Jaagul oli kindel soov Caltagironesse keraamikat ostma minna, et kinke osta. Šokolaadi on toodud juba küll, et nüüd võiks midagi muud Sitsiiliale iseloomulikku vaadata. Vaatasime oma kalendrile otsa ja laupäev 23.07 oli selline vabam päev ning käisime ja tegime oma ostud ära. Kui me muidu oleme hommikused seiklejad, siis seekord läksime hoopis pealelõunal. Hommikust aega kasutasime koristamiseks, pakkimiseks ja sorteerimiseks. Lisaks lootsime, et ehk on õhtu poole natukenegi jahedam, kuid see oli küll unelmate soov ja temperatuur alla 32 kraadi ei kukkunudki. Käisime läbi suuremad ja väiksemad keraamikapoed, kuni lõpuks saime kõik mis soovisime. Mul tekkis idee osta rõdule lillepott, mis jääks Sitsiiliat meenutama. Seda oli suhteliselt keeruline osta, sest ega neid tavalisi potte eriti ei olnudki, ülekaalus on ju need pea kujudega potid, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Lisaks ostsime mõned kausikesed ja suveniire, mida kinkida. Vaatasime üle ka trepid ja limpsisime gelatot, kui treppide juurde saabus esimene pruutpaar pilte tegema. Pigem, püüdis küll pilku üks külaline, kes oli suisa kolme meesterahvaga pilti tulnud tegema. Ma pidin ju ka teda jäädvustama 😉 Natuke edasi jalutades nägime järgmist pruutpaari ja Jaak juba ütles, et nüüd läheb küll treppide peal riiuks, kes pilte saab teha. Järgmise nurga taga saime kokku kolmanda paariga. See on ikka hea, et neil piisavas koguses kirikuid on, kõik mahuvad ära. Treppe on küll jah, ainult üks, aga õnneks on see piisavalt kõrge, seega on lootust, et kõik oma pildid tehtud saavad. Kolmest paarist tundus meile kõige õnnelikum viimane, need vähemalt naeratasid ja musitasid ja üldse tundusid õnnelikud. Eelmised kaks olid tõsised ja naistel olid eriti kurjad näod ees … Küllap aimasid, et trepil läheb kitsaks 😀
Keraamika pealinn Clatagirone, 23.07.Pilku püüdev külaline ja teele jäänud kolm pruutpaari. Keraamikapoes oli ilus vanker – sinna jäi meil enamus raha ja sellises stiilis lillepotid, mis vankri all on näha, neid ma tahtsin. Lisaks oli peatänava ääres pudukauba müüjaid iga meetri tagant, miks või kellele ei saanud me aru, kuid väga kole oli igatahes …
Traditsiooniliselt olid lätlased Lätis puhkamas ja kuna neid seekord tabas koroona, siis nad pikendasid oma puhkust nädala võrra. Eelmine aasta jäi neil koer haigeks, siis nad olid ka nädala kauem ära. Kuna nad jäid Lätti, siis nad ei saanud meie grillpeost osa võtta ja pidime eraldi kokkusaamise kokku leppima. Kuna neil olid ka külalised, siis oli meid kohe hulgim. Viimane pidulik õhtusöök lätlastega oli Siracusas, restoranis Colapesce, esmaspäeva 25.07 õhtul. Käisime samas kohas, kus Pille ja Triinuga lõunat sõime ja kuhu Vased sööma saatsin. Kuna kõik olid selle kohaga rahul, siis otsustasime lätlastega ka seal õhtustada. Kuna see läks juba 19:00 kinni, siis pidime suhteliselt vara alustama ja muidugi jäid lätlased hiljaks, kuigi meil paluti väga täpselt kohal olla, et köök läheb 18:30 kinni. Lätlased jõudsid peale poolt alles kohale, me olime eelroad ja esimesed joogid juba ära jõudnud tarbida. Kuna me olime suur seltskond, siis nad kööki ikkagi kinni ei pannud ja teenindasid meid ära. Toidud olid jätkuvalt maitsvad ja teenindus suurepärane. Nad olid ka omale ühe välismaalase tööle võtnud, ühe noormehe, kes ideaalselt inglise keelt valdas. Mul oli kohe deja vu tunne Castelmola Turrisi Bariga, kus Maltalt pärit naisterahvas oli sõbrannale appi tulnud, et teenindada inglise keelt kõnelevaid kliente. Meil oli kaval plaan peale õhtusööki natuke turistid olla ja suveniiripoodides ringi konnata. Tahtsime osta Modica šokolaadi ja vaadata, kas on müügil vanas stiilis Sitsiilia kaarti. Šokolaadid jäid muidugi ostmata, sest need me unustasime ära, keskendusime ainult pildile, kuid seda ei olnud. Küll saime teada, et keraamika on vähemalt kaks korda kallim, kui otse Caltagironest ostes. Seega edaspidi, kui on soovi Sitsiilia originaal keraamikat osta, siis sõita kindlasti Caltagironesse, saate kaks kuni kolm korda odavamalt. Saame soodsamaid poode ka soovitada. Kondasime natuke Siracusas ringi ja suundusime tagasi koju. Selgus, et lätlaste sõbrad olid juba teist korda neil külas ja nad on enamuse saarest läbi sõitnud. Nüüd võtavad rahulikult ja lihtsalt kulgevad ning teevad tegevusi, mis eelmine kord tegemata jäid. Lätlastega on alati lõbus, seekord oli väiksem ja vanem tüdruk kodus koos külaliste lastega ja kaasad oli ainult keskmine piiga. Me olime kogu perega. Ikkagi viimane Siracusa külastus sel aastal. Lapsed juba rõõmustasid, et hakkame koju minema, kui meestel tuli mõte veel natuke istuda ja veini juua. Sattusime turu juurde täiesti suvalisse kohta, mis oli täielik turistikas ja Jaak ütles, et vein ei kõlvanud mitte kuhugi. Lisaks tulid sinna moosekandid mängima ja pärast käisid käis pikal raha küsimas. Elu on läinud tagasi koroona aegsesse perioodi …
Gurmee õhtusöök Siracusas, 25.07. Kes linnarannas, kes merel, kes peab pulmi!Siracusa avastamata nurgatagused. Õhtune Siracusa ikka ka!
Peale seda, kui Flo ja Marie meile Augusta jäätise kohvikut reklaamisid ja me seal Vaskedega ka korra ära käisime, jäid meid need ikka vaevama, vähemalt mind küll. Seega sattusime selle vähese aja jooksul sinna kaks korda veel. Ja tõesti, gelatod maitsesid täiesti imeliselt! Ostsin pisikesed vahvlis versioonid kaasa ka, 10tk, et saame degusteerida. Ka need maitsesid hästi. Kahju muidugi, et me selle nii hilja avastasime … Mõnes mõttes muidugi hea ka, muidu oleks kogu aeg seal maiustamas käinud 😉
Opera Gelateria, tõesti on suurepärased gelatod, soovitame!
Aeg sai kuidagi ootamatult otsa ja paljud planeeritud asjad jäid tegemata. Pidime ostma kaasa palju Nutella küpsiseid, mis kõigile väga maitsesid ning rõngamakarone, et saaksin Jaagule tema lemmikut rõngapastat teha. Meile kogu aeg tundus, et aega on ja aega on, kuniks Jaak neljapäeval, kui meid koliti, peale auto ümber registreerimist veel Lidlisse neid ostma tormas. Makarone sai, küpsiseid oli täpselt üks pakk 😀 Lisaks valisime Bricomanist välja väga ilusa vannitoamööbli ja seda juba üsna ammu. Selline ilus kaarega valamu kapp, üks riiulike ja kapike seina peale. Kuna meil on vähe ruumi, siis sellised väikesed sobiksid ideaalselt ja lisaks meeldis meile värv. Kolmapäeva õhtul, 27.08 läksime siis ostma, kuna jõudsime enne sulgemist ja järjekorras oli 20 inimest, otsustasime, et Jaak läheb neljapäeva hommikul kohe ostma, enne kui tööle autot ümber registreerima läheb. Jõudis ta sinna muidugi peale registreerimist ja seisis ilusti 30 minutit järjekorras ka ära, et siis teada saada, et valamukappi neil ei ole … Möhhh, mis mõttes ei ole?! No, kui ei ole, siis ei ole, vaatame siis Eestist. Nüüd on jälle see targutamise koht, et kui leiad midagi, mis meeldib, siis osta kohe ära, kolm kuud tagasi äkki oleks veel see kapp olnud või vähemalt tellida saanud … Aga noh, mis läinud, see läinud … Üldse jäid meil need nänni ostmised kõik viimasele minutile. Nutella küpsiseid ostis Jaak laupäeval, päev enne äralendu viis pakki, millest kaks on nüüd seal kadunud kohvris. Šokolaadid ostsime üldse alles hirmsa hinna eest lennujaamas ja valik oli ülimalt nigel. Seekord on kingiks lihtsalt kohtumised meiega 😉
Sisku tuli Rasmusele viimasel hetkel head aega ütlema! 29.07. Ma sain lõpuks juuksurisse! 2.08.
Nüüd said vist küll kõik asjad, mis vajasid veel Sitsiilia kohta kirjutamist ära kirjutatud. Kui midagi peaks meenuma, küll ma siis teen sellel teemal mõne postituse. Järgnevad nädalad ja võibolla ka kuud pühendan ma meie sisseelamisele Eestis ning esimestes postitustes on peamine rõhk kindlasti korteri remondil. Edaspidi siis juba näis, mis sisuks kujunema hakkab, päris unarusse ma blogi jätte ei tahaks. Ma loodan, et elu pakub ka edaspidi põnevust ja saan siin erinevatel teemadel heietada 😉
Suurt crepi ei saanud enam teha ja tainas valgus pannil täpselt nii nagu tema tahtis. Ilmselge vihje, aeg minna Eestisse lestakalaga maiustama 😉 24.07.
Ilm on õnneks olnud enam vähem, kuigi ikka külm minu jaoks ja natuke nutan taga oma pusa, mis rändama läinud kohvris on, praegu ainult üks kampsunike, millega pean leppima. Ahjaaa, kolimisfirma helistas ka nädala keskel, küsisid Jaagu isikukoodi kindlustuse tarbeks (kuklas hakkas kohe punane lipp, punane lipp!!! lehvima) ja ütlesid, et saavad asjad tuua 19.08. Ummm no selge, siis on meil kolm nädalat aega remonti teha, kuid milleks neile kindlustuse jaoks juba infot on vaja?! Ma tõesti loodan, et see on rutiin ja tegelikult me asjad jõuavad ühes tükis ja tervetena kohale. Kohver rändab siiani oma rada mööda, äkki uue nädala alguses selgub midagi, täna oli Cataniast lend …
Suur Tossutaja, 13.07.
Ilusat suve jätku ja püsige terved!
