Category: Uus elu uues riigis

13.01.2021

…. jätkame kodus istumisega 😢 Sitsiilia on hetkel “oranžis” tsoonis, mis tähendab, et oma linna piirest kaugemale liikuda ei tohi, kui mõjuvat põhjust ei ole. Sitsiilia president tahtis küll “punasesse” tsooni määramist, aga riiklikul tasandil õnneks vaadati numbreid ja arvati, et olukord ei ole nii hull ja olete “oranžis”. Meid see eriti ei lohuta, sest saarele seiklema ei pääse kummalgi juhul. Lisaks on tänasest 10 piirkonda Sitsiilia siseselt “punases” tsoonis, enne oli seitse. Lisaks oli eile haigestunute rekord – üle 1900 inimese, nii palju pole kunagi Sitsiilias haigeid tuvastatud. Reedel peaks hakkama kehtima uus reeglistik, seega täna õhtul või homme ehk selgub millisesse tsooni satume ja kas tulevad täiendavad või muudetud reeglid või jääb kõik samamoodi edasi, kui seni. Hakkab juba väga tüütuks minema, tahaks uuesti seiklema minna. Vaatasime täna just järelvaatamise alt ETV2 pealt saatesarja Itaaliast ning tekkis kohe igatsus nende linnade ja mägede järgi, saaks ainult ometi see jama läbi ning uuesti vähemalt saarele seiklema minna. Kuna kusagil ei ole käinud ja midagi ei ole teinud, siis pole väga ka värskeid pilte mida jagada, seega on seekordses postitused pildid, mis kunagi ammu tehtud, aga jäänud jagamata. Küll olen laenanud netiavarustest paar pilti, et praegust ilu saaks imetleda.

Jaak on olnud nüüd nädala kodune, kuna ta arvas, et on noor mees ja võib trennis endale kõike lubada ning tõmbas omal mingi lihase õlas ära, et nüüd on suhteliselt kangekaelne. Mis omakorda tähendab seda, et ma olen sel nädalal olnud taksojuht 😀 Reede vastu laupäeva ööd tabas meid imelik ilmastikunähtus – sadas “porivihma”. Jaak läks laupäeva hommikul apelsine ostma ja tagasi tulles teatas, et autod oleks nagu poriga üle pritsitud. Pärast lugesin Meteo.it lehelt, et meie kohale oli jõudnud Sahara liivapilv ja kuna sattus sadama ka, siis tuli alla mingi sodi. Kuna nädalavahetusel oli ilm heitlik, jäidki autod pesemata. Esmaspäeval viisin lapse kooli Peugeotiga, ma ei ole sellega juba ma ei tea kui kaua aega sõitnud, noh see, et surfirannas ca 500m sõitsin ei lähe arvesse. Imelik oli, selline vaikne ja sujuv, teeaugud ja muhud ei andnud üldse tunda, kuid kiirendusega oli küll kehvasti, vajutad gaasi, aga edasi väga ei liigu 😀 Esmaspäeval oli au tunda end, kui siilike udus. Pool kooliteed oli täiesti paksu udu sees, eriti huvitav oli sõita kiirteel, sein oli kogu aeg ees ja äkki paistab kaks punast täppi, selge, mingi auto. Ühesõnaga oli üsna huvitav sõita ja kuna auto oli pesemata, siis tagumine ja külje aknad olid ju lisaks sellele ka mustad, seega nähtavus oli suhteliselt nigel. Igatahes võtsin ette autode pesu, kuna päeva peale läks ilm ilusaks päikesepaisteliseks ja ca 17 kraadi ning tuuletu, vahepeal oli mõni pilvetups ka, seega sain autod õnnelikult pestud. Järgi läksin Seatiga ja kui palju see müriseb ning kõik augud loeb üle, kuid see-eest kiirendab nagu tuul 😀 Imedeime juhtus ka, reedel põles mootorituli ja käivitamine oli nagu ikka, pikemat teed sõites kõik korras ja lühemat otsa sõites tuleb uuesti käima meelitada, siis peale mudavihma ja autopesu kadus mootorituli ära ja auto käivitub nüüd igas olukorras, olenemata sõidetud tee pikkusest … Nojahhh, me siis ei vii teda veel poistele remonti 😉

Rasmusel on see nädal eksaminädal, mis on huvitavalt üles ehitatud, ühel päeval on jätkuvalt neli õppesessiooni, kuid kaks ainet. Esimeses sessioonis kordavad teemasid ja teises on eksam, siis on lõunapaus ning seejärel teine aine sama loogikaga. Reede on tal vaba, kuna siis õpetajad teevad kokkuvõtteid ja panevad veerandihindeid välja. Esmaspäev on ka vaba, siis on USA-s riigipüha. Seega tuleb nüüd pikem nädalavahetus, mida saame “rõõmsalt” kodus mööda saata. Kui muidu pole vahet, mis tsoonis me oleme, siis nendel pikkadel nädalavahetustel on mul küll jube kahju, kui kuhugi minna ei saa. Raisatud aeg … Jaagul on tööl jälle viirus lahti pääsenud, seega tehti nende üksuses ka uuesti töökorraldus ümber. Neil on kolm gruppi ja iga grupp käib oma nädalal tööl ning tiimijuhid saavad reedeti kokku ja annavad ülevaate. Kuna Jaak eelmine nädal oli tööl, siis tema tiim läheb alles ülejärgmine nädal. Küll jah peab ta reedeti kohal käima. Seega osutame me Rasmusele taksoteenust, kui Jaagul vabad päevad on. Muidugi võib alati olla oht, et kui Sitsiilia “punasesse” tsooni kukub, siis pannakse kool ka distantsõppele. Kuna Sitsiilia president tegi veel eraldi korralduse, et Sitsiilias on kõik klassid distantsõppel, muidu “oranžis” tsoonis on kuni 6 klassini kontaktõpe. Rasmusele tuli teise poolaasta tunniplaan ka ja itaalia keele ning kunsti asemel on nüüd kehaline ning sissejuhatus ajakirjandusse. Kust see tekkis, me ei tea, igatahes kunagi tehtud valikutest me midagi ei saanud. Antud ainet annab talle juba tuttav õpetaja, seega on uus ainult kehalise õpetaja.

