Category: Turistina Sitsiilias

1.06.2020

Eelviimane postitus teemal “meie reis põhja piirkonnas”. Kui juba sealkandis olla, siis ei saa üle ega ümber ning tuleb ikka pealinn ka ära külastada. Farmimajutuse peremehe sõnul läheb meil Palermos terve päev ära – tegelikkuses saime jälle paari tunniga hakkama. Me ikka ei ole üldse suurlinna imetlejad 😀 Palermo on võrreldes Cataniaga kuidagi puhtam. Üldse tundus meile, et põhjapoolne osa on rohelisem ning värskem. Seal ei ole seda vulkaanituhka ja arvatavasti ei ole nii kuum ka, siin lõuna pool on mäed pigem pruunides toonides, kui põhja pool ning pigem roheline domineeriv. Lisaks loomulikult see lõputu põllumajandus – mäekeste küljed on kõik kaetud põldude või viljapuu aedadega. Linn ise on Sitsiiliale iseloomulikult räpane – prügikotid ja praht vedeleb maas aga sellist jubedat haisu nagu Catanias oli, Palermo tänavatel tunda ei olnud. Sõiduteed on kordades paremad, kui Catanias. Liiklus on rahulik, keegi ei rabele ja kiirus on ka väiksem, Catanias ja selle lähiümbruses on liiklus kiire ja närviline. Seega oli Jaagul info õige, et nii hull liiklus, kui on Catanias, mujal Sitsiilias ei ole. Jah, muidugi on ka Palermos palju autosid ja kitsas aga sellist närvilisust ja kiirustamist ei ole. Seiklesime linnas ja otsisime parkimiskohta, algne jäi veidikene kaugeks ja otsustasime parkida botaanikaaia juurde. Teel sinna nägime presidendi palee ees protestijaid ja palju politseinike. Kuna plakatid olid itaalia keeles ega siis hästi aru ei saanud, mille vastu nad protestivad. Ühel tänaval pidas meid ka politsei kinni, kuna sõitsime keelumärgi alt sisse, eelmise tänava juures oli sama märk ja kõik sõitsid sealt edasi, me siis uljalt läksime ka ja jätkasime teise tänavaga sama loogikat, kuigi kohalikud keerasid ära, kuna politsei valvas seal tänaval. Meil kästi ots ümber keerata ja rohkem meid ei kiusatud. Botaanikaaia juures leidsime parkimiskoha, mis oli tasuta ja linnas jalutuskäik võis alata.

Rasmuse küsimused kohe olid, et miks me siia tulime ja kas me juba läheme ära 😀 Talle seal üldse ei meeldinud. Paraku oli botaanikaaed kinni, ainus koht kuhu me päriselt minna tahtsime. Seal pidid olema väga vanad taimed ja kogu kompleks on väga ajalooline. Paraku avavad nad alles 2.06, seega tuleb meil millalgi korra veel Palermosse minna, et see ilu kõik üle vaadata. Esimene veidrus, mida me nägime oli tõkkepuude installatsioon. Neli tõkkepuud seisid pargi servas ja avanesid korda mööda, väga imelik oli, me ei saanud sellest eesmärgist eriti hästi aru …

• 

• 

• 

• 

Hulkusime mööda suremaid, väiksemaid ja nurgataguseid tänavaid. Ma väga midagi selle kohta ei oskagi kirjutada, tavaline suur Itaalia linn. Palju katedraale ja kirikuid, erinevaid kujusid ja ilusaid ning vähemilusaid maju. Panen siia nüüd suurema koguse pilte, kus linnast mingisugusegi ülevaate saab. Peamised vaatamisväärsused vaatasime üle, paraku muuseumid olid veel kinni, seega need jäid külastamata. Peamine katedraal oli lahti ja uudistasime selle ka üle. Rasmus küll leidis, et need näevad siin kõik ühesugused välja ja eks tal õigus ole. Pigem on siin see teema, et kelle ajastul midagi on ehitatud ning kui vanad need ehitised on.
Puhkepausi ajal sõime jäätist – see oli meie siin olemise aja kõige kallim jäätis. Jaagu tavaline pall jäätist maksis 6€ ja Rasmuse kahe palline kogus 9€ (!!!)! Espresso oli 1.50€. Meediast käis siin ka läbi, et söögikohad on oma hindu tõstnud, et äri käima saada ja natukenegi omadega plussi jääda. Seega espresso, mis maksis enne 0.80 senti on nüüd 1€. Pole just suurim hinnatõus aga see on kõige populaarsem jook. See oli ka meie ainuke söögikord päeval, hoidsime kõhtu õhtuks ja selles palavuses ei tekkinud eriti isu ka, lisaks oli kõht veel hommikusöögist täis.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Sattusime ühele väikesele kõrvaltänavale, kus kõikide majade peale, kus natukenegi siledat pinda oli, oli midagi joonistatud. Mulle tundub, et viimasele pildile sain püütud ka nälgiva kunstniku enda 😀

