Turistina Sitsiilias – Page 6

Enna – kõige kõrgemal asuv linn vallutatud

25.06.2020

Enna asub põhimõtteliselt Sitsiilia keskel ja erinevad infoallikad annavad erinevat informatsiooni, aga teoreetiliselt peaks Enna olema Euroopa kõige kõrgemal asuv maakonna keskus (pealinn). Linn ise on ca 950m kõrgusel merepinnast ja nende kindluse torn, kust avaneb imeline vaade – see on 1100m kõrgusel merepinnast. Seda rõhutas kindluse giid meile mitu korda, et see on ikka väga oluline meelde jätta – 1100m merepinnast. Linna keskplatsil on vaateplatvorm, kust avaneb juba ilus vaade üle Sitsiilia. Seal on see pikksilm ka, mis on tasuta! Seega sai sealt kaudu ümbrust lähemalt uudistada, sest oma binokli unustasime me ju taaskord maha 😀

Vaade Enna kesklinnas olevalt vaateplatvormilt

Vaade vaateplatvormilt kindluse tornile, sinna kuhu lõpuks välja kõndisime, tegin punase ringi ümber.

Linnake ise on väga väike, imekitsad tänavad, olematud kõnniteed ja väga vähe inimesi, eriti väheks jäi neid peale 13:00. Nagu siin kombeks on igal tänaval oma kirik ja vähemalt üks suur katedraal. Katedraal väljast oli hästi lihtne, sees pidid olema imelised nikerdused ja kõik väga kaunis – paraku oli see suletud ja sisse piiluma ei saanud minna.

Enna katedraal – eest vaade ja külje pealt.

Teel kindluse poole jäid meile teele ette – postkontor, mis oli traditsiooniliselt rahvast täis ja järjekord lookles nii sees, kui väljas. Üks ilus maja, kus oli palju potililli. Tänav, kus õhtuti on arvatavasti väga ilus, kui need tänavakaunistused põlevad. Väike võlvialune, kust paistis ilus vaade ning ühte ja teist veel. Aga pildid räägivad enda eest 🙂

Lahedad valgustid ja natuke vanemad majad. Äge postkast!

Üks paljudest kirikutest ja kujudest. Sama platsi servast tehtud pilt linnale nn. kolemajad.

Enna valitsusehoone ning vägisi loodus tungib majja.

Lombardi kindlus on siin üks vaatamisväärsusi kuhu tasub minna, aga ainuüksi tornist avaneva vaate pärast. Kindlusest endast suurt midagi järgi ei ole jäänud ja taastamistööd on raha puudusel poolikuks jäänud. Kuni 12 aastastele k.a on pilet 1.50 ja sealt edasi 3€. Kindluses on giid, meile sattus üks tore onu, kes umbes 5 minutit räägib kindluse ajaloost ning tutvustab kus midagi oli. Onu oli täitsa tark, kui sai teada, et oleme Eestist, siis uuris kas Kallas on OK mees … Eeeee, mh?! Samuti teadis ta, et Eesti pealinn on Tallinn ning et Soome on meil lähedal ja et meil on võrdlemisi jahe, võrreldes Sitsiiliaga. Selline tore jutukas onu oli. Uuris kuidas Eestis viirusega lood on ja kui sai teada, et elame tegelikult siin, siis oli pilt tal kohe selge: “Sigonella, military, yes?” – “Si, si” 😀
Torni pidi ronima nagu ikka mööda kitsast treppi, õnneks mitte väga kõrgele ja avanevad vaated olid seda raha väärt!

Kindlus väljast ja iga trepi lõpus paistab lõpuks valgus ning osade lõpus on ka mõni laps 😉

Mõlemal pildil on Rooma teatri kohad, vasakpoolsel oli peamine – kõige suurem. 1990 aastatel eemaldati teater, et hakata tegema arheoloogilisi väljakevamisi, kuid raha sai otsa ja see jäi poolikuks. Nüüd ei ole enam ei teatrit ega ka väljakevamist.

Pildil vasakul pool see kaljunukk (Rocca Di Cerere)- sinna soovitatakse ka minna, et vaadet imetleda. Tornist näeb muidugi kaugemale, aga sinna kaljunukile turnimine on tasuta.

