13.07.2020
Õigem oleks küll öelda, et päev kaks aga kuna esimene päev läks peamiselt sõitmise tähe all, siis loen tänast päeva puhkuse esimeseks päevaks. Jah, me puhkame Itaalias. Planeerisime seda reisi ju tegelikult aprilli, koolivaheajale, aga siis oli suur koroona paanika ja liikuda ei saanud. Siis mõtlesime, et tuleme oktoobris, kui Rasmusel koolis USA pühadega vabad päevad tekivad. Siis jällegi, et võiks ikka suvel ära käia – jätkuvalt ju turiste ei ole ja kohalikud pigem põgenevad mere äärde. Nohh, mõeldud tehtud ja umbes nädal tagasi siis otsustasime, et Jaak võtab puhkuse ning tuleme teeme Itaalia ringreisi. Jaak on muidugi korduvalt juba Roomas käinud ja paljud asjad ära näinud, kuid meie Rasmusega ei ole, seega tulime perekondlikult ka pealinna.
Startisime kodust pühapäeval 12.07. kella 8:20 paiku ja selle mõttega, et jõuame 10:40 praamile. Olime väga sinisilmsed ja arvasime, et ega need sitsiillased ju pühapäeva varahommikul ikka kuhugi ei sõida ja saame oma kiirtee tasulisse lõiku ilma takistusteta sisse sõita. Tõde oli see, et ikka me istusime ca 25 minutit ummikus. Seekord liikus kõik muidugi sujuvamalt, aga ikkagi oli palju autosid ja nagu ka eelmine kord, vajusid autod peale Taorminat ja natuke edasi olevat randa, mille nimi mul hetkel meelde ei tule, ära. Messinas sadama leidmine oli ka muidugi katsumus omaette, kui me ca aasta tagasi siia tulime, siis mandri Itaalia poolel oli lihtsalt mingi inimene, kes meile pileti müüs ja me pidime läbi linna sadamasse kuidagi jõudma, siis seekord otsisin veebist aadressi välja ja see juhatas meid kontorisse. Jälgisime siis silte, mis viisid ka kuhugi, kus olid mingid onud, kes meid kesteabkuhu tagasi juhatasid. Jaak tegi ise otsingu ja peale väikest seiklust, mille jooksul me nägime väga suurt ja ilusat purskkaevu ning toredat pargikest – kui me eelmine kord Messinas käisime, siis mulle üldse ei kuvatud seda kohta – seega peame tagasi sõites seal peatuse tegema, et ma oma pildid tehtud saaksin :D, jõudsime me lõpuks õigesse kohta. Rahvast, kes kõik Itaaliasse tahtsid oli väga palju, praam oli üsna täis. Ca 20 minutit sõitu ja me olimegi Itaalias. Nagu teise maailma oleks sattunud – mets igal pool, palju metsa, mäed – kõik rohelised – ei mingit põllumajandust ega viljapuude salusid, igal pool mets – niikaugele, kui silmad ulatusid. Selline vaate oli üsna pikalt, enne kui lõpuks viljapuude põllud tulema hakkasid ning ka mingisugunegi tsivilisatsioon. Jaak on vapper autojuht, sõitis vapralt üle 10h, jah vahepeal oli natuke ekslemist Messinas, praamisõit ja kolm vahepeatust – iga 2h tagant umbes, aga ikkagi, pärast oli tooliistme maitse suus. Teed olid korralikud, siledad, laiad ja tunnelid väga hästi valgustatud ning samuti väga laiad, nagu teise riiki oleks sattunud, kõik oli nii teistmoodi … Miks ma kirjutan, et sõitsime Itaaliasse? Mis sest, et Sitsiilia on ka Itaalia, oleme kuidagi omaks võtnud selle, et me oleme Sitsiiliast, mitte Itaaliast 🙂 Nagu Eestis, ollakse küll eestlane aga ikkagi saarlane 😀
