Category: Turistina Sitsiilias

02.06.2021

Palju õnne Itaalia vabariigi 75 aastapäeva täitumise puhul! Täna on vaba päev ja itaallased pidutsevad.

Puhkuse viimasel päeval seiklesime natuke sisemaa poole, kus on kaks väikest kosekest. Piltide pealt nägid need eriti ilusad välja. Sõime hommikusöögi ära ja seiklus võis alata. Taaskord pahandasime “imelise” Google Mapsi peale, mis suutis meid jälle olematuid teid pidi juhendada. Eriti kurjaks saime me Corleones, kus see suurepärane rakendus saatis meid megakitsastele tänavatele ja inimeste tagahoovidesse, ühesuunaliste teede vastassuunda ning jalakäijate alale, urrrr, nagu päriselt ka, ei pea alati kõige otsemat teed pidi saatma! Jätkuvalt ei ole seal valikut – ära saada otseteid pidi, vaid sõidetavaid teid pidi! Täiesti kohutav rakendus, mida Sitsiilias kasutada ja paraku ei ole Here Maps kah parem, kuna siin sõidetakse nii harva, et saaks korralikult teid kaardistada. Kohalikud enamjaolt teavad kust peab sõitma, kuigi osad, kes ka rumalast peast Google Mapsi kasutavad ja satuvad samuti hätta nagu meiegi. Esimene peatuspunkt oli Gole del Drago, Googli piltide järgi nägi see väga lahe välja, kuid kohale jõudes selgus, et veega on natuke kitsas käes ja mingit veevulinat paraku kuulda ega näha ei olnud … Me jõudsime nii õigel ajal, peale meid tuli veel kolm autot ja kui tagasi jõudsime veel kaks. Parkimisplatsi seal ei ole, lihtsalt teede ristumiskohas peab teeservale ennast parkima. Umbes 1km tuleb jala kõndida. Juhtumisi oli pühapäev päikseline ja väga soe. Alguses polnud kõndimisel häda midagi, kuid mingil hetkel tulid kärbsed ja mingid pisikesed putukad, kes kõrva taha ja juuksepiirile ennast sättisid ning hirmsasti kõdi tegid ja segasid. Alguses läksime natuke vale rada pidi, mille tulemusena saime kõik väiksemat või suuremat sorti “sõjahaavad” ehk need kurjad okkalised taimed kriipisid meie jalgu. Alguses ei saanudki aru, et kriibitud on, hiljem kui rohkem higistanud olid ja päike peale paistis, kippus kipitama. Kohalikud jõudsid meile järgi ja läksime siis sinna, kus nemadki ja saime kosele ilusa vaate ning tõdemuse, et kuival ajal ikka vett ei ole 😀 Tagasi auto juurde minnes saime kokku teise osa kohalikega, nad hakkasid kohe minult uurima, kuidas seal vaade ka on. Ma olen viimasel ajal neid kiusama hakanud ning vastanud itaalia keeles, et ma ei räägi itaalia keelt, kuid äkki nemad räägivad eesti või inglise keelt. Üks papi hakkaski väga puiselt inglise keeles rääkima, nii tubli! Natukese aja pärast jõudsin sama seltskonna viimase noorpaarini ja küll see neiu hädaldas, vehkis kätega ja aina virises nagu väike laps!

• 

• 

Edasi sõitsime Corleonesse, kus põhimõtteliselt kesklinna serval on kosk. Taaskord, kuival ajal on see üsna väike nire, kuid midagi ikkagi oli. Ma sain oma kose! Rahvast oli üsna palju. Ühed noored üritasid kose juurde mööda kaljuäärt kõndida ja neiu sulpsatas korra poolenisti vette sellel teekonnal. Kohalikud muidugi plaksutasid väga tormiliselt, kui noormees ta välja õngitses 😉 Ära sõites saime kokku samade itaallastega, kes ka Gole del Drago juures olid ja neiu jälle virises 😀 Linnast välja saamine oli tõeline õudusunenägu, kui ma oleks sõitma pidanud, ma oleks auto lihtsalt seisma kuhugi jätnud ja kõva häälega nutma hakanud. Äkki mõni kohalik onu oleks välja navigeerinud sellest jamast. Jaak on ülihea autojuht ja puges igalt poolt läbi, ühes kohas läksid küll peeglid kokku aga õnneks ei lõhkunud me kummagi omasid ära, seega läks napilt hästi. See Google Maps võiks küll rohkem areneda!