Pikemat aega on olnud pilvine ja selline udune ilm, siis me ei ole ka Suurt Tossutajat ammu näinud. Teisipäeval, kui Rasmust üles läksin ajama, nii 6:20 paiku, siis oli taevas selge ja tulemöll taas nähtaval, leegitses taas kahest kraatrist korraga, see on ikka väga äge, kui on näha, kuidas purskab. Kahju ainult, et kui päike tõuseb ja valgeks läheb, siis ta vaibub. Lootsin kooliteel seda lähemalt näha, aga selleks ajaks ajas ta ainult tossu välja 🙁 Lisaks on meil siin olnud veel kaks maavärinat üks Catanias ja teine Nicosias, mõlemad jäid sinna 3-3,5 kanti ja meile tunda ei olnud. Kuigi seda Catania oma oli väidetavalt ka Siracusasse tunda olnud, no meil igatahes midagi ei värisenud.

Ilusat talve jätku ja püsige terved!

06.01.2021

Head uut 2021 aastat kõigile! Kuigi meil on siin öine liikumiskeeld, siis oli liikumist nii meie külas kui siin lähiümbruses üsna palju, kuna ilutulestikku lasti üsna usinasti. Catanias sähvis ja paukus ka väga korralikult. Saime Eestist sõpradelt, kellega juba lugematuid kordi uut aastat vahetanud oleme, üllatus videokõne – nii tore oli neid kõiki näha, väike koduigatsus tuli isegi peale. Eesti aja järgi 24:00 võtsime me uue aasta vastu. Ostsin Lidlist hunniku ilutulestikku ja säraküünlaid, nii 15€ eest. Laskma hakates selgus, et need olid sellised väikesed, maksimaalselt 1m kõrgusele lendasid. Saime selle raha eest päris tükk aega ilutulestikku nautida. Lisaks pakkus looduslikku silmailu ka Suur Tossutaja ja seda suisa kahest kraatrist korraga.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Meid tabas külmalaine – kolm päeva on olnud ikka kohe külm, öösel on temperatuur langenud 7-8 kraadi kanti ja päeval üle 14 ei ole tõusnud. Esmaspäeval oli külm tuul ka veel lisaks, prrrr. Puhus maja külmaks ja õues ei tahtnud üldse olla. Eile õnneks tuult ei olnud, seega see külm ei tundunud nii karm. Täna öösel oli taas normaalne 10 kraadi ja päev tõotab ka soe ning ilus päikseline tulla. Ilmateade lubab, et kuni uue nädala alguseni peaks siinkandis olema kevadine 🙂 See mulle sobib. Peale seda, kui meil boiler korda tehti kulub gaasi ka mõistlikult. Kütma hakkasime alles novembri viimasest nädalast ja siis läks gaasi ca 5% nädalas, siis nüüd ilmade jahenedes on läinud ca 10% nädalas, kui eelmisel aastal enne remonti läks gaasi ca 15% nädalas ja külmal ajal veidi rohkemgi. Kõigi eeldusete järgi tuleb täna gaas, kuigi Itaalias on täna riigipüha, imelik, et gaasifirma tööd teeb, aga meile sobib 😉 Võrreldes eelmise aastaga on olnud sügis ja talv väga kuiv. Jah, vihma on küll sadanud, aga mitte niipalju kui eelmisel aastal ja hommikust kastet on ka vähem olnud, seega niiskus meid niipalju ei kummita. Võibolla oleme ära ka harjunud juba, sest mõõdik toas näitab ikka 60-70% olenevalt päevast, seega on ikkagi võrdlemisi niiske.

• 

• 

Sügisesed tuuled ja tormine meri on meie randa kõvasti räsinud ning tulvaveed on uuristanud korraliku kraavi. Loodetavasti tehakse see suvitushooajaks uuesti korda. Mul ei meenu, et eelmisel aastal see nii trööstitus olukorras oleks olnud, aga eks mälu teeb trikke ja ikka tundub, et ennem oli parem 😀 Arvatavasti segab meenutust suvised mälestused, kui kõik veel korras oli …

• 

• 

• 

Minu Seatike hakkas aasta lõpus trikitama. Mõni aeg tagasi hakkas mootori ohutuli põlema, Jaak vaatas ja proovis aru saada, milles asi ning arvas, et mingi andur annab viga. Kuna auto sõidab ja mootor töötab normaalselt, me midagi ette ei võtnud. Kuid ühel hetkel poest ära tulles enam auto hästi ei käivitunud. Mitu korda peab proovima, enne kui käima läheb. Veider on see, et kui lapsel koolis järgi käia, siis käivitub kohe ja kodust minnes külmast peast ka. Kuid kui Decos või Lidlis poodlemas käia, siis hakkab jonnima ning ei taha üldse käivituda. Ei saagi aru, miks ta nii teeb, eks uuel nädalal tuleb ta ikka Augustasse remonti viia ehk poisid teevad korda. Kui juba käivitub, siis sõidab ilusti ja mingeid anomaalsusi ei tähelda. Jaak ostis Peugeotile uued rehvid ka, eelmised olid juba üsna siledaks kulunud ning vihmase ilmaga kippus libisema. Nüüd on Jaak jälle vihmaga kõige kiirem mees siin pool Peipsit, kuna kohalikud sõidavad vihmaga väga aeglaselt 😉 Rehvivahetuse koha vihje sai ta kolleegilt, kes ütles, et seal on enam vähem mõistlikud hinnad ning omaniku naine räägib saksa keelt. Tol päeval läks Jaagul taas hästi, kuna naine ei plaaninud remondikotta tulla, aga mõtles hommikul ümber ning Jaak sai lihtsalt asjad aetud. Selgus ka, et naine rääkis inglise keelt. Tädi pakkus talle kohvi ja seni kuni rehve toodi – neid mida meie autole vaja oli ju koha peal muidugi ei olnud – nad natuke jutustasid. Taas saime kinnitust sellele, et sitsiillased väga oma ninast kaugemale ei näe, kaitsevad oma piirkonda ning ei ole eriti avatud uuele. Turiste nad küll armastavad, aga keeli õppida ei taha ning maailmas ringi reisimine ning uute kogemuste saamine ei ole neile oluline. Lisaks uuris Jaak ka seda, et selle koroona valguses, miks suremus tõusnud on, siis tädi ütles, et eks need kes väga raskelt haigena siinsetesse haiglatesse satuvad väga omal jalal enam välja ei kipu tulema … See võib olla natuke ülekohtune, mõni arst on kindlasti tasemel ka, iseasi kas selle juurde satud. Jaak muidugi teatas selle peale, et kui meil peaks haiglaravi vaja minema, siis läheme kasvõi eralennuga, aga siia haiglasse me ei lähe 😀 No ma loodan, et meil ei ole üldse kuhugi haiglasse vaja minna, et oleme jätkuvalt sama terved ja tublid edasi. Kerged nohud ja kurguvalud on meid ka sel sügis-talvel tabanud, aga õnneks ei midagi hullu. Õhtuti joome perekondlikult teed – Jaagu vanemad korjasid meile pärnaõit ja mu tädi liivanõmme, seega oleme kodumaisete raviteedega kenasti varustatud. Ma jooks hea meelega õhtul oma aia piparmündi teed, aga Rasmusele see ei maitse.

