Turistina Itaalias – Page 5

Veneetsia – labürindi linn

17.06.2021

Veneetsia – tõeline labürindi linn – ühest otsast lähed sisse ja eks siis näis kuhu välja jõuad. Peale mitmekordset ära eksimist kindlasti ka sinna, kuhu Sul vaja minna on 😀 Lisaks on seal meeletus koguses sildasid, suuremaid ja väiksemaid ning sama lugematu arv kanaleid. Mitte ühtegi mootorsõidukit, mis mööda maad liigub ega jalgrattureid. Linna on vallutanud kahel jalal kõndivad inimesed ja see on midagi nii teistmoodi, et suisa naudid seda kõike! See linn meie perele meeldis ja väga! Küll ei meeldi see meie rahakotile – raha peale peab ikka väga kuri olema, kui tahta seal pikemalt aega veeta ning kõike nautida.

Veneetsia oma hiilguses! Peaaegu nagu kilukarbi siluett ju 😉

Ma kohe ei oskagi kusagilt alustada, emotsiooni on nii palju! Selgus, et pilte valisin ka siia postitusse 110 😀 😀 😀 Aga alustan siis algusest. Veneetsiasse plaanisime me minna juba viimased kaks aastat, mõnel Rasmuse pikal kooli nädalavahetusel, kuid siis tuli koroona ning igasugune liikumiskeeld. Iga kord, kui oli taas lootust, et äkki nüüd ikka saab, läks jälle kõik hullemaks ja taas olime, kas “punases” või “oranžis” ja ikka kuhugi minna ei saanud. Praeguse Jaagu puhkuse ajal oli meil algselt plaan ju hoopis USA-sse puhkama sõita, kuid siis selgus, et USA ei lasegi turiste sisse. Aitäh Triin, et sellele tähelepanu juhtisid, me peale Sinu vihjet hakkasime ka uurima, mis seis sellega on. Selgus, et seis on halb ja tegime plaanid ümber ning tulime hoopis Itaaliasse puhkama. Esimeseks sihtkohaks sai Veneetsia. WizzAiril oli suurepärane pakkumine 9.99 üks ots, üks inimene ja loomulikult võtsime selle. Viimane öö enne äralendu oli mul väga ärev öö, kaks päeva enne oli Suur Tossutaja taas hullama hakanud ning lennujaam oli ca 12 tundi pooleldi kinni, tunnis tohtis kolm lennukit kas tõusta või maanduda. Ärkasin öösel mingi mürina peale üles ja oi küll ma olin pahur, kui avastasin, et öösel enne meie lendu Suur Tossutaja aktiivselt tegutses. Hommikul esimese asjana kohe uurisin lennujaama infot, kas lennukid ikka lendavad, õnneks lendasid. Üle aasta aja sai taas lennata, väga tore oli 🙂

Lennujaamast Veneetsiasse otsustasime minna merd mööda, kui juba, siis juba kogu turistidele mõeldud lahendused. Edasi-tagasi pilet kehtib 30 päeva ja kokku maksis see meile kolmele 45€. Läksime pikka teed mööda ehk sõitsime ca 1h 15min, saaks ka 40 minutiga, aga otsustasime, et sõidame siiski pikemalt, siis saame rohkem vaadata. Veetee oli vees olevate suurte puidust postidega tähistatud. Küll oli mul tunne, et mingid paadid seda küll ei jälginud. Eriti tuimalt suhtusid sellesse vanarauda ja prügi vedavad alused. Minnes oli mõnusalt vähe inimesi ja sai nii ühelt kui teiselt poolt paati välja vahtida ning pilte teha. Esimese meresõidu ajal Veneetsiasse nägime kohe ära – posti-, matuse-, prügi- ja kiirabipaadid. Matusepaadist ma paraku pilti ei jõudnud teha, aga see oli tagant lahtine paati, mille peal oli kirst ja selle kummalgi pool olid mustades ülikondadest meesterahvad. Vaatepilt oli üsna sürrealistlik. Otse Veneetsia vastas on neil suur saar, kus asub surnuaed. See on üsna haigla vastas, Rasmus arvas selle peale, et sellepärast see surnuaed seal ongi, et saaks otse haiglast kiiresti kohale 😀 Kiirabipaat töötas ka täis tulede ja viledega ning hiljem nägime, kuidas paadist haige haiglasse viidi. Merel me politseid ei näinud, kuid kanalis küll. Lisaks nägime veel taksopaati. Ainus, mida me ei näinud, oli tuletõrje, ülejäänud olid kõik esindatud, näiteks tellingutega paadist ehitusmehed tööd tegemas, suuri rekkasid vedav kargo, prügi- ja kaubapaadid. Ühesõnaga, kõike, mida muidu mööda maad transporditakse, veetakse siin mööda vett.

Sellised puidust postid tähistasid veeteed, eemal paistab Veneetsia – on veidi kilukarbi nägu?!

Transpordi alused, millest õnnestus pilte teha – postivedu, rekkavedu, kiirabi.

Kanalis nägime politseid ja taksosid ning täna lennujaama ligidal ka eriväge, tegid vist politseiga mingit õppust seal.

Paadist otse haiglasse või haiglast otse meresõidukile, tavaliinide peatus oli väljapääsu ees.

Vaated teele jäänud saartele ja Veneetsiale.

Jaagu kindel soov ja nõue oli, et Veneetsias tema tahab hotelli kanali ääres, et saaks hommikul terrassil kohvi limpsida ja vaadet nautida, oli nõus öö eest rohkem maksma, kui muidu. Leidsin väga mõistliku hinnaga hotelli – kaks ööd kolmele 190€, hommikusöögid hinnas. Lennujaamast ära sõites oli piletimüüja onu väga abivalmis – seletas, et meie hotell asub täpselt saare keskel, seega on meil võimalik kolmes peatuses maha minna, mis on enam vähem ühe kaugusel, kuid viimased peatused on lihtsalt teisel pool saart ja seega kulub rohkem aega. Andis meile paadi sõidu ajagraafiku ka kaasa. Rasmus otsustas, et läheme kõige viimases maha ning sealt oli meie hotelli 5 minutit kõndida, teisest oli ca 10 minutit. Leidsime oma hotelli tänava väga lihtsalt üles, küll ei leidnud me hotelli 😀 Meie hotelli ees oli lisaks mitu erinevat restorani ja seal kargasid kohe kõik ligi, et tule ikka meile sööma ja mul on siin head hinnad ja parim toit. Ja kuna nad aina meid segasid, siis me marssisime oma hotellist lihtsalt mööda. Viimase restorani onu oli lahkelt meid nõus tagasi juhatama ja siis leidsime oma hotelli ukse ka üles. Hotell oli selline tõeliselt Itaalia hõnguline ning nad andsid meile sama hinna eest juuniorsviidi toa. See oli suur, väga suur! Vaade oli küll paraku sisehoovi, kuid polnud hullu, söögisaalist avanes imeline vaade kanalile.

