Bradwurst festival, Castelmola ja uhuu-tuvide kättemaks.

05.05.2022

Meil on igal aastal mõni tuvipaar taga aias puu otsa pesa ehitanud. Hirmus rabistamine kogu aeg käib. Esimesel aastal lasin Rasmusel pesa ära lõhkuda. Saime piisavalt vara jaole, et mune veel sees ei olnud. Eelmisel aastal tegin nad uuesti pesa, seda ma enam ei viitsinud lõhkuda ja kuna maikuust läks ju kole kuumaks, siis olime me võrdlemisi vähe köögiterrassil ja see ragistamine ning uhuutamine ei häirinud nii palju, kui esimesel aastal. Ühel hetkel teatas Jaak, et puu all on surnud linnupoeg, küllap ei pidanud sellele kuumusele vastu. Sel aastal käis hirmus ragin maja ees palmides. Mõtlesin, et nad seal niisama vahepeal puhkavad ja imetlevad palmi ilu. Eile avastasin, et nad on sinna pesa ehitatud, mugavalt V kujulisse harusse ja ematuvi oli haudumas. Kuna nüüd on ju soe ja aknad lahti, siis see uhuutamine ja ragistamine on suhteliselt tüütu. Lammutasin natuke seda pesa ja üks muna kukkus igatahes alla katki. Kuna ma redelit ei viitsinud tuua, siis pool pesa jäi ikka alles. Mingi aeg kuulsin, et jälle käib hull ragistamine ja uhuutamine ning väga pikalt. Lõpuks viskas üle ja võtsin redeli ning lõhkusin pesa lõplikult ära, kiskusin natuke palmilehti ka alla, et tekiks üks auk, kuhu enam midagi ehitada ei saaks. Pärast avastasin, et teine muna oli veel maas vedelemas. Nüüd ehk lõppeb see ragistamine ära. Täna last kooli sõidutades jalutas tuvi keset kiirteed, ma märkasin teda suhteliselt hilja ja see totu hakkas muidugi lendu tõusma täpselt mu auto nina ees. Ega mul seal mingeid valikuid eriti ei olnud, kiirused olid suured, tagant autode rivi, teises reas samuti, kui oleksin pidurdanud või rida üritanud vahetada, oleks see veel halvemini lõppenud. No igatahes oli äkki väga palju sulgi ja tuvi lendas üle katuse auto taha maha, ma muidugi ei jälginud, kas tagumisele aknasse või teele, igatahes tagumine auto jätkas ka sõitmist, seega ei juhtunud tal vast midagi. Kooli juurde jõudes avastasime, et iluvõre on puruks ja Seati märk kadunud ning võrdlemisi korralik kogus sulgi plastiku vahel. Radiaator tundub terve olema ja loodetavasti need võre plastmassikillud lendasid ilma suuremat kahju tegemata ära. Igatahes mulle tundub, et see oli kättemaks pesa lõhkumise eest … Kuid vaadates asja positiivsest küljes, siis õnneks ei lennanud ta aknasse, mis oleks võinud hullemini lõppeda ning et tegemist ei olnud koera, kassi ega teise autoga, seega läks kõik õnnelikult ja kahjud on minimaalsed, loodetavasti, kui nüüd mingeid varjatud vigu välja ei löö …

Lõpuks ometi on taas hakatud pidama festivale, karnevale ja muid meelelahutuslikke üritusi. Tore, et elu taas normaalsusesse tagasi pöördub, kasvõi ainult natukeseks, ka sellest piisab. Alates 1.05 on siin elu peaaegu nagu enne koroonat, osad piirangud ja nõuded veel kehtivad, mis puudutavad maski kandmist, peamiselt siseruumides ja “Green pass” on jätkuvalt nõutav mujalt tulles riiki sisenemisel ja hooldekodus/haiglas külas käies. dPLF-i enam täitma ei pea, juhuu! Igatahes ma olen võtnud eesmärgiks nüüd nii paljudes kohtades käia, kui vähegi annab. Ajast jääb muidugi puudu, nagu elu juba on näidanud, seega ma ikka ei jõua igale poole, kuhu ma tahaksin. Eelmisel reedel 29.04 oli Rasmuse baasis Sakslaste kevadpidu, me ristisime selle “bradwurst festivaliks”. Rasmus ei tahtnud üldse baasi jääda, et miks ta peab ja kas ta ikka peab jne. Ega tal valikut väga ei olnud. Ma läksin kooli lõppedes ka baasi ning kuna pidu algas alles 16:00, oli meil aega, et käia poes ja Rasmusele uus ujumisvarustus osta. Ma pidin ka muidugi ühe paari bikiine ostma, esiteks on need nii ahvatlevalt odavad, teiseks on seal osad väga lahedate värvide ja mustritega. Väga paljudel juhtudel mulle muidugi ei meeldi lõiked, siis lihtsalt imetlen neid, kuid seekord oli üks komplekt, mis oli igatepidi sobiv. Rasmusele saime ka kõik vajaliku ja nüüd tuleb lihtsalt oodata, et meri ka soojaks läheb, praegune 16 kraadi on ikka külm, mis külm! Kuna me olime esimeste seas, kes kohale jõudsid, siis me ei pidanud järjekordades seisma. Sissepääs maksis 15€ täiskasvanu ja 10€ lapsed, selle eest sai plastmassist käepaela, mille küljes olid väikesed rebitavad tükikesed, mille eest asi “osta” õlut, bradwursti ja liha. Meil jäi neid tükikesi päris palju järgi, kuna Janise kolleeg oli grilli taga, siis me järjekorra väliselt saime tema käest vorsti ja liha 😀 Õlle järjekorras pidid mehed muidugi seisma, kuid see läks õnneks kiiresti. Aja jooksul kogunes päris palju inimesi ja pidu oli päris meeleolukas. Saksamaalt oli spetsiaalselt kohale toodud puhkpilli orkester ning õllemüüjad, et kõik ikka autentne oleks. Paar kohalikku müüjat oli ka, ehete ja puidust tehtud esemete tootjad. Mingil ajahetkel tulid Rasmuse klassivennad ja poiss kadus. Alguses oli jutt, et kaua ei ole, et umbes 18:00 ajal läheme ära. Mingi hetk ilmus ta tagasi ja küsis, kas nüüd läheme ära. Ütlesime, et issil on õlu joomata, et veel ei saa. Rasmus siis aitas kaasa, tegi küll nägusid, kuid väikeste lonksudega aitas juua. Siis äkki ilmus üks tütarlaps, pärast selgus, et klassiõde, ja Rasmus oli kadunud, kuid üsna pea tagasi ning jätkas koju mineku juttu. Läks paar minutit mööda ja see tüdruk tuli uuesti ning poiss tegi meile tšau ja oli viuhti kadunud. Ega siis muud üle ei jäänud, kui mehed läksid uuesti õllesappa ja pidu läks edasi. Olime lõpuks kuni kella 19:30 seal, seega peaaegu terve ürituse. Kuna Jaak oli meeldivalt purjus, siis ma sain taas Peugeotiga sõita ja Seat jäi baasi parklasse öömajale. Päris tore oli üle pika aja inimeste keskel olla ja melust osa saada. Eriti hea meel oli meil muidugi selle üle, et Rasmus teiste lastega aega veetis ja suhtles!

