Uus elu uues riigis – Page 10

Rõõm kevadest oli ennatlik

16.04.2021

Viimastel päevadel on mu regulaarsed lugejad huvi tundnud, kas ikka kõik on hästi ja ega ei jäänudki muud üle, kui ennast käsile võtta ja kirjutada. See on muidugi nii armas, et te ikka uurite niisama ka, et kuidas meil läheb 🙂

Viimane kord ma siin rõõmustasin, et kevad on lõpuks ometi käes ja saab “talveriided” ehk kampsunid ja teksapüksid ära pakkida, aga tühjagi. Ilusat ilma oligi umbes üks nädal ja siis hakkas temperatuur kõikuma. Kohalik ilmateade kirjutas ka, et juunikuistest temperatuuridest tagasi veebruarikuistesse. Üksikud üle 20 kraadiseid päevi on ka ikka olnud, aga muidu jääb sinna 17-20 kanti ja külmematel päevadel 13-17 Jah, Eestis ma oleksin selliste temperatuuride üle õnnelik, kuid Sitsiiliast ootan ma siiski enamat. Lisaks on olnud väga kuiv, eile jõudsid vihmapilved meieni ja sadas südamest. Koolist koju sõites olid tee peale “toredad basseinid” tekkinud, kuna siin on väga halb aru saada, kus see vesi täpsemalt on, siis kahel korral sõitsin nii 50-ga nendesse basseinidesse sisse ja toimus selline pidurdus ja purskkaevu segune efekt. Rasmusele muidugi väga meeldis, ma ise küll sellises tegutsemises väga kindel ei olnud, et see nüüd väga hea mõte oli … Poe tee peal sõitsin tavapärasest aeglasemalt, vihmaga sõidavad nagunii kõik, peale Jaagu väga aeglaselt, et selliseid vette sõite vältida. Õnneks on enamus aukude ja lohkude kohad juba meelde ka jäänud, kuigi osades kohtades olid basseinid üllatuseks. Täna on lihtsalt kole tugev tuul ja palju pilvi, veel õnneks ei saja, aga päev on veel noor.

Siis, kui vahepeal soe oli ja aed õitsele puhkes

Vahepeal olid munadepühad, mis on siin riigis siis vägaväga suur usupüha. Sattusime ühel päeval Augustasse toimetama, kui just missa lõppes. Me pargime alati kiriku juurde, seal on tavaliselt ruumi. Seekord oli seal muidugi meeletus koguses inimesi ja autosid ning lisaks ka üks kiirabiauto, mis teed blokeeris. Keegi oli seal ära minestanud ja turgutati teda. Olime tol päeval ka nende suurte šokolaadimunade “jahil”, aga suured oli juba ära ostetud, seega leppisime väiksematega. Kingiks sees olid põrkepallid ja Lidli omas ikka see veider limapall … Lisaks värvisin sibulakoortega mune. Seekord hakkasin juba varakult koori koguma, kuid vägagi kitsas oli valgete munadega. Sitsiilia poodides, ei olnud kusagil valgeid mune, nad minu teada neid ei värvigi, vaid teevad erinevaid küpsetisi, kuhu siis neid terveid koortega mune külge küpsetatakse. Õnneks USA poes olid olemas ja sai ikka värvilisi mune ning neid koksida ka. Lisaks muidugi USA traditsioon mune ära peita, sellega tegelesime usinasti mitu päeva, kõik said peita ja otsida. Rasmusel olid sel aastal juba üsna kavalad peidukohad. Jaak muidugi hiilgas kõrgustesse peitmisega 😀

Meenutusi munadepäevast – ega alati pole võimalik palmi otsast muna leida 😀 Jaak kinkis lapsele Baby Shark üllatusmuna 😀 2.04

Naabrite koha pealt – naabripoissi pole käinud juba väga kaua, vanakesed käisid ükspäev natuke koristamas, seega on seal pool väga rahulik. Teine naaber – see on ikka väga sotsiaalne tüüp, tal on kogu aeg keegi külas. Eelmisel nädalavahetusel oli tänav autosid täis pargitud, vähemalt 6-7 autot, mingi suurem kogunemine ja grillimine. Kusagil seal eriti olla ei ole, aga kui on krunt ja midagi pea kohal, siis saab ju ikka koguneda. Kõik see muidugi on hetkel kehtivate reeglite vastane, külas tohib olla maksimaalselt kaks täiskasvanut, kes ei ole samas majas elavad inimesed. Kuna nad meid eriti ei häirinud, kisaga ja tossutamisega oleme juba ära harjunud, siis väga välja neist ei teinud. Naabrimees käib peaaegu iga päev siin natuke toimetamas, küll ta saeb ja põletab või siis lõhub ja pühib. Ehitamiseni veel ei ole jõudnud. Lisaks on nüüd siin koerad, see koer elab muidu tänav all pool, iga kord kui mööda minna, siis haugub, nagu valimatult kõigi ja kõige peale. Nüüd on tal pojad, tundub, et ema poegadega on toodud siia krundile ja isane on omas kodus edasi. Alguses oli kaks kutsikat, siis neli ja nüüd on kolme näha olnud. Üks oli selline väiksem ja väetim, Rasmus on täiesti veendunud, et ema sõi selle ära … Ma siiski loodan, et koerad oma järglasi ei söö, isegi kui nad väga näljased on. Kuid see koeraema on kiuslik küll, ma ei tea, võibolla see koeramaailmas käibki nii, igatahes ta kräunutab oma poegi kogu aeg. Esimesel korral, kui ma seda hädakisa kuulsin, mõtlesin, et kedagi tapetakse. Vaadates selgus, et koeraema tahtis ühel pojal pead otsast hammustada, või vähemalt selline mulje jäi, kutsikas nuttis ja kiunus ta lõugade vahel. Rasmus hiljem nägi, et hammustas kõhust. No ma ei tea, kas see on mingi õpetus või mis iganes, igatahes ta neid poegi siin kordamööda käib ja hammustab. Nüüdseks on pojad juba suuremad ja ei tee sellist nutusegust hädakisa võid juba hauguvad ja urisevad, mõni aeg tagasi just sain sellest osa. Ma ise loodan, et see väetim anti kellelegi ära ja temaga midagi halba ei juhtunud. Kas ja kui palju nende koerte eest üldse hoolitsetakse, ma ei teagi. Enamus ajast on nad siin omapäi, närivad seda mis teele ette jääb ning kolistavad tühja veekausiga. Loodetavasti nende endi pererahvas ikka käib neid toitmas ja ma lihtsalt ei pane tähele. Nüüd sadas vihma, siis äkki kogunes kuhugi mõni lombike, et nad vähemalt natuke juua saavad. Väiksemad on ka julgemaks muutunud, ning ema eeskujul hauguvad kõigi ja kõige peale. Jaak on selle peale üsna kuri, kui oma aias ringi liigud või tänaval, siis hakkab neljahäälne koor kisama. Mina küll räägin nendega, et ei ole vaja kisada, peaksin ju juba tuttav olema, siis nad jäävad üldiselt vait ja vahivad veidike aega segaduses, et mis asi see nüüd on 😀

Koeraema poegadega, ühte seda väiksemat tumedat pole juba tükk aega näha olnud.