Kuna söögikohad olid enamjaolt kinni, siis väga valida midagi ei olnud. Sattusime sööma taimetoidurestorani “Paccamora Bio Bar”, mis oli üdini ÖKO. Hinnad õnneks väga kallid ei olnud, söönuks me saime, toidud maitsesid täitsa hästi ning koogiga maiustasime ka, mis oli tõeliselt hea – toorjuustu mustika kook oli, pildi unustasin tegemata 🙂 Rasmusel oli kõige keerulisem, sest ta ju ei söö meil jätkuvalt midagi. Lõpuks sõi ära Jaagu pasta ja sai natuke ikka kõhtu midagi. Kooki maitses ka, seega oli ta täna tubli degustreerija.

Imeilusat suve jätku kõigile!

Modica põhjalikum külastus

24.06.2020

Jaanipäeva puhul käisime Modicas. Šokolaadimuuseum on taas avatud! Tehti lahti 16.06, aja peab broneerima ja sees kandma maske. Muuseumis me pettusime, väga väike oli … Aga see-eest erakordne kogemus olla muuseumis, kus eksponaadid on kõik söödavad ja 2019 aastal valminud skulptuuris olid lahtised tükikesed, mida mehed siis salaja nokkisid 😀 ja see lõhn, mmmmm, šokolaad! Sai lugeda ajaloo kohta, kuidas kakao kasvandus Modicasse rajati ja kuidas seal jätkuvalt vanaviisi šokolaadi tehakse. Huvitav ja omapärane koht aga ootasin midagi suuremat ja enamat. Pilet maksis 3€ nägu, olenemata vanusest.

Šokolaadist Itaalia, esiplaanil Sitsiilia 🙂

Muuseumi vastas on viis-kuus kohvikut, kus saab mõnuleda. Meie arutelu: “Me eelmine kord käisime selle vasakpoolses kohvikus”, “Eieiei, ikka seal parempoolses”, “Ei, seal kõige äärmises”, “No läheme siis seekord siia keskele, siin on kenad laudlinad”. Kohvikusse sisse astudes avastasime, et see on seesama kohvik, kus eelmine kord ka käisime 😀 Seekord ei olnud letil tasuta šokolaadi testimiseks, aga nad tõid meile pärast mõned maitsed lauda. Nautisime seal täiel rinnal jäätist, kohvi, kohalikku küpsetist ning nende poolt toodud erinevate maitsetega väikeseid šokolaadikommikesi. Ilm oli ilus ning rahvast imevähe – võrreldes eelmise korraga oli täielik tühjus …

Jalutasime seekord linnakeses ringi ka. Kaks tänavat on sellised, kus barokk stiilis majad on paremini säilinud. Muidu on kõrvuti uus, vana ja korda tehtud vana. Nagu ikka on ka siin Sitsiiliale iseloomulikud kitsad tänavad, keskuses olev katedraal, mitu kirikut, trepid, ilusad nurgatagused ja kenad vaated. Pildid räägivad enda eest!

Nurga taga võib kohata väga huvitavaid vaateid ning ilusaid hoove.

Seekord üleval katedraali juures – kivikujud

Modica – vaade ülevalt katedraali juurest

Kõnnime katused mööda ning meie Modica taustal

Imeline vaade Modicale – kõik on nagu peo peal.

Imelist jaanipäeva!

Brucoli – naabrit avastamas

15.06.2020

Mulle ju jätkuvalt ei meeldi siin sõita, päriselt ka! Eriti kui minna kuhugi külla või linna, kus peab parkimisega vaeva nägema. Otsustasin siiski vapper olla ja teades, et turiste ei ole ja kohalikud veel ei puhka ning esmaspäev peaks üldse selline vaiksem päev olema, külastada Brucolit. Pealegi olime korra sealt läbi sõitnud, seega ma teadsin enam vähem, kuidas külakeses sõitma peab ja kuhu võiks parkida. Koht on imepisike, kõndisime Rasmusega selle ca 30 minutiga läbi 😀 Koos pildistamise ja binokliga uudistamise pausidega.

Parkimine on seal muidugi huvitav, igal pool on parkimist keelavad märgid ja ometi kõik pargivad. Leidsin meile ka hea parkimiskoha – pärast küll avastasin, et oleksin võinud natuke edasi parkida, kus puu vari ka peale oleks ulatunud aga see on juba tagant järgi tarkus.