• 

• 

Meie tee ääres teenuseid pakkunud “tädi” on juba mitu kuud “kadunud” olnud. Päris nukker on niiviisi sõita, kui ta meid tee ääres üldse ei tervita … Loodetavasti tuleb ta kevade ja soojade ilmade saabudes uuesti tagasi. Küll on tulnud meil siin uued “tädid”. Ühed on ranna tee ääres, sellised noorukesed tunduvad, pikkade tumedate juuste ja väga nappide riietega. Tavaliselt on nad kahekesi, ükspäev oli üks üksi ja tegi filmidest tuttavat postitantsu liigutusi, hõõrutas puusi ja vehkis peaga. Kummaline vaatepilt oli, aga klienti peab ju püüdma. Rasmuse koolitee ääres on ka uue koha peal kaks uut “tädi”, kui päikesevari on tee ääres, siis on “tädid” kohal. Nemad tavaliselt istuvad oma toolikestel paksud joped seljas ja ootavad. Jaak on veel paaris kohas uusi “tädisid” näinud, keda enne seal pole olnud. Ei teagi, kas turule on tulnud uus tegija või tööpuudus juba nii suur, et “tädisid” tuleb omal käel igasse võimalikku kohta aina juurde … Igatahes ma iga kord neid nähes mõtlen, miks nad seda teevad ja kas neil tõesti muid võimalusi ei ole, kahju on mul neist muidugi ka …

Rasmusel algas sellest esmaspäevast kool, järgmine nädal on eksamite nädal, ma ei ole hästi aru saanud, kas Rasmusel ka on, aga tunniplaan on neil küll samas rütmis nagu eksamiplaanis kirjas oli. Semester lõppeb 14.01 ära ja siis peaksid hakkama ka uued ained, seekord meilt ei küsitud, mida vabaainetena soovime, eks siis paistab milline tunniplaan saadetakse. Teoreetiliselt peaksid kunst ja itaalia keel läbi saama. Millal siin koolid avatakse veel ei tea, numbrid on küll langustrendis, aga mitte oodatud tempos, seega valitsus on väga ettevaatlik. Osad piirkonnad on juba öelnud, peamiselt mandril ja põhjas, et enne jaanuari lõppu nad keskkoole ei ava. Lisaks on segane ka mis meid ees ootab, praegune reeglistik kehtib 15.01, kuid järjest võetakse selliseid ajutisi meetmeid kasutusele. Eile ja täna on kogu Itaalia “punases tsoonis” ehk peab kodudes istuma, kuna täna on riigipüha. Homme ja reede on kogu Itaalia “kollases” ehk saab üsna vabalt toimetada, regioonide vahel ilma põhjuseta reisida ei tohi ehk Sitsiilia piires on liikumine lubatud. Nädalavahetusel on jälle “oranz”, enamus kohti on kinni k.a kaubanduskeskused ning liikuda tohib oma linna/maakonna piires, kuid mis siis edasi saab on teadmata. Arvatavasti määratakse taas need värvitsoonid ja nende reeglite järgi läheb elu edasi. Sitsiilias on viimastel päevadel haigestumine taas tõusnud, kui detsembris kukkus juba sinna 700-900 haigestunut päevas ja 1000-1200 terveks saajat, siis nüüd kolm neli päeva on haigestunud 1200-1400 ja tervenenuid 300-600. Suremus kukkus ka sinna 20 kanti, siis nüüd on jälle natuke alla 40. Loodetavasti jääme oma näitudega ikka “kollasesse” tsooni, saaks nädalavahetustel natukenegi ringi liikuda. See uudis meid eriti ei rõõmustanud, et kuni jaanuari lõpuni on nädalavahetustel kõik kaubanduskeskused kinni. Meil oli just plaanis laupäeval shoppama minna, midagi väga vaja küll ei ole, aga äkki on midagi head ja odavat. Sitsiilias algab homsest suur allahindluste periood, mis kestab 15.03. Tavaliselt on need allahindlused alanud 2.01, aga kuna piirangud on peal, siis lükati edasi. Lugesin eile just uudist, et iga Itaalia piirkond teeb omal ajal sellega algust, kusagil algab alles 31.01. See koroona on ikka kõik asjad segamini löönud ja sellest koha peal istumisest hakkab ka juba natuke kõrini saama … Esmaspäev oli “oranz” päev, seega eeldasime, et Augustas on vajalikud poed lahti, kuid kohale jõudes selgus, et kõik olid kinni v.a toidupoed. Pargime tavaliselt kiriku kõrvale ja seekord olid seal matused ning matuseautoks oli Maserati, seda ei näe just iga päev …

Suur Tossutaja jätkab oma tegevust ka uuel aastal, kuna oli võrdlemisi külm, siis oli esmaspäeva hommikul mägi väga suures ulatuses lumega kaetud ning tossutas muidugi ka nagu Suurele Tossutajale kohane.

Olge hoitud ja püsige terved!

25.12.2020

Rahulikku jõuluaega kõigile! Kuna meil on siin ekstrarahulik, ikkagi punane tsoon ja kodust nina välja pista ei tohi, siis kasutan võimalust ja proovin nüüd selle aasta tegemised ja mõtted kõik kirja panna, mis siiani on kirjutamata, et uuel aastal siis juba uute mõtete ja tegemistega alustada.