Alanud on maasikahooaeg, küll sel aastal mul veel nii palju maasikaid ei ole, kui eelmisel aastal. Eelmise aasta taimede pojad on praegu ilusad suured marjad kasvatanud, kuid kuna sooja ei ole olnud, siis punaseks nad veel küpsenud ei ole. Apelsini hooajale võib kriipsu alla tõmmata, viimasel korral ostetud olid võrdlemisi kehva kvaliteediga, aga see eest nii veripunased, kui vähegi olla annab. Kui ei teaks, siis arvaks, et see on tomatimahl … Sidrunipuud kärpisin nädalavahetusel ja nii nagu ka eelmisel aastal, ei raatsinud eriti midagi maha lõigata, puu on paksult õisi täis, eelmise aastaga võrreldes muidugi kordi ja kordi rohkem. Peale lõikust ja suuremat tuult jäi neid muidugi tunduvalt vähemaks, kuid on siiski palju. Seega peaks taas sügisest mõnusat saaki oodata olema. Kuna talv ja kevad oli väga kuiv ja kastmine ei olnud eriti meeles, siis on me vastu müüri olev hekk ja põõsad suhteliselt pruuni karva 😀 Jaak hakkas siin paar nädalat tagasi neid kastma, juba hakkavad uued pungad tulema, seega tundub, et me neid välja ei suretanud. Küll suutsin ma oma tomatitaimedele liiga teha. Ükspäev, kui päike paistis, aga külm oli, selline 15 kraadi, siis mul jäi pooleks päevaks taimedele see kaane osa peale ja neil läks seal all kohe palavaks, seega pooled taimed kuivasid ära 🙁 Loodetavasti need, mis ellu jäid, need ikka kosuvad ja kui kunagi soojemaks läheb, siis saab maha ka istutada. Kurgiseemnetest ei ole ikka veel midagi tulnud, tundub, et ikkagi liiga külm on, eelmisel aastal pistsid juba nädala möödudes nina välja. Eks sel aastal siis saame saaki natuke hiljem.

Pruunikas toonis aed ja sidrunipuu õied on ka näha. 11.04

Veriapelsini mahl, maasikad ja veel sidrunipuu õisi

Tomatitaimed vaikselt kasvavad ning sellel lillel tuleb peagi tuleb palju-palju õisi. 11.04

Pühapäevad on meil taas pannkoogipäevad – Rasmus küll ei taha, aga Jaak sööb hea meelega, koos minu tehtud apelsinimoosiga. Endale teen banaanipannkooke. Sel pühapäeval sai ühte pannkooki eriti palju südant pandud ❤ Me saime tumedat leiba! Jaagu üks töökaaslane avastas ühes pagarikojas leiva, tõi meile maitsta. Väga hea oli. Rasmus muidugi jälle ei tahtnud, seega pakkide saatmine Eestist jätkub, lisaks ei ole me siin lähikonnas tatart ka leidnud … Kuid leib on hea teadmine, saab teinekordki paluda, et ta tooks. Kuna see pagarikoda on umbes täpselt sama kaugel teisel pool Cataniat, kui meie siin, siis niisama leiva pärast 2h maha sõita tundub suhteliselt raiskamisena.

Suure südamega tehtud pannkook 🙂 ja tume leib!

Rasmusel sai enne koolivaheaega taas üks veerand läbi ja hinded pani välja. Ta on ikka väga tubli koolilaps, kõik olid “A”-d! Võib uhke olla! Lisaks toimuvad neile, kelle emakeel ei ole inglise keel, keele taseme hindamine. Ma ei mäleta enam, kas see on kord või kaks korda aastas, igatahes nüüd taas oli ja Rasmus on tõusnud 4-tasemele. Eks ta väike ameeriklane ongi, ükspäev pidi kuhugi kirjutama, mis te arvate mille: “viimase nime” nagu ta ise ütles. Lisaks on veel tupiku asemel “surnud lõpp” ja midagi on ta veel öelnud, kuid ei mäleta enam. Hakkasin neid inglise keelest ostetõlkeid nüüd üles kirjutama. Kui tal eesti keeles sõna või väljend meelde ei tule, teeb ta otsetõlke inglise keelest ja kui me ei saa aru mida ta räägib, siis omakorda tõlgime tema öeldud inglise keelde, siis saame aru, mida ta tahtis öelda ja lisaks ütleme, kuidas see eesti keeles on. Seega meil toimub vahest selline suuremat sorti tõlkimistegevus 😀 Kooli aastaraamat sai valmis, Eestis neid eriti ei tehta, küll aga USA-s ilma nendeta ei saa. Seekord oli see väga paks ja väga-väga värviline! Seal on eraldi lehed lõpuklassi omadele, kus nad siis saavad öelda mõne mõttetera või ise midagi arvata, paar mõtet olid päris head! Rasmus sai seal ka uue “viimase nime” ja on nüüd Koivi 😀

Sigonella põhi-ja keskkooli väga värviline aastaraamat.

Koolivaheajal käisime ostlemas. Rasmus valis omale nutikella, ta ikkagi arvas, et tal võiks see olla ja meeldis Samsung Active2. Kuna me nägime seda Euronicsis ja ka siin on see hinnatasemelt kallim, kui teised poed, siis Jaak tellis selle talle veebist. Mina sain oma sünnipäevakingi kohe kätte, USA poes oli Fitbit Versa3 täitsa olemas ja dollarites samas hinnas, mis eurodes, seega Jaak ostis kohe ära. Jaagul endal on nutikas kell juba üsna ammu. Esimestel päevadel oli Rasmus väga usin jälgima, kas tal sammud tulevad täis ja käis spetsiaalselt õues jalutamas või ümber maja jooksmas. Nüüd muidugi on vaimustus juba natuke jahtunud 😀 Eks mul oli sama, kogu aeg jälgisin ja kandsin, kuni peale paari nädalat hakkasid osad sõrmed tõmblema ja käsi suri tihti ära. Nüüd öösiti enam ei kanna ja kui tean, et päev tuleb laisk, nagu viimasel ajal pühapäevad on olnud, ka ei kanna. Juba on parem 🙂 Eks ma seda rohkem trennide jaoks ju tahtsingi, et pulssi jälgida. Seda ülesannet täidab see kell ideaalselt. Õpin iga päev seda paremini tundma ning leian uusi seadistusi ning funktsioone, väga tore mänguasi. Mulle ju kellad meeldivad, erinevat värvi ja tegumoega, need on aksessuaarid, mida erinevate riietega kanda. Selles on “süüdi” tegelikult Relika, kes mulle reisidelt neid tooma hakkas, lihtsad ja odavad kellad, kuid näevad väga stiilsed välja. Need ei peagi õiget aega näitama, lihtsalt on käel kenad. Ühesõnaga, ma juba ammu jälgin Sitsiilia stiilis ehete ja kellade lehte “Isola Bella” ning olen silma peale pannud, et tahan kindlasti mälestuseks kella saada. Ükskord varem sattusime ühes poes sellele peale, ehted väga ilusad ei ole, liiga suured. Mõne ripatsi äkki ikka ostan veel, aga kellad! Nii palju ja nii ilusad! Nüüd kui Porte di Catanias ringi kolasime kiikasin sisse ühte ehete poodi ja seal olid need kellad müügil ja 25% allahinnatud, ma muidugi pidin ju ostma. Nüüd on mul emadepäeva kingitus ka olemas. Lisaks me muidugi avastasime mingi aeg tagasi, et USA baasi poes müüakse ka “Isola Bella” toodangut, et kui tulevad allahindlused, siis saab midagi ehk soetada. Ma seal juveeli nurgas ei käi ja nüüd peale 1,5 aastat jalutasime sealt läbi ja leidsime igasuguseid toredaid kaupu 🙂 Lisaks müüakse siin USA poes Natura Siberica tooteid, ma olin väga väga üllatunud ja nii südant soojendav on pakendilt lugeda, Made in Estonia 😍