Meie tuba – hotell oli üllatavalt tühi – esimesel ööl üks tuba veel ja teisel kaks veel.

Mehed hotelli rõdul kohvi nautimas ja söögisaali vaade – täna hommikul olid saksa või austria neiud ka varakult söömas.

Vaade söögitoa rõdult vastasmajale ja paremale poole.

Jõudsime Veneetsiasse täpselt lõuna ajaks, hotellist administraator soovitas meile ühte mitte turistikat restorani, mis oli hotelli restoran ning mille leidmine tundus suhteliselt lootusetu ülesanne, kuna tädi tegi täpi kaardil valesse kohta. Lõpuks ikka leidsime üles ja me siiski arvame, et see oli ka ikkagi turistikas, kuna hinnad olid ebareaalsed, meil läks lõuna 94€ maksma!!! Ja minu prae unustas kelner õnneks tellimata, muidu oleks veel suurem summa olnud.

Ma ei saa kuidagi mereandidest mööda vaadata ning Rasmuse tuunikala. Tellisime põhiroa kõrvale lisandid ka, kuna nii oli menüüs kirjas, kuid seda ei olekski vaja olnud. See lisand oli lõpuks minu lõunasöök 😀

Veetsime kaks päeva mööda linna ringi kolades, eile käisime ka Burano saarel, mis on kuulus oma värviliste majade poolest, aga selle kohta teen eraldi postituse, muidu see postitus veniks siin kahe kilomeetri pikkuseks. Kuna me ei ole ammu nii palju kõndinud, siis õhtuks olid jalad ikka täiegi läbi ja valutasid – meil kõigil muideks 😀 Me ei käinud üheski muuseumis ega katedraalis, lihtsalt avastasime Veneetsia tänavaid ja käisime läbi kõik üle suure kanali ehitatud sillad, mida on kokku neli.

Kõige kuulsam ja kõige enim pildistatud sild päeval ja hilisõhtul ning me ei ole eriti kindlad, kas see on kõige vanem või vanuselt teine.

Puidust sild – äkki see on hoopiski kõige vanem …

Kõige uuem, kalleim ja kõige koledam sild – maha visatud miljonid ja kohalikke välja vihastanud sild.

Pildil on neljas sild, mis paistab klaassillalt ära – see on ka üks pahameele allikaid, et miks kaks silda nii kõrvuti tehti … Sealt kaudu läksime tagasi linna peale.

Kui elus üks ja ainus kord gondliga sõita, siis see on kohustuslik Veneetsias ära teha! Ilma gondlisõiduta nagu polekski Veneetsia võlusid üldse tunda saanud. Siltide peal on kirjas, et päevane sõit 80€ ja hilisõhtul 100€, alates 19:00. Gondlimehed (poisid) seisavad peaaegu iga kolmanda silla juures ja aina pakuvad seda teenust. Kujutage nüüd ette, et jalutate mööda linna ja iga vähemalt kolmanda silla juures on need gondlimehed ja müüvad oma teenust, lisaks iga restorani ees on kelner, kes oma restorani kiidab ja sööma kutsub ehk lõpuks on nendest kõikidest pakkujatest-kutsujatest väga-väga kõrini! Kõige tüütum on, et nad on nii järjekindlad, iga kord kui mööda lähed, ikka pakuvad-kutsuvad ja nii iga kord, kuigi oled korduvalt “ei” öelnud. No ikka väga tüütu! Gondlimehed muidugi alati ütlevad, et spetsiaalne hind, ainult täna ja ainult teile nagu ikka, et kliente meelitada. Selgus, et see spetsiaalne hind oli 60€, Jaak oli nõus maksimaalselt 70€ maksma, seega andis ta 5€ jootraha ka veel peale. Sõit oli lahe, soovitan igal juhul! Vee peal on elamusi ning uudistamist küllaga.

Hotellid, kuhu pääseb ligi veeteed pidid – mööda sõites Jaak muidugi nõudis, et miks me sellistes ei ole – ma siis küsisin, kas ta oleks öömaja eest topelt nõus maksma olnud …

Mustad triibud tähistavad läbi aegade kõige kõrgemat Veneetsias olnud veetaset.

Veest räsida saanud uksed, vesi esikus ning palju merikarpe

Seiklused kanalit mööda – turistid pildistavad meid ja meie neid 🙂 Paremal pildil, see tagumine tumekollane maja on meie hotell.

Tegime väikese tiiru merel ka – see oli gondliga suhteliselt kõhe – kõikus palju ja teised alused tundusid kõik nii suured! Kuid vaated olid see-eest imelised!

Kui Stockholmis on üks hästi kitsas tänav, kus kõik pildistamas käivad, siis Veneetsias leiab selliseid iga nurga peal. Alguses ei saa hästi aru, kas see on läbitav tee, kuid lõpuks võid leida ennast silla, suurema tee või kanali äärest. Avastamisrõõmu on küllaga. Tundub ka, et inimesed on taas reisima hakanud, võrreldes eelmise aasta Roomaga oli Veneetsia ikka täielikult ülerahvastatud 😀 Kuid siiski me arvasime, et tavalise olukorraga võrreldes oli inimesi ikka väga vähe, kohalikud ise hakkavad augustist puhkama ja paljud ei viitsi tegeleda reisimisega kaasneva testimise ning paberimajandusega. Liikuma pääses vabalt, järjekordasid ei olnud ja meie hotell oli ju praktiliselt tühi. Küll olid lahti kõik restoranid ning hotellid, mis meie tee peale nendel päevadel ette jäid, seega Veneetsia on ennast täielikult avanud. Nad on muidugi juba mitu nädalat ka “valges” tsoonis olnud, mis tähendab, et enam mingeid piiranguid ei ole v.a üleriigiline maski kandmise nõue alati ja igal pool v.a päevitades ja ujudes.