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Pealinnale tiir peale tehtud suundusime Rasmuse suureks kergenduseks loodusesse. Läksime nüüd edasi Zingaro loodusparki. Natuke enne parki oli üks vaateplatvorm – Belvedere Castellammare del Golfo, kust avanes imeline vaade põhjarannikule.

Loodusparki on kaks sissepääsu, me lähenesime lõuna poolt. Põhjas on veel üks sissepääs ning tipus on veel üks väga populaarne kuurortlinn San Vito Lo Capo aga sinna me ei läinud, kuna ujumisasju nagunii kaasas ei olnud ja Rasmus kippus öömaja basseini 🙂 Matkaradu saab valida mitmeid, me võtsime kõige mere äärsema – millised imelised vaated kogu tee ulatuses! Antud raja ühe suuna pikkus on 7km aga kuna meil olid linnariided, siis tervet teed me maha ei käinud. Kokku edasi-tagasi oleks olnud 14km, jalutasime umbes poole peale, seega me kõndisime umbes 7km. Kogu tee läbimiseks peaks veidi mugavamate riiete ja seljakoti, mitte käekotiga minema. Veidikene süüa ja rohkem juua kaasa varuma. Jalanõudeks sobivad tossud väga hästi, kuigi Rasmus sai ka sandaalides kenasti hakkama. Sissepääs oli tasuta, kuna ujuda ei tohtinud. Osad rannad ei ole veel ametlikult avatud, kohalikke ei see ei häirinud, need küll suplesid seal mõnuga. Kuna ujuda ei saanud, siis me sinna alla randa ei läinudki. Natuke kripeldab, et me kogu rada läbi ei saanud käia ja ujuma oleks ka tahtnud, seega peaks sinna enne ära minekut siiski korra tagasi minema 🙂 Matkarajal peaksid jääma ka mõned koopad, need on vaja ju ka üle vaadata. Lisaks on rada kerge, ei ole suuri tõuse ega laskumisi, vaikselt kulgeb natuke üles ja natuke alla. Hing jääb igatahes sisse.

• 

• 

Homme tuleb siis meie reisi viimane postitus. Püsige terved!

31.05.2020

Linnades olevate hotellide ja öömajade asemel soovitame ööbida kohalikes farmides, kus on avatud farmimajutus. Neid on siin palju – eriti meie ümbruses – saab kohaliku elu tunnetuse ning enamikes kohtadest on ka restoranid, seega saab ka ehedat kohalikku toitu. Teisipäevaks oli meil plaan küps, et läheme reisile. Otsisin meile ööbimist, kuna hetkel on jätkuvalt peaaegu kõik hotellid ning majutusasutused suletud, oli see üsna suur väljakutse. FB grupis soovitati Masseria La Chiusa farmi, mis on ca 30 minuti kaugusel Palermost. Ühe väikese farmi leidsin veel, mis oli ka avatud aga see jäi rohkem Trapani poole ja hetkel veidi kaugeks. Kirjutasin teisipäeva õhtul umbes 21.30 ajal, et kas nad on avatud ja sain juba poole tunni pärast vastuse, et on küll. Nad pakuvad BB (öömaja ja hommikusöök), half board (öömaja, hommiku- ja õhtusöök) ning full board (öömaja, hommiku-, lõuna- ja õhtusöök). Me otsustasime half board kasuks ja ei kahetse.