Kohustuslik sõbrannaga pilt Cava Grande del Cassibile tee peal, õigesse postitusse lihtsalt ei mahtunud 😉
Kõik, läbi, otsas, ei mingit Sitsiilias elamist enam …
Edaspidi on need vaated ainult mälestustes ja piltidel …
Autod, mõlemad autod leidsid ostajad ja ümber registreerimine toimus meie viimasel seal olnud nädalal, Peugeot kolmapäeval (27.07) ja Seat neljapäeval (28.07). Esmaspäeval käisime ülevaatusel, et autod ikka ümber registreerida saaks. Õnneks said mõlemad masinad läbi ja tehinguteks takistusi ei olnud. Autod ostsid ära türklased – üks oli Jaagu kolleeg, ta võttis Peugeoti, kuna ta enda auto läks katki ja uus tuleb alles oktoobris, seega on tal vahepeal sõidukit vaja ja meie auto sobis talle vahepealseks perioodiks väga hästi. Seati ostis ära mingi kõrgema auastmega türklane, keda Jaak ei teadnud. Jätkuvalt on kummaline, kuidas riikides asjad käivad. Jaagu kolleeg palus tal mitte öelda sellele kõrgemal astmel olevale türklasele, et ta Peugeoti ostab, me müüsime ikka superodavalt selle maha, et see kõrgema auastmega tüüp võib muidu selle auto endale nõuda ja keelduda ei saa, sest jõuvahekord on lihtsalt selline. Kõlab uskumatult, kuid osades riikides on see kastisüsteem ikka nii sisse juurdunud, kui vähegi annab! Igatahes autode pinge saime neljapäeva päeval maha. Peugeoti saime õnneks edasi kasutada ja pidime selle reede õhtul ära andma.
Seat sai uue võre – niiviisi näeb palju šefim välja 😉
Esmaspäeval (25.07) jõudsid saarele perekond Nõmmed ning kolmapäeval vedasid nad asjad enda juurde. Kaubiku rent jäi viimasele minutile, seega IKEA-st Hertzi ei saanudki, kuid õnneks oskasid osad kolleegid Jaagule teisi kohti soovitada ja ühes oli õnneks kaubik veel saada. Seega sai asjade transport ikka toimuda. Kolijad helistasid mulle teisipäeval, et nad tahaksid kolmapäeval meid kolima tulla, emmm, see küll ei sobi, palun jääme ikka neljapäeva juurde … Kolmapäeval jäi asjade vedu natukene hilja peale ja Jaak jõudis napilt enne rendi sulgemist kaubiku tagasi viia. Seekord läks õnneks!
Kohtusime Sicilia Outletis liblikaga!
Kolijad pidid neljapäeval 8:00-8:30 paiku tulema. Sõin ja toimetasin hommikul kiiresti, et selleks ajaks valmis jõuda. Me muidugi lõpetasime riiete sorteerimise, et mis tuleb kohvrisse, sama päeva hommikul. Eelmisel õhtul pakkisin asju ca kella 0:30ni ja neljapäeval kell 6:00 jätkasin. Ma olin nii kohutavalt väsinud ja segaduses, et mitu korda kippus nutt peale. Esiteks ikka sellepärast, et kõik viimasele minutile jäi ja teiseks ma ju ei osanud otsustada, mis kaasa tuleb võtta, sest Eesti ilm on ju nii heitlik … Peale hommikusööki ja – kohvi läks meeleolu paremaks ja pakkimine õnnestus ka paremini. Kolijatest ei olnud kippu ega kõppu – seega sain veel osad kapid, millele ma ei olnud jõudnud viimast tiiru peale teha ka ära sorteeritud. Kolijad saabusid kel 9:30, ei jäänudki eriti palju hiljaks. Alguses olid nad väga usinad ja tegid korralikult, lõpuks pakkisid pakkepaberisse ja tõmbasid teibiga kinni. Jaak juba hakkas uurima, kuidas kindlustusele nõuet peab esitama … Ma ise ikka loodan, et seda ei ole vaja teha, et kõik asjad jõuavad kohale ja ka tervetena. Õhtul natuke koristasin ja leidsin mõned asjad, mis neil maha jäid. Nojahh, eks need lähevad siis kohvrisse.
Kolijad ja auto koos konteineritega. 28.07.
Reede tegelesin terve päeva koristamisega, küll see oli raske ja tüütu ning natuke närvi ajav. Lisa müüs maja maha – hakkab nagunii oma asju välja viima, nagunii tekib tolm ja prügi, siis milleks me pidime maja puhtaks küürima, natuke oleks ju piisanud. No igatahes ma nühkisin ja pühkisin seda 6 tundi, eriti köögi osa, sest selle plaanib ta alles jätta, küll mitte majja aga üldiselt. See on täiesti jubedas seisukorras, ma ei julgenud osades kohtades eriti kõvasti nühkidagi, et äkki kukub kokku. Lisa jõudis seekord õigel ajal ja ma napilt jõudsin dušši all ära käia, kuid riidesse veel ei olnud saanud. Jooksutasin Rasmust, et ta mulle asjad tooks. Osad prügid jäid Lisale välja visata, sest meile autosse lihtsalt enam mitte midagi ei mahtunud. Kogemata võtsid mehed kaasa ka ühe suurema koti, mille sisu oli mõeldud ära viskamiseks ja nii said Nõmmed endale nüüd asju, mida ei olnud ette nähtud saada … Kui ma alguses proovisin kohvreid mingi loogika alusel pakkida, siis lõpuks viskasin kõik suvaliselt sisse, sest mul ei olnud enam aega sellega tegeleda, et korralikult pakkida ja läbi mõelda, kuhu mida. Meil on veel terve laupäev aega sellega tegeleda. Jaagul oli algselt plaanis auto reede õhtul ära anda, kuid aeg tiksus peale ja ta leppis oma kolleegiga kokku, et toob auto laupäeva hommikul ära. Mr. Franco oli väravas ja jätsime temaga hüvasti, õigemini ta jättis ise meiega hüvasti, kas siis Lisa ütles või sai kolijatelt vihje. Me olime valmis talle juba ise rääkima, et nüüd on kõik ja aitäh kõige eest, kui ta juba jõudis öelda, et tal on kahju, et me lahkume ja soovis meile kõike head. Surusime kätt ja lehvitasime. Naabrimees, kes remonti teeb, kutsus ka tagasi ja pakkus oma maja ööbimiseks 😉 Kõige viimane peatus Tiger baris – kohvi ja panini ning tee Nõmmede residentsi võis alata …
Õiteilu!
Kuna neljapäeva õhtuks olid meilt kõik asjad ära viidud ja ma ei saanud enam süüa teha, siis läksime esimest ja viimast korda küla platsile paninit sööma. Lasime poisil endal valida, mida vahele pista ning lõpuks tuli täitsa maitsev kooslus. Jaak sõi kaks tükki ja Rasmus piirdus hotogi laadse võikuga ehk vorsti ja saiaga. Kuna nad panevad friikaid ka juurde, siis oli see suures osas nagu võileib friikartulitega. Meiega hakkasid ka ühed noormehed rääkima, et kust me pärit oleme, kui kuulsid, et Eestist siis müüja poiss teatas neile tähtsalt, et no ja te arvasite nad on ameeriklased või inglased … No tõesti, me oleme 3 aastat pooltele seal külas rääkinud, et me oleme eestlased! Sel aastal puuviljapoiss ei sõitnudki kõlas ringi ja samuti jäid meil naabrid nägemata ning neile head aega soovimata. Eriti tundsime puudust naabrite huskyst, tema oli nii armas kutsu. Seega sel aastal läks siis sedapidi …Reede hommikul käisime viimast korda Il Baritos hommikukohvi ja cornettosid söömas. Jätkuvalt olid need suurepärased!
Meie esimene ja viimane panini söömine kodusel külaplatsil. 28.07.
Reedel, 22.07, käisime prantslaste juures õhtusöögil. Rasmus jäi koju, sest ta leidis, et ta on vapper 😉 Me küll hoiatasime teda mitu korda, et me tuleme alles väga hilja ja pimedas, kuid see teda ei heidutanud. Kella 22:00 paiku hakkas ta muidugi üsna aktiivselt helistama, et küsida, kas me juba nüüd liigume. Eks me lõpuks hakkasime ka, aga see oli alles 23:00 paiku. Kuna nende juurest sõidab ca 1h koju, siis jõudsime alles südaöö paiku kohale. Prantslased elavad Aci Trezzas otse mere äärses kortermajas. Saime nüüd neid kuulsaid kivimürakaid ka maa poolt imetleda, mida juba mitu korda mere pealt vaatamas oleme käinud. Koht oli iseenesest ilus, kuid elada ma seal ei tahaks. Lärmakad naabrid, tänaval tihe liiklus ja kuna nende kortermaja vastas on väike toidupood, siis vahetpidamata käib suur tuututamine ning nädalavahetusel jauravad pidulised, kes sealt kaudu liiguvad. Ei ole just parim koht, kus elada. Kuid omad võlud seal siiski olid. Tol õhtul muidugi eriti rikkalik söögilaud ja omapärane “laisa inimese” toit nagu – “croque monieur” ja kui seda teha munaga, siis on “croque madam” 😀 Tegemist on suure ahjus küpsetatava võileivaga, kus röstsaiade vahele on pandud sinki-juustu-bechamel kastet. Lihtne, kuid väga maitsev. Mu arust on seda bechamel kastet üsna tüütu teha, lasanjele läheb seda ju ka, kuid prantslastel on selle tegemine vist juba veres. Igatahes oli me õhtu väga meeleolukas ja ma jään neid väga taga igatsema! Nad on muidugi supernoored – mõlemal oli juulis sünnipäev – Flo sai 30 ja Marie 27. Noored, kuid väga palju maailma näinud ning nendega on väga huvitav vestelda. Kutsusime neid Tallinna külla, et saaksin oma crepesid neile pakkuda 😉 Kindlasti nad ka tulevad, küsimus on lihtsalt millal …
Vaated Marie ja Flo korteri terrassidelt. Nad on Etnale küll lähemal, kuid näevad seda väga vähe! Aci Trezza peal hulkumas. Kuulsad kivid meres, vaated ja kassid! Rannas on ägedad kivid ka!Õhtusöök, kook oli ka, ma tegin tooršokolaadi koogi aga sellest pilti ei ole. Prantslastega viimasel pidulikul õhtusöögil! 22.07.
Projekt külmkapp tühjaks kukkus natuke läbi, ikka jäid mingid asjad söömata ja läksid lõpuks soojas pahaks. Õnneks mitte palju, kuid mõned asjad siiski. Teisipäeva õhtul (26.07) käisime uuesti Augusta pizza restoranis söömas. Seekord võtsime selle pizza, mis oli mõeldud kahele ning mida oli väga palju kiidetud. Maitses tõesti suurepäraselt, isegi Jaak oli nõus, et see on parim pizza, mis ta väljas süües saanud on. Seega läks ka sellega hästi!
Viimane õhtusöök Augustas. 26.07.
