Firenze – kaunite kunstide meka

26.06.2021

Firenzesse jõudmine võttis arvatust kauem aega, kuna suurlinnade juures on ju ootamatud kiirtee ummikud ja nii ka siin. Midagi ei olnud juhtunud, lihtsalt teetööd ja kui äkki kolmerealisest saab kahene, on ummikud kerged tekkima. Otsisime hotelli kesklinna lähedale, et ei peaks autoga seiklema, vaatasime kaarti natuke valesti ja kohale jõudes selgus, et hotell on keskusest üsna kaugel. Kuid plussiks olid trammipeatus suure tee ääres – ühe suuna pilet maksis “tervelt” 1.50€, suur toidupood otse hotelli väljapääsu ees ning päevane parkimistariif 8€ maa-aluses kinnises parklas, mujal oli ca 30€ ja üle selle päevane tasu. Need plussi kaalusid üles selle, et hotelli tuba oli selline väike ja nigel, kuid 85€ öö, suhteliselt odav ja selle hinna eest vägagi okei. Rasmusele seal üldse ei meeldinud ja ta tahtis kohe minema minna ning oli väga pettunud, kui sai teada, et peame suisa kaks ööd seal olema 😀 Vaene laps!

Firenzes oli meil kaks kõige olulisemat eesmärki – külastada kahte galeriid (muuseumi) -Galleria dell’Accademia, kus asub maailmakuulus Michelangelo loodud kuju Taavet (1501–1504) ning Uffizi galeriid, kus asuvad kõik maailmakuulsate kunstnike teosed nt. Michelangelo, Da Vinci, Rafael jne.jne. Hommikul vara sõitsime trammiga linna, 4 peatust vist oli, kui ma õigesti mäletan, või 5. Trammide lõpp-peatus on tore, tee lihtsalt lõppeb ära ja trammijuht läheb trammi teise otsa nagu Eestis rongid, sama süsteem.

Trammitee sai lihtsalt otsa …

Võtsime suuna Galleria dell’Accademiale, et minna ja vaadata üle Taavet. Kohale jõudes selgus, et piletid tuleb netist broneerida, kuid tänaseks ei ole enam kohti saada. Hähhh, eelmine aasta oli see netist piletite ostmine ja broneerimine mul nagu rohkem käe sees, sel aastal on kõik olnud kuidagi nii, et läheme kohale ja vaatame, kuna me ju ei tea, mis kell me kusagil oleme. Õnneks tädi ütles, et ta laseb kassast uurida, kas on vabu aegu ja broneerib meile aja. Õnneks oli ja pidime ainult 20 minutit ootama. Jõime lähedal asuvas kohvikus kohvi ja smuutit ning läksime siis uuesti järjekorda seisma. Kõikides muuseumites mõõdetakse sisenemisel temperatuuri, valgustatakse kotid läbi ja kõnnitakse läbi turvaväravate. Sitsiilias sellist asja ei kohta, kuid mandril küll, nad on terrorismi hirmus muuseumite sissepääsudesse korralikud turvakontrollid ehitanud. Isegi Pisa torni juures oli ka, seal kontrollitakse käsiseadmega, kotte nagunii ei tohi olla. Rahvast oli päris korralikult, kuid õnneks ei pidanud külg külje kõrval trügima, sai vabalt liikuma. Eks see ajavahemikel piiratud inimeste hulk mõjub mahutavusele ju ka. Galerii oli Jaagu sõnul väga halvasti üles ehitatud – maalid ja skulptuurid segamini ning puudus loogiline rütm, lisaks olid osad maalid pimedates nurkades, üldse mitte Itaaliale iseloomulikult, nemad peaksid ju küll oskama kunsti õigesti eksponeerida. Kuid peamine, Taavet sai nähtud!

Taavet ise!
Kui me järjekorras olime, siis oli umbes kaks korda sama palju inimesi.

Sattusin Firenzes täiesti vaimustusse erinevatest koputitest ning majadel olevatest nikerdustest, need olid täiesti teistsugused, kui ma siiani näinud olen.