Antud öömaja soovitame mitmel põhjusel – esiteks, mis hetkel on küll tingitud koroonast, me olime ainsad külastajad 🙂 Jaak leidis, et see on suurim pluss selle koha juures 😀 Teiseks – omanik räägib väga head inglise keelt, ta on elanud ja käinud USA-s koolis ning väga hea inglise keele suhu saanud. Ma olin enam kui veendunud, et ta ei ole kohalik, kuna rääkis nii puhtalt inglise keelt. Pärast selgus, et on ikkagi puhastverd sitsiillanne, farm kuulub tema perekonnale juba mitmeid põlvkondi ja hetkel on tema vedada. Kolmandaks – asukoht – sealt saab põhjaranniku kõik olulisemad kohad läbi sõita ja ikka mõistlikul ajal ööbimiskohta tagasi jõuda. Tee farmini on lõpukilomeetritel küll küsitav ja võrdlemisi halb aga ei midagi hullu, sõidetud saab, lihtsalt ettevaatlikult ja rahulikult tuleb läheneda. Neljandaks – söögid, mmmmmm njommm, njommmmm … Lisaks muidugi on bassein, vaikus ning rahu ja väga suured toad koos kööginurgaga. Kui tahta nuriseda, siis voodi ei ole just kõige mugavam ja padi oli minu jaoks suur aga need olid väikesed kõrvalnähud kogu kompleksi vaates. Neil on olemas ka oma kodulehekülg: https://www.masserialachiusa.it/en/

• 

• 

Tundub, et neil ei olnudki enne ühtegi ööbimisega külastajat veel käinud, sest nad alles tegelesid basseini puhastamisega. Ilm oli ilus ja ootasime basseini ääres, millal nad valmis saavad. Ajaveetmiseks mängisime Uno kaarte ja vaatasime, kuidas töömehed tööd tegid. Nad olid kahekesi, üks tegi tööd – teine lebas toolikestel. See, kes tööd tegi rääkis suurema osa ajast ka telefoniga. Siin ei kehti vanasõna, et “Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal”, mõlemaid asju tuleb ilmtingimata koos teha ja eriti hea on, kui samal ajal saab kätega ka vehkida, mida basseini puhastajad teha ei saanud 😀 Lõpuks lubati meid vette … Kogu ilu rikkus ära see, kui peremees teatas, et vesi on väga puhas, tuleb otse mägedest …. Eeeee emmmm, see on ju kole külm …. Kuna bassein ei olnud veel õigel veetasemel, siis jooksis seda vett usinasti peale. Esimesel õhtul oli vapper ainult Rasmus, kes basseinis sulistas. Ma võtsin ka aina hoogu aga jalad tõmbusid külmast krampi, seega piirdusin ainult basseiniäärel istumise ja jalgade sulistamisega. Järgmisel päeva õhtul pani peremees lõpuks kraani kinni ja see mõjus psühholoogiliselt hästi – külm vesi ei tulnud enam peale ja julgem oli vette minna. Vesi oli külm ikka 🙂 Kuid seekord ei tõmbunud jalad krampi ja sulpsasin ikka korra sisse ära. Rasmus ujutas ennast päris palju ja Jaak hüppas ka kaks korda sisse.

• 

• 

Õhtusööki reserveeritakse kell 20:00 aga kuna me olime ainsad külastajad siis olid nad paindlikud. Esimesel õhtul sõimegi kell 20:00 aga kuna õhtusöök oli rikkalik ja jäi meie jaoks liiga hilja peale, siis järgmisel päeval alustasime kell 19:00. Esimesel õhtul oli Rasmusel veidikene erinev menüü, kuna ta eelrooga ja esimest rooga ei söönud – tal oli selle asemel porgandisalat ehk siis riivitud porgand ja friikartulid. Söök oli tõeliselt maitsev! Lõpuks keegi toitis ka mind 🙂 Jaak on muidugi jätkuvalt veendumusel, et siin teevad toidu heaks rikkalik oliivõli, vein ja “haisujuust” ehk parmesan 😀 Teisel päeval olime me juba targemad ja lõunat ei söönud 😀 Esimese päeva hommikusöögi unustasin ma üles pildistamata aga siis olid meil laual samuti ciabatta, juust ja sink – need küsisime eraldi, et ei oleks ainult magusad asjad, Nutella pakikesed ja pakis kuivatatud saiaviilud – need olid siis mõlemal päeval aga esimesel päeval oli veel šokolaadikook, õuna-vanilje muffinid, tavalised groissandid ja kaks šokolaaditäidisega saiakest. Ja nüüd, pilt räägib rohkem kui tuhat sõna tulevad meie rikkalikud õhtusöökide pildid.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Teisel päeval me Rasmusele armu ei andnud ning ta sõi samasid roogasid mida meiegi. Spagettide söömisega oli ta hädas aga peremees oli lahke ning õpetas, kuidas neid õigesti sööma peab. Harjutamine teeb meistriks ja lõpuks sai ta juba üsna edukalt need ümber kahvli keerutatud. Unustasin spagettidest kohe pilti teha – tegelikult olid kapparid ilusasti spagettide peal. Kapparid olid värsked, praegu on nende valmimise hooaeg.