Reede õhtul, peale maja võtmete üle andmist ning Lisa ja Pietroga hüvasti jätmist, läksime Nõmmede casasse ja olime seal kuni pühapäeva hommikuni, kui Ebert meid lennujaama viis. Maja on neil suur – natukene suurem, kui meil. Kohutavalt palju panipaiku, iga nurga peal ja nurga taga! Maja on ilus, just valminud ning nad on esimesed elanikud, seega oli kõik puhas ja ilus! Rasmus kolis kohe kolmandale korrusele, seal küll konditsioneeri ei olnud, kuid sai ventilaatoriga hakkama. Oma tuba ning vannituba. Meie jäime esimesele korrusele – kus oli suur tuba ja köök koos, kuna seal oli konditsioneer, kuid teisel ööl me seda käima ei pannudki. Nende kodu on meie kodust ca 60 km ja 1h autosõidu kaugusel, kohas nimega Aci Sant’Antonio (Monterosso) ja see asub juba Etna jalamil, seega seal oli tunduvalt jahedam ja mitmeid kordi kuivem, kui meil kodus. Seega ei ajanud seal üldse higistama ega olnud ka kohutavat kuumust. Väga mõnus oli olla! Täiesti hämmastav, kui erinev see ilm ikka olla saab … Laupäeva hommikul läksid mehed autot ära viima ja ma jäin kohvreid ümber pakkima. Asju oli ilmselgelt liiga palju ja üks ära antav kohver ning mõlemad käsikohvrid olid ülekaalus. Õnneks oli kolmas ära antav kott suur spordikott ja see oli alakaalus, seega jäi ära antav pagas kaalu piiridesse ning juurde ei pidanud maksma. Meie kõige viimane õhtusöök oli Nõmmede kodu juures restoranis. Hea teenindus ning suurepärased toidud – Sitsiilia jättis meiega armsasti hüvasti!
Perekond Nõmm casa ja vaade Suurele Tossutajale. Teel restorani.Eelroogadeks olid erineval kujul tehtud seened, aga need said enne pilti juba otsa. Kuupäev on lahendatud väga lahedal viisil! Njom njom ja meie seltskond!
Ja saigi kõik, pühapäeval suundusime lennujaama. Ma ei tea, mis teema sellega on, kuid kui meil on ära antav pagas, oleme me Catania lennujaamas alati 1h pagasi ära andmise järjekorras. Nagu alati! Läksime enne turvakontrolli minekut korraks veel välja, tegin mõned pildid, kui üks lennujaama töötaja pakkus, et teeb meist kõigist pilti. Panin selle FB-sse ka üles ja sain kommentaare, et oleme väga õnnelike nägudega, et kas on hea meel, et ära saab 😉 Päris nii see muidugi ei olnud, vähemalt minu puhul küll mitte, pagasi järjekorras tulid mul pisarad silma ja ma olin ikka päriselt väga kurb. Seal jõudis lõpuks kohale, et ongi kõik, täiesti kõik! Enne polnud eriti aega mõelda selle peale, pidi aina pakkima või koristama, kuid nüüd oli lõpp käes. Lennud läksid hästi, Riias oli küll 30 minutit hilinemist Tallinna lennukil, kuid kõik sujus. Tallinn võttis meid ilusa ilmaga vastu ka ja kõik oli suurepärane kuni hetkeni, kui kohvri lindile oli järgi jäänud kaks kohvrit ja ühtegi uut enam juurde ei tulnud ning meie kõige suurem kohver, kus olid üsna kallihinnalised asjad sees, ei saabunudki. Nojahh, mis siis ikka. Tegin avalduse, kuna see oli minu nimel olnud kohver ja nüüd siis ootame, et äkki see ikka leiab tee koju … Kõige rohkem on mul kahju pintsettidest, mis olid ema käest saadud ja mille ots on natuke krobeline ning millega oli imelihtne kulme kitkuda. Tänapäeva pintsetid ajavad mind lihtsalt hulluks, nendega ei saa mitte midagi kätte. No ja muidugi olid seal veel kõik me kolm nutikella, elektroonilised hambaharjad ja epilaator – maksavad kokku päris kenakese summa. Lisaks Jaagu vormiriided ja saapad. Need pidi muidugi tegelikult ju kastidega minema, kuid Jaak unustas need tööle nagu ka oma kingiks saadud suure raamitud plakati. Õnneks, väga suureks õnneks võtsin ma sealt välja eriti olulised paberid nagu Rasmuse USA koolist saadud paberid, mis siin koolis näitama peab ning veel mõned dokumendid. Mingid paberid jäid veel kohvrisse ka, kuid ma loodan, et need ei olnud nii olulised … Vist. Väga kahju on ka peaaegu tutikatest pusadest, Jaagu pintsakust, tuttuuest tuule- ja vihmajopest, mis Rasmusele ostetud sai. Õnneks lubab ilmateade, et see nädal on soe ja Tallinnas eriti ei saja, seega ehk ei lähe neid vaja ja peab ikka lootma, et selle nädala jooksul see kohver ikka kodutee leiab ja tahab meie juurde tagasi tulla. Asjad on kõik asendatavad, kuid kahju on ikkagi. Kui see suvatsebki nüüd kadunuks jääda, siis on hea see, et suurema osa kohvrist võttis Jaagu sõjakraam, tänu sellele olid meie igapäeva riideid teistes kohvrites. Igatahes oli mu tuju rikutud ja ma olin pahur, et sünnimaa meid niiviisi tervitas …
Head aega meie Sitsiilia! 31.07.
Esmaspäeval (1.08) saime ajutise auto, mille Jaanus meile sebinud oli ja see oli Mini, see päris Mini. Kolmekesi on sees võrdlemisi kitsas, eriti kui on veel mingeid asju ka. Hommikul käisime ja vaatasime üle Tiskre korteri. Mul oli kuni selle hetkeni teadmine, et meil on remondimehed remondi ära teinud ja meil on vaja veel mõned asjad ainult teha. Ma sain täieliku šoki, kui nägin, et mitte midagi, MITTE MIDAGI ei olnud tehtud! Ma oleksin peaaegu maha istunud ja kõva häälega nutma hakanud, kuid kuna kõik tundus nii räpane ja mannetu, siis ma isegi ei tahtnudki kuhugi istuda ja pisarad ei tulnud ka. Kuid ma olin täiesti endast väljas! Kas me tõesti jõuame kahe nädalaga ise terve korteri ära remonditud! Nalja teete või!? Ma pole mingi remondimees … Mitte kedagi ei saa uskuda ega usaldada, remondimehed olid Jaanusele kinnitanud, et nad teevad ja varsti on kohe valmis, kuid tegelikult ei toimunud mitte mingit tegevust! Kogu aeg peab kontrollima, kas tehakse töid või mitte … Igatahes oli mul peale seal käimist tuhat korda halvem olla ja mu tuju oli alla igasugust arvestust! Rasmus oli samuti ehmunud ja me läksime üsna ruttu korterist minema, lihtsalt ei suutnud seal olla, see oli nii kohutavas seisukorras. Rasmus oli pigem häiritud sellest, kui väike kõik oli, ma pigem sellest, kui õudne kõik välja nägi … Jaak pärast küll lohutas, te teda valdasid esimesel korral samad tunded, kuid mida rohkem seal kohal käia ja rahulikult mõelda, siis see olukord ei ole ju nii hull. On, on ikka küll! Jah, ma olen nõus, et hakkame otsast tegema, kuid kaks nädalat on ilmselgelt liiga vähe! Kogu korterit me kindlasti ei jõua tehtud! Tuleb ainult loota, et magamistoad ja vannitoa saab valmis, siis suur tuba ja köök tuleb teha sees elades. Kus sel ajal kõik asjad on, seda ma muidugi ei tea. Ega meil muud üle ei jää, kui asjaga pihta hakata ja loota ainult parimat! Ämma-äia korteris tagasi olles lohutasin ennast erinevatele protseduuridele aegade broneerimisega – juuksuri panin juba Sitsiilias olles kinni ja teisipäeval (2.08) saan juba minna, endale ja Rasmusele panin lisaks jalgade hoolduse ja kosmeetiku ning hambaarstid. Ma sain oma hambaarsti aja alles septembrisse … Teised protseduurid on õnneks augustis! Midagigi lohutavat siia esimesse Tallinnas olemise päeva kah.
Tiskre koduaknast avaneb nüüd selline vaade.
Lõpetuseks natuke positiivset ka. Bartosz käis 21.07 meil droonivideoid tegemas. Ta ise oli väga elevuses sellest ja nautis kogu protsessi. Korra põrutas drooniga katusele vastu posti ka, kuid õnneks ilma suuremate kahjudeta ja sai edasi lennutada. Panen siia YouTube lingi, kus on üks lühike video üleval, teisi jagan siis kui Bartosz need kunagi ära jõuab töödelda. Igatahes tulid need väga ilusad ja neid vaadetes selgus, et me elasime ikka ülimalt ilusas kohas! 🥰
Vahelduseks igapäeva asju ka. Kuna ühte ja teist on kogunenud, siis on taas veidi pikem postitus.
Roosade õitega hibiskus on jätkuvalt mu lemmik! Viimane võimalus neid aias imetleda.
Jaagul on olnud aega rohkem, kui aasta, et Eesti koju mõeldud mööblitükke välja saagida, lihvida jmt. ettevalmistusi teha. Millal ta tõsiselt selle kallal tööle asus? Kolm nädalat tagasi, kui Reena&CO meil külas olid. Jaagul oli siis puhkus võetud ja ta tõesti veetis enamuse ajast all mööbli juppidega mässates. Õnneks oli ilm enam vähem tema poolt, oli küll palav, kuid õnneks mitte kuum ja niiske. Nüüd tuli kuumus ja niiskus jälle tagasi, saimegi sellist mõnusat 30 kraadi ümber selgemat ja madala õhuniiskusega ilma nädalakese nautida. Seega on rütm jälle natuke sassis, kuna selle ilmaga ei kannata ei õues ega ka toas eriti midagi teha. Kuum on küll mõnus, kuid liiga kuum on ka juba mulle liiast.
Lindude invasioon – rõdul istudes tuli linnuke, kellel oli väga pikalt nokk lahti, ta ei teinud piuksugi, lihtsalt oli, nokk pärani. Mõtlesin juba, et sureb kuumarabandusse, õnneks lendas ära. Lendama õppiv linnupoeg keksis meie sissesõiduteel. Olin enam kui veendunud, et järgmisel päeval leian ta elutu keha, kuid tundub, et ta suutis siiski meie aiast ära keksida/lennata …
Saime osa Jaagu töökoha suvepeost. Alguses oli juttu, et see toimub kusagil rannas – saab ujuda, baar on avatud, antakse süüa ja saab niisama aega veeta. Kui ürituse kuulutus välja tuli, siis selgus, et see toimub hoopis kusagil pidusid korraldavas villas. Paraku olid lätlased sel ajal Lätis ja prantslased ei võtnud vedu, et meiega sinna tulla. Läksime siis oma perega ja oi, kui igav oli! Esiteks oli kuum – ca 38 kraadi, kuna see koht asus sisemaa pool ja seal on alati kuumem. Istusime varjus ja lihtsalt vaatasime inimesi. Mingi hetk hakati süüa pakkuma, nosisime kõhud täis ja läksime ära. Olime kokku vist mingi 2h, kui sedagi. Pilet oli 5€ nägu, seega saime 15€ eest vähemalt väga korraliku lõunasöögi ning Jaak paar aperol spritz´i, ta on kogu aeg mõelnud, et peaks seda proovima, nüüd sai proovitud. Pärast arutasime, et kui oleks olnud seltskond, kellega olla, siis oleks arvatavasti lõbusam olnud. Rasmus basseini ei tahtnud minna, et liiga palju on inimesi ja väiksemad lapsed kisavad ja hüppavad ning on tüütud. Jaak paari inimest tundis, kuid need ei olnud “tema inimesed”, et astud ligi ja hakkad lobisema. Koht iseenesest oli armas, väikeste pidude jaoks suisa ideaalne. Kuid, kuna meile oli see esimene ja viimane võimalus sellisest peost osa võtta, siis põhimõtte pärast juba läksime kohale.