Kuna esimeses galeriis oli sisse saamine suht õnnemäng, siis otsustasime kohe teise juurde minna, et vaadata kuidas sinna sisse võiks saada, kuna sama päevale veebis samuti enam aegu ei pakutud. Uffizi galerii juures oli kaks järjekorda, ühes olid külastajad, kellel oli kassast pilet ostetud ja teine oli kassa järjekord, kus sai veebis broneeritud pileti välja osta. Väga keeruline süsteem, eelmine aasta Vaticani muuseumisse sai veebis pileti osta ja seda telefonis näidata, hetkel on Firenze muuseumid lasknud veebis pileti broneerida/osta, kuid kassasse peab ikka minema, et pilet kätte saada. Pisas piisas ka telefonis näidatud piletist. Läksime siis sinna kassa järjekorda ning küsisin turvonu käest, kas me saame siin pileti broneerida. Onu ütles, et peame seest küsima. Kui ükskord sisse saime, siis Jaak kohe ütles, et tahame piletit osta. Onu müüs meile kiirelt kolm piletit ja käskis ruttu sissepääsu juurde joosta. Alguses ei saanud ma aru, miks peab ruttu jooksma, aga kui sissepääsu järjekorras olime ja vaatasin, et piletitel oli kellaaeg 10:45, mis oligi juba see aeg, siis saime aru küll, miks pidi jooksma 😀 Mööda järjekorda kõndis üks tädi, kes vaatas piletilt kellaaega ja kuna meil oli kohe aeg, siis saime kõigist mööda ja kohe sisse. Huvitav oli muidugi see, et Rasmuse piletil oli aeg 14:30 ja ma alguses vaatasin seda piletit. Õnneks meie piletitel oli 10:45, seega saime kohe sisse. Tähed olid meie poolt sel päeval! Galerii ise oli muidugi hiigelsuur ja otsast otsani kunsti täis, eriti Jessukest, Neitis Maarjat ja kõike sellega seotud – see oli ikka väga väsitav. Kui lõpuks tuli üks lihtne maastikumaal, siis me kõik kolmekesi ohhetasime selle ees, et küll on lihtne ja nii ilus pilt! Jäägi või vaatama. Meie eesmärk oli üle vaadata üks näituse pärleid “Veenuse sünd” Sandro Botticelli maalitud 1485a. ja lisaks avastasin oma üllatuseks, et seal oli ka “Ingel mängib lautot” Rosso Fiorentino maalitud 1521. Kui Rasmusel kunst oli, siis ta pidi igas ajastus valima ühe teose ning seda joonistama ning renessansi ajastust valis ta just selle pildi. Kusjuures lugesin eile uudist, et Uffisi galeriist viiakse järgmise 5 aasta jooksul tähtteoseid mööda Toscana erinevaid muuseumeid ja galeriisid laiali. Eesmärk on läbi selle hajutada turistide horde Firenzes ning edendada turismi ka teistes Toscana piirkondades. Seega meil jälle läks hästi 🙂

Mulle hakkas Vatikani muuseumis käies väga meeldima nende nikerdustega kirstud, mis ma alguses arvasin, et on vannid … Need on lihtsalt nii ilusad, kogu suur lugu on sinna ära nikerdatud. Ja lisaks muidugi laemaalingud, need on täiesti võrratud! Ma seal galeriis peamiselt nina taeva poole käisingi, sest neid erinevaid kujusid ja Jessukese maale olen piisavalt palju näinud, kuid need laemaalid on taas täis väikeseid detaile ning need on nii lahedalt värvilised. Mul täielik nõrkus nende vastu tekkinud. Mis sest, et need ka peamiselt Jessukesega on seotud, need lihtsalt näevad nii lahedad välja!

Sleeping Hermaphrodite – maailma esimene mees-naise kuju 2sajandil tehtud kuju koopia, tundub, et neid kujusid on rohkem, sest Googeldades tuleb neid üsna mitu ja erinevates muuseumides.

Veel üks Firenze tõmbenumbreid on sild, kus küljes on majad … Ei saagi hästi aru, kas majad on silla külge ehitatud või sild majade külge … Praegu on see kaubandus- ja toitlustustänav. Jaak leidis, et piltide pealt näeb see sild palju ägedam välja, kui lähedalt silmaga vaadates. Panen siis kohe kaks pilti 😉

Majadega sild – Uffizist pildistatud
Sild lähemalt pildistatud

Vaatasime üle ka vana turu, kus ka praegu on turg, kuid need sambad pärinevad taaskord väga vanast ajast. Lisaks on siin kuldi kuju, mis õnne toomiseks on inimeste katsumise tulemusena kenasti läikima löödud 😉 Peamine kaup, mida müüdi oli ikka ja taas nahktooted.