• 

• 

• 

• 

Toast ka mõned pildid. Ma ei tea, millised teised toad on aga tundus, et kõik on läbi kahe korruse. Meil oli viie inimese magamisvõimalusega tuba – üks tuba ühe kaheinimese voodiga ja teises toas oli kolm üheinimese voodit.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Lihtsalt ilusad vaated ning mõned pildid maja eesisest.

• 

• 

• 

Peremehe elumaja oli veidikene eemal ja nende koerad olid just saanud pojad. Emane koer nägi väga lahja välja aga pojad olid toredad veerevad karvapallid. Kokku oli kümme poega aga üks oli arglik ja koos teistega hulkuma ei tulnud. Me maja juurde ei jõudnudki, koerad tulid meile poole tee peal vastu. Kõik ilusti emme sabas või emme ümber. Üks kutsikas oli täiesti valge, jäi teiste seast kohe silma ja armastas üksi seigelda 🙂

• 

• 

• 

• 

Peremees andis meile kaasa ka kataloogi, kus on enamus Sitsiilia farmimajutusi. Ta on Sitsiilias farmimajutuste eesvedaja ehk president. Väga palju on farmimajutusi Siracusa maakonnas (17tk), kui küsisime, miks siin pool nii palju neid on, siis selgus, et see piirkond on turistide seas populaarsem, kui põhja piirkond ning siin on ka rohkem farme. Küll farmiturismindust on siin kandis hiljaaegu viljelema hakatud, üldiselt on siin populaarsed siiski hotellid. Masseria La Chiusa ise pakub öömaja teenust alates 2009 aastast ja sel aastal on neil kõik teisiti nagu üle maailma majutusasutustes. Üldiselt pidid nad maikuust alates olema välja müüdud ning ööbitakse pikalt, nädalast kuni kolme nädalani. Põhi turistid pidi olema Saksamaalt ja Hollandist. Kohalikud ei pidavat väga ööbima ning eelistatakse liikuda oma kodukoha piirkondades, kust saab ööseks koju tagasi sõita. Jaak leidis ka, et veider on Siracusasse ööseks jääda, kui kodu on maksimaalselt tunni aja autosõidu kaugusel … Igatahes on meil nüüd tore brošüür, mida saab vaadata ja kasvõi minna mõnda kohta õhtusööki nautima. Igati kasulik info, kuna ise niisama internetist otsides ei ole ma väga tulemusteni jõudnud.

• 

• 

Ostsime kaasa apelsinimoosi ja oliivõli. Moos oli hapukas kibeda maitsega, pudrumoosiks ei kõlba aga juustuga on arvatavasti väga hea 🙂 ning õli kulub meil siin kõvasti. Salatid ning spagetid neelavad seda hulgim.

Farmimajutus on tõeline elamus!

30.05.2020

Meie soov reisima minna õnnestus. FB ühes gruppidest jagati infot põhja pool olevate öömajade kohta ja seal soovitati ühte farmi, kuhu on ehitatud ka öömaja. Kirjutasin sinna ja nad olid avatud ning sain meile kaheks ööks ööbimise. Öömajast kirjutan järgmises postituses pikemalt. Muidu läheb üks postitus hirmus pikaks.

Alustasime oma teekonda siis neljapäeva hommikul ca 10:00 paiku. Cefalùsse on meie juurest ca 200km ja natule üle 2h sõitu. Cefalù on tõeline turismimagnet, puhkajate paradiis nagu igal pool kirjutatakse ning reklaamitakse. Kuna sellest on nii palju kirjutatud, siis ma tahtsin kindlasti seda näha, et mis seal siis nii suurepärast on. Tegemist on väga väikese linnakesega, mis asub mere ääres, kus teisel pool linna ümbritseb mägi. Rannajoon on suhteliselt lühike, praegu oli seal eestlaste jaoks juba piisavalt palju inimesi. Ma kujutan ette, et päris hooajal ei mahu seal üldse liikuma. Terve reisi aja olime me väga rahulolevad, kuna inimesi oli igal pool imevähe, valitses mõnus tühjus. Kohalikud veel ei puhka ja turiste ei ole. Liiklus oli hõre, parkida sai ning ringi liikuda sai vabalt. Jah, küll väga paljud poed ja söögikohad olid suletud, kuid sellest ei olnud väga lugu. Samuti olid kinni osad katedraalid, muuseumid ja pargid.