Algas sõit kodu poole koos Scala dei Turchi külastusega. Kui me siia tulime ja esimest korda seal kandis käisime, august 2019, siis oli väga tugev tuul ja me ei saanud alla minna, et kaljunuki peal turnida. Lisaks ei olnud ka normaalset parkimiskohta ning pidime üsna kaugele parkima. Sattusime tookord vaateplatvormile, kust avanes väga ilus vaade. Seekord samuti kaljule turnima ei saanud, kuna kaks aastat tagasi sügisel pandi see inimestele kinni, et midagi ikka säiliks ka. Kuid seekord läksime ikka alla randa jalutama ja vaatasime ühe suurima ja olulisema turismiatraktsiooni Sitsiilias üle. Jaak küll leidis, et see on väga ülehinnatud! Mulle meeldis ja mul oli kinnisidee, et me peame selle üle vaatama! Nüüd on see tehtud ja rohkem sinna ei kibele. Rahvast oli rannas üllatavalt vähe, arvestades, et oli pühapäev ja väga päikseline. Võibolla oli asi ka selles, et jõudsime siesta ajal, söögikohad olid paksult inimesi täis, mis teele ette jäid. Üks noormees üritas drooni lennutada, kuid pakkis selle üsna ruttu tagasi kokku, ei teagi miks, tuul küll oli, aga ei tundunud nii tugev. Lisaks nägin siin riigis esimest korda topless päevitajat. Üldiselt kohalikud oma keha ei häbene, minust mitu korda korpulentsemad neiud käivad väga väikeste bikiinidega, nii, et kõik voldid ja kurrud on ilusti näha ja tissid vupsavad peaaegu välja 😀

• 

• 

Ja saigi meie puhkus läbi ning 2,5 tundi kojusõitu ootas ees. Tegime kaks bensiinijaama peatust, ühest ostsime süüa ja teisest bensiini ning kohvi. Teises saime muideks kokku hotellis kõrvallauas söönud ameeriklastega 😀 Kõigepealt sõitsime me neist mööda Scala dei Turchi juurest ära tulles, ka nende Google Maps saatis neid suurele teele mööda mingit veidrat teed pidi ja pärast olid nad Catania lähedal tanklas, väga naljakas kokkusattumis igatahes. Lisaks sattus samal ajal sinna terve bussitäis politseinike, üsna turvaline oli olla, kui nii palju korrakaitsjaid korraga kohal on 🙂 Imeilusat suve algust ja püsige terved!

01.06.2021

Puhkuse sihtkohaks oli Sciacca – väidetavalt teine keraamikalinn Sitsiilias. Lisaks on sealkandis ka Castello Incantato ehk kummituste kindlus, kus elas ekstsentriline skulptor Filippo Bentivegna ja ta elutööks oli kividesse ja puudesse nägusid toksida. Maa-ala ei olegi väga suur, kuid nägusid olid sadu ja sadu! Hea, et valges käisime, lõpuks oli see väga kummituslik ja üsna kõhe. Onu elas ise samas kohas imepisikeses majakeses. Küll olid lahedad koopad, mis ta sinna materjali saamiseks aja jooksul uuristanud oli. Igatahes tundub, et tal oli väga palju vaba aega. Nüüd tuleb palju pilte 🙂