Meil oli laupäeval plaanis lätlastega metsa matkama minna ning pärast seda musta notsu praadi süüa. Jaak on sellest seast juba aasta aega unistanud, tal on mitu töökaaslast on seda söönud ja kiitnud. Reedel seda arutades selgus, et Läti tüdrukud ei olnud sellest ideest üldse vaimustuses, et peab kaks tundi sõitma ainult selleks, et metsas konnata ja pärast siga süüa, ei-ei, nemad ei taha. No olgu, olin just samal hommikul näinud ühes Sitsiilia FB grupis pilte Castelmola kohta ja pakkusin välja, et läheme siis sinna ja pärast Acirealesse karnevalile. Karneval on muidu veebruaris nagu Veneetsiaski, kuid seekord lükati see suurte autode ja kujude demonstratsioon aprilli lõppu mai algusesse, kolm nädalavahetust saab vaadata, sel nädalavahetusel on viimased showd. Kuna lätlased olid ka mõlgutanud Castelmola mõtteid ja polnud seal käinud, tegime plaanid ümber ning suundusime hoopis sinna. Laupäeva hommikul tuli mulle meelde, et Liina rääkis ühest baarist, mis kusagil seal Taormina kandis oli ja kus ta vanemad aastaid tagasi käisid. Kiire googeldamine ja selgus, et see baar oligi Castelmolas, seega sai ka selle külastus plaani võetud. Linnake on imearmas! Kõrgel-kõrgel mäe otsas, autol oli taas meeletu üles ronimine, kuid need vaated! Need lihtsalt võtsid hinge kinni ja me imetlesime seda ning ahhetasime, kui ilus! Pilt muidugi ei anna seda täielikult edasi, kuid vaated on täiesti fantastilised! Ja ma arvasin, et Taorminast on vaated imelised, vabandust Taormina, kuid meil on nüüd uus lemmik! Castelmola on segu Taorminast ja Ragususast ning see on imepisike, poole tunniga jalutad kõik kohad läbi ja see on ainut ca 2-3km kaugusel Taorminast. Turiste oli küll, kuid peamiselt peaväljakul ja kiriku ees, tänavatel hulkumas oli neid suhteliselt vähe, seega oli selline täiesti tühi linn oma kitsaste tänavatega ainult meie päralt.

See seal all, peo peal on Taormina vanalinn … Kaugel-kaugel väike linnake … 30.04.
Vaade Messina poole.
Vaade Catania poole, esiplaanil Castelmola.

Castelmola on turistide seas populaarne ühe kindla baari pärast. Antud baar on asutatud 1947 aastal ja nimeks on Turrisi bar. Tegemist on fallose baariga, absoluutselt kogu sisustus, alates WC kraanist kuni lühtrite ja menüüdeni välja on fallose kujulised. Lastel oli muidugi itsitamist palju, kuid me istumise väljas ja seal olid ainult joogimenüüd fallose kujulised, seega seal ei olnud seda kõike silmade all. Sees oli küll kõik kohad erinevaid kujusid ja muid esemeid, mis fallosega seotud, täis. Söök ise oli igav, selline turistikas, maitseelamusi sinna otsima minna ei tasu. Lihtsalt käimise pärast minna kindlasti, kuid võtta siis väike kokteil, vein või mahl ja niisama uudistada. Lisaks on see ka võrdlemisi kallis. Kuid kuna selliseid baare igal pool ei ole, siis sinna kanti sattudes tasub igal juhul läbi astuda. Üks lugu WC-ga ka, läksime Rasmusega sisse tualetti, kõrval hoones oli WC katki, seega läksime peamajja. Ees oli terve kari kohalikke täiskasvanud inimesi ning itsitavad hirmsasti ja üks filmib. Mööda neist mitte kuidagi ei saa … Ma ei saanud üldse aru, mida nad seal teevad, üritasin neist läbi trügida, eriti ei õnnestunud. Lõpuks pooled lahkusid ja ma sain sisse piiluda, et mis neid seal nüüd nii meeletult naerma ajab. Üks aina filmib ja küll nad itsitasid, ise olid täiskasvanud inimesed, sinna 35 kanti kindlasti. Selgus, et neiu üritas käsi pesta ja ei saanud aru, kuidas ta vett peaks saama ja silitas kraani ühte ja teistpidi, kui mingi hetk natuke vett tuli, siis oli ta rõõm suur. Kõrval seisis tal noormees ja aina ärgitas, et proovi veel, näe said ju natuke vett ja neiu aina hõõrub ja silitab kraani, mis oli ju fallose kujuga ja teistel oli nalja kuipalju. Kui ma lõpuks ennast sinna sisse pressisin, siis nad lõpetasid lollitamise ära ja näitasid neiule, et seal on tegelikult pedaal, mida tuleb vajutada, et vesi tuleks ja see noormees lihtsalt suvalistel aegadel vajutas seda ja vesi jooksis. Neil oli kole naljakas, aga mulle tundus lapsik, tundub, et sellises baaris olemine muudab kõiki tiinekateks ja lollused on kiired tulema … No aga WC-s oli interjöör muidugi kõige intrigeerivam ka, seinapildid ja kraan, need olid ikka maksimaalse peal.