Parkisime otse rannapromenaadi kõrvale ja kuna jõudsime just lõuna ajaks, siis suundusime ainsasse lahti olevasse söögikohta. Kohalikud käisid korralikult maskides ringi, me väljas liikudes makse ei kandnud, ainult siis kui kuhugi sisenesime, siis panime maskid ette. Kõikides kohtades on ukse juures käte desinfitseerimise pudelikesed. Antud söögikoht oli menüü väga lahedalt lahendanud, see oli nagu suur plakat, mida siis tõsteti ühe laua juurest teise juurde. Kokku oli neid kolm tükki. Ma ei olnud enne sellist lahendust näinud ja arvasin, et see on seotud koroonaga, et nii nutikalt välja mõeldud. Jaak muidugi rikkus kogu selle võlu ära teatades, et osades kohtades ongi sellised menüüd 😀 Minu jaoks oli see igatahes vahva elamus. Söögid maistesid head – Jaak sõi pizza, mul oli tuunikala salat ja Rasmus nosis fiikartuleid. Kõhud saime igatahes väga täis.

• 

• 

Rannajoon on liivane, seega on seal lastega kindlasti väga mõnus supelda ja aega veeta. Samuti oli seal surfikool, me ei saanud küll aru, kas seal õpetatatakse ainult lainelauaga sõitma – mingid onud seal nendega surfasid või on koos lohedega versioonid ka. Kuna tuult väga ei olnud, siis nad midagi eriti seal korda ei saatnud.

• 

• 

Linnakese tänavad olid kitsad ja armsad. Üldse oli see väga armas väike linnake, kus oli tore jalutada. Vaatasime üle peamised vaatamisväärsused. Mida me ei viitsinud teha aga kui sinna uuesti minna või keegi teist läheb, siis turnida üles mäkke, mis linnakese kõrval on, sealt avaneb ilus vaade üle kogu linnakese. Mägi ei ole väga kõrge aga on natuke keeruline turnida ning võtab umbes tund aega aega, et üles jõuda. Me piirdusime seekord maapinna tasemega.

• 

• 

Esimesena jäi teele ette vanaaegne pesumaja – Medival washhouse – “Fiume Cefalino”. Tegemist on araabia mõjutustega ehitisega, mille valmimissaega ei teata. Ehitis asub varjulises kohas ning on ehitatud laavakividele, sinna voolab vesi otse Cefalino jõest, mis tähendab, et see on kogu aeg värske ja külm. Vesi voolab sisse vasktorudest, mis on nagu lahtised lõvilõuad. Väidetavalt oli see veel üsna hiljuti kasutusel olnud, nüüd on üks populaarseimaid turismiobjekte. Ma jätsin seekord seal enda pesu pesemata …

• 

• 

• 

• 

Edasi jõudsime Duomo di Cefalù ehk linna oluliseima katedraalini. See on üks vanimaid katedraale Sitsiilias – ehitatud 1131. Paraku oli see kinni ja sisse me ei saanud. Aga suur ja võimas oli see küll ja igasuguseid toredaid nikerdusi ning kujukesi oli samuti. Katedraali ees oli suur linnaväljak, kus paar söögikohta oli isegi lahti ning mõni inimene liikus aga muidu oli tühi. Kui internetist tutvustavaid pilte vaadata, siis nii inimtühi, kui see praegu on, on see arvatavasti ainult öösiti.

• 

• 

Edasi viis tee meid Santo Stefano kiriku juurde, mis on teada ka nimega Purgatory ning on barokk ajastu ehitis. Antud kiriku fassaad on väidetavalt Cefalu üks ilusamaid. Kena oli küll aga me ei osanud väga vaimustusse sattuda, ma olen paraku ikka väga arhitektuuri kauge 😀 Kirik ise on ehitatud kahel ajajärgul 1596, kui ta kuulus ühele usuvennaskonnale ja ehitati 1668 aastaks ümber, kui ta kuulus järgmistele omanikele. Meile meeldis ukse kohal olev pealuu 🙂

• 

• 

Tänava ääres kasvasid mandariinipuud, Jaak napsas ühe puu küljest – paraku oli üleküpsenud ja hapu. Samuti olid seal väga õrnade õitega puud – sobiksid hästi pulmi kaunistama.

• 

• 

Lõpetuseks veel natuke ilusaid vaateid Cefalule ning rannale.

