartel. Siin on tõesti seda nn. ehedat Itaaliat, eriti muidugi Sitsiilias. Kus Catania piirkonnas valitseb tõeline anarhia 😀 Jaak tunneb ennast siin muidugi superhästi 😉 Põhi on kindlasti suurepärane puhkamiskoht, kui oled mägede fänn, kas siis matkasell või naudid suusatamist, nendeks tegevusteks on see ideaalne sihtpunkt! Lugesin just hiljuti ühte artiklit, kus kohalikelt uuriti, kuhu nad sel aastal puhkama lähevad ja 80% itaallastest plaanivad jääda Itaaliasse. Kõige populaarsemad sihtkohad on Sardiina, Sitsiilia, Amalfi, Apulia (Trulli) ja teised lõuna piirkonnad. Seega enamus põhjast tulevad ka lõunasse, kus on tunduvalt odavam puhata.

Söögi osas – no ma ei tea, ma siis otsisin neid maitseelamusi, igal pool kirjutati, et sööge ja nautige, kõik on nii võrratu. Brunates köisraudtee poole tagasi kõndides ma igatahes mõtlesin, et peaks kodus midagi head süüa tegema, maitsemeel igatseb millegi hea järgi 😀 😀 😀 Lisaks muidugi ma lootsin supelda helesinistes laguunides ja nautida imelisi vaateid, kuid taaskord, ei midagi jalustrabavat, meil siin on palju sinisemad veed ja vaated sama lummavad. Ütleme siis nii, et eelmise aasta lõuna poolse Itaalia külastus jättis meile palju sügavama mulje, kui praegu see põhja poolne osa. Jah, tõesti kunsti ja hiilgust oli rohkem, puhtam ja tsiviliseeritum samuti. Samas hinnad olid ka kordades kallimad. Kõik kohad olid omamoodi vahvad ja jätsid oma jälje, kuid tagasi ma nendesse enam minna ei taha, eelistaksin igal juhul lõuna piirkonda või Sitsiiliat.

Kokkuvõte sai natuke jorisev, kuid vahest ju tohib 😀 Imelise suve jätku!

Como linn ja järv

27.06.2021

Firenzest suundusime edasi Pisasse, millest juba kirjutasin ning sealt liikusime edasi Massasse, kus oli meie mere äärne hotell. Lugesin hotelli arvustusi ja need olid üldiselt positiivsed ning suur pluss oli privaatne parkimine hoovis. Värav käis lahti telefoniga helistades, väga turvaline ja mugav. Järgmisel päeval sattusin ühele kommentaarile, kus oldi väga rahulolematu, et seal on nunnad, kirikuga ühendatud, igal pool ristid ja üleüldse on usu teemat liiga palju. Otsisin täiendavat infot ja selgus, et tegemist on spirituaalse kohaga, hmmmm, kuidas siis nüüd jälle nii läks, et selline imelik koht … Tühistada oli juba hilja ja perele ma enne midagi ei öelnud, kui kohal olime 😀 Meie pettumus oli väga suur – nägime ainult kahte risti kogu hoone peale, toas ei olnud piiblit – oleme ka sellistes hotellides ööbinud, kus piibel on olemas. Nunnadega oli ka kitsas käes, ainult ühte nägime õhtusöögilauas ja pärast õues jalutamas. Ei tea, kas hotell oli peale seda tagasisidet muudatusi teinud või sattus sellel külastajal lihtsalt halb päev olema. Meie olime rahul, tuba oli suur, küll ei saanud me vaatega tuba, aga sellest polnud hullu. Rentisime õhtuks rannatoolid, siin maksis see 15€, alguses küsiti 20€, siis Jaak hakkas eesti keeles kurtma, et kallis ja kas meil on ikka vaja ja selle peale administraator ütles, et te ainult täna õhtul kasutate, et siis 15€. Ta vist sai Jaagu näoilmest aru, et liiga soolane hind paariks tunniks pikutama minna. No olgu, see sobib. Rand oli kivine, väga palju armsaid kive oli, pidime ikka mingi koguse kaasa ka tassima 😀 Rand ja alguses vette minek olid kivised ning hästi ruttu läks sügavaks, kuid siis läks jälle madalaks ning tuli liivane põhi. Väga mõnus oli sulistada, vesi oli ka lõpuks ometi soe.

Nii lahedad kivid! Pere vees, eemal, kus see inimene kõnnib, on madal ja liivane!

Lebola! Paremal pildil, vasakpoolne, see tumekollane maja, on meie hotell.

Apenniinide mäestik – vaated hotelli juurest. Meres ujudes olid ka imelised vaated mägedele näha.

Esmaspäeval 21.06 sõitsime Como järve äärde, algselt oli meil plaanis Milanosse minna, aga Jaak avastas, et üks kirik, mille söögitoas asub maailmakuulus Leonardo da Vinci teos “Püha õhtusöömaaeg”, on esmaspäeviti kinni, seega Milano külastus lükkus teisipäevale.