Lebo ala, varjulist kohta on võrdlemisi vähe … 02.07.Söögiaeg!
Meil on nüüd kõik teed ära parandatud! Kui Liina ja Enrico siin olid, siis tehti suurem Augusta Lentini tee korda. Nüüd, kui Reena&CO külas olid, parandati ära Augusta teelt meie küla teele keeramise esimene lõik. Nüüd on igal pool nii hea sile tee! Paraku ei ole me ainsad, kellele nüüd seal kiiresti sõita meeldib ja oma teeotsast välja keerates peab topelt tähelepanelik olema. Kuid ikkagi, meil on nüüd siin nii head siledad ja kiired teed!
Lilleilu aia sees ja aia taga.
Sel aastal tehti rand erakordselt ilusaks, kohale on veetud kaktusepotid ja isiklike päikesevarjude jaoks kivist hoidjad. Kaktused näevad muidugi väga ilusad välja, kuid seoses sellega mahtus randa ära ainult üks suur prügikast ja seda oli ilmselgelt vähe. Nüüd on nad natuke kaktusepotte liigutanud ja prügikaste on juurde toodud. Lisaks on kaks platvormi nagu eelmisel aastal oli ja neli päikesevarju. Kahel on varjud tehtud palmilehtedest ja kaks on mingist teisest materjalist. Üldiselt on need kogu aeg hõivatud, kuid Vaskedega ikka õnnestus meil seal all korra ära käia. Meil on viimasel ajal rannas käimisega üldse väga kehvad lood. Rasmus tahab hirmsasti suppamas käia, kuid merel on kas tuul või rannas liiga palju inimesi – suvi on ju käes ja nüüd on ka inimesi järjest rohkem. Seega pole me taas väga ammu merre saanud, viimati siis kui Vased ja Kaidi tulid … Ma tean, et Eestis olles hakkan ma seda koledasti kahetsema, et lõpus selle ujumise nii käest ära lasin … Aga natuke on veel aega, et asja parandada 😉
Meie seekord eriti ilus rand!Õhtuseid vaateid ka! Nüüd on päikesevarjud ka ehitatud.
Me käisime Catanias bowlingut mängimas! Ühel ilusal päeval kirjutas mulle Marie, et neil on plaanis bowlingut minna mängima, et kas me oleksime huvitatud. Muidugi olime! Pakkus välja laupäeva või pühapäeva, kuna Vased ja Kaidi olid meil siis veel külas, eelistasime pühapäeva. Seega hommikul kallistasime külalised ära ja õhtul kella 17:00-ks läksime Cataniasse bowlingut mängima. Õnneks oli see koht täpselt rannapromenaadi alguses, sadama kõrval, seega ei pidanud me kuhugi väga kaugele Cataniasse sisse sõitma. Miks nad selle koha valisid oli see, et seal on parem söögi valik, kui baasis. Sööma me muidugi ei jõudnudki, rõhk oli jookidel ja Bartolome (lühidalt ja edaspidi Bartosz) lapsed (poiss 8a. ja tüdruk 10a.) maiustasid ka jäätistega. Rasmus mängis meiega bowlingut ja Barotszi lapsed möllasid mänguautomaatidega, mida oli lõputul hulgal. Ma pole vähemalt kolm aastat bowlingut mänginud, täitsa tore oli. Boonuseks oli muidugi see, et sai taas korraks kodust välja! Alguses oli saal mõnusasti tühi, kui me 19:30 paiku lõpetasime oli see paksult rahvast täis. Radade eest maksmine oli imelik – maksti inimese pealt, esimene mäng oli 5.50€ ja teine 5€, niipalju kui ma mäletan oli Eestis raja tasu ja piirang maksimum inimeste arvu osas. Tagasi otsustasime sõita ranna tee kaudu. Vaatasime seda autode hulka, mis Catania poole läks ja tänasime õnne, et meil sinna pole vaja minna. Terve tee oli üks suur ummik. Umbes poole peal jäime ise ummikusse. Ma olen seda enne ka kirjutanud, kuid mainin korra veel, et kui Sa arvad, et oled kõike näinud, siis ikka nad suudavad Sind üllatada. Catania poole suunduval teel hakkasid ühtäkki autod tagurdama. Üks jõudis kurvini, kus nägi, et ees on ummik ja hakkas tagurdama, tagant tulijad nägid, et tagurdab ja tegid sama. Seega kogu kõrval olev rida tegeles tagasi ringile tagurdamisega, et Cataniasse teist teed kaudu läheneda. Tagurdatava tee pikkus oli ca 500m. Ka nii võib olukordi lahendada 😀 Kogu tee ulatuses on piirdeks suured betoonblokid, arvatavasti oli seal algusaastatel tõeline kaos, kui kõik sõitsid nii kuidas juhtus, sest neil oli just sinna vaja keerata. Seega blokid on seal liikluse reguleerimiseks igati asjakohased.
Bowling la Plaja Catanias. 10.07.
Reedel, 15.07, oli meie juures Jaagu töökaaslastele grill. Surusin Jaagule peale, et ta peab ikka enne minekut osad inimesed külla kutsuma, et nii päris ei saa, et lihtsalt läheb ära. Tal on ju mõni vahva kolleeg, kellele ta on nõus natukene oma vaba aega pühendama. Lõpuks jäi ta nõusse, lisaks tahtis ta, et Bartosz drooniga pilte teeks. See piltide tegemine meenus neile muidugi alles siis kui pime oli, seega peab ta meile uuesti külla tulema … Paar kolleegi koos peredega ta suutiski kutsuda. Martin, see õllepruulijast Tšehh ei tulnud, kuid teised tulid kohale. Bartosz ja Camila – poolakad, seekord ilma lasteta, Liviu rumeenlane – esimesest suhtest vanema pojaga (10 aastane) ja Flo ning Marie. Grilli ja salatit oli mul küll arvestatud tervele armeele, seega sõime me ise neid toite veel mitu päeva! Kui üks hetk söömiseks läks, siis Bartosz teatas, et ta ei söö liha (I do not eat meat) ja no siis ma tegin ikka tõelise blondi nalja: meil on kanaliha ka! Nojahh, sellele ta reageeris isegi leebelt, et mis ma olen kohalik või?! Pärast jäin mõtlema, et kui ta oleks öelnud, et ta vegan, siis ma ei oleks kana pakkunud, kuid minu jaoks kõlas “meat”, kui sea/loomaliha ja mul tuli see kana täiesti automaatselt. Aga noh, mis seal ikka, blond jääb blondiks 😀 Vaatamata kõigele oli õhtu siiski väga lõbus. Camila tegi oma imehäid “pierogi´sid” – pisikesed pirukad, mille täidiseks on seened, sibul ja kapsas ning serveeritakse koos hautatud sibulaga ja need maitsesid imeliselt! Kui me kunagi neil külas käisime, siis ta tegi neid. Palusin bowlingu lõpus, et ta neid meile tulles ka teeks. Küll ma seletasin, et pirukad, mille sees olid seened ja sibul ning Sa ise tegid ja hirmus head olid. Ta eitas kõike 😀 Lõpuks peale 5 minutit, tuli tal selginemine, et “aaaaa pierogi!”, no neid ikka saab. Marie tegi creppe ja kohe nagu ikka südamest, ma lõpetasin viimaste söömise esmaspäeva hommikul 😀 Ürituse käigus oli rõhk pigem jookidel, kui söökidel. Kuid mu cannolid maitsesid vähemalt kõigile ja olime ühte meelt, et kohalikes söögikohtades või kohvikutes on need meelevigaselt magusad.
Pidu meie hoovis ja imeline päikeseloojang. 15.07.
Ma sain omale kuumaõhufritüüri! Inx millalgi EMT family grupichatis uuris, et kas keegi kasutab. Siin olles uurisin, kuidas ta rahul on ja enne olin juba Jaagu emaga sellest rääkinud, sest neil on juba mitu aastat see kasutusel. Üks maal ja teine linnas ning nad on väga rahul! Nagu ikka, jäävad ju kõik asjad viimasele minutile, ma sain kogu selle info juba aprilli ja mai alguses, kuid tellimiseks ja taustainfo otsimiseks läks alles nüüd. Nüüd oli ka kiire ja põhjust, sest Amazonis oli kaks odavmüügi päeva ja ruttu tuli osta asjad, mida olime plaaninud osta, aga Eestis on nende hinnad kallid. Valisin välja 5,5l mahutavusega Cosori fritüüri. Soovitati küll Philipsi oma, kuid meil on Philpsiga karmavõlg ja väldime nende toodangut. Liitusin Cosori FB grupiga ja viimastel päevadel muud ei ole, kui, et “aitäh Amazon prime päevade eest!” 😀 Igatahes sain selle reede hommikul kätte ja õhtul kohe katsetasin friikartulite tegemist, ma olin ju arvestanud, et on palju lapsi. Õnnestusid täitsa hästi. Tellisin ka mõned lisavidinad ja vaatan, kas ja kui palju ma jõuan siin sellega “mängida”, sest hetkel on mul missioon “süüa külmkapp tühjaks” ja eriti sügavkülma osa. Oleme üsna palju jõudnud sisse mugida, kuid reedese peo ülejäägid on taas kõik sassi löönud ja tundub, et midagi peame ikkagi kellelegi ära andma. Ära nagu ka ei raatsi visata …
Olen vahepeal creppide tegemist harjutanud. Lõpuks sain õige spaatli ka, kuid panni ikka pole.
Olen kogu aeg unustanud kirjutada, kuid kunagi ammu, kui Jaak meile robottolmuimeja ostis, saime me neid mäletatavasti kaks tükki. Olime tol hetkel üsna nõutud, et mis selle üleliigsega teha, kuid võti on selles, et räägi inimestega. Jaak kurtis tööl natuke ja järgmine päev tuli Liviu tööle ja teatas, et ta ostab selle meilt ära. Ta naine oli ka just otsinud robottolmuimejat ja ta sõbrannad olid sedasama mudelit soovitanud ning naine oli selle juba ostukorvi pannud, kuid õnneks plaanis enne ikka mehega läbi rääkida. Seega Liviu ostis meie üleliigse “Nunnu” ära ja kõik on õnnelikud ja rahul! Liviu peale mõeldes, nad kolivad ka sel aastal ära, kolm aastat sai täis, siis kui ta oma naisega (teise ringi oma), siia kolis, siis nad olid mitu aastat proovinud last saada, kuid kuidagi ei õnnestunud, kuid pool aastat siin elades jäi tal naine rasedaks. See on ikka huvitav, kui inimesed oma tavapärasest elurütmist välja tulevad ja teatud asjad jäävad maha või stressi tase langeb, siis asjad lihtsalt hakkavad juhtuma … Liviu naine sünnitas muidugi juhuse tahtel sügaval koroonaajal ja nagu me teame kipuvad need lapsed sündima siis kui ise tahavad, mitte siis kui arst on mingi kuupäeva määranud. Seega sai Liviu iga 48h tunni tagant PCR teste tegemas käia, et kui nüüd läheb minekuks, siis saab naisega haiglasse kaasa. Vene mees, ta sai neid teste vähemalt kaks nädalat järjest teha, torgitud nina ja rääkimata rahast, mis ta sinna alla mattis. Kuid nüüd on väike noormees juba üsna suur ja tagasi vanemate kodumaale kolimas.