• 

• 

• 

• 

Umbes 14:30 oli meil linnake üle vaadatud ning päevaplaan tegelikult täidetud. Auto juurde tagasi jalutades mõtlesime, et küll on hea, et me natuke varem sööme, kui kohalikud, mere äärne ainuke söögikoht oli rahvast täis … Kuna ööbimiskohta oli nadi nii vara sõita, siis valisin kaardil suvalise mereäärse koha ja me sõitsime sinna. Pärast selgus, et see on Palermo kõige popim rand, kus kõik pealinna inimesed suvitamas käivad. Seal oli tõesti väga palju inimesi, veelgi rohkem autosid ning väga-väga pikk rannajoon ning promenaad. Me seal ei peatundki ega ringi ei jalutanud, sõitsime ainult läbi. Kui Cefalu on turistide meelispaik, siis Mondello on kohalike. Foto on netist võetud.

Ja umbes 16.30 paiku jõudsime me juba oma ööbimiskohta aga sellest täpsemalt juba järgmises postituses.

Püsige terved!

14.02.2020

Head sõbrapäeva kõigile, eriti mu kallitele sõpradele ja perele!

Kõige olulisem kõige pealt. Siin koolis jagatakse iga tsükli lõpus “A” ja “A-B” tasemel õppinud lastele “Honor Roll Certificate” aukirja. See sarnaneb natuke Eesti kiituskirjaga aga selle vahega, et siin jagatakse seda tihedamini ning saavad ka need, kellel ei ole kõik “A”-d. Antud aukiri on lapse motiveerimiseks, et kui tal ei ole kõik veel “A” ja “B”, et ta siis pingutaks ja saaks. Kui juba on sellel tasemel, siis pingutaks veel ja saaks kõik “A” ning kui kui on juba kõik “A”, siis hoiaks seda. Lapsevanem saab e-kirja, et on oodatud aukirja üleandmise tseremooniale. Rasmusel olid seekord kõik “B”-d ja ta sai ka selle aukirja. Käisin siis kohal talle plaksutamas ja kaasa elamas. Direktor luges ette laste nimed, surus kätt ja andis aukirja üle. Antud üritusel olid koos neljandad ja viiendad klassid. Viiendas klassis oli “A-B” õpilasi 23 – siin on kaks paralleeli ja ühes on klassis on 28 õpilast ning ainult “A” oli 7 õpilast. Neljandates klassides oli kolm paralleeli ja lapsi tundus klassis vähem olema aga kokku oli neid umbes sama palju või natuke rohkem, kui viienda klassi omasid. Seal oli “A-B” õpilasi 22 ja ainult “A” 6. Tseremoonia ise kestis umbes 20 minutit, peale seda läksid lapsed tagasi klassidesse ja vanemad ära. Osad vanemad elasid sellele üritusele väga kaasa, kisasid ja vilistasi – lapsed ise pööritasid selle peale silmi 😀

• 

• 

Oleme õnnelikult nüüd arstide nimistusse kantud. Jaak käis eelmisel nädalal oma itaallasest kolleegiga meid ära registreerimas. Meil on nüüd perearst, kes pidi natuke inglise keelt oskama ja lastearst, kes inglise keelt ei oska. Olenemata kõigest, on siiski tervislikum, kui me nüüd need ülejäänud 2,5 aastat terved püsime. Jaak teatas, et haigla vastas oli mingi veekogu, kus olid sadakond flamingot, lihtsalt niisama, looduses, suvalises veelombis. Seda oli natuke nagu raske uskuda, et ongi flamingod, lihtsalt niisama looduslikus keskkonnas ja veel siin meie kodukandis. Nädalavahetus oli ilus, seega otsustasime natuke kodukanti avastada ja flamingod oma silmaga üle vaadata. Ja oligi, pildilt suutsin ühes puntras olevad flamingod kokku lugeda ja sain neid 62 tk. Umbes sama suur teine pundar oli veel ja teises veekogus oli ka umbes 30 tk, seega ca 150 flamingot! Vaatepilt oli igatahes muljetavaldav ja kahvatub Tallinna loomaia kõrval, kus flamingod ennast peeglist vaatavad. Küll ei tea, me kas need on püsielanikud või läbirändel. Paljud kohalikud ka pildistasid neid ja jätsid auto tee äärde seisma, seega nad ei pruugi seal kogu aeg olla aga meie nägime nad igatahes ära!

