Turistina Sitsiilias – Page 5

Lõpuks ometi loodusesse – Pantalica nekropol

23.10.2020

Rasmusel oli täna vaba päev ja me tervised on ka nüüd kõigil korras, seega võtsime ette ja läksime seiklema. Algselt oli mul plaanis minna rannikule ringi patseerima, aga Rasmus soovis koobaste juurde minna, seega hommikul vahetult enne minekut otsustasime ümber. See tõi kaasa selle, et mul oli kodutöö kõik tegemata ja me lihtsalt läksime kohale ning vaatasime, millega tegu. Väga ilus koht oli! Vaated olid imelised ja matkarajad oli väga erinevad – alustades tavalisest autoga sõidetavast teest kuni korralike mägiteedeni, mis taas hinge välja võtsid ning taaskord viisid arusaamani, et puudub igasugune sportlik vorm 😀

Koht, kus me seekord käisime oli Pantalica nekropol. Kole suurel maa-alal laiuv loodukaitseala, kus on üle 5 000 kaljusse raiutud haua. Koht on meie kodule suhteliselt lähedal ca 40 minutit autosõitu. Mõni km enne sihtkohta eksitas Google Maps meid teelt ja sattusime väga kitsale teele, mis sõitis läbi puuviljaistanduste. Saime lõpuks ühes kohas ümber keerata ja õnneks tuli vastu ainult üks auto, mis sai kõrvale tõmmata, kuna oli maja sissesõidu tee ning suundusime edasi õigele teele. Me ei olnud ainsad, kes valesti sõitsid, üks vanem paar taipas varem, et nad tulid valesti ja keerasid ennem ringi. Sõitsime koos õigesse kohta. Tee ääres parkis päris mitu autot, tundub popp koht olema. Seigeldes kohtasime lisaks meie koos jõudnud vanapaarile, ühte keskealist meesterahvast ja mäest alla laskudes rühkisid meile vastu prantslastest noorpaar. Parki sisenemisel raha õnneks ei küsitud, kuid väravas tuli registreerida, lükati mapp ette ja pisteti pastakas pihku. Üks pidi andmed kirja panema – nimi, telefoninumber, kust tuled, mis rahvusest oled, mis kell sisened, mitu inimest ja kehatemperatuur. Nad mõõtsid selle väikese nn. püstolimõõdikuga ja mul oli temperatuur 35,7, emmmm see on ju alapalavik või mis?! Teistel oli seal kirjas 36 ja 36,2, peamiselt jäi silma 36. Tundub, et sellele numbrile tuleb midagi juurde liita, et tõene temperatuur teada saada.

Käidud teekond, sisse lülitasin natuke hiljem, seega mineku korral on algus puudu.

Kokku läbisime ca 10km ja aega veetsime 3 tundi. Hetkel ei ole trepid mu sõbrad ja proovin neid täna nii vähe kui võimalik kasutada 😀 Parki läbib autoga sõidetav tee, seega võib vabalt ka lihtsalt mööda seda teed kõndida ja vaateid imetleda, aga see on igav. Ma olen ja olin nõus mööda seda teed pärast väravasse tagasi kõndima 😀 Põikasime esimesel võimalusel suurelt teelt kõrvale ja sattusime kõndima jõe kõrvalt. Rada oli vägagi läbitav, ühes kohas pidi natuke suurte kivide otsas turnima, aga muidu täiesti jõukohane.

Sealt alt jõe äärest tulime suurele teele. Jõetee lõpuosa oli piirdega.

Mägitee oli selline – üks osa oli pealt lahtiste kividega ka, aga sellest pilti pole

Mägitee äärest võis leida nii lilli kui kaktuseid

Suure tee äärest võis leida tamme ning toreda lõhe, kuhu sisse pugeda.

Suure tee ääres esimesed hauakambrid – pidi ikka tahtmist olema surnuga sinna ronida …

Suur tee, mida mööda me kõndisime oli kunagi raudtee, mis otstarbel see sinna ehitati, jäi meile arusaamatuks, sest seal ei ole mitte midagi. Kunagisest rongijaamast on tehtud muuseum.

Suvalises kohas kaljude vahel on lihtsalt üks rongijaam – praegu muuseum.

Kõige kaugemale me kõndisimegi mööda suur teed selle muuseumini, või noh natuke kaugemale, kus oli infotahvel hauakoobaste asukohaga ja sealt võis välja lugeda, et suure tee äärest näeme neid ainult kaugelt, et tuleb ikka mäkke ronima hakata. Olime ühest mägiteest enne möödunud, seega otsustasime tagasi minna ja sealt üles ronida. Kuni siiani oli kõik väga ilus ja hea olnud – suur lai tee ja mõnusalt varjus ning väga kergesti läbitav jõeäärne matkarada. Nüüd läks asi vähekene käest ära – päike paistis lagipähe, jah, temperatuuri oli “ainult” 24 kraadi, aga mäkke ronides lõõskava päikese käes tundus see vähemalt 30 ja kuna rada oli suhteliselt raske, siis tegime mitu puhkepeatust ja Rasmus lubas korduvalt, et ta jääb meid poole tee peale ootama. Hing kippus taas kinni jääma ning jalad ei tahtnud lõpuks üldse sõna kuulata. Aga need vaated ja koopad, see oli seda kõike väärt!