Sain oma jõulukingid sel aastal varakult kätte. Uhket ja võimsat triikraua pilti ma juba jagasin. Olen seda juba mitu korda kasutanud ka ja see on tõepoolest ülimugav. Väga kerge, kõik on kohe sirge ja triikimisele kulub vähemalt veerandi võrra vähem aega. Nii võib triikimine isegi meeldima hakata … või siiski mitte 😀 Teine, meie kogu pere lemmik, on robottolmuimeja Roborock S5 Max, hellitavalt Meie Nunnu. Neid on meil nüüd juhuse tahtel kaks tükki, kuna see esimene, mille kohta kirjutati, et saadeti saatjale tagasi, tuli ikkagi kohale. Sellele oli tehtud postiasutuses turvakontroll, oli täiendavas karbis ning Security Check kleepsuga kinni tõmmatud. Originaalpakend oli täiesti terve, ühtegi muljumise ega muud vigastuse jälge ei olnud näha. Me ei saanudki aru, miks see tagasi saatmise teade oli pandud. Igatahes installeerisime selle kohe lahti, tõmbasime praktiliselt igasse seadmesse äpi, kuhu vähegi sai ja lasime tal toimetama hakata. Robot on kaks ühes ehk tal on nii tolmuimemine kui ka lapiga pesu. Lasime alguses tal korra kõik korrused lihtsalt tolmust puhtaks pühkida ja järgmisel korral juba mopiga ka. Hiljem juhendist lugedes selgus, et enne kui lapiga pesu kasutada, tuleb tavalises tolmu režiimis kolm korda enne üle lasta … Emm nojahhh, niipalju siis sellest … Meie Nunnu suurim fänn on Rasmus. Kui ta kodus on, siis ma üldiselt lasen tal sellega toimetada. Talle meeldib äpist vaadata, kus ja kuidas Nunnu liigub ja ega see kuhugi kinni ei jää. Lisaks häälestas ta äpis korrused ära, tegi tsoonid ja keelatud piirkonnad, seega ta teab kõige paremini, kuidas sellega ümber tuleb käia. Mulle Meie Nunnu väga meeldib, sel ajal kui ta toimetab, saan ma kõike muud teha – näiteks tolmulapiga ringi käia või kraanikausse puhtaks nühkida või niisama vedeleda 🙂 Paari nädala tagant käin käsitsi mopiga trepid ka üle, sinna ju Meie Nunnu minna ei saa. Koristamisest on saanud samuti üsna meeldiv tegevus 🙂

Pakkidest, saime Eestist 20.11 teele pandud paki 14.12 lõpuks kätte. Eestist välja saadeti 24.11. Milanosse jõudis 12.12, Rooma 13.12 ja 14.12 hommikul oli juba valvuri käes, seega Itaalia pinnale jõudes toimus paki edasiliikumine ülihelikiirusel. Kus ja miks ta transiidis kinni istus, ei teagi. Mõtlesin, et uurin Omnivalt, et miks see nii kaua aega võttis, ma saan aru, et kõik liigub mööda maad, sest lennuk ju ei lenda, aga ca kolm nädalat transiidis olla on ikka ilmselgelt liig. Lasen Omnival selle jõulumöllu mööda ja uuel aastal uurin. Teatavasti ei ole neil seal midagi muutunud, kõik on nii nagu alati jõulude ajal on olnud – ülekoormus, kontori rahvas on abiks ja lisaks muidugi koroona, mis neil samuti “külas” on ja tänu sellele tööjõudu vähem. Suured tänud Liinale, kes paki meie poole teele pani ja kellelt saime ka oma selle aasta esimese jõulukaardi 🙂 Rasmusel on nüüd mõneks ajaks jälle tatart, saigi paar päeva enne paki saabumist otsa ning leiba, saime Eesti leiba! Olime küll mures, et see on selle aja peale hallitama läinud, aga õnneks mitte 🙂 Talvisel ajal hoitakse pakke piisavalt jahedates kohtades, et käest ära õnneks ei lähe, suvel oleks hoopis teine lugu …

• 

• 

Söögist ja kokkamisest. Olen suurema osa Lia Virkuse “Sitsiilia köök. Päikseline Itaalia” kokaraamatus olevatest retseptidest läbi teinud. Olen natuke häiritud, kuna see raamat ei ole tal just kõige paremini õnnestunud. Osadel retseptidel on juhend väga puudulik või vead sees nt. retseptis on natuke soola aga õpetuses on äkki suhkur kirjutatud … Mõned toidud on päris maitsvad ja meie koduses menüüs tihti sees, teised on jälle, et korra teen ja rohkem ei ahvatle. Küll on see raamat tore selles osas, et seal on Palermo kohalik memmeke, kelle retseptide järgi kokatakse ning kõikidel on juures lugu. Neid on väga huvitav lugeda. Viimased katsetused sealt oli “Suhkrustatud apelsinikoored” ja apelsini marmelaad. Koored küll sellised ei tulnud nagu kokaraamatu pildil ning marmelaad jäi vedelaks, kuna panin suhkrut poole vähem. Maitsevad tuli ikkagi 🙂 Apelsinide hooaeg on jätkuvalt täies hoos, oleme juba paar korda suuremas koguses neid ostnud ja kord päevas vähemalt tarbime perekondlikult värskelt pressitud apelsinimahla. Sidrunid valmivad ka suure hooga, sel aastal on saak kordi suurem, kui eelmisel aastal oli. Nagu eelmisel aastal nii ka sel korral pressisin mahla välja ja panin jääkottidesse, edaspidi on hea sidrunkuubikuid tee või vee sisse pista.

• 

• 

• 

• 

Juba üsna ammu, siis kui hakati taaselustama piiranguid, käisime Siracusas turul ja ostsime tuunikala. See on kole kallis, kilo hind jääb sinna 25€ kanti. Teisi kalu müüakse ka ja väga palju ning odavamalt, aga paraku ei oska ma nendega jätkuvalt mitte midagi peale hakata. Tuunikala tuli igatahes väga hea! Lisaks katsetasin ka artišokki, sellel on tüütult palju mitte söödavat osa. Katsetan nüüd lähipäevil ahjuversiooni ka ära, eelmine kord oli keedetud versioon. Täitsa söödav, aga ühest saab imeväikese koguse, seega sobib see pigem snäkiks, kui põhiroa kõrvale garneeringuks.