Edasi sõitsime Augusta rannikule vaatama, milline seal see kaljuserv ja rand välja näeb. Seal oli väga ilus! Kujutan ette, et suvel ei ole seal eriti ruumi liikuda ega ringi keerata. Suur oli mu üllatus, kui ühes sopis nägime päevitajaid ja ujujaid! Päevatamine veel, oled seal varjus, tuul ei puhu peale ja päike silitab keha, kuid vette ronida, prrrr … Võib-olla seal tõesti oli soe vesi, sest see koht, kus nad ujusid oli ka sopis varjatud ning võrdelmisi madal. Lisaks oli näha kahte sukeldujat ning päris paljud lihtsalt nautisid ilusat ilma ja looduslikku ilu. Kuna see on mõnusalt lähedal, siis saab sinna teinekordki kondama minna.

• 

• 

Pühapäeval otsisime lähedal asuvaid liivarandu. Üks on Augusta ja Siracusa vahepeal – Jaak väga ujumiseks ja peesitamiseks seda ei soovita, kuna kõrval on kohe keemiatehas. Tema ise ei tahaks keemiatehase kõrval olla aga rand oli enam vähem puhas ja vesi ikka ilus sinine. Mõnusalt sopis on see ka, seega ma kujutan ette, et suvel kohalike seas väga populaarne ja üle rahvastatud. Sitsiilias on liivarandasid väga vähe ja nendes on alati palju rahavast. Rannas on korralik promenaad, söögiputkad ja lastele kaks väikest mänguväljakut. Tundub, et mingi osa on ka tasuline, sest ühe koha peal oli ka aed aga ma ei ole väga kindel, mis selle aia eesmärk on. Praegu sai seal vabalt liikuda ja takistust ei olnud. Lisaks sellele rannale on natuke edasi lõuna poole Cassibile kandis veel liivarannad, kus me juunis käisime ning pikk liivane rannariba on Cataniast kuni meie kodukandi kaljuni. See on kõige pikem liivarand siin, kolmveerand sellest on piiratud ja tasuline ning lõpuosa on tasuta. Seega see osa ei ole eriti puhas ranna mõistes, sest keegi ei hoolda seda. Praegu oli see päris viisakas aga suvel arvatavasti enam nii puhas ei ole. See meie kaljunuki all olev rand – kodust umbes 15min sõitu on meile lähim liivarand aga parkimiskohti on seal väga vähe, seega ma ei kujuta hetkel ette, et kui tahaks suvel sinna minna, siis mis kell peab minema, et ära mahuks. Üks variant on päeval, kui neil on siesta, siis peaks rand üsna tühjaks valguma. Tuleb erinevatel aegadel üle vaadata, siis saab teada, kuidas suvel ranna olukord ja parkimine on. Jaagul olid muidugi omad huvid, et vaadata üle, kas on sobilikud surfamiseks. Mõlemad rannad on head aga siinne häda on selles, et kui on tuul, siis tormi mõõtmetega ja merele ei lähe ja kui kui natukenegi normaalselt puhub, siis valest suunast … Seega ei ole Jaagul hetkel selle surfiga just kõige paremini läinud.

• 

• 

Meie koduteele jääb liivarand, mis saab siis alguse Catania juurest. Catania poole sõites on üks koht, kus avaneb ilus vaade ja ma mingi aeg eelmine aasta tegin seal lõpuks paar pilti ka, et siia ka vaadet jagada. Seal päris paljud pildistavad ja imetlevad seda avanevat vaadet, sest see on tõesti ilus.

Nüüd käisime selle ranna juures täiesti meie poolses otsas. Ülemisel pildil siis see osa, mis kohe siin ees liivaribana näha on ja kus paistab üks eriti kollane maja. Selle ees on sõidutee ja väike promenaad. Mõlemas otsas on väike parkla ja ühel pool on ka söögikoht.

9.12.2019

Oleme juba pikemat aega tahtnud taas Siracusasse minna aga alati on midagi vahele tulnud. Seekord õnnestus – laupäeval oli imeline ilm, tervised olid enam vähem kõigil normis (Rasmusel kerge köha) ja siht Siracusa käimata tänavaid uudistama minna. Oleme otsustanud, et kui tahame linna peale minna, siis läheme Siracusasse. See oleks sama nagu Keila elanikud tahaks Tallinna kondama minna 😉 Teine valik oleks Catania aga see on ikkagi liiga suur ja lärmakas, Siracusa on armas ning hubane nagu Pärnu.