Need lahedad Veneetsia tänavad! Mõned on koletänavad ikka ka 😉

Need lõputud kanalid ja lugematu arv sildu.

Ilusaid maju oli palju ja muidugi ka kolemaju ning nende San Marco väljak oma ajalooliste hoonetega oli tõeliselt kaunis. Seal nägime ka ainukest järjekorda, kuidas inimesed katedraali sissepääsu ootasid. Kuna me oleme neid katedraale juba piisavas koguses näinud, siis me otsustasime, et me seda siin ei külasta.

Lõvilõrr San Marco väljaku juures ning teisi ilusaid hooneid.

Öeldakse, et Pisa torn on kõver, kuid meile tundus, et Veneetsias on ka kõik tornid natukene viltu. Palja silmaga oli paremini aru saada, kuid piltidelt on ka natukene näha, et need tornid ei ole päris otse.

Kes siis ei teaks Veneetsia karnevali?! Minu pere näiteks 😀 Nad oldi teadlikud Rio karnevalist, kuid Veneetsiast ei teadnud nad midagi. Küll oli linn täis neid toredaid poode, kus igasugust karnevali kraami müüakse, eriti neid maske. Lisaks on palju klaasist ehteid ja nikerdusi, see oli mulle üllatuseks, et siin mingi klaas nii kuulus ja oluline on. Rasmusel tekkis kohe soov omale ka mask saada, lubasime endale siis selle väljamineku. Teada tuntud kassi fanaatikuna, otsis ta endale sobivat kassimaski. Lõpuks ühest poest leidsime, kus tädi ise tegi klaasist ehteid ja tema abikaasa valmistas maske. Saime kaasa ka sertifikaadi, et tegemist on Veneetsia originaaliga, mitte Hiina masstoodanguga. Meie hotelli tänaval oli ka üks maskimeister, kuid tema maskid olid kaks korda kallimad, aga neis oli ka rohkem kulda-karda-kalliskive. Need maskipoed olid väga lahedad, igal juhul tasub läbi astuda, ainuüksi elamuse pärast.

Klaasist nänn ja maskipood ning Rasmuse mask.

Veneetsias toimub praegu ka biennaal, kuid me ei külastanud seda. Kuna see toimub erinevates kohtades üle kogu linna ja igal sissepääsul on oma eraldi pilet. Ma ei viitsinud väga kodutööd ka teha, et kus oleks midagi huvitavat mida vaadata. Suur kompleks, nende paviljonidega, on eraldi pargi alal, mis oli samuti pileti eest ja teatud aegadel lahti. Kui me sinna jõudsime oli, see juba kinni. Sain ainult sissepääsu ka esimest näha olevat paviljoni pildistada.

Seal eemal paistvas pargis biennaali paviljonid asuvadki.

Iga kahe aasta tagant toimuv Veneetsia biennaal – sissepääs ja Taani paviljon

Suure kanali äärne tänav päeval ja õhtul.

Mõned pildid veel. Seal oli veel päris palju vanu telefoniputkasid ja tundus, et need isegi töötasid. Nägime palju kerjuseid, seisid treppidel mütsid näpus ja kerjasid. Ühe leidsime teel biennaali poole ka pingilt magamas. Silla pildiga on lugu ka – kaardi järgi oli see ammustel aegadel prostituutide sild, läksime kohe üle vaatama, kas kohtame mõnda, kuid peale meie ei olnud seal kedagi 😀

Meie jaoks juba ajaloo hõlmas – telefoniputkad, kodutu ja kunagine prostituutide sild.

Suvi ja gelato käivad käsikäes! Leidsime siit oma pere uue lemmiku – marjamaistelise jäätise, see maitses ülihästi! Isegi Rasmus sõi, kuigi tema vaieldamatu lemmik on stracciatella. Lisaks sain ma siin süüa oma elu esimest homaari, maitses päris hästi. Kuna rahakotis oli lõunate ja eelmise päeva õhtusöögi osas toimunud ikka korralik röövimine, siis viimasel õhtul otsustasime pizza kasuks. Kui me muidu oleme hotellist alati vasakule tormanud, siis viimasel õhtul läksime paremale poole luusima ja avastasime seal väga palju toredaid maju, mingi kindluse ja hunniku söögikohti. Tagasi tulles, nosisime taas gelatot ning tellisime kaasa pizza – suur maksis 12€ ja väike 6€, see on peaaegu tasuta ning need olid väga suured ja täitsa söödavad! Ooteaeg oli 40 minutit, tundus ülimalt popp koht olema, rahvast oli kogu aeg. Kuna see oli meie hotellile nii lähedal, siis me tänaval ei oodanud.

Gelato – Itaalias kohustuslik! Minu õhtusöök ja viimase päeva pidusöök.

Veneetsia – tõeliselt teistsugune linn – igas mõttes. Tasub külastamist! Küll jah, selleks, et täit elamust saada tuleb rahakott puuga selga võtta. Kindlasti saab kogu reisi ka pizza, panini ning gelato najal üle elada ja eelarve ongi kohe tunduvalt väiksem, kuid teades eestlaste lembust Itaalia köögi vastu, siis võiks mõnes restoranis ka siiski süüa. Kuigi meid on see kaks aastat Sitsiilias ära rikkunud ja Veneetsiast me ühtegi vau toiduelamust ei saanud. Jah, kõik oli maitsev ja spagette oskavad nad jätkuvalt võrratult hästi teha, kuid vau elamust ei mingit. Valetan – see marja gelato oli tõeline vau elamus! Lisaks peavad jalad korras olema, et siin ringi liigelda, ühtegi ratastel liikuvat vahendist kasutada ei saa. Tänavapildis nägime väga üksikuid vapraid kärudega mässajaid ning mitte ühtegi ratastooli ega muude abivahenditega liikuvaid vanureid. Osadest tänavatest ei mahukski ei käru, vankri ega ratastooliga läbigi. Kuid linn oli lahe, majad olid muidugi täiesti tavalised, kuid kogu see kontseptsioon – kanalid, sillad, kitsad tänavad, veeteele üles ehitatud infra – see kõik on lihtsalt nii äge, et peab ise kogema!