Luban olla edaspidi usinam kirjutaja, praegu olen kuidagi oma päevad igasuguseid tegevusi täis toppinud ja õhtul enam ei jaksa midagi asjalikku teha ja nii see blogi natuke unarusse jäi. Kindlasti on suur osa ka sellel, et kuna me ju jätkuvalt ei saa kusagil käia, siis ei ole midagi juhtunud ega uusi kogemusi tekkinud, seega ei ole ka midagi jagada. Maist peaks taas aega rohkem tekkima, sest siis saab läbi itaalia keele kursus, mida ma kindlasti taga igatsema hakkan. Lisaks, kui Eestis taas reeglid lõdvenevad ja spordisaalid avatakse, siis jäävad ära mu veebitrennid, mida ma praegu olenevalt tunniplaanist teen 3-4 korda nädalas. Väga mõnusa energiaga trennid! Õnneks jäävad küll salvestused FB-sse alles, aga olen avastanud, et otse on väga lahe teha ja oma emotsioone teistega jagada. Lisaks võtsin Tartu Ülikooli tasuta kursuse “Sissevaade psühholoogiasse”, mis kestab 7 nädalat ja iga nädal on uus teema. Esimesel nädalal oli sissejuhatus ja see oli suhteliselt lihtne, kuulasin loengud ära, tegin mõned märkmed ja lõputesti sipsti 95% ära. Teine nädal enam nii lihtsalt ei läinud, keerulisemaks läks ja rohkem infot tuli peale. Kuna hakkasin alles laupäeva õhtul õppima, siis testi ajaks olin juba üsna väsinud, kuid vägagi jonni täis, kuid kui peale 6-dat katset ikka 90% täis ei tulnud, mis on miinimumnõue, maksimum oli 88%, siis lõpetasin ära ja tõdesin fakti, et hommik on õhtust targem ning värske peaga materjalid uuesti läbi töötades, sain 100%. Neljapäeva õhtuti mängin ma internetis Telia inimestega lauamänge . Mulle lauamängud väga meeldivad, kuid kolmekesi on suhteliselt igav mängida ja Jaak eriti ei viitsi ka. Seega olin väga rõõmus, kui endine kolleeg mind sinna kutsus. Seega alates kella 17:00 paar-kolm kuni neli tundi olen klapid peas ja lauamängude maailmas. Väga lahe on, ma enamus inimesi ei tunne, kuna nad on peamiselt IT-poolelt, kuid me tunneme ühiseid inimesi ja Telia teemadel rääkides, saan aru, millest jutt. Üldiselt me lobiseme niisama maast ja ilmast ning aeg kaob lennates. Ma küll väga hea mängija ei ole, keegi peab ju kaotama ka, seega ma mängin pigem seltskonna pärast ja eks väike hasart tuleb ka sisse, kuid enamus vastas on suured fännid ja strateegid, seega ma seal lihtsalt osades mängudes klõpsin ja loodan, et ehk mõni punkt ikka tuleb 😀 Lisaks on FB täis tasuta webinare, osad on päris asjalikud ja teised mitte niiväga. See koroona aeg on selles mõttes küll väga tänuväärne, et väga palju huvitavaid ja tasuta asju tehakse, ole ainult meister ja leia need üles. Seega sinna mu aeg viimasel ajal kaobki ja lisaks muidugi kokkamine ning vähemalt kahel nädalal Rasmusel järgi käimine, mis ka omakorda olenevalt päevast 2-2,5 kõige magusamat päevast aega “ära röövib”. Aga eks need tegevused saavad mõne aja pärast nagunii otsa, kui olukord koroona rindel normaliseerub ning lapsel koolivaheaeg algab, kaugel see juuni enam on 😉

Eilse tuule ja vihma eest oli üks kiisu ennast meie terrassile mugavalt sisse seadnud 😀 15.04

Lisaks muidugi ootame uudiseid, mis tsooni Sitsiilia kukub, kuna kuulujutud käivad, et meid tahetakse nüüd “punasesse” lükata, kui mandril olukord stabiliseerub ja numbrid kukuvad, siis meil jällegi tõusevad. Eks siin on suurem segadus ka selle statistikaga. Aprilli alguses oli Itaalias suur skandaal, eriti muidugi Sitsiilias, kus siinne tervishoiu minister koos viie kaaslasega võltsisid alates novembrist andmeid, et me “punasesse” ei kukuks. Nüüd lapitakse neid numbreid ja näidatakse väidetavalt õiget infot ja haigestumise numbrid kasvasid päevade lõikes keskeltläbi 400-500 võrra, seega oleme nüüd stabiilselt viimastel nädalatel üle 1000 uue juhtumiga olnud. Tegelikult ei ole mul enam vahet, kas “punane” või “oranž”, nagunii on kindel, et enne mai algust keegi “kollasesse” ei saa ja seega mingit lõdvenemist loota ei ole. Küll Roomas protestitakse ja nõutakse reeglite lõdvendamist, eks siis näis, mida otsustatakse. Õigem oleks kinni olla ja mais lõdvendada, siis võiks ju suvi sama tšill tulla nagu eelmisel aastal 🌞

Kui mina pusisin oma Shindo venitusi teha, tegi Rasmus sellist jooga asendit, mul nimi ei tule praegu meelde, aga hetkel ta veel paindub 😉

Imelist kevadet ja püsige terved!

Lõpuks ometi, kevad!

27.03.2021

Sellest kolmapäevast lõpuks ometi ilmad paranesid. Teisipäeval oli ainult +12 kraadi, tuul, äike, vihm ja selline tunne, et ei lähegi iial soojaks. Kogu see kole ilma trall kestis siis natuke üle nädala ja oli väga tüütu. Kuid iga kole saab ükskord otsa ja alates sellest kolmapäevast on kraadid usinasti üles poole roninud ja täna oli meie koduse kraadiklaasi järgi varjus suisa +21 kraadi. Käisin täna taas üle väga pika aja ka kepikõndi tegemas, seekord ei olnud üldse nii kole raske, kui eelmine kord, kui pikk paus sisse jäi. Õhk oli mõnusalt soe, isegi kui oli vari ja tuul puhus, siis oli selline kevadiselt soe õhk – teate ju küll, kui soe suvebriiz peale puhub ning enam ei teki tungivat soovi midagi peale tõmmata. Just selline ilm on täna ja vaadates ilmateadet, siis nii peakski jääma ja aina soojemaks minema. Mulle see sobib! Ükspäev avastasin, et olen endale kuus (!) erinevat ilmaäppi kokku ahnitsenud 😀 Vaatan küll ainult seda, mis telefonil automaatselt ees on, kuid kui see ennustab halba ilma, siis klikin teised ka läbi, äkki mõni ennustab midagi paremat, siiani on need kõik suht sarnaselt käitunud … Peaks mõnest äkki loobuma 🤔

+21 varjus! No mida veel tahta 🙂 Kevadist lilleilu ka! 27.03

Mul oli kolmapäeval plaanis suurem vannitubade koristus, kuid meie kallis Suur Tossutaja otsustas teisti. Nüüd on ilm jälle selge ja miski ei sega tuha teekonda, seega on paras aeg taaskord meid väikese tuhapilvega kostitada. Seega olid mu hommikused koristamisele planeeritud 1,5 tundi täidetud hoopiski rõdudelt ja majaümbrusest tuhaliiva kokku pühkimisega …

“Nunnu” tuhapilveke meie poole teel 24.03 kl 7:00

Peale koleilmasid hakkasid mu tomatid ka kasvama. Need pistsid oma ninad sõna otseses mõttes välja tundidega, kui hommikul katte pealt võtsin oli kolm taimekest, õhtuks juba 11! Seega on lootust, et mõne tomatitaime ikka saame 🙂 Kurgid plaanime homme maha panna, seega on ka aiandushooaeg saanud piduliku alguse.

