Nädalavahetust ei saa ju raisku lasta

14.03.2021

Reede õhtul tehti teatavaks uus määrus, mis meile midagi head ei toonud 🙁 Me oleme oma näitajatelt küll “kollases”, kuid otsustati, et meid määratakse ikkagi “oranži” tsooni, mis tähendab, et liikumine piirdub oma kodulinnaga. Pühade ajal, mis siin riigis on 3-5.04, on kogu Itaalia “punases”, sel ajal pole väga soovitatav nina kodust välja pista. Üldiselt oleks meil ükskõik, mis tsooni meid määratakse, kui Rasmusel just sel ajal koolivaheaega ei oleks … Taaskord on kogu meie ringi luusimisel kriips peal ja 10 vaba päeva lähevad lihtsalt niisama raisku 😢 Ega lapsel siis muud üle jää, kui eriti aktiivselt kõike need päevad eesti keelt õppida, sest selles on ta ikka ja jätkuvalt vägagi maas.

Võtsime sellest nädalavahetusest viimast ja kondasime looduses ringi. Eile, laupäeval 13.03, võtsime ette pikema teekonna ja alustasime Modica külje all olevatest arheoloogilistest koobastest – Archaeological area of ​​Cava d’Ispica. Lisaks oli seal väike vanaaegne vesiveski, mis oli muuseumiks tehtud, aga kuna siin on muuseumid nädalavahetustel kinni ja esmaspäevast on taas jälle kõik kinni, siis seda me külastada ei saanud. Küll saime territooriumil ringi liikuda ja koopaid uudistada. Teerada jättis küll osades kohtades soovida, aga tegemist ongi ju väga vana kohaga 😀

Need üleni valged puud on kreekapähkli puud – küll ei saanud me aru, kas need on juba vanad ja “surnud” või need ongi sellised … Selliseid puid on saarel päris palju …
Vaade kiriku eest
Parkla juures kohtusime ka ühe Sitsiilia hobusega

Edasi viis meid tee Antiiksesse Notosse (Noto Antica)- sellest peale linnamüüride suur muud midagi järgi ei olnud jäänud, aga mul oli eesmärk minna järve äärde, kus oli kosk – piltide järgi tundus kuidagi suurem, aga kohal olles ei saanud muidugi Jaak mainimata jätta, et seda niret tulimegi vaatama või 😀 Eriti “tore” oli muidugi kullakallis Google Maps, et nagu päriselt ka, sellised teed ei ole sõidetavad, viimased 8km oli ikka tõeline õudusunenägu! Õnneks on Jaak suurepärane autojuht ja suutis laveerides olematu tee peal auto tervena sihtkohta viia. Teele jäi kaks jõe ületust – õnneks ei ole suurvee aeg, muidu sealt läbi ei pääseks. Lisaks ei mahu selle tee peale kaks autot kõrvuti sõitma. Kuna mul olid enamus ajast küüned tooli surutud, siis teest pildid jäid tegemata, kui ühe koha peal Jaak jäi seisma ja ütles, et tee nüüd pilti ka.

See oli veel korralik tee – tee oli olemas, erinevalt eelnevalt, kus auk augus kinni oli ja tuli laveerida augu ja teeserva piiril.

Kuna meie ees liikus üks auto, seega pidi see tee ju ikkagi kuhugi välja viima. Lisaks olid seal ka majad – osades veel elati sees isegi. Muidu olid viljapuu aiad ja mahajäetud istandused. Kohalikel olid autod muidugi Jeep tüüpi, täiesti arusaadav miks, madala autoga lihtsalt sõidad põhja alt ära. Lõpuks jõudsime sinna kuhu pidime ja seal parkis veel kaks autot, seega me ei olnud ainsad keda Google selle tee peale oli suunanud. Ära minnes saime ühe noorpaariga kokku, noormees oli väga ähmi täis, et kuidas ära saab, et see tee kust nad tulid olid ikka täiesti kohutav. Me siis ütlesime, et meid saatis sama teed kaudu, aga paanime minna vot seda teist teed kaudu, äkki on parem. Noormees rääkis väga hästi inglise keelt, uuris ka kust pärit oleme. Ma nüüd viimasel ajal rõhutan alati, et elame juba üle aasta Augustas, et kui ütled Estonia ja keegi suvatseb uurima hakata, siis esimene uudis on, et TOP1 koroonasse haigestumine … Pole mõtet neis paanikat tekitama hakata, vaevalt muidugi, et keegi üldse suvatseb uurida, aga noh, nii igaks juhuks ikkagi mainin juurde. Igatahes olime me õnnelikult kohal ja hakkas suuremat sorti mägironimine, üles turnides ristisime selle Cavagrande del Cassibile väikeseks vennaks – esiteks oli mitu korda lühem maa turnida, teiseks oli ainult üks pisike järveke ning väga-väga-väga väike koseke. Küll oli rohkem metsa ja väga pikk jõgi, lisaks ka koopad nii tee peal, kui all orus. Inimesi oli üsna palju, üks suurem seltskond oli ennast järve äärde istuma sättinud ja nosisid võileibu, üldse kõik, kes sinna kohale jõudsid pakkisid oma võileivad lahti ja tegid oma lõuna. Me uudistasime niisama ringi, Rasmus käis uuris koopad üle ja kõndisime natuke mööda jõe äärt edasi-tagasi ehk lihtsalt nautisime loodust.