Igatahes 18:30 paiku keerasime me õnnelikult oma Rooma hotelli “Althea Inn Roof Terrace” tänavasse. Mul oli broneeritud garaaži parkimiskoht ka, teades Rooma parkimist, oli see riskivabam lähenemine. Maksab üsna palju 15€ öö, aga ma ei tahtnud riskida, et tänavale ei saa parkida või pärast on auto mõlkis. Garaaž avati 19:00, seega parkisime alguses ikkagi natuke tänaval ning hiljem parkisime ümber. Garaaži poiss sõnagi inglise keelt ei osanud aga saime hakkama, korra pidin kasutama Google trantslate abi. Auto võti jäi sinna, koos autoga ja poiss seal ise majandab ning pargib neid autosid nagu parasjagu kliendid tulevad/lähevad. Väga mugav iseenesest. Hotell on meil ca 20 minuti jalutuskäigu kaugusel Colosseumist. Asub kortermajas, mille viimasel viiendal korrusel on tehtud korteritest hotell. Siin on kolm tuba, kõigil on katuseterass ja kõrval on ka vastuvõtu osa. Hommikusöök tuuakse tuppa – õhtul jätad hotelliukse külge menüü, mida soovid ja hommikul peremees toob kandikuga kraami terrassile. Tuba on suur ja vannituba väga puhas ning modernne. Hind on väga mõistlik – 70€ öö, kolm inimest ja hommikusöök hinnas. Lisandub muidugi turismimaks, mis meile kolme peale läheb 21€ juurde maksma. Metroo on ka väga lähedal, ca 400 m ning bussipeatused on ca 300 m. Tänav ise just eriti julgustav ei ole, seinad on grafitit täis, mingi kahtlased tüübid limpsivad õlut või kakerdavad niisama, aga ei midagi agressiivset, kõik vaikselt ajavad oma asja. Kuna on kõrvaline tänav, siis ei ole suurt liiklust ning on väga vaikne piirkond. Seega, kui planeerite Rooma reisi ja otsite mõistliku öömaja, siis seda kohta ma küll soovitan.
Hotellis on infotrükisel kirjas soovitused, kuhu võiks sööma minna, üks pererestoran asub samal tänaval ning hotelli visiitkaardiga saab tasuta veini – me küll ei saanud aru, kas pokaali või pudeli, sest hotelli peremees suuliselt rääkis pokaalist aga trükisel oli pudel. No vahet ei ole, me veini ei võtnudki, kuna Jaak manustas enne juba ühe õlle ja tundis, et kui vein juurde võtta siis lõppeb see tema jaoks peavaluga. Seega läksime lihtsalt sööma – ma võtsin makarone, Rasmusele võtsime Itaalia stiilis lihapallid ning Jaak sõi liha. Ootasime enamat – ei olnud maitseelamust ega naudingut. Anname Roomale veel võimaluse oma toidu osas ennast tõestada.
Täna oli siis me esimene turismi päev – Rooma avastamine. Kuna eile läksime vara magama, juba 22:30 olime unedemaal, siis juhtus see, mis juhtuma pidi ja uni läks vara ära. Vähemalt Jaagul, kes juba 6:00 paiku nõus virguma oli ja minul 7:00 paiku. Rasmusel oli erakordselt hea uni ja ta tõusis alles siis kui hommikusöök toodi, ca 8:15 paiku. Hommikusöögi kellaja saab ka ise valida – 7:30-9:00 vahemikus, 15 minutiste sammudega. Nosisime söögi ära – tavapärane itaalia hommikusöök ning umbes 9:15 suundusime juba linna avastama. Otsustasime sõita metrooga vaatamisväärsuste kaugemasse punkti ning sealt siis alla tagasi kõndima hakata. Olime sunnitud ostma 24h pileti, kuna 100 minuti pilet näitas, et seda saab ühe korra kasutada. Tundus ebaloogiline, aga nii inglise keeles kirjas oli. Sattusime mingi tädikese otsa, kes meid hirmsasti aidata tahtis, proovisime ise süveneda, aga ta aina jutustas meil kõrval, inglise keeles muideks. Tahtsime pangakaardiga maksta aga tädi ütles, et ei saa, ainult sularahas aga sularaha see automaat vastu ei võtnud, seega tädi tegi siuhti-vihti sama tehingu kõrval automaadis ja seal saime ka sularahas maksta. Pärast tädi muidugi küsis raha, et ta saaks kohvi osta. Eks andsimegi talle paar eurot, mis automaadist tulid. Mul jäi mulje, et see oli tal teadlikult nii tehtud, et ta ikka meilt kindlasti raha saaks. Kerjuseid oli linna peal üsna mitu ja muidugi need, nagu Jaak kutsub “my friend” ehk mustanahalised, kes igasugust pudi-padi müüvad, eriti turisti atraktsioonide juures jääkülma vett, kübaraid/kaabusi ja päikeseprille, neid oli ikka tüütult palju.