Luusisime natuke veel mööda linna ringi ja jõudsime tagasi peaväljakule, kus oli väike armas restoran, kus otsustasime granitadega maiustada. No küll need olid head, Rasmus ainult mõmises ja nautis. Lätlased muidugi hõõrusid haava soolale, et kindlasti tuleb Taormina Bam baris granitasid süüa, mhmhmh, ma tean, et tuleb ja ma loodan ikka süüa ka! Rasmuse käest pärast muidugi küsisin, et miks siis Taorminas ei kõlvanud süüa, kui ma ütlesin, et seisame natuke ja sööme, siis ta teatas, et ta ei mäletanud, kuidas need granitad maitsesid, et ta arvas, et need ei ole head … Nojahh, nüüd ta ehk mäletab natuke pikemalt ja kui ma granita juttu ajama hakkan, siis on nõus sööma 😉 Lapsed on ikka nii vahetud! Granitade menüüs oli väga palju erinevaid maitseid, tundus, et menüüsse olid kõik pandud, mida nad läbi erinevate hooaegade pakuvad, kuid päriselt saadavad on ainult hooajal saadaval olevad maitsed. Läti noorim tüdruk, see 6 aastane, valis välja arbuusi maitsega, paraku ei ole veel arbuusi hooaeg ja seda ei ole. Ja siis edasi oli nagu filmis, piiga pani käed lauale risti, pea sinna peale ja hakkas täiesti lohutamatult nuuksuma, et tal ei olegi siin mitte midagi ja ta ei saagi siin midagi süüa. Ei aidanud muud pakkumised, et on ju maasika ja apelsini ja kõiki muid, ei, tema tahtis arbuusi, kuna seda ei ole, siis nüüd on maailmalõpp käes. Lõpuks nõustus gelatoga, mida sõi paar ampsu ja ülejäänud sai Janis ära süüa, lisaks oma granitale 😀 Vaprad on need isad ja nii armsalt vahetud on need väikesed lapsed 😉

Külastasime ka ühte väikest kaljukirikut, mida lätlased olid vaatamas käinud. Laadisid lapsed Taorminas komme täis ja siis turnisid trepist üles kiriku juurde. Vaade sealt oli jällegi imeline, Taormina on nagu peo peal ja kirik ise on pooleldi kaljust. Ümbrus oli ilus ja imetlesime veel viimaseid vaateid. Kui me oma perega käime, siis me suudame tunni-paariga kõik ära teha ja koju tagasi, kellegagi koos käies läheb aeg hoopis teises rütmis ja kui kohvikutes ka istuda, siis ongi märkamatult mitu tundi mööda läinud. Karnevalile me ei jõudnudki, esiteks ma väsisin ise ära, ei olnud just palju kõndimist ega midagi. Kuid kõrgustes ning võrdlemisi soojas kliimas ca 25 kraadi väsitas seekord kuidagi väga ära ning otsustasime, et proovime karnevalile minna järgmisel ehk siis nüüd viimasel nädalavahetusel. Kuigi ilmateade lubab väga tugevat tuult ja vihma, mis meie plaanid võibolla täiesti vussi keerab. Seega otsustasime päeva lõppenuks lugeda ja tagasi koju minna. Pidime baasist läbi käima ja mu Seati ka ära tooma, koju jõudsime natuke peale 17:00, seega ikka selline korralik täispikk turistipäev, millega me muidugi väga rahule jäime, isegi Jaagule seal meeldis 😉

Seal üleval mäe otsas ongi Castelmola – pilt kiriku juurest.
Taormina vanalinn, kuidagi nii kaugel ja väike ning trepp, mis linnast kiriku juurde toob.

Imelist kevadet ja püsige terved!

Külalistele avapauk antud.

15.04.2022

Avapaugu andsid Jaagu vanemad, kes olid meil külas 3-10 aprill. Teoorias peaks nüüd kuni juuli keskpaigani maja peaaegu pidevalt rahvast täis olema … Üks pere, kes pidid järgmine nädal tulema, olid sunnitud reisi juunisse edasi lükkama. Seega on nüüd väike auk, kuid alates 1 maist on praktiliselt iga nädal meil keegi külas. Loodetavasti külalistele meeldib, ikkagi viimane võimalus meile siia külla tulla 🙂

Kahel päeval õnnestus meil perekondlikult koos turistid olla. Pühapäeval, kui Jaagu vanemad tulid ja me kohe otse lennujaamast Cataniasse kondama läksime ning eelmisel laupäeval, kui käisime Taorminas. Catania oli jätkuvalt ülerahvastatud ning turismihooaeg on täie hoo sisse saanud. Restoranid ja kohvikud olid ka keset päeva juba lahti ning inimesi jätkus kõikjale. Käisime kõige popimad kohad läbi ja piilusime natuke ka kõrvatänavatesse. Kõik oli täpselt nii nagu eelnevatel aastatel, midagi ei olnud muutunud …

