Turistina Sitsiilias – Page 8

Modica ja Ragusa

26.11.2019

Jaagul on tööl veel üks eestane 🙂 Küll ainult kuuks ajaks aga ikkagi teine eestlane. Tema töötabki NATOs ja elab Belgias ning saadeti siia kuuks ajaks tööle. Igatahes on see selle kuu kõrgsündmus – Jaagule vähemalt, saab kaasmaalasega tööl juttu ajada. Otsustasime, et kui laupäeval on ilus ilm, siis läheme koos Sitsiiliat avastama. Kuna meil oli Ragusa külastamata, siis sai see valituks. Kuna ma tahtsin väga ka Modicasse minna – ikkagi šokolaadi sünnikodu Sitsiilias ja siiani seda seal tehakse, siis tuli üle vaadata. Laupäeval õnneks oli ilus ilm, seega sai minna seiklema.

Meie alustasime Modicaist, teistega kohtusime Ragusas. Soovisin minna šokolaadimuuseumisse aga see oli suletud. Mu pettumus oli üsna suur – neil on FB leht, koduleht ja kusagil ei olnud kirjas, et nad suletud oleks. Nojahhh, mis siis ikka. Jalutasime siis natuke mööda peatänavat ja maandusime ühes armsas kohvikus. Kohvikus olid degusteerimiseks müügil olevad šokolaadid, peale viienda maitsmist oli mul igatahes juba süda paha 😀 Ostsime sealt terve hunniku kaasa ja hiljem ühest poest veel, et oleks ikka autentne Sitsiilia kingitus kaasa tuua. Modicai on kantud UNESCO maailmapärandite hulka ning on üks Euroopas parimad säilinud barokk stiilis ehitatud linnadest. Ma sellest eriti aru ei saanud, majad ja nikerdused olid nagu neil kõigi Sitsiilia linnadel on olnud, kus me praegu käinud oleme. Ma olen natuke arhidektuuri kauge inineme ka, ilus on vaadata küll aga selle väärtust ma paraku hinnata ei oska. Võibolla on hetkel asi ka selles, et alles nädal aega tagasi olime 2500 aastat vana ajaloo keskel ja nüüd 17 sajandis, liiga uus äkki … Igatahes linnake oli armas, turiste oli üllatavalt palju, mitu bussitäit pensionäre oli ekskursioonile toodud ja üks suur grupp keskkooliõpilasi oli ka. Õnneks mahtusime kõik kenasti tänavatele ära ja uudistasime omi asju.

Chiesa di San Pietro – barokk stiilis kirik

Järgmine sihtkoht Ragusa Ibila – see on siis see vanem osa, mis on ka UNESCO pärandisse kantud ning samuti barokk stiilis üles ehitatud linn. Ragusa koosneb kahest osast – Ibila ja ülalinn. Üllatav oli see, et Ragusa Ibila asetses orus, muidu nad on kõik oma linnad kuhugi mäe otsa ehitanud aga see oli mäe all, seega vahelduseks olime normaalsel tasemel ning ei pidanud kuhugi üles sõitma ega ronima. Ülalinn on küll jah juba rohkem mäe peal aga Ibila on orus. Saime Jaagu kolleegi ja ta naisega kokku ning läksime linna avastama. Taaskord armas väike linnake – katedraali, huvitavate majade-tänavate ja pargiga.

Rassu ja kohalikud – riiete erinevust märkate?

Ragusa Ibila ära imetletud suundusime ülalinna, kuna sealt avaneb Ibilale ilus vaade ja seal on see sinise kupliga kirik Santa Maria dell’Itria, mis kõikide piltide peal on, kui Ragusat internetist otsida. Seega sai meie eesmärgiks leida üles “Google pilt” ja endale ka see teha. Jala oli sinna pikk maa, seega läksime autodega. Seekord oli vaja mööda kitsaid tänavaid üles sõita. Ülalinn oli täiesti vaikne, mõned üksikud turistid ja kohalikud aga muidu oli täielik vaikus. Linna sõites nägime tee peal neid ilusaid vaateid, seega kõndisime peale autode parkimist tagasi sinna kust enne sõitsime. Tegime platvormidel pilte ja otsisime seda “Google vaadet”. Lõpuks leidsime ka selle platvormi – õigemini kohalike rõdu ka üles, kust selliste vaadet näeb. Ja siis me kaotasime korraks ära oma lapse … Mina läksin sinna vaate kohta ühest kohast, Rasmus suundus tunnelitest ja sain temaga korra kokku. Jaak läks teistega teist teed kaudu. Ühel hetkel ei leidnud ma enam kedagi üles, helistasin Jaagule ja ta ütles, et nad on seal kohas, kus “Google vaadet” näeb. Läksin siis ülevalt teed pidi sinna – neid ei olnud enam seal. Suundusin siis tagasi üles vaateplatvormile – Jaak ja tema kolleeg oma naisega olid seal aga Rasmust ei olnud. Hakkasime siis otsima – ala oli väga väike kuhu ta kaduda sai aga see eest oli seal soppe ja treppe ja tunneleid ning neid andis läbi trampida. Leppisime siis kokku, et Jaak jääb platvormi juurde valvele, teised läksid autode juurde – äkki Rasmus otsustas sinna minna ja mina läksin radu läbi kammima. Ma isegi ei osanud midagi karta ega arvata. Õnneks on Rasmusel mu number peas ja küll ta oleks kelleltki telefoni küsinud ja helistanud, oma telefoni oli ta just enne mulle andnud. Ma ei tea kaua ma seal tiirutasin ja teda otsisin, igatahes 10 000 sammu sai vahepeal täis, vererõhk tõusis lakke ja pulss oli tugevasti üle normi. Lonkisin platvormi juurde tagasi ja siis oli Jaak kuhugi kadunud. Õnneks tuli ta peagi tagasi, oli mind otsima läinud ja teatas, et laps on auto juures meid ootamas. Milline kergendus! Turnisime siis auto juurde, see linnaosa oli ju mäe otsas ikkagi ja rõõmustasime lapsega kohtumise üle. Rasmus otsustas auto juurde minna, kuna ta sai aru, et ma läksin sinna ja teel me üksteist ei näinud … Igatahes lõpp hea kõik hea 🙂 Pääsesime kerge ehmatusega.