Eile oli Rasmuse sünnipäev – kuraditosin täis! Kinkide osas oli ta taas väga tagasihoidlik – arhitektuuri seeriast lego ja 3D öö versiooni puzzle. Käisime veel poes lisaks, et äkki ta tahab veel midagi, mille peale enne ei mõelnud. Sai ühe 3D puzzle juurde ja avaldas soovi nutikella osas. Jaak ostis siin mingi aeg tagasi omale nutika kella ja nüüd Rasmus ikka käib ja uurib, mida see kell näitab ja aegajalt leiab, et täitsa tore kell on, et tal võiks ka olla. Minu Huawei nutikell ei ühildu enam mu telefoniga korralikult ja lisaks saab kellal aku imekiiresti tühjaks, seega Jaak otsustas, et kingib mulle sünnipäevaks uue nutikella. Peab nüüd hakkama otsima, milline see kõige vingem on 🙂

Ülestõusmispühad on siin väga suured pühad. Lisaks on suur šokolaadimunade hullus. Kuna eelmine aasta käisime me sel ajal ainult Lidlis, siis oli ju totaalne lockdown siin, siis seal on selline tagasihoidlik valik. Neljapäeval sattusime Decosse ja kui jõulude ajal on kõik need kohad neid keeksi laadseid kooke täis, siis seekord olid kõik kohad neid mune täis. Ja inimesed ostsid ja hulgi, kohe väga hulgi! Ma ei ole süvenenud, mis traditsioon siin sellega on või mida tehakse, igatahes valik oli meeletu. Me ostsime mõni aeg tagasi juba Lidlist need ära, sel aastal on Lidli munade üllatused väga tobedad ja igavad, sarnanevad limapommidele ja kui katki lähevad, siis sees on suhteliselt ebameeldiv vedelik. Rasmus sai seda juba koristada 😀 Jaak ei ole rohkem lubanud neid osta, aga ma arvan, et ühe siiski lubame veel, et munadepüha ajal saaks ka suure šokolaadimuna avada. Jaak on pildil siis selle kõige suurema Lidli šokolaadimuna versiooniga.

Külmade ilmadega tekib mul kohe vastupandamatu soov midagi küpsetada, esiteks annab köögis sooja ahju ees toimetamine sooja ja kõik magus ning hea, mis ahjust välja tuleb on väga lohutav süüa! Tegin siis taaskord sotšnikke, seekord väiksemaid, eelmine kord tegin selle läbimõõduga, mis retsept soovitas ja need ei olnud eriti ahvatlevad. Seekord tulid sellised armsad väikesed ampsud, mis väga ruttu ainult otsa said … Esimest korda elus tegin tuuletaskuid, küll jah Ragne kokkab retsepti järgi, kus need pigem nägid välja nagu kohupiimatäidisega ekleerid. Mul on juba ammu mõte neid teha olnud ja täiesti enese teadmata tegin seda Itaalia isadepäeval. Eriti huvitav kokkulangevus oli see, et sama maius on üks Itaalia isadepäeva koogikestest, nimeks sel “bignè di San Giuseppe”. Nemad siin lihtsalt teevad taignast rõnga ning panevad pärast ohtralt peale kas keedukreemi või ricotta kohupiima ning kaunistuseks kirsi, igatahes läks seekord küll kogemata väga hästi – isadepäeva puhul täiesti kohalik maius, lihtsalt natuke teisel kujul. Juuni alguses on USA isadepäev ja novembris siis Eesti oma, küll Jaagul on ikka palju tähistamist 😀 Lisaks leidsin lõpuks saia retsepti, mis ei ole potisai ega ciabatta vaid normaalne sai. Retsept on peaaegu samasugune nagu ciabattal aga küpsetatakse keeksi vormis, seega saab sellise toreda vormisaia. Seega, kui edaspidi tuleb soov saia järgi, teen seda.

Siis, kui ilm on kole ja kutsub küpsetama

Vahepeal oli St. Patricu päev, mida ameeriklased väga suurelt tähistavad. Algselt pidi “meeleheitel koduperenaiste” klubi kogunema ühe eestvedaja juures, kuid kuna just siis hakkas kehtima “oranž” tsoon kolis üritus üle veebi. Sega otsustasin osaleda, kohale ma ei oleks viitsinud sõita, ta elab ca 1h autosõidu tee kaugusel, arvestades siinseid vahemaid ei ole see üldse mingi aeg ega kaugus, kuid lihtsalt ei olnud tunnet, et peaks minema. Lisaks kehtis ka siis reegel, et väljapool oma pere võib kuni kaks võõrast olla. Ma ei tea, kas nad tegid nii julgelt selle üleskutse, kuna enamus ameeriklasi siin on juba vaktsineeritud või mida nad mõtlesid. Igatahes oli plaan mängida St. Patricu Bingot ja natuke niisama lobiseda. Ma arvasin, et läheb ikka pikalt, aga kuna Zoomis on 40 minutit tasuta, siis oli üritus 40 minutit. Päris tore oli vahelduseks midagi muud teha ja osasid tuttavaid nägusid jälle näha. Tutvuste tegemise osas on küll väga kehvad lood, kuna kõik üritused ja kokkusaamised on tühistatud, siis väga siin uusi tuttavaid endale ei leia, mina ei leia, Jaak töökaaslastega ikka tutvub ja saab oma tutvusringkonda laiendada, ma paraku sellega väga kiidelda ei saa …

Väga väike osa “meeleheitel koduperenaiste” klubi liikmetest.

Natuke ka naabritest – eelmisel kolmapäeval tulid vanakesed siia, koristasid veidi ja viisid poisi ära. Ja nüüd on täielik vaikus olnud, poiss pole selle 1,5 nädala jooksul kordagi siin käinud, valitseb mõnus vaikus ja rahu. Eelmisel neljapäeval käis jälle politsei, seisis natuke naabri aia taga ja sõitis siis edasi. Täna kepikõndi tehes, trehvasin ka politseiautoga, nad hakkasid just alumisest väravast välja sõitma. Ei teagi, kas peaks õnnelik olema, et politsei siin nüüd silma peal käib hoidmas ja seda narko asja nii tõsiselt võtab või pigem peaks olema häritud, et nad siin tiirutavad. Siin ringi liikudes me ju maske ei kanna ja “punase” tsooni ajal liigume ikka külas ringi, kuigi mõlemad tegevused on keelatud ja trahvitavad. Loodetavasti nad ei keskendu trahvimisele vaid narko teemale ja fookus on pigem seal. Sel nädalal, äkki oli kolmapäeval, käisid vanakesed koos tütrega koristamas, tegid väga põhjaliku koristuse. Koer oli ka neil kaasas, Rasmus oli sellest eriti vaimustuses ning nentis fakti, et koeral on kuidagi paksem kasukas seljas 😀

Siis kui Arktiline külm tuli ja mäe valgeks värvis 18.03

Suur Tossutaja on märtsikuu jooksul 20 korda pursanud … Vahepeal kuulutas Sitsiilia president välja hädaolukorra, kuna lähedal olevad linnad ei jõudnud eelmist kiviklibu veel lõpuni koristada, kui uus juba kaela sadas. Viimane kord oli lennujaam ka taas kinni, just selle tuhaliiva pärast, lennukitel on libedavõitu õhku tõusta ja maanduda. Üldiselt meile Suur Tossutaja meeldib, aga peamiselt siis kui ta ta oma tuhapilve teistesse suundadesse ajab, mitte meie peale. See tuhaliiva kokku pühkimine hakkab juba tüütuks muutuma …

Püsige terved ja imeilusat alanud kevadet! Tädi Pille, veelkord palju palju õnne tänase sünnipäeva puhul!

Kes talve tellis!?

17.03.2021

Pühapäevaga lõppes kevad ja nüüd on meil jälle talv. Öine temperatuur langeb sinna +7 kanti ning päeval jääb sinna +17 kanti. Esmaspäeval oli väga suur tuul ja eile vihmane. Samasugust ilma ennustatakse terveks selleks nädalaks – jahedad temperatuurid, tugevad tuuled ning vihmahood. Eelmise aasta pilte vaadates selgus, et sellel ajal olid meil juba tomatid ja kurgid maha istutatud, esimesed päikesevannid võetud ning üldse tundus, et muru oli rohelisem ja päike soojem 😀 Tegelikult läks päriselt soojaks ikkagi aprillist, seega see aeg ei ole enam kaugel. Sel aastal olen ma oma taimedega koledasti hilja peale jäänud. Kurgiseemned otsustasin kohe otse peenrasse istutada aga paraku ei ole me leidnud kusagilt peenrakatet, kurkidele ma tahaks seda alla panna, seega need veel ei ole maha istutatud. Tomatiseemned on kaks nädalat eelkasvanud, kuid ninad veel välja pole pistnud. Eks siis paistab, mis sel aastal nende taimedega saab, loodetavasti ikka midagi saab.