Taaskord – loodus on siin lihtsalt imeline!
Ka siin leidus koopaid
Järgmise koopa juures arvas Rasmus, et see oli kellegi rikkama inimese kodu, kuna kamina koht oli majas olemas ja maja ees oli koeral oma koobas 😉
Jõudsime miniatuurse järve ja koseni, kuid ikkagi jätkuvalt väga maaliline 😍
Lõppu ikka üks panoraam ka

Oligi aeg lahkuda, sõitsime korra veel edasi ühe vana kirikuni, kuid see ei olnud midagi erilist, Rasmus ei tulnud isegi autost välja, kuna teatas, et kui koopaid või kaljus auke ei ole, siis tema ei tule ja no neid ei olnud 😀 Liikusime enda arvates parema tee ja väljapääsu poole, õnneks ei olnud tee olukord nii hull, kui tulles, kuid paaris kohas hoidsin küll hinge kinni, et põhi alles jääks. Inimesed jalutasid meile vastu ja vaatasid natuke imelike nägudega, aga meil oli tegemist, et ära saada, seega sellele eriti tähelepanu ei pööranud ja siis me jõudsime linnamüürini, mis oli väga võimas! Õnneks mahtusime väravast läbi ja leidsime ennast parklast … ja siis nägime ka silti, mis teatas, et sissesõit keelatud, jalakäijate ala … Eeeee, no okei, vabandust … Kuigi teistest suundadest sõites ei olnud mitte kusagil silti, et keelatud oleks. Mul jäi seal Googlile tagasiside panemata, et tegemist on jalakäijate teega, et suuna sõitjad teist kaudu ja parklasse, mitte mingeid külavahe ja jalakäijate teid mööda sihtpunkti. Seega jätkuvalt peab olema siin ülimalt ettevaatlik Google juhatatud teede osas, iial ei või teada, kuhu jõkke või kellegi tagahoovi või kraatri servale, kus kunagi oli tee, võid sattuda. Koht iseenesest oli imeline!

Mõistlikku teed mööda tagasi sõites jäi meile ette ka üks suuremat sorti klooster või kirik või midagi taolist, igatahes tornil olid ilusad nikerdused.

Suur ja võimas pühakoda

Täna, pühapäeval 14.03, käisime ja vaatasime üle laavakoopa. Jaagul kolleeg oli käinud ja ütles, et äge oli, seega Jaak tahtis ka selle üle vaadata. Koht ise on meie juurest ca tunni aja sõidu kaugusel Nicolosi külje all. Internetist selle kohta väga infot ei leia, seega me ei tea, kui pikalt see pragu tegelikult peaks läbitav olema. Tahvlil oli küll kirjas 55m, aga praegu see nüüd nii kaugele küll ei viinud. Võibolla oleks saanud kaugemale, kui oleks edasi roomama hakanud, aga me ei olnud niiviisi riides, et seda teha. Rasmus arvas muidugi peale viite sammu, et nüüd on aeg lahkuda, et hirmus on ju! Aga suutsime siiski kogu perega vapralt koopa lõpuni minna, niipalju kui normaalselt kõndida sai. Päris kõhe oli – pime, niiske ja natuke jahe. Kuna seal voolas kunagi laava, siis oli kõik laavakivine – must ja kõva. Äge elamus igatahes! Pärast ronisime sealt edasi mäe otsa, imetlesime vaateid ja tõdesime, et loodus on siin jätkuvalt imeline!