Eile võtsime lennujaamast oma rendiauto ja reis jätkub – Rimini, San Marino, Firenze, Pisa, Milano ja kui jõuame, siis põikame ka Como järve äärde. Siis on Itaalia tehtud! Kuna praegu on jalgpall, siis mul on arvutile ligipääs raskendatud ja postitused tulevad viitega. Imelist suve jätku ning püsige terved!

Gelas gelatot söömas

30.08.2020

Edukalt möödunud koolinädalat otsustasime tähistada Gelas gelato söömisega. Planeerime sinna minna juba pikemat aega, aga kuidagi ei sattunud. Eile võtsime siis ette, et vaatame Gela üle ja nii me siis sinna seiklesime. Ikkagi üks natuke suuremaid mere äärseid linnakesi Siracusa maakonnas, kus me veel käinud ei ole. Infot selle linna kohta eriti ei leia, kuna seal ei ole midagi teha ega vaadata, tavaline tüüpiline Sitsiilia keskmise suurusega linnake. Majad on igavad ja paljud neist lagunevad, tänavad on räpased ja barokki üldse ei ole … Rannajoon on küll pikk ja ilus liivane, aga sellega ka kõik piirdub.

Alustasime oma külastust kohalikust muuseumist, kus väidetavalt pidi olema üks Euroopa suurimaid vaasikogusid. Me kahtleme selles sügavalt! Üks suur ruum oli muidugi suletud, äkki seal need vaasid ennast peitsidki. Väljas oli neid väga vähe ja midagi erakordselt silma ei jäänud. Agrigentos oli palju suurem ja uhkem väljapanek … Sisse minek oli muidugi omapärane – onu, kes pileteid müüs, ei osanud sõnagi inglise keelt 😀 Olgu, kõigepealt pidi ukse taga regama ennast kellaajaliselt sisse ehk tegema selle nn. eelregistreerimise, mis siin peale koroonat nüüd rangelt soovituslik on ja mida me kasutasime ainult mandril. Peale seda müüs ta meile piletid – Rasmus oli tasuta ja täiskasvanud on 4€ inimene. Hakkasime juba sisse minema, kui onu tormas meile veel järgi, et temperatuuri on vaja ka mõõta. No olgu, saime läbi, kuigi Rasmusel mõõtes läks see masin punaseks ja üle onu õla nägin, et oli algusega 37, aga mis edasi, ei näinud. Tundub, et laps jõudis muuseumisse kõndides vahepeal juba üle kuumeneda. Muuseum oli väike ja mõned asjad olid päris huvitavad, kui oleks viitsinud tõlkimisega tegeleda, siis oleks kindlasti palju tarkust ka juurde saanud.

Edasi vaatasime üle katedraali ja linnaplatsi. Kadetraal oli väljast täiesti mitte midagi ütlev, aga seest oli väga ilus. Hästi lihtne, avar, valgetes toonides ja kuldne – seda kirjutati ka, et kindlasti minge sisse, et seest on kena ja nii oligi. Linnaplatsil oli üks kuju ja sellega ka kõik piirdus. Tundub, et hiljuti olid olnud pulmad, kuju juures oli näha mitut valget tuvi 🙂

Katedraal seest – orel ja vaade altarile.

Veel, mis oli kummaline – linnas oli näha ainult mehi, väga üksikud naisterahvad liikusid ringi. Olen siin seda ennegi tähele pannud, et linna keskväljakutel või parkides on meeste grupid, selliste vanade meeste, istuvad pingikestel või seisavad – teevad suitsu, ajavad juttu, kui mõni kohvi koht on lähedal, siis joovad seal kohvi. Huvitav, mida naised sel ajal teevad? Koristavad kodu? Teevad süüa? Igatahes on siin kombeks meestel koguneda ja mokalaata pidada.

Mehed, ainult mehed. Katedraali trepil sama lugu …

Rannas oli üks mälestusmärk, mis on pühendatud I maailmasõja rahukonverentsi läbiviimisele Gelas. Väidetavalt maksis see mälestusmärk 350 000€. Keegi ei tea, miks see nii palju maksis ja miks selline telliti. Praeguseks on see täis soditud ja ära pleekinud.

The Wings of Mazinger Z – mälestusmärk Gela rannas.

Ilm oli taas erakordselt soe – auto termomeeter näitas parkides 32 kraadi, aga majade vahel ringi kõndides tundus nagu oleks vähemalt 40. Higi voolas ojadena ja tõeliselt kuum oli. Peaksime ju juba harjunud olema … Mere äärses kohvikus maiustasime gelatodega, jah, me istusime sees, ei mingit ranna vaate nautimist, sees oli hea jahe 😀 Gelas maitses gelato kohe kuidagi paremini 🙂 Tegime ka väikesed espressod ja hakkasime tagasi auto poole jalutama. Tee peale jäid ette tühi purskkaev, kus oli lahe poisi kuju. Jessukese kuju, kuhu oli palju lilli ja kaelaehteid toodud/jäetud. Ning ühel kõrvalisel tänaval oli üks ilus seinamaaling – tuli välja, et see oli pühendatud ühe noormehe esimesele surmajärgsele sünnipäevale … Nii vähemalt oli tema pildi juures kirjas.

Pildil olevale noormehele pühendatud seinamaal.

Kolemajad kõrvuti korda tehtud majadega.

Maha oli blokkidest kirjutatud Gela ja natuke nostalgiat ka – telefoniputkad.

Edasi suundusime randa – lubati surfituult. Maabusime kodu lähedal rannas. Rahvast oli üllatavalt vähe, aga me jõudsime ka siesta ajal, nii 15:00 paiku. Jaak läks merele, aga paraku ta väga surfata ei saanud, kuna tuul ei olnud siiski tema poolt. Eemal oli küll palju lohesid näha, aga need olid suured lohed ning Jaak teatas selle peale, et kui ta oleks 30cm lühem ja 30kg kergem ning sama suure lohega nagu kohalikud, siis ta saaks ka surfata 😀 Nojahh, mis siis ikka … Me saime liivarannas ujuda, mina päikest võtta ja Rasmus korjas mulle mere põhjast jälle palju ilusaid merekarpe. Täna teeme rurfiga uue katse, aga seekord siis Siracusa rannas.

Mõnusat suve jätku!