Nagu “tellitud” oli teisipäeval (5.04) elektritööd. Kui eelnevalt on elekter lubatud ajal ära võetud ja varem tagasi antud, siis seekord oligi kella 16:30-ni ära. Töid tehti meie külavahel, aknast sai vaadata kuidas elektrikud korvtõstukiga posti otsas asjatasid. Rasmus oli sellest muidugi superhäiritud, et elektrit ei olnud, ei saanud ju internetti 😀 Suurest igavusest soovis ta jalutama mina, käisime siis üle väga pika aja külas jalutamas, vaatasime üle ranna ja tegime külale tiiru peale. Kuna Jaak oli eelmine nädal vanematele giid-autojuhiks, siis olin mina Rasmuse autojuht. Algselt mul ei olnud mingit plaani teisipäeval baasi jääda, kuid kuna elektrit ei olnud, siis veetsin päeva baasis. Mul oli nagunii vaja Sardiinia postitusi kirjutada, seega läks aeg võrdlemisi kiiresti. Neljapäev oli õnneks jätkuvalt lühike päev ja siis ma nagunii ei viitsi edasi-tagasi sõita, seega sain baasis kaks päeva aega veeta ja usinasti blogipostitusi kirjutada. See nädal ei erinenud eelnevast, kuna Jaak on nüüd teatud päevadel graafiku alusel tööl, siis sain taas teisi- ja neljapäeva baasis veeta. Teisipäev oli õnneks superlühike, sai juba 11:00 läbi, siis nagu polekski pidanud eriti aega veetma.

Reede õhtul läksime tähistasime Jaagu vanemate lähenevat puhkuse lõppu ja meie lähenevaid juubeleid 😉 Veetsin neljapäeva erinevaid restorane otsides ja hinnanguid läbi lugedes. See oli väga meelelahutuslik tegevus ja sain päris mitu restorani, mida võiks külastada. Seega, kui mõni külaline soovib meid öömaja eest tänada ühe õhtusöögiga, siis mul on nüüd mingi valik olemas 😉 Käisime õhtustamas Siracusas, kuna seal on mugavam parkida ja pole nii palju inimesi. Seekord jäi meil valikusse Trattoria La Pigna – läbi ja lõhki mereanni restoran. Jaak valis päevakala ja selle valimine käis nii, et peremees tuli suure kandikuga, kus peal olid kõik värskelt püütud kalad, tutvustas, mis on mis ja küsis, et millist ta soovib. Me jäime hetkeks tummaks, sest sellist asja polnud me enne kogenud, et tuuaksegi kalavalik otse lauda, et näita, mida süüa tahad. Väga äge elamus! Õhtu edenedes jäi valik muidugi järjest väiksemaks, seega oli taas väga hea esimestena kohal olla 😉 Lisaks oli seal suurepärane limoncello, isegi mina limpsisin seda hea meelega, tervet pitsi küll ei jaksanud, kuid natuke ikka. Leppisin peremehega kokku, et tuleme mõni teine päev tagasi ja ostame ühe pudeli. Tal kohe ei olnud müüa, kuna tal oligi ainult üks pudel. Söögid olid suurepärased, interjöör lihtne, kuid naiste tualett oli nagu väike kunstinäitus, seal olid nii ilusad pildid, ma kohe mõtlesin, kui ilusasti need mu magamistuppa sobiksid!

Laupäeval käisime kõik koos Taorminas, ma ei saa sinna mitte midagi parata, mulle lihtsalt üliväga meeldib see linn! Jah, see on totaalne turistikas, jah seal on meeletult palju inimesi, jah seal on palju tänavakaubitsejaid, jah seal on kitsas tänavatel liikuda, kuid jätkuvalt on seal nii ilus värviline, seal on nii ilusad vaated, seal on lihtsalt nii tore ringi luusida. Loodetavasti satun mõne külalisega veel sinna ja siis tuleb küll plaani võtta kõrvaltänavate avastamine, ma näiteks ei ole siiani leidnud treppi, kus on kirjas “I love Taormina”. Seega tuleb lisaks nendele kohustuslikele kohtadele üle vaadata ka nurgatagused. Kiirtee osa sinna oli remondis ja Google Maps saatis meid ma ei tea, mis teed pidi, ignoreerisin neid soovitusi ja sõitsime tavapäraselt. Jälgisime silte ja jõudsime kenasti kohale, Jaak oli natuke kahtlev ja Rasmus keeldus edaspidi üldse kuhugi sõitmast, kuna ühtegi autot sinna ei sõitnud ja vastu ka ei tulnud. Rasmus oli enam kui veendunud, et me sõidame täiesti valesti ja kohe oleme eksinud, sest Googli järgi olime me mitte eksisteeriva tee peal 😀 Ära tulles oli autosid nii minemas kui ka tulemas, sattusime minnes lihtsalt “auku”, kui kedagi ei olnud. Parkimismajas olid avatud ainult kaks alumist korrust ja need olid peaaegu täis. Jõudsime suhteliselt vara ja kuna autosid eriti ei sõitnud, lootsime leida suhteliselt tühja linna, kuid mitte sinna poolegi, turistid sebisid juba varavalges seal ringi. Päeva peale läks veel tihedamaks. Ma olin nagu laps kommipoes, klõpsisin hoolega pilte teha ja nautisin iga minutit. Tegime Rasmusega kohustusliku koos pildi ka, panen siia pildid aastatest 2019, 2020 ja 2022 – tulime siia lapsega ja lahkume noormehega … Taormina ja arvatavasti Sitsiilia kõige enam kiidetud granita koht oli rahvast taas ääreni täis ja me ei jäänud sinna ootama. Küll on mul plaanis seal maiustamine ikkagi ära proovida! Mõni külaline on vast ikka nõus minuga koos lõõmava päikese käes seal järjekorras seisma 😀

Vaade amfiteatrist … Jätkuvalt on ilus!

Täna, reedel 15.04, ootab meid ees üks viimastest perereisidest väljapoole Itaaliat, proovime Ateena üle vaadata ja siis saame öelda, et oleme kõik vahemereriigid läbi käinud. Lisaks tuli mul täna meelde, et ma tahtsin ju Lampedusal ka ära käia … Ma väga loodan, et meil tekib nendel üksikutel vabadel hetkedel mõni võimalus see üle vaadata. Siis on küll terve Itaalia tehtud!