Emmmm… Fui! Rasmus tahtis selle kaasa võtta 😀
Laavakivist siin juba puudust ei tule, vanad majad ja aiad on kõik ilusad mustad
Vaade mägedele ja põldudele
Siin on olnud viljapuud
Seal silmapiiril kusagil on meie kodutee ja kodu 🙂
Seal kusagil mäe otsas me olimegi 🙂

Ilusat kevadet ja püsige terved!

Lätlastel külas ja Pantalica teine külastus

01.03.2021

Baasis on nüüd esindatud kõik Balti riigid. Lätlased saabusid juba eelmise aasta augustis ja leedukad millalgi eelmisel sügisel. Leedukad elavad peaaegu meie kõrval, Brucolis. Janis kutsus meid sel laupäeval külla, nii tore, pole ju väga kaua aega kellelgi külas käinud. Hetkel kehtib siin ka reegel, et külas tohib olla kaks täiskasvanut, kes ei ole sama pere liikmed, lapsi ei loeta. Rasmus oli alguses väga kõhklev, kui Jaak teatas, et me läheme laupäeval kolmele Läti tüdrukule külla 😀 Reedel oli Janis koolis tüdrukutel vastas koos pere koeraga ja Rasmus oli koheselt müüdud, koju jõudes esimene asi, mis ta teatas oli, et me läheme homme koerale külla 😀 Lätlased elavad ühes populaarseimas linnas Motta Sant’Anastasias – taaskord, me ikka aeg-ajalt imetleme neid sitsiillasi, et nad on oma linnakestele ikka väga kõlavad nimed välja mõelnud. Nad elavad paarismajas, kus kõrval naabriteks on ameeriklased ning nende maja alumisel korrusel elab peremehe ämm ja äi – võrdlemisi vanad inimesed juba. Maja on neil tunduvalt väiksem kui meil, aga hubane ja mahuvad kenasti ära. Neil on kolm tütart – vanim Rasmusest aasta noorem ja käib 5 klassis, keskmine oli vist 10 ja noorim 5. Noorim oli väga tagasihoidlik, aga vanemad tüdrukud rääkisid ideaalselt inglise keelt, keskmise tüdruku hääldus tegi Jaagu täitsa kadetaks suisa 😀 Lapsed leidsid üsna kähku ühise keele ja toimetasid omapäi. Koer on neil samojeed – vaeseke, tal on siin arvatavasti suvel erakordselt palav … Nägin nüüd ära ka selle, millest saluutide ajal räägitakse, et loomad satuvad paanikasse. Lapsed mängisid õhupallidega ja otse loomulikult läksid need ju puruks, koer oli nagu keravälk laua all meie juures ja värises üle kere. Ma pole sellist asja enne näinud. Lõpuks maandus ta peremehe sülle, kes teda siis rahustas. Mul oli temast päris kahju kohe … Janise naise nimi on Elina – neil muidugi käivad need viltused kriipsud tähtede kohal, aga ma ei saa neid teha 🙂 Ja ohh mu rõõmu, Elina oskab inglise keelt! Lõpuks ometi üks naine, kellega saab rääkida! Seega meil juttu jätkus kauemaks ja aeg lendas väga kiiresti. Veetsime seal ühe väga toreda pärastlõuna, kutsusin nad suve poole meile vastu külla, siis on siin midagi teha ka, saab ujuma minna, muidu on nii, et meri on, aga vette ei saa. Lastel siis lõbusam ka. Laupäeval oli taaskord ilus päikesepaisteline ilm, varjus nii umbes 18 kraadi, päikese käes rohkem. Istusime maja ees terrassil ja nii kuidas päike aina pealt ära keeras, seda külmemaks kuidagi läks. Panime aina riideid selga ja lõpuks kolisime tuppa. Jaak muidugi ei suutnud meid norimast jätta – ise tuleme külmast kliimast, oleme põhjamaa inimesed ja nüüd kui on 18 kraadi ning päike enam peale ei paista on külm ja tuleb tuppa ümber kolida 😀 😀 😀 Nojahhh noh, külm oli ju!