See eest õitsevad mu orhidee, jõulukaktus, nartsissid ja portulak-turdlehe (peaks see taim olema 🙂 )

Mõni aeg tagasi käisime me Siracusas turul ja saime oma kalad kätte. Ostsime seekord esimesest letist, mis on ülipikk ja kus on vähemalt 5 müüjat, kes kõik segamini kõva häälega midagi seletavad. Mulle jäi seekord silma mereannisegu – võtsin selle ühe karbi ca 400g ja 5€, Lidli külmutatud segu on odavam aga see oli ikkagi värske ja otse turult. Eelmine kord ostsime tuunikala (1kg 18€), siis seekord oli kord mõõkkala käes, selle 1kg hind on 14€. Jaak on vaadanud Eestis ka nende hindasid ja leiab, et me peame siin neid kalu võimalikult palju sööma, sest Eestis olevate hindadega ta keeldub neid ostmast. Ma ei ole kunagi vaadanud, mis need maksavad, kuna ka lõhefilee soodushind tundub mulle kole kallis 😀 Ega ma muud nende kalafileedega teha ei oska, kui pannil ära praadida. Väga maitsvad on need igal juhul!

Mereannisalat ja mõõkkala filee – ahjaaa ja see suur kausitäis ploomtomateid oli 2€

Vahepeal oli naistepäev. Sattusime sel päeval Augustas ringi sõitma ja iga nurga peal müüdi mimosasid – kõik oli kollane 🙂 See on siinne naistepäeva lill või noh tegelikult on need sellised väikesed kollased pallikesed, mis kasvavad puu otsas. Nüüd me muidugi näeme neid igal pool, enne ei osanud arvata, mis need on, nüüd kui teame, siis jäävad kohe silma. Eelmine aasta ei saanudki neid näha, kuna sel ajal olime me ju totaalses lock downis ja ringi ei sõitnud. Lisaks lubasime omale kreemisaiakesed, üks kaalus ca 500g 😀 Paksult kreemi täis, peale ära söömist oli tunne nagu oleks pool kreemitorti ära söönud, aga ikkagi väga hea oli!

Mimosad ja kreemisai – head naistepäeva!

Naabripoisi saaga jätkub! Mina vana teada tuntud muretseja ja kui tundub, et midagi on valesti, siis tuleks aidata või abi pakkuda. Ühesõnaga, eile oli Rasmusel väga lühike päev ja tulime umbes 12:00 paiku juba koju. Naabritel kõik välistuled põlesid, ka majakatusel, kus tavaliselt ei põle. Lisaks märkasin, et aia küljes nagu oleks midagi. Läksin siis lähemalt vaatama ja seal oli käsitsi kirjutatud kiri. Tegin pildi ja tõlkisin Google abiga ära … See oli suur viga – kiri oli imelik, kuid ärevaks tegi mind üks osa sellest, mis kõlas umbes nii:” … ma lähen ja võtan oma elu Palermos, kus minusuguseid aktsepteeritakse … ” Eeeee, mh!? No ja see jäi mind hullult vaevama, eriti ju inimesi siin ei liigu, et kes seda kirja veel näeb. Samas oli ta auto maja ees, seega kuidas see tüüp siis sinna Palermosse pidi saama … No ühesõnaga ma olin ikka võrdlemisi mures ja kirjutasin perenaisele ja palusin, et ta helistaks naabritele, et nad oma pojaga ühendust võtaks. Liza neile kirjast ei rääkinud, lihtsalt ütles, et ma olen mures. No ja kui Liza pärast tagasi helistas, kui ta naabrinaisega oli pikemalt rääkinud, said asjad selgemaks ja minu jaoks ka palju murettekitavamaks. Ehk naabripoisil on tekkinud väga suured probleemid – vanemad on talle korduvalt politseid kutsunud, kasutab narkootikume ja pidi eksnaist öösiti kontrollimas käima. Väidetavalt oli ta mõni aeg tagasi oma naisest lahku läinud ja pärast seda tal ka need probleemid tekkisid. Okei, see arusaamatu käitumine ja udused silmad – neile on nüüd seletus olemas. Naabrid ise politseid ei tahtnud kutsuda, sest kui poiss saab teada, et nemad kutsusid, siis ta pidi väga kurjaks saama ja vanemad kardavad teda. Arutasime siis Lizaga, et mida teha, kas ignoreerida, kutsuda politsei või paluda valvuri abi. Kuna mr. Francol oli vaba päev, suhtles Liza mingi teise administratsiooni inimesega, kes ütles, et kutsuge politsei. No igatahes nende helistamiste vahepeal ärkas naabripoiss üles, käis kiskus kirja maha, samal ajal sõitis keegi ka ta värava taha, midagi nad rääkisid ja naabripoiss sõitis minema. Väravad jättis lahti. Umbes 16:00 paiku jõudis Jaak koju ja ütles, et politsei tiirutab siin meil ringi. Emmm, mh!? Kes selle nüüd kutsus? Kolm politseiniku kõndisid ringi, olid naabri hoovis ja mõne aja pärast sõitsid ära. Millalgi öösel on naabripoiss ka tagasi tulnud, auto on hoovis ja värvad kinni. Ma ei oskagi nüüd mingit seisukohta selle tralli peale võtta. Esiteks selline nalja tegemise kiri, ei ole üldse naljakas, arvestades praegust aega, kus inimesed ongi täiesti viimase piiri peale viidud, eriti siin, kus nagu reaalselt kehtivadki piirangud, mis inimeste ringi liikumist piiravad. Ma ei tea, kas naabripoiss ise kirjutas selle või tegi keegi talle halba nalja, sest see oli väljapoolt täpselt väravapoolte ristumiskohta teibitud. Mul on siinkohal väga vastu käivad tunded, kas ma oleks pidanud ignoreerima, aga kui oleks päriselt olnud, mis siis … Kuidas edaspidi käituda, ei võta seda tõsiselt, vähemalt mitte tema puhul? Lisaks, kui ta on tihti narkouimas, siis kuidas ma aru saan, et ta on ohtlik? Narkomaanid on ju ettearvamatud … Avariisse ta siiani veel sattunud ei ole, seega tuleb loota, et midagi ei juhtu ka. Meid ta seganud ega tüüdanud ei ole, seega tuleb loota, et nii jääbki. Igatahes mul on väga kõhe tunne väljas käia, kui ma tean, et ta siin on, kerge hirm ja väga tugev tema vältimise soov on … Lisaks ma ju ei tea, kas ta teab, et eile politsei siin käis ja kes muu vihje sai anda, kui mitte meie … Kas ta nüüd peab meie peale ka vimma? Väga palju agasid ja olekseid on siin loos. Ei ole kerge elada teadmises, et Su kõrval majas on probleemne noormees …

Lõpetuseks rõõmsamal teemal. Meie Suur Tossutaja on märtsis 15 korda pursanud, mis tähendab, et tervelt 2 päeva on ta rahulik olnud. Kuna pühapäeva öösel vastu esmaspäeva läks külmaks, siis on mägi taas valge, kuni tänase hommikuni 😀 Mõned pildid on saadud ka valge lumega, ma ise tegin ka ühe. Täna ma magasin väga rahutult, iga natukese aja tagant käis nagu kõmin, see ei olnud kõu ega plahvatus vaid selline väga kummaline heli, ma ei oska seda kuidagi seletada. Jaak muidugi ei kuulnud mitte midagi, ka siis kui ta juba üleval oli ja ma ütlesin, et kuula nüüd, praegu on. Pärast FB-s vulkaaniinstituudi postitust lugedes selgus, et Etna tegi seda seda häält ja see pidi täiesti normaalne olema, ainus oht, mis sellega kaasneb ongi see, et magada ei saa 😀 Küll ei ole see konkreetne heli iga kord, vaid teatud juhtudel, kui õhurõhud ja niiskus jm faktorid kokku langevad. Kui juba mina siia kaugele kuulsin, siis ma ei kujuta ette, kuidas lähemal elavad inimesed täna magada said … Mägi teeb ikka korralikku häält, kui ta aktiivne on.