Firenze Santa Maria del Fiore katedraal – üüratu, mõõtmatult suur! Ikka nagu väga-väga suur! Meil ei olnud selle külastust plaani võetud, seega me seda ei külastanud. Hommikupoole oli seal muidugi täiesti ebareaalselt pikk järjekord ka, pealelõunal juba tunduvalt väiksem, kuid kuna me olime käinud juba kahes galeriis, läbi kõmpinud peaaegu terve linna, siis ei ahvatlenud meid veel ühte Jessukestega seotud kunstiteoste vaatamine. Seega otsustasime sinna mitte minna, kuigi natukene nagu oleks ikka tahtnud ka … Ehitis ise on kolossaalne, paraku ei leidnud ma veebist ühtegi linnulennul tehtud pilti, et saaks selle üldpildi kätte 🙁 Lisaks on see ehitatud väga vahvalt triibuliselt. Kui keegi sinna satub ja külastab, siis võiks jagada muljeid, kuidas see seest välja näeb. Kuna välimus võib olla väga petlik, kogesime seda Neuschwansteini lossi külastades.

Santa Maria del Fiore katedraal

Kui ma Firenze kohta uurisin, et mida teha, siis leidsin ühe lehe, kus olid soovitused ühe, kahe, kolme ja rohkemate päevade reisiks. Ma vaatasin siis seda kahe päeva oma, et mida teha soovitatakse. Me käisime peaaegu kogu selle nimekirja kuue (6) tunniga läbi … Siia sisse mahtus üks gelato paus, lõunasöök ja kaks galeriid … Jah me jätsime mõned kirikud käimata ja katedraalis sees ei käinud ning galeriides ka kõiki silte ei lugenud, kuid ikkagi, mida seal kolm päeva teha oleks 🤔 Õhtul külastasime Michelangelo platsi, kust avaneb imeline vaade Firenzele. Tundub, et see on ka kohalike seas väga populaarne koht, sest parkimiskohaga oli suhteliselt kitsas. Aga vaated olid muidugi imelised 🥰

Firenze omas täies hiilguses

Ilmast ka, siin lubati kuumalainet, piigid mandril 37 kraadini. Tipp pidi olema pühapäeval, kui meil oli Pisa päev. Õnneks temperatuurid nii kõrgele ei tõusnud ja jäid sinna mõistliku 30-33 kraadi piirile. Seega kannatas vabalt ringi liikuda ja õhku oli ka. Õnneks olid ka pilved taevas, seega otsest päikest ei olnud ja see tegi ka kindlasti ilma veidikene pehmemaks.

Imelist suve jätku ja püsige terved!

Mini-Itaalia ja Pisa

25.06.2021

Peale San Marinot me läksime sööma McDonaldsisse, sest see oli meie järgmise turisti koha juures, Mini-Itaalia. Me saime pileti ja astusime sisse. Me kõndisime alt poolt üles ja sealt üles kõndides me nägime kohvikannu, mis kallas kohvi tassi. See hirmutas Rasmust, sest ta arvas, et see on ohtlik, kuna suurt kannu, mis kohvi tassi kallas, hoiti ainult kohviga. Siis me jõudsime sissepääsu ja olime mägede juures. Me kõndisime mägedesse ja vaatasime, mis teisel pool parki on. Me kõndisime natuke veel ja Rasmus pani mõned rongid tööle, mis sõitsid ringi mööda Itaaliat. Siis me läksime Itaaliast välja ja hoopis vaatasime losse teistest Euroopa riikidest. Peale seda me läksime sektsiooni, kus, kui majade kelli helistades, kes seal elab, viskab vett aknast välja. Seejärel me läksime tagasi Itaaliasse ja kõndisime ida Itaaliasee. Me kõndisime mööda Veneetsiast, kus me nägime keskväljakut.

Sissejuhatus oli tehtud Rasmuse poolt, kes soovis samuti blogi kirjutamisel kätt valgeks saada. Rohkem ta ei jaksanud – pidi raske olema ja natuke oli meelest ka juba läinud, mis sedasi sai 😀 Ma kõiki asju ei korrigeerinud, muidu oleks tema stiil kaduma läinud, seega mõnes kohas väljendus jätab soovida, aga esimese korra kohta täitsa hästi ju!