Vaade lätlaste kodust – Suur Tossutaja on palju ohtlikumalt lähedal …

Pühapäeval läksime loodusesse ja vaatasime uuesti üle Pantalica, kuid seekord teiselt poolt. Jaak oli vaimselt ja füüsiliselt valmis, et tema läheb jooksma. Eelmine kord oli seal ju ilus sirge korralik tee, mida mööda sai kõndida, seega ideaalne jooksmiseks. Jõudsime siis kohale ja suur oli me üllatus, kui me seda autode rivi nägime … Tundus, et kõik olid otsustanud sinna tulla. Värvas, nagu ikka praeguste reeglite järgi, mõõdeti kõigil temperatuuri, lisaks kirjutasin suurde kaustikusse peamised andmed (nimi, kust pärit, mis rahvus, mitu inimest, kontaktnumber ning mõõdetud kehatemperatuur). Valvurionu arvas, et oleme sakslased 😉 , pidime talle pettumuse valmistama. Väravas olime korralikud ja maskidega, pärast võtsime eest, kuigi seekord oleks pool ajast võinud mask igal juhul ees olla, sest seal oli ikka enneolematult palju inimesi! Vahepeal panimegi tagasi, sest meetrist vahemaad ei olnud teatud olukordades mitte kuidagi võimalik hoida. Meile Rasmusega meeldis, Jaak oli muidugi sügavalt pettunud, kuna Pantalica teine pool on puhas mägironimine. Seal ei olnud ühtegi siledat teed, kus joosta, vaid pidi mööda kaljuserva kõndima, vahepeal läbi pugema ning üle kivide jõge ületama, et teisele poole saada. Rasmusel oli rõõmu palju, sai koobastesse (haudadesse) piiluda, natuke joosta, veidike turnida ja loodust avastada. Koopaid ehk haudasid oli üsna palju ja need jäid kohe ette, kuna tee ju kulges kalju peal. Teiselt poolt lähenedes tuli kaljude otsa ronida ja otsida, sellepärast Rasmusele seal eelmises kohas ka väga ei meeldinud, sest tuli teelt spetsiaalselt ära minna ning kõvasti mägironida, et koobast näha. Inimesi oli igasuguseid – kõigepealt parklas nägime neidu, kes oli tulnud kõrgete saabaste ja miniseelikuga …. Emmmm, raske öelda, kui kaugele ta oma noormehega jõudis, esimene kõrgem aste oli juba katsumus, tegin salaja pilti ka 😉

Meeletult suur maa-ala! Mingi osa sellest on meil läbi käidud.
Neiu kõrgete saabaste ja miniseelikuga … Ei ole just kõige parem riietus turnimiseks …

Samuti kohtusime teel skautite/gaididega ning ühe suurema grupiga, kellel oli giidiga tuur. Kõik oli sinnamaani kena, kuni me jõudsime kõige kitsama koha peale ja jäime troppis seisma, me ei saanud üldse aru mis toimub. Lõpuks, kui natuke lähemale liikusime, vaatasime, kuidas kolm-neli inimest turnisid mööda kitsukest rada kuhugi üles puu taha ja siis tagasi alla laskusid ning mööda rada edasi liikusid. Kuna grupp oli suur, siis see kõik võttis meeletu aja. Pärast tagasi minnes ronis Rasmus ka sinna puu taha ja selgus, et seal oli täiesti tavaline koobas. Küsisin, kas oli mingi silt või viit või pilt või midagi, ütles, et ei, täiesti tavaline väike koobas. No ei tea, miks giid lasi neil sinna turnida, küllap siis ikkagi mingi legend selle hauaga oli …

Peale kärestikulise jõe ületust jõudsime teisele poole, kus inimesi oli tunduvalt vähem. Seal oli väga mõnus seigelda, keegi ei karjunud, kedagi ei olnud kuklasse hingamas või ees kohmitsemas, sai ringi luusida, vaateid imetleda ning omas rütmis liikuda. Jõudsime õnnelikult välja veel ühe parklani, seega saime seekord selle ühe poole mõlemalt poolt kaljult üle vaadatud. Jätkuvalt, hingematvalt ilus 😍

Taaskord – niipalju ilu!
Selline oli seekordne teerada
Rada kulges üsnagi kaljuserval …
Veel koopaid
Seal kusagil oli teerada, kust tulime …
Kiirevooluline jõgi, mis tuli kivilt kivile hüpates ületada
Teisepool jõge olime ka seal, kus need inimesed platvormil paistavad, all paremal on jõgi, mis tuli ületada
Vaadet imetlemas
Rasmus on juba peaaegu minu pikkune, 7cm on veel puudu 🙂
Mõlemale poole oli autosid niipalju kui silm vähegi nägema ulatus … Palju inimesi, väga palju inimesi!
Ka seal on puud õites – mis iganes need siis ka ei ole – mandlid, pistaatsiad või midagi muud