Lõpuks, kui olime jõudnud omast arust mäe otsa tabas meid totaalne pettumus – jõudsime suure tee äärde ja üldse mitte koobaste koduni 😀 Nendeni tuli veel edasi matkata … Rasmus lubas tee äärde istuma jääda ja oodata, kuni me autoga mööda sõidame ja ta siis peale võtame. Meile ei tundunud see hea mõttena ja hakkasime alla tagasi suunduma. Kuna ülemises osas oli palju lahtisi kive ja me olime juba suhteliselt väsinud ning näljased, siis juhtus see, mis juhtuma ei pidanud. Rasmus kukkus kaks korda, õnneks väga õnnelikult, et midagi katki ega puruks ei läinud, lihtsalt sai haiget, aga ehmatus oli suur. Ma ise astusin ka korra valesti, aga õnneks ei väänanud jalga välja. Tugitoolisportlastele on mägironimine ohtlik 😀 Aga vaated, no need vaated olid seda kõike väärt!

Siis, kui avastad, et kogu see vaev oli asjatu ja Sind ei ootagi ees pesakond koopaid 😀 😀 😀

Jõudsime ühes tükis ja tervetena tagasi suure tee peale ja suundusime supluskohta. Suplema me ei läinud – esiteks ei olnud seda üldse plaanis ning ma eeldasin ja õnneks nii ka oli, et vesi on külm. Küll natuke jahutasime ennast, et tagasitee autoni oleks “jahedam”.

Vasakpoolne pilt on vaade sillalt, kui läksime ja paremal pool on jõe ääres jahutamas ning sild, millelt eelmine pilt tehtud.

Mingi suur sulps käis … Seal sulistades tuleb ettevaatlik olla!

Prügikastidele oli väga lahedasti müür ümber ehitatud. Väga tore lahendus, sulas loodusega ühte.

Lihtsalt veel mõned pildid.

Sellises kohas on lihtsalt väga mõnus jalutada.

Tänane jalutuskäik oli väsitav, aga väga paljusid positiivseid ja natuke ka negatiivseid elamusi täis. Palju ilusaid vaateid ning jahutavat jõevett. Korralik annus D-vitamiini ja värske jume põskedele. Ülimõnus oli taas nii üle pika aja looduses kolamas käia ja neid kohti on siin oi-oi kui palju! Konkreetselt siia kohta keeldub Rasmus tagasi minemast, kuna ta sai seal ju “peaaegu surma”. Õnneks jääb meile Cavagrande del Cassibile oma mägijärvedega, kuhu ta on iga kell uuesti nõus minema 😀

Kui puu tahab kasvada, siis tema kasvab – piisab õhust ja armastusest. Püsige terved!

Trapani, Erice ja San Vito Lo Capo

08.09.2020

Pika nädalavahetuse puhul otsustasime sõita saare lääne/loode ossa, kus me suve algul põgusalt läbi sõitsime, aga pikemalt ei peatunud. Uuesti minekul oli neli peamist eesmärki. Esimene – Jaak saaks surfiparadiisis surfata – paraku oli 0 tuult, seega see jäi ära. Teine – soolakaevanduse kompleksi külastus, Marsala oma siis, aga see oli jätkuvalt kinni 🙁 ja Trapani oma oli selline pisike, muuseum oli ka kinni, kuid territooriumil sai soolamägede juurde soola näppima minna 🙂 Kolmas – sõita köisraudteega (ehk funikulööriga) Ericesse – see õnnestus ja sõit ning Erice olidki selle reisi kõrghetked. Neljandaks – vaadata üle üks kiidetumaid kuurorte San Vito Lo Capo.

1.09 avati meie baasis USA suurim ja populaarseim, kuid siiski mitte parim, donutsi- ja kohvipood Dunkin Donuts. Meil oli igal juhul plaanis need ära maitsta, aga kuna kõikidel päevadel on järjekord uksest välja olnud, siis Jaak ei ole viitsinud siiani neid osta. Seekord otsustasime, et enne reisile minekut käime baasist läbi ja ostame donutseid, nagunii viis tee sealt mööda. Laupäeva hommikul natuke peale 10:00 oli seal mõnusalt rahulik. Kokku oli müügis 16 erineva maitsega donutsit, me ostsime kokku 6tk, viie erineva maitsega. Ühe hind oli 1,50$. Osad degusteerisime kohe ära ja teised sõime tee peal kohvipausi ajal ära. Ütleme siis nii, et midagi erakordselt vaimustavat ei olnud – tõsiselt korralikud suhkrupommid, eriti need, mis glasuuriga pealt kaetud olid. Mõnda võib-olla degusteeriks tulevikus veel, aga esimene tutvus nendega on nüüd tehtud, seega linnuke kirjas.