Ragusa Ibila ja serpentiin, seekord siis tuleb alla sõita

Meie pere ja taustal Ragusa Ibila, minu selja taga on see sinise kupliga kirik ka, mille vaadet taga ajasime.

Ragusa Ibila – Googli otsingu vaade või pigem postkaardivaade

Tüüpiline Sitsiilia, otsevaates oli siis see sinise kupliga kirik

Siis kui kändu ei taha jätta ja uut puud ka ei pane – tee hoopis lill

Ragusa katedraal – all vasakul nurgas on näha ka natuke restorani, kus söömas käisime.

Postkontor – paraku oli kinni, muidu oleks sees kindlasti käinud

Algselt plaanisime minna kuhugi kaugemale sööma aga kuna oli just siesta aeg ja enamus kohti kinni, siis oli ka see koht kuhu me minna tahtsime suletud ja avati alles 18:30. Õnneks oli ülalinnas üks restoran, nimeks Tipico, lahti kella 16:00, seega oli meil 1,5h aega süüa ja jalgu puhata. Minul oli pinge veel sees, seega väga suur söögiisu ei olnudki aga üht-test sai ikka söödud. Edaspidi tarkus – kui menüüs on päevakala ja juures tärn siis tuleb täpsustada, mis see päevakala on, Rasmus jäi seekord võrdlemisi nälga 😀 (vaata parempoolset pilti).

Tagasiteel ei olnud üldse tee ääres põlde ega viljapuid, olid hoopis kiviaiad – suurte maa-alade peael täis ehitatud. Tundus, et seal piikonnas armastatakse aedu hoopis ehitada. Tegelikult oli seal piirkonnas hoopis loomakasvatus teemaks – peamiselt lehmad. Nägime ka kahte eeslit. Seega need kivimüürid olid loomade ohjamiseks hoopiski. Tagasi läksime kõrvalteed mööda, mitte kiirteed – Jaak oli korra sealt juba sõitnud, kui ta omale puitu käis vaatamas, seega talle oli tee tuttav ja ta nautis sõitu. Mul läks vahepeal küll süda pahaks, tee oli nagu ikka sinka-vonka, vahepeal olime väga kõrgel keset pilvi ja vahepeal oli tulvavetest mägedest alla tulnud sodi tee peal. Üle ega ümber ei saanud muidugi imelistest vaadetest, mis vahepeal avanesid. Ühe koha pealt oli imeline vaade – paraku ei saanud ma nii kiirelt pilti tehtud ja seisma ei olnud seal kusagil jääda. Täitsa mäe tipus olid aga pilved ja see häiris vaadet, seal muidu oleks saanud pilti ka teha.

Templite org ja Scala dei turchi

19.11.2019

Laupäeval 16.11.2019 saime lõpuks reisile minna ja külastasime Agrigentos olevaid Valley of the Temples ja Scala dei turchi – ma olen neid juba ammu-ammu vaatama tahtnud minna. Küll oli ilm liiga kuum (loe: suvi oli), siis ei olnud sobivat aega ja lõpuks keeras ilm ära. Nüüd oli kõik nii nagu peab ja tegime väikese ringreisi. Küll jah meie juures oli hommik pilvine ja udune aga sihtkohas lubati päikselist ilma, 22 kraadi, kuid meeletult tugevat tuult.

Sitsiilia ühed kuulsamad vaatamisväärsused, mis on ka UNECO maailmapärandisse kantud, asuvad meie kodu suhtes peaaegu risti üle saare. Kaart näitab sinna ca 190km ja sõiduajaks ca 2,5h. Tee ei olegi just väga pikk aga aega kulub küll, kuna teed on siin jätkuvalt ettearvamatud. Läksime mereäärset teed mööda, mis oli vägagi sõidetav, kuid siis mingi hetk usaldasime jälle liialt Google mapsi ja sattusime teele, mille kvaliteet taas kriitikat ei kannata. Sõidad rahulikult ja siis on kraater tee peal ees, tuleb teeperve pealt edasi ukerdada, ei olnud just kõige mõnusam teelõik. Õnneks üsna pea olime ranna äärsel teel tagasi, mis oli normaalse kvaliteediga. Koju tagasi sõitsime mööda kiirteed, kuna soovisime kiirelt koju jõuda 🙂

Läksime mööda punast teed ja tulime mööda sinist teed.