Viimased päevad on olnud kole udused ja me ei näe enam üldse Suur Tossutajat ega tea, millega ta hakkama on saanud. Tuli välja, et pühapäeva hommikul oli ta teinud ühe väga korraliku plahvatuse, küll ei olnud niiväga laava pauk, vaid pigem tuhapauk. SIIN üks väga heal hetkel tehtud video, kus on näha kuidas meeletu pilv taevasse sööstab nagu tuumaseen. Lähedal asuv linn oli samuti hetkega tuhaliivaga kaetud.

Imelist kevadkuu algust ja püsige terved!
Ahjaaa, Jaak sai täna esimese koroona vaktsiini süsti (astrazeneca) – neile anti tööl teada, et 150 NATO sõdurit saavad süsti, kes tahab ja Jaak muidugi tahtis. Ma muideks veel hommikul poodi sõites mõtlesin reisimise mõtteid ja ma ei tea miks, oli mul peas mõte, et täitsa jama, Jaak on vaktsineeritud ja mina Rasmusega mitte, et meile kehtivad ikkagi karmimad reeglid ning peame testidega mässama … Ei tohi mõelda selliseid mõtteid, lähevadki ootamatult täide 😀 Me muidugi jätkuvalt loodame, et mingi hetk tehakse ka pereliikmetele vaktsiin võimalikuks.

Vendicari looduspark ja Siracusa Ortiga

23.02.2021

Elagu “kollane” tsoon! Oleme eelmisest esmaspäevast 15.02 “kollases” tsoonis ja võtame nädalavahetustest viimast, enne kui taas täielikult lukku läheme või tagasi “oranži” kukume. Siiani on numbrid olnud viisakad ja tuleb ainult loota, et jääme nüüd mõneks ajaks “kollaseks” ning natuke peaaegu normaalset elu elada.

Laupäeval käisime looduses, vaatasime üle Vendicari looduspargi. Sissepääs on tasuline – täiskasvanu 3.50, lapsed 1.50 ja perepilet 7.-€. Lootsime kohata flamingosid, kuna seal on rändlindude vahepaus enne kui nad Aafrikast Euroopasse lendavad ja sügisel siis vastupidi. Paraku flamingosid kodus ei olnud, aga koht iseenesest oli väga ilus. Taaskord imelised vaated, meri, tundmatud linnud, kaktusepõllud ning tärkavad lilled. Inimesi oli üsna palju, õnneks on territoorium suur ja väga külg külje kõrval ei ole. Sissepääsu juures olid meil maskid ilusti ees, aga pärast nihverdasime eest ära, ei taha üldse seal looduses neid ees hoida. Ma südamest loodan, et varsti maski kandmise reegleid lihtsustatakse, et looduses enam ei pea kandma, kuna päike juba võtab, seega eelmisel kevadel ringlema hakanud meemid, kus mask näkku on päevitunud, võibki sel aastal reaalsuseks saada … Looduspark on väga suur, kui asja tõsiselt võtta, siis saab seal terve päeva mööda saata. Sealt sissepääsu juurest, kus me olime, oli Calamosche rand, see väidetavalt kõige ilusam rand, ca 7km kaugusel. Kuna oleme korra seal juba käinud, siis seekord sinna matkama ei hakanud.

Lindude vaatamise platvormilt – vaade ühe nurga alt
Vaade tee pealt teise nurga alt
Ühed tõelised linnuvaatlejad on varustatud korraliku matkavarustuse, binokli ning lindude välimäärajaga, lisaks muidugi jook ja söök ka. Me olime nende kõrval nagu läbikäigu turistid 🙂

Lisaks on antud territooriumil tuunikalatehas. Me alguses arvasime, et see on kasvandus, tegelikult selgus, et see oli tehas. Esimesed mainimised on 1665 aastast ning juba sel ajal tehti mädandatud tuunikala, seega ei ole see midagi uut ega põhjamaade teema, juba vanal ajal arvati, et see on midagi väga head 😀

Kunagine tuunikalatehas
Vana Kreeka aegne tuletorn
Sinises majas toimuvad erinevad tegevused lastele ja saab pidada sünnipäevasid. Hetkel oli see kinni.
Lihtsalt imeline … Sinna inimesi ei lasta, kui tahad randa, tuleb Calamoschesse matkata 🙂
Imelised vaated …
Kaktused kasvavad niikaugel kui silm paistab