Linnakeses mitte midagi erakordset ei ole – väga palju paate, ilus kaljune rannasopp ja palju söögikohti. Võrreldes eelmise korraga, kui läbi sõitsime, oli juba rohkem söögikohti avatud ja inimesi täis. Mis oli üllatav, sest nende lõuna jaoks oli kell veel varajne – 12:00 paiku. Küllap nad siis hakkavad vara söömisega pihta või kuna seal muud teha ei ole, siis istuvadki söögikohtades … Võrreldes eelmise korraga, kui me läbi sõitsime, oli inimesi ja autosid ikka kordades vähem, tookord oli ju pühapäev ka. Miks see koht popp on, ei teagi – äkki saab hästi süüa, paadilaenutus on uudne ja kala püüda …
Huvitavaks ja ilusaks tegi linnakese aga maalingud, mis majade peale olid tehtud. Ma kõiki ei jõudnudki üles pildistada, neid oli nii palju!

Palju paate – paremal nurgas ujuvad haned – väga suured ja rasvased olid 🙂

Paate ja veel rohkem paate! Peamine, et paadi puudust ei oleks …

Kindlus oli kinni – ma ei saanudki hästi aru, kas sinna üldse saab sisse. Mulle vähemalt ei jäänud küll sellist muljet, et sinna sisse lastakse. Kindluse taga on tuletorn ja väravas oli küll kellanupp aga see oli tuletorni oma. Küllap siis sinna inimesi ikkagi ei lasta või kui lastakse siis äkki peab tellima ekskursiooni või midagi.

Ühel pool kindlust oli vaade nagu seal kalamehe pildil. Teisele poole avanesid aga kaljud ja koopad, see oli ilus! Rasmus tahaks sinna nüüd ujuma minna, et koopaid lähemalt uudistada. Ma muidugi ei tea, kas seal kannatab nii kaugele ujuda ja mis seisukorras need seal on. Mulle endale jäi mulje, et sinna pigem liigeldakse paatidega. Ühes koopas oli neil pühakuju – see on ühe maja seinale ka joonistatud. Neil on seal imepisike minirand, kus kohalikud peesitasid aga ujumas ei olnud kedagi.

Teisele poole kindlust avanev kaljune vaade.

Koopas olev pühakuju ning sama koha maaling ühe maja seinal.

Ja nüüd suuremas koguses maalinguid ning üks õitsev kaktus ka, mille taga sein on ka värvitud. Seda avastasin hiljem kodus, kui pilte üle vaatasin 😀

Ainuke koht, kus oli järjekord nii umbes 15-20 inimesega, oli taaskordselt postkontor. Ma pilti ei saanud hästi teha, sest kõik uudistasid meid ja mul oli veidi imelik neid äkki pildistama hakata 😀 Brucolis on kõik väga seadusekuulekad, 80% inimestest, keda me nägime, olid maskiga. Linnake ongi väike ja 1m vahemaa hoidmine on keeruline, eriti kui oled teel poodi, söögikohta või postkontorisse, tahes tahtmata puutud tee peal inimestega kokku. Mul olid ka maskid kotis aga me ette neid ei pannud. Hoidsime vahet ja kuhugi sisse nagunii ei läinud.

Brucoli kõrval on Brucoli village – väga suur ja uhke 4* hotell. Kaardi peal on seda näha ka. Kodus plaani tehes ja Brucolisse sisse sõites oli mul meeles, et sõidame sealt ka läbi, aga ära minnes läks täitsa meelest 😀 Oleks hea meelega üle piilunud, mis koht see on ja kas seal päevaSPA-d ja lõunat ka pakutakse. Aga seekord läks siis sedapidi.

Püsige terved ja nautige suve!

Nädalavahetusel seiklesime taas!

8.o6.2020

Laupäevaks lubati Lõuna-Sitsiiliasse tugevat tuult ja Jaak otsustas, et nüüd on aeg sinna surfama minna. Kuna me ei ole sealkandis enne käinud, siis seiklesime kogu perega. Siht sai võetud Kamarinasse – kodust ca 1,5h autosõidu tee kaugusel. Kuni Ragusani oli tee tuttav – ühe koha peal, kui oled autoga kõrgele mäkke roninud, avaneb imeline vaade – all orus on linn, mägedel on põllumajandus – põllud ning viljapuuaiad – nii kaugele kui silm ulatub! Paraku on tee ääred ääristatud paksude teepiiretega, mis on täpselt silmade kõrgusel või on põõsasvõsa on nii kõrge, et eriti midagi väga ei näe. Aga need üksikud kohad, kus vaadet on, see on vaatamist väärt.