Como järv – üks eestlaste lemmik sihtkohti Itaalias. Tahtsin aru saada, mis neid sinna tõmbab ja mis seal nii erakordselt on. Jaak on seal kandis käinud, kunagi kui ta kolis, siis nad paarilisega sõitsid Itaalias kõvasti ringi ning sattusid ka Como äärde. Tema seal midagi erakordset ei leia, arvab jätkuvalt, et on lihtsalt üle reklaamitud ning ülehinnatud koht. Küll jah, tõesti, seal on palju ilusaid suuri villasid ning hirmkalleid uhkeid autosid. Jõukust on näha igal sammul! Arvatavasti selleks, et kogu elamus kätte saada, oleks vaja kindlasti sõita jahiga või nende saarte vaheliste laevaliinidega erinevate külakeste vahel. See on kindlasti väga ilus ja romantiline, kui suurel järvel mägedest ümbritsetuna ringi seilata. Kuna me Veneetsias juba sõitsime erinevate veesõiduvahenditega ning mäed on meil endal ka siin olemas, siis see mööda järve ringi sõitmine ei tundunud ahvatlev. Liina andis vihje, et nad sõitsid Comost köisraudteega üles mäkke Brunatesse. Kui lugeda, kuhu Como ääres üldse minna, siis üks koht mida kindlasti soovitatakse külastada on Bellagio, see on suisa kohustuslik. Kui vaadata veebis olevaid pilte, siis ma ei leidnud seal küll mitte midagi erakordset, et sinna sõitma peaks. Reklaamitakse villade aedu, mida peab külastama, et need on nii erakordsed. Kui vaatasin tutvustavaid videoid, siis ma ei leidnud mitte midagi erakordset, isegi lilli ei olnud. Niisama puude vahel jalutamine ei ahvatlenud, seega me sinna ei sõitnudki. Arvatavasti on meid ära rikkunud need Inglismaa aiad, mida me korduvalt nautimas käisime. Seega otsustasin Liina vihje peale hoopis Brunates ära käia ning vaateid Como linnale ja järvele nautida. Liina muidugi hoiatas, et järjekord köisraudteele on väga pikk ja nende külastuse ajal lookles pikalt tänaval.

Köisraudtee jaamamajake. Emm, millised inimesed? Meid oli minnes kokku suisa 5 😀

See on pigem väike rongivagun, mis köite abil liigub. Möödumise koht, teine tuleb ülevalt alla.

Funikulöör sõidab iga 15 minuti tagant, korraga on kaks tükki töös, üks viib alt üles ja teine toob ülevalt alla. Alla tulles oli meid kokku 10. Seega tundub, et turismihooaeg ei ole sealkandis veel täie hooga alanud. Inimesi oli linnapildis ka vähe. Võibolla oli asi selles, et me jõudsime siesta ajal ning ilm oli ka erakordselt kuum. Päike paistis ja kraadid olid 35 kanti, seega oli väga palav. Üleval Brunates näitas alguses kraadiklaas varjus mäe küljes 23 kraadi, aga varjust välja tulles näitas kirikutorni küljes olev termomeeter juba 29. Hmmmm, ilmateade lubas kuni 27 kraadi, ma lootsin, et tuleb mõnusalt jahedapoolne päev. Brunate on imepisike linnake, paari vaatamisväärsusega, kuid tõepoolest väga ilusate vaadetega. Jalutasime linnakese lõppu, kus oli väike vaateplatvorm ning kohvik, kus sõime lõunat. Imetlesime vaadet, jalutasime veel natuke linnas ringi ning suundusime tagasi Comosse. Linnas võtsime loomulikult gelatot ning sõitsime Milanosse hotelli.

Meile tundus, et mööda seda teed saab üle järve, selgus, et siiski mitte 😀

Vaated on ju ilusad! Villad on ka ilusad 🙂

Brunate kirik ja siin on hoopis teistsugused kassid!

Vaade vaateplatvormilt Como järvele ja Alpidele.

Kui Como järve äärde puhkama minna, siis peaks rahakoti puuga selga võtma ning kasutama kõiki võimalusi maksimaalselt. Jahi või linnade vahel sõitva liinilaevaga sõitma minema. Kui olla julge, siis sõita vesilennukiga ka. Kindlasti ööbida villas, mis on järve ääres ning vaatega mägedele ja loomulikult basseiniga, kuna järvevesi on külm ja ujuda seal eriti ei kannata. Ma usun, et siis on tõeline elamus tagatud!

Viimane hotell oli meil Milano Malpensa lennujaama vahetusläheduses, kuna meil läks lennuk juba kell 8:40,siis oli eesmärk, et oleks mugav lahkumise hommikul kohale jõuda. Selles hotellis oli ka välibassein, mis oli 19:00-ni avatud. Jõudsime 17:30 hotelli ja läksime kohe ujuma. Hmmm, vesi tundus jube külm, kuid kraadiklaas näitas 24,9 kraadi, eeee tõesti või 😀 Siis meie merevesi oli ära minnes ka umbes sama soe ja meile tundus see hirmus külm ning arutasime just, et vesi taha mitte kuidagi soojaks minna 😀

Meie puhkus hakkabki lõppema. Jäänud on veel Milano külastusest kirjutada ja siis tagasi Sitsiiliasse.

Imelist suve jätku ja püsige terved!