Perepuhkus Itaalias – päev neli – Sassi di Matera ja Alberobello Trulli

16.07.2020

Hommik algas rahulikult ja varakult, seekord läks uni varem ära. Taaskord magus hommikusöök ning turismimaksu tasumine, mis oli seekord 12€. Öömaja kohta veel – bookingus on väga kõrged hinnangud, tänu sellele ma selle kasuks üldse otsustasingi. Tuba oli suur ja voodi mugav, vannituba puhas ja kraanid töötasid, midagi ei lekkinud ega roostetanud. Bassein on väike, kuna meiega samal ajal keegi ei tahtnud sulistada, siis oli see privaatne. Majakese ees oli laud toolidega, lisaks lehtla ning suure maja juures ka laud toolidega, seega õues sai ka mõnusasti istuda ja õhtut veeta. Wifi oli väga nõrk, kui Rasmus oma asju tegi, siis meile enam signaali eriti ei jätkunud. Toas puudus ka normaalne internetilevi, õues oli enam vähem. Vägagi keeruline oli blogi kirjutada, eriti pilte alla ja üles laadida, selleks pidi kõvasti aega ja kannatust varuma. Omanikud rääkisid niipalju inglise keelt, et said hakkama sisse- ja väljaregistreerimise ning hommikusöögi küsimustega, kui muuks teemaks läks, siis tuli Google translate appi võtta. Koht oli puhas, ruumi parkida oli ka, seega täitsa hea valik.

Edasi võtsime suuna Matera peale. Kui otsida veebist kohti, mida Lõuna-Itaalias külastada, siis tulevad pigem välja kuurordid, Pompei ja Alberobello Trulli. Ühest blogist jäi silma Sassi di Matera soovitus. Paraku selle kohta eriti infot veebist ei leia, aga seda linnakest soovitame küll külastada. Algselt elasid seal inimesed kaljukoobastes, siis ehitati lubjakivist linn, mille ümber on nüüd hakatud uut modernsemat linna edasi ehitama. Kogu see vana osa, oma vanade majade ja tänavatega on lihtsalt väga teistmoodi ja huvitav vaadata. Veetsime seal meeldivad 1,5 tundi koos lõunasöögiga.

Maa-alune veehoidla, kuhu mahtus 5 miljonit liitrit puhast vett.

Vahvad tänavad ja veel vahvamad kujud majade otsas

Ka siin oli palju käsitöö poode, suunitlusega kujukestele

Sulanud kell, taustal koopad, kus kunagi elati ning Rasmus ja Jaak

Tunnike autosõitu ja jõudsime Alberobellosse oma hotelli. Seekord võtsin ööbimise peaaegu kesklinna. Väidetavalt 4 tärni aga see on mingi Itaalia numeratsioon vist. Meie tuba on suur ja puhas ning sisehoovis on suur bassein. Parkimine on hotelli ees tänaval, seega kui kohti on, siis saab parkima – üks vaba koht õnneks veel oli. Me Rasmusega vallutasime kohe basseini ja Jaak sättis ennast magama. Puhkasime natuke ja sättisime ennast siis linna avastama. Taaskord imearmas heledates toonides ja väga vahvate väikeste ümarate kivikatustega majakesed. Päkapikumajakesed nagu Jaak neid kutsuma hakkas. Õnneks ei läinud me kohe õigesse kohta ja tänu sellele saime niisama linna peal ringi ka uudistada. Koht on tõesti armas nagu väike päkapikulinnake. Inimesi oli muidugi palju, kuulda oli nii hollandi, saksa, prantsuse ja muidugi itaalia keelt. Üldse oli palju prantslasi ja hollandlasi nendes linnades, kuhu me sattusime. Ühtegi eestlast ei kohanud või noh vähemalt eesti keelt ei kuulnud. Alberobello Trullit soovitame ka külastada, mis sest, et tõeline turistikas aga see-eest väike ja armas turistikas. Õhtu lõpetasime pizzaga, kuna Napolis pizzat ei saanud, siis see oli ainus võimalus veel Itaalias pizzat süüa.

Sellest kirikust sai kõik alguse, 1744 hakati seda ehitama ja sellest arhitektuurist innustatuna ehitati pool linnaksest niiviisi.

Enamus majadest on tänaseks saanud suveniiripoed, kohvikud või restoranid

Kõige kuulsamad majad tänu oma märkidele

Sellega saigi meie Itaalia puhkus läbi. Homme võtame ette kodutee ja õhtuks peaksime oma armsal kodusaarel taas tagasi olema. Ilusat suve jätku!

Perepuhkus Itaalias – päev kolm – Pompei

15. 07.2020

Magasime üllatavalt kaua, 7.30 paiku hakkasime virguma. Hommikusöök oli täielikult Itaalia stiilis – magusad saiad, jogurt, kohvi/tee. Rasmus sai oma krõbinaid ka, seega ta oli kõige rohkem rahul 😊 Pompei linna varemete külastus oli meil broneeritud kella 10.00ks. Vaucher tuli kassas pileti vastu ümber vahetada. Hakkasime varem sättima, nii 9.00 paiku, et oleks ikka varu.