Sõitsime lõpuks läbi kolm randa ja otsisime surfareid. Kõikides randades oli tuul ülimalt tugev ja väga suuured murdlained. Kuna keegi ei surfanud, siis Jaak otsustas ka mitte minna – võõras koht ning lained olid liiga karmid. Lõpuks, kui me olime kolm randa läbi käinud, kõhu täis söönud ja tagasi koduteele ennast sättinud, nägime lõpuks lohede pesa, olid sättinud ennast kõik ühte kohta ja neid oli palju! Jaak oli selleks ajaks juba tüdinenud ja lähemalt uudistama ega surfama ei läinudki. Seega peamine eesmärk – surfata jäi teostamata aga tuule käes randasid uudistada saime küll ja veel.

Esimene ranna peatus – meeletu tuul – ei ühtegi inimest. Ranna korrastajad ainult toimetasid. Esimese pildi pealkiri on “Tuul, kuhu Sa mütsi viid?”

Veidikene edasi oli veel üks liivarand – seal oli palju merikarpe, mis olid hoopis teistsugused, kui siin randades.

Siin rannas suutis Rasmus endal riided märjaks teha 😀 Kuna nii kuum oli, siis kuivasid need 10 minutiga auto tagaaknal ära. Ja samas kohas oli täiesti lagunenud rannabaar.

Vasakul pildil kolmas rand – Marinai di Ragusa – vesi oli külm ja poiss ujuma ei läinudki 😀 Siin nägime nurga taga kahte surfipurje ka paistmas. Paremal vaade Donnalucata rannajoonele.

Lõunasääk Donnalucatas “Bar Ristorante – Sottosopra”. Siin linnakeses olid enamus söögikohad suletud ja inimesi imevähe liikumas.

Pühapäeval otsustasime külastada Noto linnakest. Isegi FB grupis VisitSicily kirjutati sama päeva hommikul, et kindlasti peab käima Notos 😀 Meie juurest on see ca 1h autosõidutee kaugusel. Linn ise on väike, kesklinna osa on eriti pisike aga väga kompaktne. Nagu enamike linnadega, on ka see peale suurt maavärinat 1700a. uuesti üles ehitatud. Linn ise UNESCO pärand ei ole, küll aga on nende kadetraal. Linn on barokk stiilis ning erineb täiesti teistest barokk stiilis ehitatud linnadest nagu Ragusa. Meile Noto meeldis, armas väike linnake, palju nikerdusi ning ilusaid maju. Korralik ja puhas. Inimesi oli peatänaval üllatavalt palju – me pole peale liikumisvabadust väikestes linnades veel nii palju rahavast näinud. Enamus korralikult maskides – me jälle erandid, panime pähe ainult siis kui kuhugi sisenesime. Tänaval enam ei pea maske kandma, kui vähemalt 1m vahet saab hoida. Avatud olid mitmed söögikohad ja poed, kuid ainult peatänaval, kui kõrvale jalutad, siis seal valitses täielik tühjus. Kõik olid suletud. Noto kohta saab veel juurde lugeda SIIT.

Vasakul linnaväravad. Paremal söögikoha juures olev basseinike ja peatänav.

Vasakul Noto kadetraal, paraku kinni. Paremal Linnahoone.

Vasakul mälestusmärk I maailmasõjas langenuile. Paremal San Domenico kirik. Kirikuid oli siin linnas küll igal sammul … Igal tänaval oma kirik.

Taustal on Noto teater ning ees on vanakraamiturg.

Nad püsivad siin heas vormis, treppidest juba puudust ei tule 🙂

Noto südalinna peatänav – ainult jalakäiatele. Paremal üks äge koputi!

Natuke kõrgemast kohast panoraamvaade ka. Ilus onju!?

Kui menüüs on krevetid, siis ma pean neid saama!