Ma olen seda vist maininud, et sõites ei ole mul meeles pilte teha ja sõidu pealt ei tule need eriti head ka. Seekord üritasin midagi ikka tabada. Sõites meie poolt edasi sisemaale ääristavad tee ääri peamiselt apelsinipuude salud, meeletus koguses. Huvitav on muidugi see, et apelsinid hakkavad praegu valmima … Nagu, et novembris-detsembris valmivad viljad, emm okei, meie mõistusele kõlab valesti aga õue vaadates tundub normaalne, kuna väljas on päeval temperatuur jätkuvalt 20 ringis. Mõni päev rohkem mõni päev vähem. Lisaks on ka mõned sidrunipuud. Ca 50km edasi hakkavad peale alad, kus on meeletult palju kasvuhooneid. Suuri ja väikeseid. Küll me oleme sõites nuputanud, mida seal kasvatatakse – täitsa lõunas on kirsstomatite kasvandus aga kuna need kasvuhooned olid sellised väiksemad, siis seal ei saanud tomat kasvada. Kuna me vahepeal olime sunnitud küla vahel seiklema, siis nägime nende kasvuhoonete sisse ka ja seal olid peamiselt suvikõrvitsad ja kurgid. Lageda taeva all kasvasid salatid, kapsad ja mingid sakililise lehega roheline puhmas ka, ma ei tea mis see on, ei tundnud ära … Edasi järgmise ca 50km pärast algasid viinamarja istandused. Ükskõik kuhu sõites vaatad, kogu saar on kaetud potipõllumajandusega. Seda ei jaksa me küll ära imestada, kui suures koguses nad sellega tegelevad.

Kasvuhooned lähedalt – augud on sees, et õhk liiguks

Sõit oli meil üsna tore – alustasime uduselt ja pilviselt, kui jõudsime umbes 80km edasi olime kusagil kõrgel mäe otsas, kõik pilved jäid meist alla poole ja säras imeline päike ja temperatuur näitas 23 kraadi. Selline ilm saatis meid siis terve päeva, lisaks oli see lubatud meeletu tuul ka aga õnneks soe seega oli täiesti suve tunne. Templite orgu saab sisse mitmest kohast, me läksime alumisse suuremasse parklasse ja sealt edasi. Kogu ala on 1300 hektaril, linnulennult ristlõige ühest templi väravast kõige kaugemani on ca 2km. Vaadata on palju ja jalutada on mõnus, saab kivide vahel käia või siis mööda alleed kõndida. Kivide vahel seigelda oli muidugi tunduvalt toredam. Kuna kõrghooaeg on möödas, siis oli inimesi meeldivalt vähe. Vahva oli külastajaid vaadata – poolakad ja lätlased oli t-särkide ja lühikeste pükstega – neil ju puhas suvi 😀 Kohalikud ja teised samalt laiuskraadilt külastajad oli saabaste ja jopedega. Seega kontrast oli päris hea.

Parkisime seal punase ringiga tähistatud parklas

Templite org jättis mulle kustumatu mulje – koht, mida kindlasti soovitan külastada! Igivana ajalugu – 400-500a enne kristust, kõik Vana-Rooma või Vana-Kreeka aegne, sellist asja iga päev ei kohta. Kuna ma ei ole ju eriti reisinud ega ilma näinud, siis minu jaoks oli see tõeline vau effekt. Pileteid müüakse muidugi imelikult – külastada saab templite orgu, puuviljaaeda ja muuseumi. Pileteid müüakse kombineeritult – templite org+muuseum (me võtsime selle versiooni ja kolme peale läks kokku 31.50), siis on templite org+puuviljaaed. Pileteid saab eraldi ka osta aga siis ma saan aru, et see on kallim. Me jõudsime parkima 11:22 ja lahkusime 13:56, seega tuli meil ka seekord pikem jalutuskäik, kui tavaliselt. Puuviljaaed oli apelsini- ja oliiviaed ja seda oli natuke näha ka, seega väga ei kurda, et sinna ei saanud aga järgmisel korral äkki vaatame selle ka üle. Mõne külalisega ehk satub sinna kanti 🙂 Parkimine läks meil maksma 3.50€. Parklas pakuti taksoteenust, üks inimene 3€ ja reklaamivad ennast, et te ei peaks 2km kõndima, võtke takso. Mind ajas see segadusse, et misasja, 2km on väravani või … Pärast sai muidugi selgemaks – nad viivad inimesed ülemise värava juurde ja siis kõnnid orust alla alumise värava juurde tagasi. See muidugi tähendaks seda, et peab pargis risti rästi kõndima, et kõik ära näha. Me minnes läksime ühelt poolt ja tulles teiselt poolt, kus sai haake teha, siis nägime ikka kogu pargi ära. Täpsem info Templite oru ja muuseumi kohta on leitav siit, ma panin avaleheks pargi kaardi ja tuvustuse: https://www.parcovalledeitempli.it/en/il-paesaggio/

Vaade Templite orule – see tempel, mis kaugel paistab on keskmine tempel.