Üldiselt on Rooma ilus, mulle meeldis kõik kuni lõunani, sealt edasi läks natuke lappama see asi meil. Alustasime oma esimest turismipäeva platsilt Repubblica – seal oli Rooma aegne saun, mis oli küll kinni aga läbi aia sai piiluda. Väljaku keskel oli suur ja ilus purskkaev, nagu need kõik siin on ja mitu ilusat vanaaegset maja.
Sõitsime paar peatust metrooga veel edasi, kuna esimene metroo ei viinud meid kohe soovitud kohta, vaid pidime ümber istuma. Kui esimeses kohas oli metroos ikka mõni inimene ka, siis teises olime meie ja veel kaks inimest. Metrood on pooltühjad, istuda tohib nii, et kaks keskmist istet on tühjad, seistakse küll tihedamini koos, aga sellist küünarnuki tunnet, mis tavaliselt suurlinnades metroodes tekib, ei olnud siin praegu kordagi. Roomas kantakse väga hoolega maske, ka tänava peal, ilma on väga vähesed. Maske ei kanna suur osa turiste, ainult seal kus kästakse – restoranidesse sisenedes, makstes ja väljudes ning muuseumides.
Järgmiseks punktiks olid Scalinata di Trinità dei Monti ehk Hispaania trepid (Spanish Steps). Tore pisike purskkaev ja trepid – kuna oleme viimasel ajal juba piisavalt palju treppidest kõndinud, siis seekord mööda neid treppe me ei turninud. Inimesi oli aga väga vähe. Üldse olid Rooma tänavad väga inimtühjad, ülimalt mõnus oli ringi hulkuda, puudusid rahvamassid, järjekorrad ning õhku ja ruumi ringi liikumiseks oli rohkem, kui küll.
Trevi purskkaev oli järgmine vaatamisväärsus – siin filmiti “Inglid ja deemonid” stseen, kus ühte preestrit ära uputada taheti. Purskkaev oli igati suur ja uhke ning paljude väikeste detailidega kaunistatud. Sealt edasi sattusime ka riigihoone ette, kus parajasti käis protest. Minu jaoks oli väga harjumatu ja ajas natuke hirmu nahavahele oli see, kui palju oli tänaval näha sõjaväelasi ja politseid. Neid ikka oli palju ja kuna nad on peamiselt turismiobjektide juures, siis mulle tundus, et neid on kuidagi üleliia palju. Kohalikud on nendega juba harjunud ja tunnevad ennast turvaliselt ning põhjus, miks neid nii palju on, on seotud mõne aasta taguste terrorirünnakutega, mis suurlinnades aset leidsid.
Edasi viis me tee number üks vaatamisväärsusseni – Pantheon ehk Rooma Panteoni juurde. Siin sattusime natuke turistilõksu, tuli üks onu pakkuma meile ekskursiooni, kui muidu maksab nägu 15€, siis me saaks 10€. Aega võtab umbes 30 minutit. Mõtlesime siis, et miks mitte, kuulame siis ära. Onu viis meid ühe toreda Itaalia tädi juurde, kes meile siis selle läbi viis. Tädi oli tore ja jutt oli ka väga huvitav, ma muidugi pooled faktid unustasin juba ära 😀 Loodetavasti Rasmusel jäi rohkem meelde, kui mulle, tal läheb seda ajaloo tunnis või edaspidi Roomast rääkides kindlasti vaja. Panteon ehitati omal ajal, no nii 2000 aastat tagasi, kui kõikide jumalate tempel. Siis tuli ristiusk ja 7 sajandil lasi Rooma paavst selle asemele kiriku ehitada, nagu giid ütles, et see on ainus asi, mille eest tuleb tänulik olla, muidu ei oleks see ehitis sellisel kujul säilinud. Kõik see ümmargune suur kuppel ja kogu see ehitusloogika, mis omal ajal välja töötati, see on ikka muljetavaldav. Kõik muud vana aja ehitised said muidugi kannatada ja tassiti jupikapa laiali, et kirikuid juurde ehitada, seega seda Vana-Rooma suursuguseid ehitisi on vähe järgi. Colosseum on ka ainult 40% ulatuses oma originaal materjalidest. Kui meil ekskursioon läbi sai ja maksmise tund tuli, siis mul oli 40€ anda, onu laiutas käsi ja ütles, et ta ei võtnud raha kaasa, kuigi enne neil just oli kaks klienti. Kraapisin müntides ikkagi 10€ kokku, et saaks ikka 30€ maksta. Jaak pärast mulle ütles, et nii ju käibki, et oi, mul ei ole tagasi anda ning turist muudkui maksab ja maksabki rohkem. Ma ikka nii sinisilmne selle koha pealt ja jätkuvalt olen arvamusel, et inimesed kõik on ilusad ja head.