Väga hea tabamus – 16.03 õhtupooliku purtsatused, FB grupist võetud pilt.

Eilne, 16.03 suurem pauk – FB grupist võetud pilt.

Lihtsalt ilusalt värviline kraater 🙂 Pilt FB grupist võetud.

Püsige terved ja ilusat kevade ootust!

“Plirts plärts käes märts”

05.03.2021

Kuhu sel ajal nüüd äkki kiire hakkas!? Me lähetus saab ju niiviisi jube kiiresti läbi ja me peame, õigemini mina pean, tagasi reaalsusesse ehk töö, kodu, rutiin, masendus, stress, pime ja külm Eesti, rütmi tagasi kolima, prrrrr … Ainus hea asi, mis tagasi kolimisel ees ootab, et saab taas oma kalleid inimesi näost näkku näha, selleks ajaks on see koroona jura juba taandunud. Igatahes, ma ei ole üldse rahul, et see kõik läbi saab, nüüd kus ma lõpuks sisse olen elanud … Hetkel olen baasis ja teen aega parajaks, kuni Jaak trennis on, nägin ka Igorit, kes teatas, et nad jäävad vähemalt aastaks veel ja pühendavad viimase aasta Sitsiilias ringi reisimisele ja kui Sloveenias uut inimest koolitatud ei saada, siis jäävad nad veelgi pikemaks … Eestis sellest asja ei tehta, igaüks on täpselt niikaua, kui ette nähtud ja pikendamist ei toimu. Eks peab nüüd siis võtma kõigest viimast, niipalju kui vähegi annab. Itaalia värvub järjest enam “oranži” ja “punast” värvi, seega sinna reisimine on jätkuvalt raskendatud. Sitsiilia on õnneks jätkuvalt “kollane” ja liigub “valge” suunal ning Sardiina on juba nädal aega “valge” olnud. Seega on meil lootust jätkuvale liikumisvabadusele Sitsiilia piires 🙂

Kolmapäeva hommikul olin ma üle väga pika aja täiesti endast väljas ja vägagi nõutu. Olin rõõmsalt oma hommiku jooga ära teinud, võtnud hommikuse dušši ning kolinud alla korrusele, et hommikusööki teha, kõht oli selle aja peale jube tühjaks läinud. Tegin alumise korruse luuke lahti ja pilk jäi jalgväravale, hmmmm, mis narts see seal ripub, kas keegi on meile midagi aia külge pannud. Ei, issand, see on vist kass! Nojahhh, tormasin üles binokli järgi ja piilusin distantsilt, oligi kass. Värava vahele kinni jäänud ja rippus seal niisama. Võtsin julguse kokku ja läksin õue, oligi kass ja vist surnud, vähemalt ta ei liigutanud. Jeerum, kui vastik, kassilaip ripub meie värava küljes, kuidas ma ta kätte saan, kuhu ma selle laiba panema peaks?! Kui siin mõni väiksem loom auto alla jääb nt. kass, siis sinna see jääbki, kuni on asfaldiga üheks sõidetud … No ma ei osanud mitte midagi teha ja kirjutasin perenaisele, sest tõesti, kuhu see elutu keha panna tuleks … Olin üsna endast väljas, kui äkki kuulsin, et naabripoiss sõitis ära ja nagu tal viimasel ajal kombeks, siis kummi vilistades ja tuututades, temast kirjutan ma hiljem natuke veel. Vaatasin sel ajal aknast välja ja kass liigutas! Huhhhh, ta on elus, jumal tänatud! Tõmbasin siis kummikindad kätte, igaks juhuks võtsin harja ja kühvli ka, juhul kui ma kätega teda haarata ei saa ja läksin vapralt värava juurde. Kass näugus, hammustas väravat ja sebis oma esimeste käppadega. Võtsin siis temast kinni ja tõstsin nii kõrgele, et ta värava vahelt läbi mahuks, kass kukkus teisele poole maha ja kiiresti esimeste käppadega, tagakeha järgi lohistades, liikus mäest üles. Rumalad kassid, mida nad turnivad väravate otsa, kui pole vaja. Väga jube kogemus ja ma loodan, et rohkem sellist asja kogema ei pea. Kui see oleks juhtunud siis, kui meid kodus poleks olnud, siis olekski kassi laip meid ees oodanud. Minu jaoks väga šokeeriv kogemus igatahes. Ahjaaa ja õnneks perenaine ei olnud veel mu sõnumeid lugenud, seega kustutasin kiirelt need ära … Ja hommikusöök oli väga dieedikas, sest söögiisu oli laksust kadunud 😀

Naabripoisist – ta on tagasi ja on sehkendanud umbes nädal aega iga päev ja mõnikord ka öö maja juures. Meil on tunne, et ta ei ole peale seda obadust enam väga normaalne … Nüüd on tal kombeks tulla keset ööd, nii 2:00 paiku või siis sel ajal jällegi kuhugi ära sõita. Kusjuures siinsete majade juures on see imelik, et kui maja on vaikne, siis kuuleb ja tunnetab peaaegu kõike, mis ümberringi toimub. Seega kui mul öösel on sel hetkel kergema une faas, siis ma ärkan üles, et sest kutt prõmmib auto ustega ja nagu mitte üks kord, vaid nagu ikka mitu korda ning südamest ja meie maja väriseb selle peale. Kui ta on koos sõpradega, siis on kosta ka seda jutukõminat, ühel öösel ärkas ka Rasmus selle peale üles ja oli suhtliselt hirmul, et mis toimub. Suvel on seda lärmi rohkem ja harjud ära, kuid praegusel perioodil on see harjumatu. Teiseks, ta jätab kõik välistuled põlema, terveks ööks ja aeg ajalt ka terveks päevaks. Värava jätab samuti lahti ning sõidab ta viimasel ajal täiesti pööraselt, kihutab, vilistab kummi ning tuututab. Nagu poolearuline! Ühel päeval pühkisin taas tuhaliiva kokku ja ta kihutas just sel hetkel koju. Kuna olin maja ees, siis tervitasin teda, ta ei pannud mind alguses tähele ja ehmatas päris korralikult. Ma siis tegelesin oma asjadega edasi ja kutt hakkas äkki lihtsalt kõva häälega laulma ja jalgpalli taguma … Emmm okei, õnneks liikusin ma maja teisele poole, aga laulmist kuulsin ma ikka edasi 😀 Õnneks sõitis ta enne ära, kui mul oli vaja ära minna, põrka temaga veel kusagil tee peal kokku. Täna varahommikul oli ta näiteks all parkimisplatsil ja rääkis telefoniga … Igatahes käitub ta väga veidralt ja natuke häirivalt, Jaak pakkus, et peaks korra veel ühe obaduse andma, äkki siis loksub paika tagasi 😀

Tuhaliivast saab ka kunsti teha! Pilt võetud internetist.