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Sciacca ise on väike igav sadamalinn, kus midagi suurt teha ei ole ja Sitsiiliale omaselt räpane. Küll on seal tõesti palju ägedaid treppe ja seinapilte, mõnusasti värviline on kõik. Peatänaval on palju keraamikapoode ja armsaid kohvikuid. Sattus kuidagi nii, et kui linna peal ringi kolasime, sadas vihma. Saime üsna märjaks, kuid kuivasime ka üsna ruttu ära, kuna oli üsnagi soe. Vihm oligi mõnusasti jahutav 🙂 Viimast zig-zag treppi otsisime üsna kaua aega, kui lõpuks leidsime olid mehed üsna nördinud, et tegemist on nii väikese trepiga, neil oli ootus, et tegemist on millegi suure ja erilisega 😀 Paraku oli kindlus kinni ja seda me lähedalt uudistama ei pääsenudki. Suutsime kolme tunniga üle vaadata nägude muuseumi ning linna. Taaskord on aeg piltide käes 🙂

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Üks postitus tuleb puhkusest veel, seniks püsige terved ja ilusat suvekuu algust!

31.05.2021

Lõpuks pikk nädalavahetus, mida “oranž” tsoon ei seganud ja me saime oma väljateenitud puhkust nautima minna. Kuna ameeriklastel oli pikk nädalavahetus, täna on neil riigipüha ja reede oli lastel ka vaba päev, õpetajatel olid kursused, siis olid erinevad Sitsiilia hotellid ameeriklastele pakkumised kokku pannud. Enamus läks Cefalusse ja Taorminasse, meie aga valisime lääne kalda ja Sciacca, kuna ma tahtsin sinna kanti nagunii minna. Kasutasime pakutud võimalust – üks inimene kõik hinnas 170€ kaks ööd, veebis näitas muidu 1 öö 200€. Algas saabumise päeva õhtusöögiga ja lõppes lahkumise päeva lõunasöögiga. Kuid lõunaks me tagasi ei hakanud sõitma, kuna chek-out oli kell 10:00 ja lõuna kell 12:30 ja me tahtsime veel sealkandis ringi uudistada, seega oleks muidu asjatult edasi-tagasi sõitmist olnud.

Algselt plaanisime reedel juba varakult startida, kuid Jaak pidi olude sunnil pikemalt tööl olema, seega startisime peale 14:00 ja olimegi “juba” 3,5 tunni möödudes hotellis. Hotell ise oli väga uhke, nagu ei olekski Sitsiilias – puhas, väga Euro, väga modernsete lahendustega ja väga suurte tubadega. Harjumatult bling-bling oli kõik, nagu kusagil Põhja-Euroopas oleks. Lisaks oli seal muidugi omapärane see, et personal rääkis, kas itaalia või prantsuse keelt, leidsime ka mõne üksiku, kes inglise keelt oskas. Koduleht on ka, kas itaalia või prantsuse keeles. Külastajad olid suuremas enamuses prantslased, neid jagus kõikjale, samuti itaallased ning üks ameerika perekond oli ka, nad paigutati meie kõrvallauda sööma. Aga “oui” oli igal sammul, tervitused siinkohal Liinale, kes meil külas olles ka itaallastele aina “oui” ütles 😀 puhkuse lõpuks jäi “sì” ka külge 😉 Seega meil oli ka “oui”, “bonjour” ja meie poolt boonusena “mazöönzuää” 😀

• 

• 

• 

Sisse registreerimine läks suhteliselt lihtsasti, sel hetkel juhtus tööl olema inimene, kes inglise keelt oskas 😉 Meilt võeti dokumendid, mis tuli järgmine hommik tagasi küsida ja anti toakaardid. Toakaardid olid nimelised ning lisaks oli peale trükitud ka toa number. Huvitav, kas need on üle trükitavad või nad päriselt vorbivadki alati uusi kaarte teha. Looduskaitsjad teevad siin kohal kindlasti kõva lärmi, kui need tõesti ühekordsed on … Korrused olid ehitatud ülevalt alla ehk kõige ülemine korrus oli vastuvõtu ala, restoran, baar, suveniiripood ja lobby. Edasi oli esimene korrus, siis korrus alla oli teine ja siis kolmas. Kõige alumisel neljandal oli basseinide ja päevitusala ning rannabaar. Meie tuba oli nn 1 korrusel ja otsustasime liftiga minna, kuna me ei teadnud, kui all see 1 korrus neil on. Liftid olid tellimisel küll kole aeglased, kuid sõita oli tõeline elamus, need liikusid diagonaalis! Mitte alla-üles, nagu me harjunud oleme, vaid diagonaali – väga huvitav kogemus, startides ja seisma jäädes tegi ikka korraliku jõnksatuse. Edaspidi kõndisime trepist, nii õues kui ka sees olid ainult keerdtrepid 😀 Korra küll sõitmise veel liftiga, Jaak oli nõksu selgeks saanud, et tuleb seina vastu toetuda, kui stardib ja peatub, siis ei olegi väga ebamugav tunne. Igatahes tore kogemus, mida me enne kogenud ei olnud.