Kõige olulisem oli muidugi McDonalds, tänu sellele me üldse sinna Mini-Itaalia parki läksime. Kui eeltööd tegin ja pidime otsustama, kas läheme teemaparki või pigem Riminisse barokki vaatama, siis Rasmus otsustas baroki kasuks … Emmm, me oleme ta ära rikkunud 😀 Kohale jõudes otsustasime siiski, et võiksime teemaparki külastada, et suured linnad on veel ees ja küll me seda barokki jõuame imetleda. Kuna tee San Marinosse viis Mini-Itaalia teemapargist mööda ja seal oli McDonalds, siis oli asi otsustatud, me läheme sinna. Rasmus sai üle väga-väga pika aja süüa midagi sellist, mis talle ka maitseb – kananagitsaid ja friikartuleid, laps oli rahul! Teemapark on õige nimetusega “Italia in miniatura” ja tähistas eelmisel aastal oma 50 juubelit. Park oli suur ja vahva, kõik kõige olulisemad vaatamisväärsused olid olemas. Lisaks oli seal ka väike lõbustuspargi osa, kuid seal me asjadega ei sõitnud, kuna pidime veel Firenzesse jõudma. Seega jalutasime pargis ja vaatasime üle, mida me oleme näinud ja mida veel vaatama peaks.

Edasi viis meid teed küll Firenzesse, kuid sellest teen eraldi pikema postituse. Panin Mini-Itaalia ja peale Firenzet külastatud Pisa kokku, kuna need on sellised lühikesed külastused.

Minul on ammu juba kinnisidee, et Pisa torn tuleb üle vaadata. Jaak oli, on ja jääb seisukohale, et arhitektuurilise ehitusvea vea tõttu viltu vajunud ehitis on nüüd äkki vaatamisväärsus ning see on täiega üle haibitud ning tõeline turistikas. Nii ongi, aga see on omaette vaatamisväärsus ja üks Itaalia kõige olulisemaid turismiatraktsioone. Mitte iga päev ei näe nii viltust torni ja ei saa selle otsa ronida. Meil oli eeltöö tegemata ja koha peal selgus, et korraga lastakse torni 18 inimest ning piletid tuleb internetist ette osta. Õnneks saime ikka samale päevale ja pidime ainult 1,5h parajaks tegema. Külastasime muuseumi, nautisime kohvikut ning jalutasime natuke linna peal ja juba oligi aeg torni minna. Kõik kotid tuli pakihoidu ära anda, enne sisenemist mõõdeti temperatuuri ning onu andis kaela mingi vidina, mis hakkas põrisema, kui keegi lähemale kui 1m tuli. Kuna torn on kitsas ja ringi liikudes ikka sattusid kellegagi kõrvuti, siis need vidinad aina põrisesid. Saime taas mööda treppe ronida, polegi ju ammu roninud. Trepp oli marmorist ja juba üsna lohku kõnnitud. Torn oli üleval tõesti viltu ning üsnagi kõrge ka veel. Ma hoidusin võimalikult palju torni ligi ja toetasin ühe käega vastu seina, et ikka torn püsti jääks ja ma ise ka 😀 Tornis sai olla kokku 15 minutit, siis tuli uus seltskond peale. Tore kogemus oli, soovitan. Pisa oli meie reisi ajal ka ainuke koht, kus oli tõesti palju inimesi ning siin oli juba erinevate maade turiste, eesti keelt ei olnud ainult kuulda. Linn ise on muidu väike ja igav, peale torni ei ole seal mitte midagi põnevat.

Suur katedraal ja eemal viltune torn
Kohustuslik – lükkan püsti/pikali torni pilt!

Imeilusat suve jätku ja püsige terved!

Riik riigis – San Marino

22.06.2021

Reedel, 18.06, jätkus me reis San Marinosse – ka see koht oli Rasmuse välja valitud, et ta tahab sinna minna. Rasmuse valitud kohad said meie reisi lemmikuteks ehk siis värviliste majadega Burano saar ning San Marino. Olime omast arust piisavalt varajased, nii 9:30 paiku olime köisraudtee parklas aga see oli juba autosid täis ning linna vahel oli väga palju turiste. Köisraudtee sõitis iga 15 minuti tagant, üks väike vagun ja umbes 5 minutit kestis sõit. Majast väljudes tervitas kohe miski sürrealistlik kuju 😀 Üldse oli seal väga palju kujusid. Üks karjuv poiss oli 2003 katastroofis hukkunud vene poisile. Ma aasta arvu osas ei ole enam kindel ja mis katastroof seal Venemaal siis oli ja miks selline kuju San Marinos on, see on jätkuvalt segane … Lisaks oli neil infopunktis kaardid ja inforaamat ka vene keelsena olemas … ja eesti keeles, ei kusagil …