Meil oli täna öösel, 15.04 kl 3:34, maavärin! Pere magas nagu nott, mina kiikusin voodis koos värinaga kaasa ja ärkasin selle peale üles ning magama enam hästi ei jäänudki. Maa värises üsna meie lähedal meres, ca 38km kaugusel ja võimsuseks oli 4,2 palli. Midagi ei juhtunud, kahjusid ei ole, lihtsalt paljud ärkasid selle peale üles, mõnel värisesid uksed-aknad ja mööbel ka lisaks.

Maavärina kese tähistatud punase 4,2 täpiga ja meie kodu on seal lilla ringi sees.

Ilusat kevade jätku ja püsige terved!

Villa Romana del Casale

17.07.2021

Eelmine laupäev, 10.07, jõudsime lõpuks Villa Romana del Casale külastuseni. Olen selle juba ammu ära märkinud, et peaks minema, kuid kuidagi ei ole külastuseni jõudnud. Minekuks tuleb veebis aeg broneerida, teoreetiliselt peaksid saama e-mailile kinnituse, kuid nad juba ennetavalt on kirjutanud, et tee ekraanikuvast pilt ja salvesta. Kuna broneerisin arvutis, siis saatsin e-mailile ekraanipildid. Suur oli mu pahameel, kui kohale jõudes selgus, et telefon ei suuda mulle neid pilte kuvada. Mis seal siis ikka, tegin ruttu uue broneeringu. Kuna jäime nagunii hiljaks, siis tegin juba hilisemale ajale. Piletit ostes tuleb näidata broneeringu kinnitust ja ongi kõik. Nad ise kusagilt midagi ei kontrolli. Ma ei olegi hästi aru saanud, miks seda tegema peab. Äkki seal on ikka mingi süsteem taga, mis inimeste arvu loeb, et piir ületatud ei saaks. Igatahes suur oli mu üllatus, kui parkla oli peaaegu autosid täis ja villas oli mitu gruppi giidiga. Me olime enam kui veendunud, et sellisel kuumal suvepäeval on kõik rannas. Selgus, et meiesuguseid oli veel, kes olid otsustanud päeva teisti veeta. Ma olen millegipärast tutvustustest ja piltidest aru saanud, et seal on ainult mõned üksikud säilinud mosaiigid. Kohale jõudes selgus, et tegemist oli väga suure villaga ja ülihästi säilinud põrandamosaiikidega. Tõeliselt positiivne üllatus ja veel üks koht, mida kindlasti soovitame külastada, kui Sitsiiliasse tulla.

Villa plaan, ikka väga suur kompleks!

Mosaiike oli palju ja need kõik rääkisid mingit erinevat lugu. Eriti suur ja võimas oli pika koridori oma, mis oli külalistele mõeldud villas. Seal oli väga palju fragmente erinevatest lugudest. Peamiselt muidugi meresõidust ning sellest, kuidas kaupu ning loomi veeti. Paljudes tubades oli jahiteemalised mosaiigid. Meile meeldisid väga sisehoovi ümbritsenud loomapeade mosaiigid. Osadel on seintel peade topised, siis siin olid mosaiikidena, need olid väga lahedad!

Villa eeshoov
Villa sisehoov
Kõige kuulsam mosaiik – sellega üldiselt seda kohta kõige rohkem reklaamitakse. Üleval vasakul nurgas on näha algne mosaiik. Olümpiamänge kujutav mosaiik on hiljem peale tehtud.
Pere enda eluruumide mosaiigid olid enamus tehtud lapsesõbralikud – mulle meenus kohe Nils Holgerssoni raamat 😀

Hea, et me selle reisi eelmine nädal ette võtsime, kuna sellest teisipäevast vähemalt nädalaks ajaks on Piazza Armenina “punases” tsoonis ja sinna piirkonda jääb ka Villa Romana del Casale. Villat saavad külastada ainult ette broneeritud giididega tuurid, teistele on koht suletud. Hakkab vaikselt see piirangute taaselustamine peale …

Seal piirkonnas olles käisime läbi ka Caltagironest. Plaanime juba ammu sinna keraamikat soetama minna, kuid pole nagu sinnakanti asja olnud. Nüüd saime kaks käiku omavahel mugavalt ühendada. Kõigepealt planeerisime sööma minna ja taaskord suutis suurepärane Google Maps meid saata lõpuks kõige kitsamasse tänavasse ja tänavast välja sõites jõudsime täpselt Caltagirone trepi ette … Ma isegi ei tea, kas seal üldse tohtis sõita 🙄 Õnneks olime Seatiga, mis on kordi väiksem, seega mahtusime tänavast läbi ning välja keeramisel üks onu näitas käega, kui kaugele tuleks sõita, et keerates külge vastu seina puruks ei sõidaks. Igatahes oli väga ärev hetk …

Google Maps juhatas meid välja sellest avausest, mis sealt peale lippu natuke paistab, selle valge särgiga tädi selja taga, kes esimesel trepiastmel seisab. Hea, et keset treppi meid ei saatnud …
Mingi fotonäitus oli ka ja turistide grupp juhtus ka tulema.

Muidugi oli soovitatud ja minu välja valitud söögikoht kinni. Google järgi pidi avatud olema … Kolasime siis seal veidikene ringi ja otsisime, kuhu sööma saaks minna. Lõpuks leidsime Black Sheep resto – tundus viisakas koht olema. Hiljem sees istudes märkasime teisel aknal olnud silti – fast food. Nojahh, mis siis ikka. Söök oli maitsev ja portsjonid oi kui suured ning hind väga sõbralik. Noored poisid oli kokkama pandud ja peremees, vanem suure kõhuga härra, käis võttis tellimusi ja suhtles klientidega. Pärast arvet saades oli imelik, et nad lauda istumise tasu ei olnud võetud ning kohvi olid nad ka unustanud arvele panna. Kuna ma kohe seda tähele ei pannud, kui alles kodus, siis kahetsesin, et neile jootraha ei jätnud. Söök ja teenindus olid ju head ning kohviraha oleks ka siis ära makstud saanud. Kuid seekord läks siis niipidi.