• 

• 

• 

Leidsin Decost lõpuks presspärmi! Pidin kohe ostma, aga saiakeste küpsetamisest sai mul isu vahepeal täis. Kuna sellel oli parim enne 1.12, pidin ikkagi ära tegema ja mõni päev tagasi võtsin kätte ja tegin kaneelirulle. Kuna see kerkis nii mühinal – täiesti õigus on neil, kes ütlevad, et presspärmist magusaid saiu tuleb teha, jäävad maitsvamad ja kerkivad ka paremini, sain nii pidusaia, kui ka rullid. Edaspidi tuleb teha pool kogust. Lisaks, ma ei teadnudki, et mul on suur isu maksa järgi, enne kui seda Decos ükskord müügil nägin. Kohe tulid neelud maksakastme järgi, mmmm, küll see maitses hea. Maksaga üldiselt on nii, et seda kas armastatakse või vihatakse. Ma niisama maksa ei oska eriti teha, kipub ära kuivama, aga kastme ja pasteedi tegu mul üldiselt on alati õnnestunud. Kuna Eestist saabus leib, tuli mul hirmus isu maksapasteedi järgi. Olen nüüd spetsiaalselt mitu korda Decos käinud, et äkki on maks taas müügil. Ma ei olegi aru saanud, kas seda pannakse müüki vähe ja inimesed ostavad ruttu ära või pigem seda ei osteta ja pannakse vähe ning haruharva müüki. Igatahes õnnestus nädal tagasi taas maksa saada ja sain ka maksapasteedi tehtud. See sai vahetult enne jõule muidugi otsa, nagu ka kõik saadetud leivad … Aga nii hea oli! Ostsime turult ka kaktusevilju, et ikka iga aasta ära proovida, kas on sama torkivad ja magusad. Torkisid küll, vaatamata mu ekstraettevaatlikule käsitlusele ja magusad olid nad ka. Seekord saime kahte eri värvi, maitselt need ei erinenud. Augusta kohvikus, kus müüakse maailma parimaid croissant’e pidin seekord ostma küpsiseid, kuna croissant’id olid kõik juba otsas. Ka need maitsesid väga hästi! Eile tegin pistaatsiapähkli küpsiseid, midagi läks natuke valesti, sest välimus ei ole päris see ja natuke liiga kleepuvad on, aga maitsevad jumalikult. Lisaks oli meie jõululaual magustoiduks cannolid ning Sitsiilia stiilis küpsisetort.

• 

• 

• 

• 

Peale USA poest saadud vürtse, tegin valmis ka piparkoogitaigna, mis jäi ikkagi natuke vedel ning esimene plaaditäis vajus täiesti laiali, kuna tainas jäi enne sooja võtmata. Peale soojenemist ja hulga jahu lisamist tulid väga ilusad piparkoogid. Krõmpsudest piparkookidest võib ainult unistada, isegi kui need ahjust tulles on kõvemat sorti, siis natuke seistes on need kõik vägagi pehmed, meie toa õhuniiskus sügis-talvisel hooajal on jätkuvalt lihtsalt ebareaalselt kõrge, seega midagi siin väljas krõmpsuna ei püsi.

• 

• 

Kohaliku jõulukeeksi ehk panettone degusteerisime me enne jõule juba ära. Decos oli nende valik erakordselt suur! Võtsin tavalise, mis on siis kuivataud puuviljadega ning pistaatsiakreemi versiooni, sellele oli seekord kõvasti kreemi pandud. Jõululauale me seda siiski ei ostnud, tegime degustatsiooni enne ära. Pealegi süüakse seda siin alates novembri algusest kuni jaanuari keskpaigani välja. Panettone valik on poodides sama suur nagu Eestis piparkookide oma, siin lihtsalt ei teata piparkookidest mitte midagi 🙂

• 

• 

Käisime veel kolmapäeval aianduskeskuses lootuses, et äkki ikka on kuuske müügil, paraku mitte. Kuid see eest kohtasime kitsekesi, keset Augusta linna ning ma sain alpikannid, mis praegu siin igal pool õitsevad, eriti toredad on need kooli baasis, kus need on palmi alla istutatud 😉

• 

• 

Eilsel jõulusöömingul tundsin puudust verivorstidest. Sealihapraad oli väga hea, Jaak küpsetas grillil madalal kuumusel ca 6 tundi, lisaks tegime ahjukartulit ning Lidli hapukapsast. Jaak tuunis natuke kapsast – lisas õlut ning suhkrut ja maitses väga hästi. Ikeast leidsin viimane kord käies ka sinepit, mis maitseb sinepi moodi ning pohlamoos oli sealt juba enne soetatud. Seega laud oli üsna Eesti jõululaua moodi. Lisaks oli veel Ikeast saadud glögi, Jaagu arvates küll liiga magus, aga mõnusa jõulutunde tekitas siiski. Sitsiilias eraldi jõulusööke ei ole, osad koogid ja küpsised on ainult jõulude ajal, kuid soolane osa on nagu tavaliselt – valik eelroogasid, esimese põhiroana midagi pastast ning teine põhiroog on midagi kalast. Täiesti tavapärane igapäevane söögilaud …

Lõpetuseks mõned jõuluhõngulised pildid. Püsige terved ja olge hoitud!

• 

• 

• 

• 

23.12.2020

Peale eilset päeva võime 100% veendumusega tõdeda, et Sistiilia ei ole üldse Eesti moodi. Kui siiani võis selles kahelda, olenemata päikesest, soojusest, palmidest, söögist, anarhiast liikluses ja veel tuhandest muust asjast, siis peale eilset Suure Tossutaja vulkaanipurset ning õhtul toimunud maavärinat, saame täiesti kindlalt väita, et Sitsiilia ei ole nagu Eesti.

Eile, 22.12, Itaalia aja järgi 21.27 registreeriti meist ca 85km kaugusel maavärn, mida oli ka meil tunda. Igaüks oli oma korrusel – mina esimesel diivanil, heegeldasin lõpuni kaks aastat tagasi alustatud laudlina, Jaak oli teisel korrusel käsipõsakil arvuti taga ning Rasmus oma korrusel voodis ja mängis arvutimängu. Äkki hakkas kõik värisema, alguses ei saanud aru, mis see on – selline tunne nagu väga suur veoauto sõidab mööda ja sellest tekib vibratsioon. Kõik me olime väga ärevuses ja jooksime kohe üles vaatama, kas Suur Tossutaja teeb mingit eriti võimsat purset, aga ei, seal oli kõik rahulik. Olime Rasmuse rõdul ja kuulsime, kuidas küla vahel olid inimesed õue tulnud ja seletasid midagi. Tegin siis ruttu maavärina äpi lahti ja selgus, et oligi maavärn. Erinevatel andmetel 4,8 – 5,2 palli ja oli tunda kuni Palermoni välja. Mitte midagi hullu ei juhtunud ja siiani ei ole teatatud, et oleks olnud inimohvreid või majad/teed kannatada saanud, aga seal piirkonnas vaadatakse kahjustusi jätkuvalt üle. Mõni nõrgem maja kindlasti pragunes. Meil lihtsalt kergelt vibreeris kõik ja midagi katki ei kukkunud ega ümber ei läinud, aga elamus oli ikkagi väga võimas! Maavärin ei sõltunud Etnast, need olid täiesti eraldiseisvad juhtumid. Küll oli Etna purske tulemusel maavärin täpselt kaks aastat tagasi, kui Etna jalamil olevates linnades nõrgemad majad kannatada said ja pragunesid päris korralikult. Kui omale kodu otsimas käisime, siis nägime päris mitut sellist maja, millel praod sees olid. Rasmus muidugi kartis, et tal kukub lagi kaela, sest seal on praod sees – arvatavasti ka eelmisest maavärinast. Kuid seekord ei juhtunud midagi halba, ei kukkunud meile kaela ei lagi ega taevas 🙂