Süüa anti kolm korda päevas – esimesel päeval oli õhtusöök, teisel hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ning viimasel päeva hommiku- ja lõunasöök. Söögivalik oli väga korralik. Külastajatele anti oma laud, mille taga siis antud päevadel sööma pidi. Hommikusöögi lauad olid vabalt valitavad, meie laud näiteks hommikusöögiks üldse avatud ei olnudki. Söögi jagamine oli lahendatud nii, et iga buffe-laua juures olid teenindajad, tipptundidel oli neid kohe mitu, et ei tekiks suuremaid inimeste gruppe. Meie näitasime siis kätega, mida me tahame, kuna kõikide asjade nimesid me küll ei teadnud või siis lihtsalt ei suutnud hääldada. Eeloogi ma ei jaksanudki kokku lugeda, valik oli suurepärane. Järgmisel käigul ehk primi piatti valikus oli kuus erinevat rooga, millest kaks oli liha, kala või kana. Järgmisel käigul ehk secondo piatto valikus oli neli rooga, millest kaks oli samuti liha, kala või kana. Primi piatti valikus oli alati ka mingit sorti pastaroog, kuid meist jäi see puutumata. Viimaseks käiguks oli magustoit ehk dolce – 5-6 erinevat torti-kooki ja palju erinevaid puuvilju. Lisaks kolme erinevat veini – valge, roosa ja punane – Jaagu sõnul, just mitte kõige parem, kuid kuna oli piiramatult hinna sees, siis tuli tarbida. Samuti vesi oli niisama – mullidega ja mullideta. Vein ja vesi oli ka ainus asi, mida inimesed ise võtsid. Hommikusöögilauas oli kohvi- ja mahlaautomaadid, mida inimesed samuti ise näppisid, ülejäänud asju tõsteti. Lisaks võileiva materjalile ja vähemalt 8 erinevale saiakesele oli ka praemuna, munapuder, vorstikesed või peekon. Juhuuuu, inimeste sööki ka! Puuvilju ja Actimeli jogurtit oli ka. Lisaks veetsime me aega ka baaris. Toakaardile tuli raha peale laadida ja sai baaris jooke nautida. Jaak tarbis peamiselt õlut, ma jõin erinevaid alkoholivabasid kokteile, mis olid päris head ning Rasmus sai apelsinimahla. Iga kord toodi meile ka väike snäkk juurde. Mingi hetk jagati niisama õuna, banaani, juustuküpsiseid ja kreemiga täidetud pontšikuid. Nälga küll tundma ei pidanud 😀