Pühapäevad meie rannas – 26.06, kui temperatuur oli üle 30 ja sudu ning linnatorm piirab vaatevälja ning 17.07 kui temperatuur on mõistliku 30 kraadi ümber, kõik on jälle näha!
Üle tee naaber on otsustanud oma aia puhtaks saagida. Algust tegi ta juba ammu, kuid usinamalt alustas siis kui Pille ja Triin siin olid. Ta tegi selle juba üsna puhtaks ja täitsa ilus oli vaadata, kuid nüüdseks on ta kõik peaaegu täiesti lagedaks teinud. Aed tundub kohe väga suur ja isegi nende kõrvalt naabri maja on näha. Kui ta enne hoolega põletas tekkinud risu, siis peale seda, kui üks naabritest temaga rääkimas käis, tellis ta omale konteineri ja paneb kõik sinna. Õnneks ta enam ei sae, Jaak soovitas tal uue sae osta, see olemasolev tegi kohutavat häält ja tundus nüri ka olema. Kuid nüüdseks on ta saagimise lõpetanud ja aed näeb väga ilus välja!
Naabri aed – 27.02 tõeline džungel, 06.06 natuke juba hõredam, üsna ok ju ja nüüd 18.07, täiesti lage ja puhas!
Lisa sai lõpuks maja maha müüdud! Ostjateks said viimasena maja vaatamas käinud inimesed, me neid ei näinudki, olime siis Trapani kandis ringreisil. Seega peab Lisa samuti kõik asjad välja viskama ja meil on väike lootus, et ehk saame oma mõned asjad siia jätta, kui ta nagunii peab eraldi auto tellima. Õnneks saame suuremad asjad Ebertile anda, kuid nipet-näpet jääb ikkagi. Olen juba mitu kuud vaikselt kappides toimetanud ja asju ära visanud või ära andmise kotti pakkinud. Lisa on viimasel ajal saanud ära viia neli suurt Primarki kotitäit riideid ja kolm kotitäit jalanõusid. Ära olen visanud lugematu arv prügikotitäis asju. Nagu ikka jäävad kõik asjad viimasele minutile. Me ju teame, et kui tuleb suvi, siis tulevad kõik siia ja prügikastid täituvad imekiirelt. Eriti pühapäeva õhtuks. Reena tuleku eel võtsin ennast käsile, et teha kappidesse ja sahtlitesse ruumi, et nad saaks oma asju ära panna. Saime mitu kastitäit pakitud ja palju ära visatud. Olen nüüd proovinud nädala keskel iga päev natuke sorteerida, et saaks üleliigse kohe ära visata. Hommikuti hoiame kõrvad kikkis ja silmad lahti, et millal prügiauto ära käib, et saaks uue laari minema viia. Olen küll kohutavalt palju igast träni ära visanud, kuid ikkagi on neid asju liiga palju! Ma ei tea, kuidas see kõik Tiskresse ära mahub. Küll jah tulevad meil nüüd suuremad kapid ja paremini läbimõeldud esikukapi sisu, seega lootust on, me suudame neid asju paremini paigutada.
Meenutused Brucoli õhtusöögilt. 02.07.
Panime Seati müüki. Müügikuulutus läks minu nime alt, sest Jaak ajas oma FB konto lukku ja ta ei pääse sinna enam ligi. Jaak on mulle kogu aeg kinnitanud, et see ostetakse nipsust ära, küsimus on hinnas ja need, kes praegu autosid müüvad, küsivad liiga kõrget hinda. Panime hinnaks 3999€, turuhind varieerub vahemikus 5000-6500€, ja koos tingimise võimalusega. Kolm inimest kirjutasid esimese 48h tunni sees ja üks tahtis näha. Jaak käis ja näitas ning huviline kirjutas, et see auto on tema, et me seda kellelgi teisele ei müüks ja tingis hinda alla 3000€ peale. Pakkusime hinnaks 3300€. Teatavasti on mul autol jätkuvalt esivõre katki, sest meie mehhaanikutel ei õnnestunud kusagilt uut hankida ning esiklaasis kaasistuja koha peal mõra. Jaaku need pisiasjad üldse ei häiri, mind häirib, kui ma kõrval istun ja auk võres tuleb meelde ainult siis, kui ma seda näen. Kuid ostjale on need pisiasjad olulised ja ka see ostja tahtis teada, millal võre parandatud saab ja mis jääb lõpphinnaks. Jaak tellis Amazonist ilma Seat märgita võre ja see peaks 22.07 kohale jõudma … Kui olin huvilisele kirjutanud, mis olukord on, teatas ta, et oli eelmisel õhtul teise diili teinud ja ta ei taha meie autot. Einojahh, “aitähh”, et teada andsid. Minul on igatahes taas stress, et autod jäävadki meile kätte ja mis me siis edasi nendega teeme … Peugeot on praegu paranduses, et saada “service” veateatele jaole ja see ära parandada ning siis müüki panna. Eelmine kord oli Peugeot üle kuu aja remondis ja praeguseks on olnud üle nädala ning me lahkume 31.07. Ma jälle ei saa aru, kuidas autode müük nii viimasele minutile jäi … Seat pidi peale Pille ja Triinu külaskäiku remonti minema, see oli 20.06, kuid reaalselt jõudis alles 4.07, mehaanikud võtsid auto töösse nädal aja pärast, peale ette näitamist. Kui me oleks õigel ajal läinud oleks meil rohkem aega tegelda olnud … Ma proovin seda teemat mitte torkida, sest Jaak oli ja on jätkuvalt veendunud, et saab autod kiiresti maha müüdud. Mina enam selles nii kindel ei ole … Lisaks, kui mul tavaliselt sellistel olukordadel on plaan “A”, siis on alati ka plaan “B”, kuid autode osas puudub igasugune plaan ja mulle lohutuseks öeldud, et kui me viimaseks nädalaks maha müüdud ei saa, siis otsustame edasi, ei ole õige vastus. Viimasel nädalal pole meil enam aega nende autodega jahmerdada. Peame paljud asjad Ebertile ära andma, võimalikult palju asju ära pakkima ja ära koristama, et 28.07 kõik sujuks ning viimasteks päevadeks elamise leidma. Ma eelistaks hotelli, kui riik kinni maksab – Jaak ei ole seda veel täpsustanud, kuid Ebert kutsub lahkesti ka enda juurde, tal ju suur maja käes ja peaaegu sisustatud. Eks siis näis, kuhu me lõpuks jõuame, kui see aeg käes on. See lõpp saabub liiga kiiresti ja minusuguse jaoks on liiga palju lahtisi asju ning arusaamatust. Vähemalt lennupiletid on 31.07-ks olemas 🙂 PS! Mõlemad autod on tänaseks ostja leidnud, kuid kirjutan sellest edaspidi pikemalt, muidu läheb postitus liiga pikaks 😉
Mõned imelised õhtupoolikud juunikuus.
Tegelikult on kole kurb see sorteerimine ja pakkimine, see tuletab järjest valusamini meelde, et kohe on kõik, kohe täiesti kõik … Minu ilus niisama elamise elu lõppeb … Jaak üritab küll lohutada, et Eestis on ka ju tore ja hea … Hallooo, kas Sa ilmateateid oled vaadanud! Ja pealgi, ma pean tööd otsima hakkama, mul ei ole enam seda privileegi, et hommikul tõusen ja vaatan, mis tuju mul parasjagu on ja just seda ma teengi … Ma olen tagasi Eestis elamisest juba ette stressis ja ma ei ole veel Eestiski 😀 Aga äkki ma tõesti saan toredasse kollektiivi tööle ja ongi rõõm iga päev tööd teha … Äkki lähevad ilmad paremaks ja augustis tervitab meid vananaiste suvi ning elu ongi ilus … Äkki me jõuamegi kahe nädalaga Tiskres kõik hädavajaliku tehtud ja augusti keskelt tagasi sisse kolida … Äkki kõik sujub ja minule tavapäraselt ma muretsen üle … Äkki … Nojahh, positiivseid asju on ju ka! Sõbrannadega saab taas kokku saada! Alina juures juba ammu oodatakse, et millal meile grilli saab teha 😉 Lisaks on veel mõned inimesed, kellega üle pika aja taas tore kokku oleks saada … Juuksuri aja sain ka broneeritud 😉 Äkki on ikkagi Eestis ka tore olla, isegi kui ma ei saa enam igapäevaselt teha kõike seda, mida tahan ja soovi korral terve päeva maha logeleda … Lisaks ei saagi seal teha mida ma tahan, mul ei ole avarat terrassi, kus koos linnulaulu ja päikesega Suurt Tossutajat tervitada ning hoogsalt või vähem hoogsalt trenni teha. Mul ei ole enam nii palav, et ei jaksaks midagi teha. Mul ei ole poes käimiseks ja ringi liikumiseks enam autot vaja. Ma saan tagasi sotsiaalse elu, millest olen tegelikult suurt puudust tundud, seega võibolla tõesti on ka tagasi Eestis tore olla …
Reena tegi klõpsud – rõõmus ja õnnelik mina 😘 15.07.
Imelist suve jätku ja püsige terved!
Palmipuu hakkas õitsema! Näeme enne minekut selle ilu ära! 18.07.
Võta aega lugemiseks, on selline pikem jutuke 😉 Eelmisel pühapäeval (10.07) lahkuseid meie viimased külalised Eestist. Kohe kahju oli, eriti, kui külas on nii toredad ja armsad inimesed! Loodetavasti satume Eestis üksteisele ka külla ja ei näe ainult kord aastas mõnel ühisüritusel.
Pilt sõpradega Alcantares – Riho on kaadri taga. 05.07.
Esimestena, viimasest kahenädalasest sessioonist, käisid meil külas EMT family pundist Reena oma perega. Neid oli kokku viis – kaks täiskasvanut ja kolm tüdrukut, vanuses 3,6 ja 15. Neil võttis siia jõudmine ettenägematute juhuste tõttu oma aja. Algselt pidid nad saabuma reede õhtul, 24.06, kuid elu tahtis teisiti ja nad jõudsid Sitsiiliasse alles esmaspäeval 27.06. Nad lendasid Lufthansaga ja seiklus nimega “Reis läbi Euroopa Margitile külla” sai alguse sellest, et Eestist väljunud lennuks hilines Münhenisse 1,5 tundi, kuid neil oli täpselt sama aeg ümberistumiseks, seega Sitsiilia lennuk tuli siia ilma nendeta. Õnneks taipasid nad Tallinnas olulisemad asjad käsipagasisse ümber pakkida, et suure kohvri puudumine väga peavalu ei tekitaks. Küll läks arvatavasti “elu sisse” kohvris olnud leivale ja lastevorstile … Münhenis seisid nad algatuseks üle 4 tunni Lufthansa infoleti järjekorras, et edasisi juhtnööre saada, kuna aeg aina liikus ja viimase trammi aeg hakkas kätte jõudma, siis läksid nad ära hotelli ja tädiga jäid neil asjad arutamata. Küll oli neil teadmine, et Lufthansa kompenseerib ühed rongipiletid ja ühe öö 3 tärni hotellis. Seega ostsid nad järgmiseks päevaks rongipiletid Rooma. Reena pärast rääkis, et neil on olnud pikalt mõttes, et võiks rongiga läbi Euroopa sõida. Mõtetel on suur jõud, seega avanes neil juhuse tahtel suurepärane võimalus see kogemus nüüd kätte saada. Laupäeva hilisõhtul jõudsid nad Rooma ja kui seal juba olla, siis nad kasutasid juhust ja veetsid pühapäeva Roomat avastades. Õhtul hilja jätkasid nad öörongiga teekonda Sitsiiliasse. Ja juba esmaspäeva pealelõunal olidki nad meie juures 😉
Reena pere teel Sitsiiliasse, lennuki asemel rongiga.