Kohale jõudes vaatab vastu selline vaade 🙂

San Marino elab ja hingab küll ainult turistide najal, vähemalt see vana ülemine osa. Kõik tänavad on täis suveniiripoode, kohvikuid, restorane ja veelkord suveniiri müüjaid. Väga palju müüdi nahast tooteid. Inimesi oli ka muidugi erakordselt palju, sellise väikese vanalinna jaoks. Me läksime kõigepealt linna kõige kaugemasse punkti – kolmanda torni juurde ja hakkasime sealt tagasi kõndima. Seal on kaks muuseumi teises ja esimeses tornis, kuhu saab ühispiletiga sisse minna, ronida tornides ja imetleda vaateid ja vaated on jätkuvalt kõrgelt väga ilusad. Palju rohelust on ka, see on natuke harjumatu.

Muidugi ei puudunud trepid, mida polnudki ju ammu käia saanud 😀 Lisaks veel kujusid. Mulle hullult meeldib San Marioni vapp, see näeb väga lahe välja. Ostsime mälestuseks kohe lipu ja külmkapimagneti ka, et oleks ikka vapp olemas!

Nägime natuke õhtuse etenduse proovi, neil oli seal mingi pidu tulemas ning linnavalituse maja oli kinni, kuna seal olid pulmad sees ja sinna katusele vaateid imetlema ei saanudki minna.

Panime auto 2h parkima, oleks pidanud natuke pikemalt panema, et oleks saanud rahulikumalt uudistada ning kohvikus istuda, nüüd läks lõpus natuke tormamiseks ja kuna rendiautoga on oht trahvi ka saada, siis üritasime mitte väga ajast üle minna. Mõned huvitavad leiud ja vaated veel.

San Marinot me soovitame igal juhul külastada, see on väga armas väike riigike, mille vanalinna osa on igal juhul külastamist väärt.

Ilusat suve jätku ja püsige terved!

Ravenna ja Bellaria

20.06.2021

Neljapäeval 17.06 jätkasime oma teekonda ning sihiks oli Rimini külje all olev väike linnake Bellaria, kus mul oli broneeritud imeodav hotell otse rannas. Jaak oli enam kui veendunud, et saame omale rendiautoks toreda Panda, kuid saime hoopis Opel Corsa, millel puudub igasugune võime kiirendada. Algselt mõtlesime, et vaatame Ravennas üle kõik nende katedraalid ja kirikud, kus on ajaloolised teosed ja ilusad mosaiigid. Paraku pakuvad nad komplektis pileteid, kas kolm või viis kohta ning muidugi on need kohad eraldi pakettides, mida me vaadata tahtsime. Lõpuks otsustasime, et vaatame suuremas koguses kunsti Firenzes ja Ravennas lihtsalt natuke jalutame ning sööme lõunat. Linnake on väga väike, väga puhas, väga korralike majadega – üldse ei sarnanenud Sitsiiliaga ning söögikoha ümbrus meenutas meile Telliskivi kvartalit. Ravennas sõitsid enamus inimesi jalgrattaga, mis oli väga kummaline, kuna pole ammu näinud, et linnas niiviisi usinasti kõik oma asju jalgrattaga ajavad. Lisaks oli muidugi tore see, et olid olemas kõnniteed, nähtus, mida Sitsiilias eriti tihti ei kohta … Jaagul oli muidugi harjumatu, et kõik piirkiirust jälgisid, ta on juba Catania ümbruses valitseva liiklusanarhiaga nii ära harjunud, et reeglitest kinni pidavad liiklejad on tema jaoks “imelikud” 😀

Söögikohtade osas tegin kiire Google otsingu, et mis on kõrgema reitinguga ja sattusime väga populaarsesse pasta söögikohta, rahvast oli palju, aga õnneks sees ikka mõni laud oli vaba ka ja mahtusime ära. Rasmusele tellisin Itaalia stiilis lihapallid, mis on nagu kartulipudru, liha on imepeenikeseks tehtud. Ma tean, et need talle eriti ei maitse, aga no ega mina süüdi ei ole, et ta ikka veel makarone ei söö … Ise me sõime pastat, ma proovisin musta pastat. Midagi väga erakordset ei olnud, aga maitses hea, pastat nad oskavad siin teha. Lisaks on ka hinnad rahakotisõbralikud, see meile sobib!