Päeva lõpetuseks otsustasime minna ujuma. Liivaranda. Jaak otsis koha ja kõikide juttude järgi pidi see olema imeliselt maaliline suplusrand – Calamosche. Ükski rakendus sinna korralikult teed ei tahtnud näidata aga kohale me jõudsime. Arvestama peab, et rannaparklasse jõudmiseks tuleb sõita üsna pikk maa ilma asfaldita teel, mille kvaliteet annab soovida. Teele mahub korraga üks auto – vastutuleva auto mööda laskmiseks tuleb leida mõni laiem koht. Küll saab vaadata ilusaid vaateid viljapuuaedadele, sest tee randa viib läbi põllumaade. Parklas küsiti 3€. Võtsime siis oma rannakraami ja vee kaasa ning asusime randa otsima. Alguses tahtsime minna paremale, mille peale parklast onu hüüdis, et ei, ei minge teisele poole 🙂 itaalia keeles muidugi aga kuna ta kätega ka vehkis, siis saime aru, et vale suund. Jõudsime järgmisesse teede ristumiskohta ja hakkasime jälle paremale minema, meri jäi ju sinna poole – õnneks tuli mõne aja pärast üks onu vastu, kes teatas, et sissepääs on seal teise tee peal. Nojahh, mis siis ikka, ots ümber ja tagasi. Kõndisime siis niikaua, kuni jõudsime putkani, mis oli kinni aga kus oli ilusti kirjas Ingresso (sissepääs), seega olime õigel teel. Järgmine ristmik – mingi kohalik kaart oli seal ka aga sealt ei suutnud midagi välja lugeda, õnneks oli üks silt ja kui sildi ära tõlkisin, siis selgus, et rand jäi vasakule. Kõik teed viisid vasakule 😀 No ja nii me siis seal kõndisime, 30 kraadises kuumuses kõrvetava päikese all, ilma kaitsvate puude varjudeta. Nagu kõrbes oleks olnud … Me Jaaguga oleme juba pikalt ennast päikesega harjutanud ja kuumarabandust ei saanud, Rasmusel seevastu oli raske, ta pole harjunud selle päikese ja kuumaga ning talle mõjus see kurnavalt. Lõpuks paistis rand! Ilus oli küll, kaljude vahel, helesinine laguun ja väga palju sitsiillasi ning mõned ameeriklased ka. Rasmus küll teatas, et see ei olnud seda kõndimise vaeva väärt aga kui ta lõpuks vette sai ja lainetes möllas, siis leidis, et oli täitsa tore koht 😀 Tagasi tulles panin Endomondo tööle ja selgus, et parklast randa oli ei rohkem ega vähem kui 1,85km seega ca 2km randa kõndmist ja pärast tagasi ka …

Sissepääs ja teekond, me üritasime Rasmusega lõigata – ei olnud hea mõte.

Vasakul trepi ülevalt vaade alla randa, paremal natuke edasi ülevalt tehtud pilt, need puhmad torkisid!

All rannas tehtud panoraam – kaljude sees olid koopad ka aga nendesse ei saanud ligi.

Olge hoitud ja püsige terved!

Stagnone surfiparadiis ja Saline of the Laguna Marsala

2.06.2020

Oma reisi viimasel päeval, laupäeval, käisime vaatasime üle läänerannikul asuva Stagnone surfiparadiisi ja meresoola kaevanduse. Ööbimiskohast oli surfiranda umbes 1,5h tundi sõitu. Ranniku äärde näitas kolm kohta, kus peaks surfiga seotud kohad olema. Esimesele me ligi ei pääsenud, sinna ei läinud lihtsalt teed, kuigi Google väitis, et sõida aga sinna ja tänna ja oledki kohal. Sattusime selle asemel hoopis ühte väiksesse armsasse sadamasse, kust me kahtlustame, et saab sõita saartele, mis paistsid. Arvatavasti on see väga populaarne koht, sest seal oli suur parkla ja rannajoon oli natuke liivane. Hetkel oli seal ainult üks pere suvitamas ning töömehed rannamaja ja paate korrastamas.

Eemal paistavad saared, kuhu me kindlasti minna tahaks.

Hakkasime siis otsima neid teisi kohti, kuhu minna ja jõudsime mere äärsesse rannasoppi, kuhu sai auto jätta ning jalutasime mööda rannikut. Hetkel oli see väga trööstitus seisus. Jaak ütles, et see pidi olema surfarite paradiis ja siia sõidetakse kokku üle Euroopa, et seda kohta nautida. Hetkel oli kõik maha jäetud ja väga nukker … Polnud tuult ka, muidu kohalikud oleks kindlasti surfanud, üks isegi tuli oma varustusega kohale, aga merele ei läinud. Küll ei saanud me hästi aru, kuidas see mees sinna sai, sest ühtegi teed ei paistunud selle koha peale jõudvat. Koha leidsime üles ja otsustasime, et kui elu taas normaliseerub – avatakse öömajad, ühendused saartega, soolamuuseum ning surfikohad ja saabub ka õigest suunast õiget tugevust puhuv tuul, läheme sinna tagasi. Trapanis jäi meil ka käimata, sealt läheb köisraudtee kõrvalkülakese mäe otsa ja Jaagul on kindel soov sellega sõitma minna. Ma niiväga kindel ei ole …. see on ju kõrgel … prrrr.