Edasi ca 3,5h tundi sõitu ja olimegi Trapanis. Parkisime ühte väga suurde ja toredasse parklasse, kus tund maksis 10senti …👌 Jalutasime siis mööda promenaadi linna ning uudistasime seal ringi. Trapani on väga igav linn, eeltööd tehes olin juba hädas, kuna mitte midagi asjalikku ei soovitatud. Peamised soovitused olid, et minge Ericesse, külastage saari ja vaadake üle Marsala soolakaevanduse kompleks … Linn ise on ääristatud nii kivi kui ka liivarannaga, osad neist on tasulised, mis keskusest välja jäävad ja teine osa on avalikud tasuta rannad. Nagu ikka oli ka seal suur katedraal, mis oli kinni, restoranide ja poodide tänav, üks ilus purskkaev ja mõned kenad majad. Poolsaare otsast oli muidugi imeline vaade linnale ja lahele, aga see oli ka kõik🤷‍♀️

Avalikku linna randa on tehtud piirded lebamiskohtadega, et hoitaks 1m vahet.

Lahesopis tehti kõike – ujuti, sulistati õhkmadratsiga, püüti kala ja päevitati.

Vasakul kokteilibaar – seekord jäi paraku granaatõuna mahl maitsmata, aga küll jõuan veel 🙂 Paremal peamine jalakäijate tänav – restoranid ja poed.

Trapani – vaade kindlusest – nii on ju täitsa ilus 🙂

Kirik kesket linna ja korda tehtud majad

Seekord ööbisime hotellis, suisa nelja tärni omas, aga nagu ma ka eelnevalt olen maininud, siis lõunamaa neli tärni vastab meie kahe tärni hotellidele. Kuna oli nädalavahetus, siis oli rahvast väga palju. Esmaspäeva hommikuks jäi neid muidugi tunduvalt vähemaks. Kuna olime väsinud, siis otsustasime hotellis õhtustada, sel päeval oli Sitsiilia eri ehk bufee laud meeletus koguses eelroogadega, kahe põhiroa ja magustoiduga. Üks inimene maksis 20€. Eks see meile ülemakstud oli, sest Rasmus väga midagi ei söönud ja Jaagul seekord lihtsalt ei mahtunud midagi sisse 😀 Aga saime osa sellest melust ja mõni söök oli päris maitsev ka. Õhtusöök pidi algama 19:30, aga enne 20:15 midagi ei juhtunud. Kirjade järgi pidi lõppema 21:00, mis loomulikult siis ei lõppenud, magustoit toodi välja alles siis, kui me juba ära olime minemas 😀 Nii 22:00 paiku. Hotell ise oli suur ja koosnes mitmest majast. Vana osa oli üsna väsinud, meie toal olid näiteks seintes ja laes praod ning vannitoas dušši all käies ujus pärast ka vannitoa põrand. Konditsioneer oli vana ja tegi koledat häält, kuna see oli seadistatud nii, et klient ise midagi muuta ei saanud, siis pidime seda kannatama. Küll oli see selles osas tark, et kui aken lahti tehti, siis läks automaatselt kinni ja kui aken suleti, siis hakkas uuesti tööle. Kui niisama välja lülitada, siis lülitas mingi aja möödudes uuesti sisse. Meie tuba oli suur ja esimesel päeval haises väga kõvasti selle desinfitseerimise vahendi järgi. Õhtu jätkus Itaalia estraadiga ehk mingi onu laulis laule, värvimuusika mängis, rahvas istus ja lobises. Kuna meile see mingit elamust ei pakkunud, siis läksime suhteliselt vara magama, aga kuna me aknad olid basseini poole, siis ega me kohe magama ei saanud jääda, kuna pidu oli meile väga selgelt tuppa kosta.

Merre jõudsime ujuma, aga basseini siiski mitte.

Hotelli rõdult päikeseloojangut püüdmas …

Vaade aknast uuemale kõrvalmajale ja merele. Antud laev seilas kõik need päevad ainult lahel ringi – ise arvasime, et äkki on üks nendest nn. koroonalaevadest ehk laev, kuhu on migrandid kokku kogutud, et nad jooksu ei saaks panna.