• 

• 

• 

Meie Suur Tossutaja on olnud juba viimased 10 päeva väga ärev. Muudkui purskab. Nüüd on nädalase vahega pakkunud meile kahte võimsat vaatepilti. Esimene suurem vulkaanipurse oli 13.12 hilisõhtul, umbes 23:00 paiku. Seda oli palja silmaga näha, binokliga paremini, aga pildile suurt midagi ei jäänud. Nüüd oli 22.12 varahommikul, kell 4:00 hakkas möllama ja umbes 7:00 paiku vaibus ära, siis läks valgeks ka ja enam midagi ei näinud. Magasime rahumeeli, kui äkki Rasmus tormas tuppa, tõmbas kardina eest ja teatas, et vulkaan purskab. Ajasin ennast üles ja tõesti väga võimsalt möllas. Läksin Rasmuse rõdule ja tegin mõned pildid, seekord on ikka näha ka, et purskas. Ma nüüd kohe väga rahul, tõendus kodust pildistades on ka olemas! Ütlesin poisile, et väga äge, aga läheme nüüd magama tagasi, mille peale ta väga konkreetselt teatas “Kell on juba 6:38, ma ei lähe enam magama!”. Nojahhh, siis küll. Erinevalt Rasmusest ja Jaagust keerasin ma ikkagi uuesti magama, vabatahtlikult vabal päeval sellisel ajal üles tõusta on kuritegu oma keha vastu! Kui esimesel korral oli tuul meie poole, siis seekord õnneks mitte. Sain usinasti rõdusid ja maja ümbrust pühkida, selline kena tuhahunnik tuli jälle kokku. Kui kõnnid, siis on tunne nagu liiva peal, tuhk ei ole üldse pehme, vaid on nagu väikesed liivaterad. Tänu sellele soovitatakse alati autol klaasid ennem pehme lapiga üle pühkida, kui kojamehi kasutad, sest need võivad aknad ära kriipida. Seekord tuhast õnneks pääsesime. Mõlemast purskest on tehtud ka YouTube videod vulkaaniinstituudi teaduri poolt – 13.12 ja 22.12. Lisaks oli muidugi internetis instituudi sait ja Sitsiilia lehed pilte täis, panen ilusamad mälestuseks siia ka ja enda tehtud ka.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

19.12 laupäeval käisime taas tuult otsimas, väidetavalt pidi saare lõuna tipus olema surfituul. Kuna ma ei uurinud, kuhu me täpsemalt läheme, siis saime väga positiivse üllatuse osaliseks – sattusime Itaalia kõige lõunapoolsemasse tippu – nii oli kujul kirjas, kuigi Lampedusa saar, mis asub veel rohkem lõunas ja kuulub ka Itaaliale, oleks nagu õigem, aga selgub, et Itaali kõige lõunapoolsem tipp on siin, meie saarel 🙂 Lisaks olime kahe mere vahel, ühele poole jäi Vahemeri ja teisele poole Joonia meri! Sellist kogemust just iga päev ei saa 🙂 Lisaks oli koht ise väga lahe, pikk liivarand ja väga palju luiteid, Rasmus luuras seal nende varjus. Ideaalne suvituskoht, kuid nagu siin kombeks, siis parkimiskohtadega oli väga-väga kitsas. Surfata ei saanudki, kuna Vahemeres, kus oli mõnus lahesopp, puhus tuul maalt merele ning Joonia meri oli liiga kivine ning surfamiseks sobiv koht oli kas kaugemal merel või imelühike rannajoon, seega Jaak surfama ei saanudki, kuid see-eest käisime täiesti kogemata Itaalia lõunapoolseimas tipus ning olime kahe mere vahel 👍🙌

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Lõunat sattusime Marzamemisse sööma – teist nädalavahetust järjest selles linnakeses 😉 Toidud olid üsna krõbeda hinnaga, aga inimesi oli restoranides üsna palju. Valisime koha, kus sai sees istuda, kuna seekord oli tuuline ja tänu sellele mitte just kõige soojem ilm, kuigi kraade näitas 16 ringis. Sõime taas mereandidest koosnevat eelrooga, seekord oli ühel suurel taldrikul kokku miksitud erinevad variandid ja kogus mõistlik. Rasmus ja mina sõime grillitud mõõkkala, sest tuunikala oli otsas ning Jaak sõi meriahvenat, mida serveeriti tervena. Restoranis olid ka kaks kohalikku kassi, kellest üks tuli Jaagu juurde süüa nuiama, tundub, et see kala on vist tema lemmik aga Jaak oli kade 😀

• 

Jõulukuusega läks meil sel aastal natuke kehvasti. Plaanisime Ikeast osta, aga 16.12 olid kõik kuused juba ära müüdud ja linnade vahel meil ka neid enam silma ei jäänud. Seega ei jäänudki muud üle, kui olla loov ja seekord on meil teistsugune jõulukuusk, värskelt täna valminud.
Imeilusat jõuluaega ja hoidke ennast!