• 

• 

• 

• 

Laupäeval käisime vaatasime kolme tunniga üle muuseumi ja Sciacca linna, sellest järgmises postituses lähemalt. Lõunasöögiks tulime tagasi hotelli, mugisime kõhu täis. Jaak läks magama ja meie Rasmusega basseini äärde. Me olime sel hetkel seal ainsad, palju ruumi ja hea rahulik vaikne, muusika küll mängis, aga mitte väga kõvasti. Rasmus sulistas mõnuga basseinis ning ma vedelesin niisama, kuna mulle tundus see vesi ikka jube külm. Logelesime seal peaaegu üle tunni, kuni Rasmus tuppa kolis. Mõne aja pärast tuli Jaak ja logelesime edasi. Vähehaaval hakkas järjest rohkem inimesi kogunema ja lõpuks oli päris korralik rahvamass koos. Üks seltskond oli juba üsnagi lõbusas tujus ja tegid seal rahvale showd. Vahepeal oli vesivõimlemine, millest üsna heas vormis inimesed osa võtsid, kõik kes oleks võinud, vedelesid rahulikult toolidel edasi 😀 Igatahes oli meil seal uudistamist küll ja veel, seega aeg möödus üsna lõbusalt. Huvitav oli see, et täiskasvanud inimesed üksteist vette viskasid … Nägi väga kummaline välja … Vetelpääste reageeris kohe ja käis nende seltskondade juures küsimas, kas kõik on ok ja palus seda edaspidi enam mitte teha. Ühel hetkel saabus mingi onu, kes oli punases kleidis ja suurte õhupallirindadega, lasi ennast pildistada ja jalutas inimeste vahel ringi. Väga veider nägi ta igatahes välja. Lõpuks käisime basseinis ujumas ka, ei tundunudki enam nii külm. Esimest korda, kus me puhates päriselt niisama basseini ääres vedeleme ja nii kohe mitu tundi! Taas uus kogemus 🙂

• 

• 

• 

• 

Mere äärde ujuma me ei jõudnudki, käisime Rasmusega seal ainult jalutamas. Reedel piilusime eemalt ja laupäeva õhtul käisime rannas ka, kuid siis oli juba pime, aga varbad saime liivaseks. Koht ja vaated on muidugi võrratud, see hotell oli tõeliselt hea leid!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Hotelli lobby oli väga lahe, see isegi natuke meenutas Sitsiiliat.

• 

• 

Puhkuse ajal käimistest ja tegemistest järgmistes postitustes. Püsige terved ja mõnusat suveootust!

25.05.2021

Nädalavahetusel sai ametlikult ringi liikuda, lõpuks ometi! Jaak arvas, et võiksime teha linna tiiru. Ta töökaaslane soovitas ühte tüüpilist Sitsiilia linna, kuid mis on ebatavaliselt puhas ja väga laheda kujuga. Lisaks oli Rasmuse meedia õpetaja rääkinud ühest tammist, mida me ka otsustasime vaatama minna, kuna need jäid ühte kanti. Samuti oli vaja Rasmusele uusi sandaale, praegustel hakkasid varbad üle ääre vaatama. Seega esimene reis oligi Sicilia Outlet Village´sse. Jõudsime üsna avamise ajal, kuid juba oli väga palju inimesi. Kohe näha, et inimestel on suur vajadus kodust välja saada ja kasvõi shopata. See oli ka esimene nädalavahetus peale 3,5 kuud, kus poed tohtisid taas nädalavahetusel lahti olla. Meie jaoks harjumatult palju inimesi, kuna oleme enne käinud nädala sees hommikuti, aga Rasmusele me enam ilma proovimata asju osta ei saa ja kuna tal nädala keskel on kool, siis pidime seekord nädalavahetusel minema. Saime talle nii sandaalid, uued ujumisprillid ja -püksid. Ujumispüksid küll hiljuti ostsime Dechlatonist, 14. a. lastele, kuid kodus selgus, et natuke siiski pigistavad. Seekord ostsime siis meeste valikust, peaaegu kõige väiksema numbri ja need sobisid hästi. Sandaalid said ka soetatud 41 number … Kasvab mühinal … Outleti territooriumil olid ennast mugavalt sisse seadnud erinevad linnud. Nägime päris mitut pääsukese pesa ning ühed olid mugavalt tänavavalgusti sisse pesa ehitanud. Kui inimesi on vähe ja teatud päevadel ikka üldse keegi ei liigu, siis loodus võtab üle.

Edasi viis me tee tammi juurde ehk vana hüdroelektrijaama juurde, mis enam töös ei olnud. Saime kõvasti sinkadi-vinkadi mägiteed mööda sõita. Koht ise oli ilus ja olime esimest korda järve ääres, mis sest, et tehis, kuid ikkagi järv. Ühed motomatkajad olid ka ning kaks noort, kes kala püüdsid. Rohkem inimesi ei olnud ja seega maske me ei kandnud. Kallas oli täis lambakakat, seega on seal kusagil suuremat sorti lambakasvatus ka.