Jõudsime Piazza Navona juurde, kus oli kolm väga uhket purskkaevu, üks oli eriti suur ja võimas, mulle see koht meeldis väga! Üks mu lemmikutest. Turiste oli jätkuvalt vähe ning palatsi ääres restoranides oli väga väga vähe inimesi.
Jalutasime veidikene veel, imetlesime barokki ning tegime väikese vahepeatuse. Jõime kohvi, mahla ja vett. Leidsime mingi väikese armsa kohvikukese, peale meie tuli veel üks onu, aga muidu oli täiesti tühi. Mingi hetk toodi meile kaks soolast pirukalõiku, mis olid väga maitsvad ja kui Jaak juba oli maksnud ning me pooleldi ära minemas, tõi kelner meile kolm maiust – lapsele, nagu ta ütles. Rasmus mekkis igaühest natuke, aga väga talle midagi ei maitsenud, seega saime Jaaguga kahepeale maiustada ka veel. Üle tee oli Largo di Torre Argentina – koht kus tapeti Julius Caesar. Selle fakti muideks ütles meile Rasmus, kes oli seda näinud oma kassivideost, mida ta Youtoubist vaatab. Lisaks asub seal ka kasside varjupaik ja seal peaks olema palju kasse – me nägime kolme. Pärast infotahvlilt lugesime, et tõesti-tõesti, ongi Juliuse mõrvapaik.
Põikasime minisaarele – Isola Tiberina, vaatasime üle Basilica di San Bartolomeo all’Isola ning haigla – see omal ajal oligi haiglasaar ning liikusime edasi Rooma foorumi poole.
Teele jäi ette Altar of the Fatherland – Jaagu sõnul suur pompoosne mälestusmärk, mitte millegi jaoks – tegelikult on see ühinenud Itaalia esimese kuninga auks püstitatud mälestusmärk. Ülisuur ja ülivõimas!
Rooma foorumi vastu ei saa muidugi midagi, see on väga suure maa-ala peal, paraku eriti midagi säilinud ei ole, aga vaated on ikkagi imelised ning kogu see võimas ajalugu seal taga – see tekitab suursuguse ja austava tunde. Igati lahe ja külastamist väärt koht. Me varemete vahele alla jalutama ei läinud, see võimalus oli täiesti olemas, ostad pileti ja lähed, me piirdusime lihtsalt ülemisel osal jalutamise ja vaadete imetlemisega.
Kell oligi saanud ootmaatult ca 13:15, seega me käisime läbi peamised Rooma vaatamisväärsused vähem kui 4 tunniga. Colosseumisse ostsin ma veebist pileti, peale 14:00 oli hind odavam ja sain broneeringu kella 15:50, ise me arvasime, et selle ajani jalutame ning teeme lõuna ning ongi paras aeg minna. Rooma foorumi vastas üle tee oli põõsastikus üks restoran, otsustasime sinna sööma minna. See osutus tõeliseks turistilõksuks, rahvast oli üllatavalt palju – eks asukoht oli soodne ja mõni turist on ju linnas ikka ka ning Colessum oli ka sealt ainult mõne minuti kaugusel. Sisseviskajad olid ka väga aktiivsed ning rahvast tuli aina juurde. Mis ma siis öelda oskan … Teenindus oli alla keskmise, sööki ootasime ca tund aega – õnneks meil oligi kõvasti aega parajaks vaja teha, seega see oli ok aga kui meil oleks kõht väga tühi olnud ja natuke kiire kuhugi, siis see ei oleks üldse kohe mitte sobinud. Söögist – Rasmus oli oma toiduga väga rahul, tellisin talle lõhe kartulitega, sõi ja kiitis. Ma võtsin mereannid – olid täitsa söödavad ja Jaak võttis pasta. Ei midagi erakordset, täiesti tavaline toit ning maitsenüanssidega ei hiilanud. Saia pidime ise küsima, kui siiani on ciabatta korvike kohe koos jookidega lauda toodud, siis siin seda ei juhtunud. Taaskord pettumus – olgu, õhtusöök ja homne päev on veel ees, äkki suudavad üllatada.