Kuna sattusime lõuna ajal sinna, siis olid enamus keraamikapoode kinni. Need, mis lahti olid käisime läbi ja söögikoha vastas olev pood meeldis meile enim ning oli oma hindade poolest ka väga sõbralik. Küll kvaliteet jättis soovida – valge värv on sisekülgedel või vaagna all laiali valgunud, kuid see näitabki pigem, et on tehtud käsitööna. Jaagul oli kinnisidee, et ta tahab saada Sitsiilia ühte sümbolit – Trinacria´t, mis on kolme jalaga kujutis ning mis on tulnud kreeka keelest tõlgituna “kolme suunda näidatud” ehk see kujutab Sitsiilia saare kuju. Mina tahtsin vaagnat ning Jaak soovis lisaks ka käbi. Hetkel ostsime Rasmuse välja valitud väikese käbi, kuid plaanis on soetada natuke suurem versioon – Rasmus tahab üleni valget ja Jaak üleni rohelist. Eks siis näis, mis värvi lõpuks valitakse, sest praegu on üldse lillakas toonis 😀

Keraamikapoe saak!

Lisaks jäid tee peale veel paar toredat maja ja üks vahva koputi 🙂 Linnast välja sõitsime mõistliku teed mööda ja sattusime linna servale platvormile, kust sai mõned päris ilusad pildid teha.

Imelist suve jätku ja püsige terved!

Ispica, Pozallo rannas surfamas ja jalgpall

10.07.2021

Täpselt nädal tagasi, 3.07, otsustasime üle pika aja taas saarele seiklema minna. Ilmateade lubas, et kuum annab natuke järgi ning kraadid jäävad sinna 30-35 kanti. Seega otsustasime, et paras aeg natuke ringi vaadata. Mulle on silma jäänud pildid Ispicast, ei tundunud eriti huvitav, aga kuna reede õhtul oli jälle FB Sitsiilia grupis Ispicast video, siis otsustasin, et sinna peab ikkagi minema. Lisaks on seal lähedal kohe piltide järgi huvitavad koopad ja kaljud. Tegemist oli tõesti armsa väikese linnakesega, kus olid erakordselt laiad tänavad, üldse mitte sitsiilialik! Lisaks oli seal erakordselt puhas! Ning muidugi imevähe inimesi – pole ka imeks pandav, linna termomeeter näitas 38 kraadi 😀 Kuhu jäi lubatud kuni 35 kraadi?! Jaak räägib juba pikemat aega, et meie uus missioon on edaspidi elada ja töötada selle nimel, et saaksime pensionipõlve Sitsiiliasse nautima tulla. Ideaalne kliima vanadele kontidele, vaikselt tiksud ning tarbid kõike seda värsket ning päikselist, mida saar pakub. Kõlab ju üsnagi ahvatlevalt?! Ispica tekitas talle veel suurema soovi, siia kolida. Küll erinevalt kogu ülejäänud saarest, kus vähemalt 50% kohtadest on müügis, siis Ispicas ei müüda eriti midagi … Tundub, et inimestele seal meeldib 😉

Me tavaliselt eriti kirikutes ja katedraalides ei viitsi enam käia, kuid tol päeval olid need ehitised suureks abiks ja käisime kõik läbi, mis teele jäid ja lahti olid. Taaskord oli mul nõrkus lagede vastu! Nägime sinise lae ka ära, mis mandril Ravenna kirikutes nägemata jäi. Rasmusele jäid aga silma orelid.

Basilica della Santissima Annunziata
Basilica Santa Maria Maggiore ees on selline huvitav poolkaares aed – meenutas natuke Vatikani

Enne Ispicat käisime Cava D’Ispicas, kuna oli nii palav, siis me jaksanud väga seal kaljude vahel kõndida. Küll sattusime ühe kalju sees olevasse kirikusse. Mingi onuke istus puu all varjus ja ühel hetkel ta lihtsalt tuli ning tegi ukse meile lahti. Uuris, kas oleme Saksamaalt ning lõpuks läbi Venemaa tegime talle selgeks, kus Eesti asub. Onu andis meile väga laheda Ispica kaardi – ma ei ole nii ilusat linnkaarti enne näinud! Jätsin väikese annetuse ka, sest kirik nägi seest lahe välja ja kaart oli ka väga ilus. Jaak oli muidugi pettunud, et tol ajal osati kalju sisse ainult kirikuid ehitada ja need on ainsad, mis säilinud on 😀 Algselt oli meil plaanis minna ka Parco archeologico della forza´sse, kuid see oli paraku kinni. Piltide pealt tundus väga lahe koht olema, loodetavasti tehakse see millalgi lahti, et saaks piiluma minna, mis seal vahvat peidus on.

Edasi liikusime Pozallo randa, kuna Jaak vaatas, et sealkandis peaks olema surfituul. Leidsime toreda koha, kust randa saime ja veetsime ühe toreda 1,5h tunni lainetes hullates. Kes surfas, kes ujus ja võttis päikest. Saime Rasmusega korraliku jume peale. Piisas tunnikesest meres ja olimegi kergelt põlenud. Rasmusel tuli turja pealt nahk ka juba maha, mul hakkab jume kaduma – loodetavasti tuleb peagi taas surfituul ja saab taas natuke päikest võtta. Niisama rannas peesitada, ma ju ei viitsi 😀 Nägime ka suuri meduuse/millimallikaid, päris kõhe oli. Jaak sai merel olles kõrvetada ka, kuid õnneks läbi surfipükste, seega mingit jälge järgi ei jäänud, lihtsalt ebamugav tunne oli. Liivarannad ja soe meri on ju nende lemmikud! Nüüdseks oleme siis kogu perega erinevatel aegadel ja erinevates kohtades nende käest kõrvetada saanud 🙁