Pühapäeval käisime Siracusas – esiteks oioi kui palju oli inimesi! Olime juba unustanud, et pühapäeval on ju kõik vabad ja seiklevad samuti ringi ning linnad on eriti ülekoormatud. Teiseks – turg oli kinni, sellist asja pole enne olnud, et turg kinni oleks olnud … Väga kahju, meil oli plaanis kala osta, eks peab siis mõni teine kord uuesti katsetama. Lisaks sellele, et inimesi oli palju, olid ka pudipadi kaupmehed platsis 😀 Jätkuvalt – Siracusa on alles, sama armas ja tore nagu alati, lihtsalt liiga palju inimesi oli, pole enam harjunud sellise vaatepildiga 😀 Jõudsime õigel ajal ka oma lemmiksöögikohta sööma, peale seda tekkis elav järjekord ja inimesed seisid ja ootasidki, kuni keegi lõpetab, milline pühendumus!

Uuel tänaval seiklemas – ketsid ripuvad taevas tänav 😀
Piirded roostetavad – meri suudab päris hoolega rauda hävitada
Üks veidikene katkine kuju ja taustal Siracusa

Ilusat lähenevat Eesti sünnipäeva!

Catanias

30.12.2020

Eelmisel teisipäeval, 22.12, käisime enne “punasesse tsooni” kukkumist üle väga väga pika aja Catanias. Jaak algselt plaanis Siracusasse jalutama minna, aga Rasmus soovis minna Catania parki ja väljakule jalutama ning nn. turismirongiga ka sõitma, nagu Tallinna vanalinnas tiirutab, ta klassiga siin käis ja talle väga meeldis. Ma tahtsin üles leida nn. vihmavarjude tänava ja näha jõulutulesid põlemas. Seega sai asi otsustatud ja läksime pealelõunasel ajal, et ikka pimedam oleks ja jõulutulesid ka näeks, hoopis Cataniasse. Ma pole Catanias väga ammu käinud, kevadel korra turul. Rasmus käis enne kevadist lukku panekut kooliga. Jaak on rohkem sattunud, kuna ta käis vahepeal massaažis ja see asub Catanias.

Mitte midagi ei ole muutunud, liiklus on jätkuvalt täiesti kohutav! Kui keegi kurdab, et Tallinnas on kaos – kutsun lahkesti Cataniasse sõitma, Tallinnasse naastes te naudite seda korda, mis seal valitseb. Ühesõnaga, liikluses on jätkuv kaos, silmad peavad olema kogu aeg 180 kraadi, et kõike näha ning ootamatusteks valmis olla. Tänavad, eriti kõrvaltänavad on jätkuvalt räpased, parkimiskohti jätkuvalt ei ole, inimesi on palju – väga palju! Nagu tõeline suurlinn olema peabki.

Pargis ei ole me enne nii palju rahvast kohanud, kuna kõik meelelahutus- ja spordiasutused on suletud, siis kogunevad noored väljas ja neid oli igal pool ning väga palju. Pargis oli päris mitu seltskonda, kes tegid trenni, kuid enamjaolt jõlguti niisama ringi. Rasmus sai oma kiikumise isu üle väga pika aja taas täis ning pargis ringi jalutades oli näha, et sügis on käes või noh talv 😀

Olen näinud pilte ja lugenud kirjutisi, et Catanias on tänav, kus ripub väga palju vihmavarjusid. Googeldamine eriti tulemust ei andnud, kui seda, et see on kusagil kalaturu juures. Kui me siia kodu otsisime ja me Catanias elasime, siis kondasime selle ümbruse kõik läbi, aga ometi midagi ei näinud, ma siis muidugi ei teadnud, et see seal olema peaks ja ei osanud sihikindlalt otsida. Tarisin Rasmuse kaasa ja läksime läbi suletud kalaturu, seal oli “meeldiv” aroom, neid otsima, ma ei saanud ju ilma neid leidmata ära minna 😀 Tiirutasime seal natuke ja voila, oligi! Leitud! Ma väga rahul 🙂 Tegemist on mingi kunstiinstallatsiooniga, ühes tänavas olid tuuletiivikud või kuidas neid iganes nimetada ja teises olid toredad väikesed vihmavarjud! Lisaks oli Etna tänava ääres ühes kõrvaltänavas lindikestest tehtud installatsioon. Toredad värvilised näevad välja!