Enne meie juurde jõudmist käisid nad läbi lennujaamast, et võtta auto, ka sellega oli neil seletamist ning infoletist, et teha kohvri kohta avaldus. Teenindanud tädi teatas, et koha peal avaldust sai esitada kuni 48 tundi ja nüüd peavad nad veebis avalduse tegema. Seega puhkus on ilma kohvrita … ja meie ilma kinkideta 😉 Vähemalt ise võtsid nad seda kõike kui seiklust ja leidsid, et ei lase ennast takistustest häirida ning küll hiljem jõuavad Lufthansaga kakelda.
Reena piigad 🥰
Majutasime nad kõik meie magamistuppa ja ise kolisime külalistetuppa. Meil seal konditsioneeri ei ole, seega Jaak paigaldas selle ringi liigutatava konditsioneeri. Eelmisel päeval saime kätte ka akendele/ustele mõeldud katted, et saaks toru õue suunata. Ma teadsin ju küll, et see teeb lärmi, kuid tegelikult ka, väikeses magamistoas mürises see masin ikka täiesti ebareaalselt kõvasti. Mis siis ikka, teisest ööst panin omale kõrvatropid ja sain isegi magada, mõni öö paremini, mõni öö kehvemini, kuid mõnus tudu tuli ikkagi alles peale kahte nädalat, kui tagasi oma toas ja oma voodis olime.
Igas söögikohas on omad kassid – Brucolis oli eriti väike ja niru. Jaan andis talle natuke süüa, loodame, et vähemalt sel õhtul sai ta kõhukese täis.
Kuna Reena kambal olid ainult riided, mis neil seljas olid, siis suundusid nad kohe peale söömist Sicilia Outleti asju ostma. Kui me käime, siis maksimaalselt 2 tundi, Reena saatis 4 tunni pärast sõnumi, et nad lõpetasid shoppamise ja et kas ma oskan seal kandis mõnda söögikohta soovitada. Eeee, eiii ja mismõttes te 4 tundi shoppasite! 😀 No igatahes midagi nad omale selga-jalga said ja sattusid ka tagasi tulles väikesesse linnaksesse, kus õhtusöögi tegid ning kohalikku pidu nautida said. Google Mapsi järgi pidi nad tagasi jõudma 23:05 ja see oli praktiliselt igaõhtune ennustatav aeg 😀 Üks õhtu õnnestus neil jõuda ka 22:05, kui nad tee pealt pizza kaasa ostsid, et siin süüa. Muidu nad seiklesid ikka üsna hiliste tundideni … Kodust välja said nad ka muidugi alles 12:oo-13:00 vahel 😀 Etnale jõudsid napilt, kuna seal läheb funikulöör kell 16:00 kinni. Etna jaoks saime neile jalanõusid ja riideid laenata, lisaks said nad ka mõned ujumispapud. Ujumisriided ja pisikestele piigadele papud, pidi nad siiski ostma. Seega enamus nende siin veedetud ajast möödus neil mööda poode asju otsides. Kuid nad said siiski käidud Siracusas ning paadiga sõita, iga päev erinevas rannas ujumas ja natuke ka lebotamas, Etna otsas, Etnalandis – seal tehti 1 juulil veepargi osa lahti, seega said viimasel päeval seal ka hullata, Alcantares ning loomulikult üle vaadata ka Castelmola ja Taormina.
Kodune pizzapidu – pizzeria pizzadega.
Pisikestele piigadele siin väga meeldis, nad hakkasid iga päevaga järjest varem tõusma ja tulid alla korrusele minu juurde mängima. Lisaks olin ma see hea inimene, kes neile hommikusöögiks šokolaadikrõbinaid andis 😉 Reena muidugi lubas, aga tüdrukutele oli see tõeline pidu, sest kodus ju neid ei saa. Viimastel päevadel olid tüdrukud Reenale teatanud, et ta võiks issi ja suure õega pikemalt magada, et neil on hommikuti nii vahva, kompliment mulle?! Igatahes tegid nad viimasel päeval mulle tänutäheks imearmsa kaardi. Viimasel õhtul käisime Brucolis söömas, nad olid paar päeva varem sealt läbi sõitnud ja natuke jalutanud ning Reenat jäi üks söögikoht vaevama. Ma ei saanud küll restorani kohti, keegi ei vastanud telefonile, kuid sain teha baari poolele broneeringu ja see oligi see osa, mida Reena mõtles. Seega saime õigesse kohta, palju head sööki ning imelisi vaateid! Reena pere lahkumine ei olnud õhtusöögi lõpuks veel selge, kuna siia tulek ju tühistus, siis tagasi lennule nad ise check-in´i teha ei saanud ja Jaan istus pool õhtusöögist telefoni otsas. Natuke peale 21:00 said nad teate, et neile on piletid olemas ja hoidsime siis kõik kõvasti pöialt, et vähemalt tagasisõit viperusteta sujuks. Reena plaanis minna kohvrit ostma, mis oleks jälle tähendanud poolt päeva kaubanduskeskuses, pakkusime oma kohvreid. Üks käsikohver ja üks suur kohver, mis olid natuke katki, kuid õnneks siiski täiesti kasutuskõlbulikud ning meil nagunii plaanis ära visata. Reena sai suure kohvri, seega jäi rohkem aega ringi seigelda ja Sitsiiliat nautida. Kodutee läks neil paremini, kõik lennukuid lendasid õigel ajal ja nad jõudsid ilma ühegi viperuseta Tallinna. Tänaseks päevaks on nad kätte saanud ühe kohvri ja auto pepualuse, kuid kohver vorstide ja leivaga elab jätkuvalt kusagil oma elu …
Tühi laud, lookas laud (pöörake tähelepanu tagumise laua seltskonnale ;)), kuna toitu oli palju palusin lisalaua juurde, magustoidulaud ja natuke interjööri ka. Mõned ilu- ja niisama pildid meie perest ka ning õhtune vaade Suurele Tossutajale.
Reena oli vaevalt jõudnud lahkuda, kui me sõbrad asemele tulid. Tegelesin hoogsalt pesu pesemisega, sest lahkus 5 liikmeline seltskond ja asemel tuli 6-ne ja mul ei ole nii palju voodipesu, seega sai pesumasin kõvasti vatti. Õnneks olid ilmad kuumad ja pesu kuivas kiiresti. Eelmisel nädalal olid meil külas meie väga pikaaegsed sõbrad – perekond Vased ning boonusena Kaidi. Pühapäeval võtsime rahulikult, kerge lõunasöök ning sisesta ajal läksime randa. Üllataval kombel oli rannas väga vähe inimesi ja me saime ennast isegi varju alla sättida.
Nagu kalad vees ja seni kuni on kive, jätkub Hugol tegevust kauemaks. Ranna lebo ja toa lebo 😀
Kuna Jaak oli sel nädalal tööl, siis sättisime tema päevade järgi, millal saame koos midagi ette võtta. Esmaspäeval oli Jaagul tööpäev ja mul veel Seat käes, seega käisime Siracusas, tegime turutiiru, ma tulin mereanni ja muu hea nänni koormaga koju, külalised jäid Siracusat avastama ja liivaranda mõnulema. Kuna Rasmus meiega eelmine kord Alcantares ei käinud, siis teisipäeval läksime kõik koos sinna. Hommikul viisime Seati Augustasse remonti, et enne müüki panekut peamised asjad korda teha ning tõime hommikusöögiks cornettosid. Jätkuvalt olid need suured, rohke täidisega ja väga maitsvad.
Cornetto pidu ja …
… Riho privaatne leivapidu 😀
Alcantares rühkisime seekord peaaegu lõppu välja. Jaak, Rasmus, Riho ja Grete läksid nii kaugele, kui vähegi said, peaaegu koseni välja. Vahepeal läheb seal kole sügavaks ja on kiire vool ning vesi oli ikkagi külm, siis ma ei hakanud proovima. Kuid peaaegu pool seltskonnast käis lõpus ära.
Rasmus ja Grete teel lõppu, Loore loobus, tabasin Jaagu täiesti üksi! Naistekamp ja Hugo, kellel kividest ei saanud kunagi küllalt 😉Paar poseerimise pilti ikka ka, boonusena Itaalia perekond taustal 😀
Jaagul ja Rasmusel oli peale Alcantaret väga halb tuju, ühel oli arvatavasi kuumast halb ja teine lihtsalt pahur. Läksime edasi Castelmolasse ja peale granitade söömast läks minu pere autosse varju ning mina läksin külalistega linna peale kondama. Seekord saadeti meid granta söögikohas ülemise korruse tualetti, kuna alumine oli katki. Millised imelised vaated! Pidin tagasi telefoni järgi minema ja kõike seda jäädvustama. Linna vahel pidin ju ka veel viimast võimalust kasutama ja mõned pildid klõpsima. No midagi ei ole teha, Castelmola jääb nüüd igavesti mu südamesse!
Granita, see on elu! Ja Castelmola oma maitseb ikkagi palju paremini, kui BanBari oma…Vaated restorani katuse terrassilt. Kitsad tänavad ja imelised vaated! NB! Viimase pildi pealkiri on: “Olge nüüd kõik hästi väsinud olemisega!” Tundub, et Hugo ei saanud memo kätte 😀
Lubasin juba ammu Evale, et otsin meile paadisõidu ning veedame ühe ägeda päeva merel. Paraku jäin ma oma uurimisega hilja peale ning olin juba lootuse kaotanud, kui Sigonella Scuba-Club reiside läbiviija ühendust võttis. Lubas teisipäeval öelda, et mis päeval saaks merele minna. Väike lootusekiir tekkis, et äkki ikka saab merele! Teisipäeval kinnitas ta üle, et vabu päevi on ja me valisime neljapäeva. Hurraa, me saame merele! Läksime sama paadi ja juhiga, kellega ka eelmine kord olime. Eelmisel aastal oli tal kaks abilist, siis seekord oli ta üksi, Jaak ning Riho ulatasid vajadusel abikäe. Seekord ta sõitis natukene teistmoodi, kuid ägedam oli see, et saime koopasse ujuda! Tegelikult ei oleks tohtinud nii lähedale sõida, kuid ta ütles mulle, et kuna tegemist on nädala sees oleva päevaga, siis on merepatrulle vähem ja ta viib meid sinna, kuhu muidu ei tohiks. Nii armas temast! Üks koobas oli eriti äge, see koosnes kahest koopast, mille keskel oli kaar, kust sai sukeldudes alt läbi ujuda teise koopasse. Ma jäin vette minekuga hiljaks, esiteks oli mul vaja pilte teha ja teiseks kapteniga juttu rääkida. Seega ma sealt koobaste vahelt läbi ei ujunud, lisaks tundus see mulle hirmus ka, kuid niisama sukeldusin ja ujusin ikka. Vee all olid nii ilusad vaated! Jaak võttis GoPro ka kaasa ja tegi filmi. Kuna tal on kõik töötlemata, siis ma ei saa linki panna, seega hiljem mõnes nostalgilises tagasivaate postituses saan ehk jagada. Lõunasöögiks jäime ankrusse teise koopa juurde, kuid siis tuli veepolitsei ja kamandas meid kaugemale, niipalju siis sellest, et neid eriti ei ole. No meil oli seal eemal ka lõbus. Peaaegu kõik harrastasid vettehüppeid ning osad niisama hõljumist. Lastel oli igatahes väga lõbus ja nad nautisid seda kõik täiel rinnal, Hugot oli väga keeruline veest välja saada 😉 Õhtuks olid peaaegu kõik omadega täiesti läbi, peamiselt täiskasvanud ning õhtune tšill jäi võrdlemisi lühikeseks 😉
Koobas ja teise pildi pealkiri “Oodake, ma tulen ka grupipildile!” 7.07Grupipilt esimese koopa juures ja snorgeldamise vahepaus teise koopa juures. Kes on abiks ankru välja tõmbamisel ja kes pigem naudib päikesevanne. Igaühele midagi – õlle aeg, Suure Tossutaja imetlemise aeg, leboaaeg ja niisama vaadete nautimise aeg. Kõik see kamp pildile ehk tõeline grupipilt, kus päriselt ka kõik peal on! Suurim vee fänn – Hugo!KÕIK sõid makarone!Ise olen väike, kuid isu on hea!