Erice – seekordse reisi tõeline pärl ja elamus! Kindlasti koht, mida soovitame kõigil külastada, kes Sitsiilia põhja piirkonda puhkama otsustavad minna. Selleks, et vältida asjatut auto kiusamist mäkke sõitmisega, soovitame sõita Ericesse köisraudteega ehk funikulööriga. Edasi-tagasi pilet täiskasvanule on 9€, Rasmusel oli 4€ ja 3h parkimist on 1,50€, peale seda on mingi muu tariif, meil läks kokku 2.20€. Sõita saab 703m, Erice ise ise on 751m üle merepinna. Linn on väike ja imearmas! Tundub, et see ei ole sõdades ega maavärinates kannatada saanud, kuna säilinud on väga palju vana arhitektuuri ning seal ringi jalutades on tunne nagu oleksime uuesti Pompeisse sattunud, aga seekord on toimiv linn. Seal oli kõik ilus, pildid räägivad enda eest!

Vaated on väga ilusad, vagunid on täitsa korralikud ja tee viib üle päris mitme uhke villa.

Vaade teisele poole poolsaart – Erice kindlused ning rannajoon ning suur ja lahe kalju.

Peatänavatelt kõrvale minnes leiad ennast eelajaloolistelt tänavatelt – deja vu Pompeiga.

Peab proovima – traditsioonilised Sitsiilia maiused Erice kõige popimas kondiitrikojas “Pasticceria Maria Grammatico” ja seda teavad kõik, kes siia tulevad – paremal järjekord 😀

Edasi suundusime siin pool kõige popimasse kuurortisse San Vito Lo Caposse. Tegemist on tõelise kuurortiga, nagu Pärnu. Hotellid ja villad ranna äärse promenaadi ääres. Võrdlemisi pikk rannajoon, millest kolmveerand on tasuline ning sellest omakorda pooled hotellide käes. Väidetavalt on see nüüd üks nendest kohtadest, mille kohta öeldakse, et Sitsiilia Kariibi meri. Ma küll selliseid pilte ei saanud nagu veebis ringi liigub (ma olen enam kui vendunud, et osad neist on töödeldud), aga ilus, erinevates toonides sinine meri ja helekollane liiv olid küll. Kaljud, mis lahte ümbritsevad ning meeletus koguses paate ning jahte. Ujusime, peesitasime ja ega me üle tunni seal olla ei saanudki, kuna seekord sai Rasmus millimallikalt kõrvetada ja tal läks üldse igasugune tuju ära 😢 Ta nagunii ei tahtnud sellele reisile minna, oli koolist väsinud ja lootis kodus lihtsalt vedeleda. Me aga oleme omale sihiks võtnud, et kui koolist on vabad päevad ja tekivad pikad nädalavahetused, siis Jaak võtab ka vabaks ja me seikleme Sitsiilias või Itaalias ringi, proovime jätkuvalt võtta siin elamisest maksimumi, enne kui asi jälle kontrolli alt väljub või kui valitsus mingeid lisapiiranguid kehtestama hakkab. KSan Vito Lo Capo on iseenesest ilus ja kindlasti väga mõnus, kui neid inimesi nii palju ei oleks 😂 Kuurortina kindlasti etem, kui Cefalu, mis on tavaline linn, väikese liivarannaga, kuid kindlasti ka hooajal rahvarohkem.

Nii kaugele kui silm ulatub – palju inimesi igal pool.

San Vito Lo Caposse sõites on terve ranniku äär ujumiseks ja peesitamiseks mõeldud kohti täis. Vali ainult, kuhu tahad minna. All pool piltidel on näha need kivisemad variandid.

San Vito Lo Caposse viiva tee ääres olevad rannad.

Seekord otsustasime õhtustada Trapanis. Suhteliselt keeruline oli leida söögikohta, mis oleks 19:00 paiku avatud, aga lõpuks siiski leidsin ühe võrdlemisi heade soovituste ja mõistliku menüüga koha. See jäi peatänavalt veidikene kõrvale, seega olime ainsad külalised. Antud söögikoht päästis Trapani meie silmis – oleme juba ammu igatsenud söögielamust – Jaak just ükspäev ütles, et tõelised head söögid teen kodus mina :), awww, et väljas süües ei ole ta veel saanud sellist vau elamust, jah toidud on olnud head, aga ei midagi erakordset. Seekord siis suudeti teda ka üllatada. Võtsime kala – mereandide eelroa kahele, mõõkkala ning tuunikala. Rasmuse grillitud tuunikala oli ülimaitsev, minu pistaatsiapähkli paneeringus tuunikala oli veidikene kuivavõitu, aga maitsev oli ikkagi. Antud restoran oli Ristorante Hostaria Sette Sapori, juhul, kui keegi soovib külastada 🙂 Peremees räägib üsna head inglise keelt, kuigi ta ise ütles, et ei oska, tundub, et ta pole pidanud kohalikega inglise keeles suhtlema 🤣 Väga sõbralik ning nagu ikka ainult teile siin ja praegu kõik see parem kraam. Neil on üks väga tore silt ka, mis on varjul ja millest ma ei jõudnud pilti teha, aga tõlgituna oli see midagi sellist: “Sina annad meile oma raha ja meie toidame Sind selle eest”. Rasmus jäi uudistama austri karpe ja permees kinkis ühe talle. Kogesime seal palju positiivseid emotsioone ja jäime väga rahule.