Kella 14:30 paiku saime restoranist tulema ja meil oli veel natuke üle tunni aja vaja aega parajaks teha. Jalutasime ümber Colesseumi ja istusime varjus ning lihtsalt ootasime oma aega. Ilm oli taaskord ilus, ca 30 kraadi, päikese käes arvatavasti rohkem. Ma jätkuvalt olen arvamausel, et ma olen juba piisavalt päikest saanud aga päeva lõpuks selgus ikka, et olen pluusi endale selga päevitanud 😀 No igatahes jalutasime edasi-tagasi, istusime Colosseumi ja puude varjus, tõrjusime “my firende” ja lihtsalt ootasime. Mis mulle selle koroona paanika juures meeldib – rahvast kutsutakse üles veebis pileteid ostma, mis tähendab, et valid päeva ja kellaaja, millal külastada tahad. Miks see hea on – rahvamasse ei ole, järjekordi ei ole, igaüks läheb omas aja-aknas kohale, kepsutad rõõmsalt sisse ning teed oma tiiru ära. Suur boonus on ikkagi hetkel jätkuvalt see, et turiste on imevähe – ma ei saa ennast siinkohal kordamata jätta. Colesseum oli pettumus – meile kõigile, Jaak muidugi ei tahtnud üldse sinna sisse minna, et on mõttetu aja ja raha raiskamine, kuid mul oli kinnisidee, et kui me juba siin oleme, siis me käime need TOP kohad läbi, siis oleme ära käinud ja ära näinud. Rasmus palus kõikidele lugejatele edasi öelda, et vaadake Google piltide pealt see vaade ära – hoiate kõige pealt kokku 🙂
Kell 16:30 olime juba tagasi hotellis, väike pesu, puhkus ja broneerisin meile 20:00-ks ühte restorani laua. Taaskord hotelli infotrükisel olnud soovitus. Restoran asus ca 500m hotellist ja veidikene teises suunas. Istuma pandi meid sisse, kuna olime kusagil paksude müüride vahel siis internetiga oli natukene kehvasti aga õnneks sai menüü ära tõlkida, sest inglise keelset versiooni neil ei olnud nagu ka eile õhtusel restoranil. Teenindaja neiu oli kena, rääkis piisavalt inglise keelt. Otsustasime, et teeme kerge õhtusöögi, kuna lõunast oli kõht veel täis. Lõppes asi muidugi ülesöömisega, sest portsud olid suured ja algselt tellitud toidud vahetasime omavahel ära 😀 Rasmus sõi spagette – jah, ta on pidanud neid juba mitu korda sööma, tundub, et hakkab ära harjuma ning vajadusel ka sööb neid. Jaak sõi raguud, keeratud makaronidega, mis oli algselt Rasmusele planeeritud ja mina sõin ära Jaagule tellitud liha tomatikastmes – mis maitses tõeliselt hästi! Antud söögikoht – Flavio al Velavevodetto – äge nimi onju :), päästis hetkel Rooma söögid lõplikust häbist. Jaak palus siinkohal edasi öelda, et kui tahate häid Itaalia sööke, siis tulge Sitsiiliasse, lisaks on seal ka kaks korda, kui mõned asjad isegi mitte kolm korda, odavamad ja tunduvalt maitsvamad. Nüüd ma saan aru juttudest, et Sitsiilias on head söögid – jah on! Perega Roomas väljas söömine lööb väga rängalt rahakoti pihta … Restoranist väljudes saime üllatuse osaliseks, see oli väga suur koht ja see oli silmini rahvast täis ning ukse taga oli suisa järjekord! Mingi tõeline hitt siinpool müüre …
Päeval linnast hotelli jalutades jäid meile ette veel Maximus tsirkus, mis oli hetkel küll kinni aga läbi aia sai piiluda, Caius Cestius püramiid ning linnamüürid ja väravad. Lisaks ka Ukraina toidupood, hotelliga samal tänaval – juhuuu, täiendasime oma tatra varusid – hind oli muidugi kolossaalne, 1kg tatart 3€! Jaak võttis veel ühe õlle ning vahvlitordi.
Homme jätkub me teekond Vatikanis … Ilusat suve jätku!