Eval oli kindel soov jõuda lõpuks ikkagi pizzat sööma, kevadel tüdrukutega Roomas jäi neil see söömata, et siis vähemalt siin võiks see õnnestuda. Pakkusin küll, et teeme meil, kuid see hääletati maha, kuna kole palav on ja kes see viitsib, kergem on välja minna. No mis seal siis ikka, hakkasin lähilinnadest parimaid pizzakohti otsima ja oma suureks üllatuseks leidsin Augustast ühe väga kõrge reitinguga koha. Helistasin ja sain meile isegi laua broneerida, see läks küll väga lihtsalt. Õnneks oli menüüs ka mõni salat, seega sai Rasmus ka ikka midagi süüa. Kõik ülejäänud võtsid piazzat ja need olid vägagi head! Kaidil oli kindel plaan, et söögikohas võtame magustoitu ja kuna Flo oli meile reklaaminud, et Augustas on Sitsiili parim gelateria, et siis muidugi läheme veel sinna ka! Õnneks oli gelateria kella 23:00-ni lahti, seega saime ka seal uuesti suud magusaks teha. Söögikohas peale magusate pizzade oli valikus selline külmutatud maius, nagu kreem oleks ära külmutatud. Kamba peale võtsime šokolaadi ja pistaatsia versiooni. Oli ok, kuid ei midagi erilist. Edasi suundusime gelateriasse ja nojahhh, kui muidu on maksimaalselt 10-12 maitset, siis siin oli vähemalt 20 … No ja mis juhtub, kui 9 inimest hakkavad 20 maiste seast valima 😀 Kogu protsess kujuneb lõpuks lärmakaks ja võrdlemisi pikaks, kuid välja me valitud saime ja ära söödud ka. Mariel ja Flol oli täitsa õigus, see tõesti oli väga hea gelato, kas just nüüd parim, kuid hea oli tõesti ja maitsete valik põhjatu. Peame nüüd sinna ikka ise ka veel tagasi minema ja mõned siiani maitsmata gelatod ära degusteerima. Kuna õhtu oli meeldivalt sume avaldas Riho soovi, et väga äge oleks kuhugi promenaadile jalutama minna. Mõeldud tehtud, läksime Augusta promenaadile jalutama. Inimesi oli üllatavalt palju, kuid kõik mahtusid kenasti ära.
On pizza aeg! 8.07.Mmm, pizza! Õppige kallid sõbrad, kuidas tuleb kinnist pizzat süüa, Hugo näitas ette!Maiustama pidi ju ka!Kergelt selline tuulest viidud kamp promenaadil kuud imetlemas!
Boonuseks jätsime viimasele päevale Cavagrande del Cassibile külastuse. Arvasime, et saame kamba peale Hugo ka kenasti üles-alla ära tuua, et ehk saame hakkama. Tegelikkus oli muidugi hoopis midagi muud. Teatavasti on juuli siinkandis võrdlemisi kuum kuu, seega said nad iga päev tunda 35+ temperatuure ja lauspäikest. Riho ei olnud sellest ilmast üldse vaimustuses, ei tea küll miks 😀 Reedeks temperatuur langes, meie mõistes mõistlikule tasemele ehk sinna 30 kanti. Ilm selgines ja taas oli näha Etnat ning Cataniat, lisaks olid õhtud mõnusalt “jahedad”, sellised 28 kraadi ümber ja iga liigitus ei toonud koheselt kaasa higist keha. Esimesest reisist Cavagrande del Cassibilesse õppisime, et tuleb minna pealelõunal, seega hommikupoole läksid teised veel randa sulistama ja päikest püüdma. Riho&CO startisid rannast, me kodust ja saime keskel kokku. Cassibile oli laupäeva kohta üllatavalt tühi! Parkimise hind oli tõusnud 3€ pealt 4€ peale ja sissepääsu juurde putkasse olid ennast sisse sättinud kaks tädikest. Üritasin küsida, et kas me tohime alla minna, siis selle peale ta vastas kogu aeg, et see on kinni, et nende jaoks on see kinni, kuid mis meile on, seda nad ei tea. Ühesõnaga nad ajasid ikka täiesti segast jutt. Kuna inimesed tulid ja läksid ning turnisid üle aia, nii nagu me kõik need aastad oleme teinud, siis me ei lasknud ennast nendest tädidest heidutada ja ronisime ka üle. Rasmus võttis meie seljakoti, et Jaak saaks vajadusel Hugot seljas tassida, kuid seda ei olnudki lõpuks vaja. Kui Eva oli Hugoga natuke alla turninud, arvas ta siiski, et nad ootavad meid üleval, et teekond on liiga pikk ja koos Hugoga vaevarikas. Seega jäid nad meist maha nautima ümbruskonda, kus oli ka palju uudistada – erinevad loomad s.h. eeslid, linnud ja suur vana aegne hoonete kompleks, lisaks sai ka jäätist süüa 😉 Me jätkasime vapralt alla minekut. Rasmus oli kõige ees, siis mina Gretega, kohe meie kannul Jaak, Loore ja Riho. Riho suutis küll lõpu osas kuhugi veidikeseks ära kaduda, kuid täiesti ühes tükis jõudis ka tema pärale. Rasmus oli juba mitu korda vettehüppeid teinud ja meie tulles suundus tagumiste järvede juurde. Vesi oli seekord natuke sodine, puude lehed ning mingid viljad hulpisid vees, kuid oli ikkagi mõnus. Midagi ei ole teha, ka Cavagrande del Cassibile on üks selliseid kohti, mis poeb südamesse ja sinna kinni jääb. Vaatamata sellele, et rännak sinna ja tagasi on tõeline eneseületus! Seekord tundus mulle, et eelmiste aastatega võrreldes oli veel rohkem võsa ja torkivaid taimi tee äärde kasvanud, mõnes kohas oli ikka väga kitsas. Pärast arutasime, et Hugoga oleks väga raske olnud läbi minna, kukil oleks ta kriibitud saanud ja ise kõndides samuti, seega peab ta veel natuke kasvama, enne kui selle matkamise ette saab võtta. Ujumine ja vettehüpped nauditud, algas teekond üles. No johhaidii, et see ka üldse kergemaks ei lähe! Rasmus pani ees ajama ja me lonkisime ühiselt järgi. Riho ja Loore asusid natuke varem teele, et nad väga maha ei jääks. Üsna kiirelt püüdsime nad kinni ning mina, Kaidi ja Grete läksime neist mööda. Jaak jäi nendega. Vahepeal hüüdsime ka teineteist, kuna Riho leidis, et kõik Itaalia mehed on Luigi (lu·ì·gi) nimelised, siis me seal turnides teineteist niiviisi hüüdsimegi. Igatahes oli see väga naljakas! Lõpupoole tuli meile Rasmus koos veepudelitega vastu ja võttis Riholt seljakoti. Peale seda läks ka Jaak meist mööda, kuna Rihole oli vesi toodud, kandam ära antud ja lõpp ei olnud enam kaugel. Me jõudsime üles umbes 40 minutiga, päris hästi tehtud! Ergutasime Looret ja Rihot, kes ka mõne aja pärast üles jõudsid. Boonuseks oli gelato, granita ja meestel õlu. Rihol kadus see 0,66l kahe sekundiga, ma ei jõudnud veel esimest ampsu granitastki võtta, kui tal oli juba õlu joodud 😀 Ma ise küll ei näinud, kuid Jaak meenutas terve õhtu hea sõnaga, kuidas Riho oli üles jõudes oma särgi nagu läbimärja kaltsu seljast võtnud ja mõnuga vett välja väänanud. Lisaks teatas Riho pulsikell, et ta oli suutnud korda saata midagi väga erakordset! Mis see täpselt oli, me ei saanudki teada, kuid nad olid ikkagi erakordselt tublid, et selle teekonna meiega ette võtsid. Ka Eva ja Hugo olid rahul ning Eva oli suht üllatunud, et me juba nii ruttu tagasi olime. Ideaalne lõpp veelgi ideaalsemale puhkusele! Õhtul käsime kiirelt poest läbi, tegime kerged söögid ja juba oligi neil aeg asju pakkida ning magama sättida. Kuhu see aeg küll nii kiiresti kaob?! Eriti turbo kiirusel paneb see ajama siis, kui on erakordselt vahva ja toredad inimesed külas!
Jätkuvalt on keegi need järved nii kaugele pannud … Rasmus alustas teekonda. 9.07.Järved jõuavad järjest lähemeale! “Luigi, kus Sa oled?!”. “Juba tõttan, juba tõttan!” Perepilt ja Riho lastega vastaskaldal. Grupipilt. Kiil lasi ennast väga lähedalt pildistada! Ei tea, kas peaks loodusfotograafiks hakkama 😉 Kohustuslik “näkipilt”, lebopilt ja lapsest vahelduseks ka üks ilus pilt!Välja teenitud gelato-grantia-õlu!Rõõmus perepilt ja kohustuslik sõbrannaga pilt!Vaskede perepildi aeg maalilisel taustal, Hugol on hoopis oma plaan 😀 Hug0 lõpuks pildil, kuid mitte just kõige paremas tujus …
Aitähh kõigile, kes võtsid vaevaks ja meile siia külla tulid! Te kõik olite väga ägedad ning tõite me ellu vaheldust ja natuke rohkem või vähem seiklusi! Aitähh veelkord!