Eile vaatasime üle Trapani meresoolakaevanduse ja tulime tagasi koju. Üks kord tuleb vähemalt veel minna – esiteks jätkuvalt on vaja surfata, seal on ju ikkagi surfarite paradiisi rand Marsala lähedal. Lisaks peaks käima vaatama veel üle San Vito Lo Capo, kui seal ei ole selliseid rahvamasse – mais näiteks, kui meie jaoks on vesi juba soe ja ilmad palavad, aga kohalik veel rannas ei käi. Siis on muidugi see oht, et rand on must, aga see-eest inimeste vaba 🙂 Ja äkki selleks ajaks ikkagi tehakse Marsala meresoola kaevanduse kompleks ka lahti – tahame väga seda soola sealt osta, ikkagi otse sealt merest ju toodetud. Seega uuel aastal proovime uuesti!

Väga väike soolaveski ning taustal mäe otsas on Erice.

Ilusat suve jätku ja püsige terved!

Etna – meie Suur Tossutaja – vallutatud!

02.08.2020

Täna, täpselt aasta tagasi astusime me sisse oma Sitsiilia kodu uksest 🙂 Tookord oli sama kuum nagu hetkelgi – ca 35 kraadi ja seda ka õhtusel ajal …

Algselt oli meil plaanis Etnale minna laupäeval, aga kuna Jaak sai reedel vaba päeva, baasis ei olnud jälle elektrit, siis otsustasime reedel Suure Tossutaja üle vaadata. Mõeldud-tehtud. Sõitsime väikese ringiga – Jaak näitas Liinale, kus ta tööl käib ja kus asub Marinai – ameeriklaste elamurajoon ning seejärel suundusime mäkke. Vahepeal jahutasime autot – väljas oli jätkuvalt üle 35 kraadi ja auto pidi vapralt mäkke veerema, see andis tunda ning tegime poolel teel pisikese vahepeatuse. Vaatasime enne ilmateate ka üle ning 3000m peal lubati 16-18 kraadi sooja ja Jaak arvas, et see ju Eesti suvi ning tuli sandaalide ja lühikeste pükstega, pusa võttis kaasa. Me panime ikka pikad püksid ja tossud jalga ning võtsime pusad kaasa – soe peab olema!

Meie lähenesime Catania poolt ja jõudsime Nicolosi Nord sissepääsu juurde. Parkla asus 1910m kõrgusel. Seal oli sooja umbes 25-27 kraadi ringis. Veel oli soe 🙂 Rahvast oli, aga arvatavasti tavapärase hooajaga vähe, sest parklates oli palju ruumi.

1910m kõrgusel parklas, suundume sinna kus tossab, 2900m peale.

Algselt pidasime plaani, et sõidame ainult funikulööriga (köisraudteega) 2500m peale ja vaatame seal ringi. Lõpuks võtsime täisteenuse ehk funikulöör, 4*4 buss ja giid. Maksis see päris korralikult – 30+27+9 ehk 66€ üks inimene. Aga see oli seda väärt, pärast arutasime, et kui ainult funikulööriga sõita, siis jääb nagu poolikuks, v.a. juhul, kui ei ole eesmärk jala mäkke tõusta, mida ka väga paljud inimesed tegid. Me olime mugavad ja maksime selle eest, et ikka kõik ära näha, üks kord ju võib! Kes tahtsid võisid ka juba parklast ronima hakata, ma muidugi ei kujuta ette, kui kaua see aega võtab, eemalt vaadates tundus see raske ja väsitav. Laavakividel kõndimine ei ole just kõige mugavam tegevus. Esiteks on kõik tahmane – meie tossud on nüüd uut värvi, heledad toonid on ajalugu. Kuna on peenike klibu, siis ei ole maapind kõva ja on tunne nagu kõnniks samblasel pinnal. Arvatavasti osad matkarajad on kinni ka trambitud nagu bussirada, et oleks kõva pind ja mugavam turnida. Mäkke tõusime mingi vanemat sorti bussiga, vahepeal oli küll tunne, et me ei jõua kohale 😀 Tagasi tulime uuema versiooniga, see oli veidikene mugavam ning konditsioneeriga. Kui lugeda soovitusi ja foorumeid, siis igal pool kirjutatakse, või noh vähemalt nendes, mille peale mina sattusin, et teenuste eest tuleb maksta sularahas. Ma ei tea, kust poolt need inimesed lähenesid või millal nad käisid, igatahes see sissepääs, kust meie läksime, seal sai täiesti vabalt kaardiga maksta.

*Tippu sõites olid armsad samblatupsud* ja kanarbiku laadsed taimed.