Surfarite paradiis – eemal paistavad need samad saared, mis eelmisel pildil. Jätkuvalt tahame seal ära käia 🙂

Pildidl olev aed, seal viimase paadi taga, mis paistab, seal oli üks surfikooli aladest. Hetkel räämas ja aed lukus …

Natuke maad edasi asub järgmine turismiatraktsioon – meresoola kaevandus. Paraku oli see kinni – nagu enamus asutusi. Kui taas sinna kanti seiklema läheme, siis sätime nii, et saame seda ka külastada. Seal pakutakse erinevaid pakette – ainult muuseumi külastus, soolakaevanduses ekskursioon, soolabasseinis hõljumine. Kogu info on nende kodulehel SIIN. Lisaks pakuvad nad seal lähedal olevatel saartel ka ööbimist, kus asub ka tehase teine osa. Kogu kaevandus oli ülivõimas – väga suured soolabasseinid. Näha oli nii tavalist kui ka roosat soola. Piltide pealt ei paista see üldse nii suur olema. Luusisime natuke seal aia taga, tegime pilte ja otsustasime, et sinna tuleb kindlasti tagasi minna.

Saline of the Laguna Marsala – meresoola kaevandus.

Sellega lõppeski me minipuhkus põhjas. Algas ca 4,5 tundi kestev tagasisõit koju. Otsustasime pikema tee kasuks, ca 4 tunniga oleks ka saanud, aga meil oli idee, et sõidame mööda läänerannikut, siis oleme peaagu kogu saarele ringi peale teinud. Käimata on veel üleval põhjas Messina ja Palermo vaheline ala, muidu aja jooksul oleme saarele ringi peale juba jõudnud teha.

Farmimajutuse teele jäi kiirtee sild, mida ma väga tahtsin pildistada, jätsin selle pildi tegemise viimaseks päevaks, et kui ära läheme, siis teen, aga me ei sattunudki enam samale teele 😀 Küll sain pildi teha farmimajutuse juurest, kus on näha milliste postide otsas see sild on. Ja neid sildu on siin palju, väga palju! Sitsiilias ei armastata teid mööda maad teha 😀 Catania Palermo kiirtee nendest sildadest ainult koosnebki. Meil on tunne, et hetkel on kõik sillad siin remonti pandud – kahtlustame, et sellel on mingi seos sellega, et üks sild siin mingi aeg tagasi kokku kukkus. Seega väga kiiresti sõita ei saa ja väiksemates kohtades, kus ei ole neljarealisi teid, on silla ületus fooridega reguleeritud, see kõik aeglustab liikumist. Õnneks on praegu vähe inimesi liikvel ning ummikuid ei teki. Paraku on need sillad siin möödapääsmatud – üks mägi ajab teist taga ja palju neid tunneleid ikka teha saab, mõni mägi võiks terveks ka jääda 🙂

Sellised need kiirteede sillad on nagu eemal paistab, siin on veel väike jupike …

Alates homsest s.o. 3.06 on lubatud regioonide vahel liikumine ja EU riikide kodanikud saavad taas Itaaliasse reisida. Sitsiilia president ei luba saart enne 7.06 avada. Seega loodame, et see aeg ei muutu ja ka siin lähevad piirid lahti. Lisaks ei pea enam homsest õues maske kandma, juhuuu. Küll on teatud piirkondlikud erandid nagu Lombardi, kus olukord ei ole ikka veel täielikult kontrolli all ja seal peavad maskid, olenemata kohast, ees olema. Maskid on kohustuslikud siseruumides ja ka väljas, ainult sel juhul, kui ei suudeta tagada 1m piirangut. Osad poed võivad jätkuvalt nõuda maskide ja kinnaste kandmist ning temperatuuride mõõtmine võib jätkuda. Vaikselt hakkab muutuma taas normaalseks – ei päevita maski näo peale 😀

Lõpetuseks natuke kodust aiailu – pildid on juba maikuu keskel tehtud. Jaagu sünnipäeva kook – Sitsiilia stiilis küpsisetort – laps leidis, et see peab ka olema tehtud, tema tahab ka kooki süüa, tiramisut ta ju ei söö 😀 Taustal roosi teine õis, mis lõpuks ka avanes. Paar pilti ka hekist, kus eemalt vaadates jääb mulje nagu oleksid lillad õied, tegelikult õied on ise pisikesed valged aga ümbritsevad lehed on lillad. Väga omapärane.
Olge hoitud ja püsige terved!