Edasi läksime siis muuseumisse. See asus ca 600m edasi linna pool ja oli eraldi parklaga. Jala äkki oleks ka saanud sinna minna aga kes teab, pileteid ostes öeldi meile igatahes, et minge sõitke autoga sinna. Muuseum oli väike aga sisu oli muljetavaldav, ikkagi 2500 aastat vana ajalugu! Haudadest kokku kogutud ja muidu leitud esemed. Potid olid enamus kokku liimitud ja osad olid alguses ikka väga väikesteks kildudeks. Muuseumi üks peamisi eksponaate on 2500 aastat vana suur vaas,mis on väga hästi säilinud. Külmavärinad tulevad peale selliseid asju vaadates. Briti muuseumis oli ju ka väga palju vanu asju aga seal ei tulnud mul üldse sellist ülevat tunnet, kui selles muuseumis siin. Muuseumis eriti kaua aega ei veetnud, ca 30min ja natuke peale. Parkimine läks maksma 2€, muidu oli silt, et maksab 5€ aga küllap seal siis arvestatakse ka kuidagi ajaga. Selles parklas saab maksta ainult sularahas.

Kuna me juba seal kandis olime, siis tahtsime üle vaadata ka Scala dei turchi. Otsetõlget sellele nagu ei olegi aga saan aru, et selle kohta öeldakse ka Türgi trepid. Tegemist on siis loodusliku valgest kivist kaljuga, mis on otse mere ääres ja mis on astmeline. Kuna tuul oli tugev, siis me ei hakanud alla minema ega kalju peal ronima. Inimesi tundus päris palju olema, kuna tee äär oli autosid täis. Koha leidmine on lihtne, parkimise leidmine keeruline. Me sõitsime natuke edasi, lootuses leida mõni hea vaatega koht. Natuke maad randa saamise kohast edasi oli tehtud vaateplatvorm. Käisime siis seal ja imetlesime sealt vaateid. See on tõeliselt ilus koht, mulle väga meeldis ja ma tahan sinna kindlasti tagasi minna, nii et saaks turnida ka. Täpsemalt saab selle kohta lugeda siit: http://www.visitsicily.info/en/scala-dei-turchi/ Eriti soovitan vaadata videot, see annab väga hea ülevaate, kui ilus seal ikkagi on!

Mäe üks külg – teisel pool on see põhikoht

Agrigentos olevaid vaatamisväärsusi – Valley of the Temples ja Scala dei turchi soovitan igal juhul külastada. Pigem teha sinna kahe päevane väljasõit, meil kulus 5 tundi päevast ainult sõidu peale aga meil oligi nii planeeritud. Kui aga tahta nautida Scala dei turchi täies mahus, siis päevaga kõike ei pruugi jõuda, eriti kui suvel olla, siis saab ju ujuda ja päikest võtta. Samas äkki kevadel-suvel võibolla jõuab terve päevaga ka kõik üle vaadata ja turnida, siis ei lähe nii ruttu pimedaks. Templite org võib pimedal ajal ka päris äge välja näha. Prožektoreid oli sinna igatahes südamest pandud.

Oliiviistanduses

14.11.2019

Tundub, et ühe hea sõbra saatuslikud sõnad kipuvad täide minema – alguses kirjutad palju, siis järjest harvem ja lõpuks üldse mitte … Jäärapeana ma teda ei uskunud ning olin enam kui kindel, et mul on nii palju huvitavat millest kirjutada, et mul küll nii ei juhtu 😀 Hetkel on reaalsus küll natuke teine – mu viimased kolm nädalat on täidetud lõputöö kirjutamisega ja koduperenaise ülesannetega – ei midagi erakordset, seega ei ole millestki eriti kirjutada …

Eelmisel laupäeval (9.11) organiseeriti Jaagu töökoha poolt eksusioon oliiviistandusse. Wohooo, lõpuks kodust välja ja akadeemilistest tekstidest eemale! Ilm ei olnud meie kandis just paljulubav aga kuna see koht on meist ca 50km kaugusel sisemaa poole, siis meil oli lootus, et seal on ilusam ilm. Jaak vaatas Here Mapsist meile teekonna, mis lubas, et 1 tunni ja 10min peaks kohale jõudma. Igaks juhuks startisime natuke varem. Vahemaade ja aegadega on siin vaja kogu aeg arvestada – kui kodust kooli on ca 40 km ja sõidame ca 35 min, siis nüüd sinna istandusse oli ca 50 km ja sõiduaeg veidi üle tunni aja. Eestis tead täpselt, kui kaua kuhu sõidad ja erilisi üllatusi ees ei oota, kui just ilm ära ei keera või õnnetust ei ole juhtunud. Panime siis kodust rõõmsalt ajama ja kiirteelt maha keerates, sattusime teele, mis jätkuvalt ei kannata kriitikat. Mingi hetk hakati kuvama keelumärki ja infot, et tee on kinni. Sildi peal oli info, et tee läheb kinni 7km pärast ja meil Here Maps näitas, et peame ära keerama umbes 6,5km pärast. Seega lootsime, et see teesulg on peale meie ära keeramist. Paraku nii see ei olnud ja me kaotasime kõvasti aega. Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et meil oli siin suur torm. Lugesin pärast lehest, et kõige enam sai kannatada Siracusa provints, me elamegi siin ja läbisime neid teid, mis tormist räsida said. Seega see tee, kust meid saadeti, oli ka kannatada saanud ning oli katki ja suletud. Jaak siis kihutas tagasi ja valisime teise tee, mis oli palju paremas korras aga siiski paaris kohas oli pool teed ära vajunud ja üherealine. Jaaku ajas muidugi kõik see kole närvi aga kohale me ikkagi jõudsime ja õnneks väga palju ei hilinenud. Jaak leidis, et me kunagi enam ei lähe kohta, kui on vaja kellaaja peale minna. Ma nii konkreetne ei oleks, tuleb lihtsalt 30 min varem startida, kui peame minema kohta, kus enne käinud ei ole ja teed ei tea.