Inimesed olid väga erinevalt riides, osad olid ainult suveriietes ja teised – nagu enamus meist – pikkades ja soojades riietes ning kinniste jalanõudega. Giid oli üldse täiesti sisse pakitud – pikad riided, jope, müts, korralikud matkasaapad – kui ikka päevas mitukümmend korda seal ringi pead trampima, siis peab soe ja mugav olema. Kui pilv päikese ette sattus tulema ja tuul kasamal ajal puhus, siis oli ikka külm. Nagu Eestis eelmine nädal – tuuline ja 17 kraadi. Kui lugeda infot, mida soovitatakse selga-jalga panna, siis ikka soojad riided ja tossud või matkajalanõud. Viimased on kohustuslikud siis, kui valitakse giidiga mäkke tõusmise matk ja matk aktiivsete kraatrite juurde. Ühesõnaga, kes tahavad väga sportlikud olla, saavad seda olla – turnida mööda vulkaani niipalju kui vaja. Lõpuks jõudsime oma Suure Tossutajani – kaks kraatrit on kogu aeg aktiivsed, kuid neid kraatreid on seal sadu ja korraga võivad kümned pursata. Õnneks pole suuremaid hävitavaid purskeid juba aastaid olnud, väikeseid purskeid küll ja 1,5 aastat tagasi oli ka, mis hävitas parklas oleva kohviku ning tekitas üsna võimsa maavärina. 30.07 õhtul olid ka väikesed pursked koos laavaga, aga õnneks ei olnud midagi nii võimast, et mäele ei oleks lubatud. Kraatrite juures olles kõige uuem kraater pupsutas kenasti ja vahepeal tegi vuhisevat häält ka, täitsa omaette kogemus!

Suur Tossutaja lähedalt, ees on näha laavakivid

Ega iga päev ei saa laavakividest tornikest ehitada.

Matkajad laavajões kõndimas – eemalt tundus, et veel üks kraater tossab, tegelikult kõndisid inimesed.

Veel kraatreid – ka seal sai matkata – ikka ainult koos giidiga.

Taamal paistab meri ja Catania – ees on näha sinka-vonka mägitee, mida mööda bussid inimesi üles toovad – üks buss on natuke näha ka.

Üks pikk Eesti poiss ja tavamõõdus Itaalia giid – kontrast nii riietuse kui ka pikkuse osas on märgatav 😀

Sitsiilia kõige olulisem vaatamisväärsus on nüüd üle vaadatud! Vaatame oma Suurt Tossutajat hoopis teise pilguga – teame nüüd, mismoodi seal üleval kõik on. Igatahes soovitame võtta täisekskursiooni või siis 2500m pealt tippu matkata – kui sportlane oled, kõige kõrgemal saab ikka kogu elamuse kätte ja kui tihti ikka Euroopa suurima aktiivse vulkaani otsa satutakse …

Mõnusat suve jätku!

Caltagirone – linn trepiga taevasse

5.07.2020

Täna käisime Caltagirones ca natuke üle tunni aja meie kodust sisemaa poole sõitmist. Siin on ajal ja kaugustel tulnud täiesti uus tähendus. Läheks kuhugi ilusasse kohta – okei läheme Siracusasse, autole hääled sisse ja ca 45 minutit sõitu ja olemegi oma lemmiklinnas. Peaks kaubanduskeskusesse minema, okei – läheme siis kas Siracusasse või Cataniasse ca 30 minutit sõitu. Peaks minema poodlema, okei läheme Sicilia Outlet Villagasse ca 1 tund sõitu. Ja kõik see ongi täiesti normaalne, et lähed ja sõidadki Eesti mõistes Tallinnast Mäosse poodi 😀

Olen selle koha endale juba üsna ammu üles märkinud ja rääkinud, et võiksime minna. FB gruppides, mis Sigonellaga on seotud, soovitatakse seda kindlasti külastada. Põhjuseks on üks trepp “Scalinata di Santa Maria del Monte”, mis on antud linnakese tõmbenumber. Veebiavarustest andis infoks, et sellel trepil on 149 astet, Rasmus luges kokku 141. Täitsa ülemisele platvormile jõudmiseks peab veel pisikesi treppe käima, seega sai Rasmus astmeid kokku 195, mida läbima peab, et kõige kõrgemale jõuda. Aga järjest kõnnitavaid astmeid on 141/149. Trepp on kuulus ka selle poolest, et igal astmel on omad keraamilised kaunistused ja need ei kordu. Linn ongi tegelikult tuntud oma keraamika poolest, seda on tehtud seal aegade algusest peale ja õitseng oli 15-17 sajandil. Keraamikapoode on seal küll igal sammul.

Trepp, mida mööda kõik turnida tahavad ja lõputult pildistada – Scalinata di Santa Maria del Monte

Mulle meeldisid need, kus oli peal mingi tegevus. Mu lemmikud on need kaks viimast – ükssarviku ja lohega ning see hästi värviline, kus kaupmehed linna lähevad.