Kuna Jaak meiega kaasa ei tulnud, siis ta jäi elevandi platsile ringi kondama, kus teda lõpuks neegrid oma müüdava kraamiga “ahistama” hakkasid. Jaak sai kaks käevõru ning kõndis selle peale minema, ma kujutan ette, et see müügimees oli pisarateni solvunud, et Jaak raha vastu ei andnud … Jaak oli neile korduvalt “ei” öelnud, aga no kui niisama pihku pistetakse, siis tuleb ju vastu võtta. Siinkohal peaks Rasmusel piirama vandenõu teooriate lugemist ja sellega seotud filmide vaatamist, ta oli enam kui kindel, et nende võrude sees on jälitusseade … Emmm, okei 😀 Jaak rahustas, et sellel vaesel neegril küll sellist tehnoloogiat ei ole, et ta ei pea selle pärast murestema …

Nägime ära ka jõulukaunistused, mingil põhjusel keskväljakul kuusel tuled ei põlenud, aga Etna tänav oli ilusti kaunistusi täis. Turistirong oli ka täitsa olemas, aga otsustasime, et me siiski ei sõida sellega. Rahvast oli erakordselt palju, nagu arvata oligi tegid paljud viimase hetke jõulukinkide oste ja osade poodide uste taga looklesid pikad järjekorrad. Siin peab jälgima palju inimesi poes on, turvamehed ukse peal peavad arvet ja mõõdavad temperatuuri. Carabinerid ei maga, need käivad ju kontrollimas. Söögikohtades oli ka väga palju inimesi, eriti arvestades seda, et nad peavad 18:00 kohal peal toitlustamise lõpetama. Me jalutasime neist mingi 17:30 paiku mööda. Sigimist ja sagimist oli seal omajagu ning selline suurlinn on ikka jätkuvalt väsitav, oma inimtühjas külakeses on ikka hea rahulik tiksuda 😉

Mul oli küll suur plaan, et jõuan selle aasta kirjutamata asjad kõik kirja panna, aga tundub, et see nii ei lähe. Seega uue aasta alguses, kus nagunii jätkuvalt kodus kinni peame istuma, jätkan veel selle aasta meenutuste ja kokkuvõtetega. Püsige terved ja olge hoitud!

Imelist aasta lõppu kõigile!

Suur Tossutaja sai taas valge kuue! 27.12

Marzamemi ja Avola

Laupäeval, 12.12, käisime üle väga pika aja taas natuke seiklemas. Ilm oli fantastiline – tuuletu, päikseline ja väga soe (18 kraadi). Jälgin FB-s VisitSicily gruppi ning seal vahelduva eduga tutvustatakse erinevaid kohti. Pildid on muidugi väga ilusad ja tekib tahtmine uudistama minna. Olles paljudes kohtades juba käinud, tekib pilti vaadates juba see tunne, et jajahhh, väga hea nurga alt olete teinud või keegi on trooniga pildistanud, siis ongi kordi ilusam. Samamoodi on jagatud Marzamemi pilte, olen siiani seda ignoreerinud, kuna seal ei ole mitte midagi teha ega uudistada, selline pisike kalurilinnake. Reedel jagati jälle selle koha pilte ja kuna me polnud tõesti ammu kusagil käinud, siis otsustasin, et läheme vaatame Marzamemi nüüd lõpuks üle. Meie juurest on natuke üle tunni aja mööda kiirteed sinna sõitu. Tegemist ongi imepisikese linnaga, millel on üks pisike keskväljak, mida ümbritsevad restoranid. See peamine restoran, mis on ka Michelini kataloogis ära mainitud, oli kinni, ainult koer magas seal ees. Tavaliselt on seal platsil värvilised lauad-toolid ja suvel palju lilleilu ning kõik see teeb selle koha imearmsaks. Praegu oli ka täitsa ilus, olenemata sellest, et laudu-toole ja õitsvaid lilli ei olnud. Inimesi liikus suhteliselt vähe. Meie olime oma tavapärases teksad, pusa, tennised riietuses, kui kohalikud olid jopedes ja osad isegi tutimütsidega – kontrast oli suhteliselt suur 😀 Vaatasime üle ka ühe poe, mis kohalikku kraami müüs, kuna kõik oli kole kallis, siis me midagi ei ostnud. Tiirutasime seal maksimaalselt 30 minutit ja peamistele tänavatele oli ring peale tehtud. Mis väga omapärane oli, oli promenaad – see oli nagu müür, mille peal sai kõndida ja kust alla viisid trepid mere äärde või siis linnavahele. Lisaks loksus meri otse linna – sadama kõrval oli üks baar (eesti keeles: kohvik) ja selle lauad-toolid olid praktiliselt vee piiril. Ise imestasime, et kas see peabki nii olema või lihtsalt vee tase ongi praegu kõrgem ja tänu sellele on ka vesi “elutoas” 😉 Baaris nagu ikka, olid ainult mehed – ma ikka veel imestan selle üle ja ei ole leidnud veel kusagilt vastust, miks mehed nendes kohtades istuvad ja kus kõik naised-lapsed on …