Pasta ja veelkord pasta

Ravenna on pisike, armas, puhas ja tore linnake, kus oli imevähe inimesi, peamiseks liiklusvahendiks jalgratas ning mitte midagi ei ole teha. Lisaks ei olnud neil mitte ühtegi gelato kohvikut – ainult istumisega korralikud kohvikud, kus sai gelatot tellida, aga see meid ei ahvatlenud.

Ilma oli väga palav ja seega võtsime suuna oma hotelli poole, et saaks ujuma ja jõuaks natuke rannas ka ikka vedeleda. Hotell oli Bellarias, ca 15km Riminist, mis on siinse piirkonna kõige populaarseim suvituspiirkond. Siin on ca 25km pikkune liivaranna joon ja Bellaria on umbes keskel.

Õhtul jalutades leidsime Bellaria tervituse

Meie hotell oli rannast ca 20m kaugusel. Parkimine oli maja esisel platsil ja autod lihtsalt parkisid üksteise taga ja kõrval. Ma unustasin pilti teha, aga süsteem toimis nii, et autovõti jäi alla administraatori juurde ja kui keegi tahtis ära sõita ja oli keskmine auto, siis administraatorid manööverdasid teised autod eest, et välja saaks. Me olime oma reas viimane nii saabudes, kui lahkudes, seega me saime ise hakkama. Tegemist oli perehotelliga, tuba oli küll väike, võrreldes Veneetsia hotellitoaga, kuid puhas ja meile piisav. Vannituba oli suur ja korralik, kuid mis selle hotelli täiesti eriliseks tegi oli hommikusöök. Kõike oli ja kõike sai. Kui tavaliselt on ainult saiakesed, siis seal sai tellida mitut erinevat moodi tehtud muna – munaputru, praemuna, keedumuna ning peekonit või vorstikesi ning lisaks pannkooke! Kõigele sellele lisaks oli neil buffe laud ka lookas igasugustest huvitavatest söökidest. Tuli välja, et kogu hommikusöögi saiade ja kookide valiku teeb igal hommikul mamma – administraator ütles, et ta ema igal hommikul küpsetab uusi asju. Väga tubli mamma ja tõesti kõik oli supermaitsev!

Hotellil on rannas kahe teenusepakkujaga tehtud kokkulepe, kus saavad hotelli külastajad odavamalt päikesevarju all pikutada. Üks päev maksis 12€. Saime oma koha üsna ranna lähedale. Vesi oli külm, kodus oli vesi külm ja siin ka. Huvitav, millal see lõpuks soojaks kavatseb minna … Natuke ujusime ja Jaak läks tuppa magama. Talle meeldib autoga sõita, aga see väsitab teda hirmsasti ja kui meil on pikemad otsad nt 3h ja enam, siis ta tahab pärast seda natuke magada. Kuna meil oli ainult üks toa võti, siis Rasmus oli sunnitud vähemalt tunni minuga koos rannas pikutama. Iga 10 minuti tagant ta muidugi küsis, kas tund on juba möödas 😀 Nagu kiuste tulid just siis koledad vihmapilved, kui me randa jõudsime, kuid peale ujumist kadusid need sama kiiresti, kui ilmusid ning taevas oli täiesti selge. Seega saime natuke ikka päikese käes ka vedeleda. Kuigi mulle meeldib läbi pilve rohkem päikest võtta, siis ei ole nii kuum.

Eriti ringi jalutada me seal ei jõudnud, kuna õhtu tuli suhteliselt ruttu ja me suundusime söögikoha otsingutele. Me enam mingit väga eriti peent restorani ei tahtnud, seega sattusime meie mõistes bubi sarnasesse söögikohta. See on praeguseni reisi üks toredamaid söögikohti. Jaagule toodi õlle kõrvale väga suur snäkkide vaagen. Neil olid menüüs huvitavad alkoholivabad kokteilid, mis Rasmuse poolt lõpuks ära joodi, ma sain mõlemast natuke maitsta 😀 Ise me sõime salateid ja Rasmusele tellisime pannkooke, mille peale ta muidugi alguses nägusid tegi, aga kui kohale toodi ja sööma hakkas, siis ainult mõmises ning limpsis peaaegu taldriku ka puhtaks 😀 Lõpuks maiustasime ka gelato ja kohvidega ning arve jäi selle suure prassimise peale 50€ kanti, peaaegu tasuta sellise koguse peale, mis me hävitasime. Jalutasime pärast natuke rannas ja oligi juba tuttu mineku aeg.