Suur Tossutaja on taas viimastel päevadel kõvasti tossutanud. Õnneks on tuhka meie poole tulnud ainult ühel korral. Taaskord suleti lennujaam, kuna kõik kohad olid tuhaliiva täis ja see on ju libe. Lisaks liikus tuhapilv ühel päeval Maltani välja. Eile käis ka üks korralik purts, Jaak nägi seda töölt ja kohe helistas, et kas see pilv tuleb meie kodu peale. Hommikul oli ka näha, et Suur Tossutaja tossas, aga ma ei pannud tähele, et see vahepeal pauku oli teinud. Õnneks liikus pilv mere peale ja meieni ei jõudnud, aga toreda pildi sain ikkagi. Baasis on tänavad pühkimata ja lastel on rõõmu palju, saab mööda tuhaliiva uisutada. See on ju libe, sellepärast ka aina hoiatatakse, et piirake kiirust ja et pidurdusteekond pikeneb, nagu Eestis jää peal sõidaks. Kodus on sidruneid ka tore korjata, saad korraliku tuhaliiva krae vahele 😀

Teisipäevane tuhapilv jõudis Maltani. 2.03 Paremal – kahest kraatrist korraga müdistab. 4.03

Meie kõrval pikalt tühjalt seisnud majal on omanikud. Paar nädalat on käinud seal suuremat sorti toimetamine. Aia on nad korda saanud, saaginud, pühkinud, lõikunud ja põletanud. Neil on ikka väga suur aed, peale puhastamist on sealt igast huvitavaid asju välja tulnud, näiteks üks trepp, mis viib alumisse aeda, aias on teed ja peenra ääred, mis enne ühtlaselt võsa oli. Maja juures on välidušš ning maja alune garaaž. Tänaseks on nad kolinud majja ja lõhuvad seal hoolega. Tundub, et meie rahu ja vaikus on leidnud lõpu 🙁 Lisaks käib neil seal palju inimesi läbi ja mitmel õhtul on nad juba terrassil istunud, jutustanud ja veini joonud. Peremees on sellise halli peaga keskealine meesterahvas, kes oskab väga hästi inglise keelt. Ma ükspäev viisin prügi välja ja ta kõnetas mind. Ta ütles oma nime ka, aga mul on nimede peale megahalb mälu, aga kõlas väga tüüpilise Itaalia nime moodi, Lorenzo vmt. Mulle tundub, et ta on kas ülevalt külast või on tema ongi seal enne elanud, sest kõik tunnevad teda ja ülevalt külast käivad neile need külalised. Ühesõnaga müra, lärmi ja inimesi on tunduvalt rohkem liikvel, kui me harjunud oleme. Varajane ettevalmistus suveks 😉

Vasakul enne aug 2019 ja paremal praegu märts 2021

Vasakul enne sept 2019, paremal märts 2021, kõik on puhas ja neil on seal taga trepp, kust alla saab 🙂

Meie maja peale remonti pildid ka, kus kõik on ilus ja uus 🙂

Värske värv ja uuenduskuuri läbinud pizzamaja tugisammas.

Üks töömeestest puhkehetkel ja taustal on näha, kuidas naabrihoovis on tekkinud teerajad ning lillepeenarde ääred, enne oli kõik ühtlase sodi all peidus.

Eesti sünnipäev vol2, kui olime kätte saanud oma musta leiva. Lisaks oli Lidlis müügil õlis anšoovised, mis on peaaegu nagu kodumaine kilu, seega lasime hea maitsta 🙂

Ma ei tea, kuidas tulp peaks kasvama, kuid minu peenras kasvavad nad nii:

Ahjaaa ja nii tore, et Terevisiooni satuvad lehti lugema tuttavad näod. Müni päev tagasi oli endine kolleeg Helen, kõigepealt näidati teda uudistes, kus Arvamusfestivalist räägiti ja järgmisel hetkel oli ta lehti lappamas. Kuna too päev vaatasin salvestust õhtul, hommikul ei olnud aega, siis kohe kirjutasin ka temaga. Nii südant soojendav on toredaid inimesi telekast vaadata. Lisaks on olnud Jüri, kellega ka kohe suhtlema pidin ja perekond Pinod, Kajale ma ei kirjutanud, ta jagas ise sotsiaalmeedias ise seda infot 🙂 Elagu Terevisioon!

Püsige terved!

Põuaperiood

26.02.2021

Meil ei ole üldse vihma sadanud, ma ei mäletagi millal viimati sadas … Mitte, et ma kurdaks, aga ma unustan aeda kasta 😀 Avastasin ükspäev, et maasikad on nukralt lössi vajunud ja tulbipeenar on selline kuivavõitu ning sidrunipuu all maapind juba lõhenenud. Proovin pingsalt meeles hoida, et kastma peab. Pole ju harjunud … Tundub, et Jaak peab kastmissüsteemi uuesti üles installeerima 😀 Ilmad on olnud imeliselt kevadised, loodame, et nüüd mingit ootamatut külmalainet koos koleda vihma ja muu jamaga ei tule.

*Nartsissid õues ja lõpuks toas lõhnamas … Tulbid pärinevad Lidlist, aias veel veel ei ole … 10.02*

Söömisega on meil olnud hästi. Kui ma muidu olen Dunkin Donutsit vaadanud pilguga, et ehhhh ei isuta, siis sõbrapäeva paiku donutseid nähes tekkis vastupandamatu isu ja tuli muidugi osta. Nüüd on jälle pikaks ajaks rahu majas 🙂 Veel tegin esimest korda elus tuunikala-muna pirukaid – maitsesid väga hästi! No ja ciabatta küpsetamine tuleb mul ka juba üsna hästi välja, katsetan siin taignaga, et kord on liiga paks ja siis liiga vedel, et milline see paras on. Õige ciabatta on ju õhuline ja aukudega, aga apelsini marmelaad kukub ju akudest läbi, seega ükskord kui tihkem tuli, oli moosisaia palju parem süüa 😀 Kuna leidsin lihtsa retsepti ja nüüd õnnestub järjest paremini, siis ma mõtlen, et jäängi ise küpsetama, kuni selle hetkeni, mil väljas 30 kraadi on ja ahju lähedalegi ei taha minna, siis ostan saiapoiste käest rõõmuga seda edasi 😉 Ja see aeg saabub üsna varsti … Ahjaaa, vastlakukleid tegin ka, aga pilt jäi tegemata, mul oli sel õhtul just üks veebipidu, ning lisaks pakkus Suur Tossutaja oma esimese show, kus see tuhk meie maja peale tuli, seega ma sebisin mitut asja korraga ja pildi tegemine läks täitsa meelest 😀 Tegin kukleid kaks korda, Jaak tellis katsetuse ka, hea, et tellis, esimesed läksid millegipärast untsu, teised õnnestusid ideaalselt! Kirsimoosi ja vahukoorega – mmmmm, ideaalsed!

Tegin paar päeva tagasi lõpuks sidrunimarmelaadi. Jaak juba ammu uurib, et kus on, kast sidrunitega on nurgas – puu peal aina kasvavad ja marmelaadi ikka ei ole. No ma ei tea, millistest apelsinidest ja sidrunitest Lia Virkus siin Sitsiilias neid tegi, mul igatahes sellised ei tule nagu tema retsepti ja piltide järgi olema peaks. Mõlemas retseptis on kirjas, et lisa niipalju vett, et viljaliha oleks kaetud – mul tuleb kilost viljast juba niipalju mahla, et viljaliha on mitmekordselt kaetud. Järgmine kord tuleb osa mahlast ära juua, muidu jääb liiga vedel. Sidrunimarmelaad iseenesest läks marmelaadiks, arvatavasti seal oli seda haput piisavalt palju, et pärast taheneda. Väga omapärase maitsega, ciabattaga ei kannata süüa, liiga hapu, paneme nüüd seda õhtuse tee sisse. Ma suhkruga ju koonerdasin ka 😀