Keskväljak
Täiesti tüüpiline Sitsiilia majake

Edasi oli meil algselt plaan Siracusasse turule minna – apelsinide hooaeg on ju ikkagi täies hoos! Kuid ajaliselt oleksime jõudnud turu sulgemiseks. Seega otsustasime ümber ja võtsime suuna Avolale – ühele populaarsematest kuurortidest lõunas. Ma nüüd ei tea, kas see nimetus on kohalike seas levinud või kasutavad ameeriklased seda ise, aga see koht on ristitud “USA rannaks” ehk enamus baasis töötavaid ameeriklastest käib seal rannamõnusid nautimas. Hetkel oli seal muidugi väga rahulik, kogu promenaadi äär oli tühi, ruumi parkida ja liikuda rohkem kui küll. Kesklinna piirkonnas oli sebimist rohkem, aga saime parkimiskoha, uudistasime natuke muulil ja läksime sööma. Restoranis olid peaaegu kõik lauad reserveeritud, õnneks üks vaba laud oli ja saime sööma. Üsna pea tekkis elav järjekord, tundub, et sattusime kuhugi populaarsesse söögikohta. Otsustasime seekord natuke priisata ja tellisime 28€ eelroa, mis oli mõeldud kahele. Põhiroaks võtsime kaks Sitsiilia salatit, mis koosnes apelsinist, oliividest, mõõkkala fileelõikudest ning Rasmusele lõhe kartulitega. Menüüs oli eelroa kohta kirjas ainult, et hooajaline ja sellega kogu info piirdus. No ja siis hakkas tulema, üks liud teise järgi – peale kolmandat valikut oli mul juba kõht võrdlemisi täis. Ma kõikidest pilte ei teinud, aga osad said üles ka pildistatud, enamus asju oli kaks v.a frititud mereannid, kaheksajalg ja sinimerekarbid. Valikus olid – arancinid, paneeritud tuunikalafileelõigud, hiidrekevetid, austrid (! ma elus esimest korda sõin värskeid austreid, need olid arvatavasti sealtsamast merest püütud), taldrikutäis kaheksajala tükikeski, frititud mereannid (minikaheksajalad, krevetid, kalmaarid – seda süües oli mul kogu aeg Liina meelel ja ma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ta neid hea meelega söönud oleks ja mitte ükski ei oleks järgi jäänud – meist jäi ca veerand järgi, lihtsalt ei jaksanud), keskmine kausitäis keedetud sinimerekarpe, mis meil ka osaliselt järgi jäid, sest lihtsalt ei jaksanud – need olid otse merest vist toodud, lõhnasid küll nii 🙂 Ma eeldan, et Eestis maksab ainuüksi sinimerekarbid ja austrid sama palju kokku, kui me kogu selle valiku eest maksime. Kõik oli väga hea ja mul oli eriti hea meel, et sain vähemalt kokkamise vaba päeva ja nautida restorani sööki 🙂 Avolas me eriti ringi ei jalutanud, kodu poole sõitsime mööda promenaadi äärt, mis oli tõesti mitu kilomeetrit pikk ning seal on valikus nii kivi, kui ka liivarandasid. See sarnaneb natuke Pirita promenaadiga, umbes sama pikk ja sama loogikaga, lihtsalt siin lubatakse kogu promenaadi ulatuses ka mere äärde peesitama.

Vaade muulile
Lõunasöögi lõpuks oli päike pilve taha läinud ning randa oli ennast pikutama sättinud üks lugemishuviline …

Imelist jõulukuu jätku ja püsige terved!