Seekord parkisime väljas hotelli ees parklas, kus samuti tund maksis 1.50€. Jaak küll leiab, et meil ei ole mõtet parkimise eest maksta, kuna auto on USA registris ja kui tahetakse trahvida, siis omaniku infot välja ei anta. Seega kui on silt, et auto veetakse ära, pigem mitte parkida aga kui lihtsalt trahv, siis ei peaks teoreetiliselt maksma. Minu korralikkus seda ei luba, seega peab olema kõik nii nagu ette nähtud, kui peab maksma siis peab maksma. Eelmisel korral keeldusid mehed turule tulemast, kuna sealt tuli üsna vänget kala haisu aga siis oli ka veel suvi. Seekord nii tugevat aroomi ei olnud. Turg oli väga äge! Plaanisin tagasiteel kõvasti kraami kokku osta aga juhtus nii, et selleks ajaks oli turg juba kinni. Seega tähelepanek edaspidiseks, ka turg läheb 14:00 kinni ja enne seda peab ära käima. Parim leid turult olid pähklid – lõpuks leidsin ma odavad kohalikud pähklid üles – mandlid, india pähklid jne kõik 10€ kilo. Uuel aastal läheb suuremaks ostmiseks. Kala valik oli ka muljetavaldav aga jätkuvalt ei tunne ma enamus kalu ega oska nendega midagi peale hakata 😀 Aga eks vaikselt peab otsast ostma ja katsetama hakkama.

• 

• 

Linnakese tänavad olid mõnusalt tühjad. Väga vähe inimesi oli – kohalikud, kes olid ilusti riides ja käisid kirikus ning väga üksikud turistid. Nagu oma linnakeses jalutaks, osadel tänavatel ei tule kedagi vastu. Eelmisel korral sellist luksust ei olnud. Lähenesime linnale teiselt poolt ja sattusime väga ilusale promenaadile. Lisaks leidsime väga vahva imepisikese pargi, kus olid väga omapärased puud – juured kasvasid okstelt alla. Rasmus rääkis, et see pidi olema mingi viirus, neile koolis oli räägitud. Ma ei oska vastu vaielda ega kinnitada ja ei ole viitsinud ka netist täpsemat infot otsida. Jalutasime promenaadil, uudistasime veelkord Fonte Aretusat, kus olid hiigesuured pardid. Avastasime veel käimata tänavaid ning uudistasime päevitajaid. Pole neil kohalikel midagi talv, kiskusid joped mah aja viskasid päikese kätte pikali – tõelised päikesefännid. Seekord otsustasime seekord ka katedraali sisse vaadata, eelmine kord oli seal meeletu järjekord. Sissepääs oli 2€, ma ei tea, kas suvel on mõni teine hind. Katedraal oli seest väga tagasihoidlik. Ajaloo hõngu oli tunda – osad sambad olid veel Rooma ajastust. Igatahes peale Peterburi ja Suurbritannia kirikuid ja katedraale tunduvad teised kõik ikka väga väikesed ja tavalised. Kuna oli päikseline ilm, siis vitraažidest tekkisid väga ilusad kujutised, see oli üks tore elamus. Söögikohti on seal muidugi igal sammul, otsisin siis mõne, mis on paljukiidetud ja silma jäi A Putia – 4,6 tärni 1158 arvustaja tulemusel – see on ikka väga kõva tulemus, sellise koguse inimeste peale. Koht oli väike aga väga hubane. Peagi oli söögikoht pilgeni rahvast täis ja tekkis isegi järjekord. Seega tõesti popp koht. Söögid olid tõesti head ja Jaagu sõnul ka odav. Ta hindab seda selliselt, kui inimese kohta on arve alla 20€ siis on odav. Selles kohas ei olnud ka teeninduse maksu – teistes kohtades on inimese pealt tasu arvel olnud, keskeltläbi on see 1.50€ inimene.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Kohalikud on ennast juba ammu jopesse ja saabastesse pakkinud. Me oleme ka juba paksemad riided välja otsinud – ketsid ja teksapüksid on au sees ning lisaks oleme pika varrukaga pusad ja paksemad kampsunid välja otsinud. Laupäeval kohtasime ka tõeliseid turiste, kellel oli jätkuvalt suvi! Küll jah kisusime me ka ennast lühikese varruka väele, kui päikese käes kõndisime. Majade vahel, kus päike ei paistnud siis tuli ikka midagi peale tõmmata.

Teise advendi puhul otsustasime taas pizzat teha. Seekord olime juba natuke kogenenumad ja pizzategu õnnestus paremini. Rasmus küll neid ei söönud aga oli meile suureks abimeheks. Viis ning tõi pizzad köögi ja pizzamaja vahel ning kattis meile laua. Popcorn oli eelroaks 😀

• 

• 

Lõpetuseks vahvad pilvetupsud, mis taevalaotuses ringi seiklesid.