Trepi üleval oli jälle kirik ning viimased trepiastmed kõige ülemisele platvormile.

Vasakul trepi ülevalt tehtud pilt ja paremal kõige ülevalt tehtud pilt. All mitu kirikut ja see sinise torniga on katedraal.

Linn ise oli muidu suhteliselt igav. Kui ma olen enne ka kirjutanud, et linnades kipub olema igal tänaval on oma kirik, siis siin oli iga nurga peal oma kirik. Rasmus luges kokku linna kaardilt, et seal on 24(!) kirikut! Ja linn on ju tillukene. Teine suurem vaatamisväärsus või noh, koht kus olla on linnapark. See oli suur ja ilus! Oleks isegi kauem jalutanud aga mehed enam ei viitsinud. Väljas oli küll ainult 30 kraadi ja meie õnneks ka pilved ning tuul, seega oleks kannatanud kõndida küll aga neil ei olnud enam tahtmist.

Kuju pargi väravas, samasugune oli teisel pool ka. Paremal vaade pargist linnale.

Läksime siis sööma, siin oli päris mitu söögikohta lahti, enamus olid küll kiirsöögikohad – võileivad, saiakesed, pirukad aga oli ka mõni korralik söögikoht. Me läksime ühte omapärasesse kangialusesse, kus sissekäigu juures rippusid kaks potti, need jäid silma ja läksime sinna. Võtsime eelroa ka seekord, Sitsiila pärase, maitses hästi. Jaak võttis ainult salati, sest ta juba teadis, et peab poisi ülejääke nagunii sööma ja tavaliselt lõppeb see ülesöömisega. Poisile võtsime fiikartulid ja mõõkkala, see maitses nagu kala – Rasmus oli rahul, mulle meeldis tuunikala rohkem ja Jaak arvas, et natuke kuivaks oli jäänud aga muidu täitsa hästi tehtud. Ja mina, loomaarmastajad ärge nüüd siit edasi lugege, võtsin hobuseliha ja -kotlette. Ma olen palju lugenud, et siin seda pakutakse ja peab kindlasti proovima, no ja kuna menüüs oli, siis ma pidin ju järgi proovima. Maitses nagu loomaliha, kotletid olid head aga liha ise oli natuke puine, vana loom vist. Igatahes kõhud saime täis ja kui taas auto poole liikuma hakkasime, nii 13:45 paiku, valitses tänavatel täielik tühjus. Meile see siseta aeg ikka meeldib, vaikus ja rahu, eriti pühapäeviti, kui kohalikud on kõik kuhugi randa läinud. Liigud ringi nagu kummituslinnas 🙂

Hobuseliha ja Jaagu salat – koos lihalisandiga minu poolt. Kohvi pakuti armsas klaasist tassist.

Mõned pildid nüüd katedraalist ja erinevatest kirikutest, mis meie teele ette jäid. Samuti vaade linnale, panoraamis olid need kirikud väga ilusad. Kirikukellad lõid iga 15 minuti tagant ja kuna neid on palju, siis on kellade koor üsna muljetavaldav. Lisaks on seal väike sild Ponte San Francesco, mis on ka omaette vaatamisväärsus – selle piirded on keraamiliste plaatidega kaetud. Ma arvasin, et linnapildis on rohkem keraamikat näha, ikkagi ju keraamika linn.

Katedraali sinine torn ja vaade külje pealt, me pargime täpselt kadetraali kõrval.

Sild Ponte San Francesco ja keraamiline mosaiik lähemalt.

Ürgne monument (1283) ja kirik Chiesa S. Francesco D’Assisi

Kiriku kõrval oli Museo diocesano Caltagirone, sisehoov oli lahti ja me piilusime sisse.

Veel mõned pildid linna leidudest. Kitsad tänavad, vahvad valgustid, teistmoodi majad ja keraamikat. Ühel pildil on näha ka infosilti – need ei ole siin tavalised pruunid nagu muidu mälestisi märgitakse vaid sellised ilusad, disainitud 🙂 Ühel pildil on näha silti: “Andra tutto bene” – neid pandi massiliselt linnadesse üles koroona tipphetkel ja see tähendab “Kõik saab korda”.

Omapärased kitsad tänavad ja toredad tänavalgustid.

Leidsime amfiteatri, selle vastas oli restoran ning ilus vaade mägedele

Värvitud pink kesklinnas ja kangialt paistab keraamikapood ning selle ees on disainitud silt, et midagi olulist on seal ka 🙂

Imelist suve jätku!

Messina tervitab esimesena kõiki mööda maismaalt tulijaid.