• 

• 

Edasi viis tee meid veel kitsamalt ja veelgi rohkem sinka-vinka Centuripe´sse, mis on ägeda kujuga, kuid täiesti tühi ja ilmatult igav! Tee sinna oli muidugi autole suur katsumus, tubli Peugeot, et vastu pidas. Vahepeal tuli meile auto vastu, õnneks oli paarsada meetrit neil vaja tagasi sõita, seal oli üks maja, mille värava ees sai mööda sõita, aga muidu oli kõik see 5km suhteliselt ühesuunaline ja õnneks rohkem keegi seda teed mööda ei sõitnud. Jaak muidugi jõudis järeldusele, et ka vastu tulijad kasutasid Google Mapsi, sest normaalsed inimesed teavad kindlasti õigemat teed, mida kaudu tuleks sõita … Kohale me jõudsime ja selle linna tänavad on mõeldud küll ainult minidele ja kuna selle kuju ongi selline imelik, siis on osade tänavate pöörded ikka nii kitsad, et peab väga täpselt sättima, et ära keeraks ja läbi mahuks. Kuna jõudsime sinna nende siesta ajal, siis loomulikult olid kõik kohad kinni ja normaalsest söögikohast võis ainult unistada. See on esimene linn kuhu me sattunud oleme, kus tõepoolest ei ole normaalset restorani või noh vähemalt me ei näinud ja Google ka ei näidanud. Selliseid bufee stiilis ja võileiva kohti oli küll, aga need meid ei ahvatlenud. Kindlusest neil ka suurt midagi järgi ei olnud ja seegi väike osa oli remondis. Seega vaatasime seal natuke ringi, nautisime vaateid, mis taaskord olid imeilusad ning veetsime aega väikeses pargis. Muide Etna näeb teiselt poolt ikka täiesti “vale” välja, kui poleks tossanud, siis ma oleks arvanud, et see on mingi teine suur mägi … Üldse ei olnud õigete proportsioonidega 😀 Linnas endas me eriti ei viitsinudki kõndida, kuna pidime autoga läbi sõitma, et vaateplatvormini jõuaks ja pärast ära saaks, siis nägime peamised tänavad ära. Kitsad, kuid tõesti, ülimalt puhtad! Me ei suutnud välja mõelda, mida seal linnas elavad inimesed küll elatise teenimiseks teevad, ma pakkusin välja, et äkki kõik ongi koristajad, kes võileibu ei müü 😀

• 

• 

Suur Tossutaja on paaril viimasel ööl taas vaatemängu pakkunud. Õnneks on tuuled teises suunas olnud. Küll jah, eelmine nädal mingi päev sain ma taas harjaga ringi vehkida, oli meile siia usinasti oma tuhaliiva puistanud. Kodust mul head pilti ei ole, aga jagan FB gruppides olnud pilte.

• 

• 

Ilusat kevadet ja püsige terved!

16.05.2021

Vaatamata “oranžile” ja keelule, et oma linnast ei tohi kaugemale sõita, käisime me eile ikkagi Notos kunsti nautimas. Igal aastal kaunistatakse katedraali kõrval olev tänav lillede, lille kroonlehtede, kohvi, kohviubade, erinevate seemnete, muru jm. loodusliku materjaliga, millest on tehtud erinevaid pilte. Eelmine aasta jäi see kõik muidugi ära, kuid sel aastal toimus. Reedel tehti pildid valmis ja me otsustasime, et läheme kohe laupäeval, kui kõik on veel värske ja ilus ning vaatame selle ilu üle. See peaks jääma terveks nädalaks sinna, kuid arvestades kui kuum praegu on, siis arvatavasti paari päevaga närtsivad ja kuivavad enamus asju ära ja ei ole enam nii värske. Noto oli jätkuvalt inimtühi ja enamus söögikohti oli ka kinni … Küll oli lahti gelato kohvik, seega suud saime magusaks ikkagi 🙂