Üritus ise oli tore. Meid oli kokku päris palju – kaheksa autot, erinevas koguses ja vanuses inimestega. Oliiviistanduse omanik oli kohe kaks puud meile välja valinud, tavaliselt pidi ta ühega tegema, sest nii palju inimesi korraga ei ole tal olnud. Puid oli tal päris palju – terve mäenõlv oli neid täis. Kuna tema istanuds on mäe tõusul, siis ta ei saa eriti abivahendeid nagu traktor kasutada. Seega puhas käsitöö. Kuna ma ei ole kunagi oliive korjanud ega oliivipuudega lähedalt kokku puutunud oli päris põnev.

Peremees rääkis meile, kuidas oliive korjatakse. Vanasti nopiti käsitsi puu otsast – kuid see on väga aeganõudev, siis hakati selliste pikkade keppidega puuoksi toksima – peksta ei tohi, lihtsalt sahistada nendes. Lisaks olid veel sellised väikesed plastmassisit rehakesed nagu laste liivakasti komplektides leidub. Nüüdseks on kasutusele võetud pikad elektroonilised rehad – sellised pika puupulga otsas on reha, mitme kihlisena, kui see tööle panna, siis see siis väriseb ning oliive langeb nagu loogu. Nagu ikka, mida mehhaanilisem korjamine, seda mustem see on, seega oli naiste töö puude alt oliive korjata ja need okstest, lehtsedest ja muust sodist puhastada ning kasti panna. Tänapäeva võrdõiguslikus maailmas kojavad maast neid oliive kõik – mehed, naised, lapsed. Kui peremees seda kõike demostreeris siis mul kangastus hoopis muu lugu. Vanaisaga metsas mustikal – vanaisa roomas puhmaste vahel ja noppis marju – nagu peremees maha kukkunud oliividega tegi. Meil maal küll ei olnud aga aeg arenes ka mustika korilusel edasi – tulid ka nn. hargu kujulised kogujatega manuaalsed abivahendud ja nüüdseks on ka elektroonilised kasutusele võetud. Mustikad erinevad muidugi selle poolest, et need on õrnemad ja määrivad. Oliivid lähevad ka suhteliselt kergelt katki aga kui nende mahl kätele satub on kõik väga ok, oliivõli on ju kasulik.

Sahistasime ja korjasime oliive umbes 1,5 tundi. Rasmus tüdines juba üsna kiirelt ära, ma ise ka … Olin täiesti valesti riides – oleks pidanud miskid tööpüksid jalga panema, mida määrida kannataks. Seega ma seal mööda maad eriti ringi ei roomanud, olin just tutikad teksad jalga pannud, sahistasin niisama puus ja noppisin maast ka oliive aga mitte nii usinasti kui oleks võinud 😀

Koht, kus käisime oli ilus, see asus Mineo lähedal. Mineo ise asub seal mäe otsas, mis alumisel pildil on näha. Vaated olid ilusad ja peremehe elamine oli ka päris kena – vähemalt ümbruses. Välibassein ja väike aiake lisaks suurele kogusele oliivipuudele.

Mineo mäe otsas, kõrval mäel on kindlus – seda võiks millalgi uudistama minna.

Mina ja ilus vaade – see basseinike, mis paistab, on selle oliiviistanduse peremehe tagaaias.

Umbes 11:30 hakkas peremees rääkima, et nüüd oleks aeg lõunat minna sööma. Esiteks tundus see jube vara aga kuna oleme Sitsiilias siis tegelikult hakkasime sööma umbes 12:30 paiku 😀 Nimelt sahistas peremees veel natuke puudes ja saime veel pool tundi oliive noppida. Kui sööma suundusime, siis sööki hakati tegema, kuna tehti makarone tomatikastmes, siis need said üsna kiiresti valmis. Küll jah olid eeroad juba meid ootamas, seega neid nosisime hea meelega. Olime ootusärevad – siiki päris sitsiillasse tehtud söök – peale söömist tegi Jaak mulle tõelise komplimendi, kui teatas, et minu tehtud makaronid tomatikastmega on kordi paremad. Jeiiii!

Erineat sorti õlid, mida nad teevad ja müüvad.

Ootasime juba pikisilmi, millal saaks edasi minna – pidime veel oliiviõli tehasesse minema, kui peremees tuli vorstiga, mida grillima asus. Kuna Rasmus ei saanud midagi süüa – peale saia, mida ta natuke nosis, siis muutus ta natuke tujukaks. Lõpuks sai ka vorst valmis, maitses päris hästi, oleme ise ka seda grillinud, küll väheke kobedamat versiooni. Siis tekkis juba väike lootus, et saame edasi minna aga ei, siis oli jutustamise ja kohvi-koogikese aeg. Ilm oli kuni selle hetkeni meie vastu helde – päikesepaiste vahelduva pilvisusega, kui äkki hakkas sadama, see enam nii meeldiv ei olnud. Me ei jaksanud enam oodata, millal edasi liigutakse ja läksime Rasmusega sutosse ootama. Jaak jäi veel lobisema ja maksma – kogu see üritus maksis täiskasvanu 20€ ja laps 10€. Kogu see maksmine ja õlide ostmine võttis veel omajagu aega ja me lõpuks otsustasime, et tuleme koju ära, kell oli saanud sujuvalt 14:30, kogu üritus algas umbes 10:20 – kogunemine oli kell 10:00. Seega me paraku sinna tehasesse ei jõudnudki. Aga noh, ehk tuleb veel võimalus 🙂