Pozallo rand ja surfarid

Õhtul oli jalgpall ja Itaalia mängis. Läksime külaplatsile vaatama, kuidas külarahvas jalgpallile kaasa elab. Vaatasime esimese poolaja all ja siis tulime koju tagasi. Homsel finaalil plaanime taas külaplatsile minna. Oma toolidega, siis on mugavam, eelmine kord pidime püsti seisma, sest ühtegi vaba istumispinda enam ei olnud 😉 Sattusin nii õigel ajal telefoni välja võtma, kui Itaalia lõi värava ja sain väikese filmijupi ka. Paraku ma ikka ei saa postituse juurde videoid panna, seega see mälestus jääb FB-sse ja Instagrami. Panini müügikoht on ka taas avatud ning neil oli sel päeval väga usin müümine. Huvitav on siin see, et nagu üle-eelmisel aastal, siis ka nüüd – mehed on enne platsis ning naised on üles löödud nagu läheksid uhkele peole. Noored neiud olid eriti üles löödud, noormeestel oli silmi muidugi ainult jalgpallile 😀 Neidusid ei tundnud üles lööduna äragi, kui nad külavahel rolleritega ringi kruiisivad või rannas tšillivad, siis nad on ju täiesti tavaliselt riides ja mukkimata.

Ilusat suve jätku!

Sitsiiliale ring peale tehtud!

09.06.2021

Laupäeval (5.06) seiklesime Messina ja Cefalu vahelisel alal, kuhu me veel jõudnud ei olnud. Seal oli paar loodusliku kohta, mis mulle silma olid jäänud ning Jaak tahtis kindlasti mööda sealset rannikut sõita. Lisaks leidis ta kiirtee ääres paar vaatamisväärsust veel. FB grupis soovitati ühte koobast, mis Suure Tossutaja põhja poolsel küljel on, ma väga ei süvenenud, vaatasin mõnda pilti ja tundus väga äge. Reisiplaani kokku panema hakates, süvenesin natuke rohkem ja selgus, et see on ikka tõelise mägironimisega koobas. Vahepeal tuleb kalju serval seigelda ning ilma korraliku varustuseta väga minna ei tohiks. Ma isegi ei tea, kas omal käel võib või on see ainult organiseeritud kujul. Jaak leidis selle asemel teise koopa – laudtee ja valgustusega, sellise tsiviliseeritud verisooni 😀

Esimesena külastasime Taorminast ca 15km kaugusel sisemaa pool olevat looduskaitseala Gole dell’Alcantara, kus oli mägijõgi. Mingi info pärineb, et see on juba 300 000 aastat eksisteerinud, kuid tõendid ja praegune kindel teadmine on, et see on vähemalt 8 000 aastat vana. Seal pakutakse igasuguseid vaba aja veetmise võimalusi, tõeline turistikas. Hind oli ka üsna korralik, kõik üle 12 aastased 10€ inimene, kui tahad külastada jõge ning üleval asuvat puuviljaaeda. Ilma aiata oleks odavam olnud, aga kui juba seal olla, tuleb ikka kõik üle vaadata. Rasmusele tehti soodustus, seega tema eest tuli 5€ maksta. Koht oli äge! Ikka tõeliselt tore, mulle väga meeldis. Jõgi oli väga tugeva vooluga ning ülikülm. Oleme nüüd tavapärasest rohkem tatistama pidanud 😀 Jões saab soovi korral lõpuni kõndida, me enam hästi ei mäleta, kui pikk see oli, vist ca 300m. Palja varbaga oli väga ebamugav, sinna peab ikka saabaste või kummikutega minema, et jalad külmetama ei hakkaks. Kalju oli hoopis teistsugune, kui siin lõunas, tume ja sellise draakoni soomuse kujuga, väga originaalne. Inimesi oli üsna palju, osad olid võtnud need ekskursioonid ka, kahlasid seal vees, me pärast ülevat vaatasime. Rasmus sai oma isu täis ronida ja turnida, püksid ka kenasti märjaks teha. Jõgi oli mõne koha pealt ikka üsna sügav ja kui natuke tasakaalu ka kaotada, siis juhtubki, et saab rohkem märjaks, kui planeeritud oli. Külastuse lõpuks olid tal need muidugi juba ära jõudnud kuivada. Jõe äärde saab liftiga, ma ju kirjutasin, et tõeline turistikas 😀 Trepp pidi ka olema, aga onu ei olnud väga kindel, kas see lahti on, igatahes oli täitsa tore vaheldus ronimise asemel liftiga sõita.

Vasakul lift, millega siis alla kanjonisse sai.
Kanjon, mägijõgi ja üsna mitu inimest.
Sain oma vahutava vee ka!
See kivim nägi lihtsalt nii äge välja, et peab kohe palju pilte sellest panema!
Viimane vaade ülevalt, lihtalt nii ilus!

Edasi oli plaan minna koske vaatama. Paraku oli tee, mis meid sinna põhjarannikule viis sinka-vonka ja mul läks süda nii-nii pahaks, et ma ei mäletagi millal mul viimati nii halb oli … Igatahes ahmisin vahepeal autoaknast õhku, panin konditsioneeri hästi külmaks – võibolla tuli see nohusem nina ka sellest, mitte mägijõest 🤔, kuid paremaks ei tahtnud üldse minna. Me oleme siin neid käänulisi ja veelgi rohkem käänulisi teid sõitnud ju küll ja veel ning enne pole midagi olnud. Süüdistasin söödud arancinit ning Rasmusest üle jäänud gelatot, mis ma endale ka sisse pigistasin. See kooslus arvatavasti ei olnud mu kõhule hea … Peale väikest bensiinijaama peatust otsustasime, et me seda koske vaatama ei lähe, kuna viimased kose vaatlused on näidanud, et veega on suhteliselt kitsas, siis koske peab vaatama, kas Põhja-Itaalias või minema Norra 😉 Seega tegime plaanid ümber ning võtsime järgmiseks tsiviliseeritud koopa. Teel sinna ronisime muidugi taas pilvedesse ning leidsime ühe ilusa koha, kust sai Suurt Tossutajat teiselt poolt ka imetleda ja pildistada. Kusjuures, sellelt küljelt on see peaaegu õige kujuga 😉