Imelise suve jätku, jooge palju vett ja ärge kuuma käes endale liiga tehke!

Burano – värviliste majade saar

19.06.2021

Kolmapäeval 16.06 külastasime Burano saart. Rasmus vaatab YouTubest ühe Inglismaalt pärit noormehe videoid, kes tavaliselt teeb kassiteemalisi postitusi, kuid aeg-ajalt ka reisimisega seotud. Mõned aastad tagasi käis ta Burinol ja Rasmus arvas, et me võiks ka sinna minna, et näeb lahe välja. Käisime ja vaatasime selle saarekese üle. Tõesti on väga tore ja värviline saar! Kui mul alguses oli plaan, et piilume ka Cinque Terre üle, kuna seal on ka lahedad värvilised majad, siis peale Burano külastamist olen ma enam kui veendunud, et Cinque Terre ei ole külastamist väärt. Kuna seal on need värvilised majad ühe koha peal ja sellise ilusa postkaardi pildi saab kusagilt eemalt pildistades, et efekt tekiks. Buranol ongi kõik värviline, kogu aeg. Saare elanikud elatuvadki peamiselt turismist ning kui algselt oli värviliste majade eesmärk meremehed turvaliselt koju tagasi juhatada, siis nüüd on see lihtsalt turistidele meelelahutus. Majad värvitakse iga paari-kolme aasta tagant uuesti üle, et värv värske püsiks.

Taaskord sõitsime veetranspordiga ning maksime piletite eest edasi-tagasi kokku 45€. Seega Veneetsias pole mingit probleemi ca 100€ piletite peale hakkama panna. Lisaks on Buranos oma “Pisa torn”, samuti viltu vajunud kirikutorn, mitte küll nii viltu, kui Pisa, aga siiski.

Ka siin leidus oma kanal, mis saarekest läbis, kuid siin olid kõik sillad ratastoolidega läbitavad. Meile jäi mulje, et kõik Veneetsia vanurid, kes vajavad liikumisel abivahendit, lisaks liikumispuudega ja ratastoolis inimesed elavad Burano saarel. Tänaval liikus väga palju kõikide abivahenditega vanureid ning ratastoolis inimesi.

Buranol kohtasime ka kasse ning üsna mitut. Rasmusele mälestuseks tegin lahedamatest pildid ka 😉

Tänava ääred olid täis kauplejaid. Väga populaarne oli pits ning erinevad erksavärvilised kleidid-seelikud. Oi need olid nii ilusad! Vaatasin ja mõtlesin, et kui ostaks, siis kuhu ma nendega läheks? Pole kusagil nendega uhkeldada ja isegi Eestisse tagasi tulles, kas ma siis seal käiksin sellistega … Jaak külla arvas, et võin vabalt kodus aias rohida nendega, endal ilus olla ja teistel ilus vaadata 😀 Ei ahvatlenud mind see mõte ja ostmata need jäidki. Seelikuid käisin küll piilumas ja katsumas, kuid lähedalt vaadates olid need ikkagi liiga kirjust kangast ning kangas tundus samuti imelik, seega minust need sinna maha jäid. Lisaks oli seal palju klaasist asju, nagu Veneetsiaski, sellel klaasikunstil on ikka mingi lugu, peaks seda lähemalt uurima …

Kirik oli kinni, seega sinna lähemalt uudistama ei saanud minna ega viltust torni ligemalt vaatama. Mere pealt paistab see rohkem viltu, kui lähedalt vaadates/pildistades, kuid natuke ikkagi.

Veel toredaid värvilisi maju ja isegi voodipesu on neil toredasti värviline 😀

Enne lahkumist tegime külmad joogid ja Rasmuse mahl oli tehtud Sitsiilia apelsinidest, pidin ikka kohe pilti ka tegema 😉

Burano on koht, mida igal juhul soovitan külastada, kui Veneetsias olla. Selline armas väike saareke oma värviliste majadega. Me jalutasime selle ca 1h läbi ja ühe otsa paadisõit võttis ca 50minutit. Selline poole päeva üritus, kui vähe shopata ja lõunat mitte süüa.

Imeilusat suve jätku ja püsige terved!