Tänutäheks tegid Reena lapsed kaardi ja sõprade lahkudes avastasin märkmepaberilt väga armsa sõnumi 😘
Juuni keskpaigas olid meil külas mu armsad tädi ja täditütar. Sain taaskord olla giid-autojuht ja läbi käia samad kohad, kus just Kristiga olin käinud ning mõned boonuseks juurde. Triin oli teinud natuke eeltööd ka ja lisaks nendele kohtadele, kuhu ma nagunii neid plaanisin viia, soovisid nad ka Scala dei Turchi üle vaadata, ühtlasi käisime ka Agrigentos siis ära. Nende siin oleku ajal oli temperatuur veel meie kandis mõõdukalt natuke üle 30 kraadi, seega oli Suur Tossutaja oma kogu ilus ikka kogu aeg näha ja saime valida, mis päeval me sinna minna tahame. Nüüd, kui temperatuur on püsivalt üle 35 kraadi, on ka sudu-udu-niiskus-tolm jne. linna ja mere kohal, seega Mamma Etna on täiesti peidus! Nende siin oleku ajal käsime igal õhtul rõdul päikeseloojangut pildistamas ja imetlemas. Triin õpetas mulle taas mõne triki, kuidas paremaid pilte saada. Nii tore, kui keegi on viitsinud telefonis pildistamiseks vajalikud funktsioonid selgeks teha, ma ikka veel õpin.
Päikeseloojang, 12.06.
Vaatasime üle tavapärased kohad – Marzamemi, Noto, Siracusa, Castelmola, Taormina. Castelmolasse sõitsime seekord autoga, sain täitsa hakkama, kuid ma olen korduvalt maininud ja mainin veelkord, et mulle kohe üldse ei meeldi mööda kitsaid sinka-vinka tänavaid sõita! Kõik linnad olid jätkuvalt imearmsad ja kostitasid meid hea toiduga. Selles suhtes oli tore ringi seigelda, lõunat saime väljas süüa ja ma sain natuke kodusest kokkamisest pausi teha. Nii on päris mõnus, võib lausa nautima hakata 😉 Siracusas saatsin nad paadituurile, ise jäin kohvikusse granitat ja brioched nautima. Siracusas leidsime ühe väga armsa pererestorani, kus toidud olid väga maitsvad ja hinnad sõbralikud. Loodetavasti jõuame sinna korra veel minna.
Marzamemi, jätkuvalt imearmas ja värviline!Siracusa vaated ja Pille ning Triin paadituurile minemas. Väga hea leid, imemaitsev toit, suurepärane teenindus, väga armas kohake. Eksisin Siracusa Ortigas natuke ära ja leidsime välikiriku ning paar armast nurgatagust. Castelmola, jätkuvalt imeline!Külalised tuleb ikka Turrisi baari ka viia 😉Taormina on ka jätkuvalt ilus. Diori kauplus oli ka lahti tehtud 😉Rikkalik õhtusöök, maiustamine ning pulmafotode tegemisele kaasa elamas.
Neljapäeval, 16 juunil käisime Suure Tossutaja otsas. Rasmus tuli ka meiega kaasa, see oli ainuke koht kuhu ta tulla tahtis, seega seiklesime neljakesi. Kodust välja saime natuke hilja, seega olin arvestanud, et parkla on täis ja peame järjekorras olema. Kohale jõudes selgus, et funikulöörid ei tööta. Hooldustööd olid, hmmm, peaks lätlastele ütlema, et kui tahavad bussidega üles saada, siis mingu hooldustööde päeval Etnale. No, mis seal siis ikka, võtsime ennast sappa ja ootasime. Kõik bussid olid pandud turiste vedama, kuid ikkagi läks ootamise peale ca 30 minutit. Vahepeal käis üks giid kassadest uurimas, mis olukord on ja ma tema käest küsisin, et mis toimub. Tüüpilise kohalikuna rääkis ta olukorra 10 korda hullemaks, aga kuna tal oli ajagraafik, mida pidi jälgima, siis tormas ta minema. Meil oli aega terve päev, seega ootasime rahulikult edasi. Meie taga olid soomlased – perekond kahe väikese tüdrukuga, rääkisime nendega vahepeal juttu, seega aeg läks veidi kiiremini. Otsustasime, et kõnnime 2500m pealt edasi jala. Tundus kuidagi kallis viimase jupi eest 38€ maksta. Matkasime siis jala ja polnudki hullu midagi. Kraatri otsa turnimine võttis muidugi läbi, läksime ka järsemast teest. Tagasi tulime laugemalt poolt. Kogu see turnimine tasus ära – vaated olid imelised ja kraater, kuhu otsa pragu lubatakse, seal 2750m peal, tossutas. Päris kuumad olid need kohad, kust tossu välja tuli. Pildistasime, jalutasime ja uudistasime kivimeid ikka päris kaua aega. Jälgisime muidugi, et bussist maha ei jääks, sest viimane läks ju ikka 16:00 nagu funikulööri tööaeg ette näeb. Pärast küll nägime, et bussid tulid hiljem ka alla, seega mäe peale kedagi ei jäetud. Käisime ka 2001 aastal pursanud väiksema kraatri otsas ja saime imelisi pilte. Sealkandis olid vihmapilved ja sai väga ägedaid võtteid, kuidas eemal vihm sadas ja päike üleval juba loojuma hakkas. Tol päeval oli mäel ca 20 kraadi, ühe koha peal oli külm tuul, isegi näpud hakkasid külmetama, kuid muidu oli pärsi mõnus. All parkla tasandil oli taas soe, ca 25 kraadi.
Juunikuus lumi on maa, veebruaris lõhki paukunud mägi, lepatriinudekivi, kraatrile üles rühkimine ja tossav kraater. 16.06.Kraatrit avastamas ja käsi soojendamas. Järjekord alla saamiseks ning funikulööre testitakse pudelitega. Fotosessioon 2001 aasta kraatri juures.
Reedel, 17 juunil võtsime ette pika teekonna ehk läksime Agrigentosse ja Scala dei Turchit vaatama. Palav oli, väga palav. Ma mõtlesin, et olen juba piisavalt päikest saanud, kuid Agrigentos suutsime me kõik omale riided selga ja jalanõud jalga päevitada. Nüüd käin ringi lühikesed püksid jalas 😀 Sattusime ju keskpäeval sinna, seega võttis päike eriti magusasti.
Templid.Vaated, mis on jätkuvalt imeilusad!Liblikas, kes oli väga rahulik ja lasi ennast ülilähedalt pildistada. Mandlipuu koos mandlitega. Mina ja tempel.
Scala dei Turchi peale ma jälle ei saanud! Kui Jaak vanematega ja Ingrid plikaga käisid, siis ei olnud ühtegi valvurit ja aed oli läbi lõigatud. Seekord oli aed ära parandatud ja kaks valvurit valvasid, et keegi sinna ronima ei läheks. Nagu mähhh, taaskord ma ei saanud ja nüüd enam ei saa ka. Tegin siis taas eemalt pilte ja nautisin veel viimaseid vaateid. Ilm tegi meile ka vingepussi. Kui kohale jõudsime oli meeletu udu nagu “Kariibi mere piraatides”, kus piraadilaev udus ringi sõidab, seal üks väike paat sõitis ka. Kaks korda käis selline udu üle. Päris lahe kogemus. Vesi oli soe ja rahvast rannas ka üsna palju. Üritasime omal lühikesi pükse ära päevitada ja nautisime “vannivett”. Kuna päeval jäi meil lõuna vahele, kole palav oli ja sõime Agrigentos gelatot ning arancinit, siis kohe ei tahtnud sööma minna. Kui ära hakkasime minema, siis oli ühes restoranis lõuna juba lõppenud ja õhtusööki veel ei pakutud. Nad soovitasid minna järgmisesse kohta, et seal kindlasti saab. Selgus, et ikka ei saa küll. Kolmas restoran oli veel, helistasin siis sinna ja uurisin, kas nad süüa annavad. Õnneks andsid, köök oli täitsa avatud. Sain natuke jälle oma itaalia keelt praktiseerida 😉 Toit oli üsnagi maitsev, kuid hinnaklassilt kallis, reisi kõige kallim koht, aga mitte maitseelamuselt kõige parem. Õhtuks olid valvurid ära läinud ja inimesed olid läbi vee treppidele uitama läinud. Kade olin … Tagasiteel jäime pimeda peale, mul oli eesmärk jõuda enne pimedat Palermo-Catania kiirtee peale, seal oskan ma sõita. Enne seda on remonttööd ja ümbersõit ei ole just kõige paremini märgistatud. Õnneks saime ikka enne täielikku pimedust Palermo teele ja sealt oli juba lihtne edasi sõita. 2,5h tagasisõitu ja kella 22:00 paiku olimegi juba kodus. Palju toredaid emotsioone hinges ja mul pimedas sõit ka õnnelikult roolitud 😉
Scala dei Turchi udus ja uduta 😉Vaated merele ja 7 pöialpoisi kodu …Söömas.
Laupäeva, 18 juuni, võtsime väga rahulikult. Pillel oli kindel soov veel krevette süüa, tegime krevette ja muid kalaroogasid ka siis, kui nad tulid. Seega käisime hommikul Siracusas turul. Rahvast oli nii palju, et parkimiskoha leidmiseks pidime parklale kolm tiiru peale tegema, enne kui ühe koha leidsime. Lõuna oli rikkalik – Triin tegi meile sinimerekarpe koorekastmes, Jaak grillis meile krevette ja tuunikala. Käisime ujumas ja tegin valmis pizzapallid, õhtul tuli pizzapidu. Lubasin nad ka shoppama viia, seega käisime Triinuga veel Porte Di Catanias – oi seal läks aega ja me jõudsime nii vähe läbi käia. Tainas oligi üle kerkinud, kuid Pille võlukäed tegid väga ilusad põhjad meile ning lõpuks tulid väga head pizzad. Triin tegi väga hea maitsega versiooni – suhkruga praetud punane sibul, prosciutto sinki ja mascarpone juustu – täiesti suurepärane maistekooslus!
Mereannid ja pizzategu.
Pühapäeval, 19 juunil, käisime Alcantares, kutsusime Rasmust ka, aga ta ei tahtnud tulla. Pärast muidugi kahetses. Kaljud olid jätkuvalt täiesti imelised, rahvast muidugi kole palju, ikkagi pühapäev ning vesi üllatavast mõnus. Jalad ei tõmbunud üldse krampi, väga mõnus oli kahlata ja vooluga võidelda. Triin kõndis nii kaugele, kui vähegi kannatas. Me Jaaguga läksime sööma, Triin ja Pille tegid üleval pargis ikkagi jalutuskäigu ka ning imetlesid natuke vaateid. Tagasi tulles nad ka sõid ja siis viisime nad Giardini Naxosose randa, see on sealt kandi kõige popim rand ja liivane. Ise läksime Castelmolasse granitat sööma. Jalutasime seal veidikene ringi ka, sattusime paarile tänavale, kus enne polnud käinud ja nüüd saab öelda, et Castelmola on küll täiesti risti-põiki läbi käidud 😉
Alcantare – jätkuvalt väga lahe!No on lihtsalt nii ilus ja muidugi väga palju inimesi ka!
Viimane õhtu kodus ja esmaspäeva hommikul lendasid nad edasi Rooma ning teisipäeval tagasi Eestisse. Jaak viis nad enne tööle minekut lennujaama ära. Täiesti uskumatu, aga nad said 35 minutiga kohvri antud ja turvakontrollist läbi, Sitsiilias, kus tavaliselt peab 1h kohvri järjekorras seisma. Seekord läks neil küll väga hästi! Mul oli nii hea meel, et nad külla said tulla, veri on jätkuvalt paksem, kui vesi 🙂
Castelomlast ka veel mõned klõpsud – see kiisu on iga kord täpselt samas kohas maganud 😉