29.06.2020

Pühapäev on itaallastel vaba päev, mis tähendab, et kogu Itaalia põhimõtteliselt puhkab. Kui väljas on taaskord 30+ kraadi sooja, siis lähevad kõik kohalikud randa nagu kodu Eestiski, ilusa ilmaga minnakse ikka randa. Meie aga otsustasime, et läheme Messinasse, siis saab öelda, et oleme Sitsiiliale ringi peale teinud 🙂 Paar linna on veel vaja külastada, aga selleks peab enne uurima, kas atraktsioonid, mida me külastada tahame, on juba avatud ja kui jah, siis millal. Edaspidi tuleb minna loodusesse – kõiki neid matkaradu ja loodusparke avastama, aga selleks peab ootama sügist, et temperatuurid natukenegi inimlikumaks taas läheks.

Catania-Messina kiirtee on tasuline, mis tähendab, et vahepeal on vaja võtta pilet ja pärast maksta. Catania juures oli juhtunud avarii – õnneks ei midagi hullu, kerge kõksimine aga see tõmbas liikluse vähemalt 5km ulatuses kinni, õnneks oli see vastas suunas. Meid ootas ees venimine 3km ummiku märgi juures, saime 30 minutit 3km läbida, et saada oma pilet ja rõõmsalt edasi sõita. Me hästi ei saanudki aru, mis selle ummiku tekitas, aga kuna tee on seal kaherealine ning autosid on palju ja kogu protseduur võtab aega, kui just Telepassi omanik ei ole, siis tahes tahtmata tekibki suuremat sorti ummik. Kuna me siiani oleme väga lihtsalt igalt poolt pääsenud ja autos konditsioneer on töökorras, siis ei olnudki väga hull seal vaikselt kulgeda. Üldiselt piletit võttes töötajaid ei ole, küll aga on seal isehakanud töölised, kes siis lisaks piletile ka almust paluva. Ei ole ju päris kerjamine, sest nagu teed midagi ja ootad selle eest tasu. Samamoodi nagu poodide juures need nn. kärumehed, annavad käru ja ootavad raha vastu. Me muidugi oleme jätkuvalt ihned eestlased ja raha niisama lihtsalt välja ei käi 😀

Edasi kulges teekond rahulikult ja peale Palermot kadus igasugune liiklus ära. Mõni üksik auto kulges veel sinna poole. Parkimiskoha leidsime suhteliselt kesklinna ja ilma vaevata – linn oli tühi – mõni üksik inimene oli liikvel. Messinas ei ole eriti palju vaatamisväärsusi – kohustuslik katedraal ja igal tänaval oma kirik. Päris mitu huvitavat purskkaevu, mis küll ei tööta aga on väga vanad aga hästi omapärased. Messina katedraali kellatorn on omaette vaatamisväärsus, täistundisel toimub kujukeste liikumine ja kujukesed on kullast! Lisaks on seal ka astronoomiline kell, väidetavalt on see maailma suurim ja kõige keerulisema mehhaanilise lahendusega. Info pärineb SIIT. Ilus ja uhke oli see küll.

Messina kadetraal ja üksikud kohalikud turistid, keda oma teel kohtasime.

Vasakul kuldsed kujukesed ja paremal astronoomiline kell.

Vasakul katedraali nikerdustega uks ja paremal katedraali torn teise nurga alt.

Lõunasöökidega kipub meil kehvasti olema. Me jõuame tavaliselt umbes 12:00 paiku või veidi hiljem kohale, jalutame tunnikese maksimaalselt kaks ja siis tahaks süüa. Nojahh, see aeg on täpselt siesta algus ja kõik või noh enamus kohti on kinni. Seekord tegime siis teisti, vaatasime katedraali üle ja hakkasime söögikohta otsima. Platsi ääres oli avatud mitu hiina restorani, mis meid ei ahvatlenud ja üks kohalik kohviku laadne koht. Otsustasime selle kasuks. Tugevat lõunat ei tahtnud ja seal ei pakutudki sooja sööki, seega tegime lõunaeelse kerge ampsu. Tegime nagu sitsiillased – võtsime granitat – mina maasika ja Jaak sidruni oma ning kõrvale tissisaiakesed ehk brioched ning Rasmus nosis tavalist groissanti. Kõik maitses väga hästi, vaade oli ilus ja rahvast jätkuvalt vähe! Napilt jõudsime oma asjadega poole peale, kui nad hakkasid kohta sulgema – kell oli saanud 13:00. Nosisime oma asjad rahulikult lõpuni ja läksime edasi jalutama.

Messinast sai Jaagu üks lemmik linnadest, hetkel kolmas kui täpne olla, esimene on ikka Siracusa ja teine Noto. Oma võlu oli muidugi sellel, et linn oli praktiliselt inimtühi ja mida vähem inimesi, seda rohkem see Jaagule meeldib 😀 Kuna oli pühapäev, siis muidugi olid kõik kohad ka kinni aga ega meil ei olnudki kuhugi väga vaja minna.