Hommikusöök, öömaja aed ning mäed maja taga

Ohh seda rõõmu – auto tegi krõk-krõk ning ei käivitunud. Seisa kõrvade peal, kisu klemmid lahti, tantsi tuletantsu – ei midagi, no ei käivitu. Küsisin siis majaperemehelt “krokodille”, et särtsu anda. Õnneks tal olid need. Lisaks meile olid öömajal kaks perekonda Hollandist ja ühe auto parkis meie kõrval. Palusime temalt abi. Onu oli lahkelt nõus meid aitama, küll ei osanud ta “krokodillidega” mitte midagi peale hakata 😀 Paistis meie vanune inimene olevat, aga on riike ning inimesi, kes tõepoolest selliste asjadega kunagi kokku puutuma ei pea. Särts antud ja auto käivitus. Hurrraaa ja nüüd vana Pompeid, mis 79 eKr Vesuuvi vulkaanipurske tagajärjel tuha alla mattus, avastama. Nüüdseks on linn välja kaevatud ning see on väga hästi säilinud. Ühesõnaga jõudsime umbes 9:30 paiku Pompei parklasse, meie öömajast sõidab sinna ca 8 minutit. Sain kõne Itaalia numbrilt, üldiselt ma neid vastu ei võta, aga seekord siis võtsin. Helistati ja uuriti millal me Pompei piletitele järgi tuleme, ütlesin, et olen parklas ja tädi saatis WhatsAppi asukoha – ma lugesin küll vaucheritl, et peab pileti vastu vahetama aga millegipärast ma arvasin, et see ongi peasissepääsu kassas, tuli välja, et see oli hoopis mingi teine koht, kust seda lunastama pidi. Kuna olin ähmi täis ja ei kontrollinud aadressi üle, siis see kaardil märgitud koht saatis meid ca 2km kaugusele linna. Ma ise veel pahandasin, et misasja, kuhu need oma kontori on toppinud ja oleks seda teadnud, oleks enne autoga läbi käinud. Kohale jõudes selgus, et see oli täiesti vale koht ja õige koht oli parklast ca 400m kaugusel alumise sissepääsu juures. Oi ma olin kuri, eelkõige enda peale, et ma asju üle ei kontrollinud, mida ma tavaliselt alati teen. Ega siis midagi, tormasime siis tagasi, kogu see edasi-tagasi trall läks meil 23 minutit ja oma kella 10:00 aja olime juba maha maganud. Kurtsin seal tädidele ka, et see saadetud koht saatis meid 2km kaugemale. Saime oma piletid kätte ja seal oli sissepääsu aeg 10:15-10:30, huhhh jõuame! Võtsime ühe audiogiidi ka ning suundusime sissepääsu poole. Inimesi oli järjekorras hõredalt, mõõdeti taas temperatuuri – kõikides kohtades on olnud mingid automaatsed masinad, mis seda mõõdavad. Ahjaa, see tuletab mulle meelde, et eile restoranis, enne kui meid sisse lasti, mõõdeti ka temepratuuri. Onu, kes temperatuuri kontrollis nägi mul pabereid näpus ja küsis, et kas need on piletid, kontrollis kellaaega ja suunas meid kassadest mööda otse sissepääsu juurde. Tundub, et Pompei pileteid siiski ei osteta nii palju netist, vaid pigem koha peal. Lisaks oli seal ka suures koguses giide, kes oma teenust pakkusid, ühele juba tegime heateo ja meie piir on nüüdseks täis, pealegi meil oli audiogiid 🙂 Hetkeks võtsime aja maha, liikusime tagasi Vana-Rooma aega ning nautisime kõike seda, mis sel ajal maailma olid loodud. Rasmus oli meile giidiks, ta kuulas ja rääkis edasi, haris ennast ja meid. Koht on võimas ja suur ning keda vähegi vana ning iidne huvitab, siis kindlasti soovitame ära käia. Meil läks ca 3 tundi koos väikese söögipausiga. Vaadata on palju ning maa-ala on ka üsna suur. Kindlasti meie reisi üks kõige lemmikumaid kohti!

Amfiteater – saab palju parema ülevaate, kui Colosseumis

Rikaste inimeste majadesse sissepääsud ning vaated majja ning aeda.

Majad olid ilusasti värvitud ja seintel/lagedel kaunid ornamendid

Pompei vanadel tänavatel oli rohkem nimesi, kui Roomas 🙂

Veinikelder ning tuhast välja kaevatud inimene

Olime tänaseks planeerinud ka siinsete kõige populaarsemate kuurortlinnade külastuse Sorrento, Positano ning Amalfi – mõtlesime, et ühte neist põikame sisse ning teeme väikese ujumise ja naudime siis seda paljukiidetud Itaalia Kariibimere tunnet. Juhtus aga see, mis juhtuma ei pidanud ning auto tegi taas meile rõõmsalt krõk-krõk ning ei käivitunud. Nojahhh, mis seal siis ikka, googeldasime alguses ise mingeid autoremondi kohtasid, kuni lõpuks läksime ühte infopunkti ja kurtsime muret, et auto ei käivitu. Kassast poiss kutsus kohe selle onu, kes parkimist kordineeris ning see onu omakorda helistas mehhaanikule. Jaak lippas siis auto juurde, tegi akust pildid, parkimise onu andis info mehhaanikule edasi ja ca 3o minutit ning 160€ hiljem oli meil uus aku nagu naksti autole installeeritud. Jaak küll nentis fakti, et maksime topelt, aga no tõesti, meil oli lahendust vaja ning me saime oma auto taas liikuma. Mingi osa rahast sai kindlasti see parkimise onu ja mehhaanikuid pidi muidugi ka kaks tulema 😀 Teekond kuurortidesse võis alata! Ja siinkohal kolistasin ma taaskordselt kõvasti ämbrit! Kõik juhtus kuidagi nii ruttu, et mul jäi Google maps sisse panemata ja saatsin meid kiirteele, siin ümbruses on aga selline naljakas maks, et maksad linna sisse ja ühes kohas ka välja sõitmise eest – kui siia tulime siis maksime ühes kohas 1€ ja teises 2.10€. Nüüd sattusime teele, kus pidi 2.10€ maksma ja kuna ma saatsin meid alguses valesti, siis tegime rõõmsalt tiiru tagasi ning saime veelkord 2.10€ maskta, 6km 4.20€ eest … Mis see päev meile veel toob?!