Ilm oli tegelikult seal olles päris ilus – päikese käes raudselt üle 20 kraadi ja kiskus palavaks. Kui pilv ette tuli, siis oli üsna jahe. Teised olid Ungarist, Saksamaalt ja kusagilt veel – neil olid igatahes lõpuks joped seljas. Jaak oli ikka oma lühikese varrukaga ja teatas, et ilm on ju imeline nagu Eesti suvi, tuleb nautida 🙂

Palju oliive – küll me olime tublid, noh teised olid ka tublid

Mu lemmikpilt – imeline vaade ja Rasmus ning koer panevad i-le täpi

Taormina – üliarmas turistikas mäe otsas

14.10.2019

Laupäeval 12.10 külastasime Taorminat. Lootuses ja ootuses, et turismi kõrghooaeg hakkab lõppema ja inimesi on mõistlikus koguses. Kodust sõidame sinna ca 1h, vahepeal on tasuline kiirtee lõik, mis maksab lõpuks 80 senti.

Ühel hetkel ütles Rasmus tagaistmelt, et ohhh vaadake kui lahe, keegi on linna mäe otsa teinud. Vaatasime ja arutasime, et näe on jah kõrgele teised selle teinud. Lõpuks selgus, et see oligi Taormina vanalinna osa, kuhu me läksime. Mul oli omast arust mingil määral kodutöö tehtud aga see fakt ei tulnud kusagilt välja, et see mäe otsas asub 🙂 Igatahes oli sinna vahva sõita nagu ikka siinsetel teedel, ikka mäest üles ja sinkavonka. Linnakese serva on ehitatud suur 7 korruseline parkimismaja, me mahtusime lõpuks neljandale korrusele. Sõit oli samasugune nagu T1 parkimismajas, ainult tee on kaks korda kitsam. Betoonäärised olid kõik autodest maha jäänud värve täis. Harjunud Eesti parkimismajadega võtsime uljalt suuna esimesele korrusele. Jõudes parkla sissepääsu juurde tekkis kahtlus, et siin peab vist üles minema. Mõeldud tehtud ja suundusime tagasi üles seitsmendale korrusele, kust saigi linna peale minna.

Osa teest on sammastele ehitatud
Parkla katus

Vaade rannikule oli muidugi muljet avaldav. Linnake mäe otsas on ise väga väike aga ülimalt armas. Turiste oli, aga täiesti mõistlikus koguses, küünarnuki tunnet ei tekkinud. Tänavad olid väga värvirikkad, peamiselt kollased toonid aga see tekitas kuidagi sellise rõõmsa ja helge tunde.

Cannolide kohvik
Turistid ja lahe maja

Morgana – “Armastus kolme apelsini vastu” austajatel ehk kangastub midagi 😀
Värvilised majad

Kitsad kõrvaltänavad – antiigipoeke
Värviline kõrvaltänav – kunstipoe tänav

Ilusad kollased majad
Linnaplats, purskkaev ja turistid

Kõige stiilsem maja – väga ägedad lillepotid ja muidugi ei saa me ümber kassist, kes harjaga hiiri kokku pühib 😀 Siin elab arvatavasti mingi kunstnik …

Vaatasime üle mõlemad linna sisenevad väravad. Lõunas on Porta Catania ja Põhjas on Porta Messina, mis on ehitatud 1808.

Porta Catania
Porta Messina

Linnas asub ka suur ja uhke Rooma teater, mis on taastatud ja kus toimuvad etendused. Kuna me Siracusas käisime juba Rooma teatrit vaatamas, siis seekord ei läinud. Küll olen ma nõus seda külastama, kui meile mõned külalised tulevad ja Taorminasse minna kavatsevad 🙂 Täpsemat infot saab selle kohta siit lingilt: https://www.parconaxostaormina.com/

Ilma piletita kaugemale ei saanud, seal müüri taga on siis Rooma teater.

Linnakeses on suur ja ilus park Villa Comunale, mis on lastud ehitada Lady Florence Trevelyan poolt, kes oli Inglismaa Kuninganna Victoria nõbu. Park on kahe tasandiline ning ülemises osas on ka mälestusmärgid sõduritele, mis paigaldati sinna hiljem. Park on ilus ning seal on mitu huvitavat ehitist, mida imetleda. Taimestik on ka rikkalik, suvel arvatavasti õitseb seal veel rohkem, kui praegu.

Mälestusmärk
Kutsikas on suureks kasvanud, varsti on mu pikkune …

Maja pargi territooriumil
Pildil on poisi kuju, kellel on vares peas … See vares oli tõmbenumbriks, kõik pildistasid 😀

Puhke- ja mängunurk
Lady Florence Trevelyan büst

Lisaks on linnas veel üks vanast ajast pärit vaatamisväärsus – Naumachia, mis on siis suur Rooma müür, 122m pikk ja 5m kõrge ning on ehitatud 2 sajandil. Kuna see on üles ehitatud, siis ma ei tea palju seal on säilinud seda päris vana osa.