Üks sidrun oli otsustanud okste vahele kasvada 😀

Meie suured plaanid koolivaheajal Itaalisse trippima minna, said eile õnnetu lõpu, kui tuli teatavaks, et Itaalia valitsus otsustas pikendada regioonide vahelist liikumiskeeldu kuni 7.04. Proovivad ära hoida rahvaste liikumise pühade perioodil. Loodame, et siis “punasesse” ei panda, jõulude ajal ju tehti nii. Eks tuleb siis vaadata kuhu meil siin veel minna on vaja ja ainult loota, et püsime nii kaua “kollases”. Hetkel ei ole veel infot, et midagi meil muutuks, eile oli mingi uudis juba väljas, kus ennustati, kes kuhu jääb või kukub ja me olime ikka “kollased”. Samas pool mandri oma oli juba “oranžiks” värvunud. Kui ikka rahvas taas liikuma lasta, siis läheb levima, midagi ei ole teha … Elame nädala kaupa ja teeme otsuseid vastavalt sellele, kuhu värvitsoonidesse me kukume. Eelmine teisipäev käisime siis taas poodides, saime Rasmusele ja Jaagule ka uued kruusid, nüüd on meil väga ilusad kruusid. Jaak valis olude sunnil Saksamaa, kuna teised ei olnud väga atraktiivsed. Lisaks võtsime seekord shoppamist tõsiselt ja ostsime riideid. Sunnime oma mõtteid liigutama sinna suunda, et kui Eestisse tuleme, siis on garderoob ka uuendatud, sest siin on allahindlused, mis päriselt on ka allahindlused. Jube raske on muidugi vaadata, selle pilguga, et oleks vaja pintsakut, jopet või mõnda muud paksemat riideeset, kui siin seda kohe üldse mitte vaja ei ole … Jaak on olnud hädas nn. casual pintsakutega, Eestis käib mööda poode ja ükski ei sobi. Siin läksime ühte pintsakupoodi, meil olid muidugi suured kõhklused, et kohalikud on nii pisikesed, et suuri numbreid nagunii ei ole, kuid tulime poest kahe pintsaku ja õhema kampsuniga. Pintsakud olid nagu selga õmmeldud, jah ühel peab natuke nööpe taha poole õmblema, muidu on liiga lai, aga uskumatu, suisa kaks erinevat pintsakut ja kohe sobisid. Ma sain Desigualist kaks pluusi, ma üldiselt ei käi seal poes, sest see on ju jube kallis. Iseenesest mulle Desigual meeldib, eristub ja omapärane, aga hinna pärast ei käi ma seal. Sattusime pakkumisele, kus teatud tooted koos ostes on lisaallahindlus 60% ja juhtumisi mu need kaks pluusi sinna sobisidki, ning sain pikkade varrukatega polo moodi pluusi ning suvise pluusi kokku 30€. Sellise raha eest olen ma seal poes küll nõus käima 🙂

Leidsime mäel lume üles! Outleti sõites põhja poolses küljes on mägi täitsa valge! 16.02

Meil on maja peal ehitajad. Õigemini nad remondivad trepi alust, see kobrutas ja oli lahti. Lisaks parandasid veel mõned postid ja värvivad seina. Nad tulid toimetama juba eelmise nädala neljapäevast. Kaks pikka päeva rassisid, mul oli kohe päevakava sassis 😀 Ei lähe ju kodust ära, äkki neil on midagi vaja. Esmaspäeval pidid nad tulema värvima ja teisipäeval pidi tulema maakler majast pilte tegema. Esmaspäeval ootan ja ootan ning kedagi ei tule, lõpuks uurisin perenaiselt, et kuhu töömehed jäävad. Selgus, et värv ei ole valmis … Eeee, mh?! Värvinäidise võtsid nad juba neljapäeval, kas tõesti ei suudeta siin kahe päevaga + nädalavahetus juurde värvi kokku segada. Tundub, et mitte. Sain perenaisest aru, et maakler ka ei tule, kuna remont pole valmis. Võtsin siis esmaspäeva väga vabalt, laisklesin ja lillegi ei liigutanud. Teisipäeva hommikul, kui perenaine kirjutas, et maakler jääb hiljaks, sest unustas midagi maha, siis läks mul kole kiireks. Ega maja väga must ju ei olnud, lihtsalt asjad tuli ära panna, niipalju kui sai. Magamistoa aken puhtaks pesta, et vaadet näeks ning pindadelt tolm võtta ehk kõik asjad, millega ma arvasin, et on aega küll, tuli kiirelt 40 minutiga ära teha. Ma olin pärast päris väsinud kohe 😀 Maakler siis pildistas ja tegi 360 kraadi pilte ja oli üle tunni aja siin toimetamas. Ta oli selline omapärane meesterahvas, kui tavaliselt inimesed pigem saavad keelest aru ja ise vastu ei räägi, siis tema oskas piiratud määral inglise keelt rääkida, kuid ta ei saanud midagi aru, mida ma vastu rääkisin 😀 😀 😀 Teistega seda probleemi nagu ei ole olnud, seega ma ei arva, et viga on minus 😀 Siia lõppu sobib hästi mu itaalia keele õpetaja ütlus, kui olin tunnis õpikust midagi ette lugenud: “Väga tubli! Ilusa hispaania keele hääldusega lugesid, palun nüüd itaalia keele reeglite järgi.” 😀 😀 😀

Trepialune enne ja remondi ajal, peale pilt tuleb siis millalgi hiljem, kui nad valmis on saanud.

Kaubanduskeskuses sattusime raamatupoodi, sain Rasmusele kassikalendri. See on selline tore kalender, kus ühel lehel on pikk jutt selle kassi tõu kohta ning teisel poolel on siis kalendri osa. Kõik muidugi puha itaalia keeles, saabki nüüd natuke keeleõpet harjutada. Jaagule jäi silma üks väga omapärane teos. Vaata pilti …

Kiisu kalender ning Marxi ja Engelisi “Kommunistliku partei *manifest*“

Rasmus tuli üleeile koju ühe raamatuga. Me olime väga üllatunud, et ta üleüldse sellises mõõdus raamatut vaatab! Nad olid kirjanduse tunnis Poe luuletust lugenud ja Rasmusele see meeldis, seega ta võttis raamatukogus Poe kogutud teosed, mis meenutab ühte korraliku entsüklopeediat.

Paar väikest asja veel, millest mul aina läheb meelest rääkida, kuid mis on USA baasile väga iseloomulik. Baasi värvas mõõdetakse jätkuvalt temperatuuri. Ükskord baasi minnes unustati mõõtmine sootuks ära, sest poisid lõid usinasti kulpi ja tervitasid Jaaku. Ma ei saanud aru, kust see nüüd tuli, enne pole ma seda tähele pannud. Kuna USA sõjaväes jälgitakse väga hoolega, millises auastmes ollakse, siis kõiki ülemaid tervitatakse kulbi löömise ja korrektse tervitusega, see on neil kohe veres. Jaagul on läbipääsu loal kirjas, et ta on kapteni auastmes, siis kõik kohe tõmbavad selja sirgeks ja tervitavad. Väga võõras ja minule naljakas 😀 Vastlapäeval poisile baasi järgi sõites kuulsime valves olevate poiste raadiotes teadet:”This is a test, this is not a war!” ja nii mitu korda järjest. Ma hoidsin naeru tagasi, sest see kõlas jälle väga naljakalt. Jaagul oli juba info, et teises baasis on nn. evakueerimise õppused, seega saime kohe aru, millest jutt käis. Täna just oli FB Sigonella grupis ka kerge segadus, kuna Marinais, kus kõik nad elavad, selline eraldatud USA linnak, olid tulnud ruuporitest hädaohu teated. Testiti süsteeme, kas töötavad, kui ikka Suur Tossutaja mingi hetk lõplikult üle käte läheb, siis saab häire anda. Olen jooksvalt täiendanud vulkaani postituses olevat piltide linki, kuna Suur Tossutaja on nüüd üle nädala iga päev silmailu pakkunud. Mõni päev rohkem mõni päev vähem. Eesti sünnipäeva auks, tegi ta eriti uhke etteaste, kus tulesammas oli ca 1km kõrgune. Looduslik ilutulestik! Seega võite sinna postitusele ka pilgu peale visata ning albumist pilte juurde vaadata. Panen kodust tehtud ja netist leitud parimad palad siia lõppu ka.

Eesti sünnipäeva auks! Kodust tehtud 24.02 kl 21:53

Ahjaaaa, taaskord suured tänud Liinale, kes on meie armas pakisaatja. Seekord saabus pakk 10 päevaga! Uskumatu, mul oli vaim täiesti valmis taas kuu aega ootama, hea, et ma teisipäeval paki jälgimise lehte piilusin. Saadetis oli jõudnud Milani ja eile saime paki kätte. Nüüd on meil musta leiba ja suur Eesti lipp. Teeme täna Eesti sünnipäev vol.2 tähistada! Veelkord aitäh lisanänni ja armsate tervituste eest!