Peaaegu pilvedes ning Suur Tossutaja oma ilus.
Seal kõrgel, sõna otseses mõttes, mitte kusagil, olid sellised ehitised. Me ei saanudki aru, kas pooleli jäänud või maha jäetud ja neid oli teisel pool veel, kaks korda rohkem. Väga kummituslik …

Peale väga piinarikast 2h sõitu, millest viimased 30 minutit kulges mööda mõistliku teed ja ei olnud üldse midagi hullu, jõudsime tsiviliseeritud koopani Grotta di San Teodoro. Meie armas Google Maps suutis meid lõpus, kui juba jala pidi kõndima, taas ma ei tea kuhu suunata. Alguses läksime isegi õigesti, nägime silti ka, aga meile tundus, et me läheme kellegi koduhoovi ja Mapsi järgi tuli minna teist teed. No saime siis natuke rohkem kõndida, mis seal ikka. Pärast tuli välja, et see koduhoov oligi tegelikult õige koht. Meid võttis vastu tumedas ülikonnas onu, kes meid siis koopasse juhatas. Mul oli temast suhteliselt kahju, väljas oli üle 30 kraadi ja päike paistis lagipähe … Onu inglise keelt ei rääkinud, kuid Google Translate aitas hädast välja. Tegemist on väga vana kohaga, kust on väljakaevamiste käigus leitud igasuguste loomade s.h. jõuhobude ning elevantide skelette. Me olime väga üllatunud, et sellises kohas sellised loomad olid! Jõehobu, mida teeb jõehobu siin!? Koobas oli ilusasti valgustatud, et näeks kuhu astud ning väljakaevamise kohta ka. Laes olid dolomiidid, mille otsast kenasti vesi tilkus ning koobas ise oli võrdlemisi suur. Pärast käisime väikeses muuseumis, kus olid välja kaevatud skeletid ning onu käskis meil ühel juhul nuputada, mis kivistisega tegu on. Me muidugi ei osanud midagi pakkuda, pärast selgus, et oli hüääni kaka 😀 Rasmus käis pärast sõrmed harali ning auto juures loputas ruttu veega käsi 😀 Koht oli hästi hoolitsetud ning mõistlikult ligipääsetav ning tasuta, mis oli imelik, arvestades, kui korras kõik oli ja kuidas nii esinduslikult riides onu ekskursiooni teeb. Lisaks ei pidanud kuhugi mäkke ega kanjonisse ronima. Koobas ise on väidetavalt 8-9 miljonit aastat vana ning esimene inimene asus sinna elama ca 8 000 e.k . Taaskord tegemist väga vana ja ajaloolise paigaga.

Üks võimas kalju ja koopasuu


Viimaseks külastatud kohaks jäi moodsa kunsti installatsioon Fiumara d’Arte – Pyramid Parallel 38. No ja see asus taas kusagil peale pilvi ja jeerum, mis tee sinna viis. Õnneks oli see ühesuunaline, vähemalt lõpuoas ning esimest korda sattusime viimase osa sõitma teel, millel puudus igasugune kate. Minu jaoks oli see taas päris kohutav, tegin oma hingamisharjutusi ning mõtlesin ainult positiivseid mõtteid, et sisikond sisse jääks. Lõpuks kohale jõudes oli see vaev muidugi kõik mitmekordselt tasutud, sest vaated olid lihtsalt imelised! Pildid ei anna seda üldse nii hästi edasi, kuid endal vähemalt meenub, kui pilti vaadata, kui võimsad vaated sealt avanesid. Sattusime õigel ajal kohale, mingi onu tegi püramiidi sisemusse väikese ekskursiooni, puha itaalia keeles, kuid me läksime ikkagi, õnneks raha ei küsitud. Teekond sinna kulges läbi pimeda rauast torukujulise moodustise. Püramiid oli seest meeletult palav ja õhuga oli ka väga kitsas, kuna inimesi oli piisavalt palju ja suletud ruum, siis oli maksis päris raske hingata. Onu rääkis palju tarka juttu, saime aru niipalju, et pööripäeval pidi valgus õige nurga alt langema, nii et püramiidi sisemuses on valgusetriip täpselt keskel, sellest ka see nimi. Lisaks oli püramiidi keskel kividest labürint, mille lõpus oli väike trepp ja seda rituaali läbides saab endasse positiivset energiat. Tegime selle rituaali ka kenasti läbi. Täitsa tore kogemus oli. Tagasi tuli sõita mingi osa teist teed mööda ja ühe koha peal oli nii kitsas pöörde koht, et me jõudsime juba mõelda, et me auto ei pööragi välja. Jaak kiusas vaesekest päris palju ja auto reageeris korraliku siduri vinguga lõpuks selle peale. Aga ära me sealt saime!

Vaade Messina poole, seal meres udu sees on ähmaselt näha ka siitkandi kõige kurjem vulkaan Stromboli.
Vaade Palermo poole, lihtsalt nii palju ilu 🥰 All vasakul nurgas on näha kiirteed, mis siin saarel väga suures osas sellised ongi … Siin kiirteel on muidugi lugematu arv ja kõige pikemad tunnelid ka. Seega, kui tuleb väga suur vajadus tunnelites sõita, peab ühe Messina Cefalu otsa tegema 😉

Ja nii saigi meil ka põhjarannikul käidud ning kirkamad kohad üle vaadatud. Võime südamerahus nüüd öelda, et saarele on ring peale tehtud ning risti rästi suures osas ka läbi sõidetud. Jäänud on üksikud kohad, mida veel vaatama tahaks minna ning muudel juhtudel uudistame juba tuttavaks saanud kohti, mis meile meeldivad ja kuhu me alati nõus tagasi oleme minema.

Püsige terved ja imelise suve jätku!