Sorrentosse ei hakanud me minema, mõtlesime, et läheme siis ikka kõige popimasse kohta, kus ka liivaranda natuke on ehk Amalfisse. Sõit kulges viperusteta, vaated rannikule olid imelised ning tegime ka mõned peatused, et seda vaadet imetleda ning jäädvustada. Mida lähemale me nendele kuurorditele jõudsime, seda arusaamatumaks meile kogu see asi muutus. Tee läheb kaljude peal, sest seal on rannik kaljune. Linnakesed on ehitatud kaljuseintele ja seal all kusagil on meri. Randa,kui sellist, ei eksisteeri. Sorrentosse on ehitatud platvorm nagu laevadel on sadamates platvormid, et saaksid laevale minna, siis siin pikutavad nendel inimesed – inimplatvormid 😀 Mingil ajahetkel hakkasid äkki kaljude äärde parkivad autod tekkima, mitte midagi ümbruses ei ole ja autod lihtsalt pargivad ja nii mitmeid kilomeetreid järjest. Küll me üritasime aru saada, miks nad pargivad ja kuhu sealt saab, aga targemaks ikka ei saanud. Järgmisena üritasime aru saada, kuidas randa saab. Lõpuks oma peaga nuputasime sellise asja välja – pargid auto kuhugi-kes-teab-kuhu, seal sõitsid bussid – inimesed korjatakse raha eest sealt kaljude juurest peale ning sõidutatakse linnakeste juurtes väravateni, mis on kõigile avatud ja kust saab trepist alla linna ning mere äärde minna. Olgu, kuid milline värav on õige värav, kuidas seal all ma tean, et saan ujuma?! Ülevalt ei paista ju mitte midagi, kui killuke merd ja palju paate ning jahte. Lõpuks jõudsin ma järelduseni, et siin piikonnas ongi nii, et randa ei ole ja niisama pikutada ei saa, küll saab rentida paadi või jahi ning seilata mööda seda imeliselt puhast merd, ankurdada ennast vaiksesse lahesoppi koos kõigi teiste paatidega ning ujuda ning paadis peesitada. Otsustasime, et otsime selle kohta nüüd rohkem infot, et kuidas seal piirkonnas ikkagi see loogika on, kuidas kohalikud koju saavad ning kuidas turist randa saab. Me ise ei jõudnudki kuhugi, sest isegi kui me oleksime leidnud mingi värava, mis käib lahti, siis kilomeeter alla mere äärde trampida ei tundunud üldse ahvatlev ja pärast üles tagasi ka veel. Jaak teatas, et tal on kodus juba rannast raske tagasi koju vantsida, siis mis ta siin veel tegema peaks. Ja ei midagi uut, parkida ei olnud ju ka nagunii mitte kuhugi 😀 Hotellidel ja restoranidel olid kettidega või väravatega piiratud parklad, seega nende kliendina saab nii parkida, kui ka alla mere äärde, me eeldame. Lisaks olid tee ääres sellised toredad puurid, kuhu olid siis autod pargitud ning kus olid lukus väravad, nii auto oma, kui ka jalgvärav ehk autod olid puuri pistetud, väga omapärane vaatepilt 😀 Eks need olidki kohalikud, kellel oli seal kodu ja see oli tema garaaž. Igatahes oli selline süsteem ja olukord meie jaoks esmakordne ja vägagi palju küsimusi tekitav. Kui keegi mu lugejatest on käinud sealkandis puhkamas ja teab kuidas see süsteem seal töötab, siis võite lahkelt infot jagada! Mere äärde küll ei saanud, aga vaateid jäädvustada küll ning ilus on seal tõepoolest! Sulistame seekord siis öömaja basseinis 🙂 Ahjaaa ja Jaak sai nüüd taas mõneks ajaks mööda serpentiine sõitmise isu ka täis 🙂

Siis, kui tee oli meid viinud maailma lõppu ehk me olime väga-väga-väga kõrgel mäe otsas ja alla jäi kaljudel linn.

Need kaljusopid, kus paadid on ja see linn kaljudel ongi Amalfi – nagu näha paadid on võtmesõna. Ilus on muidugi ka!

Homme suundume risti üle “saapa” Alberobello Trullisse toredaid maju uudistama. Imeilusat suve jätku!

Perepuhkus Itaalias – päev kaks – Vatikan

14.07.2020

Päev algas suhteliselt uniselt, mul oli kindel soov blogi sama päeva õhtul lõpetada, seega sain magama alles kell 1:30, kirjutamine läheb ludinal, aga piltide valimine ning nende ümber salvestamine, kui liiga mahukad on, võtab ikka kaua aega. Hommikusöök oli taas hea, peremees lahke ja tore ning kella 9:00 paiku oli tasumise tund ning suundusime Vatikani. Auto oli ilusti garaaži poisi käes, ta ajas selle meile väljasõiduks “treppi” ning sõit võis alata. Liiklus oli täitsa talutav, kui teele radasid märkivad jooned tulid, muidu sõideti nii kuidas juhtub. Vatikanis parkimise leidmine oli muidugi kuntstükk omaette – seda lihtsalt ei olnud. Leidsin kaardilt meile parkimismaja, mis oli paarisaja meetri kaugusel Vatikani muuseumist. Seega meile väga sobiv, kuna seal lõpetasime oma päeva. Sissepääsu aeg oli meil 11:30, seega saime rahulikult ringi jalutada vaadata üle St. Peter’s Square´i. Ja ma ei väsi kordamast – inimesi ikka ei olnud, me olime seal umbes 9:30 paiku. Basilicasse sisenemiseks oli väike järjekord, aga me ei plaaninudki sinna minna, piirdusime platsil jalutamise ja pildistamisega. Tegime peatänaval ka väikese tiiru ning otsustasime natuke raha ka suveniiripoodi jätta. Tädi ei tahtnud üldse kaardimakset tunnistada, eelistas sularaha, kuna kaardimakse lisatasu on suur ja ei tasu ennast ära, kui summa on alla 10€, no me ei hakanud juurde küll midagi ostma, õnneks mul veel oli natuke sularaha, seega saime oma ostud kätte. Otsustasime teha väikesed kohvid enne muuseumi külastust. Jaak tahtis maksta kaardiga, jälle ei tahetud võtta, laiutasime käsi, et no ei ole sularaha, kohe üldse ei ole ja barista andis meile kohvid tasuta 😀 Arve oli muidu 2.50€. Neiu oli seal ka, talle see liigutus eriti ei meeldinud aga küllap see mees oli boss, seega tema sõna luges. Nojahhh, vähemalt kohvi saime niisama 🙂

St. Peter’s väljak, nagu ma aru olen saanud, ei ole see nii inimtühi tipp-turismihooajal kunagi olnud …

St. Peter’s Basilica ainult minu päralt 🙂

*St. Peter’s väljak* – veidikese teise külje pealt

Miski mälestusmärk *St. Peter’s väljak*ul – kellele või miks ei tea, silti juures ei olnud ja veeb hetkel infot ei andnud.

Siin on ka see imetav emahunt – kui Roomas oli see õige kujuke, siis siin on seinale tehtud kujuke.