Katedraal oli sel korral isegi lahti ja me tegime seal sees väikese tiiru ka. Ei olnud midagi erakordset. Arvatavasti ei leia ma enam üheski teises katedraalis enam midagi erakordselt, kuna eredalt on mällu sööbinud Peterburis külastatud võimsad katedraalid … Nendele vist ei ole kusagil vastast – oma uhkuse, hiilguse ja võimsusega. Küll jah, saab öelda, et siin on need katedraalid igivanad ja mingid nikerdused ning laemaalingud võivad pärineda juba Vana-Rooma ja sellele eelnevatest aegadest, et seda ajaloohõngu on siin küll jah kordades rohkem. Lisaks oli katedraali ette pandud miskid skulptuurid, neid eelmine kord ei olnud, imetlesime siis neid ka.

• 

• 

• 

• 

Kunsti tänav on lühike, aga väga ilus. Sisse lasti ühelt poolt ja inimesi suunati, kas paremalt või vasakult poolt kõndima. Inimesi oli väga vähe. Küll oli mõlemal pool tänava otsas platsis politsei ning veel miskid asjapulgad, kes pidid siis inimesi suunama ja jälgima. Lisaks oli ka üks kiirabibrigaad seal valves. Antud üritust nimetatakse Infiorta´ks ja toimus see sel aastal 42 korda. Sel aastal oli see pühendatud poeedile Dante Alighierile, kelle surmast möödub 700 aastat. Tema teostele tuginedes oli tehtud kaheksa (8) erinevat pilti.

• 

• 

• 

• 

Antud tänaval on üsna tore elada, rõdult avaneb otse vaade kogu sellele toredusele ja no see memmeke on nii itaalialik, kui vähegi olla saab, seega pidin ikka klõpsu ära tegema 😀

Lisaks oli üks trepp ka pildiks tehtud, see ma saan aru, on inspireeritud praegusest olukorrast. Petukas oli muidugi see, et see ei olnud värvitud vaid suur suur plakat oli katki lõigatud ja pildiribad olid treppide külge kinnitatud. Äge oli ikka!

• 

• 

Noto FB lehel on ka lühike videolõik, kus on näha lilletänava valmimise protsessi ja kuna see on filmitud trooniga, siis näeb neid pilte natuke paremini. Videot saab näha SIIN.

Sitsiilia on homsest “kollane”! Hurraaa!!! Me saame jälle vabalt mööda Itaaliat ringi reisida, esialgu piisab ka Sitsiiliast, aga me saame jälle liikvele! Nii tore, saame taas nädalavahetuseks reise planeerida ning meie toredat saart avastama minna. Muuseumid lähevad ka jälle lahti ning restoranid tohivad nii lõuna- kui ka õhtusööki pakkuda, küll ainult õues, aga siin on ju soe, seega vahet pole, peamine, et saab. Ringi trippides on ikka väga mõnus, kui saab vahepeal mõnusasti restoranis istudes lõunatada. Eile tundsime Notos sellest väga puudust … Oleksime saanud mingis kiirsöögikohas õues püsti jala peal pizza tüki või arancini süüa, kuid see ei ole ikka see … Lisaks tehakse riik esmaspäevast ka turistidele lahti, seega ootame kõiki külla! Küll jah, karantiinist pääsemise nõue on, et peab olema kas – vaktsineeritud, 6 kuu jooksul läbi põdenud või negatiivne test, see 48h tunnine. Ma saan aru, et need nõuded on EU-s reisides nüüd standardiks saanud. Küll jah, ei ole kõik riigid veel karantiini nõudest loobunud, kuid Itaalia tegi selle otsuse õnneks ära. Oleme jätkuvalt ootel, millal midagi veel lõdvendatakse ja kuidas suvi peaks lõpuks välja nägema. Mingid täiendavad leevendused on planeeritud 1.06 nt. tohib lõunat restoranis sees süüa ning alates 1.07 tohivad meelelahtuspargid nt. veekeskused jm. lahti minna.

Püsige terved ja mõnusat kevade jätku!