Lõpuks maandusime sööma. Söögikoht oli ise taas sellisel ägedal kitsal kõrvaltänaval nagu need siin ikka on ja oli ka vahvalt värviline. Süüa oodates oli väga lahe vaadata, kuidas all tänava otsas turistid kõik äkki seisma jäid ja pildistasid. Mõned turnisid ka trepile ja tegid selfisid, igatahes oli neid vahva jälgida. Ise ju samasugune 😀 Me oleme nüüd väga paljude inimeste piltide peal 🙂 Loodetavasti ei ole koledasti suu ammuli pizzat suhu toppimas 😀 Kuidagi nii on juhtunud, et need ülimalt harvad korrad, kui me välja sööma oleme sattunud, oleme tellinud pizzat. Me ikka peame selle oma pizzaahju kuumaks kütma ja katsetused ära tegema. Mul on pizza jahu ja kuivpärm juba olemas, nüüd võiks keegi selle ahju ka küdema panna 😉

Vaade tänavale, kus pilte hoolega tehti
Vaade üles poole, kliendid ja teenindaja

Meie söök … Rasmusel oli kala
Kui on kass, siis on Rasmus pilti tegemas või siis mina pilti tegemas ja Rasmus kassi paitamas, seekord esimene variant.

See linn on tõeliselt rahustav ja nauditav – ei tea, kas põhjuseks oli see, et sain eelkaitsmisele, Jaak sai aru mida inimesed rääkisid või lihtsalt imeline ilm – iagathes nautisime seda kogu perega. Tagasi läheme ka – esiteks oskavad seal inimesed inglise keelt, söögikohas teenindajad ei rääkinud aga seal oli kaks meest, kes vabalt kelt valdasid – omanikud või lihtsalt tase kõrgemal – nemad võtsid tellimusi, suhtlesid klientidega ning arveldasid. Teenindajad – ka ainult mehed – katsid ja koristasid laudu. Poes ja kohvikutes räägiti vabalt inglise keelt. Ühes jäätisekohvikus küsiti minult, kas oleme Soomest … Teiseks jäi meil rand ju külastamata, tegemist on ju ikkagi suvituslinnaga, seega tuleb üles otsida ka need augud, kust randa saab ja seal on üks äge väike saareke, mida ka usinasti pildistatakse. Mul see ka ju ikkagi vaja üle vaadata! Kolmandaks, pargis on üks popp kuju – mees ja naine, mida ka kõvasti on pildistatud aga ma ei leidnud seda üles, seega tuleb see ka ikkagi üles otsida. Koju tagasi sõites nägime rannas umbes kolme päevitajat ja kahte suppajat. Seega hooaeg veel kestab!

Rahvuspargi külastus – Cavagrande del Cassibile, Avolas

7.10.2019

Blogis on pikalt paus olnud … Olen olnud kodune ja hoolega oma lõputööga tegelenud ning eriti kusagil käinud ei ole. Nüüd otsustasime, et minu aju tuulutamiseks, Jaagu puhkuse alguse ning Rasmuse pika nädalavahetuse puhul läheme teeme väikese kanjoni matka. Seega käisime laupäeval 5.10 Cassibile rahvuspargis ühte Sitsiilia turismiatraktsiooni kaemas. Oleme praegu otsustanud, et tuuritame kõigepealt kodust ca 100km ümbruses ringi ja avastame sellele trajektoorile jäävaid põnevaid kohti.

Stardikohaks valisime looduspargi keskuse, kus peaks siis olema peamine sissepääs. Mõned kilomeetrid enne keskust saime kokku lammastega 🙂 Viimasel lambal oli kelluke kenasti kaelas ja nii nad seal siis kepsutasid. Alguses olime natuke nõutud, et kas nad jäävadki meile ette aga selgus, et nad tulid ühest aedikust ja kepsutasid paarsada meetrit edasi teisele poole teed aedikusse. Üks kohalik tuli ka vastu, vaatasime kuidas ta siis käitub – patsutas käega vastu autoust ja hüüdis midagi. Lambad hakkasid tõesti natuke kiiremini liigutama. Õnneks ei olnud see eriti pikk viivitus, lihtsalt vahva elamus omaette, seega saime sõitu jätkata. Ahjaaa, siin lambale otsa sõitmise eest saab 100€ trahvi, seega olge liikluses tähelepanekud. Lisaks kasvas seal kõvasti münti, kuna lambahaisu asemel oli hoopis meeldiv mündilõhn autos, kui just lambaid piparmündilõhnase šampooniga pestud ei olnud …

Pargile lähenedes olid autod juba igal pool tee ääres parkimas, seal sai niisama parkida. Me sõitsime edasi ja jõudsime kohvikuni, mille lõpus oli tasuline parkla. Parkimine maksis 3€. Mis on kummaline ja millest ma hästi aru ei saa on see, et orgu laskumise sissepääsu värav oli tabalukuga kinni pandud ja suur hoiatussilt üleval, et alates juulist 2014.a. on laskumine suletud, kuna see on ohtlik ning keelust ületajatel võib tulla politseiga suuri pahandusi. Samas oli seal kohvik, mis töötas, lisaks kenasti hooldatud dušid, maskis 1€, kohvikus töötavad mehed, kes parkimise eest raha küsisid ning üle aia ronimiseks olid pandud plastikust kastid. Rahvas turnis rahulikult edasi tagasi ja keegi ei teinud sellest välja, et tegelikult minna ei tohiks. Proovisin netist ka selle kohta infot leida aga väga eriti midagi välja ei tulnud. Panen siia ühe lingi (https://thesicilianway.it/viaggi-sicilia/siracusa/cavagrande-del-cassibile-laghetti-avola-come-arrivare/?fbclid=IwAR3j3YvP-XyT7kYXWFf9vrFr14tyoHXXEqV3rXlejMnpqim90_oECOboAl4), endale edaspidiseks ja teistele huvilistele ka. See on küll itaalia keeles aga google tõlge aitab, kes itaalia keelt ei oska, ma ka veel ei oska 🙂 Seal on kirjas ka muud sissepääsud, mis äkki on siis ametlikud, kuigi ma küll ei näinud, et inimesi mujalt sinna alla oleks jõudnud …