9.12.2020

Me oleme jätkuvalt täiesti igavad ja täiesti kodused 😀 Ülemöödunud pühapäeval (29.11) oli kaks peamist kohalikku uudist, mida kogu meedia täis oli kõige olulisem – Sitsiilia on “kollases tsoonis” – juhuuu, elagu suurem liikumisvabadus ja palju õnne toitlustusettevõtetele, kes uuesti uksed lahti saavad teha ning teine uudis oli, et Cataniat tabas tornaado, mis pidi olema siinkandis üliharuldane loodusnähe – kõige enam sai kannatada lennujaama ümbrus, seal lõhkus piirdeid ja parklates olid autod katki. Päris karm võib olla, tuled reisilt ja avastad, et auto on sodiks … Lisaks muidugi teed katki, majadel kahjustused ning üleujutused – mis on siin suurema vihmaga juba tavapärane nähtus. Seoses “kollase tsooniga” tohime me taas oma saare piires ringi reisida. Eelmine nädalavahetus oleks ju võinud isegi minna, aga kuna peaaegu iga päev on suuremal või vähemal määral sadanud, siis loodusesse eriti ei kutsunud ning linnadest ei osanud enam midagi valida, kuhu võiks minna. Jaak käis laupäeval surfamas, seekord siis üksi ja lootuses, et ehk on ikka mõni surfar veel ja oli piisavalt. Pühapäeval läks päeva peale ilm vihmaseks, seega olime kodused.

28.11 oli siin lõpuks piisavalt palju tuult, et Jaak sai minna elus esimest korda väikese lohega surfama. Kuna tavaliselt pole rannas ühtegi surfarit, siis läksin temaga kaasa, et lohe üles ja alla aidata. Kohale jõudes selgus, et kõik olid kohal 😀 Merel lugesin kokku 8 lohe ja kaldal veel teist samapalju lisaks. Nii palju lohetajaid ma ei olegi siin enne korraga näinud. Mõned purjelaudurid olid ka, seega möll käis. Niisama kaasaelajaid oli ainult üks – mina 🙂 Selgus, et väikese lohega sõitmine on hoopis “teine sport” 😀 Pidi kiire olema ja kaldalt vaadates oli Jaak tõesti rohkem vees, kui sõitu tegemas. Vahepeal oli päris kõhe vaadata, kuidas ta seal lainetes hulpis, lohe kisub ühele poole, ise ta üritab kalda poole ujuda ja siis ootab, et laud ka kaldale jõuaks. Siin on ju kohe sügav, ei saa keset merd seista ja oodata, millal laud kohale hulbib. Peab peaaegu kaldale ujuma. No igatahes kogu see mässamine võttis ta üsna läbi ja üle tunni ta ei jaksanudki olla. Kogemus ja elamus on saadud ning üle pika aja taas surf ka nauditud 🙂

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Minu hommikused magamised on nüüd mõneks ajaks magatud. Kuna olukord Sitsiilias on paranenud ja oleme “kollases tsoonis”, siis otsustati kool taas avada. Seega Rasmus käib esmaspäevast uuesti koolis. Poolteist nädalat vaja vastu pidada ja siis tuleb õnneks koolivaheaeg. Jaagu suurim hirm sai ka tõeks – neil taastati ka 100% mehitatus 😀 Mis siis tähendab, et kõik tööle! Täna lõpuks tööle minnes – eile oli siin riigipüha ja Jaak oli vaba ning esmaspäev oli tal ka vaba – selgus, et ta siiski õnneks ei pea järgmine nädal tööle minema. Seega jäävad hommikused Rasmuse kooli viimised ja päevased toomised. Eile ja üleeile käisin mina järgi, eile oli eriti tore sõita, liiklus oli ülihõre, olematu ma ütleks – riigipüha puhul on ju kõik kohad suletud ja inimesed ei liigu. Rasmusele meeldib distantsõpe rohkem, saab ise rahulikult süveneda ja omas tempos asju teha. Harjus selle kuu ajaga ise toimetama ära ja nüüd koolis on kuidagi võõras. Eks see edasi tagasi liigutamine on kõigi jaoks keeruline ning ümber harjumine võtab jälle oma aja. Õnneks tuleb ju kohe koolivaheaeg 😉

Jõulud tulevad, kuhu nad pääsevad. Lasin taas Rasmusel kodu ära kaunistada. Seekord on väga toredasti tal välja tulnud, turnis taburetiga ja riputas karda igale poole. Kuusele karda enam ei jagu 😀 Eelmisel aastal meil kuuske ei olnud, kuid sel aastal on plaanis osta. IKEA-s on täiesti müügil sellised korralikud ca 2m kuused ja maksavad 15€ – jah, 15€! Kuused on kenasti mullapalliga, kuna siin ju need ei kasva, need on kusagilt kasvandustest sisse toodud. Meil nüüd muidugi ei ole kuusejalga, seega peame natuke nuputama, kuidas me selle kuusega saame. Augusta vahel nägin ka, et müüdi, aga seal ei ole hinda väljas, seega ma ei tea, mis hinnaga need on. Rasmusel on sel aastal kaks jõulukalendrit, üks nägi lahe välja ja pidin selle ostma ning teise lasin tal endal valida. Kuna ma ei ole suutnud kohalikest poodidest leida vajalikke vürtse, siis piparkoogitainast ma ise teha ei saanud ja piparkoogimaja mõtet ma üldse ei mõelnud. Rasmus üks päev siin hakkas rääkima, et ta ikka tahab piparkoogimaja ka. Tore, et on olemas IKEA, sain sealt kogu vajaliku komplekti – juba valmis tehtud majaosad, liimi ja kaunistamismaterjali. Eriti rõõmustasin liimi üle, et ei pea ise mässama. Rõõm oli muidugi enneaegne, kuna seda oli väga raske tuubist välja pigistada ja oli liiga kõva nagu ka glasuurid, mis olid samuti tuubide sees ja välja pigistades tulid need täiesti suvaliselt välja ja käitusid üldse mitte ootuspäraselt 😀 Aga kamba peale saime lõpuks tehtud ja välja kukkus täitsa kenake. Itaalias päkapikke ei käi, seega seekord meil päkapikk paraku majja elama ei koli, kuid nänni sussi sisse toob ikka 😀 Kuna järjest enam jagatakse pilte enda tehtud piparkookidest, siis mul on järjest suurem soov ka neid teha. Hea, et meil on olemas USA baasi pood, kus tõepoolest peaaegu kõike müüakse ja ma sain oma vajalikud vürtsid kätte! Seega saab taigna teo ette võtta ja nädalavahetusel piparkooke küpsetada 🙂