Vatikani muuseumisse sisse saime kiiresti, kuna piletid on ajaga, siis taas marsid oma kellaajaks kohale, mõõdetakse temperatuur, käid läbi metallidetektori ning võibki kultuurne pool alata. Küll see muuseum oli suur, lõpuks oli mul tunne nagu oleks St. Peterburi Ermitaaži sattunud, kuigi see oli kordi suurem ja veel meeletum. Igatahes inimese kunstimeelel on piirid ja peale 30 minutit olime me juba üsna väsinud sellest meeletust kogusest kunstist. Lõpuks hakkas see usuline pool juba ära tüütama, kui taas Vana-Rooma või Egiptuse või niisama kunst juhtus tulema, mis ei olnud usuga seotud, siis see äratas korraks jälle üles. Ootasime pikisilmi, millal me ometi sinna Sixtuse kabelisse jõuame ja Michelangelo maailmakuulsa laemaalingu ära näeme. Võttis aega, mis ta võttis aga kohale me jõudsime. Kui detsembris Katrinil külas olin, siis nad koos Lauraga väga värvikalt jutustasid, kuidas neil see külastus välja nägi – inimesed üksteise “kukil”, kiire läbijooksime ja valvurid aina karjusid, et olge tasa 😀 Meil oli siis nii, et inimesi oli hõredalt, jäigi ca 1-2 meetrit ikka vahele, kõik rahulikult uudistasid Michelangelo loomingut, vaikselt sosistati ja valvurid ei teinud piuksugi. Kael jäi lõpuks lakke vaatamisest juba kangeks, me olime seal vähemalt 5 minutit, kui mitte kauem. Vaatasime ikka kõike kohe mitu korda, et detailide rohkus kahesilma vahele ei jääks. Seega meie praegune kogemus erineb kordades sellest, mis tavapäraselt seal toimus. Kokku olime muuseumis ca 1,5 tundi.

Palju kunsti – jätkuvalt on neil imeliste nikerdustega kirstud, mis ma alati arvan, et on vannid …

Vatikani muuseumi järjekord – nii pikk see oligi, ühte 15 minuti ajavahemikku rohkem pileteid ei müüdud.

Ei saa me üle ega ümber nendest treppidest 😀 – Rasmusele jäid silma värvitud trepid vahetult enne parkimismajja sõitmist. Need tuli ka ikkagi pärast üles pildistada.

Meil oli superhea plaan edasi Napolisse sõita – olin otsinud välja kõik pizzakohad, mis olid saanud 2019 aasta TOP50 pizzakohtade hulka. Neid kohti oli vist kokku 5-6, millest enamus olid kas juba kinni või kohe kinni minemas. Lootsime jõuda TOP2 pizza restorani, see pidi 16:00-ni lahti olema ning me jõudsime 15:30 Napolisse. Millega me muidugi ei olnud arvestanud, oli see, et Napolis puudub ülepeakaela üleüldse mingisugunegi tänaval parkimise võimalus. Täiesti lootusetu. Kui me alati oleme oma linna trippidel Sitsiilias leidnud parkimiskoha, siis Napolis osutus see täiesti lootusetuks ülesandeks. Valisin siis järgmise pizza koha, mis kirjade järgi lahti pidi olema ja suundusime sinna. Kui enne olime kesklinna piirkonnas, siis nüüd sattusime kuhugi vanalinna lagunenud munakivitänavatele ja lõpuks kuhugi slummi. Mul olid suurest pingest lõualuud krampis ning küüned toolis kinni. Kui öeldakse, et Catania liiklus on hull, siis andke andeks, see mis toimub Napolis on ikka täiesti üle mõistuse. Sinna kanti ei olnud lootustki mingit parkimiskohta leida. Selleks ajaks oli mul juba närvid läbi ja tuju paha ning tegin ettepaneku minema minna. Hingasime mõlemad kergendatult, kui kiirteele olime jõudnud ning Jaak nentis mitu korda, et nii räpases ja kohutavas linnas ei ole ta oma elu jooksul enne olnud. Liikluses valitses täielik kaos, kellele foorid on loodud – ei tea, rollerid sõidavad täpselt nii kuidas ise tahavad, inimesed astuvad lihtsalt autole ette, tänavate kvaliteeti ei ole – Catania tänavad on selle kõrval puhas kuld, lisaks oli linn must ja räpane. Muidugi mere ääres ja promenaad oli ju ilus, niipalju kui me seda mööda sõites nägime, aga see ei teinud heaks seda kõike muud, mida me läbi elasime.

Sõitsime siis oma järgmisesse sihtkohta – Pompeisse öömajja. Kella 17:00 paiku olime kohal, tegime Rasmusega basseinis väikese supluse ning ootasime, et saaks sööma minna, me olime terve päeva ainult hommikusöögi toel toimetanud. Öömaja peremees helistas restorani ja broneeris meile laua, kohale jõudes muidugi selgus, et midagi ei olnud aga kuna läksime täpselt avamise hetkeks 19:30, siis mahtusime kenasti ära. Enne lauda lubamist mõõdeti temperatuuri ning pidusöök võis alata. Kuna olime terve päeva näljas olnud, siis tundus kõik väga ahvatlev. Võtsime mereandide eelroa, mulle väga maitses, Jaagule mitte niiväga. Mul oli pasta ubade ja mereandidega, Rasmusel oli veiseliha steik friikartulitega ning Jaak võttis sealiha. Toidud olid väga-väga head, teenindus super ning arve oli ka muidugi muljetavaldav 😀 Aga elamus oli seda väärt ning võrreldes Roomaga, palju maitsvamad toidud, me jäime rahule.

Öömaja uksest välja astudes on natuke kodu tunne, siin vaatab vastu Vesuuvi vulkaan, mis küll lebab täiesti rahulikult ega tossuta. Teisel pool on toredad rohelised mäed nagu väikesed sambaltupsukesed. Tuba on meil kõrvalmajas, väga suur ja vannituba suur ja puhas. Kõrvaltoas on meil kohe hommikusöögi tuba, kolme lauaga. Palju siin külalisi on ma ei olegi aru saanud, kui me siia tulime, siis olid kaks noort basseinis ja läksid majja tuppa. Lisaks on siin veel kolm noormeest, kellest üks on kuidagi selle kohaga seotud, sest ennem ta käis võtmetega sehkendamas. Aga eks siis hommikul paistab, kui palju siin on külaisi ja palju pererahvast. Loodame, et öö tuleb magusa unega ja rahulik. Hommikul kell 10:00 on broneeritud Pompei külastus – koht kuhu Jaak kindlasti minna tahtis. Lisaks käime läbi ranniku ääre, kus on siitkandi kõik populaarsemad suvituskohad – saame ehk isegi merre sulpsata.

Pompei kirik keskväljakul ning tänavakunst

Maja ees paistab Vesuuv ja maja taga on rohelised mäekesed

Meie ööbimiskoht seest – duššil on eriti peen värve muutev valgustus

Imelist suve jätku!