Hoiatussilt
Kastid, mille abil üle tara ronida

Sissepääsu juures tutvustav silt
Looduspargi silt teekonna alguses

Vaade enne laskumist on muidugi imeline. “Suur tossutaja” paistis ka kätte ära – sel laupäeval oli ta taas eriti aktiivne, see tume jutt on kõik vulkaanitahm, mis välja on tossutatud. Tol päeval oli väga tugev tuul, seega puhus kohe kõik minema. Kuid kanjonis oli tuulevaikne, seega ka väga palav.

Piltidele on tehtud peale ringid – üks on siis see, kuhu me jõudma peame ehk ülevalt, kui natuke maad juba alla oli käidud ning teine on alt üles pildistatud, koht kust me ülevalt alla tulema hakkasime.

Sinna peame jõudma
Sealt ülevalt me tulime

Teekond järvedeni on ca 2km pikk ja nagu ikka on see sinka-vonka. Alla oli väga vahva minna, ei väsitanud ega midagi. Hoolega pidi ainult jalgade ette vaatama, kuhu astud ja kas tee on alles. Käsipuid ei ole, alguses natuke on ja need peavad ka aga allpool on need kõik lagunenud või ära põlenud. Teekond ise muidu oli ilus – kanjoni seintel olid mõned koopad, loodus oli vahepeal üsna lopsakas, huvitavad lilled ja taimed jäid ette, mõned sisalikud ka. Ohtu ma küll ei tunnetanud, et midagi kaela kukuks või teepind jalge alt kaoks. Tee on nagu iga mägitee, ma eeldan, ma pole eriti mägedes ega mägiteedel käinud aga eeldan, et need kõik enam vähem sellised. Jalga tasub panna kinnised jalanõud, kas just matkasaapad peavad olema aga kindlasti midagi kinnist ja korraliku tallaga. Plätud või sandaalid on vale valik, need võib kotti pista, kui soovi on. Teekond alla minnes ei ole raske, lihtsalt ettevaatlik peab teatud teelõikudes olema. Lõpupoole on tee ka märg, seega võib olla veidikene libe. Nägin tee peal nii vanemaid inimesi, kui ka päris pisikeste lastega peresid. Ise ma väga väikese lapsega ei läheks, kuna üles tagasi minek on raske. Kõik muidugi sõltub füüsilisest vormist ja selgus, et mul ei ole enam mitte mingit muud vormi, kui mu ilus kehavorm 😀 Igasugune füüsiline vorm on mind maha jätnud, seega mul oli ikka jube raske see üles ronimine. Eriti väsitasid need osad, kus trepid olid. Ma arvasin, et olen üsna krapsakas aga nüüd selgus, et siiski mitte. Lubasin endale, et hakkan taas ennast aktiivsemalt liigutama – võimlema, kepikõndi tegema ja baasis jõusaalis käima. Seega kui otsustame ükskord Etnale matkata või veel kuhugi minna, kus vaja mägiste teedega rinda pista, siis mul kohe peale esimest 10m tõusmist süda rinnast välja ei hüppaks.

Rahvast oli päris korralikult aga meeldivas koguses, ma eriti ei kujuta ette, kuhu need inimesed tipphooajal seal kõik ära mahuvad … Arvasin, et itaallased ise enam ei puhka, nende jaoks on ju ikkagi sügis aga neid oli ka päris palju. Lisaks oli kuulda saksa, prantsuse, inglise keelt. Koht ise on väga ilus, seega tasub sinna ronida, imetleda vaateid, päevitada ning järves ujumist nautida. Mina vette ei läinud, tundus liiga külm. Mehed käisid ära, Rasmus teatas, et vesi on nagu Eesti merevesi – külm, mage ja ei kanna 🙂 Poisile seal väga meeldis, ta käis peaaegu kõik järved läbi. Mulle meeldisid kosed – need olid küll väga väikesed aga ikkagi kosed 🙂 Ujumisriided tasub kohe selga panna, siis pea järvede ääres rätiku varjus nende vahetamisega vaeva nägema. Pärast saab sooja päikese käes kuivada. Kindlasti kaasa vett, et tagasi üles ronides vedelikupuudust ei tekiks. Rasmus leidis all koha kust sai mägivett ka juua aga me seda palju ei joonud, ei olnud väga kindlad kui puhas või tervislik see ikkagi täpselt on. All olles arvas Rasmus, et järgmine päev võiks tagasi tulla 😀 Pärast, peale üles ronimist leidis ta, et tema või issi sünnipäeva aeg sobib ka uueks tulekuks päris hästi ja üldse võiks see koht saada meie pere traditsiooniks, kus igal aastal vähemalt korra tuleks käia, ka siis kui tagasi Eestis oleme. Sellist põhjapanevat avaldust ei ole me laps enne ühegi koha kohta teinud!