• 

• 

• 

• 

Eelmisel laupäeval korjasin viimase peotäie tomateid ja tõmbasin taimed välja. Rohelisi tomateid oli otsas veel palju, aga kuna taimed ise olid juba ära kuivanud ning päikest enam nii palju näha ei ole, siis tomat ei lähe punaseks, vaid pigem kasvab rohelisena juba katki. Seega lõppes nendega majandmaine ka nüüd ära. Maasikatel kestab suvi ikka veel edasi. Ma lõikan aina lehti maha, et suureks ei kasvaks ja need otsustavad selle peale hoopis hoogsamalt õitsema hakata 😀 Loodetavasti need ikka järgmine suvi ka saaki annavad … Sidrunid valmivad ka, jupikaupa järjest korjan neid, varsti saab jälle mahla välja pressida, mul on nüüd ju elektrooniline press ning kuubikutena külma panna. Lisaks on lahti läinud suur apelsini korjamise hooaeg. Jaak uuris tööl, et need õiged mahlaapelsinid, need kõige magusamad ja parimad, pidi valmima veebruaris. Aga eks peab nüüd ka turule ostma minema, novembri alguses ostetud ei olnud just eriti maitsvad.

Mind on tabanud karmavõlg nagu Jaak üks päev teatas, nimelt saadeti kirjade järgi tagasi tellitud robottolmuimeja. Eelmine aasta tellimus kohe tühistati, sel aastal pandi Siracusa jaotuskeskuses märge külge, et pakend on saanud kahjustada ning on müüjale tagastatud ning Amazonis oli märge, et raha kantakse tagasi. Kuna kolm on kohtu seadus, siis Jaak otsustas veel ühe korra proovida ning tellis esmaspäeva õhtul uuesti. Seekord oli hind ca 70€ soodsam, saa nüüd nendest mustadest müükidest aru! Eile tuli aga Amazonist teade, et saadetis on kohale toimetatud, emmmm, me nüüd siis ei teagi, kas siis tuli ikkagi see vigase pakendiga saadetis kohale. Saame täna ehk selguse majja, kui Jaak mr. Francot näeb ja paki kätte saab. Pakkidest rääkides, oleme kõik oma tellitud pakid kätte saanud, rõdule mõeldud jõulutuled, mis algselt pidid jõudma 17.12, saabusid juba eile. Küll seikleb siia poole Liina poolt 20.11 Eestist teele pandud saadetis – meie tatrahunnik, kommid ja šokolaadid ning tänaseks päevaks arvatavasti veidikene käest ära läinud leivad 😀 Uurisin Omniva endise kolleegi käest, kes nägi, et viimati on saadetis 26.11 Poolas registreeritud, et kui järgmise nädala alguseks ei ole jõudnud, siis tuleb päring teha. Augustis pandi pakk teele 21.08 ja kätte sain 7.09, seega kokku 18 päeva. Olen arvestanud, et lähebki kaua aega, aga tänaseks võiks see ju juba Itaaliasse jõudnud olla. Ikka tõeline piin, kui lennukid ei lenda ja kogu kauba liiklus siia kanti käib mööda maad. Väga tüütu! Tundub, et Rasmus peab ikkagi õppima makarone sööma 😀

Eelmisest reedest hakkas Itaalias kehtima uus reeglistik kuni 15.01.2021. Enamjaolt jäävad kõik praegused kehtestatud reeglid ja piirangud kehtima. Lahti on kirjutatud pühade aegne liikumine ning reisimisega seonduv. Valitsus arvab, et järgmise nädala lõpuks kukub kogu riik “kollasesse tsooni”, kuna haigestub järjest vähem ja kordades rohkem saab terveks, mis tähendab, et inimesed tohivad rohkem liikuda. Seega on pühade ajal väga konkreetselt kirjas, mida tohib teha. Kuni tänaseni pidid ainult teatud riikidest tulijad tegema testi ja osadest loetletud riikides tulijad olema 14 päeva karantiinis. Ülejäänud said vabalt liikuda. 10-20.12 peavad kõik, kes Itaaliasse tulevad, ükskõik kust riigist esitama 48h enne reisi tehtud negatiivse testi tulemuse või istuma karantiinis. 21.12.2020-6.01.2021 kõik kes Itaaliasse tulevad peavad olema 14 päeva karantiinis, olenemata sellest, kas Sul on negatiivne test või mitte, karantiin on kohustuslik. Sitsiilia tahtis lisaks kehtestada kõikidele ükskõik, kust kaudu tulnud inimestele kohustusliku testimise ka. Hetkel on see toppama jäänud, kuna bussi- ja rongijaamad ei suuda seda tagada. Sitsiilia president on natuke närvis, kuna taaskord “ähvardab” pühade perioodiks ca 6000 inimest siia tulla, nagu kevadel, kui kogu see trall peale hakkas ja riik lukku pandi. Nüüd tahavad kõik põhjas töötavad või õppivad inimesed pühadeks koju tulla. Alitalia teatas siin paar päeva tagasi, et piletite müük enne 20.12 on kasvanud juba 50%. Kuna olukord on saadud kontrolli alla, siis paaniliselt kardetakse, et läheb jälle käest ära. Ja nagu ikka, on suurim hirm ja mure haiglatega, nende koormusega ning töötajatega. Nemad saavad ju kõige enam pihta, kui ikka töötajaid ja haigevoodeid ei ole, siis on asi ikka väga pahasti. Muidu oleks ju nendest piirangutest täiesti ükskõik, aga tervishoiu süsteemi toimimise pärast tuleb pingutada ja sellega olen ma täiesti nõus, et reegleid peab järgima, isegi kui need tunduvad täiesti mõttetud ja jaburad, kedagi need ikka kaitsevad. 7-15.01 kehtib sama reegel, mis 10-20.12 ehk kõik, kes Itaaliasse tulevad, ükskõik kust esitama 48h enne reisi tehtud negatiivse testi tulemuse või istuma karantiinis. Peale seda siis tulevad uued reeglid. Lisaks 25,26.12 ja 01.01.2021 on oma linna piirest välja liikumine keelatud, kui liigud ilma põhjuseta on trahv 400-1000€ ning kui muidu on liikumispiirang 22:00-5:00, siis 01.01 on liikumispiirang 22:00-7:00. Ahjaaa ja suusakeskused on kõik kuni 6.01.2021 suletud, kuigi Alpides on juba suur ja paks lumi maas. Tuli eelmine nädal suur ports ja korraga maha, nagu vihmagagi on, kui juba siis juba ja palju korraga.

Ilusat jõulukuud ja püsige terved!